Põlva
Mõistatuslaul
***
OI, OI, OI, OI, MÕISAPOISSÕ,
mõisan mitmõsugutsit:
mõnõl olli’ pikä’ püksi’ jalah,
mõnõl lakatsmüts oll’ pääh,
mõnõl olli’ siidist rõiva’ säläh,
mõni oll’ ihoalastõ,
mõni oll’ küländ ümmärgunõ,
mõni pis’o pikergunõ,
mõni oll’ lipõrlapõrlanõ,
mõnõst ei tiiä’ midägi.
Käänge’ sõna’ tõisildõ ja
pangõ’ häste tähele!
Kesväl olli’ pikä’ püksi’ jalah,
kaaral lakatsmüts oll’ pääh,
nisul olli’ siidist rõiva’ säläh,
rügä oll’ ihoalastõ,
herneh oll’ küländ ümmärgunõ,
uba pis’o pikergunõ,
tatrek oll’ lipõrlapõrlanõ,
linast ei tiiä’ midägi.
L. Kurvits: Noh sis oll’ põllusaadus otsah.
S. Lätt: Jah.
L. K. Et noh, nii taa oll’ kae’ niimuudu oll’ tuu lüümine, nii ku, ku …. ku tedä nii leit … Ma’ ei saa’ tedä kohegi nii lüvvä’, kae’ nii … Kuimuudu tä oll’, lööge’ nii, sis seo ots kah, nii et väega ilosahe läts’. Nii kõll, kõll, kõll, kõll … tul’1 niimuudu vällä. Aga noh, koh mul om tuu sääne vassar vai laud, kohes lüvväs. Sis ku lauda lüüdi nii, sis tull’ väega ilosahe. Ja mõsk pidi ka nii mõstama, et läts’ takti perrä kõik nii ilosahe. Es olõ’ mitte nii, et lamps, lamps, lamps. Miis kullõln’, oll’ ütelnü’:”Mari Miinaga, lööge’ takt vällä! Et ei kuulõ’, kuis tõsõ tarõ man, kuis Alaotsah mõskva’, kuis noil lätt nii ilosahe kui!”
S.L. Kuis noil läts’ sis?
L.K. Nojah, noil läts’ niimuudu iks, et nii ku õigus ja kohus, aga naa’ panniva’ parts, parts.
Viis ja tekst: RKM, Mgn. II 1200 d < Põlva raj ja al/n, Mammaste k / Põlva / – S. Lätt < Leena Kurvits, 86 a (1966). – Lit. E. Tampere.