Põlva
Leelo, kon ollit?
LEELOKÕNÕ, LAULUKÕNÕ!
Kos sa ollit, ku ma otsõ?
Ma olli suuna soka alla,
laanõn laja lehe alla.
Sääl ma seie sitikida,
murri maaha mustikida,
vaali maaha vabarnit,
kodo tõiõ toomikida:
uma memme meelütellä’,
uma papa paluhõlla’.
Külä kül’ ütel’: kuku’, kuku’,
Külälatsõ’: laula’, laula’!
Mis ma kuku, kurba lindu,
vai mis laula, vaenõlatsi.
Mul sai kodo siidisulgõ,
lavva pääle laululehte,
kirstu, kappi keelekõlksu,
kui mu sõnno puudunõssa,
leelo ärä’ lõppõnõssa,
viroda ma vele Riiga,
tõõsõ päädi Pärnähe,
säält ma tuu sis sõnasõlõ’,
sõnasõlõ’ ja leelolehe’.
kül’ ma sis laula linnu viisi,
pajatõllõ pardsi keeli,
nüüd omma’ koton leelolehe’,
no mi laulgõ’ kumõ’õhe.
Siin om hulga näidisidä,
mõni hulga mõrsijida.
olõ ei hulgast laulijada,
laulijada, laskijada,
kui ma esi’ iist ei võta’,
pääst ei pästä’, iist ei võta’,
iist iks võti imä tütär,
pääst pästi pääsopoiga.
Olõ ei leelo maasta löütü,
maasta löütü, puusta tettü.
Leelo tulnu’ taiva alta,
pühä pilvede vahelta,
päält päävä kumõrigu,
alt kuu kõvõrigu.
Uma tuudu’ leelo lehe’,
laulusõna’, kõnnõkõrra’.
Viis: EÜS I 994 (4) < Põlva khk, Võru v – M. Hermann < Peter Puiemets (1904).
Tekst: H, Põlva 3, 18/9 (12 a) < Põlva khk, Väimela – P. Väiso < Sohvi Väiso (1877).