Räpinä

*

OH MI TSÕDSÕ, OH MI TSÕÕRI!
Kes käsk´ sul kinäste kävvü’,
üle nurmõ nobõ’õhe,
üle välä väle’ehe,
üle silla sirgõ’õhe?
Sääl sinno nälägu’ näivä’,
pal´agu’ panni’ tähele.
oh mi tsõdsõ, oh mi tsõõri,
kas mi taalõ tsõdsõ kasudi,
taalõ Annõ avvustõli,
taalõ suurõlõ soelõ,
taalõ pikäle pinile,
kiriväle kirepile,
valgõlõ valõpilõ.
Oh mi tsõdsõ, oh mi tsõõri,
oodit sa ubinat orosta,
mäe päältä pähkenetä,
tulõ es ubinat orosta,
mäe päältä pähkenetä,
sinililli silla alt,
tulli orik orosta,
märikahõr mäe alt.
Oh mi tsõdsõ, oh mi tsõõri,
es sa kosi’ kulatskikodo,
es sa saa’ saiapaika.

Tekst: EKS 4° 4, 150 (19) < Räpina khk, Veriora v – Joh. Kotli < Tsia Anne (1877).

*

OH MU HÜVVI ANDIT,
kirivitä kindit!
Mõtli ma herräle heitä’,
mõtli ma säksolõ saata’,
mõtli heitä’ esändile –
saiõ no sand´ele jaka’,
saiõ heitä’ hilbakile,
närdsokõnõ näläkile,
palakõnõ pal´akilõ.

Tekst: EKS 4° 4, 150/1 (20) < Räpina khk, Veriora v – Joh. Kotli < Tsia Anne (1877).

*

ETSA TANDS´KÕ’, TARGA’ MEHE’,
kõnd´kõ’, mehe’ kõrralidse’!
Ammu’ oodit sedä aigo,
kunas saava’ velel saja’,
kunas tulõ tuu tunnikõnõ,
astus tuu aokõnõ.
Saamõ’ kalli’ karata’,
piinü’ illo pidämä.
Kaki saapa’ karatõh,
pei kängä’ pillatõh.
Visksi kondsa’ kua pääle,
talla’ tarõ har´a pääle.
Olkõ’ terveh hää veli,
tegi saja külälegi,
rõõmu ristirahvalõ.
Häste tegi hää veli,
meeleperäst mii’ veli,
ots´e vällä orga seestä,
mäleht´ mäki vaihõlta.

Tekst: EKS 8° 3, 420 (16) < Räpina khk, Naha k – Joh. Hurt (1876).

*

KAS TAA MASS MII VAAV´A,
mii’ vaav´a, meeste vaav´a,
mii’ hulga hobõstõ vaav´a,
pääle katsa kaasike vaav´a.
Är’ no iks mass mii’ vaav´a,
mii’ vaav´a, meeste vaav´a,
mii’ hulga hobõstõ vaav´a,
pääle katsa kaasike vaav´a.
Tühält lätsi, tükü tõiõ,
ao viidi, as´a saiõ,
tõi kodo kukukõsõ,
moro pääle munakõsõ,
ussaida ubinakõsõ,
saiõ talolõ tallitaja,
imele iistminejä.
Ärä’ peti, ärä’ võti,
peti piirakuküdsäjä,
laja vadsa latsutaja,
puhta pudro kiitijä,
valgõ vadsa küdsäjä,
ilosa lastõ imetäjä.
Kuulõ’, noorik noorõkõnõ,
kodotütär´ kukukõnõ,
ärä’ käägu’ kärkih,
Pangu’u’ ust paukuh.
soola- lasõ’ -saajal suigatada’,
leeväsaajal lebädä’,
tekku-ui’ usse uugahust,
pajalavva plaksahust.
Olõ’ hoolikas hummongu,
meelitarka mehenaan´e,
uutku-ui’ ülesajajat,
uutku-ui’ mano manitsõjat,
kõrvalõ kõnõlõjat.
Haara’ umasta aosta,
taipa’ täivatähistä.
Tulõ’ üles hummongulla,
inne varra valgõ’õla,
nüssä’ lehmä’, saada’ kari,
lasõ’ huu’ huulitsalõ,
varsa’ lasõ’ vaanijalõ.
Jätä’ küdü küle pääle,
nado armas asõmõlõ,
sis kullas kutsutas,
hõpõ’õsta hõõgatas.

Heedäku-ui’ sa mari makama,
linnukõnõ lebämä.
Tii’ tii tiigi poolõ,
aja’ jäle’ järve poolõ,
kaalu’, näio, kaavo poolõ.
Hillä mine’ ime mano,
tassa ülä taadi mano,
hillä sa imä virotõlõ’,
tassa taad´e liigutõlõ’.

Tulõ’ üles, ülä ime,
kaalu’ üles, kaasakandja,
pada sako pallõ’õlõs,
katal kesvi keertõlõs.
Sao sisse salvõterri,
ülä imel süä süttü,
ülä imel miil´ miildü.

Sai meelekas minijä,
helläline pojanaan´e,
saa külge jo küllütellä’,
saa sälgä jo sirotada’.
Kui mu haigõs haarõtas,
kui tõbitsõs tõmmatas,
jää ei leib küdsämädä’,
jää ei pada kiitmädä’,
jää ei pereh söömätä’.

Tekst: EKS 8° 3, 423/7 (19) < Räpina khk, Naha k – Joh. Hurt (1876).

*

TULLI ÜLES HUMMONGUL,
inne varra valgõ’õl.
Lätsi sulgu, suiõ hobõsõ,
löüse hiiro ikkõvat,
laugi vettä laskõvat,
mustakõsõ murõhtavat.
Mina küündü küsümaie,
mina nõssi nõudõmaie:

„Mis sa ikõt, hiirokõnõ,
lasõt vettä, laugikõnõ,
murõhtõlõt, mustakõnõ?“
„Kuulõ’, peenü’ perremiis´,
hellä haan´a heitijä,
kalli kaara kandija,
innemb ma sõõd´a sõa all,
veerü venne väe all,
kui veerü vele all,
kui sõõd´a saja all.

Sõah anti katõ’ kaara’,
katõ’ kaara’, kolmõ’ roka’,
sis mu silles siliti,
ilosastõ ehitedi.
Sajan andas üte’ kaara’,
üte’ kaara’, üte’ roka’,
suu suitsil kisotas,
pää päitsil pessetäs.
Suust joosi suitsõveri,
pääst joosi päitseveri,
hambista igimeveri.
Perse’ piidsal pessetäs,
sälg roosal ropsitas,
sääl piitska pliksutõdas,
sääl ruuska roksutõdas,
pää pilvih peetässe,
jala’ tands´va’ taivahe,
vikõrkaarist vesi juvva’,
pilve päält piso saada’.“

Tekst: EKS 8o 3, 428/29 (20) < Räpina khk, Naha k – Joh. Hurt (1876).

*

NAKAS NÄIO KASUMAHE,
siidipää sirgumahe.
Tulli orik orosta,
pal´aspää paio alt.
Vei iks meil küläst kütse mar´a,
veerest vei verevä mar´a.

Velekene, noorõkõnõ,
viige’, viige’, ei murõhta’,
kasigõ’, kasigõ’, ei kahitsõ’,
viige’ küllä kösterist,
paio ala papista.
Mii’ iks tsõdsõ hoolõline,
hoolõline, meeleline,
kõõ iks kõn´nu’ kõõvistoh,
kõõ uiknu’ uiboh:
Noori meesi, võta’ minno,
mul om pund puutit,
varsakabi kaputit.
Näiokõnõ noorõkõnõ,
alt algnu’ esä aad´a,
päält kisknu’ imä kirstu,
puuhu pannu’ pudrojahu,
nissõ ala nisujahu,
karmanihe kamajahu.
pannu’ iks põrssa põllõ ala,
pannu’ kana kangõlahe,
sõs saanu’ iks hinele helmi,
kaala ala karratsida,
kurgu ala kullatsida.
Muu’ iks kõnõlnu’ kõlgussõhna,
tsõdsõ kõlda kõnõlnu’,
muu’ mars´e’ iks magamahe,
tsõdsõ mars´e maranahe.
Mii’ tsõdsõ noorõkõnõ,
tegi iks puutõ punatsõ,
tegi veer’tse verevä.

Mii’ tsõdsõ noorõkõnõ,
mesimakus mar´akõnõ,
olõ ei põnnu’ põõmuaigo,
haigõ olnu’ haan´aaigo.
Muu’ olli’ iks haigõ’ haan´aaigo,
kõttu põnnu’ kõllakuulõ,
mako haudnu’ maranakuulõ.
mii’ tsõdsõ tsõõrikõnõ,
haan´amar´a suurukõnõ.

Velekene helläkene,
ärä’ iks pes´ku’ peenikeist,
ärä’ löögu’ lühükeist.
Kui sul süä tulõ pääle,
purõ’ pulka, haara’ halgo,
rao’ rauda rusikit,
oppõ’ iks naista ussõ takah,
noomi’ naista nulga takah.
Velekene noorõkõnõ,
oppõ’ iks univuutõ’õlõ,
ärä’ iks anku’ valla vakko’,
külä kar´ussil katsatõlla’,
öütsiliisil üles aia’.

Tekst: EKS 8° 4, 11/4 (1) < Räpina khk – J. Jagomann (1876).

*

NÄIOKÕSÕ’ NOORÕKÕSÕ’
noorõkõsõ’, nõrgakõsõ’,
kaegõ’, kas taa mii’ väü,
mii’ tsõõri tsõdsõmiis´ –
pää ku pähnämõts,
jala’ all kui aholuvva’,
nõna ku naistõ nõglatuus´,
suu ku soe sitamulk.
Kaegõ’, kas taa mii’ väü,
mii’ tsõõri tsõdsõmiis´.
Velekene noorõkõnõ,
noorõkõnõ, helläkene,
miä tõit mii tsõdsõlõ? –
Tsõõritsuvva’, veeriviiso’,
pääle paari päternit,
sõlõ tõit ku soe sitamulk,
titi telest pääle pannit.

Velekene noorõkõnõ,
olõ-i sul umma hobõsta,
mingas mi tsõdsõl perrä tullit.
näiokõsõ’ noorõkõsõ’,
kaegõ’, kas taa mii’ väü,
mii’ tsõõri tsõdsõmiis´ –
hobo täl oline iih,
regi peräh pedäjäne,
täi’ sul täko seievä’,

lut´ka’ luu’ järivä’.
Mis sul vika mullõ tulla’,
mullõ noorõlõ mehele,
mul om s´aksa särk´ säläh,
mul oma’ s´aksa saapa’ jalah.
näiokõnõ noorõkõnõ,
mis sa pelgät mullõ tulla’,
mullõ tulla’, mullõ olla’.
Mina tulli sino poolõ,
sina esi magasit.

Velekene noorõkõnõ,
nälg sul iki lavva takah,
tühi tands´ tarrõ pite,
imä sul nüssi immisidä,
sõsar´ konnõ sõõratõli,
esä künd´ sul pahruga,
veli takah vitsaga.
Velekene noorõkõnõ,
noorõkõnõ helläkene,
ärä’ sa ots´ko’ uhkõ’õt,
ärä’ sa vaht´ko’ valgõ’õt –
võta’ iks vallast vaenõlats´,
võta’ orja otsa päält.
Kae’ iks naista kaari päält
tsõõri’ naista tsirbi päält.
Velekene noorõkõnõ,
noorõkõnõ, helläkene,
ärä’ iks võtko’ liinast naista,
liinah oma’ liia’ laas´a’,
kuulõ ei vällä kusõlõ minnä’,
viisi ei vällä vesile minnä’.
Suvõl kussi soolavakka,
talvõl taaritõrdohe.

Tekst: EKS 8° 4, 14/6 (2) < Räpina khk – J. Jagomann (1876).

*

NÄIOKÕSÕ’ NOORÕKÕSÕ’,
kas taa mii’ väü,
mii’ tsõõri tsõdsõmiis´?
Hobo iih hiirekene,
miis´ pääl paunakõnõ.

Kirp täl kenä hobõnõ,
täi till´o täkokõnõ.
sikk sõõd´oruunakõnõ.
Velel külh hää’ hobõsõ’,
suurõ’ ruuna’, pakso’ paadi’.
Näiokõsõ’ noorõkõsõ’,
meil om veli hoolõline,
hoolõline, meeleline,
tennü’ ollõ umah kotoh,
mõdu um´eh mõttis.
Tull´e üles hummongulta,
varra inne valgõ’õta,
heit´ hiirolõ haino,
kand´ ratsulõ kaaro,
ilma esä tiidemädä’,
kura kõrva kuulõmada’.
Kodo, kodo, kos sa’, näio,
viige’, viige’, ei murõhta’
kasigõ’, kasigõ’, ei kahitse’,
viige’ Viro türile,
Järvä Jaani kellile.
Piä’ suu, pitsitä’ moka’,
litsu’ uma’ liia’ lõvva’,
hata’ iih, hanna’ säläh,
täko’ takah, titi’ väläh,
kel tina titi otsah,
kel muna’ mürgütse’ mõlõmba’,
kellä’ katõkand´elidse’.

Tekst: EKS 8° 4, 17/18 (3) < Räpina khk – J. Jagomann (1876).

*

MIS TI, SANDI’, SAAJO PIÄTE’,
tsianaha’, naisi võtatõ’,
teil oma’ huunõ’ hulgõ-halgõ,
tsiapaha’ tsilgõ-ts´algõ.
Aia’ teil haosta tettü’,
tarõ toet tunglil.
Teil olli’ iks madala’ maja’,
olli’ teil kasina’ kaartõ’.
Tulkõ’ tii’ iks tassa tarrõ,
hillä hellä huunihe,
madala’ olli’ teil majategijä’,
kasina’ kaartõlüüjä’.

Tekst: EKS 8° 4, 101 (7) < Räpina khk – J. Jagomann (1877).

*

NÄIOKÕNÕ NOORÕKÕNÕ,
kävevä’ sul kuvvõ’ kos´a’,
nädälil viie’ viina’,
es mõista’ sa kotost karata’,
mõista’ paika panõskõlla’.
Tulli jo orik orosta,
märikahõr mäe alt,
vei iks ärä’ mii tsõdsõ,
kanni äräa imekana.
Vei iks naas´e muilõ mailõ,
linnu muilõ liivakile,
koh es tiiä’ niidü nimme,

tiiä’ sõõru sõõm´onimme.
Niitü iks tiis´ mino nime,
sõõru mino sõõm´onime.
Näiokõnõ noorõkõnõ,
niitü iks sõõmas´ ninnikust,
sõõru sõõmas´ sõsarast.
Olõs´ iks minno kiä kiilnü’,
kiä mul kinda vasta võtnu’,
olõs´ olnu’ üte üükese,
pääle paari pääväkese.
Näiokõnõ noorõkõnõ,
võõn´u’ saia’ paika par´õmbada,
asõnd saia’ avarampa,
katust [kotust?] saia’ korgõmpa.

Tekst: EKS 8° 4, 168/9 (39) < Räpina khk, Kõnnu k – J. Jagomann < Liisa Samoilov (1877).

*

KAE’, IMÄ, KAALI ALA,
nuhi’, imä, nuku ala,
kas om nuia nuku all,
kas om kaigast kaali all,
vai tõlva tõõsõn käen.
Kas om mini meeleline,
pojanaan´e poolõline.
Olõ-õi mini meeleline,
ei pojanaan´e poolõline.
vii’ vällä Viksi kätte,
tuu’ vällä Tuksi kätte,
lasõ’ Viksilla vidädä’,
lasõ’ Tuksilla tukistada’.
Ei olõ’ kõn´nu’ kõllatiidä,
ei olõ’ mars´nu’ maranahe,
ei olõ’ sel puutõ’ punatsõ’,
ei olõ’ sel veer´go’ verevä’.
Sii om kõn´nu’ kõlgussõhe,
sii on mars´nu’ makamahe;
ei olõ’ kirstun kirivit,
ei kaasõ all kalõviidsi,
kivi’ kirstun kolisõsõ’,
kannukõsõ’ kaasõ all.
Veege’ kirst kesä pääle,
kandkõ’ vakk kannistohe,
veege’ kodo uma tsõdsõ,
veege’ tikust tii viirde,
veege’ papist paja ala,
köstrist külä tarrõ.
Suvõsta parma paeda’,
kiholastõ kinni võtta’.

Tekst: E 51513/4 < Räpina khk, Meeksi v – E. Müller < Hels Kunn (1921).

*

HELSE, HELLÄ SÕSARAKÕNÕ,
saat pininuki perrehe,
raudnõna rahvahe.
Sul on ämm sääl äkiline,
iin sul juuskva’ hiiretii’,
katsipidi kassitii’.
Tulõt sa üles hummogult,
varra inne valgõ’õt,
kängit ala aujala’,
pääle kängit pääväjala’;
ei läpe’ otsi’ ojavett,
ei läpe’ kaia’ kaavovett,
vii’ silmillä veerüsse’,
tõõsõ’ sarnulõ satassõ’,
kolmanda’ rüppü rühk´vä’.
Annat sa ussõlõ olut,
saadat vett sa sagarile,
tikit tiid tiigi mano,
lasõt tiid laada mano.

Tekst: E 51516/7 < Räpina khk, Meeksi v – E. Müller < Hels Kunn (1921).

*

KUULI KÜL’, ET OLLI KURI,
näie kül’, et olli näri,
kõgõ sund´e sulasit,
näägutõli näütsikit.
Karas´ kar´alastõ pääle,
tõi puid, tõrõl´ muid,
ai’ ahju, haugeteli,
käve’ kärken tare mööda,
sõr’mi muralden moro pidi.
Alta põrmandu põrut´e,
lahti leie laest palgi,
leie hullu ussõ ala,
nõrgakõsõ nõgõsihe.
Es võta’ üskä hüpütellä’,
es võta’ kaala kargutõlla’.

Tekst E 51517/8 < Räpina khk, Meeksi v – E. Müller < Hels Kunn (1921).

*

PAEKÕ’ PARRÕ’, TAAKÕ’ TALA’,
sisse tuudi sivvunõna,
lõhnaga [lagipääga, lõugõga?] ta lõmma lahk,
kirvõga ta pirda kisk.
Kos mi pall´a panõmõ’,
kos mi alastõ ajamõ’?
Ahjo ajamõ’,
sääl tuli palotas,
parsile panõmõ’,
sääl suits suuds´otas.

Tekst: E 82254 (5) < Räpina khk, Meeksi v – Lehti Karindork < Võkla Junkin, 71 a (1932).

‘

KAS TAA MII’ VÄÜ,
mii’ tsõõrik tsõdsõmiis´?
Pää täl ku päsüläperä,
hamba’ ku rihäpidime’,
nõna ku nõglatuus´,
suu ku soe sitamulk.
Olõ-õi iin umma hobõst,
vehmerinä vele hobõst,
kõik´ uma’ küläst küsütü’,
vallast vällä valitu’.
Täku’ iin täi süüdü’,
mago mart´kil aetu,
regi perän pinirõõbõh,
kaustvitsa’ kassi riistast,
tingu’ täl pöksenä purõlõva’,
täi’ haukva’ habõnista.

Tekst: EÜS IX 1439 (16) < Räpina khk, Meeksi v, Naha k – A. O. Väisänen, R. Tamm < Ane Tsingov, 64 a (1912).

*

KAS TAA MÜGER LEEVÄ MÜTT,
padakonn paa mõsk,
kül’ ta palas pata mõskõn,
sulas soola maitsmistõ,
kül’ ta upus uaaida,
kaos kapstalehe ala.
Velekene helläkene,
tii’ till´o redelikene,
vala’ vaskivarvakõnõ,
minkas otsit uaaiast,
kaet kapstalehe alt.

Tekst: EÜS IX 1440 (18) < Räpina khk, Meeksi v, Naha k – A. O. Väisänen, R. Tamm < Ane Tsingov, 64 a (1912).

*

TULÕ’ ÜLES HUMMOGULTA,
varra inne valgõt,
panõ’ tuli latõrnahe,
mine’ lauta kaema,
kas um poiga poolikul,
kas um last lambal.
Tuu’ vas´k vanõmba nätä’,
till´o tallõ taadi nätä’.
Imä sul vana väetikene,
ei saa’ sanna saatõmada’,
lavalõ ilma avitamada’,
aja’ imä aho pääle,
vii’ mano villavakk,
kanna’ mano kakutu kuutsli.

Tekst: EÜS IX, 1442 (21) < Räpina khk, Meeksi v, Naha k – A. O. Väisänen, R. Tamm < Ane Tsingov, 64 a (1912).

*

MEIL UM MIISTA, MEIL UM MIILTÄ,
meil um päädä kübärätäüs,
ega ei essü’ hirre man,
kogahõllõ’ koogo man.
Ärä’ püüd iks Pühäjärve,
ärä’ laap´ iks laja järve.
Sööge’, langu’, joogõ’, langu’,
sööge’ mi suurõ järve sudakiid,
laja järve latikiid,
säläjärve säüniid.
Ärke’, langu’, puuhu pankõ’,
ärke’ laskõ’ lavva ala,
ärke’ kakkõ’ karmanihe.

Tekst: EÜS IX 1442/3 (22) < Räpina khk, Meeksi v, Naha k – A. O. Väisänen, R. Tamm < Ane Tsingov, 64 a (1912).

*

JAAN, HELLÄ VELEKENE,
mina ütle sinolõ,
mõistat võtta’, mõista’ hoita’,
ärä’ anku’ külä naarda’,
külä naarda’, lastõ laita’,,
külä kar´ustõ kadsatada’
öödsiliste üles aia’.
Oppa’ ulli ussõ takan,
noomi’ nuuri nulga takan,
ärä’ sun´ku’ sulastõ kuuldõn,
n´aagutagu’ näütsikide näten,
ärä’ käägu’ kärkin tarõna,
sõrmi murdõn morola.
Kui ta küdsä nädsä leevä,
ärä’ söögu’ nätskä näristen,
koorõleibä kur´otõn.

30 a. eest oli siinpool kaasitamine veel täies hoos.

Tekst: EÜS IX 1443 (23) < Räpina khk, Meeksi v, Naha k – A. O. Väisänen, R. Tamm < Ane Tsingov, 64 a (1912).

*

MII’ VELEL HÄÄ’ HOBÕSÕ’,
minnä’ tahi’ mi hobõsõ’,
karata’ kaarasüüjä’,
püsü ei vesi villa pääl,
linaseeme’ lihi pääl,
ärä’ pilvist haan´a seivä’,
vika’kaarist vii jõiva’.
Kui sii ruuna piisü minemä
tulda leivä’ tuima’ ravva’
kibõnida külmä’ kivi’
leivä’ liiva liina
muatükü’ Moskõvahe.

Tekst: EÜS IX 1444 (24) < Räpina khk, Meeksi v, Naha k – A. O. Väisänen, R. Tamm < Ane Tsingov, 64 a (1912).

*

MII’ TSÕDSÕ, HÄÄ TSÕDSÕ,
Tull´ ta mängen mäele,
tull´ ta tands´en tarõlõ
es lüü’ ulli ussõ ala,
väikokõista väreti ala.
Võtt´ iks üskä, hüpütelli,
võtt´ iks kaala, kargotõlli,
pand´ ta peele’ peränukka,
peränuka akna ala,
kudi kangast kolinal,
vidi kangast virinäl.
Vidi kangast viie nitsega,
kudi kangast kuvvõ nitsega.
Mis sul viga mu pojalõ tulla’,
tsiga sulun, tõõn´e soolan,
kolmas kuan koti pääl.

Tekst: ERA II 63, 564/5 (28) < Räpina khk, Meeksi v, as – R. Viidebaum < Liina Valk, 70 a (1933).

*

KULLÕMINE
Kullõja ja sobitaja saadõte sis ja sinna, kui es olõ viil nooril hindel asä ärä plaanitsetu ja saadõte kah sis kui noorõ olliva paare minekuga nõus. A vana olliva kas tollõ vasta, vai üldse es olõ viil vanalõ paareminekost kõnõldoge. Sis saadõte kas .mõni sugulanõ vai muudö mõni ossav kõnõlõja, pääasi oll tuu, et kelle jutto iks võete kullõlda, ega üts jutust es panda tähelegi, et mis tä lorisõs niisaadõ. Kullõja asäs oll tuu, et timä nakas aigopite seletämä ja olõma, et mä olõ kuulnu rahvast, et tei tütar sõbrustas tuu ja tuu poosiga ja varste tulõvat kosä. Kas võetasõ kosä kah vasta, kui nä tulõva. Kitt poisse ja arotas ette kõik timä häädüse ja ülendäs tedä nii pallö, et ümbrüseh ei olõke parembat miist saia ja kui viil om tütrekul mõni tõõnõ poiss vällä valito, sis lait tuu nii maaha, et tuu ei kõlba maast inämb üles võtmiist. Kullõmah ja sobitamah käüjä omma inämbiste naase ja noilõ andas tuu iist kas rõivet vai muud kraame midage. Inambite iks om mass rõõvastõga. Saatva kah kullõma ja sobitama tütreku ja tütärde vanõmba, inämbidi tütärde imä, noode meeste poolõ, kiä nääle ja tütrille miildöse. Inämbidi om sis tütärde immi puult saadõto kullõja ja sobitaja, kui om joba kuulda, et tuu poiss nakas kedäge tõist tütreko hindälle naasest võtma. Sis massõtas kah kullõjalõ ja sobinaasele suurõmbet tasso. Kui är jõud sobitada, sis andas vai ante vanast kas lammas paari poigõga, vai perüs lehem, väiksembil juhustel iks rõõvastõga, kas ülikond rõivet, sängü tekk vai suurrätt. Kullõmine ja sobitamine edimäist kõrd om üts kõik mis pääväl, sis sobitaja midäge üteh ei vii. Tõõnõ kõrd kui lät joba tiidmisega et kosä tulõva, vai kosjä oodõtas, sis lät joba kullõja naane vai sobitaja naane neläpäiv õdago ja om viinaputel üteh, viinaputel oll harilikult poolõtoobiline ja viin oll vereväs ja magusas tettö. Kui sis viin vasta võetas ja ärä juvvas, sis tähendäs tuu, et kosä võetasõ vasta, viina juumise man andas kah sis kullõja naaselõ süvvä ja küdsetäs kuuke. Kui viinaputel võetas külh vasta, är õi juvva, pandas kõrvalõ, sis tähendäs tuu toda, et kosjoga väega vasta ei olda, aga tahetas viil märkmise aigo, vai piät viil kosjõtulõkuga uutma. Kui viina pudelit vasta ei võeta, sis tähendäs tuu tuud, et tuud poisse kosja vasta ei võeta, kullõja naane saadõtas söömäta ja tuudo viinapudelega tultot tiid tagase. Mõnikord üteldäs kah põhjus, misperäst ei tahete ja vasta ei võeta, tõõnõkõrd ei üteldä midäge.

Pulmah oll kullõja ja sobitaja naane tähtsä nõna, alate pruudi ja peigmeehe lähkoh, edimätse tervüse viina ja edimätse viina ja õllõklaasi, anteva ja alostõtiva iks timäst. Oll edimätseh lavvah söömäh ja egah paagõh iks nõnna pitte seeh. Kullõja käve lähkoh jala. Ku kaugõhe minek, nigu mito versta, sis ante hobõnõ, tuu puult, kes kullõma saate. Hobõsõga sõit oll iks kas rii vai rattaga. Määnestke erälde tunnusmärke timäl es olõ. Kullõmine ja sobitamine oll salaja, tuud es tohi võõra kiäke tiidä, kui kiäke aimaske, sis salate tuu nii maaha, et es olõ ültse olõmah määnestke kullõmiist ei sopitamiist. Mõnokõrd saat tütrek noorõlõ meehele tähes kaalaräti, et om nõus timäga, ja või kosja tulla. Kullõmisel kõnõlde ja plaanitõti kõik kinmäs, kunas kosja tuldas ja kui pallõkeske tuldas, kes kosäesä om. Kullõmine ja sobitamine es olõ üldine, kullõmah ja sobitamah käüde ainolt sääl, kos olte katõ vahel, kas kosja minnä sinnä, kas midäge vällä tulõ, vai ei massa hindä teotamage minnä ja tütrekule avvo pakma, et tuu ja tuu poiss käve mul kosäh, a mä tälle es lää ja saadi timä tagase.

Salajasist kullõmah käümisist ei olõ mä midäge kuulno. A imä iks nõudva küll, et kuis eläs tuu ja tuu, nii viire ja kuure pite, et tiidä saasse, et kuis elässe, kas omma sündöjä, vai kiusaja rahvas, kas omma rikka vai om võlga pallö. Kodotset asjo nõvvõtas iks rätseppe käest, nuu omma pikembät aigo eloh ja nägevä, kuis inemise elässe ja hindä vaihõl läbi saava. Sis püvvetäs nõuda ka viil noode käest, kes sääl taloh vai lähkoh tiinmäh om vai omma olnu kunage. Sis omma viil hää inemiste tiidjä ja tunja maal ümbrö huljkvä potisetto, kelle iist kiäke ei tiiä midäge varäta, a kes kõik är nägeva.

KOSÄ
Kosjo kutsute vanast suurtõ viino juumises. Ütelde: noil omma jo suurõ viina är juudova. Arõnõmine kosjoni sündö inämbidi nii, et noorõ saiva hindävaihõl kohke kokko, kas küläh vai kerikoh vai näivä tõõnõ tõist ja nakseva kuige muudo miildömä, kas sis esi nätte timä tüükust, vai küsüte kah perrä kellege käest et kas om kah tüükas inemine ja hää viiega., sest vanast põlete väega laiska ja kurja naist. Mõnõkõrra nägemise ja kokkosaamise pääle nakate kas esi juttotegemä pulmõst vai jäll häbeläs nuurmiis saat kullõja ja sobitaja naase asja klaarma ja sobitama. Ehk jäll vanõmba hindävahel valeva poisi ja pruudi vällä ja nakseva, sis noorilõ pääle käümä, et teist saa hää paar ja minke kokko.

Kosja minte pühapäiv õdago, mõnikord ante ette tiidä, mõnikõrd minte ilma tiidmätä nigu puu päähä. Kosilasõga oll üteh viil kats vai kolm kosäessä. Suurõmbalt jaolt oll iks kosäessi üteh kolm. Kosäesis olliva, kas uma esä, vai vanõmba sugulasõ ja küläst kas piirimiis ehk mõni vanõmb miis, kes häste kõnõlda ja kaabõlda mõist. Sisse lätsiva kõik üteh. Edimält aetas kosä jutto mõistukaudo, päämiis nakkas viire kuuro pitte jutto tegemä, et meil om är kaono, kas kodo kana, tullimõ otsma, näime et siiä poolõ linnas. Meil om õhv är kaono tullimõ tuut siiä otsma jäle tulõva siiä poolõ. Meil om üts voonakõnõ ära kaonu tullimõ tuut otsma, vast maja perremiis olõssi nii hää inemine ja lasõssi meil uma elo läbi otse vast lövväme kätte. Tütrek vai mõrsja om muudõge är lännü kõrvalõ taga tarrõ vai kohege muijallõ. Kui kosä vasta võetasõ, muudõge saias jutust joba arvo, et om kosjoga tegemist, sis küsütäs passe vai otsmise lupa ja passis vai lubas ora harilikult viina putel. Tõõsõ nakassõ tütre vai mõrsja vanõmbedege viina juuma, kosilanõ päämeehega lät kaonot asja otsma, kedä mudõge, sis üles löüdvä, kui mõrsja om kah nõuh. Kui mõrsja esi nõuh ei olõ pakõ kotost ärke. Kui üldse kosä vastavõtmata omma, sis ei lastaks kaotatu asja otsma naata, ei küsütä passe ja ei võeta viina pudelet vasta, saadõtasõ elost vällä nii saadõ targalt kui tullivage. Mõrsja är käkmist ja tõõstega vaeldamiist ei tiiä. Kosilanõ kingitüise kellege pääle viina ei vii. Mõrsja and kosilasõlõ, kui kosä vasta võetasõ kinda ja kaala salli ja egalõ kosä esäle kirivä kinda. Nuu andassõ sis kui minemä nakassõ. Mõnikord võetas kah mõtlõmise aigo, kas om mõrsjal mito kosilaist, uut kedäge tõist vai ei taha viil nii noorõlt meehele minnä, sis üteldäs, et nii pallo jääs mõtlõmise aigo kas 1 kuu, pool aastat vai kah kogone terveh aasta. Kosä juumine, vai suure viino juumine om niisama harilik kosilasõ puult omma viina, üts putel om peenikeist viina, muudö om harilik valgõ viin, viiäs vahel ka korv õlut üteh. Kosä viino suurus ei olõ tähtsä, juvvas nii suurõlt kui kellege kosilasõ jõud kand. Mõrsja puult kutsutas kah suureviino juuma kas mõni sugulanõ vai hää läbisaamisega külämiis. Juvvas viina ja mõrsja puult om süük, söögel midäge erilist valikot ei olõ, andas rohkõmb soolatsempe süüke viina pääle sakuskas. Süvväs ka üts vai kats kõrda. Mitmõh paagõh kosäh käümist ütekorraga tull sis ja sääl ette, kos minte ilma, et olõs asä inne kinmäs är tettü, minte nii vällä huraa pääle ja kui üteh paagõh halvastõ läts, sis minte tõistõ paika, et kui om kosä ette võeto, sis üte kuluga nii kavva kävvä, kui ütskõrd iks naase saat. Tuust om kah ütelüs, et timä miis käve üte üüga säädse savvo läbi ja siske viil om naaseta. Kosja minneh oll kah tähtsä vasta tulõja. Kui tull mõni naane vai vanatütrek vasta, sis läts kinmähe vusse, sis oll paremb minemätä jättä, ega sis midäge vällä es tulõ. Mõni kes sõõdü pääl väläh oll jo ja es taha inämb ümbrö käändä, vai kodo tagase minnä süläs kolm kõrd maaha ja käänd hobõst kolmkõrda ümbrö, et vast tuu avitas, mõnikõrd avit, mõnikõrd es tähenda midäge, läts iks vusse. Tsiga vasta tull, tähend jäll halvastõ minekut, kui kosja säädmise aigo kas vasta tull, vai rüükse jaloh iih, sis läts jäll vusse, vai oll mõrsja kohe kosja minte kuri vai laisk, kedä paremb olõs olnu võtmata jätta. Kosja minneh hääd tähend tuu, kui vasta tulõja oll meesterahvas, kõgõ paremb tähendüs oll toll kui vastatulõjal meesterahval oll midäge käeh, vai tull hobõsõga vasta. Pruudil oll tähendüs kosilasõ tulõku üle tuu, kui harak kadsat aia saibah vai tarõ katussõ otsah. Kui varõs kronkse ja linnas üle moro, sis tähend tuu, et joodik ja kuri kosilanõ tulõ kosja. Kosäpulka ei tiiä ja ei olõ kah kuuluu kellege käest. Kas tuud om olnu vai ei olõ, ei tiia.

KIHLUS
Lugõma minek. Kui kosä vai suurõviina olliva är’ juudo, sis minte kas tuu sama iispäiv hummogu poolõ vai viil tõõnõ iispäiv hummogo poolõ keriko mano lugõma. Kui keriko vai opõtaja mano lugõma minte sis kedäge üteh muid es võeta, kui oll mõrsja vai peigmiis alaiäline, sis pidi üts vanõmbest üteh olõma, muudö opõtaja pruutpaare es loeta. Kingitust opõtajalõ es viiä, tuu iist oll opõtajalõ rahaline mass üts ruuble. Tuud tull ette, et opõtaja kõike ja alate es loeta, mõnikõrd es loeta sis, kui es mõista käska lukõ, saat kodo opma, kui tõõnõ iks veekese mõistse sis loet är’, ku kumbke es mõista, sis saat kodo opma, ja kuts tõõnõ kõrd tagase. Ku tõõnõ kõrd lätsit ja kah häste es mõista, sis sait kärke ja pidid peräst kui ärä laolatõt ollit viil minemä ja timäle käska lugõma. Sis jätt viil loetamata sis, kui kiäke oll är’ kiildnö, et poiss om tuud pruute pidänö lubano ärä võtta ja nüüd võt tõõsõ, sis es loeta kah inne, kui asi pidi saama ärä klaaritus. Vanast es loeta opõtaja ka sis pruutpaare paare, kui mõni poiss oll tütrekulõ latsõ tennü ja poisi nime taadõ oll märgitü “esä”.Loetusõ raha masse kosilanõ. Lugõmah käümist pidolikult es pühitsetä, väikesi viino iks juude ja kui mõni tutva vai sugulanõ tii pääl vasta tull, sis tollõ viina ante, ega tuud es üteldä viina andmise aigo, et mii tulõmõ lugõmast ja neo omma nuu viina. Isi arvate küll, kui poiss tull iispäiv kellege naasterahvaga katõkese hobõsõga vasta ja viil viina kah and, et na kävevä lugõmah, mäge sai viil viina, salkseva külh, a mä sai arvo. Kui pruutpaar lugõmah oll ärä käänü, sis tõõsõl pühäpääval opõtaja kerikoh hõõgas üles edimäist kõrd, tõõsõl pühäpääval tõist kõrd, kolmandal pühäpääval kolmandat kõrda, mõnikõrd sis laalatõti kah, mõnikord laalatõti viil nädäle, paari vai kogone kuu paari peräst. Maaha kuulutamist kutsutas mii puul, üles hõõgate, nuu panteva kerikolakkõ. Tuud paare arvata õnnõlikumba saavat, koh üleshõikamise aigo rohkõmb pühhi vaihõl om. Tuud paare peete ka tävvelikumbas ja õnnõlikumbas, kellel hõikusõ aig lõppe tävve kuuga.

Kosäh käügi ao olliva suurõmbalt jaolt keväjä ja sügüse. Kesksuvõl ja kesktalvõl käüde harvõmbidi. Tihte ütelde, et kui keväjä saa õi tütrel meehele minekot, sis sügüse iks lät är’.

Kui üles om är’ hõõgato ja inne pulmõ umbõs üts vai puultõist nädälet, sis pulma kutsmine, pulma kutsja om kas pruudi ja peigmehe esä, veli vai sõsar, nuu kutsva pulmaliise ilma viinata. Mõnikõrd käü pruut peigmeehega katõkesi kõik sugulasõ ja tutva läbi ja kutsva pulma, sis om näil kah viin üteh. Kui pruut peigmehega ja viinaga pulma kutsva, sis andas pruudile ka anded, villa langa jne veemevaka jaos.

Kes arvas, et timäl veemevak om poolik viil sis tuu kuts tutva tütreku külast kokko mõnõs pääväs ja õdagos ja sis hulgahna talgoga koetas sukkõ, kindud ja tõise anded, mis tulõva pruudil jagamisele pulma aigo. Pruudi talgohe läävä kõik väega haä meelega, tuud peetäs au asäs, kes pruudi talgohe saa.

Pruudi ja peigmeehe sugulasõ teevä vastastikku külähkäüke mõlõmbede poolõ.

Sis jäi viil märkmätä tuu, et kosja aigo kaabõldas ka mõrsjalõ kaasa vara ja tetäs jaoraha kinmäs. Kosäesä päätähtsüs omge tuu et kes jõud rohkõmb kaasavarra pruudi vanõmbide käest vällä presse. Alate ja egah paagõh no ei kaabõlda ka jaorahha ja kaasavarra, tuu jääs umas asäs kui pallö tütrele varanduist üteh andas. Ega üts püüd eks võõmalust müüdä rohkõmb anda, et sis ausamb olõsse, et kaeh mä anni umalõ tütrele nii ja nii pallö andkõ tõõsõ kah nii pallö näüs, mis sis näist hindest inämb viil perrä jääs. Kosja minte täkuga, kui täkko es olõ, sis minte kah ruunaga, märäga kosja es mindä. Täkoga kosäsõit tähend hääd lastõ õnnõ. Kosja sõõdete alate hobõsõga, olnu mõrsja vai kümne samo kaugusõl. Kosja minneh panteva kah kralli hobõsõlõ pääle. Peigmiis inne kosäsõito vaeld mito kõrd saapet ütest jalast tõistõ. Peigmiis kosjaminneh läts alate üle tarõ läve hää jalaga inne. Saotsõ ilmaga kosja minekot arvate parembas, kui selge ilmaga. Kosilasõ istmõ tekk pidi olõma vastnõ ja kirriv. Saan vai regi, vai vankre pidiva olõma vahtsõ, vai häste puhta.

LAALATUS
Pruutpaar laalatõti kokko sis kui maahakuulutusõ aig täüs sai. Maaha kuulutõti kerkoh kolm kõrda. Kerkoh laalatõti pühäpääviti pääle kerko. Laalatust olliva sugulasõ päält kaemah. Pulmõ peeti mõnikord õkva pääle laalatusõ, mõnikõrd olliva pulma viil paar nädälet vai kuu aigo peräh laalatust. Peräh laalatust peete mõnikõrd pulmõ tuuperäst, et pruut es saa ummi asjoga toimõ, mõnõ tahtseva pulmõ alostada neläpäiv, et pühäpäiv ei olõ pulmapääväs hää päiv. Äripäiv opõtaja vanast es laalata. Kui pulm järgne õkva laalatusõlõ, sis tulliva peigmeehe sugulasõ peigmeehe poolõ kokko ja pruudi sugulasõ ja tutva pruudi esä kodo, kost sis mõlõmba pulma rahvas erälde lätsiva keriko mano. Pruut sõit laalatusõlõ, kellege valito mehega, kellel hää pulma täkk vai hobõnõ oll. Pruudi sõidutaja taso oll kaala sall, vai üts paar kinded. Peigmeehe kutsõr oll üts osavembest peiopoistõst, kes peigmeehe kerko mano vei. Keriko man saiva pulmalise ja nuurpaar kokko. Tutvuse sokutamises olliva viina üteh. Nuurpaar läts hinda kohege kõrvalmaija ehtma, suurõmbalt jaolt oll ehtmises pääkoolitarõ. Pruute ja peigmiist olliva ehtmäh pruutneitse ja peiopoisi. Laalatusõlt kodo sõit pruutpaar peigmeehe hobõsõga peigmeehega ütitse sõiduke paal. Kutsäres oll peigmeehe kutsõr.

Laalatusõl oll kombõs, et kumb kumma jala pääle päält laalatusõ inne saa sõkko, tuu saa tollõst ülemb. Käe alt es tohi inne vallalõ laskõ, kui hobõsõ man olte, kui kedäge hindä vaihelt kerikost tullõn läbi lasit, sis juusk must kass läbi abielo paari, tulli tülü ja riio. Kumma sõrmus maaha sattõ, tuu kuule inne ja rutto är. Ku hobõnõ laalatusõlt sõitõh iist vallalõ pässe, tuu tähend rutulist lahko minekot vai är kuulmist. Kui kodo sõidun edimäne vastatulõja oll meesterahvas, sis abielo sai õnnõlik, kui vasta tulõja oll naasterahvas, sis õnnõto. Kui kuulja vasta tull, tähend tõõsõ surma.

Pulmaga peigmeehe poolõ kodo sõitõh, viide pruut riihe ala, vai sõõdütõti riihe ala, sääl pante pruudi silmä rätiga kinni ja tuude tarrõ, et ärä ei mõista inämb minnä vai paeta. Tarrõ tullõh visate pruudilõ kask karvopidi jalgo ala, et pruut pehme süümega saasse. Mõnõ korra visseva pruudilõ meesterahva pöksi jalgo ala ja lasiva pruudil üle meesterahva pükse tarrõ minnä, et üle meehe saasse. Vanast es olõ pruudil määnestke pääkatõt laalatusõl, ainolt ärä karato pruudil vai kell inne laalatust lats oll olnu, vai kah viil läsä naase laalatusõ aigo, sis pidi pruudil rätt pääh olõma, tuud nõuse opõtaja, tuuperäst, et om tunda, et pruut ei olõ inämb puhas putmata. Peräst ku ma jo är laalatõt olli, sis tulliva jo ja kanniva jõukamba pruudi leieret, leier tull vällä umbõs 60 aastat tagase.

PULMA
Pulmõ peete pia alate. Rohkõmb pulmõ peete keväja ja talvõl, suvõl oll tüü aig, sis oll pulma pidämise aigo veedü. Pulmõ peete kolm päivä. Pulma kutsuteva sugulasõ, tutva ja piirimeehe, pruudi ja peigmeehe puult. Nuure tütrikka pulma es keeldä, üteldegi et pulma omma rohkõmb noortõ jaos, puhtile sinnä lätsiva ainolt vanõmba inemise. Pruudi sugulasi kutsute hõõmü rahvas. Pulma tull kah õdagos tantsma võõrit poisse ja neid kutsute “Kondes”, na tulliva edimätse ja tõõsõ pulma õdago tantseva ja teivä niisama nalja. Mõnõh pulmah kondele süvvä ja juvva. Koh pulmah kondele süvvä ja juvva es anda, sääl tõiva nä esi hindäle raha iist viina. Kondel oll tuu halbus, et nimä noreva viina ja õlut, kui toda nääle es anda, sis noreva tüllü ja tull pallö kakõlusi ette. Nüüd üts aastat kolmkümmend tagase inämb konte pulmõh ei käü.

Mii puul peetäs üte ja kah katõotsaga pulmõ. Üte otsaga pulmõ peetas harvõmb, ainolt sis, kui tõõnõ om vaenõ ja ei jõvva pulmõ pittä, vai jäll omma väega väikese ruumi kohe pulmaliise ei mahu. Suurõmbalt jaolt iks peete pulmõ mõlõmbede kotoh, sest niipallö iks piät saama, et pulma jõudassõ pitä.

Kui peigmiis läts kodoväüs, sis peetevä kah pulma niisaantõ kui harilikultke, ainolt et viimätsel pääväl (pulma pääväl) ku harilikult viide pulmaga pruut peigmeehe poolõ, sis viide peigmiis pruudi poolõ. Pulmamaija iks ilostõti nii kui vähäge saade, kas kuusõ ja kõõvõ ossõga ja kah valgede linnoga lüüde tarõ seest puult ärä. Mõste ja puhastõti kõvastõ. Pulm alost vanast neläpäiv ja lõppe pühapäiv õdago. Kui alost pühäpäiv, sis lõppe tõõsõpäävä õdago. Laalatusõlt, kui pruutpaar oll paare panto sõõdete pulmarongiga pruudi kodo. Inne pruudi kodo saamist tull tii pääle vasta ratsanik, kelle hobõnõ oll katõtu valgõ linaga kinni, ratsanikul hindäl oll kah valgõ lina üle pää püss säläh ja mõõk vööl. Ratsanik sõitse nuurpaari kõrval kodo tagase ja kogo tii vehel mõõgaga, tuuga hirmut kurjevaimõ pruudi mant ärä, kes pruute tahtva essütädä. Inne kodosaamist ussaja man om nuurpaarilõ tii kinni panto auvärre tettü, kost inne nuurtpaare sisse ei lasta kui passi andva, passis om harilik viin. Sis omma viil nuurpaare värete iih vasta võtman mängo meene, ummi tettü puu pillega, milles võetasõ kõik köögiriista panni ja paa, midä rohkõmb noodega larme tettäs tu jõutsamb saa elo. Latsõ häll kah säetäs üles ja liigutõtas tuud, mis tähendäs hääd latsõ õnnõ. Kedrätäs vokke ja koetas esike kangast, mis tähendas tuud, et pruute uutva kõik niisääntse tüü ja toometusõ. Noolekõõgilõ and peigmiis viina, mis tähendas tuud, et sääntse tüü edenesi kõik häste.

Tähtsämb tüü sis om pruudi linotamine vai tanotamine, mii puul kutsutas pruute linotama. Pruudilõ pante vanast maatano päähä. Tano päähä panmise aigo loetas ja lauldas jumalasõna laulõ. Kui pruut om ärä tanotõt, sis viiäs küüke ja andas kopp kätte ja üteldas kas seo amõt selge om, kui ei olõ viil, sis las imä viil oppas hummõn piät vahtsõh kotoh pruume tegemä. Tõõsõl pääväl sõit pulm peigmeehe kodo. Pruudi pulmalistega peigmeehe kodo tuvvas üteh kah pruudi veemevakk. Pruut sõit inne peigmeehege joba peigmeehe kodo ärä. Veemevakka inne päält maaha ei tõstõta, kui pruut vasta lät. Kui pruut nii rutto vasta ei saa, siis sõõdetas veemevakaga vai kirstuga laada taadõ. Kui kirstuga laadataadõ ärä sõõdetas, sis tulõ pruudil hulga aigo pallõlda vakarahvast ja viinaga meelütädä inne, kui nimä vaka laadatakast tarrõ vai aita viiva. Pruudi hoimo kes tõõsõl pääväl peigmeehe poolõ tulõva vakaga kutsutas, vakarahvas. Pruudi vakah om pruudi uma kraam ja peigmeehe sugulasile vällä jagamises määratü kraam.

Pruudil tulõ anda vai vällä jakka pulmaaigo järgmitsilõ peigmeehe sugulasilõ: peigmeehe imäle villanõ tekk ja villanõ ülikond, suka ja kinda. Esäle hamõh kinda ja sukka. Sõsarile egalõ ütele käterätt. Kes edimäist kõrda pulmah pruudiga tants tollõ and pruut kinda. Peigmeehe puul pruut viide kõgõ inne lauta, tuust loodõte pruute hää eläjäpidäjä saavat.

Pruudi anni jagi vällä, kas pruudi imä vai mõni sugulanõ, tenäte niisama lihtsält, vasta pruudilõ midäge es anta. Kui pruudi anni miildövä, sis näädäti ja kitete pruute ja timä ande kõõgilõ. Kui pruudi andõ es miildövä, sis näädäte ja seletati, et neo no mõnõ andõ, olõ õi hindäst asja nii ka sääntse andõ, kui vakakõist nii kaasõkõist. Nuurpaar magase edimätse üü aadäh, sinna tegi meehe imä asõmõ, kui meehe immä es olõ, sis kiäke meehe sugulasist. Edimätsel pulma üül heitsevä nuurpaar jo ütte makama. Nuurpaari makamaminek sündö tassa, kiä panõ es tähelegi ku nimä ärä katõva vai makama lätsivä. Hummogo sis tull nuurpaari ülesvõtmine. Sis kogote aadä ussõ ette hulgahniste, oll kah pill üteh. Mängite pilliga, laulte ja tette egasugust kärrä. Kui nuurpaar ples tull ja ussõ vallalõ tegi, sis soovite õnnõ ja nõute kuis makamine läts edimäist kõrda noorõ naasega, kaete asõ läbi, et kas pruut om kah süütö olno ja tette nalja ja aete igävetsi lori juttõ. Peigmiis and sis ärätämise iist ülesvõtjaile viina, mis oll tuu jaos jo aita üteh võeto. Pulmalise tõiva esi kah söögikraami üteh. Pulma viide liha, kas oll tapõto vasik vai lammas, inämbidi viide tervelt es poolitõta. Kats vai kolm pätse leiba, nüüd vijäs egah paagõh sai). Võido mõnõ nagla osa ja viin. Vanast viide pool toope, nüüd 3/4 liitret. Vanast olliva pulma söögi lihtsa, külmliha, kapsta pudru jne. Söögi anteva nigu trehvö, määnestke kinmät kõrda määntsegi söögi andmise kotsele es olõ. Kogone vanast ku mä viil lats olli, sis mälehtä tuud, et ütelde, et lõpu söök om kiisla, annamõ nääle kiislat, sis läävä kodo är. Pulmalipp oll olõmah jo sis ku mä väikene lats viil olli, pulmalipus oll harilik riigi lipp, mis pante tarõ korstna otsa, pulma lippo püüte ärä varastada, tuud vahite alate, päivä es taheta varastada, üüse oll kõgõ suurõmb hädä, sis pante vaht vällä, kes pulmalippu ärä sai varastada tuu oll tähtsa miis, toda joodõte ja pasäldäti nii kavva kui timä lipu kätte and. Varastati viil pulmamajast söögi ja kiitmise riisto, et ei saia süüke tetä ja ei olõ minkagake pulmarahvalõ süüke lavvalõ viijä. Varged kui kätte saade nuhelde ja joodõte. Varges olliva harilikku pulma rahvas esi. Pruudilõ raha koräte perämätsel pulma pääväl, siis naate kaasavarra korjama. Nuurpaar istõva lavva mano, kohe kah esämiis vai kosäesä istõ ja kes korrast kutse pulmaliise lavva mano. Esi pand ruuble sisse peigmeehe hääs ja hõõgas peigmeehe hääs om üts ruuble, kes lüü üle pruudi sugulasõ panniva pruudi kausse, peigmeehe sugulasõ peigmeehe kausse, tull võistlus: kumma sugulasõ omma rikamba, kumb saa rahha rohkõmb. Egalõ andjalõ and esämiis viina ja õlut. Mõnikõrd koguse rahha niimuudo 200-300 ruublet, kumma hõimu vähämb anniva, sis naate noid nögimä tii vaesõ jne.

Kah ante pruudilõ jumalaga jätmisel kopa rahha, tuud kogose kah mõnikõrd mito hääd ruublet.

Olõõi kõike häid asjo inämb meeleh, pallö om meelest väega ära lännü.

ERA II 262, 209/40 (1) < Räpina khk, Leevi v, Tuudipalo – Daniel Lepson < Ann Sõrmus, 80 a (1939).