Vahtsõliina
Kaevul kosija. Tule mulle. Jooge viina vii veereh
LÄTSI MA SINNÄ’ KOSJULÕ,
koh olli’ vasidsõ’ värehtivarba’,
hõbõhõdsõ’ aiavitsa’
ja kulladsõ’ koplisaiba’.
Tere’, näio noorõkõnõ,
kas iks näio kotoh um?
Olõ-õi näio kotohna –
mere veereh vettä toomah.
Joogõ’ mi viina vii veereh,
olut joogõ’ oja veereh.
Mis sul viga mullõ tulla’,
s´aksa hopõn´ um mul käeh,
s´aksa satol´ om täl säläh,
s´aksa piitska om mul pioh,
s´aksa ruuska rusikuh,
s´aksa karpats´ kangli all.
Mis sa no tühjä kitäde,
umma nälgä avvustadõ?
Linaluinõ om teil leeväkene,
agananõ taarikõnõ.
Olõ ma käünü’ sino kotoh,
magahanu’ sino majah –
imä sul nüsse immisiid,
sõsar´ kunnõ sõõratõlli,
esä künni pahruga,
veli ai takast vitsaga.
Astu’, esä, astu’, pahru,
astu’ viisi virgest piteh.
Viis: EÜS I 118 (12 v) < Vastseliina khk, Loosi v – Jakob Orav (< lauldud Juuru kõrtsis, noored mehed kõrtsis) (1888).
Tekst: H I 6, 104/5 (11) < Vastseliina – K. Fluss (1895).
Viisi orig üleskirjutus:
