Vahtsõliina
Kalapüük. Immemaa
VELEKESE’, VELEKESE’ NOORÕ-JU-KÕSÕ’,
alta juurtõ jõgi ju joosi,
kala’ kulda jõõna olli’ –
havvõl suurõ’ laugi’ otsa’,
purdukõisil kirivä’ küle’.
Võtkõ’ võrku, poisikõsõ’,
haargõ’ nuuta, noorõ’ ju mehe’,
püüdke’ kallu kullatsida,
hõbõhõtsi hõrnakõisi,
kubijidõ kurgu ju võida’,
okõmanni huuldõ võida’.
Anna’ aigu adra ju säädä’,
vannu vangõrdõ paranda’.
Edo meil minnä’, ärä’ minnä’,
olõ-õi meil rüä’ siiä’ tettü’,
olõ-õi orasõ’ ostõdu’;
olõ-i meil kaubõld kaarapõldu,
olõ-i meil nuumat nisunurmõ.
Läämi’ ärä’ toolõ maalõ,
kon olli’ tammidsõ’ tanuma’,
hõbõ’õdsõ’ aiavitsa’.
Sääl olli’ puidsõ’ pullisarvõ’,
hõbõ’õdsõ’ õhvasarvõ’,
orik oll’ kuvvõ kuh’a suuru,
hand oli viie viha suuru.
Viis ja tekst : EÜS I 1000 (34) & EÜS I 991 (35) < Vastseliina khk, Orava v – Miina Hermann < Jaan Püvi (1904).