Urvastõ
Ritku kakminõ
Mängjä’ istusõ’ moro pääl tsõõrin, jala’ pikän, kässiga ütstõõsõ ümbrelt kinni’ hoitõn. Tsõõri kesken pako otsan istus perremiis. Tõõsõlt puult tulõ võõras miis, kaabu pään, kott sälän ja lapju käen, lüü piidsaga esi’ õhku, juusk ümbretsõõri ja laul.)
TPRUU RIIGA RITKU PERRÄ,
lüü’ hobõst, hoia’ hinnäst.
Tõi pütü suula,
kats püttü kaupa.
Är’ võti Võnnu liina,
tagasi Tartu liina.
Maalõ murri musta sarvõ,
painutõlli paadi sarvõ,
viinavaati veten,
ollõvaati otsiõn.
Ritku perremehe ette saisma jäien ja lapjuga moro pääle põrutõn hõikas:
„Tere’, tere’, peremiis, mis kraami sul õigõ’ om?“
Perremiis:
„Piite, peterselle, uguritsõ, nakrit.“
Kaupmiis:
Kas um jakku rohkõllõ,
et küünüs mullõ kah?
Perremiis:
Kos sa nuu’ joba panni’,
mis ma sullõ iilä’ anni?
Kaupmiis:
Mul tull’ pall’u s’aksu:
veli viirdü Vinnemaalt,
sõsar tulle S’aksamaalt,
tütär Türgimaalt,
poig Poolamaalt.
Lätsi sõs merde mõskma,
lätsi ojja uhtma.
Paodi vette vaava väidse,
kaodi kalli S’aksa väidse.
Naksi väist otsma,
kalli perrä kaibamõ.
Vaiu hõtsku petersell,
uppu är’ ugurits,
nakrõ’, peedi’ oja põhja.
Perremees sis:
Võta’, võta’ viil seo kõrra.
Miis nakkas sis edimädse rian istja iin kaibma, esi’ laul:
Kaava’, kaava’ kalõst maast,
tsungi’, tsungi’ sügävest söödüst.
Jummal andku’ juurikiid,
Pühä Maarja maraniid.
Tüü olõ-õi sukugi nii kerge, miis kaib ja higistäs, tõmbas ritka käsist, a tuu om nii kõva, et mitte perrä ei anna’, selle et järgmäne hoit edimädsest kõvva kinni’. Ku kaibja jo küländ vaiva om nännü’, lask tõõnõ käe’ vallalõ ja miis või rida är’ viiä’. Järgmädse perrä tullõn piät tä vahtsõst laulma:
Tpruu Riiga ritku perrä,
lüü’ hõbõst, hoia’ hinnäst jne.
Viis: RKM II 65, 432 (125) < Urvaste khk, Vana-Antsla v – S. Porosson, A. Garšnek < Helmi Vill 53 a (sünd 1904) (1957).
Tekst: ERA II 1, 47/50 (7) < Urvaste khk, Vana-Antslav, Jõepera k – Johannes Semper (kirj) < Triina Hermann, 76 a (1928).