Laulud emast ja lapsepõlvest

Hällilaul

Ta-Maarja

(T)SUU, (T)SUU, SUTRA, MUTRA,
kasva, latse, kangemasta!
Ää, ää, älli sisse,
kiigu, kiigu, kindad kätte,
(t)suu, (t)suu, sukad jalga!
Maga, maga, mu marjakene,
marjal magus unekene !
(T)suu, (t)suu, suuremasta,
kasva, kasva, kangemasta!

Viis: Mari Kübarsepp (EÜS II 287 (58) < Ta-Maarja khk, Kavastu v, Koosa k – A. Liiv ja J. Raja, 1905); tekst: Mari Meos (H II 56, 550 (6b) < Ta-Maarja khk, Ilmatsalu v – K. E. Sööt, 1885, 1895  saadetud), täiendatud (E 57141/2 < Ta-Maarja khk, Vasula – P. Berg < Liisa Berg (60 a), 1926).

Hällilaul

Ta-Maarja/Äksi

MINA LAULAN LASTADANI,
suisutelen sulgedani,
kui see parti poegadana.

Maga kaua, kasva suureks,
kasva suureks, karjaskäija,
karjaskäija, marjatooja,
orusta hobuste tooja,
soosta lehma lennutaja.

See toob marja metsastagi,
sinikad toob soo aga seesta,
joovikad jõe taganta,
murakad toob muilta mailta,
pohlad põlluradadelta,
maasikad toob mägedelta.

Viis: Mari Kübarsepp (EÜS II 287 (58) < Ta-Maarja khk, Kavastu v, Koosa k – A. Liiv ja J. Raja, 1905); tekst: L. Lepik (73 a) (E 71456/7 (2) < Äksi khk, Saadjärve v, Piruse k – Vl. Nõu (Tartu Tehnikagümn. IIa kl. õpil., 1930).

Hällilaul

Torma

Laulnud Paul Ariste (RKM III 5, 37 (1) < Tartu < Torma khk – I. Rüütel 1966).

Hällilaul

Torma

Ennemalt Avinurmes lauldud.

Üles kirjutanud M. Sild (EÜS IV 1117 (8) < Torma khk, Avinurme v, Piilsi k, 1907).

Hällilaul

Torma

Ennemalt Avinurmes lauldud.

Üles kirjutanud M. Sild (EÜS IV 1117 (7) < Torma khk, Avinurme v, Piilsi k, 1907).

Hällilaul

Torma

Ennemalt Avinurmes lauldud.

Üles kirjutanud M. Sild (EÜS IV 1118 (9) < Torma khk, Avinurme v, Piilsi k, 1907).

Hällilaul

Torma

Laulnud Joosep Müür (EÜS IV 1116 (6) < Torma khk, Avinurme v, Kõrve k – M. Sild, 1907).

Hällilaul

Torma

 
Kiigulaul.

Üles kirjutanud J. Kask (EÜS IV 276 (415) < Torma khk, 1895).

Hällilaul

Ta-Maarja

Memm marjul

KIIGU, KIIGU, KITSETALLE!
Memm läks metsäst marju tooma
pedäkäse pütiga,
kadakase kapaga,
vahtrapuuse vaadiga,
künnäpuuse kühvligä,
tammepuuse taldrekuga.

Vahtrapuune vaat olli õlal,
künnäpuune kühvli seljän,
kadakane kapp olli kainlan,
pedäkäne pütt olli seljän (või: puusa pääl),
tammepuune taldrek pää pääl.

Laulnud Mari Kübarsepp (EÜS 287 (58) ja EÜS II 358 (77) < Ta-Maarja khk, Kavastu v, Koosa k – A. Liiv ja J. Raja, 1905).

Hällilaul

Kodavere

 Äiutamise viis

ÄIO, ÄIO KUSSU, KUSSU,
kiigu, kiigu, Kreosselle,
üle aia Õtsaralle,
pitkä teedä Piiburalle,
vahess arvass Vaenaralle!
Soesu-soesu – suad suuress,
maga kavva – kasvad pitkäss,
siis sinuss suab üks karjussikene,
tõõseb tõõrasse ajaja,
metsän lehmä lemmotaja,
kaugel karjan kepsotaja.
Ei lähä õitsi annivakka,
egä karja kangaspakku –
õitsi lähäb äl’lin oietava,
karja süülen kannetava.

süülen – süles
lemmotama – vitsaga, rätikuga lehvitama, lööma
Kreosse, Õtsara, Piibura, Vaenara – talud Ranna vallas Raatvere külas

Laulnud Karl Martinson (58 a) (EÜS II 289 (69) < Kodavere khk, Alatskivi v, Kõnnupõllu < Otepää khk, Palupera v – A. Liiv ja J. Raja, 1905); teksti täiendatud (ERA II 172, 57 (10) < Kodavere khk, Ranna v, Sääritsa k – H. Tampere < Anna Lindvere (s. 1878), 1937).

Hällilaul

Kursi/Laiuse

ÄIU ÄIU, KUSSU KUSSU!
Vokikene, lehmakene,
kedervarsi kitsekene,
seep mu kallis kangaspakk,
seep mu ella eide vokk,
äripäine a’aviide,
pühapäine mängukene.
Küllap laiska lapsed toidab,
hiline pere elatab,
laisal on lapsed ladusad,
hilise pere ilusa.

Viis: Madli Saeble (EÜS VIII 287 (14) < Kursi khk, Puurmani v – J. ja M. Kärt); teksti kirjutas üles J. Remmelgas (H II 56, 25 (17) < Laiuse, 1895).

Hällilaul

Tartu

Selgitus: Veel üks vanaema hällilaul, mida laulis ka ema.

Üles kirjutanud Ingrid Rüütel (oma mälu järgi) (RKM III 5, 18 (22) < Tartu, 1966).

Hällilaul

Tartu

Selgitus: Vanaema laulis hällilaulu ka järgmiselt.

Üles kirjutanud Ingrid Rüütel (oma mälu järgi) (RKM III 5, 18 (31) < Tartu, 1966).

Hällilaul

Tartu

Laulnud Paul Ariste (kuuldud abikaasalt) (RKM III 5, 37 (2) < Tartu – I. Rüütel, 1966).

Hällilaul

Tartu/Äksi

Uni

TULE, TULE, UNEKENE,
tule, uni, uksest sisse,
astu, uni, aknast sisse,
kuku lapse kulmu pääle,
lange lapse silma pääle
sihi lapse silma pääle,
asuta aseme pääle,
vaju lapse voodi pääle.

Viis: Paul Ariste (RKM III 5, 37 (2) < Tartu – I. Rüütel, 1966); tekst: L. Lepik (73 a) (E 71456 (1) < Äksi khk, Saadjärve v, Piruse k – Vl. Nõu (Tartu Tehnikagümn. IIa kl. õpil., 1930).

Laste improvisatsioonid

Tartu

1. 

2.

Väike Reet matkib mängides oma vanemat õde Tiiut:

3. 

 4.

Väike Reet  istub diivanil ja laulab:

5. 

6. 

7. 

8.

 Vett on läinud lauale. Reet tantsib sõrmedega ümber loigu ja laulab:

9.

10.

Väike Reet  laulab oma väiksele vennale hällilaulu:

 11. 

Meie diivan on toodud maalt linna. Reet tuleb meie tuppa, istub diivanile ja laulab:

12.

(1.-12.) Laulnud Reet Tampere (kahe ja kolme aasta vanuselt)   (RKM III 5, 164 (41-52) < Tartu linn – H. Tampere (1946), 1970).

13.

Improvisatsioon autobussis ärasõidu eel Järva-Jaanis:

Laulnud Meeli Kõiva (viieaastane) (RKM II 194 504 (1) Tartu – H. Tampere, 1965).

 14.

Hiljuti bussis sõites kuulsin üht umbes 4-aastast last järgmiselt improviseerimas:

 Üles kirjutanud Ingrid Rüütel (RKM III 5, 56 (18) < Tartu, 1966).

1.

1942. a juunis Tartu lillenaine müütas Tähe ja Riia tn nurgal poetrepil sinililli ja kullerkuppe:

2.

1943 a. juunis Tartu lillenaine pakkumas lille Tähe ja Eha tn nurgal:

3.

Laupäeval 14. II kell pool üheksa hommikul pakkus vana oksamüüja Tartus Tähe tn ringpoodide ees oma kaupa (männioksad kelgul).

4.

Talvel 1941/42 Tartu lillenaise tavaline kaubapakkumine Tähe ja Eha tn nurgal.

5.

Umbes 12-aastane lehepoiss Tartus Tähe ja Lille tn nurgal 1941. a.

6.

Tartu jaamas ajalehepoiss pakkus lehti 1939. a. suvel.

Üles kirjutanud H. Tampere (RKM III 5, 159 (1-6), 1970).

Memme vaev

M-Magdaleena/Äksi

(OI) MILLAL MAKSAN EIDE VAEVA,
eide vaeva, piima vaeva,
hea ema imetisvaeva,
suu juures suiskumises,
kää pääl kandemises.

Mitu ööd oli uneta,
mitu ommikut osata,
mitu suitsu suuruseta,
mitu pääva lõuneetta.
Ei kustund tuli tuasta,
säde sängi sambaesta.

Otsis lapse lausujada,
kidakeele katsujada,
andis lamba lausujale,
kitse keele katsujale,
tuhkru ruuna tuustiale.

Viis: Kaarel Siim (80 a) (EÜS V 1180 (20) < M-Magdaleena khk, Vara v, Äti m – J. Välbe, 1908); teksti kirjutas üles A. Mauer (E 18319 (6) < Äksi khk, Elistvere v, Raigastvere k, 1895).

Memme vaev

M-Magdaleena

EMAKESTA, MEMMEKESTA,
kui sa kasvatid minuda,
ei sina sundnud suurte kuuldes,
ei vandnud vagade kuuldes.
Sund’sid oma suuda mööda,
käsk’sid oma kätt’a mööda.

Millal maksan eide vaeva,
eide vaeva, piima vaeva,
ella ema imetusvaeva,
suu juures suiskumises,
kää pääl kandemises?
Mitu ööd olid uneta,
mitu hommikut osata,
mitu suitsu suuruseta,
mitu lõunat lõuneeta –
ei kustunud tuli tuasta,
säde sängi sambaasta.

Emakesta, memmekesta,
otsis lapse lausujada,
andis lamba lausujale,
kitse keele katsujale,
tuhkru ruuna tuustijale.

Viis: Mart Kokk (80 a) (EÜS V 1181 (27) < M-Magdaleena khk, Nava k – J. Välbe, 1908); tekst: Mari Neumann (79 a) (EÜS V, 1087 (62) < M-Magdaleena khk, Kudina v – J. Välbe ja H. Sulg, 1908), täiendatud (H II 28, 65 (18) < M- Magdaleena khk, Elistvere v, Igavere k – A. Mauer < Kristjan Kärnali naine, 1880 kogutud, 1888 saadetud).

Memme vaev. Kolm hälli

M-Magdaleena

EMAKENE, MEMMEKENE,
kasvatid sina minuda –
mitu ööd olid uneta,
mitu pääva lõuneetta.

Äi tegi hälli häistä puista,
õtsan tingutid tihased,
latvan laalid loanelinnud,
kõrval koarsed kõnelid.

Siis oli tares kolmi hälli –
üks oli liidetud lageja,
teine kesket põrmandunna,
kolmas sängi sambaanna.
Mis oli liidetud lageja,
seda suisutid sulased,
mis oli kesket põrmandulla,
seda hoidsid orja lapsed,
mis oli sängi sambaanna,
seda nenne kiigutelle.

Viis: Mart Kokk (80 a) (EÜS V 1181 (27) < M-Magdaleena khk, Nava k – J. Välbe, 1908); teksti kirjutas üles G. Tenter (H II 28, 444 (11) < M-Magdaleena khk, 1889), täiendatud (H II 28, 765 (7) < M-Magdaleena khk, Saare v – G. Puus, 1890).

Äksi

OH MINA VAENE PÕLGTUD LAPS!
Puust mina tegin puigukese,
sarapuusta sarvekese.
Isa kuulas õue pealta:
„Kuule, kus hüiab põlgtud lapsi,
kõerutab kodukanada!“

Kis läheb kodu kutsumaie?
Kõige veiksem vennakene.
„Tule kodu, mu õekene!
Sinu kodu müüdaneksa,
isa jäi kodu koolemaie,
ema hinge heitemaie,
õde tõsteti õlile,
venna kerstu naelutati!“

Viis: Taavet Ansip (86 a) (ERA III 6, 89 (13) < Äksi khk, Elistvere v, Õvanurme k – K. Leichter, 1930); teksti kirjutas üles P. Sepp (H II 50, 752 (27) < Äksi khk,

Äksi

Asjata loodud. Ohkus

VAIE LOOJA, VAIE LOOJA,
mis se Looja mõttelessa,
kui se Looja mind on loonud?

Võinud luua lodjapuusta,
küla alla künnapuusta,
valla alla vahterasta,
õe õue õunapuusta,
kubja õue kuslapuusta,
saksa õue sarrapuusta,
venna õue visnapuusta!

Minust sündis süialune,
minust kasvis kahjuline,
juhtus juttu kandijake.

Viis: Taavet Ansip (86 a) (ERA III 6, 89 (13) < Äksi khk, Elistvere v, Õvanurme k – K. Leichter, 1930); teksti kirjutas üles J. Lepik (H II 28, 282/3 (3) < Äksi khk, Kärkna v, 1889).

Kasvatus asjata

Äksi

EMAKENE, MEMMEKENE,
kasvatasid tütrekesta.
käed olid märjad mähkijalle,
jalad külmad kõndijalle.
Ei sul lõpnud tuli tuasta,
säde sängi samma otsest.

Emakene, memmekene,
ei saand abi tütteresta –
abi sai sellel, kes ei astu,
tugi sellel, kes ei toeta.
Tuemale (sai) tule tegija,
venikule vee vidaja,
laesa lapse kiigutaja.

Viis: Taavet Ansip (86 a) (ERA III 6, 89 (13) < Äksi khk, Elistvere v, Õvanurme k – K. Leichter, 1930); teksti kirjutas üles H. Raid (H II 49, 548/9 (8) < Äksi khk, 1894).

Kasvatus asjata

Äksi

EMAKENE, MEMMEKENE,
oles sa uneski nähnud,
magadella mõtelenud,
tukkudena tulnu meele,
et must sündis süüalune,
et must kasvis kahjulene,
veeris vemmalde alune!
Võinu, võinu, memmekene,
võinu viia mu vesile,
kanda järve kalda’asse,
et oles vesi veeretanu,
jõe kallas kasvatanu,
part oles pannu mu mehele,
haug oles annu ande’ida,
särg oles säädnu säärepaelad,
luts oles löönu loogeleisi,
kiis oles kindad kirjutanud.

Viis: Taavet Ansip (86 a) (ERA III 6, 82 (3) < Äksi khk, Elistvere v, Õvanurme k – K. Leichter, 1930); tekst: Mari Valge (68 a) (H II 56, 418/9 (105) < Äksi khk, Elistvere vstmj – J. Tammemägi, 1895).

Põlatud laps sarve puhumas. Kodukutse

M-Magdaleena

OH MINA VAENE PÕLGTUD LAPS!
Kuhu pean mina minema,
kuhu pean pia panema?
Lähen alla haavikusse,
tua taha tammikusse,
saana taha sarapuusse.
Sarapuust teen sarvekese.
Läksin puiku puhumaie,
läksin sarve aamemaie.

Isa kuulis õue pealta,
ema aida ukse pealta.
„Kuule, kus hüüab põlgtud lapsi,
kõõrutab kodukanake!“
Tuli õde kutsumaie:
„Tule kodu, mu õeke –
memme keetis mesise pudru,
taati audus mõduse õlle!“
„Söö sa memme mesine pudru,
joo sa taadi mõdune õlu –
paremad on pajuurvad,
tulusamad toomeõied,
magusamad metsamarjad,
kui on memme mesine pudru,
kui on taadi mõdune õlu.“

Terage elli leerispilli,
Soomega elli landerpalli!

Viisi kirjutas üles J. Välbe (EÜS V 1185 (49) < M-Magdaleena khk, 1908); teksti Anna Marie Kask (koguja) (H II 28, 832/3 (2) < M-Magdaleena khk, Saare v – K. E. Martinson (saatja), 1890).

Kasvatus asjata

M-Magdaleena

EMAKENE, MEMMEKENE,
kui sa kasvatid minuda –
võinud viia mu vedeje,
kannud järve kalda’esse!

Sääl oles vesi veeretanud,
järve kallas kasvatanud,
meri oles pannu mu mehele,
haug oles annud ande’ida,
kiis oles tehnu kinda’ida,
luts oles loonu loogelisi,
särg oles tehnu säärepaelad,
latik laiad vüöd kudunud.

Viisi kirjutas üles J. Välbe (EÜS V 1185 (49) < M-Magdaleena khk, 1908); tekst: Liisa Äärmann (üle 60 a) (H II 56, 353 (18) < M-Magdaleena khk, Kaiavere vstmj – J. Tammemägi, 1895).

Põlatud laps. Nekrut

M-Magdaleena

OH MINA VAENE PÕLGTUD LAPS!
(Mind) pandi liisku võttema.
Neiud kõik jäid nuttemaie,
mustad piad muretsemaie,
hobused jäid ohkimaie,
vanad ruunad rähklemaie,
varsad valjult kisendama.

Milles kurvad meie kullad,
närvetetud neiud noored?

Sellep kurvad meie kullad,
närvetetud neiud noored –
mehed on viidud Venemaale,
poisid noored Poolamaale –
tinatükki tõstemaie,
ravvakangi kaalumaie.
Tina oli ränka, raud oli raske,
vask oli vali ja haljasta.

Viisi kirjutas üles J. Välbe (EÜS V 1185 (49) < M-Magdaleena khk, 1908); tekst: Liisa Äärmann (üle 60 a) (H II 56, 346 (5) ja H II 56, 349/50 (12) < M-Magdaleena khk, Kaiavere vstmj – J. Tammemägi 1895).

Memme vaev. Kasvatus asjata

Torma

MILLAL MAKSAN MEMME VAEVA, kaasike, kaasike,
hea ema piimavaeva, kaasike, kaasike,
kahel käel kandemise, kaasike, kaasike?
Kasvatasid tütterida, kaasike, kaasike,
viisid põllel põllu peale, kaasike, kaasike,
panid parmaste vahele, kaasike, kaasike,
sületäie keskeelle, kaasike, kaasike,
et ei tulnud tuuli peale, kaasike, kaasike,
ei sadand sadu rumala, kaasike, kaasike,
ega veerend vihma hoogu, kaasike, kaasike.
 
Emakene ennakene, kaasike, kaasike,
mi’ said minu hoidemisest, kaasike, kaasike?
Süllen olin süvveenna, kaasike, kaasike,
pu’un putru kiiteenna, kaasike, kaasike,
rüpen rüga lõigatenna, kaasike, kaasike,
kaisun karja saateenna, kaasike, kaasike.
Tugi sai neile, kenn’es tunne, kaasike, kaasike,
abi sai neile, kenn’es astu, kaasike, kaasike,
tugi sai Turja tuulikille, kaasike, kaasike,
abi sai Harju sarvikille, kaasike, kaasike.

Viis: Mari Kranig (30 a) (EÜS II 242 (266) < Torma khk, Lohusuu v – K. Pillesson, 1905), teksti kirjutas üles Wilh. Pärt (H III 9, 246/7 (13) < Torma khk, 1888).

Tütar vette

Kodavere

KUI MINA SÜNDISIN EMÄLE,
kui minu anti aadujale,
külä naesed siis küsisid:
„Mis on sulle sündinud,
mis on antud aadujale –
kas on poega vai on tütär?
Kui on poega, too tubaje,
mähi poega mähkmeje,
sidu siidi rätiku –
pojast saab tuba tegija,
tuba nuka nummerdaja,
pangele võru panija,
lilli lüpsike looja(s)ta,

Kui on tütär, vii vesile,
kanna järve kalda alla,
meelitä ta meresse jo!“

Emä mul ella nennekene,
läks ta mod viima vesile,
kandma järve kalda alla.
Istus ta imetämä,
viimäst armu andema.
Jala kivije kinnitäs,
tõise puade põrutas:
„Ennem see kivi lõheku,
puade alla paugaku,
enne kui veri vesinä!
Kodo viin mo kanakese,
et ei künnä, et ei äestä,
lehmäd lüpsäb, karja suadab.
Karja suadab kaugeele,
mullikad mere murule!“

Kana tõi karja tii (1) radalta,
kuke koa ukse alt,
pani emä vaka sisse.
siält sai kulda, sai (h)õbedat.
Emäkene, nennekene,
pani kulla kuivamaie,
(h)õbeda jo tahenemaie.
Pilved tõusid Peipsi poolt,
tõised pilved Tartu poolt jo,
tuli ani sinine,
ani sinine, saba punane.

1 tee

Viis ja tekst: Leena Töövahe (71 a) (EÜS II 290 (74) (EÜS II 376/9 (105) < Kodavere khk, Alatskivi v – A. Liiv ja J. Raja, 1905).

Ema ei viinud vette

Kodavere

KUI MA SÜNDISIN EMALE,
kui mu anti aadujalle,
siis küssid külatsed naesed:
„Mis one sündinud emale,
mis one antud aadujalle?
Ones poega või one tütar?
Kui one poega, tuo tubaje!
Mähi poega mähkmeie,
sidu siidirätikuie –
poeast saab tuba tegija,
tuba nuka nummerdaja.
Kui one tütar, vii vesile,
kanna kaevu tie-radale!“

Nenne läks viima vete tiele,
kandma kaevu tie-radale.
Ist ta maha imetamaie,
mäe peäle mähkimaie,
kivi peäle itkemaie.
Jala kinnitas kivije,
tõista padeje põrutas:
„Ennemb see kivi lõheku,
pade paksu paagatagu,
kui vienen vere vesile,
kannan armu hallikalle!
Lass’ liäb aega, viäreb päevä,
männitäb mõndä nädäläd –
kui ep künna, eks ta äestab,
Kui ep niida, votab luogu,
lehmäd lüpsäb, karjad suadab,
suadab karja kaugeelle,
mullikad saadab murudellä,
taga linna leppikuie,
taga Tartu tammikuie.“

Viis: Leena Töövahe (71 a) (EÜS II 290 (74) < Kodavere khk, Alatskivi v – A. Liiv ja J. Raja, 1905); tekst: Kadri Kriit (H II 4, 531/2 (1) < Kodavere khk, Alatskivi v, Kriidi t – M. Koik ja J. Härms, 1887), täiendatud (H I 2, 386 (5) < Kodavere khk, Kokora v – J. Tubin, 1888).

Kasvatus asjata. Vara vaeslapseks. Ema haual

Kodavere

Vaeselapse laul

EMÄKENE, ENNEKENE,
mes said abi minusta,
kasu minu kasvatemäst? –
Itku said imetämestä,
süüdi sülle võttemastä,
abi sai neile, kenn es astu,
tugi sai neile, kenn es tunne.

Jätid mu vara vaeseesse,
läve alla läätsalaiu,
põrmandule põrmu suuru,
kivi alla kirbu suuru.
Ilm mind ehib ilbakile,
vald mind vana rõõvaele.
Enne viinu mu viile (1),
enne andnu allikale,
enne kui ilma eläme,
enne kui valda vaakume!
Vesi oles viinu mehele,
avi oles a’anu ammeida,
särg mu sääre paelasida.

Emäkene ennekene,
tõuse üles või tõota,
tule mull tunnis siia ilma,
paaris päiväs pääle ilma!

„Tüdär noori linnukene,
ei või tõusta, ei tõota,
mul on man maa-aisu,
suu man mul surma-aisu,
käe pääl mul kärna-märgid,
uule aetu uisikille,
pale pantu padrikille!“

„Emäkene ennekene,
mant sul mõsen maa-aisu,
suu mant sul surma-aisu,
käte päälta kärna-märgi.
Ma a’an (h)omme karja siia,
muru ma söödan Mustikele,
laia lehe Lehikele,
oras(h)eina Eesikele.“

Meri võtt viin (2) mürädä,
armu allikan kõnelda.

(1) veele; (2) vee sees

Laulnud Leena Nirk ( EÜS II 277 (13) ja EÜS II 313/5 (15) < (?) Kodavere khk, Kavastu v, Meoma k, Undissaare t (< Karksi khk, Pöögle v) – A. Liiv J. Raja, 1905).

Kolm hälli. Kasvatus asjata

Kodavere

EMAKENE NENNEKENE,
mõtlid müüda muudgi tüki,
kaabelda kalevi paku –
ise müüsid tüterida
kaupelid kodu kanuda.
Abi sai sellel, kes es astu,
tugi sellel, kes es tunne.

Emakene, nennekene,
kõlmel äll´il ällitasid
neljal nõtkel nõkutasid:
üks õli ligi lageda,
teene keskil põrmanduda,
kõlmas sängi sambaanna.
Kes õli ligi lageda,
seda suitsun suisuteli;
kes õli keskil põrmanduda,
seda Leeni liiguteli;
kes õli sängi sambaanna,
seda hois õma emake.

Emakene, nennekene,
nüüd lääd sina vesile,
vanna hall´ lät allikalle,
vana tuim lät tuoverille.
Võtab vesi su vihata,
vana allik augutada:
„Mis annid abi käesta,
tõõgasid toe tubasta?“

Kes nüüd uhub nenne põõga,
kessi rätikud verutab?
Udu uhub nenne põõga,
ränd nied rätikud verutab,
kaste aiale lautab.

Nenn võt õiku tüterida:
„Tule, partsike, pajulta,
tule, tedre, tiearulta –
nenn pani kanga kangaaie,
linase ligi lageda,
piänikese pielte piäle.
Ei nüüd kudu poja naene,
löönu lõnga mu minija –
kangas suitsusse suressa,
linane ligi lageda,
piänikene pielte piäle!“

Viis: Karl Martinson (58 a) (EÜS II 288 (68) < Kodavere khk, Alatskivi v, Kõnnupõllu (< Otepää khk, Palupera v) – A. Liiv ja J. Raja, 1905); tekst: Mai Lätt (70 a) (H II 4, 619/21 (100) < Kodavere khk, Alatskivi v – M. Koik ja J. Härms, 1887).

Kasvatus asjata

Kodavere

MIS SAI NENNELE MINUSSA,
mis sai tuoja tüteressa?
Itkud said minu emale,
aledused aadujalle,
itkud said imetamassa,
käed said kalet kandemassa,
silmad märjad mähkimassa.

Abi sai sellel kes es assu,
tugi sellel, kes es tunne,
tuimale sai tuletegija,
virgale vede vidaja,
laesal lapse hällitaja –
see sai nennele minussa,
see sai tuoja tüteressa.

Kodu teadan, kus ma kasvin,
paega hüva, kos ülessin,
Jumal teab seda koduda,
Muarja teab seda majada,
kohe kulda kualenesse,
kohe marja matetasse.

Viis: Karl Martinson (58 a) (EÜS II 288 (68) < Kodavere khk, Alatskivi v, Kõnnupõllu (< Otepää khk, Palupera v) – A. Liiv ja J. Raja, 1905); tekst: Krõõt Anask (H II 4, 605/6 (86) < Kodavere khk, Alatskivi v, Kallaste k – M. Koik ja J. Härms, 1887).

Sõin eide südant

Kodavere

EMAKENE, NENNEKENE,
mitu ööd õlid uneta,
mitu süöki süömatagi,
mitu tundi tastemata.
Ütlid südat süödaneva,
puretava puusalueda,
katkutava kaalasuoni. –

Ma seien sinu südata,
purin nenne puusalueda,
katkin nenne kaalasuonta,
ma õlin sulge nenne suussa,
avi nenne ambaassa.
Peäsku nenne peä sulissa,
luige nenne lõvvaluessa.

Viis: Karl Martinson (58 a) (EÜS II 288 (68) < Kodavere khk, Alatskivi v, Kõnnupõllu (< Otepää khk, Palupera v) – A. Liiv ja J. Raja, 1905); tekst: Krõõt Anask (H II 4, 607(87) < Kodavere khk, Alatskivi v, Kallaste k – M. Koik ja J. Härms, 1887).

Memme vaev

Torma

MILLAL MAKSAN MEMME VAEVA, kaasike, kaasike,
hea ema piima vaeva, kaasike, kaasike,
kahel käel kandemise, kaasike, kaasike?
Kasvatasid tüterida, kaasike, kaasike,
viisid põllel põllu peale, kaasike, kaasike,
panid parmaste vahele, kaasike, kaasike,
sületäie keskeelle, kaasike, kaasike,
et ei tulnud tuuli peale, kaasike, kaasike,
ei sadand sadu rumala, kaasike, kaasike,
ega veerend vihmahoogu, kaasike, kaasike.

Laulnud Mari Kranig (30 a) (EÜS II 267 (266) ja EÜS II 242 (266) < Torma khk, Lohusuu v – K. Pillesson, 1905).

Ema kasvatus asjata

Torma

EMAKENE ENNAKENE,
mi’ said minu hoidemisest?
Sülen olin süvveenna,
puusal putru kiiteenna,
rüpen rüga lõigatena,
kaisun karja saateenna.
Tugi sai neile, kenn’es tunne,
abi sai neile, kenn’es astu,
tugi sai Tuurja tuulikille,
abi sai Harju sarvikille.

Viisi kirjutas üles K. Pillesson (EÜS I 252(18 < Torma khk), teksti Wilh. Pärt (H III 9, 246/7 (13) < Torma khk, 1888).

Kasvatus asjata

Laiuse

Lapse imetaja laul

IMETASIN, ELLITASIN,
kasvatasin, kallistasin,
maha panin, mängitasin.
Ime, elli, kasva, kalli,
ime, elli, tütarlasta!

Soosse viisin soojad leevad,
arule pudrud palavad,
mõtlesin tugi tulema,
mõtlesin abi ajama.
tugi sai sellel, keda ei tunnud,
abi sellel, keda ei arvand,
sai kurjale kurika lööja,
vihasele vee vedaja,
õelale õitseline.

Viisi kirjutas üles M. Korts (EÜS IV 182 (208) < Laiuse khk, Laiuse v, 1891); teksti J. Remmelgas (H II 50, 183/4 (16) < Laiuse khk, Reastvere v, 1894).

Kasvatus asjata

Laiuse

OH MINU ISA, OH MINU EMA,
mis teie minust kasvatan’d!
Eks teie võind mind jõkke panna,
ehk ka jõe kaldale.
Seal oleks vesi veeretanud,
mätas pannud mu mehele,
kallas oleks kasvatanud,
vesi musta meelitanud,
särg oleks teinud mulle särgi,
kõrkmest krooni pähe pand’.

Viis: J. Remmelgas (EÜS V 1186 (52) < Ta < Laiuse khk, Elistvere v – J. Välbe, 1908); tekst: Ellu Tamm (70 a) (EÜS V 1110 (114) < Laiuse khk, v – J. Välbe ja H. Sulg, 1908), täiendatud (H III 9, 204 (7) < Laiuse khk, Laius-Tähkvere v, Ookatku k – M. Sepp, 1888).

Kasvatus asjata

Laiuse

EMAKENE, NENNEKENE,
kasvatasid tütterida,
kasvatasid, kallistasid,
maha panid, mängitasid,
üles tõstsid, üpitasid.
Mõtelsid sa abi saama.
Abi sai neile halvadelle,
tugi neile tuimadelle,
tuimale tule puhujaks,
laisal lapse kiigutajaks,
virtsiku vee vedajaks.

Viis: J. Remmelgas (EÜS V 1186 (52) < Ta < Laiuse khk, Elistvere v – J. Välbe, 1908); teksti kirjutas üles H. Asper (koguja) (H, Asper 41 (66) < Laiuse khk, Laiuse v, Sootaga k – M. Ostrov (ümberkirjutaja), 1887).

Meeles memmekene

Kodavere

EHK MA LAALAN KÕEGE PÄEVA,
kõege õntsa õsta puole,
ep kuule emale heälta,
heält ei kaegu kandijalle.
Õelalle õegub heäli,
kadedalle kaegub heäli –
õelalle õõtsimuale,
kadedalle karjamuale,
vihasele värate suhu.

Muil one meeles mehed nuored,
kõnejel one poosid kõrgid,
mul one mielen nennekene,
anel mielen aadukene (haudujake).
Mul one mielen muatenagi,
südamen one süötenagi,
jala alla assudenna,
käe kõrval kõndidenna.

Laulnud Krõõt Anask (EÜS II 753 (119) ja H II 4, 602 (81) < Kodavere khk, Alatskivi v, Kallaste k – M. Koik ja J. Härms, 1887).

Sõid eide südant

Kodavere

EMAKENE, NENNEKENE,
mitu ööd õlid uneta,
mitu süöki süömatagi,
mitu tundi tastemata.
Ütlid südat süödaneva,
puretava puusalueda,
katkutava kaalasuoni.

Ma seien sinu südata,
purin nenne puusalueda,
katkin nenne kaalasuonta.
Ma õlin sulge nenne suussa,
avi nenne ambaassa,
peäsku nenne peä sulissa,
luige nenne lõvvaluessa.

Viis ja tekst: Krõõt Anask (EÜS II 753 (119) ja H II 4, 607 (87) < Kodavere khk, Alatskivi v, Kallaste k – M. Koik ja J. Härms, 1887).

Ema haual. Ema ja armud

Torma

Vaenelaps

MEIE KAKSI VAESTALASTA,
meie kaksi vaestalasta, hele-lee,

lähme võidu nuttemaie,
lähme võidu nuttemaie, hele-lee.

Üks läeb isa haua pääle,
üks läeb isa haua pääle, hele-lee,

teine ema haua pääle,
teine ema haua pääle, hele-lee.

Isa viidi uksestagi,
isa viidi uksestagi, hele-lee,

armud läksid akenasta,
armud läksid akenasta, hele-lee.

Ema viidi teeda mööda,
ema viidi teeda mööda, hele-lee,

armud läksid aeda mööda,
armud läksid aeda mööda, hele-lee.

Viisi kirjutas üles J. Kask (EÜS IV 271 (401) < Torma khk, Kõnnu mõis, 1895); tekst pärineb Kase naiselt (GEG, DH 519, 7 (3) < Torma khk – E. v Schultz-Adajevskij < A. Reilian, 1884).

Ema haual

Laiuse

MEIE KAKSI VAESTALASTA,
sa isatu, ma ematu,
lähme jaanipäev kiriku,
murerätikud käessa,
mure nummer nurga pealla.
Teine pühib teise silmad,
teine teise pea silitab.

Ma lähen isa haua peale:
„Tõuse üles, taadikene!“
„Ei või tõusta, poega noori,
ei või tõusta, ei tõota.
Muru on kasnud mulla peale,
aruheina haua peale,
sinililled silma peale,
kullerkupud kulmu peale.“

„Tõuse ikke taadikene!
Ma toon Virust vikatikse,
niidan muru mulla pealta,
aruheina haua pealta,
sinililled silma pealta,
kullerkupud kulmu pealta.
Muru mina söödan mullikille,
aruheina härgadele,
sinililled sikkudele,
kullerkupud kukkidele.
Tõuse ikke taadikene!“
„Ei või tõusta, poega noori,
ei või tõusta, ei tõota.“

Sa lähed ema haua peale:
„Tõuse üles, memmekene!
Tõuse kirstu kirjutama,
veimevakka valmistama!“
„Ei või tõusta, tütar noori,
ei või tõusta, ei tõota.
Muru on kasnud mulla peale,
aruheina haua peale,
sinililled silma peale,
kullerkupud kulmu peale.“

„Tõuse ikke, memmekene!
Ma toon Virust vikatikse
niidan muru mulla pealta,
aruheina haua pealta,
sinililled silma pealta,
kullerkupud kulmu pealta.
Ma toon linnast siidisõela,
alevista arva sõela.
Sõelun muru mullikalle,
arueinad ärgadelle,
ristikrohtu lehmadelle.
Tõuse mu kirstu kinnitama,
veimevakka valmistama!“
„Ei või tõusta, tütar noori,
ei või tõusta, ei tõota.
Jummal su kirstu kinnitagu,
Maari veimeid valmistagu!“

Viisi ja teksti kirjutas üles M. Kõrts (EÜS IV 179 (205) < Laiuse khk, Laiuse v, 1891); täiendatud (EKS 8° 2, 781 (31) < Laiuse khk, Ellakvere k – M. Kolluk < Mart Lindmann, 1880).

Ema ja armud

Laiuse

MEIE KAKSI VAESTALASTA, hele-lee,
kaksi kui kanapojaksed, hele-lee.
Ema viidi uksestagi, hele-lee,
armud läksid akenasta, hele-lee,
ema hauda lasketadi, hele-lee,
armud haua kaldaella, hele-lee.
„Tõuse üles, mu emake, hele-lee!“
„Ei või tõusta, tütar vaene, hele-lee,
muru kasnud mulla peale, hele-lee,
aruheinad haua peale, hele-lee,
ristikrohi rinna peale, hele-lee!“

Laulnud Juula Prosin (EÜS V 1187 (62) ja EÜS V 1116 (130) < Laiuse khk, L-Tähkvere v, Reasvere k – J. Välbe ja H. Sulg, 1908).

Ema haual. Ema ja armud

Laiuse/Palamuse

JUMAL AGA SUNDKU SURMA KÄTTE,
jumal aga sundku surma kätte, hele-lee,

nähku suure vaeva kätte,
nähku suure vaeva kätte, hele-lee!

Tappis aga isa, tappis aga ema,
tappis isa, tappis ema, hele-lee,

jättis vara vaeseks lapseks,
jättis vara vaeseks lapseks, hele-lee,

tua täie tuikumaie,
tua täie tuikumaie, hele-lee,

laua täie langemaie.
laua täie langemaie, hele-lee.

Isa viidi uksest välja,
Isa viidi uksest välja, hele-lee,

armud laksid kuast välja,
armud laksid kuast välja, hele-lee;

ema viidi teeda mööda,
ema viidi teeda mööda, hele-lee,

armud läksid aeda mööda,
armud läksid aeda mööda, hele-lee,

ema hauda lastakse,
ema hauda lastakse, hele-lee,

armud haua põhjasse,
armud haua põhjasse, hele-lee.

Viis: Juula Prosin (EÜS V 1187 (62) < Laiuse khk, L-Tähkvere v, Reasvere k – J. Välbe ja H. Sulg, 1908); teksti kirjutas üles H. Maasen (E 52063 (2) < Palamuse khk, Kaarepere).

Ema haual

M-Magdaleena

MEIE KAKSI VAESTALASTA, helelee,
sa isatu, ma ematu, helelee,
läheme muremäele, helelee,
murekarikas käessa, helelee.
 
Lähme memme haua piale, helelee.
„Tõuse üles, memmekene, helelee,
tõuse mu piad sugema, helelee,
tõuse mu piad plettima, helelee!”
„Ei või tõusta, tütar noori, helelee,
muru on kasnud mulla piale, helelee,
aruheinad haua piale, helelee,
kullerkuppud kulmu piale, helelee,
sinililled silma piale, helelee.“
 
„Muru mina söödin mullikile, helelee,
aruheinad härgadelle, helelee,
sinililled sigadelle, helelee,
kullerkupud kukkedelle, helelee.“
„Ei või tõusta, tütar noori, helelee,
jumal su pia plettigu, helelee,
jumal su pia sugegu, helelee!“
 
Viisi on üles kirjutanud C. V. Ärtis (EÜS IV 873 (2020) < M-Madgaleena khk, Kudina v, Kaiavere k); teksti H. Ostrat (H II 28, 459 (17) < M-Magdaleena khk, Kudina v, 1889).

Ema haual

M-Magdaleena

MEIE KAKSI VAESTALASTA,
kahekesi karjalasta,
lähme me muremäele,
murerätikud käela,
murekirjad rätikuna.
Lähme rinnu risti pääle,
memme hauda vaatama.

„Tõuse üles, memmekene,
tõuse üles hauasta!“
Memme mõistis, kostis vasta:
„Ei või tõusta, tütar noori,
ei või tõusta, ei tõota.
Muru kasnu mulla pääle,
aru kasnu havva pääle,
ristikheina rinde pääle,
sinililli silma pääle,
kullerkupud kulmu pääle.“

Mina mõistin, kostin vasta:
„Emakene, memmekene,
ma aan karja kabelisse,
söödan muru mullikile,
aruheina härgadele,
ristikrohu lehmadele,
kullerkupud kanadele,
sinililled sigadele.
Tõuse üles, memmekene,
tõuse üles hauasta!“

Memme mõistis kostis vasta:
„Ei või tõusta, ei tõota,
pähitsen on pärnametsa,
jalutsen jalakametsa,
kõrval need kased kõverad.“

Siis mina mõistin, kostin vasta:
„Ma toon saed Saaremaalta,
päris saed Pärnumaalta.
Pähetsest saen pärnametsa,
jalutsest jalakametsa,
kõrvalt need kased kõverad,
kust saab rikkale regeda,
rahalisel rattaida,
kulla kandjal kaarikida.
Tõuse üles, memmekene,
tõuse, armas, havvasta!
Tõuse mu vakka valmistama,
kirstu kaanta kinnitama!“

Memme mõistis, kostis vasta:
„Kes on seda enne näinud,
et on koolja koduna,
hingeheitija eluna!
Hing on Issanda käena,
luud on Looja kamberina.“

Viis: Mart Kokk (80 a) (EÜS V 1181 (27) <M-Magdaleena khk, Nava k – J. Välbe, 1908); tekst: H III 15, 203/5 (1) < Võnnu khk < M-Magdaleena khk – M. (?), 1893.

Ema haual

Kodavere/M-Magdaleena

MEELES ON MINU MEMMEKENE,
meeles memme armukene,
verevere-vaa, verevere-vaa,
verevere kompalija.
 
Memm aga viidi uksest välja,
armud läksid aknast välja,
verevere-vaa, verevere-vaa,
verevere kompalija.
 
Memme hauda laskenessa,
armud alla langenesse,
verevere-vaa, verevere-vaa,
verevere kompalija.
 
Kellel kaeban kurvad meeled,
annan haledad südamed,
verevere-vaa, verevere-vaa,
verevere kompalija?

Kivile, kirikuteele,
kannule, kabeliteele,
verevere-vaa, verevere-vaa,
verevere kompalija.
 
Kivi on kõrki, ei kõnele,
kandu on paksu, ei pajata,
verevere-vaa, verevere-vaa,
verevere kompalija.
 
„Tõuse üles, memmekene,
tõuse haua põhjastagi,
verevere-vaa, verevere-vaa,
verevere kompalija!“
 
„Ei või tõusta, tütar vaene,
ei või tõusta, tõutada,
verevere-vaa, verevere-vaa,
verevere kompalija.
 
Muru kasvand mulla peale,
aruheina haua peale,
verevere-vaa, verevere-vaa,
verevere kompalija,
 
ristikrohtu rinna peale,
sinilille silma peale,
verevere-vaa, verevere-vaa,
verevere kompalija,
 
kullerkupud kulmu peale,
pärnapuu päitsi peale,
verevere-vaa, verevere-vaa,
verevere kompalija,
 
jalakas jalutsi peale,
kasepuu mul kaela peale,
verevere-vaa, verevere-vaa,
verevere kompalija.“
 
„Tõuse üles, memmekene,
tõuse üles ja tõota,
verevere-vaa, verevere-vaa,
verevere kompalija!
 
Ma toon Virust vikatigi,
niidan muru mullikille,
verevere-vaa, verevere-vaa,
verevere kompalija,
 
aruheina härgadelle,
ristikrohtu lehmadelle,
verevere-vaa, verevere-vaa,
verevere kompalija,
 
sinililled silma pealta,
kullerkupud kulmu pealt,
verevere-vaa, verevere-vaa,
verevere kompalija.
 
Siis toon kirve, kirjuvarre,
raiun pärna päitsi pealta,
verevere-vaa, verevere-vaa,
verevere kompalija,
 
jalaka jalutsi pealta,
kasepuu aga kaela pealta,
verevere-vaa, verevere-vaa,
verevere kompalija.“
 
„Ei või tõusta, lapsi noori,,
ei või tõusta, ei tõota,
verevere-vaa, verevere-vaa,
verevere kompalija.
 
Ei tule koolija kodusse,
külmakinga kamberisse,
verevere-vaa, verevere-vaa,
verevere kompalija.“
 
Viis: Mari Poks (s. Lõhmus, 66 a) (EÜS II 279 (23) < Kavastu v, Koosa küla ligidal – A. Liiv ja J. Raja, 1905); teksti kirjutas üles Al. Artis (H II 28, 347 (5) < M-Magdaleena khk, 1888).

Ema haual

Kodavere

EMAKENE, NENNEKENE,
kui valatan keriku peäle,
siis hakkab hale tulema,
vesi silmi veäremaie.
Kerikun minu emake,
kabelin mu kandijake,
kerikun ta keädab leäme,
kabelin ta kassub suola.

Lähme nenne aada peäle,
rinnu nenne risti peäle,
polvi aaduja (hauduja) aada peäle:

„Tule üles, nennekene,
tule, armas, aadastagi!“

„Tütarlapsed, linnukesed,
ei või töösta ma ülessa,
ei või aadasta ärata.
Suu peäl on suured kuused,
kõrval on kased kõverad,
päitsin on mul pärnametsa,
jalutsin jalajametsa.“

Minu velje puoli velje,
veli hella velljekene,
võta kirves kirjuvarsi,
tapera tera tasane,
mine nenne aada peäle,
kandija kabeli peäle,
raiju suulta suured kuused,
kõrvalta kased kõverad,
raiju päitsest pärnametsa,
jalutsist jalajametsa!

„Emakene nennekene,
tõõse nüüd üles aadastagi!“

„Tütarlapsed, linnukesed,
ei või tõõsta, ei ülenta.
Muru kasnu peäle mulla,
arueina peäle aada,
rissikrohi peäle rinna.“

Tütarlapsed linnukesed,
aage karja kaageelta,
edest linna leppikusta,
tagast linna tammikusta –
suadka muru mullikule,
arueina ärgisille,
rissikrohi lehmadelle.

„Emakene nennekene,
tõõse nüüd üles aadastagi!“

„Ei voi tõõsta, ei ületa,
liiv on liitenud lihasse,
savi sarnaie sadanud.“

„Emakene, nennekene,
jätid mu muale marja suurus,
kivi peäle kedra suurus,
süödile sõmera suurus,
jät’ minu marja mähkemeie,
ligeda lina sideje.

Õlga terve tõene naene,
terve tõese naese tütar,
kes võt marja mähkemista,
ligeda lina sidesta!“

Viis: Mari Ots (u. 70 a) (EÜS II 295 (106) < Kodavere khk, Alatskivi v, Torila k (< Kihnu khk) – A. Liiv ja J. Raja, 1905); tekst: Leena Poolakene (70 a) (H II 4, 668/70 (35) < Kodavere khk, Kallaste k – M. Koik ja J. Härms, 1887), täiendatud (H II 4, 621/3 (101) < Kodavere khk, Alatskivi v – M. Koik ja J. Härms < Mai Lätt, 1887).

Vara vaeslapseks. Nutust järv

Kodavere

MINA KÜLL, MINA KÜLL VAENELAPS, lee-lee,
ilma peälta peäsukene, lee-lee.
Maha jäin ma marja suurust, lee-lee,
põrmandule põrmu suurust, lee-lee.
Läksin aeda (aida) lävele, lee-lee –
es õle aedal õikajada, lee-lee;
läksin kõda lävele, lee-lee –
es õle kõtta kandijada, lee-lee;
läksi tare lävele, lee-lee –
es õle tarre tõstijada, lee-lee.
 
Kos ma issin, seäl ma ikkin, lee-lee,
kos ma assin, seäl alatin, lee-lee,
kos ma seisin, seenad märjad, lee-lee,
kos ma kääsin, käädised märjad, lee-lee.
Sinna tekkis tiigikene, lee-lee,
kaldus kalajärvekene, lee-lee,
seält sai õnu hobesta juota, lee-lee,
valla varssu tallitada, lee-lee,
neitsikite närtsu mõski, lee-lee.

Viis: Mari Poks (s. Lõhmus, 66 a) (EÜS II 278 (14) < Kavastu v, Koosa küla ligidal – A. Liiv ja J. Raja, 1905); tekst: Liisu Kübar (84 a) (H II 4, 578/9 (58) < Kodavere khk, Alatskivi v, Kitselinna k – M. Koik ja J. Härms, 1887).

Vara vaeslapseks

Kodavere

ÄRA SURI MU ISAKE, lee-lee,
ära suri mu emake, lee-lee,
jättis mind vara vaeseks lapseks, lee-lee.
Andis härjad härra kätte, lee-lee,
lehmad lellu naeste kätte, lee-lee,
hobused onude kätte, lee-lee,
lambad laesa naese kätte, lee-lee,
kanad koka Anne kätte, lee-lee,
aned halva naese kätte, lee-lee.
 
Inisesid meie härjad, lee-lee,
härra põllu põnnitenna, lee-lee,
hirnusid meie hobused, lee-lee,
onude sõiteenna, lee-lee,
määgisid ju meie lambad, lee-lee,
laesa naese niiteenna, lee-lee,
kaagutasid meie kanad, lee-lee,
koka Anne katsudenna, lee-lee,
heälitsesid meie aned, lee-lee,
halva naese hoiteenna, lee-lee.
 
Viis: Mari Poks (s. Lõhmus, 66 a) (EÜS II 278 (14) < Kavastu v. Koosa küla ligidal – A. Liiv ja J. Raja, 1905); tekst: J. Stahlberg (H II 4, 580/1 (61) < Kodavere khk < Torma khk, Avinurme v – M. Koik ja J. Härms, 1887).

Ema haual

Kodavere

MEMME VIIDI TIIDÄ MÜÜDÄ,
armud läksid aeda müüdä;
memme (h)auda kandaneksi,
armud alla langeneksi;
las (h)üüdä keriku kellä,
pika paua (h)aua kellä.

Läksin memme haua piale.
„Tõuse ikke ja tõota,
tõuse mu piäd silimä,
laia lakka lahutama!“
„Ei või tõusta, ei tõota –
tuul su piäda siligu,
laia lakka lahutagu.
Mine kodo kütä sanna,
kütä ahju, (h)au’u sina vihad,
(h)au’u sina vihad virdeelle,
siis tule memme´ laulemaie!“

Läksin kodo, kütsin sanna,
kütsin ahju, (h)au’usin vihad,
(h)au’usin vihad virdeelle,
siis läksin memme laulemaie:
„Tule ikke ja tõota,
tõuse mu piäd silimä,
laia lakka laotama!“
„Ei või tõusta, tütär noori,
ei või tõusta, ei ärätä.
Muru on kasnu mulla piäle,
aru(h)eina (h)aua piäle,
ristirohto rinna piäle.“

„Ma toon linnast liivasõela,
muilta mailta mullasõela,
sõelun mulla muru piältä,
aru(h)eina (h)aua piältä,
ristirohto rinna piälta.
Tule ikke ja tõota,
tõuse mu piäd silimä,
laia lakka laotama!“

„Tuul su piäda siligu,
laia lakka lahutagu!
Ei või tõusta, ei tõota,
ei ole sedä enne olnud,
enne olnud, muiste nähtud,
et on koolija kodossa.“

tiidä –  teeda; müüdä – mööda

Laulnud Mari Ots (u. 70 a) (EÜS II 295 (106) ja EÜS II 389/91 (119) < Kodavere khk, Alatskivi v, Torila k (< Kihnu khk) – A. Liiv ja J. Raja, 1905).

Ema haual, Vara vaeslapseks.

Kodavere

EMÄKENE, NENNEKENE,
jätt mu vara vaeseesta,
enneaegu armetusta,
jätt mu muale marja suurust,
kesäle kiviku suurust,
kivi piäle kedrä suurust.

Ma lähen ema haua peale.
„Emäkene, nennekene,
tule luegen lunda müüdä,
tule a´nen alta vetta,
piäsokesen piäle vetta,
tule, vii mu enele,
vii mu jala pesijästa,
talluka verotajasta!“

Viis: Kristjan Sepp (EÜS II 298 (116) < Kodavere khk, Pala v – A. Liiv ja J. Raja, 1905); teksti kirjutas üles J. Kook (H III 9, 347 (1) < Kodavere khk, Alatskivi v, (?) Haapsipää k, 1888).

Vara vaeslapseks. Hiljuke

Kursi/Äksi

SÜNTKU SELLE SURMA KÄTTE,
nähku näljapäeva kätte –
võttis isa, võttis ema,
jättis mind vara vaeseks lapseks,
ilma helmita elama,
kaelakonnata kasuma.
Las ma elan, ostan helmed,
las ma kasvan, katan kaela!
Elades saan helmekorra,
kasudes saan kaelakorra.
Laske hiljakul elada,
enneaegsel ju asuda –
ehk saab hiljakust isanda,
enneaegsest emanda.

Viis: Madli Saeale (82 a) (EÜS VIII, 287 (14) < Kursi khk, Puurmani vstm – J. ja M. Kärt, 1911); teksti kirjutas üles J. Kuusik (H II 33, 545 (20) < Äksi khk, Sootaga v, 1889).

Ema haual

M-Magdaleena/Äksi

MEIE KAKSI VAESTALASTA,
nutame ema haua pääl,
laseme rinnul risti pääl,
küli risti küll´e pääl,
servi risti serva pääl.
Ema haual me pallema:
„Tõusu üles, ennekene,
tõusu üles hauastagi,
tõusu mul armu andijassa,
päevas pää silitsejassa,
üüsi aseme tegijassa!“

„Ei või tõusta, tütar noori,
ei või tõusta, ei tõota:
mul om heina haua pääl,
sinililli silma pääl,
kullerkuppu kulmu pääl.“

„Tõusu ikke, ennekene,
tõusu ikke ja tõota!
Ma aa hommen karja siia,
sööda heina haua päälta,
halja heina kalmu künkalt;
sööda muru mullikille,
halja heina ellikille (1),
sinililli sigadelle,
kullerkuppu kolmikulle.
Tõusu ikke, ennekene,
tõusu ikke ja tõota!“

„Ei või tõusta, tütar noori,
ei või tõusta, ei tõota:
mull om manna maahaisu,
suu man om surmahaisu,
käte man om kärnahaisu,
pää man om pärnahaisu.“

„Tõusu ikke, ennekene,
tõusu ikke ja tõota!
Ma küta sauna köömenista,
viha teen villa täppenista,
libe teen ma leinissista.
Vihun manta maahaisu,
suu manta surmahaisu,
käte manta kärnahaisu.
pää manta pärnahaisu.
Tõusu ikke, ennekene,
tõusu mu kurja kostajassa,
hüvva sõna ütlejassa,
vall´u sõna vastajassa.“

„Tütarlats, sa linnukene,
seda ei ole imet enne olnu,
enne olnu, muiste kuulnu,
et om maista maasta tõusnu,
raibe hauasta äranu.“

1 (elajatele)

Viis: Mart Kokk (80 a) (EÜS V 1181 (27) <M-Magdaleena khk, Nava k – J. Välbe, 1908); tekst: Maret Koorits (?) (76 a) (H II 50, 813/4 (93) < Äksi khk, Saadjärve v – P. Sepp, 1894).

Vaeslapse laul

Torma

OH SEDA ENDISTA ELUDA,
kallist kasupõlvekesta,
kui elasin isa tuassa,
veerin venna kamberissa.
Kasvin kui kana kesalla,
veerin kui muna murulla,
kasvin kui kanepikiudu,
linakiudu lemmendasin.

Oi, oi, oi, oi, orja päävad,
vaeselapse vaeva päävad !
Võttab putke põõsaesta,
võttab vetta laaneesta,
siiski ta ihu ilusa,
siiski ta pale punase.

Viis Kõnnu mõisa teenijalt (GEG, DH 519, 17 (8) < Torma khk, Kõnnu m – E. v Schultz-Adajevskij < A. Reilian, 1884); teksti kirjutas üles D. Timotheus (H II 7, 703/4 (2) < Torma khk, Avinurme v, Adraku k, 1889).