Karula/Räpinä
Ostõt häälekene
KAEGÕ’ NO, VELE’, HÄÄLESIDÄ,
minetelge’ meelesidä,
kas mi hääle’ häste läävä’,
kurgu’ käävä’ kumõ’õhe!
Meil om ostõt häälekene,
kostõt kulla kurgukõnõ.
Häälest ma anni häräpaari,
Kurgust kulladu ubina.
Laulkõ’ no iks, vel’o’ toda laulu,
meä meil meelestä parõmbi!
Laulkõ’ no iks lauda’ mäele,
tantsigõ’ talli’ tasatsõlõ,
sisse no iks siididse’ hobõsõ’,
sälgä saaritsõ’ sadula’.
Keä no iks sälgä istunõsi,
keä saistas sadulalõ?
Mul om no kotoh väiko vel’o,
tuu no sälgä istunõs,
tuu saistas sadulalõ.
Velekene, noorõkõnõ,
panni no iks ette tuu hobõsõ,
tuu virga vehmerehe,
olõ es tä iä ette saanu’,
sada suvvõ sadulahe.
Püsü es täl putsai puusa pääl,
vihalehes liha pääl;
taivast tuu hopõn haina sei,
vikahtkaarist vii jõi.
Viis: EÜS IX 1280 (26) < Karula khk, Sangaste v – A. O. Väisänen < Ann Kolatsk, 77 a ja Eeva Valner, 68 a (1912). Fon 4 a.
Tekst: EKS 8o, 4, 344 (36) < Räpina khk ja v, Kõnnu k – J. Jagomann (1877).