Põlva

*

OLÕS MA KUULNU’ KOTOST TULLÕN,
teedä’ saanu’ tii pääl,
pannu’ puhu’ pudrujahu,
kaukahe kamajahu.
Tennü’ pinele lakõt,
annu’ hatolõ lakõt.
Pini’ tulnu’ purõlõma,
hata’ tulnu’ habõlõma,
kõtt näil kõrvoni’ tühi,
kaal otsa kangõhtunu’,
soolik kõttu sopsahtanu’.

Tekst: H II 60, 36/7 (4) < Põlva – J. Rocht (kooliõp) (1897).

*

KUULI KUAH KOLINAT,
tõsõh tarõh tõrinat.
mõtli võidu lüüdävät,
nuurta kuurta kolk´tavat.
Seo pesti peigmehi,
kolgiti no kosilaisi.

Tekst: H, Mapp 620 (37) – Põlva khk ja v, Vanaküla – Johann Semm < Katre Treial, 60 a (1903).

*

ES TI TANDS´KÕ’, TARGA’ MEHE’,
kõnd´kõ’, mehe’ kõrralidsõ’!
Ammu’ oodõt sedä aigo,
kunas saava’ velel saaja’,
kunas tulõ seo tunnikõnõ.

Tekst: E 70424 (10) < Põlva – Aino Tubin (1930).

*

SUSI MINGU’ SULASÕLLÕ,
kahr mingu’ kasvandullõ.
Suuh omma’ sulastõ nurmõ’,
paiuh palgapoisi põllu’.
Suur olgu’ sulasõ nainõ,
padi palgapoisi nainõ,
ait säläh, taba kaalah.
Olõ-õi hoonõht hulgijal,
ega kõlgust kõndijal.
Olgu’ suurõ’ suurõ’räti’,
väega laja’ lavvaräti’,
küläst suula küsüdä’,
paaväke pallõlda’.
Külh sa kumardat kooguasõnd,
pääle pallõt paa-asõnd.

Tekst: ERM 19, 104 (75) < Põlva khk, Aleksandri v – Paul Reim < Leena Vaglakes, Eeva Meos (1920).

*

Peigmeest äritatud:

KOST SAI MII’ VÄÜ,
mii’ tsõõri tsõdsõmiis´?
Susi sittõ silla pääle,
pasand´ palgi otsa pääle,
säält sai mii’ väü,
mii’ tsõõri tsõdsõmiis´.

Peigmeest meelitati:

Kae’, kos tulõ mii’ väü,
mii’ tsõõri tsõdsõmiis´,
jala’ all ku jaanilill´,
pää pääl ku päävälill´.

Tekst: ERM 19, 105 (76) < Põlva khk, Timmo v, Tsolgo k – Paul Reim < Liiso Lang (1920).

Kurjale pruudile:

AJA’ SAADAN SUU POOLÕ,
saada’ sunning Vinnemaalõ,
kandkõ’ suurõ suu pääle,
viige’ laja laanõ pääle,
kohe ei kuulõ’ kukõ häält,
ei tõsõ naisõ tõlva häält.

Tekst: ERM 19, 108 (79) < Põlva khk – Paul Reim < Ann Ess (1920).

Kui pulmas halv toit oli

TUU’ TULD, LÄÜTÄ’ PIRDU,
kaas´kidõ vatsku kaia’.
Kas omma’ siseh sika villa’,
vai vaihõl vas´ka villa’?
Kaas´kil omma’ pikä’ karva’,
läbi rii ritsa-ratsa,
läbi saani sadanuva’.

Tekst: ERM 19, 109 (80) < Põlva khk – Paul Reim < Katre Treial (1920).

Virga pruudi kaasik kingituste jagamise ajal:

ESI’ TEI MA, TILL´OKÕNÕ,
esi’ koi, kullakõnõ,
teolt tullõn, teolõ minnen,
et sai sajalõ suka’,
kaasikillõ kaalaräti’.

Tekst: ERM 19, 110 (81) < Põlva – Paul Reim < Liiso Lang (1920).

Laisale pruudile:

ES SA VIISI’ VIRKA OLLA’,
käsitüüle kärmäs olla’.
Saanu’ sajalõ suka’,
kaasikillõ kaalaräti’.
Kõttu põssit sa kõllakuul,
nimessit ninnikuul.
Annit harmi arstijallõ,
kõrvi kõtuhõõrijallõ.

Tekst: ERM 19, 111 (82) < Põlva – Paul Reim < Juuli Tint (1920).

*

TSIH, TSIH, PARAS, PARAS! (Leenakõnõ)
Sedä sa ihksit eloiä,
sedä sa kargsit kasupõlvõh.
Sääl om põhku pilvini’,
sassi saapaseerini’,
sinnä’ omma’ sisse sivvu’ siginü’,
padakonna’ paenu’.
Hamõ’ sul mõstu hainaaigu,
kaldsa’ kaarakülvi aigu,
lamba’ sääl lakva’ luitsit,
põrsa’ pühkvä’ põrmandut.

Tekst: ERM 19, 112 (83) < Põlva – Paul Reim < Eeva Meos (1920).

*

NÄIME’ INNE NEIO KOTO,
mehe’ musta’, naisõ’ laisa’,
tütreko’ tümateh (?) [tühälise’? Urmas],
üts´ lajah lavva pääl,
tõõnõ pikkä pingi pääl,
kolmas sälüle sängüh.
Pini’ pühk´vä’ põrmandit,
härä’ kündvä’ hannapäidi,
lamba’ uhtva’ luitsiid-liudu,
põrsa’ pühk´vä’ põrmandit.

Tekst: ERA II 36, 67/8 (1) < Põlva khk, Koiola v, k – Richard Viidebaum < Miina Lauk, 60 a (1931).

*

Pruudipoolne kaasitaja on ühes pulmas laulnud:

KOST SAI MII’ VÄÜMIIS´,
mii’ tsõõri tsõdsõmiis´?
Susi sitnu’ silla pääle,
pasand´ palgi otsa pääle.

Kuid peigmehepoolne kaasitaja laulnud vastu:

Jätke’ uma tsõdsõ kodo,
pangõ’ papis paja ala,
köstres aho külele,
saba pangõ’ saina pääle,
reis´ pangõ’ riida pääle,
kutskõ’ Musti murdõma,
Armi ala haukõma.

Tekst: ERA II 36, 69 (3) < Põlva khk, Koiola v, k – Richard Viidebaum < Miina Lauk, 60 a (1931).

*

IMÄKENE, HELLÄKENE,
tulõ’ vällä kaema,
kas om minnij meeleline,
pujanainõ naarulinõ,
kas om tõlva tõsõh käeh,
kurikut kurah käeh,
kas om armas mi anomillõ,
kas om paras mi pangilõ,
tukõv mii’ tuurjilõ.
Kas mass mii’ vaiva,
vai mii’ meeste vaiva,
vai mi hulga hobõstõ vaiva?
Kui ei massa mii’ vaiva,
ega mii’ meeste vaiva,
viska vällä Viksi kätte,
üle aia hata kätte.

Tekst: ERA II 56, 95/6 (1) < Põlva khk, Võru v, Kääpa k – Herbert Tampere < Katri Kääpakaust, ~ 65 a (1932).

*

JUMMAL´ HOITKU’ SEDÄ NEIOT,
kiä johus joodikullõ,
viinavaadi vahtijallõ,
ollõpulga puttijallõ!
Kõrtsi vei neio kõrika-a,
pandis pand´ neio pallapoolõ.
Kõrik kõrdsist kõnõlõsõ,
pallapuul´ pandist pajatasõ:
“Koh mu kulla kudajakõnõ,
hellä hoi höörätäjä?
Koh mu kallis tarõlävi,
koh mu kallis tammõtüvi,
koh ma linikit liiguti,
ilostõ neid ehiti?”

Tekst: ERA II 56, 97/8 (1) < Põlva khk, Koiola v, Põlva al – Herbert Tampere < Juuli Kuusk, 52 a (1932).

*

KIÄ SU, PINI, SIIÄ’ PETTE,
kiä su, koira, siiä’ kuts´e,
pini mii’ perrehe
rakk mii’ rahvahe?
Kas taa mõni mii’ väü,
mii’ tsõõri tsõdsõmiis´?
Pää täl ku pähnämõts,
ots iih ku oinatürä,
jala’ all ku ahoroobi’,
kõvõra’ ku kistavarrõ’.
Silmä’ ku seto kausikõsõ’,
nõna ku naistõ nõglatuus´,
hamba’ ku rihäpidime’,
suu ku soe sitamulk,
kõtt ku kõvvõr´ levämõhk.

Tekst: ERA II 56, 99/100 (1) < Põlva khk, Koiola v, Himmaste k – Herbert Tampere < Liisa Siirak, umb 60 a (1932).

*

a)

MIÄ SAA SUVÕ SUURÕST TÜÜST
talvõ halvast asklõmisest (tallitusõst)?
Anda-ai tarrõ saja saista’,
anda-ai pinki peio istu’ –
peio istõ pino takah,
saja saisõ saan´a takah,
mõrsijagi mõtsa takah.

b)

Tulõ’ iks kodo, neiokõnõ,
siin om mesi muialt tuudu,
puu juurõst kümnest,
lilli häelmüst mitmõst.

Tekst: H, Põlva 2, 12/3 (16) < Põlva khk – Jakob Hurt < Liisa Kuodra (1860-1872).

*

ÄRÄ’ PUTKU’ NEO’ POISI’,
haargu’ neo’ haha’särgi’ –
mul om muial musta’särgi’,
Harjomaal omma’ haagõlidsõ’.
Mina lää randa mehele,
kalaranda kasuvallõ,
koh juusk vili vettä müüdä,
raha rannaruugu pite.
Koh minno kullas kutsutie,
hõbõ’õssa hõigutie.

Tekst: H, Põlva 2, 13 (17) < Põlva khk – Jakob Hurt < Liisa Kuodra (1860-1872).

*

ÜLGE’ TI MEILE ULLÕLÕ,
kes varõs teile vaak´,
kuldakägo teile kuuk´,
et mi mõtsah mesipuu,
mii’ saarõh saarõpuu.
Viige’, viige’, mis ti viiti’,
meile jääs viil mitu saarta,
mitu saarta saarõpuida,
kua taadõ kuusõmõtsa,
maja kõrva kõomõtsa,
säält võit rako’ rattapuid,
kõrraliidsi kõdariid.

Tekst: E 967 < Põlva khk, Navi k – J. Melzov (1892).

*

Eksinud noorikud koju tuues

SÕIDA’, SÕIDA’, SÕNNIKÕNÕ,
rutta’, rutta’ ruunakõnõ;
kunas saati peio kodo,
saati peio perrehe.
Sääl sull’ pingi’ valmis pantu’,
tooli’ valmis toedu’,
vadsa’ valmis valõdu’.
munapudõr puhutu.

Kodu jõudes:

Kas jo kodo oodõti,
siiä’ tallo taheti?
Tere’, eme, tere’, ese,
tere’, talo, tere’, taar´;
tere’, livva’, tere’, lavva’,
tere’, luidsa’, tere’, luvva’!

Kodus kosteti:

Tehet ruttu tullõhna,
tehet ratsa paetõhna,
tehet tiinehtä vitehnä,
puhõt poelist tuvvõhna.
Mis sai mii’ velele,
mis sai piinüle peiolõ?
Veli kulut´ uvvõ kuvvõ,
hobo kulut´ kolmõ’ ravva’.

Kõik:

Es seo massa’ mii’ vaiva,
es mi hulga hobõstõ vaiva!
Tulõ’, eme, kaemahe!
Kas om nuia nuku all,
tõlva tõsõhna käehnä,
eme kuntõ kolkida’,
tagapoolõ tahoda’.

Eme kostab:

Tuudi tulbas talolõ,
vana lõõtsa lõukahe.
Pand ta palo palama,
tõrvaskannu’ tõrõlõma.
Veenü’ suurt suud pite,
veenü’ lak´a laant pite,
kos ei kuulõ’ kikka hellü,
kuulõ-i kikka kirgmist.

Tekst: E 1180 < Põlva khk, Navi k – J. Melzov (1893).

*

ÄRÄ’ NUTA’, NUURI MIISSI,
ärä’ pelgä’, peiokõnõ;
olõ-i meil häpü hää man.
tii-i ta tiko küläle,
saada’ sõimu sõsarilõ,
heidä’ hellü velile.
Kuda esi’ kuldakanga,
veeretäs ta vikõrvoki.
Anna ei linno muidõ laapi’,
anna-i kangast kangru kuta’.
Tegi esi’, till´okõnõ,
kudi esi’, kullakõnõ;
tegi teolõ minnehnä,
kudi kodo tullõhna.
Pand´ ta peele’ pedäjähe,
pand´ ta kanga kadajahe.
Kar´alatsõ’ langa leivä’,
ullikõsõ’ hoiõ teivä’.

Tegi teolõ minnehnä,
kudi kodo tullõhna.
Kuusõ otsah koogukõnõ,
haava otsah hangukõnõ.
Kudi vüüd loogõlist,
seereköüdet silmilist.

Kui oll´ näküs näiohna,
kui karas´ kotoh kabohna,
olõ-õs huult osa võrra,
murõht musta küüdse võrra.
Olõ-s suurt sugimist,
olõ-s lakja laapimist.
Mõtsa sugara’ sugõva’,
laanõ ossa laabõva’,
kui ta kõnd´ külätiid,
kui ta liiku laanõtiid:
hius kõnd´ kõivistuhe,
vari mars´ maristuhe.
Peio’ peivä’ puu var´os,
vana’ mehe’ varigu var´os;
es olõ’ peio puu vari,
vana mehe varigu vari,
olli hellä hiusõ vari,
vahaladva var´okõnõ.

Tekst: E 6969 (1) < Põlva khk, Navi k – J. Melzov (1893).

*

OLÕ-I TAA MII’ UMA
mii’ tsõõri tsõdsõmiis´.
Lubas´ sõlgõ sõglasuurut tuvva’ –
kui sai näio saanus,
armas ärä’ antus:
es tuu’ ta sõlgõ sõrmõsuurut,
telge tingäsuurut.
Siin no saina’ saviga paigatu’,
nuka’ tukiga toetu’.
Tsih, tsih tsõdsõkõnõ,
kes käsk´ kinäste kävvä’;
üle nurmõ nobõ’õhe,
üle silla sirgõ’õhe.
Sääl iks näivä’ näläkugi,
pal´aku’ panni’ tähele;
küläpoisi’ kui neo’ koira’,
vah´eva’ na aia alt:
olõs seo muna mullõ saasi’,
upin mullõ unõhtusi’ –
sis ma piäs peenü lina.
kannas kaali narmõlidse.

Tekst: E 18421 < Põlva khk, Kioma k – Jaan Visse (1895).

*

ANKÕ’ NO VIINA VEEDÜKESE,
nabarohto natukõnõ.
Kaasigo naba karanu’
kõtupõhi põranu’.
Raudkäsi, rao’ puid,
sajavanõmb, kütä’ sann.
Latsõ’, ots´kõ’ lapjit,
külänaas´õ’, kühvlit!
Kaasik um saani sitnu’,
tõnõ tõlda tõherdanu’.

Imekene helläkene
mesimarja memmekene,
tulõ’ vällä kaema:
kas um minnij meeleline,
pojanaan´õ naaruline,
kas um puusõ puiõ tuvva’
nimessit vii vitä’,
vai um puusõst pusõldanu’
nimesist nikõrdanu’.

Tekst: E 72259 (2) < Põlva khk, Aleksandri v, Mustajõe k – H. Jänes < Mari Ossip, 78 a (1925).