KES MEIST EI RÄÄGIKS MÕNIKORD OMA TÖÖGA VÕI TÖÖVAHENDIGA? – Seda eriti siis, kui asi ei edene? See on meiega kaasa tulnud ajast, kui kõnetati päikest ja tuult, kõnetati käsikivi, sirpi ja vikatit, aga ka põldu ja heinamaad, kõnetati lehmi ja härgi. Tööd ja tegemised on ikka olnud seotud loodusega.
Käsikivilaulud, kudumine
Suvi ja sügis
Vihm, karjaselaulud
Heinatöö, lõikuslaulud, kündmine
Rehepeks, talgulaulud
Metsa ja marjule, puuvedu, vihtade tegemine
Eks võind meres mürada Palamuse Nõrk orjatüdruk Oleks me pead pihlakasta, Kivikene ku’llukene, Viis ja tekst: Helene Maasen (EÜS V 1183 (38) < Palamuse khk – J. Välbe, 1908) ja (H III 15, 71/2 (13) < Palamuse khk, Kaarepere, 1891). Eks võind meres mürada Kodavere Käsikivilaul KIVIKENE, KIIKSUKENE, Meks siis musta meie leeva? Viis: Kadri Ots (84 a) (EÜS II 291 (80) < Kodavere khk, Alatskivi v – A. Liiv ja J. Raja, 1905); teksti kirjutas üles Villem Kirik (H III 9, 362 (4) < Kodavere khk, Pala v, Moku k, 1888). Kuduja Ta-Maarja NEIUKENE NOORUKENE Äial särki, ämmal särki, Üles kirjutatud Otsa saunanaiselt (H II 44, 104/5 (12) < Ta-Maarja khk, Pilka v – H. Raag, 1892). Suvi ja sügis Kursi/Laiuse JUBA LEHIB LEHTA PUUSSA, Vikat viib eiina arusta, Viis: Mai Paiu (83 a) (EÜS VIII 297 (33) < Kursi khk, Härjanurme v, vstmj, Pööra k – J. ja M. Kärt, 1911); teksti kirjutas üles J. Remmelgas (H II 56, 22 (12) < Laiuse khk, Reasvere v, 1895). Suvi ja sügis Laiuse JUBA LEHIB LEHTA PUUSSA, kaasike, Kevad põllul Kursi NÜÜD EP ON ILUS ELADA, Viis ja tekst: Mai Paiu (83 a) (EÜS VIII 297 (33) ja EÜS VIII, 243 (39) < Kursi khk, Härjanurme v, vstmj, Pööra k – J. ja M. Kärt, 1911) Vihm mujale maale Kodavere ÜLE, ÜLE,VIHMAKENE, elle-elle, leelo-leelo, Laulnud Kadri Katsan (67 a) (EÜS II 275 (1) ja EÜS II, 446 (184) < Kodavere khk, Peipsiäärne v, Varnja k – A. Liiv ja J. Raja, 1905). Vihm mujale maale Ta-Maarja Karjaste vihma peletuse laul Õe-õe-õe-õe, õe-õe-õõ-ee, õõ-e-oo! Viisi kirjutas üles M. Hermann (SKS Hermann 39 (101) < Ta-Maarja khk, 895-1896); tekst: Juhan Makstein (46 a) (E 83802 < Ta-Maarja khk, Raadi v – M. Makstein, 1933). Vihm mujale maale Ta-Maarja/M-Magdaleena Vihm, üle ÄRA SADA, õlle-õlle, VIHMAKENE, õlle, Viisi kirjutas üles M. Hermann (SKS Hermann 34 (93) <Ta-Maarja khk, 1895-1896); teksti G. Tenter (H II 28, 394/5 (75) < M-Magdaleena khk, 1888). Vihm üle vaeslapsest Kodavere/Torma MI’ NÜÜD SATAD, VIHMUKENE? Viis: Kadri Ots (84 a) (EÜS II 291 (80) < Kodavere khk, Alatskivi v – A. Liiv ja J. Raja, 1905); teksti kirjutas üles Wilh. Pärt (H III 9, 239/40 (3) < Torma khk, 1888). Vihm üle vaeslapsest Torma MI’ NÜÜD SATAD, VIHMUKENE, Ole ei kodu, kun’ ma kuiva, Ku'(h)u ma see lige lauta Viis: Ann Traks (Vainu Ann (72 a), 17-aastasena Laiuselt Tammispääle asunud < Sootaga k) (ERA III 6, 21 (19) < Torma khk, Lohusuu v, Tammispää k – K. Leichter, 1930); teksti kirjutas üles Wilh. Pärt (H III 9, 239/40 (3) < Torma khk, 1888). Karjasepõli Ta-Maarja Karjase kaebus. Karjuste laul Ajage kari siia Palamuse Ajage kari meile KÜLA KARJATSE KANASE, õõ-õõ-ee, Viisi kirjutas üles C. Pillesson (EÜS VII 549 (121) < Palamuse khk, umb 1911); teksti H. Maasen (H III 8, 535/6 (2) < Palamuse khk, 1889). Söö, kari! Kodavere Karjatse laul SÜÜ, SÜÜ, MEIE KARI, Õlle-õlle, õitse, Laulnud Krõõt Anask (79 a) (EÜS II 753 (117) ja EÜS II 643 (144) < Jõhvi < Kodavere khk, Kokora v, Pärsikivi k – P. Penna ja K. Luud, 1905). Söö, kari Kodavere SÜÜ, MEIE KIRJU KARJA, oie leelo, ot-tebe leelo-lee, Laulnud Mari Poks (66 a, s. Lõhmus) ( EÜS II 280 (29) ja EÜS II 338 (49-29) < Kodavere khk, Kavastu v, Koosa k ligidal – A. Liiv ja J. Raja, 1905). Õlletamine Kursi Karjase mäng KUS SA LÄHÄD, õlle, KARJAKENE, õlle? Karja hoides, loomasid ei sõimatud ega vannutud loome kunagi, vaid see sündis alati mahedal laulu häälel looma nime nimetades. Lehmadele ja lammastele õlletadi, härgadele ja oinastele mitte. Laulnud Anu Riomar (H II 50, 271 (6) < Kursi khk, Puurmanni v – J. Riomar (kooliõpetaja) oma emalt, 1895) Kaua karjas käinud Ta-Maarja Karjalaul EMÄKÕINE, õlle-õlle, ENNEKÕINE, õlle, Karjasepõli. Orjusest ostja Ta-Maarja/Äksi KARJATEEL ON KURJA PÕLVE, Kui minul teas teinepooli, Viisi kirjutas üles M. Hermann (SKS Hermann 34 (92) < Ta-Maarja khk, 1895-1896); teksti J. Walk (H II 28, 267 (3) < Äksi khk, Kärkna v, 1889). Karjase pühapäev M-Magdaleena MUUD KÄISID KIRIKUTEEDA, Viisi kirjutas üles C. V. Ärtis (EÜS IV 873 (2015) < M-Magdaleena khk, Kudina v, Kaiavere k); teksti A. Tubin (E 70441 (31) < M-Magdaleena khk, 1930). Lustiga loole. Kellele teeme heinu Äksi Heinateolaul LÄHME LUHTALE LOOLE, heinale, kullale, Looja lehm sõi heinad Kursi Looja heinateol. Heina lõppetus! LÄHME, HELLAD, HEINAMOALE, heinale, kullale, Looja lehm sõi heinad Kursi LÄHME, HELLAD, HEINAMOALE, Kes küll sõivad luhaheinad, Viis: Madli Saeble (82 a) (EÜS VIII 290 (19) < Kursi khk, Puurmanni v – J. ja M. Kärt, 1911); teksti kirjutas üles Aadu Tiidur (H III 8, 19 (3) < Kursi khk, Härjanurme v, 1889). Vihun viie vikatiga Laiuse Heinalaul MEIL ON ILLUS OIDUKENE, helelee, Vikat niidab, ma vilistan Äksi VIKAT NIIDAB, MA VILISTAN, heinale, heinale, Kellele teeme heinu Äksi Heinateolaul NIITSIN VIIE VIKATIGA, heinale, kullale, Viis: Taavet Ansip (86 a) (ERA III 6, 88 (11) < Äksi khk, Elistvere v, Õvanurme k – K. Leichter, 1930); teksti kirjutas üles Helene Maasen (H III 8, 756/7 (4) < Äksi khk, 1890). Väsinud lõikaja. Naiste nabrad Äksi KÜL MA LÕIKAN, EI MA JÕUA, heinale, kullale, Võta naine töölt Kodavere Looviis TULE, UUGU, VÕTA LUUGU, Veli ellä, veljekene, Laulnud Kadri Ots (84 a) (EÜS II 291 (80) ja EÜS II 386/7 (117 < Kodavere khk, Alatskivi v – A. Liiv ja J. Raja, 1905). Venna nurmed. Jätan lindude süüa Torma Lõikuselaul. Vilja korjamine MEIE VELLEL SUURE NURME, helelee, helelee, Lõpe, põld Ta-Maarja/Palamuse Lõpe, põld MINU ISAL PIKAD PÕLLUD, Lõpe otsa põllukene! Lõpe ike, põllukene, Viisi kirjutas üles M. Hermann (SKS Hermann 39 (102) < Ta-Maarja khk, 1895-1896); teksti Helene Maasen (E 52074 < Palamuse khk, Kaarepere). Naiste nabrad. Kuulus kuhjalooja Kodavere/Torma MIS MA LÕIKAN, SEE MA KEIDAN, õigake, lõigake, Viis: Ann Suitt (49 a, sünd Helmes, 26 aasta eest Kavastu rännanud) (EÜS II 285 (50) < Kodavere khk, Kavastu v, Koosa k – A. Liiv ja J. Raja); teksti kirjutas üles E. J. Õunapuu (H II 50, 489 (15) < Torma khk, 1895). Mis meid otsas ootab. Halb sirp Kursi TÕMMAKEM, ÕED, TÕESTE, lõppe-lõõ, lõppe-lõõ, Halb sirp. Mis meid otsas ootab. Põllud põdema Laiuse Lõikuse juures ASUGE ESIDE PEALE, helelee, Jätan lindude süüa Torma Lõikuselaul LÕPE, LÕPE, PÕLLUKENE, Laulnud Ann Traks (Vainu Ann (72 a), 17-aastasena Laiuselt Tammispääle asunud < Sootaga k) (ERA III 6, 21 (19) ja ERA II 30, 31 (7) < Torma khk, Lohusuu v, Tammispää k – K. Leichter, P. Ariste, 1930). Jätan lindude süüa Torma LÕPE, LÕPE, PÕLLUKENE! Siia kurge jätnud kuue, Mis mina lõiksin, see mina keitsin, Viis: Ann Traks (Vainu Ann (72 a), 17-aastasena Laiuselt Tammispääle asunud < Sootaga k) (ERA III 6, 21 (19) < Torma khk, Lohusuu v, Tammispää k – K. Leichter, 1930); teksti kirjutas üles E. J. Õunapuu (H II 50, 490 (16) < Torma khk, 1895). Jätan lindude süüa Torma LÕPE, LÕPE, PÕLLUKENE, helelee, helelee! Viisi kirjutas üles K. Ruut (EÜS V 1446 (27) < Torma khk); teksti E. J. Õunapuu (H II 50, 490 (16) < Torma khk, 1895). Halb sirp Torma Lõikaja laul KÜLL MA LEIKAN, EI MA JÕUA, Sirp on kurja, ei ta kogu, Nüüd aga hakkan sajatama, Viis: Ann Traks (Vainu Ann (72 a), 17-aastasena Laiuselt Tammispääle asunud < Sootaga k) (ERA III 6, 21 (19) < Torma khk, Lohusuu v, Tammispää k – K. Leichter, 1930); teksti kirjutas üles J. Rosenthal (H III 9, 287/8 (9) < Torma khk, Avinurme v, Laekannu k, 1889). Jätan lindude süüa Kodavere/Torma LÕPE, LÕPE, PÕLLUKENE, õigake, lõigake, Viis: Mari Poks (s. Lõhmus, 66 a) (EÜS II 283 (38) < Kodavere khk, Kavastu v, Koosa k ligidal – A. Liiv ja J. Raja, 1905); teksti kirjutas üles E. J. Õunapuu (H II 50, 323/5 (16) < Torma khk, 1894). Jätan lindude süüa Kodavere Lõpe, põld LÕPE, LÕPE, PÕLLUKENE, õegake, lõegake! Laulnud Mari Poks (s. Lõhmus, 66 a) (EÜS II 283 (38) ja EÜS II 344 (59) < Kodavere khk, Kavastu v, Koosa k ligidal – A. Liiv ja J. Raja, 1905) Jätan lindude süüa Kodavere Lõpe-laul LÕPE, LÕPE, RUKKIKENE, lõpele, lõõrile, Mis meid otsas ootab Kodavere/Torma LÕPETAME SELLE PÕLLU, lõpelee, lõpelee, Jätan lindude süüa. Väljad karja käia Laiuse Lõpe, põld Põld paneb lõikaja põdema. Väljad karja käia Äksi ESI PIKKA, MA PISUKE, lõpelee, lõõrile, Väljad karja käia. Jätan lindude süüa Torma Lõikuselaul LÕPE, LÕPE, PÕLLUKENE, helelee, helelee, Viisi ja teksti on üles kirjutanud K. Ruut (EÜS V 1446 (27) < Torma khk). Halb sirp. Päid jäänud põllule. Pane lammas laua peale Laiuse Lõikuslaul PEREMEES PEREMEHIKE, Peremees peremeheke, Peremees peremeheke, Viis: Aleksander Välbe (57 a) (EÜS V 1184 (40) < Laiuse khk – J. Välbe, 1908) (< K-Jaani); tekst: Kai Sepp (56 a) (H, Ostrov 85/6 (20) < Laiuse khk, Kurrista v, Aidu k – stud. G. Johannson, 1887). Halb sirp M-Magdaleena/Äksi PEREMEES, PEREMEHEKE, Kurat suntgu sepa sõrmed, Viisi kirjutas üles C. V. Ärtis (EÜS IV 873 (2016) < M-Madgaleena khk, Kudina v, Kaiavere k); teksti Jaan Valk (H II 28, 276 (10) < Äksi khk, Kärkna v, 1889). Ta-Maarja Rukkilõigulaul LÄÄME NÜID UUELE IILE, Pästäme valla peiu jala, Peni hauk meil piindra pääl, Tänu olgu Loojale, Viisi kirjutas üles M. Hermann (SKS Hermann 34 (92) < Ta-Maarja khk, 1895-1896); teksti Joh. Mägi (Lõhmusmägi) (H II 29, 442 (8) < Ta-Maarja khk, Kavastu v, 1890). Sirbiviskamise laul Torma SIRISE, SIRISE, SIRBIKE, Vanaeit korjas sirbid kokku, kui rukkilõikus lõppes ja viskas sirbid eemale. Laulnud Andrese Kadri (69 a) (ERA III 6, 23 (23) ja (ERA II 30, 108 (1) < Torma khk, Lohusuu v, Tammispää k – K. Leichter, P. Ariste, 1930). Sirise, sirbikene! SIRISE, SIRISE, SIRBIKE, Vanainimene korjas lõikuse lõppedes tüdrukute sirbid kokku ja viskas need eemale ning sõnas neid sõnu. Laulnud Ann Traks (Vainu Ann (72 a), 17-aastasena Laiuselt Tammispääle asunud < Sootaga k) ( ERA III 6, 21 (18) ja (ERA II 30, 32 (8) < Torma khk, Lohusuu v, Tammispää k – K. Leichter, P. Ariste, 1930). Sirbiviskamise laul Kodavere Rukkilõikuse lõpetus SIRISE, SIRISE, SIRBIKENE, Sirpi viibutati ja visati üle õla 3 korda. Läks sirp kummuli, siis pidi viskaja sel aastal surema. Laulnud Mari Poks (66 a) (EÜS II 283 (40) ja EÜS II 345 (61) < Kodavere khk, Kavastu v, Koosa k – A. Liiv ja J. Raja, 1905). Sirbiviskamise laulud Sohvi Sepalt Kodaverest 1. 2. 3. 4. Laulnud Sohvi Sepp (83 a) RKM III 3, 52 (28), 54 (30,31) < Kodavere khk, Torila k – A. Garshnek, 1955); (RKM II 5, 403 (4) – H. Tampere, 1954). Laiuse MEIE MAA MEHED MADALAD, Tulli kulli Kuuramaalta, Viis: Kadri Tädimees (62 a) (EÜS V 1187 (65) < Laiuse khk, Tähkvere v – J. Välbe, 1908); tekst: Jaak Lillekampf (H, Ostrov 107/8 (47) < Laiuse khk, Laiuse v, Sootaga k – G. Johannson, 1887). Lina kasvas kui linti Laiuse Lina kasvule LINA TEGIN LIIVAKUSSE, helelee, Lina elulugu Palamuse LINAKENE LINNUKENE, Viis ja tekst: Helene Maasen (EÜS VI 1183 (38) Palamuse – J. Välbe) ja (H III 8, 411 (16) < Palamuse khk, Luua, 1888) Lina elulugu Kodavere/Ta-Maarja LINAKENNE, LINNUKENE, üles, Viis: Kadri Katsan (67 a) (EÜS II 275 (2) < Kodavere khk, Peipsiääre v, Varnja k – A. Liiv ja J. Raja, 1905): teksti kirjutas üles Joh. Mägi (Lõhmusmägi) (H II 29, 442 (9) < Ta-Maarja khk, Kavastu v (1890). Tore kündja Laiuse Hea kündja OH MINU HÄIDA HÄRGASIDA, Viis: Jüri Remmelgas EÜS V 1185 (51) < Laiuse – J. Välbe, 1908); teksti kirjutasid üles J. Välbe ja H. Sulg (EÜS V 1112 (122) < Laiuse khk, Laiuse v, 1908). Sulase kättemaks Laiuse Kündja laul PERENAENE PETTIS MINDA, Oot, oot, oot ja noo, noo, noo, Viis: Jüri Remmelgas (EÜS V 1185 (51) < Laiuse – J. Välbe, 1908); teksti kirjutas üles M. Ostrov (H, Ostrov 9/10 (8b) < Laiuse, 1887). Sulase kättemaks Laiuse Kündja laul PERENAENE PETTIS MINDA, Oot, oot, oot ja noo, noo, noo, Viisi kirjutas üles M. Korts (EÜS IV 182 (208) < Laiuse khk, Laiuse v, 1891); teksti M. Ostrov (H, Ostrov 9/10 (8b) < Laiuse, 1887). Laisk kündja Laiuse Tööd tegemata MIS SOAB MINUSTA MEHESTA, õhtule, õhtule, Viis: Kadri Paadimees (60 a) (EÜS V 1188 (66) < Laiuse khk, Tähkvere v – J. Välbe, 1908); teksti kirjutas üles J. Remmelgas (H II 56, 15 (1) < Laiuse (1895). Tahtsin minna talgusele Torma Talguse laul TAHTSIN MINNA TALGUSELE, Tuli vasta valelikku, Aitima pere-isale, Viisi kirjutas üles M. Sild (E 64736 < Torma khk, Avinurme v, Piilsi k, 1930); teksti E. J. Õunapuu (H II 50, 323/5 (16) < Torma khk, 1894). Teolise leivakott Äksi/Palamuse Rehelaul TEU MA TEGIN TARVASTUSSE, Viis ja tekst: Helene Maasen (EÜS V 1183 (38) ja E 52304 < Palamuse khk, Kaarepere – J. Välbe, 1908). Katki lõin koodi Äksi Rehepeksulaul HELLAKENE VENNAKENE, Viis: Taavet Ansip (86 a) (ERA III 6, 89 (13) < Äksi khk, Elistvere v, Õvanurme k – K. Leichter, 1930); teksti kirjutas üles Helene Maasen (H III 8, 759 (8) < Äksi khk, 1890). Teretamata möödaminejale Kodavere/M-Magdaleena Teretamata möödaminejale MÖÖDA LÄKS MEESI MÜTTI-MOKKA, õdagoole, õdagoole, Teretamata möödaminejale M-Magdaleena MÖÖDA LÄKS MEESI MÜTTI-MOKKA, Viisi kirjutas üles C. V. Ärtis (EÜS IV 873 (2016) < M-Magdaleena khk, Kudina v, Kaiavere k); teksti K. E. Martinson (E 18110 (2) < M-Magdaleena khk, Saare, 1895). Teretamata möödaminejale Palamuse KES NOO UHKE OLLENESSE, Julgu ei „jumal appi“ anda Mööda läävä mürgü tüki, Egä ei sünni suurte sekkä, Suure löövä suu peale, uhke löövä otsa peale, Viis: Helene Maasen (EÜS V 1183 (38) < Palamuse khk – J. Välbe, 1908); tekst: Ann Väät (92 a) (E 46947 (2) < Palamuse khk, Pedasi – H. Karro, 1909). Marjule minemise laul M-Magdaleena Marjad söödud. Marjule LÄKSIN MÄELE MARJULE, Viisi kirjutas üles C. V. Ärtis (EÜS IV 873 (2023) < M-Magdaleena khk, Kudina v, Kaiavere k); teksti G. Jürgenson (H II 28, 800/1 (11) < M-Magdaleena khk, Saare v, (1890). Marjule minemise laul Kursi Marjul käimise laul NEITSIKESED NOOREKESED, Siit on maias marjad söönud, Viis: Mai Paiu (83 a) (EÜS VIII, 295 (30) < Kursi khk, Härjanurme v, vstmj < Pööra k – J. ja M. Kärt, 1911); teksti kirjutas üles H. Paap (H III 8, 74 (10) < Kursi khk, 1889). Marjule minemise laul Kodavere Marjule minnes lauldi: Ladvad lindudele Ta-Maarja Vihtu otsimise laul LÄÄME NÜID LEHTIL, NÄIU NOORE, Viisi kirjutas üles M. Hermann (SKS Hermann 39 (102) < Ta-Maarja khk, 1895-1896); teksti Joh. Mägi (Lõhmusmägi) (H II 29, 439 (3) < Ta-Maarja khk, Kavastu v, 1890). Puuvedu M-Magdaleena Mehed puid vedamas VAIE, VAIE, VAIDE MEHED, Viisi kirjutas üles J. Välbe (EÜS V 1178 (7) < M-Magdaleena khk, Elistvere v< Eeva Reimann (?), 1908); tekst Kristjan Kärnali naiselt (H II 28, 64 (11) < M-Magdaleena khk, Elistvere v, Igavere k – A. Mauer, 1880 kogutud, 1888 saadetud). Kodarapuude otsimine Torma LÄKSIN METSA KÕNDIMAIE Viis: A. Reilian (< Kask, naine) (GEG, DH 519, 11 (5) < Torma khk, Kõnnu mõis – E. v Schultz-Adajevskij, 1884); tekst: Kristjan Aun (E 39973 (5) < Torma – E. Õunapuu, (1900). Puuvedu M-Magdaleena Puude raiumine IIDU, TIIDU TILLU METSA, Viisi kirjutas üles J. Välbe (EÜS V 1178 (7) <M-Magdaleena khk, Elistvere v < Eeva Reimann (?), 1908), teksti Al. Artis (H II 28, 348 (10a) < M-Magdaleena khk, 1888). Tooge meile toomingaid Kursi TULGE TEIE, TULGE TEIE MEIEGA, Meie jälle, meie jälle teiega, Tooge meile, tooge meile toomingida, meie vastu, meie vastu vaarikida, magusida, magusida maasikida, libedida, libedida lillakida, muredida, muredida mustikida, sõgedida, sõgedida sõsterida, pimedida, pimedida pihlakida, Laulnud Jaan Puusepp (80 a) (EÜS VIII, 286 (13) ja EÜS VIII, 233 (16) < Kursi khk, Puurmani v – J. ja M. Kärt, 1911). Orja palk Kodavere PEREMEES PEREMEHEKENE, kaasike, kaanike, Laulnud Liisa Kast (53 a, sündinud Ta-Maarja khk, Kavastu v, Tähemaa k) (EÜS II 276 (6a) ja EÜS II, 303 (3) < Kodavere khk, Peipsiäärne v, Varnja k – A. Liiv ja J. Raja, 1905).__T u b a s e d__ t ö ö d__
1. KIVIKENE, KULLUKENE
KIVIKENE KUL´LUKENE,
mis sa tulid meie maale,
meie pihtu piinama,
käevarsi vaevama,
käevarsi vaevama ja
õlanukki õeruma?
õlanukid õõnapuused,
käevarred kuslapuused,
sõrmed sõstrapuu lülista –
siis ma peaksin piitsahoobid,
kannaks mõned kaikahoobid.
enam kui halvad haugutused
ja need kurjad kuulutused.
mis sa tulid meie maale?
Eks sa võind mere’es mürada,
mere laines lüüa laksu!
2. KIVIKENE, KIIKSUKENE
voenud sa meren mürädä,
mere kalda all kajada,
ku saed meie müräda,
meie koagude kajada.
Küll o musta, küll magusa!
Kana lennas seena peale,
leie tolma leeva sisse.
Selleks musta meie leeva.
3. NEIUKENE NOORUKENE
tule tännä, näitä vällä,
mes oled kukkeni kudanud,
kika-ani kirjutanud,
kas om otsani ilusad,
vai om veereni vereväd.
äijäl särki peenikene,
ämmal särki laia laadi.
Õhta õmblen õe särgid,
videvikul venna särgid,
pimestikul peiu särgid.
__S u v i__j a__s ü g i s__
1. JUBA LEHIB LEHTA PUUSSA
lehta puussa, rohtu maassa,
allentab eiina arussa,
nõtkotab nõmmessa padakas,
kõigub soossa kuusejalga,
obu irnub Iiumaala
varssa karjub kaugeela.
nuga nõmmesta padaka,
kerves soosta kuusejalga,
unt sööb iiesta obuse,
karu varsa kaugeelta.
2. JUBA LEHIB LEHTA PUUSSA
lehta puussa, rohtu maassa, kaasike,
allentab eiina arussa, kaasike,
nõtkotab nõmmessa padakas, kaasike,
kõigub soossa kuusejalga, kaasike,
obu irnub iiumaala, kaasike,
varssa karjub kaugeela, kaasike.
Vikat viib eiina arusta, kaasike,
nuga nõmmesta padaka, kaasike,
kerves soosta kuusejalga, kaasike,
unt sööb iiesta obuse, kaasike,
karu varsa kaugeelta, kaasike.
Viisi kirjutas üles C. Pillesson (EÜS VII 549 (120) < Laiuse, 1911), teksti J. Remmelgas (H II 56, 22 (12) < Laiuse khk, Reasvere v, 1895).
3. NÜÜD EP ON ILUS ELADA
nüüd ep on kaunis kasuda –
nüüd ju lehte lippu puussa,
lehte puussa, rohtu maassa,
odraoras aljendeles,
kaeraoras katab maada,
nisud tupista tulevad,
uad õisida ajavad,
erned lestu lepitavad,
läätsad säärile siavad,
kapsas käärib äili-päili,
kaali piassa raudamütsi,
õuna istub alla mulla.
__V i h m__j a__k a r j a n e__
1.ÜLE, ÜLE, VIHMAKENE!
üle vihmanuke’ne, elle-elle, leelo-leelo!
Vii vihma Venemaale, elle-elle, leelo-leelo,
a’a uugu Arjumaale, elle-elle, leelo-leelo –
sääl vihma oodetasse, elle-elle, leelo-leelo,
egä päev palleldasse, elle-elle, leelo-leelo.
Venemaal jo vili põlesse, elle-elle, leelo-leelo,
Venemaal on mehed mustad, elle-elle, leelo-leelo,
mehed mustad, naesed laesad, elle-elle, leelo-leelo,
poisid kannukarvalised, elle-elle, leelo-leelo,
tüterid jo igitigi’sed, elle-elle, leelo-leelo.
Meie maal on mehed valged, elle-elle, leelo-leelo,
mehed valged, naesed virgad, elle-elle, leelo-leelo,
poisid poolesakselased, elle-elle, leelo-leelo,
tüterid jo kullakarvalised, elle-elle, leelo-leelo.
2.MINE, VIHMA, VENEMAALE!
MINE, VIHMA, õõ-e-oo, VENEMAALE, õõ-e-oo,
õe-õe-õe-õe, õe-õe-õõ-ee, õõ-e-oo!
Vennemaal kõik, õõ-e-oo, vilä palava, õõ-e-oo,
õe-õe-õe-õe, õe-õe-õõ-ee, õõ-e-oo!
Saaremaal kõik, õõ-e-oo, sauna suitsasõ, õõ-e-oo,
õe-õe-õe-õe, õe-õe-õõ-ee, õõ-e-oo!
Sata, vihma, õõ-e-oo, Saaremaale, õõ-e-oo,
õe-õe-õe-õe, õe-õe-õõ-ee, õõ-e-oo!
Saaremaal on, õõ-e-oo, mehe musta, õõ-e-oo,
õe-õe-õe-õe, õe-õe-õõ-ee, õõ-e-oo!
Mehe musta, õõ-e-oo, naise laisa, õõ-e-oo,
õe-õe-õe-õe, õe-õe-õõ-ee, õõ-e-oo!
Tütrik on kui, õõ-e-oo, tõrvaskand(u), õõ-e-oo,
õe-õe-õe-õe, õe-õe-õõ-ee, õõ-e-oo.
3. ÄRA SADA,VIHMAKENE!
õllele, õlle, õlle, õllele!
Kasta muid(a), õlle-õlle, ää kasta mind(a), õlle,
õllele, õlle, õlle, õllele!
Mul põle kodu, õlle-õlle, kos ma kuivan, õlle,
õllele, õlle, õlle, õllele,
ega tare, õlle-õlle, kos tahenen, õlle,
õllele, õlle, õlle, õllele,
põle, kes kolgib, õlle-õlle, kuivad särgid, õlle,
õllele, õlle, õlle, õllele,
vaalib valged, õlle-õlle, käissed, õlle,
õllele, õlle, õlle, õllele!
Vii sa vihma-, õlle-õlle, -ke Virussa õlle,
õllele, õlle, õlle, õllele,
aja oogu, õlle-õlle, Arjumaale, õlle,
õllele, õlle, õlle, õllele!
Virumaal on, õlle-õlle, mehed mustad, õlle,
õllele, õlle, õlle, õllele,
mehed mustad, õlle-õlle, naised laisad, õlle,
õllele, õlle, õlle, õllele!
Tüdrukud, õlle-õlle, igitigised, õlle,
õllele, õlle, õlle, õllele!
poisid kannu-, õlle-õlle, karvalised, õlle,
õllele, õlle, õlle, õllele!
Meie maal on, õlle-õlle, mehed valged, õlle,
õllele, õlle, õlle, õllele!
mehed valged, õlle-õlle, naised virgad, õlle,
õllele, õlle, õlle, õllele!
Tüdrukud on, õlle-õlle, tuli-ilusad, õlle,
õlle, õllele, õlle, õlle, õllele,
poisid poole-, õlle-õlle, saksalased, õlle,
õllele, õlle, õlle, õllele!
4. MI' NÜÜD SATAD, VIHMUKENE?
Likkes teet sa linnukese,
likkes suine, likkes päine,
likkes suine suilindu,
likkes päine pääsukene,
kaalani emakanal’!
Ole ei kodu, kun’ ma kuiva,
ega tare, kun’ tahene.
Ole tare ei esa tettu
ega paari velle pantu –
võõras, võõras, sõtsikene,
võõrasesa tennu tare,
võõrasveli panden paari,
võõras nurga nukerdenu,
võõras o’ tala tahunu,
võõras kivi kikerdenu.
Ku'(h)u ma see lige lauta
või mina märga pääle päästa?
Liivale (ma) lige lauti,
mäe pääle päästi märja –
liivale lige ligeni,
mäele märja mädani!
5. MI' NÜÜD SATAD, VIHMUKENE?
likkes tetta linnukese,
likkes suine, likkes päine,
likkes suine suilindu,
likkes päine pääsukene,
kaalani emakanal’!
ega tare, kun’ tahene.
Ole tare ei esa tettu
ega paari velle pantu –
võõras, võõras, sõtsikene,
võõrasesa tennu tare,
võõrasveli panden paari,
võõras nurga nukerdenu,
võõras o’ tala tahunu,
võõras kivi kikerdenu.
või mina märga pääle päästa?
Liivale lige lauti,
mäe pääle päästi märja –
liivale lige ligeni,
mäele märja mädani!
6. KARJUSSIDA VAESIDA
KARJUSSIDA, õlle-õlle, VAESIDA, õlle,
õllele, õlle, õlle, õllele,
halva ilma, õlle-õlle, armetusi õlle,
õllele, õlle, õlle, õllele!
Mittu külmä, õlle-õlle, külmetava, õlle,
õllele, õlle, õlle, õllele,
mittu talve õlle-õlle, tallitava, õlle,
õllele, õlle, õlle, õllele,
kas tulep või, õlle-õlle, tulista lunda, õlle,
õllele, õlle, õlle, õllele,
sadab salli-, õlle-õlle, -tu raheda õlle,
õllele, õlle, õlle, õllele!
Viisi kirjutas üles M. Hermann (SKS Hermann 34 (93) < Ta-Maarja khk, 895-1896); teksti Joh. Mägi (H II 29, 500 (44) < Ta-Maarja khk, Kavastu, 1890).
7. KÜLA KARJATSE, KANASE
aage kari meie poole, õõ-õõ-ee,
meie aame teie poole, õõ-õõ-ee!
Ehitäme elmelinna, õõ-õõ-ee,
kuame kume-keriku, õõ-õõ-ee;
teeme sisse siidilaiva, õõ-õõ-ee,
välja teeme väitselaiva, õõ-õõ-ee,
otsa teeme ubinalaiva, õõ-õõ-ee.
Kend tuli välja, ostis väitse, õõ-õõ-ee,
kend tuli otsa, ost’ ubinä, õõ-õõ-ee? –
Veli tuli välja, ostis väitse, õõ-õõ-ee,
onu tuli otsa, ost’ ubinä, õõ-õõ-ee.
8. SÜÜ, SÜÜ, MEIE KARI!
süü seda, mis ma söödan,
juu seda, mis ma joodan,
süü seda söödirohtu,
laku seda luaneeina,
kuni tõuseb tõrvalilli,
kuni kasvab kanarpikku,
kuni ajab angervaksa!
killa-kalla, karja!
9. SÜÜ, MEIE KIRJU KARJA!
süü sedä söödirohto, oie leelo, ot-tebe leelo-lee,
laku laia laanerohto, oie leelo, ot-tebe leelo-lee,
kuni tõuseb tõista rohto, oie leelo, ot-tebe leelo-lee,
kuni pistab piibelehte, oie leelo, ot-tebe leelo-lee,
ajab üles angervaksa, oie leelo, ot-tebe leelo-lee!
Pilalile Peebukene, oie leelo, ot-tebe leelo-lee,
a’a siia karjakene, oie leelo, ot-tebe leelo-lee,
siin on kallis karjarohto, oie leelo, ot-tebe leelo-lee,
valgepää vasika rohto, oie leelo, ot-tebe leelo-lee!
10. KUS SA LÄHÄD, KARJAKENE?
Karja ella, õlle,
karja kulla, õlle!
Kus sa lähäd, õlle, lehmakene, õlle?
Lehma ella, õlle,
lehma kulla, õlle!
Kus sa lähäd, õlle, Punnik-lehma, õlle?
Lehma ella, õlle,
lehma kulla, õlle!
Kus sa lähäd, õlle, Mustik-lehma, õlle?
Lehma ella, õlle,
lehma kulla, õlle!
Kus sa lähäd, õlle, Päitsik-lehma, õlle?
Lehma ella, õlle,
lehma kulla, õlle!
11. EMÄKÕINE ENNEKÕINE
õllele, õlle, õlle, õllele!
Karjan kasvi, õlle-õlle, liiga pikäs õlle,
õllele, õlle, õlle, õllele!
Ma oles viibin, õlle-õlle, vikkatile, õlle,
õllele, õlle, õlle, õllele,
panden sirbil, õlle-õlle, mu siduma, õlle,
õllele, õlle, õlle, õllele!
Tüdsev oles, õlle-õlle, kasunu tüüle, õlle,
õllele, õlle, õlle, õllele,
viks oles kasunu, õlle-õlle, vikatihe, õlle,
õllele, õlle, õlle, õllele!
Nüüd ei massa, õlle-õlle, ma midagi, õlle,
õllele, õlle, õlle, õllele –
kodu ei massa, õlle-õlle, ma kottikest, õlle,
õllele, õlle, õlle, õllele,
seinä veeren, õlle-õlle, seklikest, õlle,
õllele, õlle, õlle, õllele!
Nüüd ole ilma, õlle-õlle, ma irvite, õlle,
õllele, õlle, õlle, õllele,
kik mul annav, õlle-õlle, albu sõnu, õlle,
õllele, õlle, õlle, õllele!
Kes mind kuul, õlle-õlle, kõik mind kuuluts, õlle,
õllele, õlle, õlle, õllele,
kes mind näeb, õlle-õlle, kõik mind nääguts, õlle,
õllele, õlle, õlle, õllele!
Viisi kirjutas üles M. Hermann (SKS Hermann 34 (93) < Ta-Maarja khk, (1895-1896); teksti Joh. Mägi (Lõhmusmägi) (H II 29, 443 (10) < Ta-Maarja khk, Kavastu v, 1890).
12. KARJATEEL ON KURJA PÕLVE
kui see kuri teomehe põlve,
kui see vali vaimupõlve.
Vesi mul alla, vesi peala,
vesi varvaste vahela!
Küünar vetta alla külle,
sääse vaksa alla sääre.
mõistas ära meesi noori,
minu tiava nutevada –
ta tuus tuulesta hobuse,
päästas saaresta sadula,
päitsed päeva poegatelta;
tules minu viima virvekesta,
saama saare lillekesta.
Viis minu vihma oogutesta,
päästas päivista pahasta,
lunastas lume sausta.
13. MUUD KÄISID KIRIKUTEEDA
mina käisin karjateeda,
muud laulsid kirikulaulu,
mina laulsin karjalaulu,
muud kuulsid kirikukella,
mina kuulsin karjakella,
lepikussa lehmakella,
haavikussa hobuste kella.
__H e i n a t ö ö__
1. LÄHME LUHTALE LOOLE
aru alla eenamaale, heinale, kullale,
ehk on luhas loogu võtta, heinale, kullale,
aru all eena ilusa, heinale, kullale!
Oi-oi-oi-oi oidukesta, heinale, kullale,
oidus ilus heinakesta, heinale, kullale.
Seni heinamaa ilusa, heinale, kullale,
kui on heina niitemata, heinale, kullale,
seni kaared kaunikesed, heinale, kullale,
kui on loogu võttemata, heinale, kullale,
seni saod on saledad, heinale, kullale,
kui on saod vedamata, heinale, kullale,
seni kuhjad kullased, heinale, kullale,
kui on kuhjad vedamata, heinale, kullale.
Niitsin viie vikatiga, heinale, kullale,
sabli (1) sada rihaga, heinale, kullale,
sain ma sada saokesta, heinale, kullale,
viisi-kuusi kuhjakesta, heinale, kullale.
Ei neid söönud sõahobused, heinale, kullale,
ega tahtnud talli täkud, heinale, kullale.
Sealt said äia ärjad süia, heinale, kullale,
küla küedud pullikesed, heinale, kullale.
Kellel riisun ristik-eena, heinale, kullale,
kellel kaabin kaste-eena, heinale, kullale?
Jumalal on jutiklehma, heinale, kullale,
Maarijal on maariklehma, heinale, kullale –
teil´ leian kuusi kuhakesta, heinale, kullale,
leian sada saukesta, heinale, kullale!
(1) Algul olnud sablisid
Viis: Taavet Ansip (86 a) (ERA III 6, 88 (11) < Äksi khk, Elistvere v, Õvanurme k – K. Leichter, 1930); tekst: Helene Maasen (H III 8, 778/80 (6) < Äksi khk, 1890), täiendatud (H II 49, 539/40 (2) < Äksi khk – Hermann Raid, 1894).
2. LÄHME, HELLAD, HEINAMOALE!
lähme, kullad, koare peale, heinale, kullale,
lähme Loojale loole, heinale, kullale,
Maarialle heinamoale, heinale, kullale,
Looja loogo võttemaie, heinale, kullale,
Maari heina niitemaie, heinale, kullale!
Looja loogo, kuiva loogo, heinale, kullale,
Maari heina, kaunis heina, heinale, kullale.
Kes küll sõivad luhaheinad, heinale, kullale,
krõmsutid kõrred kõverad, heinale, kullale?
Jumalal oli jutiklehma, heinale, kullale,
Maarial oli maariklehma, heinale, kullale –
need küll sõivad luhaheinad, heinale, kullale,
krõmsutid kõrred kõverad, heinale, kullale.
Viis: Jaan Puusepp (80 a) (EÜS VIII 285 (10) – Kursi khk, Puurmanni v – J. ja M. Kärt, 1911); teksti kirjutas üles Aadu Tiidur (H III 8, 19 (3) < Kursi khk, Härjanurme v, 1889).
3. LÄHME, HELLAD, HEINAMOALE!
lähme kullad koare peale,
lähme Loojale loole,
Maarialle heinamoale,
Looja loogo võttemaie,
Maari heina niitemaie.
Looja loogo, kuiva loogo,
Maari heina, kaunis heina.
krõmsutid kõrred kõverad?
Jumalal oli jutiklehma,
Maarial oli maariklehma –
need küll sõivad luhaheinad,
krõmsutid kõrred kõverad.
4. MEIL ON ILLUS OIDUKENE
oidus illus einakene, helelee!
Niitis viisi vikkatida, helelee,
kaarutas rehha kahheksa, helelee!
Senni heinamaa illusa, helelee,
kui on eina niitemata, helelee,
senni kaared kaunikesed, helelee,
kui on loogu võttemata, helelee,
senni need saadud saggedad, helelee,
kui on kuhja loomatagi helelee!
Viis: Juula Prosin (70 a) (EÜS V 1186 (56) < Laiuse khk, L-Tähkvere v, Reasvere k – J. Välbe); teksti kirjutas üles Dr. H. v. Jannau (GEG, EH 127, 19/20 (14) < Laiuse khk, Leedi, 1857).
5. VIKAT NIIDAB, MA VILISTAN
uidu-tuidu turba-eina, heinale, heinale,
ubaleht oli õrna eina, heinale, heinale!
Niitsin viie vikatiga, heinale, heinale,
Saod aasin saja rihaga, heinale, heinale.
Viisi-kuusi kuhjakesta – heinale, heinale,
kuhjad paistsid Kuremaale, heinale, heinale,
saod küll paistsid Saksamaale, heinale, heinale!
Ei neid söönud äia ärjad, heinale, heinale,
äia ärjad, ämma lehmad, heinale, heinale,
mesimarja memme lehmad, heinale, heinale!
Laulnud Taavet Ansip (86 a) (ERA III 6, 88 (11) ja ERA II 29, 319 (15) < Äksi khk, Elistvere v, Õvanurme k – K. Leichter, 1930).
6. NIITSIN VIIE VIKATIGA
saputin sada rehala, heinale, kullale.
Sain mina sada saukesta, heinale, kullale,
viisi-kuusi kuhjakesta, heinale, kullale.
Ei neid söönud äia härjad, heinale, kullale,
äia härjad, ämma lehmad, heinale, kullale,
küdi küürakud hobused, heinale, kullale.
Mina kuulin, kostsin jälle, heinale, kullale,
„Lass tuleb kodu teuruuna, heinale, kullale,
küll see murrab mustad heinad, heinale, kullale,
krõmsutab kõrred kõverad, heinale, kullale!“
7. KÜL MA LÕIKAN, EI MA JÕUA
ei mu esi ei edene, heinale, kullale,
ei mu põlluke põgene, heinale, kullale
ega vällake vähene, heinale, kullale.
Ei ma tea ega mõista, heinale, kullale,
mis peaks minul olema, heinale, kullale –
kas on minu jõudu võetud, heinale, kullale
või on käed kinni pandud, heinale, kullale,
et minu esi ei edene, heinale, kullale,
ei mu põlluke põgene, heinale, kullale
ega vällake vähene, heinale, kullale.
Tõtake õed, tõeste, heinale, kullale,
vennake, viha pärasta, heinale, kullale,
et me’e otsaje ujume, heinale, kullale,
et me’e veerdeje viame, heinale, kullale,
penderaie pillutame, heinale, kullale.
Mis mina lõikan, see ma keidan, heinale, kullale,
mis ma keidan, see kogutan, heinale, kullale,
mis ma kogun, see teen kuhja, heinale, kullale.
Alla panen haavalehti, heinale, kullale,
pääle panen pärnalehte, heinale, kullale,
keskeelle keeran kulla, heinale, kullale,
vahele vana hõbedad, heinale, kullale.
Alt ei pääse hallitama, heinale, kullale,
päält ei pääse päevatama, heinale, kullale,
keskeelt ei kopitama, heinale, kullale.
Teeme nabrad nii kui naesed, heinale, kullale,
kuhelikud kui emandad, heinale, kullale,
rõugud Rõngu neitsikesed, heinale, kullale.
Kuhel paistis Kuura mäele, heinale, kullale,
akki paistab Harjumaale, heinale, kullale,
rõuku Rõngu mõisaaie, heinale, kullale.
Viis: Taavet Ansip (86 a) (ERA III 6, 88 (11) < Äksi khk, Elistvere v, Õvanurme k – K. Leichter, 1930); teksti kirjutas üles Jaan Walk (H II 28, 277/8 (11) < Äksi khk, Kärkna v, 1889).
8. TULE UUGU, VÕTA LUUGU!
tule, kasse, kassa eina!
sihi naista sirbi päältä,
vahi naista vaalu päältä,
rehavarsilta valata,
kas on nirgil niitemaie,
kerges kokko keerämaie!
__L õ i k u s l a u l u d__
1. MEIE VELLEL SUURE NURME
suure nurme, laia välja, helelee, helelee.
Tennu lina liivakulle, helelee, helelee,
tennu kaara kallakulle, helelee, helelee,
odra oru otsa peale, helelee, helelee.
Üks oli põldu herneiida, helelee, helelee,
teine põldu rukkipõldu, helelee, helelee,
kolmas põldu kardulida, helelee, helelee.
Lõpe, lõpe, põllukene, helelee, helelee,
Kui sa ei lõpe, siia jätan, helelee, helelee!
Siia jätta sirgu süia, helelee, helelee,
siia kurgede koguda, helelee, helelee,
pääsukeste päie võtta, helelee, helelee,
jätan lõokeste lõigata, helelee, helelee.
Lõo sööva, ei nad leika, helelee, helelee,
pääsu sööb, pääd ei võta, helelee, helelee,
kure sööva, ei nad korja, helelee, helelee,
sirgu sööva, ei nad seo, helelee, helelee.
Viisi kirjutas üles K. A. Hermann (EÜS IV 310 (564) < Põltsamaa < Torma); teksti E. J. Õunapuu (E 40516 (73) < Torma, 1900).
2. MINU ISAL PIKAD PÕLLUD
pikad põllud, laiad väljad –
otsad joosevad ojasse,
peenrad pikad pei ääre.
Küll ma lõikan, ei ma jõua!
Kui sa’i lõpe, sia jätan,
sia jätan sirgu süüa,
sirgu süüa, kärba käia,
aastast ani magada,
pävast pardi praatsutada.
et saas kõrred karjal käia,
orud saas hobuste joosta,
mäed saas täku mängitada,
laaned lamaste laduda,
kivid kitse keerutada!
3. MIS MA LÕIKAN, SEE MA KEIDAN
see ma kokkuje kogusin, õigake, lõigake,
see ma napraje nabisin, õigake, lõigake,
kuhelasse kukutasin, õigake, lõigake,
vahelikku valmistasin, õigake, lõigake.
Tegin nabra kui see naese, õigake, lõigake,
kuheliku kui kuninga, õigake, lõigake,
vaheliku kui vanema, õigake, lõigake,
akki Harju neitsikese, õigake, lõigake,
rõuku Rõugu noorehärra, õigake, lõigake.
Panin alla haavaoksad, õigake, lõigake,
panin peale pärnakoored, õigake, lõigake,
vahele vanahõbeda, õigake, lõigake,
keskeella keerakulla, õigake, lõigake.
Virust tõin ma suure vigla, õigake, lõigake,
Harjust tõin ma suure hargi, õigake, lõigake,
kuhelikkuda koguda, õigake, lõigake,
nabra päije pääle panna, õigake, lõigake,
et ep saa alta hallitada, õigake, lõigake,
ega päälta päevatada, õigake, lõigake,
vahelt vaske roostetada, õigake, lõigake,
keskelt kulda koppitada, õigake, lõigake.
Kuhel paist’ Kuura mäele, õigake, lõigake,
akki Harju teerajale, õigake, lõigake,
rõuku Rõngu mõisaasse, õigake, lõigake.
4. TÕMMAKEM, ÕED, TÕESTE!
vinnakem viha pärasta, lõppe-lõõ, lõppe-lõõ.
Et me otsani ujume, lõppe-lõõ, lõppe-lõõ,
et me saarte sajame, lõppe-lõõ, lõppe-lõõ,
saame saare tutmeni, lõppe-lõõ, lõppe-lõõ.
Otses saab õlut juua, lõppe-lõõ, lõppe-lõõ,
veeres viinade vihada, lõppe-lõõ, lõppe-lõõ,
kaldaas saab kala-leiba, lõppe-lõõ, lõppe-lõõ,
peenderas saab piima-leiba, lõppe-lõõ, lõppe-lõõ.
Jumal aga sundku seppa sõrmed, lõppe-lõõ, lõppe-lõõ,
kärvaku käed kõverad, lõppe-lõõ, lõppe-lõõ,
ei teinud sirpi teravad, lõppe-lõõ, lõppe-lõõ,
kummutanud rauda kõverad, lõppe-lõõ, lõppe-lõõ!
Laulnud Jaan Puusepp (80 a) (EÜS VIII 285 (10) ja EÜS VIII 228 (12) < Kursi khk, Puurmani v – J. ja M. Kärt, 1911, 1912).
5. ASUGE ESIDE PEALE
seatke põllo serva peale, helelee!
Sirp on kurja seppa tehtud, helelee,
raud on rammade taotud, helelee,
sirp on kurja, ei koggoje, helelee,
elle rauda heidetiko, helelee.
Ellakene vennakene, helelee,
te mulle tinnane sirpi, helelee,
lasse vaskine vallada, helelee,
keeda kulda keskeella, helelee –
siis ma lammin välja laia, helelee!
Et me otsaje ujume, helelee,
et ma pigun peenderaje, helelee –
otsas saab õllesta jua, helelee,
peenderas saab piimaleiba, helelee.
Kased valgeed valluvad, helelee,
leppad sirged sinavad, helelee.
Ma pannin põllo jo põddema, helelee,
välja laia jo vässima, helelee;
põe, kulla põllukene, helelee,
vässi, vilja väljakene, helelee,
siis saavad sirbid seisemaje, helelee,
elle rauda hingamaje, helelee.
Kohhus käia kurjal ilmal, helelee,
aeg on käia halval ilmal, helelee,
nüid lubba lummel saddada, helelee.
Viis: Prosin (70 a) (EÜS V 1186 (56) < Laiuse khk, L-Tähkvere v, Reasvere k – J. Välbe ); teksti on üles kirjutanud Dr. H. v. Jannau (GEG, EH 127, 17/8 (12) < Laiuse khk, Leedi, 1857).
6. LÕPE, LÕPE, PÕLLUKENE!
kui ei lõpe, siia jätan,
sirgu süia, tondi viia.
Kui sa lõped, ära korjan
ja siis talvel salve valan.
Viskan sirpi järel sind.
7. LÕPE, LÕPE, PÕLLUKENE!
Kui sa ei lõpe, siia jätan,
siia jätan sirgu süüa,
sirgu süüa, kärba käia,
siia kure kuigutada,
lõokese lõpetada,
siia pääso pääle tulla,
tedrele teha pesada.
siia tetre jätnud teki,
pääsoke peolinuksi,
harakas aluspalaka,
vares oma halli vati.
see mina kokku kogusin.
Naber sai naesel, teine teisel,
kuhel sai kokku kuuel neiul,
vihk sai viiel laisal poisil.
8. LÕPE, LÕPE, PÕLLUKENE !
Kui sa ei lõpe, siia jätan, helelee, helelee,
siia jätan sirgu süüa, helelee, helelee,
sirgu süüa, kärba käia, helelee, helelee,
siia kure kuigutada, helelee, helelee,
lõokese lõpetada, helelee, helelee,
siia pääso pääle tulla, helelee, helelee,
tedrele teha pesada, helelee, helelee.
Siia kurge jätnud kuue, helelee, helelee,
siia tetre jätnud teki, helelee, helelee,
pääsoke peolinuksi, helelee, helelee,
harakas aluspalaka, helelee, helelee,
vares oma halli vati, helelee, helelee.
Mis mina lõiksin, see mina keitsin, helelee, helelee,
see mina kokku kogusin, helelee, helelee.
Naber sai naesel, teine teisel, helelee, helelee,
kuhel sai kokku kuuel neiul, helelee, helelee,
vihk sai viiel laisal poisil, helelee, helelee.
9. KÜLL MA LEIKAN, EI MA JÕUA
küll ma väänan, ei vähene,
küll ma katsun, ei kahane,
ei minu eeke edene,
ei minu põlluke põgene.
sirp on kurja sepa tehtud,
raud on raibete tautud,
kõverkäte koputatud.
tütar vaene vandumaie:
susi söögu sepa sõrmed,
tallaku taguja näpud,
kärvaku käed mõlemad!
10. LÕPE, LÕPE, PÕLLUKENE!
vähene sa, väljakene, õigake, lõigake,
kahane sa, kaerakene, õigake, lõigake,
saa otsa, odrakene, õigake, lõigake!
Kui sa ei lõpe, siia jätan, õigake, lõigake,
siia jätan sirgu süüa, õigake, lõigake,
sirgu süüa, kärbi käia, õigake, lõigake.
Siin on sirku seisatanud, õigake, lõigake,
siin on kärpa käinud läbi, õigake, lõigake,
siin on pardid paterdanud, õigake, lõigake.
11. LÕPE, LÕPE, PÕLLUKENE!
Kui sa ei lõpe, siia jätän, õegake, lõegake,
siia jätän sirgu süvvä, õegake, lõegake,
sirgu süvvä, nirgu neelda, õegake, lõegake,
pääsukese pääle käiä, õegake, lõegake!
12. LÕPE, LÕPE, RUKKIKENE!
kui sa ei lõpe, siia jätän, lõpele, lõõrile,
siia jätän sirgu süvvä, lõpele, lõõrile,
sirgu süvvä, nirgu neeldä, lõpele, lõõrile,
nirgu neeldä, jänesse järädä, lõpele, lõõrile.
A´a otsa õekene, lõpele, lõõrile,
veere viirde, väljäkene, lõpele, lõõrile!
Laulnud Kadri Katsan (67 a) (EÜS II 275 (5) ja EÜS II 447 (185) < Kodavere khk, Peipsiääre v, Varnja k – A. Liiv ja J. Raja, 1905).
13. LÕPETAME SELLE PÕLLU
vähendame selle välja, lõpelee, lõpelee,
kahandame selle kaera, lõpelee, lõpelee,
teeme otsa selle odra, lõpelee, lõpelee!
Hakkame arule käima, lõpelee, lõpelee,
arupõldu põimimaie, lõpelee, lõpelee,
aruvälja väänamaie, lõpelee, lõpelee!
Arus olid pikad põllud, lõpelee, lõpelee,
pikad põllud, laiad väljad, lõpelee, lõpelee:
otsad joosevad ojasse, lõpelee, lõpelee,
rannad joosevad rabasse, lõpelee, lõpelee,
ääred järve kaldaasse, lõpelee, lõpelee.
Kunas otsa me’ ojume, lõpelee, lõpelee,
kunas saare me’ saame, lõpelee, lõpelee,
peenderasse pillutame, lõpelee, lõpelee?
Otsas saab õluta juua, lõpelee, lõpelee,
saares saame saia süüa, lõpelee, lõpelee,
peenderasse piimaleiba, lõpelee, lõpelee.
See põle laisa laamimine, lõpelee, lõpelee,
põduriku põimimine, lõpelee, lõpelee,
kiduriku kiskumine, lõpelee, lõpelee –
seal saab tervel teha tööda, lõpelee, lõpelee,
hädane ära sureksi, lõpelee, lõpelee,
laiska vakkuje vajuksi, lõpelee, lõpelee,
põdur põllu peenderasse, lõpelee, lõpelee.
Viis: Kadri Katsan (67 a) (EÜS II 275 (5) < Kodavere khk, Peipsiääre v, Varnja k – A. Liiv ja J. Raja, 1905); teksti kirjutas üles E. J. Õunapuu (H II 50, 488 (14) < Torma khk).
14. LÕPE, LÕPE, PÕLLUKENE!
LÕPE, LÕPE, PÕLLUKENE, helelee,
kui ei lõpe siia jätan, helelee,
sirgu süia, värvu viia, helelee,
jänestele järada,helelee,
küla lammasste laduda, helelee,
küla sigade siduda, helelee,
küla põrsaste pugeda, helelee,
kui ei lõpe, siia jätan, helelee!
Laulnud Juula Prosin (70 a) (EÜS V 1186 (56), EÜS V 1114 (125) < Laiuse khk, L-Tähkvere v, Reasvere k – J. Välbe)
15. ESI PIKKA, MINA PISUKE
väli laia, mina väätu, lõpelee, lõõrile,
nurm on suuri, mina noori, lõpelee, lõõrile –
ära väljake väsitab, lõpelee, lõõrile,
põlluke paneb põdema, lõpelee, lõõrile,
eed laiad ikkemaie, lõpelee, lõõrile,
nurmed suured nutemaie, lõpelee, lõõrile.
Lõpe otsa, põllukene, lõpelee, lõõrile,
vähene sa, väljakene, lõpelee, lõõrile,
et saaks kõrred karjal käia, lõpelee, lõõrile,
orud saaks hobuste joosta, lõpelee, lõõrile,
mäed täkkul mängida, lõpelee, lõõrile,
kivid kitse keerutada, lõpelee, lõõrile,
laaned lammastel laduda, lõpelee, lõõrile!
Kui ei lõpe, siia jätan, lõpelee, lõõrile,
siia jätan sirgu süüa, lõpelee, lõõrile,
sirgu süüa, kärbi käia, lõpelee, lõõrile!
Viis: Taavet Ansip (86 a) (ERA III 6, 88 (11)< Äksi khk, Elistvere v, Õvanurme k – K. Leichter, 1930, Fon 317 d); teksti kirjutas üles Juhan Lepik (koguja) (H II 28, 262 (2) < Äksi khk, Kärkna v – Jaan Walk (saatja), 1889).
16. LÕPE, LÕPE, PÕLLUKENE!
käi kokku, käärukene, helelee, helelee,
et saaks väljad karja käia, helelee, helelee,
mäed sälu mängatada, helelee, helelee.
Lõika, lõika, sirbikene, helelee, helelee,
saa otsa, saarekene, helelee, helelee,
vähene sa,väljakene, helelee, helelee,
kogu, kulla rauakene, helelee, helelee.
Lõpe, lõpe, põllukene, helelee, helelee!
Kui sa’i lõpe, siia jätan, helelee, helelee,
siia jätan sirgu süia, helelee, helelee,
kõrred veiste veeretada, helelee, helelee,
kesad kitse keerutada, helelee, helelee,
nirgu näljase närida, helelee, helelee.
17. PEREMEES, PEREMEHIKE
perenaine naesukene –
ära sa võta vihaksa,
ära sa pane pahaksa,
et jääb kõrsi kõikumaie,
et jäeb varsi’ vaarumaie:
see’p ei ole minu süüdi,
see on sitta sirbi süüdi,
see on sandi raua süüdi.
perenaine naesukene,
tõotsid tõrre oluta,
vaadi viina vihada.
Pane lammas laua peale,
teine teise otsa peale,
kena oinas keskeelle.
perenaine naesukene,
tee sa lahti laiad uksed,
lahti laiemad väravid –
sisse siidised tulevad,
kalevised kapsatavad.
18. PEREMEES, PEREMEHEKE
ära ole minule kurja,
et jäid kõrred kõikumaie,
et jäid varred vaarumaie,
et jäi päida pääle põllu –
see pole minugi süidi,
see on kurja sirbi süidi.
Sirp on kurja, ei koguta,
raud on ramma, ei ta raiu.
põletagu sepa põlved,
kärvaku käed mõlemad:
teinud sirbi siira-saera,
heleraua heiteriku,
kuluraua kurderiku –
jätab kõrred kõikumaie,
jätab varred vaarumaie,
jätab päida pääle põllu.
19. LÄÄME NÜID UUELE IILE
tõise vastsele vaole,
esi uusi hoidemede,
vagu vastane valvamede!
pästäme valla kaasa jala,
paneme peni piindreesse,
varese paneme vaole.
vares vaak vao helile.
Oodi uuta lõigajeta,
vagu valla võtajata.
tänu olgu Loojale,
et las meid kuival kogude,
selge ilmal sidude,
jätä´s kõrda kõikumaie,
jätä´s pääda pääle nurme,
sisaskile sinna tulla,
lõokesel lõõritada.
20. SIRISE, SIRISE, SIRBIKENE!
kõrise, kõrise, kõvera rauda!
Kelle sirp eele mengu,
selle meel mehele mengu!
kõrise, kõrise, kõber raud,
kelle sirp sie ette jõuab,
selle peidmes mütsi ostab,
tuleb talvel kosja sind.
21. SIRISE, SIRISE, SIRBIKENE!
kõrise, kõrise, rauakene!
Kelle sirp siin ette sõvvab,
selle peigmees vasta jõvvab.
22. MEIE MAA MEHED MADALAD
adrakandijad kavalad,
teevad linad liivakulle,
kaerad välla kallakulle,
odrad välla orgudesse,
mäe peale mängiodrad,
tanavisse tantsukaerad.
sinisarve Saksamaalta,
tulli pulli Pohlamaalta,
kes sõi linad liivakulta,
mäe pealta mängiodrad,
tänavista tantsukaerad.
23. LINA TEGIN LIIVAKUSSE
odrad tegin orumaasse, helelee.
Seal kasvis lina nii kui linti, helelee,
linakupar nii kui kulda, helelee.
Sealt ma raamsin rüpe täie, helelee,
isa hõbehõlma täie, helelee,
ema kuldse kuue täie, helelee,
rohelise rokka täie, helelee,
kalevise kaltsu täie, helelee,
sõlmitud sõbade täie, helelee.
Viis: Juula Prosin ( EÜS V 1187 (62) < Ta < Laiuse khk, L-Tähkvere v, Reasvere k – J. Välbe, 1908); tekst: Julie Sepp (H III 9, 167 (2) < Laiuse khk, L-Tähkvere v, Tuimõisa kool, 1888).
24. LINAKENE LINNUKENE
tuhat surma sulle loodu,
sada surma sulle tehtu:
sinu likku viidanesse,
kivi pääle pantanesse,
siis sinu välja võetesse,
siis su parsil pantanesse,
roobitsele ropsitesse!
25. LINAKENNE, LINNUKENE
tuhat surma sulle toon ma, üles,
sada surma sulle saadan, üles,
harja pidi haarates, üles,
kiudu pidi kistoes, üles,
lina likku viitamesse, üles,
ja leost väljä toodamesse, üles.
Panti su palkidel vajume, üles,
kolkitsel küll kolkides, üles,
roobitsel sind ropsites, üles.
Pandi kinni pundanessi, üles,
saadeti siis saksa kätte, üles,
saks saatis sadade maale, üles.
__K ü n d m i n e__
1. OH MINU HÄIDA HÄRGASIDA
paremaida paarisida!
Läksid möirates mäele,
karates kaevu künale,
ike vaskina peassa,
rahe raudana seessa.
Tina siis tilk’sid härja sarved,
kulda käärisid adrakured.
Hästi mina kündsin härra väljad,
risti-rästi Riia väljad,
parajaste papi väljad,
põigiti Põltsamaa orassed.
2. PERENAENE PETTIS MINDA
keetis mulle keepudru,
andis mulle haganast leiba.
las’ lähen väljal kündemaie –
vao mina ajan, vaksa jättan,
jättan künkad künni sisse,
et on rohul ruumi kasva,
paju puhme all’ pugeda.
Siis jäeb vili vilkumaie,
odrapead oigamaie,
siis jäeb pere pilla-palla,
pere lapsed laiukilla.
3. PERENAENE PETTIS MINDA
keetis mulle keepudru,
andis mulle haganast leiba.
las’ lähen väljal kündemaie –
vao mina ajan, vaksa jättan,
jättan künkad künni sisse,
et on rohul ruumi kasva,
paju puhme all’ pugeda.
Siis jäeb vili vilkumaie,
odrapead oigamaie,
siis jäeb pere pilla-palla,
pere lapsed laiukilla.
4. MIS SOAB MINUSTA MEHESTA!
puna peaga poisikesest, õhtule, õhtule?
Minu kesa kündemata, õhtule, õhtule,
rauapuu jäi raiumata, õhtule, õhtule,
adrakured kuusikusse, õhtule, õhtule,
sahad jäänd alles sepale, õhtule, õhtule!
__T a l g u l a u l u d__
1. TAHTSIN MINNA TALGUSELE
tahtsin talguse õluta.
Ei annud isa hobesta,
vend ei vaski valliida,
õde hõbesõrmussida.
Läksin oma hobusega,
läksin vana valjastega,
igapäese päitsetega.
keset teeda keelekõlku:
„Juba söödud söögikorrad,
juba joodad joogikorrad,
tantsitud on tantsuringid!“
Ei mina hoolind seegipärast,
läksin ikki talguselle:
söömata olid söögikorrad,
joomata olid joogikorrad,
tantsimata tantsuringid!
aitima pere-emale
seda heada andemasta,
kallist kätta keanemasta!
Täis olen suuni, täis olen peani,
täis olen suuni suhkurida,
täis olen peani pähkelida,
silmini sealihada,
kurguni kanamunada.
2. TEU MA TEGIN TARVASTUSSE
rehe peksin Pirmastusse,
karjakorra Karksiesse.
Läksin Tarvastu teole,
lass oli seljas, laps oli süles,
pudrupott oli puusa peal,
kördilänik külle peal.
Kolm oli räimi rätikusse,
üks sai süüa, teine müüa,
kolmas jäi veel kodu tuua,
perenaisi meelitata.
3. HELLAKENE VENNAKENE
tegi mull’ koodi kuslapuusta,
koodi varre vahtarasta.
Käskis koodile kuluda,
rehavarrele vanada.
Mina olin maani kavala,
lõin ma lapiti ladeta,
lõin ma servi seina mööda,
paigu paljast maada mööda,
katki koodi kuslapuusta,
katki varre vahtarasta.
4. MÖÖDA LÄKS MEESI MÜTTI-MOKKA
mööda läks poissi porri-silma, õdagoole, õdagoole,
ei ta toonud tervisida, õdagoole, õdagoole,
ei annud jummalada appi, õdagoole, õdagoole.
Jummal teadku, mis tal õli, õdagoole, õdagoole,
kas õli kida keele peala, õdagoole, õdagoole,
vai õli muhku moka peala, õdagoole, õdagoole,
sinimuhku silma kulmul, õdagoole, õdagoole,
et ei toonud tervisida, õdagoole, õdagoole,
annud jummalada appi, õdagoole, õdagoole.
Viis: Mari Poks (s. Lõhmus, 66 a) (EÜS II 280 (27) < Kodavere khk, Kavastu v, Koosa k – A. Liiv ja J. Raja, 1905); teksti kirjutas üles K. E. Martinson (E 18110 (2) < M-Magdaleena khk, Saare v, 1895).
5. MÖÖDA LÄKS MEESI MÜTTI-MOKKA
mööda läks poissi porri-silma,
ei ta toonud tervisida,
ei ta annud jummalada appi.
Jummal teadku, mis tal õli,
kas õli kida keele peala,
vai õli muhku moka peala,
sinimuhku silmakulmul,
et ei toonud tervisida,
annud jummalada appi.
6. KES NOO UHKE OLLENESSE?
kes noo kõrgi kõndinesse? –
ega tuua tervisida.
kavvest käänvä ravva kange.
mahu ei kõrke kõrvale.
kõrgi löövä kõrva peale,
näljatse löövä näo peale.
__M e t s a__j a__m a r j u l e__
1. LÄKSIN MÄELE MARJULE
linna alla lillikille,
Pärnu alla pähkelille.
Sialt oli maias marjad söönud,
libe lillikad libanud,
jätnud varred vaeste’elle,
tühjad varred tütterille.
2. NEITSIKESED NOOREKESED
lähme marjule madalad,
sinisõrmed sõsterile,
varvasjallad vaarikile,
punapärjed pähkelile!
libbe lillakad lõginud,
jätnud varred vaevisele,
pooled varred poegadele,
tühjad varred tütterile.
3. LÄKI MÄELE MARJULE!
LÄKI MÄELE MARJULE, elle, elle, leelo leelo,
alla mäele toomingile, elle, elle, leelo leelo,
pääle päeva pähkelile, elle, elle, leelo leelo!
Laulnud Mari Poks (s. Lõhmus, 66 a) (EÜS II 280 (24) ja EÜS II 335 (43) < Kodavere khk, Kavastu v, Koosa k – A. Liiv ja J. Raja, 1905).
4. LÄÄME NÜID LEHTIL, NÄIU NOORE!
lääme lehtil lepikusse,
vao vitsa varikusse.
Murrame oksa ja kakume katsi,
jätäme järel iluoksa
käol tulla ja linnul minnä.
Kui tule(b) kägu meie maale,
ei ole puud pääle tulla,
sisaskil sihen eläde.
Kägu ei kukku kivile,
sisask ei laula laastule –
kägu kukk’ puile puhtaile,
varikmaile valgeeile,
sisask laul’ maile sirgeeile.
5. VAIE, VAIE, VAIDE MEHED
Kuriste ja Kaave mehed,
vana Riie Roode mehed! –
Läksid metsast puida tooma.
Panid metsast puida peale,
panid metsast pal´ka peale,
aruküinist ainu peale.
Ärg läks ähkides määle,
isi õisates järele.
6. LÄKSIN METSA KÕNDIMAIE
pühapäeva hommikulle,
argipäeva aegudelle.
Leidsin salgu saaremetsa,
teise salgu sarapuida,
kolmas salk oli kuslapuida,
neljas salk oli neidapuida,
viies salk oli visnapuida,
kuues salk oli kuagapuida.
Sealt mina raidsin rataspuida,
koputasin kodarapuida,
isa küll härja ikkesida,
ema küll lehma lüpsikida,
õele kurikaijada.
7. IIDU, TIIDU TILLU METSA
tagast paistis palju metsa.
Seal mina raidsin rataspuida,
kõlksutasin kodarapuida,
isa härja ikkepuida,
ema kirstukaane lauda,
sõsaralle sõidusaani,
vennale veduregeda.
8. TULGE TEIE, TULGE TEIE MEIEGA!
tulge teie, tulge teie meiega!
meie jälle, meie jälle teiega!
tooge meile, tooge meile toomingida,
meie vastu, meie vastu vaarikida,
magusida, magusida maasikida,
libedida, libedida lillakida,
muredida, muredida mustikida,
sõgedida, sõgedida sõsterida,
pimedida, pimedida pihlakida!
3. PEREMEES PEREMEHEKENE
perenaene naesukene, kaasike, kaanike,
lase orjad õhtuelle, kaasike, kaanike,
vaesed lapsed varju alla, kaasike, kaanike!
Kudas peab ori ojuma, kaasike, kaanike,
vaene lapsi vanderdama, kaasike, kaanike!
Massa ära orja palka, kaasike, kaanike,
vaeselapse vaevapalka, kaasike, kaanike!
