27. KUI MA OLLI VÄIKOKÕNÕ (Plv)

Põlva

Lauligu latsõpõlv

***

KUI MA OLLI VÄIKOKÕNÕ,
alleaa, alleaa,
kasvi ma sis kaunikõnõ,
olli üte üü vannu,
pääle katõ päävä vannu,
imä vei kiigu kesä pääle,
pand’e hällü palo pääle,
pand’e pardsi hällütämmä,
suvõlindu liigutamma.
Pardsil oll’e pall’o sõnnu,
suvõlinnul liia’ laalu’.
Parts sääl man mul pall’o laul’e,
suvõlindu liialt kõnõli.

Säält mina lats sis laulu’ opõ,
ullikõnõ sõna’ osasi.
Kõik mina panni papõrihe,
kõik mina raiõ raamatuhe,
selle minul pall’o sõnnu,
selle lajal laaluviisi’.

Tuli ütel’: olõ tuima,
vesi ütel’: käü vihanõ,
kivi ütel’: olõ kimmä,
kandu ütel: olõ kalgi,
alleaa, aijaiaa.
Kuis ma tuima, tulõkõnõ,
vihane käü, viikene,
kinmä olõ, kivikene,
kalgi olõ, kannukõnõ.

Olõ ei mina tuima tüterestä,
kalõ naase kanasõsta.
Ilokas olli minu imä,
nal’akas oll’ naasõ kanja.

RKM, Mgn. II 250 f < Tartu l – E. Tampere, L. Briedis < Hella Keem, 44 a (< laulud õpitud Kanepist ja Põlvast) (1959). Lit. E. Tampere 1979. Tekst on identne: AES, MT 205, 1/4 < Põlva khk, Koiola v, Adiste k – Hella Keem < Ann Rammo (1937).

Sildid ,
Postitatud Ilojutulidsõq lauluq maast ja ilmast