Räpinä
Kust laulud
KUI SII IMÄ MINNO OLLI,
kandijagi minno kanni,
ime seie kurõ kurgu,
kurõ kurgu, lõõvo lõõri –
selle mu helü helehemb,
selle kurku kumõhõmb,
nigu pille pedäjäne,
nigu kannõl´ kadajanõ.
Kui mul sõnno puudunõssa,
vele ma jo Riiga saada,
tõõsõ saada Saarõmaalõ.
Veli tõi Riiast sõnasõlõ,
sõnasõlõ, laalulehe.
Säält ma, latsi, laalu saie,
ullikene sõna’ op´e.
Säält ma kirja kiroti,
säält ma parg´e papõrihe,
säält ma raie raamatuhe.
Keeli esä, keeli imä,
keeli’ vele’ viie’-kuvvõ’,
sõsaridsõ’ katõ’-kolmõ’ –
ega mu jõvva’ kiä keeldä’,
kiä keeldä’, kinni’ pitä’.
Kui ma nakka laulõmahe,
laulõmahe, laskõmahe,
peesü sõnno pillumahe,
ega mu jõvva’ uh´a’ hoita’,
uh´a’ hoita’, köödse’ köütä’.
Uh´a’ hoitva’ hobõsiid,
köödse’ köütvä’ kuurmiid.
Viis ja tekst: EÜS IX 1334 (232) & EÜS IX, 1473/4 (66) < Räpina khk, Toolamaa v, Leevaku k – A. O. Väisänen, A. Nirk, R. Tamm < Kristina Tserning (Zerning), 73 a (1912/13). Fon 21 d.