Räpinä
Õhtu ilu. Metsa murd. Lauljat otsitakse. Laulu võim
HÄÄ OM IKS LAALDA’ ÕDAGOLLA,
õtak iks hääle Virro vei,
kanni kumo kavvõdahe.
Kohe iks kuuldo näio kumo,
kohe heitü näio helü,
sinnä’ iks kütsi’ kütse’ mar´a’,
viirdü’ mar´a’ verevä’.
Säält sai pall´o palohkit,
sai liiga linnohkit.
Suu sääl sinet´, maa veret´,
suu iks sinet´ sitikit,
maa veret´ maasikit.
Kohe iks kuuldo naiste kumo,
kohe heitü naiste helü,
sinnä’ iks mõtsa maalõ murrus,
laasi maalõ lagonõs
ilma iks noorita mehitä’,
terävitä’ kirvita’.
Puu’ iks riita lühesi’,
hirre’ pakõlõ pagõsi’.
Viis: ERV 2 (13) < SKS, Lähteenkorva nr 273 < Räpina khk – A. A. Borenius-Lähteenkorva (1877).
Tekst: H, Jagomann, 275/6 (12) < Räpina khk, Kõnnu k – J. Jagomann < Okse Tanilovitš (1877).