Ilulaulu maast ja ilmast

Rannu

LÄHAB SUVI SAAB SÜGISE,
vikat viib arulta haina,
nuga viib nõmmelta pedaka,
kirves raiub kaske jalgu,
hall viib õunad õunapuusta,
pälk viib pähklid salusta,
mees viib tütrid talusta.

Nutma jäävad nurme nurgad,
igatsema metsa eared.,
seda eadi söödijada,
seda eadi joodijada,
targa tasa’le jagajad. –
See olli hommukult usina,
enne valged varajane,
käis ta läbi karja laudad,
lennas läbi lehma laudad
ilma eide teadimata,
ilma taadi teadimata.

Peu sees ta pistis heinad,
kaenla all ta kandis kaerad,
varjun ta vee vedasi,
eit ei teadnud hingestegi,
taat ei targast meelestegi.

Viis: Ell Kurno (80 a, pärit K-Jaanist) (EÜS VII 2719 (38) < Rannu – P. Tatz, 1910), teksti kirjutas üles A. Tobber (H II 30, 259 (4) < Rannu khk, Valguta v, 1889).

Saar. Kalajõgi

Rannu

KUULKE, KUULKE ELLAD VELLED,
ai-rus-sa, ai-rus-sa, ai-rus-sa va-le-ral-lal-la,
oksad täisi oravida,
ai-rus-sa, ai-rus-sa, ai-rus-sa va-le-ral-lal-la,
ladvad laululindusida,
ai-rus-sa, ai-rus-sa, ai-rus-sa va-le-ral-lal-la.
Jõgi jooksis juure alta,
ai-rus-sa, ai-rus-sa, ai-rus-sa va-le-ral-lal-la,
kalad kullased sehena,
ai-rus-sa, ai-rus-sa, ai-rus-sa va-le-ral-lal-la,
augil ollid laugid otsad,
ai-rus-sa, ai-rus-sa, ai-rus-sa va-le-ral-lal-la,
purikatel kirjud küljed,
ai-rus-sa, ai-rus-sa, ai-rus-sa va-le-ral-lal-la.
 
Viis: Ann Tampere (65 a) (ERA III 7, 99 (38) < Rannu khk ja v, Uniküla – H. Tampere, 1933), tekst: Liis Lamberg (69 a) (EÜS VI 298/300 (6) < Rõngu khk, Rõngu v < Rannu khk – A. Kiiss, J. Sossi, A. Mõttus, 1909).

Mõistatuslaul

Rannu

MÕISTA, MÕISTA, MU ÕEKE:
kelle seltsi sirgeemba,
kelle varju valgeemba,
kell sii pale punane,
kelles (kes) sii igiilusa.?

Mina mõista, miks ma ei mõista:
meiste seltsi sireemba,
naiste varju valgeemba,
poisil see pale punane,
tütriku igi-ilusa.

Mõista, mõista, mu õeke:
kesse sooviku isanda,
kesse aaviku emanda,
kesse laane laiakäppa?

Mina mõista, mis ma ei mõista:
susi sooviku isanda,
jänes aaviku emanda,
karu laane laiakäppa.

Mõista, mõista, mu õeke:
kellel karvane kasukas,
kellel alli vatikene,
kellel leinasärgikene,
kellel om torukübara,
kellel pikkad põllepaelad?

Mina mõistan, mis ei mõista,
mes sest tühjast mõistatada:
kasel karvane kasukas,
haaval halli vatikene,

lepal leinasärgikene,
toomingul torukübara,
pajol pikkad põllepaelad.

Viis: Ann Tampere (61 a) (ERA II 16, 520 (10) < Rannu khk ja v, Uniküla, Andresjaani t – H. Tampere, 1929), teksti kirjutas üles H. Raag (H II 30, 347 (25) < Rannu khk, 1889).

2õistatuslaul

Otepää

MÕISA POISI LÄÄVA NIITMA:
mõnel pikä püksi jalan,
mõnel siidisärki sällän,
mõnel raudaküpar päänna,
mõni om ihualaste,
mõni om liperlapergune,
mõni om kolmekandiline,
mõni om kümne korraline,
mõni om all porine!

Jälle ma laula tõisite,
kõrra tõisite kõnela:
kaaral pikä püksi jalan,
rüal siidisärki sällän,
kesväl raudaküpar päänna,
nisu om ihualaste,
lääts om liperlapergune,
tatrik kolmekandiline,
kapust kümne korraline,
kartohvel all porine.

Viis: Kusta Ilves (67 a) (EÜS V 149 (60) < Otepää khk, Vastse-Otepää v, Loku t – A. Kiiss, 1908), teksti kirjutas üles J. Tammemägi (H II 31, 588 (36) < Otepää khk, 1890).

Mõistatuslaul

Otepää

MÕISTA, MÕISTA, MU ÕEKE,
mõista minu mõistatused!
mõni mees mõnesugune:
mõni illus ümarkune –
mina mõistan, miks ei mõista:
herne illus ümarkune;
mõni pisut pillerkune –
uba pisut pillerkune;
mõni kolmekandeline –
tatrik kolmekandline;
mõnel lakaka mütsi pään –
kesval lakaka mütsi pään;
mõnel pika püksi jalan –
kaaral pika püksi jalan;
mõnel siidirõiva sällan –
nisul siidirõiva sällan;
mõni om ihualaste –
rüga om ihualaste;
mõni om lipilapiline –
kapst om lipilapiline;
mõni marsip mööda maada –
kartol marsip mööda maada.

Viis: Emilie Birkenbaum (45 a) (EÜS V 158 (107) < Otepää khk, Ilmjärve v – A. Kiiss, 1908), teksti kirjutas üles Hans Nugin (H I 2, 548 < Otepää khk, Neeruti v, 1888)

Laulu võim

Puhja

LÜHIKE LUGU MINULE, lee-lee-loo,
väikene värsikene, lee-lee-loo;
pööra ümbre, ütle jälle, lee-lee-loo,
varsti vana järje pääle, lee-lee-loo:
kui ma nakka laalemaie, lee-lee-loo,
laalemaie, laskimaie, lee-lee-loo,
pisut sõnu pildumaie, lee-lee-loo –
jõua ei obu vedada, lee-lee-loo,
jõua ei ne ohja oida, lee-lee-loo,
ohja oida, keitse keita, lee-lee-loo!
 
Ohja oidgu obesida, lee-lee-loo,
keidse keitku koormaida, lee-lee-loo,
pilve pikka vihma kinni, lee-lee-loo,
taivas laia lunda kinni, lee-lee-loo.
 
Ma lase suu sis suista joosta, lee-lee-loo,
suista joosta, kõrvuni kõnelda, lee-lee-loo,
ole ei suu sulgijatta, lee-lee-loo,
keele kinni keitijatta, lee-lee-loo –
suu sulgija surenu, lee-lee-loo,
keele keitja kinni jäänu, lee-lee-loo.
 
Viis Mari Jürgenson (72 a) (EÜS VI 728 (59) < Puhja khk, Konguta v – M Pehka, 1909), tekst: Ann Sirel (H IV 3, 837/8 (18) < Puhja khk – D. Schmidt, 1888).

Laulikule juua

Puhja

ANDKE ÕLUT LAULIJALE,
viina viisi võttijale,
laulikul lagi palasse,
jooja kurku kõrbenessi.
Sis ma laula – laksup mõtsa,
kõnele, sis kõlksup mõtsa,
heida keelta – helgip mõtsa!

Oles mu heli ennitsessi,
kurku mul kulla mullutsessi,
sis mina pettas pillihääle,
kattas kannelde kõlina.
Panes pilli piitsumaie,
roohääle rooksumaie.

Piitsu, piitsu, pillikene,
rooksu, roo häälekene!

Viis: Ann Minka (EÜS VI 725 (44) < Puhja khk – M. Pehka, 1909), tekst: Ann Sirel (H IV 3, 839 (19) < Puhja khk – D. Schmidt, 1888).

Laulikule juua. Lauliku vaev

Puhja

ANDKE ÕLUT LAULIJALLE,
viina viisi võttijalle,
laulja lagi palasi,
jooja kurku kõrbenessi.

Enamb vaiva laalijalle,
kui jo rehepessijalle –
laulu laali, tõist mureti,
rehe pessi, sii uneti.
Maha pessi pika rehe,
aganatse halva rehe,
es jää udsu huule pääle,
kesvatera keele pääle –
udsu jäi usse pääle,
tolm jäi talade pääle,
liiv jäi laia lindi pääle.

Viis: Ann Minka (EÜS VI 725 (43) < Puhja khk – M. Pehka, 1909), tekst: Kadri Puur (sünd. Villemson, 80 a) (EÜS V 1227 (14) < Tartu l < Puhja khk, Ulila v, Kaimi k, Vanasse t – M. Kampmann, 1908).

Laulu võim. Laulust hobu

Puhja

Laulu vägi
 
KUI MA HAKKAN, joodu, LAULEMAIE, joodu,
oi, leeli, laulemaie, joo,
laulemaie, joodu, laskemaie, joodu,
oi, leeli, laskemaie, joo,
küla jääb vaiki, joodu, kuulamaie, joodu,
oi, leeli, kuulamaie, joo,
vald jääb vaiki, joodu, vahtimaie, joodu,
oi, leeli, vahtimaie, joo.
 
Küll on laulu, joodu, kui ma laulan, joodu,
oi, leeli, kui ma laulan, joo,
küll on viisi, joodu, kui ma veerin, joodu,
oi, leeli, kui ma veerin, joo!
Laulan mere, joodu, ma mäeksi, joodu,
oi, leeli, ma mäeksi, joo,
(laulan ma mäed, joodu, meressa, joodu,
oi, leeli, meressa, joo),
mere ääred, joodu, ätikasse, joodu,
oi, leeli, ätikasse, joo,
mere kier(ed), joodu, kilingiksi, joodu,
oi, leeli, kilingiksi, joo
mere veered, joodu, vitsikusse, joodu,
oi, leeli, vitsikusse, joo,
mere vahu, joodu, võisimiksi, joodu,
oi, leeli, võisimiksi, joo,
mere sõmerad, joodu, soolaksi, joodu,
oi, leeli, soolaksi, joo,
mere põhja, joodu, põrandaksi, joodu,
oi, leeli, põrandaksi, joo!
 
Mina laula, joodu, laaderiku, joodu,
oi, leeli, laaderiku, joo,
laateriku, joodu, lauki täkku, joodu,
oi, leeli, lauki täkku, joo,
lauki täkule, joodu, sadula, joodu,
oi, leeli, sadula, joo,
sadulale, joodu, saksa meesi, joodu,
oi, leeli, saksa meesi, joo,
saksa mehele, joodu, (või) kübara, joodu,
oi, leeli, (või) kübara, joo,
kübarale, joodu, kulda nimme, joodu,
oi, leeli, kulda nimme, joo.
Hobu tal alla, joodu, hallitedu, joodu,
oi, leeli, hallitedu, joo,
esi pääle, joodu, päevatedu, joodu,
oi, leeli, päevatedu, joo.
 
Viis: Kadri Sütt (75 a) (EÜS VI 727 (56) < Puhja khk –M. Pehka, 1909), tekst: Mari Aan (73 a) (E 71487 (1) < Puhja khk, Kavilda v, Järvaküla – Erni Kukk (Tartu Tehnikagümn. IIa kl. õpil., 1930); täiendatud (E 55458/9 < Puhja khk, Kavilda v, Saare k, Tiide t – H. Eller < Ida Vihand, 1924) ja (E 59391 < Puhja khk – A. Vahkal < Leenu Rest (85 a), 1927).

Laulu võim. Kus laulud õpitud

Puhja

OLES MU LOODU LAULIJAS,
laulijas ja laskijas!
Laulas ma, maa mürisep,
laulas ma, sis laksus mõtsa,
kõneles ma, kõlgsus mõtsa.
Ei ma tiiä, kes ma ole –
mõni mõtel mõtuses’se,
esi eidi ilves’sesse.

Konnes ne laulu lauleti,
konnes ne sõna säeti? –
Teo teeda kõnde’enna,
mõisa maada marssi’enna.
Külakene, kullakene,
mõtel sõa sõitevad’a,
venelase veerivad’a.
Küla kulles kullasenna,
küla latse lagritsenna.
Ei siin sõõri sõa ulka –
siin jo veerip veliste kilda,
siin jo sõõrip sõsarde ulk’a!

Viis: Hermanni Kadri (65 a) (EÜS VI 716 (13) < Puhja khk– M. Pehka, 1909), teksti kirjutas üles D. Sell (H I 3, 538 (5) < Puhja khk, 1888).

Laulu võim. Kus laulud õpitud

Puhja

KUI MA HAKKAN LAULEMAIE,
laulemaie, laskemaie,
saa ei külä magada,
külä poisi pooli unda,
külä naise natukene –
kõik om rinnu riida päälla,
kõik om akkin aia päälla
minu laulu kuulemaien,
viisikesta võttemaien.
Kuulellie, mõtelie:
kost si laits si laulu saanu,
hulluke sõna osanu? –
Laulu sai ta lakka (1) teeda,
teo teeda kõndeenna,
pütti kotti kandeenna –
sääl on mu sõna säetu,
sääl on laulu laulatetu.

1 Lak’ka teeda – laia teed

Viis: Märt Jänes (päält 60 a vana) (EÜS VI 714 (2) < Puhja khk – M. Pehka, 1909), tekst: Kikka ema (umb. 65 a) (EÜS VI, 807 (73) < Puhja khk, Kavilda v – E. Eisenschmidt, 1909); täiendatud (EÜS V 1230 (18) < Tartu l < Puhja khk, Ulila v, Kaimi k, Vanasse t – M. Kampmann < Kadri Puur (sünd. Villemson (80 a), 1908).

Laulu võim

Puhja

x

OLES (ole-es?) MUL SÕNA SEPÄ TETTÜ,
viisi vasarde valatu –
sõsar mull sõnade seppä,
veli olli viisi kirjutaja:
kirjut maa, kirjut ilma,
kirjut puida, kirjut maida,
kirjut tähti taivaesse,
kirjut puida põõsaesse.

Oles sõna sepä tettü!
Ma laulas maa meresse,
mere põhja põrmandusse,
mere veere vitsikusse,
järve ääre ätikasse.
Laulas tallista obese,
sälgä siiditse sadula,
sadulasse saksa meessi,
kolule kuninga poiga.

Viis: Eeva Vihand (78 a) (EÜS VI 722 (33) < Puhja khk, Kavilda v – M. Pehka, 1909), teksti kirjutas üles D. Sell (H I 2, 513 (3) < Puhja khk, Suure-Ulila v, 1888).

Laulu võim. Küla ütel…

Rannu

KUI MINA HAKKAN LAULEMAIE
Viru kannelt veeretama,
Harju kannelt haugutama –
ära siis petan pilli hääle,
kata kannelte kõlina!

Sõs ei saa küla magada,
külä poisi poolta unda,
külä tüdruku sugugi.

Külä küll ütel: kuku, kuku!
Lapsedki et: laula, laula!
Mes mina kukun, kurba lindu,
vai nüüd laulan, halva lapsi!

Sõsar mul on sõnade seppa,
veli oli viisi kirjutaja –
kirjut puida, kirjut maida,
kirjut tähti taivaissa,
higirätik peonna,
pühib higi otsasta.

Iki pean ilman elämä,
pääl ilma pääda pidama.

Viisi kirjutas üles Eduard Kärp (65 a) (ERA II 186, 430 (7) < Rannu khk ja v, Sangla k < Neemisküla, Kärba talu, 1938), tekst: Ants Raavisson (E,StK 4, 9/10 (7) < Rannu khk, Rannu vaestemaja – E. Ahas, 1921).

Ei tohi laulda

Rannu

KÜLL MA LAULAKS, KUI MIND LASTAKS,
ai-rus-sa, ai-rus-sa, ai-rus-sa va-le-ral-lal-la,
küll ma kukuks, kui mind kuuldaks,
ai-rus-sa, ai-rus-sa, ai-rus-sa va-le-ral-lal-la!
Ma laulas maa meresse,
ai-rus-sa, ai-rus-sa, ai-rus-sa va-le-ral-lal-la,
mere veere virtsikusse,
ai-rus-sa, ai-rus-sa, ai-rus-sa va-le-ral-lal-la,
mere ääre ätikusse,
ai-rus-sa, ai-rus-sa, ai-rus-sa va-le-ral-lal-la,
mere põhja põrmandusse,
ai-rus-sa, ai-rus-sa, ai-rus-sa va-le-ral-lal-la.
 
Sis tii ilma ilula,
ai-rus-sa, ai-rus-sa, ai-rus-sa va-le-ral-lal-la,
mere pääle mängumiist,
ai-rus-sa, ai-rus-sa, ai-rus-sa va-le-ral-lal-la.
 
Mes või tetä, kos või minnä,
ai-rus-sa, ai-rus-sa, ai-rus-sa va-le-ral-lal-la,
rikas sõimas mu riissa,
ai-rus-sa, ai-rus-sa, ai-rus-sa va-le-ral-lal-la,
varaline vankerissa,
ai-rus-sa, ai-rus-sa, ai-rus-sa va-le-ral-lal-la.
 
Isten mere veere pääl,
ai-rus-sa, ai-rus-sa, ai-rus-sa va-le-ral-lal-la,
nopin täie vammusist,
ai-rus-sa, ai-rus-sa, ai-rus-sa va-le-ral-lal-la,
suhu mina loopsin suurimida,
ai-rus-sa, ai-rus-sa, ai-rus-sa va-le-ral-lal-la,
merre pillin peenemida,
ai-rus-sa, ai-rus-sa, ai-rus-sa va-le-ral-lal-la.
Sääl na kasvava kalusse,
ai-rus-sa, ai-rus-sa, ai-rus-sa va-le-ral-lal-la,
lagusi laius latikissa,
ai-rus-sa, ai-rus-sa, ai-rus-sa va-le-ral-lal-la,
üle viiva ülgeissa,
ai-rus-sa, ai-rus-sa, ai-rus-sa va-le-ral-lal-la,
ülgeissa, augeissa,
ai-rus-sa, ai-rus-sa, ai-rus-sa va-le-ral-lal-la.
 
Auge ei arvata kalassa,
ai-rus-sa, ai-rus-sa, ai-rus-sa va-le-ral-lal-la,
minu ei arvata mehessa,
ai-rus-sa, ai-rus-sa, ai-rus-sa va-le-ral-lal-la,
ma oli Miku, Malle põlve,
ai-rus-sa, ai-rus-sa, ai-rus-sa va-le-ral-lal-la,
äbariku Else latsi,
ai-rus-sa, ai-rus-sa, ai-rus-sa va-le-ral-lal-la.
 
Iki peän ilman elämä,
ai-rus-sa, ai-rus-sa, ai-rus-sa va-le-ral-lal-la,
pääle ilma pääda pidama,
ai-rus-sa, ai-rus-sa, ai-rus-sa va-le-ral-lal-la.
Rikas sõimas ma riissa,
ai-rus-sa, ai-rus-sa, ai-rus-sa va-le-ral-lal-la,
varaline vankerissa,
ai-rus-sa, ai-rus-sa, ai-rus-sa va-le-ral-lal-la.
 
Viis: Ann Tampere (65 a) (ERA III 7, 99 (38) < Rannu khk ja v, Uniküla – H. Tampere, 1933), tekst: Ants Raavisson (E,StK 4, 6/8 (6) < Rannu khk, vaestemaja – E. Ahas, 1921).

Laulu võim

Rannu

KUI MINA AKKAN LAULAMAIE,
laululõnga lõikamaie –
mull saab üüssä üteldägi,
mõnes päeväs mõteldagi.

Küla sis astub aia pääle,
poisi puuriida pääle,
latse laastu-unikule –
ikkes kulleva minuda:
kost se laits sii laulu saanu,
ulluke sõna osanu?

Mina küll mõisti, kosti vasta:
“Mull on sõnu sõgla täisi,
kodu jäie koti täisi,
aita vana vakatäisi,
seina veerde sekkitäisi.”

Viis: Eduard Kärp (65 a) (ERA II 186, 430 (7) < Rannu khk ja v, Sangla k < Neemisküla, Kärba talu, 1938), teksti kirjutas üles J. Kiwisaar H I 2, 518 (9) < Rannu khk., Valguta v. – (1888).

Laulikute sõim. Halb laulik

Rannu

MIS SA LAULAD, LAGIPÄÄ PALJAS,
mis sa, sitikas, sirised,
pasaratas parised?
Sul pole häält hästi laulda,
kurku kõrgesta kõnelda –
adrakurg sull kurgu ees,
raudaäke rinnussagi.

Teine laulab vastu:

NÄE, KUS MINU NÄÄGUTAJA,
kae, kus minu augutaja,
suu sull kui suti sitaauk,
pale kui papi perselapi –
ammu sa tulid aia alt,
aia alt, reipe mant.

Viis: Eduard Kärp (65 a) (ERA II 186, 430 (1) < Rannu khk ja v, Sangla k < Neemisküla, Kärba talu, 1938), tekst: Liisu Suland (66 a) (EÜS VII 55 (5 ja 6) < Rannu khk, Rannu v, Verevi k – J. Kompus, O. Kuriks, 1910).

Laulikute sõim

Rannu

Laimajale. Sõimulaulud

NÄE, KOS MINU NÄÄGUTAJA,
kae, kos minu koogutaja!
Esi ei massa maad ei mulda,
sügisesta söödamaada,
kevajasta kesvakõrta –
alles sa tulid raipe kallalt,
alles sul hamba veritse,
suu sooliku limaga.

Eitsi laulu

SINA LAULAS, SINA EI MÕISTA!
Võta võlgu meie käesta –
meil om sõna sepä tettu.
sepä kirja kirjutedu.

Teine vastab:

Mes sa, sitik, sääl sirised,
pasaratas sääl parised?
Ammu sa tul´lit raipe manta,
suu sul soolika limaga,
lõpused alles verega.

Viis: Eduard Kärp (65 a) (ERA II 186, 430 (1) < Rannu khk ja v, Sangla k < Neemisküla, Kärba talu, 1938), tekstid: A. Tamm (87 a) (E 64438 (1) < Rannu khk, Valguta v – F. Masing, 1929) ja Adam Andik (70 a) (EÜS VI 791/2 (54-55) < Puhja khk, Ulila v. < Rannu khk., Rannu v – M. Pehka ja E. Eisenschmidt, 1909).

Laulikule raha

Rannu

ANDKE RAHA LAULIJALE,
killing keelepeksiale!
Enamb vaeva laulijale,
kui on rehe peksiale –
rehe peksan, sis unetan,
luu laulan, teist tuletan.

Mis ma hoolin lauldessagi,
tõrgun heale tõstessagi,
kõrgista kõneldessagi?
Minu oma siin ei ole,
minu kaasa siin ei kasva –
minu mees mere tagaje,
minu kaasa kaugeella,
minu peiu Peipsi piiril.

Ei saanud sõna kõnelda,
ööda ühes ei magada –
tuul tal viigu tervisida,
vesi armusi ajagu.
(lepp tall viigu lehma õnne,
kask tall viigu karja õnne,
tamm tall tallet tallitagu)

Viis: Eduard Kärp (65 a) (ERA II 186, 430 (1) < Rannu khk ja v, Sangla k < Neemisküla, Kärba talu, 1938), teksti kirjutas üles: H. Raag (H II 30, 348 (26) < Rannu khk, 1889).

Laulu võim

Rannu

KUI MA HAKKAN LAULAMAIE,
laulamaie, laskemaie,
Viru küll viiul veerimaie,
Arju kannel kõõrutama,
ei sis ei saa küla magada,
küla küll poisid poolta unda,
küla naised natukesta.

Küla küll astub aia pääle,
poisid puuriida pääle,
noored naised nurgadelle,
vanad naised vardaesse. –
Kõik iks kuulava minuda,
latse hullu laulukesta:
„Kost se lats om laulu saanu,
hulluke sõna osanu? –
See käis Arjun oppiman,
Virun viisi võtteman!”

Mina mõistsin, vastu kostsin:
„Es ma käi Arjun oppiman,
Virun või viisi võtteman –
luu (lood) mina saien lutsu suusta,
viisi kiisa keele alta,
laulu lattika nõnasta!”

Viis: Eduard Kärp (65 a) (ERA II 186, 439 (6) < Rannu khk ja v, Sangla k < Neemisküla, Kärba talu, 1938), teksti kirjutas üles H. Raag (H III 10, 98 (1) < Rannu khk, 1889).

Laulu võim. Tall taevas

Rannu

OLES MIND LOODUT LAULIJASSE,
laulijasse, laskejasse –
mina küll laulas laste vasta,
Poolamaale poiste vasta,
taade Narva naiste vasta!
Ma laulas need mered maasse,
meregi põhjad põrmandusse,
mere liiva lillakusse,
mere ääred eeringesse,
mere kaldaad kalasse.
Ma tees talli taevaesse,
koja koidunurga pääle,
istus pilvenukka pääl,
roosilehe serva pääl.

Viis: Eduard Kärp (65 a) (ERA II 186, 430 (7) < Rannu khk ja v, Sangla k < Neemisküla, Kärba talu, 1938), teksti kirjutas üles H. Raag (H III 10, 98 (2) < Rannu khk, 1889).

Laidan laisale

Rõngu

LAULGE, LAULGE, TSÕTSIKESE, kukku,
lõõritage, linnukese, kukku,
kui te ei laula, mina laida, kukku,
laida laisale mehele, kukku,
pane pikale poisile, kukku,
kell om viisu viisi sülda, kukku,
kabla katessa vaguda, kukku,
räti kümme küünerida, kukku!
 
Viisi kirjutas üles P. Kurg hr. Bruusi abiga (EÜS II 22 (80) < Rõngu khk, Aakre v, Pühaste k, 1905), teksti A. Käärik (E 17460 (6) < Rõngu khk, 1895).

Kust laulud. Lauluvõim. Laulu laitjale
Kust laulud. Laulge, muidu laidan. Laulu laitja sajatus

Rõngu

EI MA TIJA EGA MÕISTA, oi, oi, ral-lal-laa,
melles mull on helle hääle, oi, oi, ral-lal-laa,
helle hääle, kumme kurgu, oi, oi, ral-lal-laa! –
Kui küll memme minnu olli, oi, oi, ral-lal-laa,
kallis memme minnu kanni, oi, oi, ral-lal-laa,
jõi ta kaasike kannista, oi, oi, ral-lal-laa,
pillipuhkja pikerista, oi, oi, ral-lal-laa –
sellep mull om helle hääle, oi, oi, ral-lal-laa,
helle hääle, lahe lõõri, oi, oi, ral-lal-laa.
 
Ei ma tija ega mõista, oi, oi, ral-lal-laa,
kust ma latse laulu saanu, oi, oi, ral-lal-laa! –
Sõna võtsin säre suusta, oi, oi, ral-lal-laa,
laulu latike ninasta, oi, oi, ral-lal-laa,
meil saab sõnnu sõgla täis, oi, oi, ral-lal-laa,
viisi villavaka täis, oi, oi, ral-lal-laa!
Meil saab kukeni kudada, oi, oi, ral-lal-laa,
meil saab lõhku lõunani, oi, oi, ral-lal-laa,
meil saab öös ütelda, oi, oi, ral-lal-laa,
mõnes päivas mõtelda, oi, oi, ral-lal-laa!
 
Kui ma hakkan laulamaie, oi, oi, ral-lal-laa,
laulamaie, laskemaie, oi, oi, ral-lal-laa,
siis tulgu küla kuulamaie, oi, oi, ral-lal-laa,
viisi valda vaatamaie, oi, oi, ral-lal-laa,
kuusi valda kuulamaie, oi, oi, ral-lal-laa –
ei ma küsi palju hinda, oi, oi, ral-lal-laa:
häälest küsi härjapaari, oi, oi, ral-lal-laa,
sõnadest sõahobuse, oi, oi, ral-lal-laa!
 
Kes mu laulu laitenasse, oi, oi, ral-lal-laa,
hääle ära põlganasse, oi, oi, ral-lal-laa –
tõbi sel tulgu, tõine mingu, oi, oi, ral-lal-laa,
kolmas kuruna kullelgu, oi, oi, ral-lal-laa,
neljas nuutsku nuka taka, oi, oi, ral-lal-laa,
viies hauku aia taka, oi, oi, ral-lal-laa!
 
Viisi kirjutas üles P. Kurg (EÜS III 33 (8) < Rõngu khk, Aakre v, Pühaste k, 1906), teksti A. Käärik ((E 17464/5 (10) < Rõngu khk, 1895), täiendatud (E 20313/4 (7) < Rõngu khk, Savi t – A. Käärik, 1895).

Laulikute sõim

Rõngu

MIS TULED, KINNAS, KIUSTELEMA ,
vana viisu vaidelema,
tatilõuga tapelema?
Näe ei oma nägugi,
silma seliti pähana,
kulmu kääned kukuruse,
ila sull jookseb erne liuda,
tat sull tilgub taari kannu.

Sull ei olle häälekeista,
häälekeista häste laulda –
tsiga sinu sõna söönu,
lammas laulu lakutanu,
peni pääle peredanu,
orik pääle ossendanu,
lehm pääle lalladanu.

Tule meie aia alla,
võta äglist häälekene,
adra kurest kurgukene,
siis tulle, kinnas, kiustelema,
vana viisu vaidelema,
tatilõuga tapelema!

Vastus:

Messa augut, attakene,
kiugut, kiriv littake?
Ega atta siin ei augu –
atta augva aavistikun;
ega litta siin ei kiugu –
litta kiugva kivistikun.

Laulmise järgi üles kirjutanud P. Kurg ja hr. Bruus (EÜS II 22 (79) ja EÜS II 95/6 (79) < Rõngu khk, Aakre v, Pühaste k, 1905).

Laulu võim

Rõngu

Kust laulud. Laulmine
 
KUI MINA AKKAN LAULAMAIE, kukku,
laulamaie, luulemaie, kukku,
siis tulep küla kuulamaie, kukku,
vald tulep välja vaatamaie, kukku,
sõda jääb servi seisamaie, kukku,
hõbemõõka mõtlemaie, kukku –
luu (lood) mina võtti lutsu suusta, kukku,
laulu latika ninasta, kukku!
(viisi vette neitsielta, kukku.)
 
Laulmise järgi (?) üles kirjutanud P. Kurg hr. Bruusi abiga (EÜS II 22 (80) ja EÜS II 96 (80) < Rõngu khk, Aakre v, Pühaste k, 1905).

Laidan laisale

Rõngu

Ainale, kullale!
LAULGE, LAULGE, LAISA NEIU, ainale, kullale, kullale,
veeritage, virga neiu, ainale, kullale, kullale!
Kui te_(e)i laula, mina laida, ainale, kullale, kullale,
laida teid laisale mihele, ainale, kullale, kullale,
saada sanna kütijäle, ainale, kullale, kullale,
kell om viisu viisi süldä, ainale, kullale, kullale,
kabla kattesa vaguda, ainale, kullale, kullale,
rätti kümme küinarida, ainale, kullale, kullale!
 
Laulmise järgi (?) üles kirjutanud P. Kurg hr. Bruusi abiga (EÜS II 9 (8) ja EÜS II 97 (81) < Rõngu khk, Aakre v, Pühaste k, 1905).

Laula, kuni elad

Rõngu

Laula!

LAULA, LAULA, SUUKENE,
liigu, linnukeelekene,
mõlgu, marjameelekene,
ilutse mo südamekene!
Küll saad siis sa vaita olla,
kui saad alla musta mulla,
valge laudade vahele,
kena kirstu keskelle.

Laulmise järgi üles kirjutanud P. Kurg ja hr. Bruus (EÜS III 41 (39) EÜS III 39 (39) < Rõngu khk, 1906) (raamatust õpitud?).

Laulu võim

Rõngu

Kui mina laulan

KUI MINA LAULAN, LAKSUB LAANE,
kõõrutan – kõliseb metsa,
tõstan äälta – tõuseb tuulta!
Laulan tammed tantsimaie,
männimetsad mühamaie,
kuusemetsad kohamaie,
aavametsad elkimaie.

Enne tammed langevad,
enne lõpeb lõmmumetsa,
kuivab ära kuusemetsa,
kaob ära kasemetsa,
alaneb see aavametsa,
enne kui laulud minusta,
laulu sõnad mo südamest,
laulu kõla mo keele päälta.

Laulnud P. Kurg (EÜS III 39 (38) ja EÜS III 73 (36) < Rõngu khk, Aakre v, Pühaste k – P. Kurg, 1906).

Laulu võim

Sangaste

KOS MINA LAULU LAOTESI,
sinna kasvi suure saare,
sinna mõtsa murdunessa,
sinna laane langenessa.

Puu küll, puu küll, hellad velled,
puu oli täisi puudukesi,
ossa täisi oravida,
ladva laane linnukesi.
Jõgi juuski juure alta,
kala küllitasid jõessa,
haugel suure laugi otsa,
korjud kinni purje küllen.

Viisi kirjutas üles A. Kiiss (EÜS VI 208 (81) < Sangaste khk, 1909), tekst: Ann Potsepp (66 a) (ERM 144, 25/6 (37) < Sangaste khk, Tõlliste v, Uniküla, Kaasiku t – August Karu, 1920).

Kellele hoiate huuli. Ei ole hulgas lauljat

Sangaste

SIIN OM HULKA NEIDUSIDA,
mõni rinda mõrsijaid,
olõ hulgast laulajat,
sõna kolmi kostajat,
kui ma esi iist ei võta,
iist ei võta, päält ei päästa!

Neiukene, noorekene,
kelle hoiat ommi huuli,
peal peenüta paleta?
Kas no hoiat kirstu kirjas,
vai no vaka valgees?
Pane kinnas kirstu kirjas,
hame vaka valgees.

Lätsi üle üte nurme,
üle kate kaara kõrre,
naksi hame argeneme,
ihukate kakeneme.

Viis ja tekst: Katri Susi (umb 60 a) (EÜS VI 214 (110) < Sangaste khk – A. Kiiss, 1909) ja (EÜS VI 364 (53) < Sangaste khk, Tõlliste v, vstmj – A. Mõttus ja J. Sossi, 1911).

Laitjale

Sangaste

MIS SA, NAARUS, MINDA NAARAT,
tike, minnu teotet?
Sa oled esi ammu naaret,
mullu muide kuulutet.
Ilus olõ ma helmite,
tsõõrik ilma ma sõlõtõ,
kaunis – kaala rahata,
sirge ilma ma siite.

Viis ja tekst: Katri Susi (umb 60 a) (EÜS VI 214 (110) < Sangaste khk – A. Kiiss, 1909) ja (EÜS VI 365 (55) < Sangaste khk, Tõlliste v, vstmj – A. Mõttus ja J. Sossi, 1911).

Halb laulik. Laulu võim

Sangaste

x

MIS SIA, SITIKAS, SIRISED,
porikärblane, pirised –
s’ul pole häälta hästi laulda,
kurku kõrgele hõisata!

Kui mina hakkan laulamaie,
laulamaie, laskamaie,
viru viisil veeretama,
harju kannelt kõõrutama,
soome laulu laksutama –
siis ei saa küla magada!
Siis saab kuusik kohamaie,
siis saab kaasik kahamaie.

EÜS VI, 360/2 (49) < Sangaste khk, Tõlliste v, Uniküla vstmj – A. Mõttus ja J. Sossi < haige vanamees (1911).

Lauliku soost

Sangaste

x

Karjalaul.

TOHI MINA TUIMA OLLA,
tuima olla, saina saista,
ole mina tuima suusta,
tuima naise tütäriid.
(Latusime – lataeise,
viil ol’l’ latsi laduse’ep.)

Laulnud Marta Kiršbaum (78 a) (Fonograf. rull Nr. 10, II; 18 71-5) ja (E 56023 (35) < Sangaste khk, Korijärve k – E. Päss, 1925).

Sangaste

x

Laulu korgustus, (teisend)

MIS SA LAULAD, KUI SA_I MÕISTA,
kui sul sõnnu puudunes!
Võta võlgu minusta,
ma anna ütest ajaste(g)est,
kingi ütest keväjaste,
mul om sõnnu sõgla täüs,
tõne villa vaka täüs!

Laulnud Marta Kiršbaum (78 a) (Fonograf. rull Nr. 8, III; 17 VI-5) ja (E 56031 (49) < Sangaste khk, Korijärve k – E. Päss, 1925).

Arg laulik

Sangaste

x

Karjalaul

TOHI LAULDA VAI EI TOHI,
johus kodu kuulunema,
tare ette el’ginema,
eidüss (heitus) ime, eidüss ise,
eidüss ime ehitsele,
taade tagakamberele,
mõtel sõa sõidevate,
venne väe veerüväte.

Imekõne, memmekõne,
egas sõda siin ei sõida,
vennevägi siin ei veerü –
sõda sõiti muile maile,
vennevägi Vennemaale.

Laulnud Marta Kiršbaum (78 a) (Fonograf. rull Nr. 8, VI-5) ja (E 56031 (51) < Sangaste khk, Korijärve k – E. Päss, 1925).

Hea hääl. Ostetud hääl

Sangaste

LAULOLÕISI OTSITI,
sõnolõisi sõõreti!
Mina latsi lauloline,
tõne sõsar sõnoline,
nelläs nii neelüline,
vijes viksi häälüline.

Eilä mina osti hääle,
varra ma hääle vaheti,
häälest mina anni härjapaari,
kurkust kullatu ubina,
lõõrist lõiksin he´lmekõrra.

Viis: J. Tamm (EÜS I 800 (81) Sangaste khk, Laatre v – J. Aavik, 1904) (= H II 59, 817 (8) < Sangaste khk, Tõlliste v – J. Tamm, 1898), teksti kirjutas üles Anette Raid (H III 23, 131 (17) < Sangaste khk, 1895).

Endine hääl. Laulu võim

Sangaste

OLES MU HELI ENNITSES,
kurku kulda muinatses,
ära mina petas pilli hääle,
kattas kannelde kõmina,
venelaste viles pilli,
suurte sakste sarve pilli.

Ära viidu häälekene,
ära kume kurgukene.
Andge kätte neiu hääle,
neiu hääle, neiu meele!
Ammus neid ju hääle ostis,
hääle ostis, meele saie,
häälest and ta härjapaari,
lõõrist lõige helmekõrda,
kurgust kullatu ubina

Viisi kirjutas üles A. Kiiss (EÜS VI 210 (92) < Sangaste khk, 1909), teksti Peeter Roose (H III 10, 551/2 (5) < Sangaste khk, Soontaga v, 1888).

Laidan laisale

Sangaste

KUI SA EI LAUA, MINA LAIDA,
laida laisale mihele,
pane pikäle poisile,
kell om viisu viisi süldä,
räti’ kümme küüneriid,
särk´ sällän säidse saina,
ame ilma arvamada,
kalsa’ ilma kaemada.

Viis: Karl Vill (80 a) (RKM II 225. 591 (1) < Sangaste khk, Korijärve k, Kuritsa-Veski t – H. Tampere, 1967), tekst: Ann Külvja (23 a) (H II 5, 557 (230) < Sangaste khk – Joosep Hurt, 1877).

Palju sõnu

Sangaste

OLES MA LOODUD LAULIJASA,
laulijasa, laskijasa,
laulaks mere ma murusa,
mere põhja põrmandus,
mere kivi’ killergis.

Mull om sõnno sõgla täüs,
pääle villa vaka täüs,
koton om mull koti täüs,
üten om mull üsä täüs,
man om mull mati täüs.

Jõvva uhja minno oita,
jõvva köüdse minno köütä,
uhja oitse obesiid,
köüdse’ köütse koormeiid.

Viisi kirjutas üles A. Kiiss (EÜS VI 209 (87) < Sangaste khk,1909), tekst: Liis Värnik (35 a) (H II 5, 537 (198) < Sangaste khk – Joosep Hurt, 1877).

Lauliku vaev

Sangaste

MAHA MINA PESSI MUSTA RIHE,
maha aije aganitse,
maha saadi saisuledse,
maha põrmutse põroti,
es jää utsu otsa pääle,
es jää põrmu põse pääle –
udsu jäije usse pääle,
põrmu rihe põrmadule.

Enämb vaiva laulijal,
kui om rihe-pesijäl –
laulu lauli – tõist murehti,
rihe pessi – tuo unehti.

Tuo är’ tulgu mu sõnole,
tuo är’ lasku mu laulule,
kell sõna’ tsia süödü,
laul lamba lakatedu –
mull sõna’ sepä tettü
sõna’ sepä-selli tettü.

Külänaise’ memmekese’,
kui teil sõnno puudunese,
võtke võlgo minosta –
mull om man mati täüsi,
kodu jäti koti tävve.
Ega ma teile muido anna’ –
pange’ poisi’ tie’ pandis,
noore-mehe’ nuuma pääle:
teil om poisi’ nigu pildi’,
noore-mehe’ nigu nuku,
meil om poisi’ nigu pulsti’,
noore-mehe’ nigu nuusti.

Viis: Ain Park (65 a) (EÜS VI 210 (91) < Sangaste khk, Keeni v, Keeni m – A. Kiiss, 1909), tekst: Liis Kurg (60 a) (H II 5, 490/2 (143) < Sangaste khk – Joosep Hurt, 1877).

Pole lauljat hulgas

Sangaste

SIIN OM ULKA NÄIDOSIDA, eevushka, maarushka,
mõni rinda mõrsijida, eevushka, maarushka,
ole’ ütest laulijata, eevushka, maarushka,
laulijata, laskijata, eevushka, maarushka,
sõna kolme kostijata, eevushka, maarushka.
Kui ma esi iest ei võta’, eevushka, maarushka,
iest ei võta, pääst ei pästä’, eevushka, maarushka,
jääse laulu laulemada, eevushka, maarushka,
ilu-kõrra’ iskimada, eevushka, maarushka,
sõnna kolme kostemada, eevushka, maarushka.
 
Nüüd ep ilu iene joose, eevushka, maarushka,
nal´1´a manna maada mööda, eevushka, maarushka,
nüüd ep ilu aruline, eevushka, maarushka,
nali vii-e vitsaline, eevushka, maarushka.
 
Viisi kirjutas üles J. Sõster (EÜS VII 242 (63) < Sangaste khk, Tõlliste v, Uniküla, 1910), tekst: Kadri Susi (umb 60 a) (H II 5, 463 (130) < Sangaste khk – Joosep Hurt, 1877).

Sangaste

Laula. Ilu jookseb ees

NÄIOKESE’ NOOREKESE’,
ilotelge, naljatelge,
nüüd ep ilu aruline,
nali kate-kõrraline,
nüüd ep ilu iene joosi,
nal´l´a manna maadeles.

Illus om noorelt ilutede,
latsepõlven nal´l´atede,
kuri om noorelt kurba olla,
vaiv om noorelt vaiki saista,
kurba elu ma kooleti,
vaiba elu vanas vei,
küll saa koolden kurba olla,
all liiva leinan saista.

Viis ja tekst: Mari Kirschbaum (Jukatsi Mari, sünd umb 1840) (EÜS VI 206 (62) < Sangaste khk – A. Kiiss, 1909) ja (H II 5, 381 (22) < Sangaste khk – Joosep Hurt, 1877).

Ostetud hääl

Sangaste

1.

2.

TOHE NÄIO SIINÄ LAULDA,
äkki äält kuulutede,
siin om kuulija kurun,
sõna võtija võsun,
laulu võtija laanen,
kiä võt´t´ näio elle ääle,
elle ääle, kumme kurgu. –
Näio elle ääle ost´,
aälest an´de ärjä paari,
kurgust kullatu ubina.

Mari Kirschbaum (Jukatsi Mari, sünd umb 1840) (EÜS VI 206 (62) < Sangaste khk – A. Kiiss, 1909) ja (H II 5, 372 (8) < Sangaste khk – Joosep Hurt, 1877), (teine viis: EÜS VI 208 (81) < Sangaste khk – A. Kiiss, 1909).

Hea hääl. Oleks

Sangaste

MELLES MEIL O’LL, heia-haa, KUMME(R) KURKU, heia-haa,
kumme(r) kurku, heia-haa,, helle hääle, heia-haa, –
viiulit lei, heia-haa, meie velle, heia-haa,,
kandelit me, heia-haa, kasvataja, heia-haa,,
pilli löönu, heia-haa, me pidaja, heia-haa,
häälta tennu, heia-haa, hä’llutaja, heia-haa,
lehepilli, heia-haa, liigutaja, heia-haa,
õrilit me, heia-haa, õ’llutaja, heia-haa,,
tennu hellü, heia-haa, ehitaja, heia-haa. –
Selle meil o’ll, heia-haa, kumme(r) kurku, heia-haa,
kumme(r) kurku, heia-haa, helle hääle, heia-haa,
 
Kui ma lauli, heia-haa, mõts laksati, heia-haa,
keelta kääni, heia-haa, mõts kärati, heia-haa,
laulse mina vilun, heia-haa, vitsa päälla, heia-haa,
Poolan pü’tu, heia-haa, põhja päälla, heia-haa,
Harjun haava, heia-haa, ossa päälla, heia-haa.
 
Säält mu peiu, heia-haa, kullenessi, heia-haa,
kabukene, heia-haa, kaenessi, heia-haa:
„Os see näiu, heia-haa, mulle tulnes, heia-haa,
kabukene, heia-haa, kaldunessi, heia-haa,
suust mina söödas, heia-haa, suust mina joodas, heia-haa,
suust mina söödas, heia-haa, tsuhkerile, heia-haa,
peo päälta, heia-haa, pähkemile, heia-haa!”
 
Viisi kirjutas üles A. Kiiss (EÜS VI 208 (81) < Sangaste khk, 1909), tekst: Matli Tammemägi (umb 80 a) (H II 31, 613/4 (80) < Otepää khk, Arula < Sangaste khk, Pringi v – J. Tammemägi, 1890).

Laidan laisale

Sangaste

x

KUI SA EI LAULA, MINA LAIDA,
laida laisale mihile,
pane pik’äle poisile,
kel olli viisu viisi süldä,
kabla katesse vakku,
rätik kümme küünärit,
ame ilma arvamede,
päivä viita päästõ’õnne,
ajastõgõ arutõnne.

Laulnud Marta Kiršbaum (78 a) (Fonogr. rull Nr. 12, II, 18 VI-5) ja E 56014 (12) < Sangaste khk, Korijärve k – E. Päss, 1925).

Lauliku lapsepõlv

Otepää

TSÕTSIKÕSÕ, LINNUKÕSÕ, või e-li lee-lu, el-li lel-lu,
ärge naarõlgo minuda, või e-li lee-lu, el-li lel-lu,
et ma latsi laali pallu, või e-li lee-lu, el-li lel-lu,
kõhetu kõnõli pallu, või e-li lee-lu, el-li lel-lu –
ega sii olõ minu süi, või e-li lee-lu, el-li lel-lu,
sii om minu memme süi, või e-li lee-lu, el-li lel-lu:
memm võtt’ laaliku vadõri, või e-li lee-lu, el-li lel-lu,
pand ta ani hällitõmä, või e-li lee-lu, el-li lel-lu,
lagrõ lasta liigutama, või e-li lee-lu, el-li lel-lu.
Hanil olli helle hääle, või e-li lee-lu, el-li lel-lu,
lagril olli laia lõõri, või e-li lee-lu, el-li lel-lu.
 
Viis: Kristine Uibu (67 a) (EÜS V 151 (67) < Otepää khk, Vastse-Otepää v, Ivani t – A. Kiiss, 1908), tekst kirjutas üles J. Jürgenson (H I 3, 564 (9) < Otepää khk, 1891).

Laulu võim

Otepää

Laulust

KUI MINA NAKKA LAULEMAIE,
laulemaie, laskemaie,
pisut sõnno pildumaie –
jõvva_i minno ohja hoita,
ohja hoita, köidse köita,
pilve kinni mo pidada,
taivas lakka (laia – lakja?) taldudada.
Ohja hoitva hobesida,
köidse köitva koormahida,
taivas tands, maa mürisi,
pilve leiva pilla-kaari,
tähe leiva täringita.

Viis: Jüri Illak (55 a) (EÜS V 138 (7) < Otepää khk, Päidla v – A. Kiiss, 1908), teksti kirjutas üles P. Anton (EKS 8° 3, 95 (1) < Otepää khk, 1874).

Laulu võim. Puud pole ühepikkused
Ladvad lindudele

Sangaste

Käo laulda

TEE PIKK MEILE MINNA,
maa kavvõdõ karata,
jõvva_i pilvile visata,
sõmõrile tsõõrita.
Mõts oli helle helisema,
laan kummõ kumisõma.
Kui ma lauli, laasi lauli,
leie kättä, mõts käräti.
Laihki lei ma laanõ ladva,
põrutõli palu pööra.

Emäkene, memmekene,
kae üles päivä poolõ,
vahi laanõ latvu pääle –
kas om puu üte pikku,
laanõ ladva üte laiu?
Puu puusta pikembi,
ladva ladvasta laiembi.

Puu uiki, puu õiki:
„Tulõ, neiu, lehessile,
lõika üksi, kaku kaksi,
jäta ladva käo laulda,
muu ossa pihu laulda!”
Kägu kuuksõ – kuus kumisi,
pihu lauli – pihlõ värisi.
Kuugu, kulla käokõnõ,
laula, laanõ linnukõnõ!

Viis: Kristine Uibo (67 a) (EÜS V 151 (68) < Otepää khk, Vastse-Otepää – A. Kiiss, 1908), teksti kirjutas üles Johannes August Palmkütte (H II 31, 656 (9) < Otepää, 1890).

Laulu võim. Metsamurd.
Kalajõgi. Laulu lahutaja.

Sangaste

OLES MIND LOODU LAULIJASSA, , või e-li lee-lu, el-li lel-lu,
laulijassa, laskijassa, või e-li lee-lu, el-li lel-lu –
laulas mere ma murussa, või e-li lee-lu, el-li lel-lu,
mere liiva linnassessa, või e-li lee-lu, el-li lel-lu,
mere põhja põrmandussa, või e-li lee-lu, el-li lel-lu,
mere ääre ätikessa, või e-li lee-lu, el-li lel-lu,
mere haina aanikessa, või e-li lee-lu, el-li lel-lu,
mere kivi killingessa, või e-li lee-lu, el-li lel-lu,
mere vatu võisemaassa, või e-li lee-lu, el-li lel-lu!
 
Kus ma lulu laotasin, või e-li lee-lu, el-li lel-lu,
senna kasvas suuri saari, või e-li lee-lu, el-li lel-lu,
sennä laane laganessa, või e-li lee-lu, el-li lel-lu,
senna mõtsa murtenessa, või e-li lee-lu, el-li lel-lu.
jõgi joosep juurte alta, või e-li lee-lu, el-li lel-lu,
kalad kultse joonenessa, või e-li lee-lu, el-li lel-lu,
havid suured, laigit otsat, või e-li lee-lu, el-li lel-lu,
purikatel kiirud küllet, või e-li lee-lu, el-li lel-lu.
 
Puud küll, puud küll, hellad vennad, või e-li lee-lu, el-li lel-lu,
puud olli täisi puttukaisi, või e-li lee-lu, el-li lel-lu,
oksat täisi oravita, või e-li lee-lu, el-li lel-lu,
ladvad laululindusita, või e-li lee-lu, el-li lel-lu.
 
Viis: Kristine Uibu (67 a) (EÜS V 151 (67) < Otepää khk, Vastse-Otepää v, Ivani t – A. Kiiss, 1908), tekst: Ann Tüntsa (H III 21, 857/8 (17) < Otepää khk – J. Kukrus, 1895), täendatud (H II 31, 545 (1) < Otepää – J. Tammemägi, 1890).

Laidan laisale

Otepää

Talgulaul

ETSE LAULGE, LAISA NEIU,
veeretage, virga virve!
Kui te’i laula, mina laida,
laida teid laisale mehele,
pika puu palutajale,
halu ahju heitijale,
läätsaleeme lõmpijale,
kel’ om viisu(d) viisi sülda,
räti(d) kümme küünarida –
päiv läts aiga arut’enna,
pooli päivä pästeenna.

Sinnä kulu kuiva tunni,
sinnä kalli kesäkünni,
sinna armsa hainaaja
sinnä pikä pühäpäivä!

Viis: Jüri Illak (55 a) (EÜS V 138 (7) < Otepää khk, Päidla v – A. Kiiss, 1908), teksti kirjutas üles Joh. Brücker (H II 31, 332 (1) < Otepää, 1890), täiendatud (E 26432 (21) < Palamuse < Otepää khk, Vastse-Otepää – H. Maasen, 1896).

Küla ütel

Otepää

KÜLÄ MUL ÜTTEL: „KUKU, KUKU!”,
külälatse: „Laula, laula!”
Mes ma laula, leinaline,
kuugu kurvameeleline –
mullu jõi murekarika,
tänävu jõi tõista kõrda.

Oles mu laulut massetasi!
Ei ma ei nõvvas pailu hinda –
laulust võtas laugi ruuna,
häälest võtas härjäpaari,
sõnast sõaobese.

Viis: Mihkel Kukk (50 a) (EÜS V 147 (51) < Otepää khk, Otepää kirikuvald – A. Kiiss, 1908), tekst: Ann Kütt (H III 22, 64 (4) < Otepää – Joosep Silde, 1895).

Suude sulg

Otepää

Küla ütel

MIS MINA KUKU, KURBA LINDU,
mis mina laula, hellä latse?
Mul jäi kodu suude sulge,
lavva pääle laululehte,
kirstu kappi kõne kõlksu,
parsile paeatus paberi.

Noored mehed, helläd velled,
pandke ratsu rakkeesse,
halli hobu helmetesse –
aage hobu alla õue,
tooge mulle suude sulge,
laua pealta laulu lehte,
kirstu kapist keele kõlksu,
parsilt paeatus paberid.
Sis mina laula linnu keeli,
teessi hääli tedre moodu,
paeatasi partsi moodu.

Viis: Liisa Jõgi (umb 50 a) (EÜS V 157 (98) < Otepää khk, Vidrike v – A. Kiiss, 1908), teksti kirjutas üles J. Illak (H II 31, 319/20 (4) < Otepää, 1890).

Kurb laulik

Otepää

KES MINNU KUULI LAULEVATA,
laululugu laskevata,
mõtel mu liia-rõõmulise,
häälta hää helülise.
Mina kohalt kurvaline,
hellä elu leinaline;
lahku ei süä laulu poole,
miil ei miildü rõõmu poole.

Süämel om süüdü palju,
meelekesel mitu vikka.
Kes minu süänd süttiteli,
kurba mielta kostutelli?
Ei minu süä muidu sütti,
kurba meeli muidu kostu,
kui lää sõsarde sõnule,
memme hellä kõnele.
Sis minu süä süttinessa,
kurba meeli kostunessa.

Viis: Kusta Ilves (67 a) (EÜS V 150 (62) < Otepää khk, Vastse-Otepää v, Loku t – A. Kiiss, 1908), teksti kirjutas üles J. Illak (H II 31, 318/9 (3) < Otepää khk., Neeruti, 1889).

Laulikule palka. Lauldud – hobu, sadul

 Sangaste

PEAKS MU LAULUD MAKSETAMA, või e-li lee-lu, el-li lel-lu,
ma ei nõvva palju hinda, või e-li lee-lu, el-li lel-lu:
äälest küsi härjapaari, või e-li lee-lu, el-li lel-lu,
kulda vai kübärä tävve, või e-li lee-lu, el-li lel-lu,
hõbet särgi hõlma tävve, või e-li lee-lu, el-li lel-lu.
 
Sis laula talli taevaele, või e-li lee-lu, el-li lel-lu,
laulas tallile laterna, või e-li lee-lu, el-li lel-lu,
laternale saksa ratsu, või e-li lee-lu, el-li lel-lu,
saksa ratsule sadula, või e-li lee-lu, el-li lel-lu,
sadulale saksa mihe, või e-li lee-lu, el-li lel-lu,
saksa mihele kübärä, või e-li lee-lu, el-li lel-lu,
kübäräle kulda-lindi, või e-li lee-lu, el-li lel-lu,
kulda-lindi, siidipaela, või e-li lee-lu, el-li lel-lu,
siidipaelale siduja, või e-li lee-lu, el-li lel-lu.
 
Ma laulas mere maassa, või e-li lee-lu, el-li lel-lu,
mere põhja põrandakssa, või e-li lee-lu, el-li lel-lu,
mere ääre ätikessa, või e-li lee-lu, el-li lel-lu,
mere liiva linnasessa (õllele) , või e-li lee-lu, el-li lel-lu.
 
Viis: Kristine Uibu (67 a) (EÜS V 151 (67) < Otepää khk, Vastse-Otepää v, Ivani t – A. Kiiss, 1908), teksti kirjutas üles Otto Grossschmidt (H II 31, 338 ja 351 (3) < Otepää, 1889).

Lauliku lapsepõlv. Kaasikute võistulaulmine

Võnnu

Võitlus kaasikute vahel.
 
MIS TULED KINNAS KIUSTELEMA, kaske,
vana vilste võistelema, kaske?
Ma viin kinda kesaelle, kaske,
vana vilsti vaidijase, kaske:
sinna’p kinnas kistanese, kaske,
vana vilsti vatsutelle, kaske.
Kas sina pelgad puuduveta, kaske,
kahitsed ehk kahanevada, kaske?
Mull on suus suured laulud, kaske,
Keelel sõnad kenadised, kaske.
 
Rinnas on mull sõnasõlge, kaske,
käisessa laululauad, kaske,
öölla (vööl) ehtes lugud loogad, kaske.
Kessi tõi sõnade sõlge, kaske?
Isa tõi sõnade sõlge, kaske!
Kessi tahus laululaua, kaske?
Venda tahus laululaua, kaske!
Kessi lõi lugude looga, kaske?
Ema lõi lugude looga, kaske!
 
Kui olin enne pisikene (väikokene), kaske,
pisikene, ullikene, kaske,
nädaline neljaline, kaske,
kuud ehk eland kolmeline, kaske,
ema viis mind heinamaale, kaske.
Tegi kolmi kätkikesta, kaske:
ühe ristikheinadesta, kaske,
tõise uaõilmeista, kaske,
kolmandama köömenista, kaske.
 
Mis tei ristikheinadesta, kaske,
see tei niidu perve pääle, kaske;
mis tei kulla köömenista, kaske,
see tei põllu peenarisse, kaske.
mis tei uaõilmeista, kaske,
see tei kulla kamberisse, kaske.
 
Pani partsi painumaie, kaske,
suvilindu tsuu-utama, kaske,
änilasta ällitama, kaske,
kirju lindu kiigutama, kaske,
mesilast ta meelitama, kaske.
 
Parredel (partsil) on (olli) palju sõnu, kaske,
suvilinnul suured laulud, kaske,
änilasel häälekesed, kaske,
kirju linnul keelekesed, kaske,
mesilasel palju meeli, kaske.
 
Säält sai lapsi laululine, kaske,
lapsi hästi hääleline, kaske,
kaasa kulla keeleline, kaske.
Laululisi otsitakse, kaske,
tantsulisi tahetakse, kaske,
üheksama hobusile, kaske,
kümneile kübarile, kaske,
sadandile sadulile, kaske.
 
Viis: Ida Poska (84 a) (RKM II 5, 19 (1) < Võnnu khk, Rasina v, Matsisaare k – Ingrid Rüütel, 1966), teksti kirjutas üles K. Veske (H II 29, 639/41 (1) < Võnnu khk, Ahja v < Tarvastu, 1888).

Saani tegemine

Võnnu

KES SEAL KEERU LOOGA MÕTSAN?
Kalevine poisikene.
Mis ta sääl jo tööda tegi?
Suvel tegi suurta saani,
talvel tahots jalaseid.
Ehit saani edelaude,
pilut saani perälaude,
kirjot saani külelaude.

Kui sai saani valmist –
määnes hobu ette pandas,
määrtse päitse pähe pandas?

Tooge ette tuugi (too, see) hobõ,
kes ei ole eal een ollu,
päitseid talle pähe saanu.

Määrtse päitse pähe pandas,
määrtse suitse suuhe pandas?
Päitse pähe päevakirja,
suitse suuhe toomõkirja.

Viis: Jaan Nagel (J. Naglalt) (ERA II 119, 402 (73) < Võnnu khk, Kastre-Võnnu v, Kubja t – Jaan Moodis, 1936), teksti kirjutas üles M. Blum (E 58416 < Võnnu, 1926).

Saani tegemine. Tore sõit

Võnnu

Kalevipoeg saani tegemas:

KES SÄÄL JO KEEREN LOOGA MÕTSAN?
Kalevisine (?) kange meesi.
Mis ta jo sääl tööda tegi?
Talvel jo tahutsi jalasida,
piluteli peelepuida,
ehijotelli edelauda,
pilutelli peralauda,
korijotelli kodarida;
vahtrapuust sai vahepulga,
kõivapuusta küllelavva,
verrev jo puusta vehmrekese.

Saie saani valmis saanu,
Kalev jo pande Iiru ette,
kea es ole aole (eales) ette saanu,
päitse pähä, suitse suvve,
päitse pähä päivakirja,
suitse suvve soome kirja.

Kohe joIiiru pääda käändse?
Pää jo käändse põhjamaale,
suu jo käändse Soomemaale.

Sõitse soome sugulasile,
sõitse saarte sõsarile,
Venemaale velitsile.
Mis ta jo külan süvva saie?
Avvuteli aniliha,
praadijotelli pardiliha,
kütsejotelli kahruliha.

Viis: Jaan Nagel (J. Naglalt) (ERA II 119, 402 (73) < Võnnu khk, Kastre-Võnnu v, Kubja t – Jaan Moodis, 1936), teksti kirjutas üles J. Rootslane (E 19986/7 (14) < Võnnu, 1895).

Saani tegemine. Tore sõit

Võnnu

KES SÄÄL KEERO LOOGA LAANEN?
Kalevine poisikene,
Mis ta aääl sís tööd ta tegi?
Suvel tegi suuri saane,
talvel tahots jalassit,
külelaude kirjotedi,
peralaude pilutedi,
edelaude ehitedi.
Vehmre sisse visnapuusta,
looka pääle lodjapuusta.

Tooge siia seda hobest,
kes pole iial ette saanu;
suitse suvve soomekirja,
päitse päha päävakirja!
Kes se saaniga sõitma lätse?
Kalevine poisikene,
jala all kui jaanilill,
pää pääl kui päävalill,
vöö olli vööl kui vikerkaar,
hobu een kui ua-häelm,
esi pääl kui päävatsõõr.

Viis: Jaan Nagel (J. Naglalt) (ERA II 119, 402 (73) < Võnnu khk, Kastre-Võnnu v, Kubja t – Jaan Moodis, 1936), teksti kirjutas üles Jaan Kripson (H II 29, 780 (1) < Võnnu khk, Kurista v, 1889).

Tore sõit

Kambja

x

LÄTSI MINA LÄBI KÜLA, kuku, kuku, kuku
läbi tammitse tanumi, kuku, kuku, kuku,
läbi vaskse väräte, kuku, kuku, kuku,
Kägu kukkus looga pääl, kuku, kuku, kuku,
tõne tõse rooma pääl, kuku, kuku, kuku.
kägu kukkus kulda sõnu, kuku, kuku, kuku,
tõne kukkus kuulutuisi, kuku, kuku, kuku,
kolmas kosja lugusida, kuku, kuku, kuku,
küla jäi mind kullemaie, kuku, kuku, kuku,
Valda sii jäi vaatamaie, kuku, kuku, kuku –
naised ilma tanudeda, kuku, kuku, kuku,
mehed ilma kübäreta, kuku, kuku, kuku,
neitsid ilma nimme vöötä, kuku, kuku, kuku.
 
Rahva suust.
 
Viis ja tekst (laulnud?): Sok(k) (EÜS II 18 (60) ja EÜS II 78 (60< Kambja khk – P. Kurg ja hr. Bruus, 1905).

Imelik maja

Sangaste

OL´L´ MULL KOLMI VELLEKESTA,
üts ol´l´ pikemb, tõne lühemb,
kolmas olli maani matal´.

Pikemb tek´k´ tare pilve korru (kõrguse),
matal´ tek´k´ maja maasikist,
lühemb liina linnukist.

Müödä sõidi mündi saksa’,
müödä münditse emändä’,
müödä mündi preilikese’,
mõtel´ õllev Rii’a liina,
vai ka vaese Valga liina,
vai ka suure soola liina.

Ole_ei rikas Rii’a liina,
ole_ei vaese Valga liina,
ole_ei suure soola liina –
olli velle vihu sanna,
vaestelaste laalu(laulu?)tare.

Viisi kirjutas üles A.A. Borenius-Lähteenkorva (ERV 1 (2) < Sangaste khk, 1877) (SKS, Lähteenkorva, 303), teksti Joosep Hurt (H II 5, 582/3 (268) < Sangaste khk, 1877).

Imelik maja

Otepää

NAKSI TUBA TEGEMAIE,
tua nulke nuppeldama:
kuu panni kor’ssnas,
päävä pääle katuses,
ao tähe aknas.

Säält sõit müüdä Riia errä,
Riia errä, raadi provva.
Küsütelli, nõvvetelli;
„Kas om Riiga vai om liina,
vai om suuri soola liina?”
Ei ole Riiga, ei ole liina,
ei ole suuri soola liina –
see om sandi sannakõne,
vaese mehe varjukõne,
siidi müvväs sülla kaupa,
kalevita vassa kaupa.

Laulmise järele üleskirjutatud

Laulnud Juhan Liin (53 a) (EÜS V 154 (82) ja EÜS V 77 (82) < Otepää khk, Vastse-Otepää v, Saalu t – A. Kiiss ja E. Eisenschmidt, 1908).

Tuulest tuba

Võnnu

SÕUDKEM, KÄE, SÕUDKEM, JALA,
sõudkem sinnä saarõ pääle,
kohe san’t oll’ sanna tennü,
vaene mees oll’ varjo lännü.

Sinnä küll käivä siidilaiva,
Soodomast käivä soolalaiva,
Kommorast käivä kaubalaiva.

Sadu oll’i saina sammeldanu,
(udu) undse oll’ urrõ ette tennü,
ago olli pannu aluspal’gi.
vesi olli palk’i veeretänü.
(saia teivä aitsaitsaa)

Sisse joosi siidilaiva,
välla joosi väädselaiva
manu joosi maanulaiva.
Tulge sisse, ostke kaupa –
mehe, ostke meeste kaupa,
naese, ostke naeste kaupa,
poisi püksi pööriket!

Viis: Juuli Otmann (54 a) (ERA III 6, 184 (6) < Võnnu khk, Kastre-Võnnu v, vstm – K. Leichter, 1931), tekst: Juhan Luik (80 a) (ERA II 116, 663 (5) < Võnnu khk, Kastre-Võnnu v, Võnnu k, vndk – J. Moodis, 1936), täiendatud (E 58664 < Võnnu khk, Meerapalu – A. Kelt < Els Kikas).

 Imelik maja

Puhja

x

OLES MINU LOODU MEHESSEGI,
pooles eas poisissegi –
ma tiis tare taivaade,
elu ilma veere pääle,
kost käis müüda müügihärra,
ega riidi Riia härra,
ega puulba poodi poisi.
Küsitelle, nõuetelle:
„Kas om Riiga vai om liina?”
Ei ole Riiga ei ka liina –
sii on sandi saunakene,
vaeste meeste varjukene,
ribudest ja ragudest,
pilliruu pintadest.

E 59389/90 < Puhja khk. – A. Vahkal < Leenu Rest, 85 a. (1927).

Mitu halba ilma peal

Sangaste

KOLM OL´L´ ILMAN IKIJAT,
alle ilma armetut:
üts küll olli vaenelatsi,
tõne ilma imätä varsa,
kolmas vaene läskä naine.

Mis ikk vaenõ läskä nainõ?
Ikk ta sängu säädeenna,
palajata pandõena,
läsä leibä süvveen.
Mis ikk esäldä poig?
Ikk ta atra köüdeenna,
Adra päädä pästeenna.
Mis ikk imäldä tütär?
Ikk ta kirstu keerdeen,
ikk ta vakka vallõen.
Kunas ta kehvä kirstu keeri,
vaenõ latsi vaka vali?
Üte kodi iks kuuvalgõn,
tõsõ haard ao valgõn –
kua kodi kuu valgõn,
tollõ kulla otsa koiõ;
kua vedi päävä virun,
toolõ vasõ viirde vedi;
kua kodi päävä vilun,
toolõ kerjä keskede.

Sõski om kirstun kireveid,
all kaasõ kalõviid;
sääl om tuhat trullitut,
tuhat ilma trullimata;
säält saa anda ahnilõ,
pillu pikile nõnulõ.

Viisi kirjutas üles J. Tamm (H II, 59, 816 (4) < Sangaste khk, Tõlliste v, 1898), teksti Gustav Seen (H II 6, 781/2 (2) < Sangaste khk ja v < Els?, 1890), täiendatud (H II 5, 582 (267) < Sangaste khk – Joosep Hurt, 1877).

Kolm halba ilma peal

Sangaste

KOLM OL´L´ ILMAN IKIJAT,
alle ilma armetut:
üts küll olli vaenelatsi,
tõne ilma imätä varsa,
kolmas vaene läskä naine.

Midäs iki vaene latsi?
Iki armu andijata,
päiväl pää silläjätä.
Midäs iki imätä varsa?
Panti varra vall´omille,
inne aiga itskemille.
Midäs iki vaene läskä naine?
Iki küläst künnäjätä,
künnäjätä, külväjata,
adra kaalan kannajata,
seemen-villä viskajata,
kiä käänd´ ala aina poole,
pääle musta mulla poole.

Viisi kirjutas üles J. Tamm (H II, 59, 816 (4) < Sangaste khk, Tõlliste v, 1898), teksti Joosep Hurt (H II 5, 582 (267) < Sangaste khk, 1877).

Mitu halba ilma peal

Sangaste

KOLM OL´L´ ALVA ALLE ILMA:
üts´ ol´l´ imetä tütar,
tõne ol´l´ iseta poiga,
kolmas´ vaene läskä-naine.

Midä ik´ vaene läskä-naine?
Ik´ ta maa künnijät,
musta mulla pöörijat.
Midä ik´ iseta poiga?
Ik´ ta adra köüdijät,
adra pää päädijät.
Midä ik´ imetä tütär´?
Ik´ ta kirstu keerijat,
vai vaka valajat.

Liiva läts´ ta linategija,
auda amme ummeleja,
kalmu kanga kodaja!

Liivan koda, liivan vedä,
liivan koda linikiid,
avvan umel´ ammeida,
kalmun koda kangeida.
Kodi kolmi rätikeist,
kodi kate’ kaputa’;
tulli kol´mi ostijat:
üts´ tõi kulda koti tävve,
tõne õbed õlma tävve,
kolmas´ vaske vaka tävve.

Viisi kirjutas üles A. Kiiss (EÜS VI 212 (100) < Sangaste khk, 1909), tekst: Kadri Susi (u 60 a) (H II 5, 448/9 (115) < Sangaste khk – Joosep Hurt, 1877).

Rõngu

SÕKSI SÖÖDI, LAMPSE LAANE, kiigu, liigu,
kõndse kõik kõiviku alutse, kiigu, liigu,
kõik kuusiku ma kummardi, kiigu, liigu,
kõik vitsiku ma vilisti, kiigu, liigu –
es näe mõtsan tsirkessida, kiigu, liigu,
kuule es kulli poigeida, kiigu, liigu!
 
Viis: Linda Kurg (EÜS III 39 (34) < Rõngu khk, Aakre v, Pühaste k – P. Kurg, 1906), teksti kirjutas üles F. Leesik (E 48258 < Rõngu khk, 1913).

Õitsil

Puhja

KOHES LÄÄME VASTA ÜÜDÄ
vasta üüdä, vasta kuuda,
vasta armasta aguda,
vasta pilget pimme üüdä?

Eitsi lääme vasta üüdä,
vasta üüdä, vasta kuuda,
vasta armasta aguda,
vasta pilget pimme üüdä.
Kohes meie tule teeme
tule teeme, leeri lööme?
Tule teeme turba-auda,
leeri lööme lepikude.
Tohi’i tulelle menna,
lähidalle lämmäälle –
sääl om tutaku tulema.
läätsipotti lämmäennä.

(eitsi = obesid valmma)
(tutaku – inemise, mõistusega üteldu)

Viis: Mari Pehka (58 a) (EÜS V 550a (5) < Puhja khk – M. Pehka, 1908), tekst: Kadri Helgilt (sünd. 1850) (ERA II 85, 271 (51) < Tartu < Puhja khk – H. Tera, 1933).

Otepää

Sangaste tii tegimise laul.

TIIJ OL’L PIKKÄ MÄELE MINNÄ,
maa kavvõde karate,
jovva ei kivile visate,
sõmerile sõõritelle –
kivi peiju mul pudisi,
sõmmer sõrmile lagusi.

Vellekõni, noorekõni,
kui sa liigut liina poole,
astud liina alevide,
sis tuu liinast liiva sõgla,
alevist tuu arva sõgla,
kivikõiste keerutelle,
sõmeride sõõritelle.

Viisi kirjutas üles A.A. Borenius-Lähteenkorva (ERV 1 (2) < Sangaste khk, 1877) (SKS, Lähteenkorva, 303), teksti Kristjan Gross (H II 31, 788/9 (9) < Sangaste khk, 1888).

Imed

Puhja

KUI MINA ALLES NOOR VEEL OLLIN,
lapsepõlves mängisin,
ei mina teadnud muud kui seda,
mis mina nägin silmiga:
Härjad auksid, koerad kündsid,
naised raidsid rattapuida,
lammas läits laole munele,
kana tõi kaitsa tallekesta,
lehm tõi laugu täkikese,
obene ohjata vasika,
kaitsa naista kaklesiva,
karva taga niperdiva.
Oles mu käen käärikese,
peon piire ravvakese,
ajas ära utsukarva,
püas ära putsukarva.
Säält sis mütsi mölderile,
mütsi möldri pojale,
kaitsa mütsi kangurile.

E 59388/9 < Puhja khk. – A. Vahkal < Liis Sütt, 65 a. (1927).