Karula
Ostõt helü
SIIÄ’ KÄSTI MAHA’ ISTU’,
siiä’ toolilõ toedõ’:
siin om illus hirremõtsa,
siin om paras palgimõtsa.
Ei no viisi’ majja tetä’,
teomihe’ tekki’ tarõ,
palgalisõ’ pandi’ paari’:
uibust panti’ ussõ’ ette,
sikasarvist sagarõ’,
põdraluist põõna’ panti’.
Leeli, leeli är’ lõppi,
helle, lelle, jäl’ alusta:
ku mul sõnnu puudunõs,
hääli är’ lõpõnõs,
velle Riiga viruda,
tõsõ saada Saksamaalõ,
onupoja Poolamaalõ –
tu tuu hää häälekese,
tu tuu kummõ kurgukõsõ.
Häälest anni häräpaari,
kurgust kullatsõ ubina,
lõõrist lõiksi helmekõrra.
MÄRKUS: la-bemollid kõlavad umbes ¼ tooni kõrgemalt, kui nooditäht näitab (A. Kiiss).
Viis: EÜS VI 196 (7) < Karula khk – A. Kiiss (1909).
Tekst: EÜS VI 230/1 (17) < Karula khk ja v, Väheru (k, mõis?) – A. Mõttus, J. Sossi < Ann Sild, 60 a (sünd Urvaste khk, Vastse-Antsla (Vana-Antsla) v) (1909).