Laulu emäst ja latsepõlvest

Hällilaul

Rannu

ERA III 7, 101 (40) < Rannu khk

Hällilaul

Rannu

RKM II 252, 178 (3) < Rannu

Hällilaul

Rõngu

See om latse magale panemise laul. Ema võtab latse sülle, paneb tõise jala tõise pääle, lapse suu oma suu manu, tõine käsi om labse pää juures, tõine all jalgate man; liigutab enast ühes latsega pengi pääl istutes, tõist jalga põrmantud vastu lüies.

Laulnud P. Kurg (EÜS III 37 (29) ja EÜS III, 68 (29) < Rõngu khk, Aakre v, Pühaste k – P. Kurg, 1906).

ÄÄ-ÄÄ, TSUU-TSUU, maga, memme latseke!
Panni mina kiigu kengu pääle,
älli mäe veere pääle,
panni mina pääsu ällitämä,
lõo linnu liigutama.
Ää-ää, tsuu-tsuu, maga, memme latseke!
Ää-ää, tsuu-tsuu, maga, memme latseke!
Pääsukõsel olli pallu laule,
lõolinnul liiga laule,
opesiva latsi lauluga,
laulma linnu äälega. –
Ää-ää, tsuu-tsuu, maga, memme latseke!
Ää-ää, tsuu-tsuu, maga, memme latseke!
Laula, laula, latsekene!
Latsel kerge keelekene,
mesiläse meeleke,
äniläse ääleke.
Ää-ää, tsuu-tsuu, maga, memme latseke!
Ää-ää, tsuu-tsuu, maga, memme latseke!
Kiigu, kiigu, kitse voona,
memm läits mõtsa mammu tooma,
kadajadse kipiga,
oige suure korviga.
Ää-ää, tsuu-tsuu, maga, memme latseke!

Rahva suust.

Laulmise järgi üles kirjutanud P. Kurg (EÜS II 10 (13) ja EÜS II 35/6 (15) < Rõngu khk, Aakre v, Pühaste k, 1905).

Hällilaul

Rõngu

EÜS II 10 (13) < Rõngu

Hällilaul

Sangaste

RKM II 225, 616 (3)< Sangaste khk, Tagula k, Ruusa t – H. Tampere < Asta Karimõis, 64, 1967

Hällilaul

Sangaste

RKM II 225, 619 (9) < Sangaste khk, Lauküla, Koljaku t – H. Tampere < Ella Luugus, 65, 1967

Hällilaul

Sangaste

EÜS VI 207 (71) < Sangaste khk – A. Kiiss, 1909

Hällilaul

Sangaste

RKM II 225, 601 (10) < Sangaste khk, Pelsi k, Nudra t – H. Tampere < Marie Nuder, 67, 1967

Hällilaul

Võnnu

ERA III 6, 189 (23) < Võnnu

Hällilaulud

Puhja, Otepää, Kambja

Valik ilma viisita üles kirjutatud tekste, mida saab improviseerimisel kasutada.

ÄIU, ÄIU, LAPSUKENE –
memm läks metsa marjule;
toob pika peotäie,
kadakase kannu täie.
Uibuse hunnikutäie,
lõhmusese liua täie.

E 72212 (5) < Puhja khk, Kavilda v – kirj. Johannes Teder (Tartu Tehnikagümn. II kl. õpil.) < tädilt (1930).

TUDU, TUDU, TUVIKENE,
maga, marjaossakene!
Lats jääb tut’tu.

ERA II 78, 237 (3) < Puhja khk, Kavilda v, Vihavu k – R. Viidebaum < Miina Lillep (s. Raudsepp), 77 a.v. (1934).

UNI TULEB UIKE’ENNA,
läbi rüä läike’enna.

ERA II 78, 237 (4) < Puhja khk, Kavilda v, Vihavu k – R. Viidebaum < Miina Lillep (s. Raudsepp), 77 a.v. (1934).

MEMM LÄTS MÕTSA MAN’NU OTSMA,
toob-toob toobiga,
kadajatse kan’niga,
pedajatse piikriga.

ERA II 78, 238 (5) < Puhja khk, Kavilda v, Vihavu k – R. Viidebaum < Miina Lillep (s. Raudsepp), 77 a.v. (1934).

Laste magama panegi laul

MAKA, MAKA, MANNIKÕNE,
säe tille sängikõne,
valmis om suo vuodikõne,
kenä lina külle all
pehme padi pää all!

H III 21, 835/6 (12) < Otepää khk – J. Kukrus < Mari Horku (1895).

Latse vaigistamise laul

MIS SAA IKKED, HIIREKÕNE,
nuutsud, nurme rottikene?
Ikked ema hellikus,
puhutupüttü mollikus.

H III 21, 836 (13) < Otepää – J. Kukrus < Mari Horku (1895).

ÄIU-ÄIU, KUSSU-KUSSU,
äiu, väike latseke!
Ää latse älli sisse,
kurja latse koti sisse,
paha latse pauna sisse.

TULE, UNI, USSEST SISSE,
astu, uni, aknast sisse,
tsihi latse silma pääle,
karga latse kulmu pääle.

ERA II 257, 396/7 (104-105) < Kambja khk, Krüüdneri v – A. Paal (1939).

Hällilaulud

Otepää, Kambja, Sangaste, Võnnu

Valik ilma viisita üles kirjutatud tekste, mida saab improviseerimisel kasutada.

TSUU, LATSE, SUUREMBAS,
kasva, latse, karjuses,
memme lehma hoidijas,
taadi härja kaitsejas.

KIIKA, KIIKA, KERKU POOLE,
jala musta mulla poole,
pää like liiva poole (1),
käe risti rinna pääle.

(1) teisend: pää valge päeva poole

HÄÄ LATSE HÄLLI SISSE,
kurja latse koti sisse,
paha latse pauna sisse,
viias vii veere sisse,
pandas kivi kõtu pääle.

E 56867 (6-8) < Otepää khk, V- Otepää – B. Sööt < Anna Saar, 65 a. (1926).

Hälli laul latsele

HÄÄ-HÄÄ, TSUU-TSUU,
tsuu, latse, suurembas,
kasva tille karjusses,
raasikõse rassembas,
pisikõne pikembas.

H III 21, 699 (14) < Otepää, Palupera – J. Kukrus (1895).

ÄÄ-ÄH! TSUU-TSUH!
Kasva, latse, karjuses,
memme ute oidijas,
taadi karja kaitsijas.

ERA II 257, 396 (103) < Kambja khk, Krüüdneri v – A. Paal (1939).

ÄÄ-TSUU TSUUREMBES,
kasvas latse karjuses,
memme lehma hoidijas,
papa härja kaitsijas.
Tsirises, tsirises tsikku manu,
kõrises, kõrises karja manu.
Karjan kasvas kaharik,
võsu veeren võsunes.

TSU-U LATSE SURMA POOLE,
kiigu latse kerko poole,
jala iin, pää perän,
käe risti rinna pääl.

ERA II 85, 117 (18, 20) < Sangaste khk, Tõlliste v – Lalla Gross < Liisa Gross (1932).

TSUU, TSUU, TSURMA POOLE,
jala’ musta mulla poole,
pää valge liiva poole,
kängä’ kävvä’ kerku poole.

ERA II 65, 228 (17) < Kambja khk, Vana-Kuuste v, Kärevere k < Võnnu khk, Kastre-Võnnu v, Kurista k – R. Viidebaum < Ann Orak (s. Suits), 76 a. (1933).

Hällilaulud

Sangaste, Otepää, Rõngu

Valik ilma viisita üles kirjutatud tekste, mida saab improviseerimisel kasutada.

Latse hällütaja laul.

KIIGU, KIIGU, KITSEPOIGA,
memm läits mõtsa marju tooma,
kirivisse kipiga,
vastese vaksega (1),
kadajedse kanniga,
pihulidse (2) piibuga

(1) läniku sarnane anum, kud 3 – 4 korda väiksem.

(2) üks kuulajatest ütles sõna „pihulidse” asemel „pedäjedse”.

H II 44, 629/30 (91) < Sangaste khk, Pringi v – J. Tammemägi < Katre Kangru, 47 a. (1893).

NURME-NUKU LINNUKENE,
til’l’ukene, terävekene,
väikene, vallatukene,
minu kana, minu muna,
til’l’ukene roosikene,
nukut’, nukut’, nurmekene.

E 56040 (76) < Sangaste khk, Tagula k – E. Päss < Liine Sisas’k, 29 a. (1925).

Latse hoitja laul

LAULA, LAULA, LATSEKENE,
latsel kerge keelekene,
mehilase meelekene,
häniläse häälekene,
lõõkese lõõrikene.

Hää-tsuu, tsuurembas,
kasva, latse, karjusses,
tsiiri tsia hoitejas,
veeri vitsa võtijas,
memme lehma nüssijas,
taade karja kaitsijas.

Kää-äh, tsuo-tsuh,
hää latse hälli sisse,
kurja latse koti sisse,
paha latse pauna sisse!

Kiigu, kiigu, kerku poole,
liigu, liigu, liina poole,
tsuo-tsuo surma poole,
jala musta mulla poole,
pää valge päiva poole,
käe risti rinna pääle.

H II 31, 262 (4) < Otepää khk – Hans Nugin (1889).

LAULA , LAULA, LAPSEKENE,
lapsel kerge keelekene,
mesilase meelekene,
pääsukese pääkene,
lõokese lõõrikene,
hänilase häälekene.

H IV 4, 498 (14) < Rõngu khk. – Andres Käärik < (?) L. Uibu (1891)

Hällilaul

Rannu

RKM III 5, 10 (3) < Rannu

Hällilaul

Rõngu

ÄIU-ÄIU, ÄIU-ÄIU,
äiu-äiu, latseke,
kussu-kussu, kulda lindu!
Tsuu-tsuu, suuremaks,
kasva, latse, karjuseks,
memme karja oidijaks,
esa kesa kündijaks,
mõisa rehe peksijaks,
esa-ema toidijaks!

Laulnud P. Kurg (EÜS III 37 (28) ja EÜS III, 68 (28) < Rõngu khk, Aakre v, Pühaste k – P. Kurg, 1906).

(45.) RKM II 5, 10 (4) Rannu

1.RKM III 5, 160 (9) < Rannu

2. RKM III 5, 160 (10) <  Rannu

3. RKM III 5, 160 (11) < Rannu

Lakka minemisel. Ema saadab poisi lakka korvi tooma. Redelit mööda üles minnes laulab poiss.

4. RKM III 5, 160 (12) < Rannu

5. RKM III 5, 160 (13) < Rannu

Alla kahe aasta vana Elle Miina istus põrandal ja laulis kogu aeg ettepoole noogutades.

6. RKM III 5, 161 (15) < Rannu

7. RKM III 5, 161 (16) < Rannu

Laulis hüpeldes.

8. RKM III 5, 161 (17) < Rannu

Laulab nukke magama pannes.

9. RKM III 5, 161 (19) < Rannu

10. RKM III 5, 161 (20) <  Rannu

Heinamaalt leitud kimalasepesa vaadates. (8. VII 1946)

11. RKM III 5, 161 (21) < Rannu

Vaadeldes pildiraamatut (8.VII 1946)

12. RKM III 5, 161 (22) < Rannu

Mängides oma puust kanaga, kellel üks ratas alt murdunud. (9. VII 1946)

13. RKM III 5, 162 (23) < Rannu

(9. VII 1946)

14. RKM III 5, 162, (24) < Rannu

Istutab liivakasti tammeoksa. (9. VII 1946)

15. RKM III 5, 162 (25) < Rannu

Mängib õues ja kuuleb hobuse hirnuvat. Järeldab sellest, et hobune tahab süia. (14. VII 1946)

16. RKM III 5, 162 (26) < Rannu

Katkub hobusele õuest rohtu. Saab oma nooremast kaaslasest varem peotäis. Hüppab rõõmustades ja laulab. (14. VII 1946)

17. RKM III 5, 162 (27) < Rannu

Liivakastis on ehitatud hooned, laudas puust loomad. Kujutleb oma mängudes talutöid. Leiab lõpuks, et lehmad on veel lüpsmata. (15. VII 1946)

18. RKM III 5, 162 (28) < Rannu

Mängu juures laulab. (15.VII 46)

19. RKM III 5, 163 (29) < Rannu

Vanaema kepp käes, hüpleb ja lööb selle otsa taktis vastu maad. (17. VII 1946)

20. RKM III 5, 163 (31) < Rannu

Vaatleb raamatust pilti, kus on kujutatud magavaid lapsi, keda vaatavad isa ja ema. (17. VII 1946)

21. RKM III 5, 163 (32) < Rannu

(17.VII 1946)

22. RKM III 5, 163 (34) < Rannu

Puust luigel kiikudes. (5. VIII 1946)

23. RKM III 5, 163 (35) < Rannu

24. RKM III 5, 163 (36) < Rannu

Uus piimanõu on ostetud. (15.VIII 1946)

25. RKM III 5, 164 (37) < Rannu

Vaadates köögilaual kaussi, kus lõuna ajal oli kapsasupp. (17. VIII 1946)

26. RKM II 252, 178 (5) < Rannu

27. RKM III 5, 160 (14) < Tallinn

Umbes 5-aastane vene tüdruk kõndis Tallinnas Gonsiori tänavas, kass süles, ja laulis. (1970)

Memme vaev. Põlatud laps. Kus istun – iken. Laeva tegemine.
Imelik maja

Puhja

ISTE MA ESI ERÄLDE,
kääni käsi ma põsili,

miilde tul’li memmekõne,
miilde memme armukõne.

Enämb vaiva näid minusta
kui meist muista tütterista –

sülen hoisit süvveenna,
põllen hoisit põimeenna,

rüppin rükka leigatenna,
kaalan karja saateenna.

Esa minu põlgi, ime põlgi,
esa põlgi põlve päälta,

õed ühe õue päälta,
velle vilja välja päälta.

Kohe pea mina minema,
kohe pea pää panema?

Kohe istu, sääl ma ikke,
kohe astu, sääl alane.

Sinna tekkup tiigikene,
kaldup kala järvekene –

sääld sai hobeste ojuda,
valla varsa vallatada.

Nakkasi laiva tegemaie,
nakkasi purjeida panema –

riigastesta raagastesta,
pilliroo pindatesta.

Sis sai valmis laivakene,
valmis puu-purjekene.

Nakkasi mina minema –
pää mina panni purjutessi,

jala alla hairutessi,
käe taate käänitessi.

Sõudke käe ja sõudke jala
sõudke suure saare pääle,

suure saare kaldaasse,
väikse saare veere pääle!

Nakkasi taret tegemaie,
tare nurki nukeldama –

riigestesta, raagastesta,
pilliroo pindatesta.

Saie tare tettunessa,
tare nurgad nukeldetu.

Sisse teie siidipoodi,
siidipoodi, kalevipoodi,

välja teie väiste poodi,
nukketi nugade poodi.

Müüda käisi mündi saksa,
müüda münditse emanda.

Küsitelle nõvvitelle:
„Kelles siiki siidipoodi,

väljan poolgi väiste poodi,
nukketi nugade poodi –

kas om sakste siidipoodi,
rikkaste riiete poodi?”

Mina kuuli, kosti vasta,
mina targasti kõneli:

„See ei ole sakste siidipoodi,
rikkaste riiete poodi –

see om vaise latse poodi,
vaise latse vara poodi.”

Viis: Maali Kikkas (20 a) (EÜS VI 719 (24) < Puhja khk, Kavilda v – M. Pehka, 1909), tekst: Ann Sirel (H IV 3, 832/5 (16) < Puhja khk – D. Schmidt, 1888), täiendatud (EÜS VI, 793 (58) < Puhja khk, Kavilda v – E. Eisenschmidt < Eeva Vihand (78 a), 1909).

Memme vaev. Kasvatus asjata

Puhja

EMAKENE, MEMMEKENE,
enam vaeva näid minusta
kui ju muista tüterista:
sülen hoidsid süvvena,
kaelan karja saateena,
põllen hoidsid põimeena,
rüpen rüga lõigatena.
Mis sai memmele minusta,
mis sai abiks haudijale?
Silmavetta, söämevalu –
ikku sai imetajale,
silmamärga mähkijale,
käe külma kandijale.

Tugi muile tuhnakile,
abi muile ahnusile,
sooriku soolatooja,
veeriku vee vedaja,
tihnaku tuletegija,
laisa latse hällitaja.

Oles tiidnü memmekene,
et must kasvi kahjuline –
võinu viiä vettä-tiile
võinu kanda kaivu-tiile,
võinu ojja uputede!
Sääl oles purik pursti tennü,
ahun hamme sälgä annu,
säinäs oles mul särgi tennü,
latik laia vüü kudanu.

(purst = sinine kampson voldi küllen)

Viis: Ann Minka (EÜS VI 725 (44) < Puhja khk – M. Pehka, 1909), tekst: Kadri Puur (sünd. Villemson, 80 a) (EÜS V 1226 (12) < Tartu l. < Puhja khk, Ulila v, Kaimi k, Vanasse t – M. Kampmann, 1908), täiendatud (ERA II 85, 272 (53) < Tartu < Puhja – H. Tera < Kadri Helgilt (sünd. 1850), 1933).

Memme vaev

Puhja/Rannu

OLGU TERVE MEMMEKENE,
tõisest terve taadekene,
olga terve hoidimasta,
oidimasta, opemasta!
Oidis mind hobuste jalusta,
kaitsis karja tee rajalta,
kirju karja keskeelta.
Ei saand ma armi palgeesse,
täppi täiesse näosse.
Oidis sinna ooneesse,
kaitsis sinna kammerisse,
kus need kangat kuuti,
lõvvendised lõksutadi.
Olga terve memmekene,
et ei sundind sulaste kuuldes,
noomid noorde meiste kuultes –
sundis soola kelderisse,
noomis nukkade tagaje.

Nüid sain sinna talusse,
kus om ärtu äia nimi
kus om ärtu amma nimi,
Püha Jüri peiu nimi,
vennad kui viru varessed,
õed kui harju harakad.
Sääl on käli rauda-käppa,
kisub ta tule roobita,
sääl om küdi küira-sälga,
kannab ta terad kotita,
sääl om nadu narmasjalga,
pühib ta tua luvvata,
sääl om ukses uherdi augud,
sala-augud sammastesse,
kust ma vahin ämma kurja,
kust ma vahin äia kurja –
minijal om mittu viga,
ämmal ei äda kedagi.

Viis: Eeva Vihand (78 a) (EÜS VI 722 (32) < Puhja khk, Kavilda v – M. Pehka, 1909), teksti kirjutas üles H. Raag (H II 30, 344/5 (22) < Rannu khk, 1889)

Memme vaev

Sangaste

IMEKENE MEMMEKENE,
inämb vaiva näit minosta
kui muista tüterista –
üö isted ülevän,
päävä isted pähitsen.
Mühü pirda palotid,
tõse mühü tõrvasiid,
külümütü küündeliid.
Muo rahvas une magasi,
külärahvas kääni külle.
Läpe-es ime maada –
ime minno ällüti,
kallis ime minno kandse.

Viisi kirjutas üles A.A. Borenius-Lähteenkorva (ERV 2 (11) < Sangaste khk, 1877) (SKS, Lähteenkorva, 301), tekst: Mari Kirschbaum (Jukatsi Mari, u 35 a) (H II 5, 410/11 (68) < Sangaste khk – Joosep Hurt, 1877).

Kasvatus asjata

Otepää

EMÄKENE ENNEKENE,
mis said minu hoidemaiste,
kaidsaid mino kandemaiste?
Ikke saad imetamisest,
käe küilma kandemaiste,
silma märja mähkemäst.

Emakene, ennekene,
võinu sa mu vette viia,
võinu mu oija uputada,
ennemb kui mu ilma tõied –

nüid sa kinkid keiserile,
värvid vene väe pääle.
Emäkene ennekene,
ait mul säillan, kammer kaalan,
võti rippub reesi küllen.

Viis: Peeter Treial (62 a) (EÜS V 148 (53) < Otepää khk, Neeruti v – A. Kiiss, 1908), tekst: Hels Raudsepp (H III 22, 70 (17) < Otepää – Joosep Silde, 1895), täiendatud (H II 29, 705 (28) < Võnnu khk, Ahja v < Otepää khk, Nüpli – K. Veske, 1888).

Kasvatus asjata

Kambja/Võnnu

EMAKENE ELLAKENE,
kuis’ sa minda kasvatasid,
maha pandsid, mängitasid,
üles tõstsid, uppatasid!

Võinu minda vesi võtta,
laine libe liugutada!
Võinu mind oija upputada,
mere veerde nu vajutada –
meri oles minno meelitanu,
haug oles mulle hamme andnu,
särg oles mulle särgi tennu,
lattik mulle lauda katnu,
vaalas kala mo vajutanu,
imes-kala mo imetanud.

Nüüd ole linna müüri pääl –
tina on tige, raud on raske,
vask on vali mind veristama.

Viis: Ann Aamon (60 a) EÜS VII 2712 (14) < Kanepi khk < Kambja khk – J. Sossi ja P. Tatz, 1910), teksti kirjutas üles P. Rootslane (E 29965 < Võnnu khk, 1897)

Kasvatus asjata

Kambja/Võnnu

EMÄKENE MEMMEKENE,
isakene taadikene –
oles sa unen teadnu,
magatenna mõistatanu,
et must sündis süüline,
kasvis kahju arvuline.

Et võinu mu mereje viijä,
kanda mere kaldaassa –
meri oles söötnu, meri oles jootnu,
meri mu mehele pannu,
kiis oles tehnu kindaida,
aug oles tehnu andeida,
latik laija vöö kudanu,
särg oles tehnu sääre paila.

Viis: Ann Aamon (60 a) EÜS VII 2712 (14) < Kanepi khk < Kambja khk – J. Sossi ja P. Tatz, 1910), teksti kirjutas üles H. Mikkel (H II 56, 607 (2) < Võnnu khk, 1895).

Kasvatus asjata

Rannu

EMAKENE MEMMEKENE,
sidusid siidi mu juuksed,
pannid peada palmikusse.
Mõtlid saava mõisa meesta,
kirja tundija tuleva –
nüid tulli tubaku tooja,
sai üits sarve nuusutaja.
Tulli pajost pikka püksi,
ragastigust rätik-jalga.

Emakene memmekene,
mis said minu hoidemisest? –
Käe teid külmas katsumisest,
silmad märjas mähkimisest.
Tugi sai sellel, kesse´i tulnud,
abi sai sellel, kesse´i astnud.
tuimal sai tule puhuja,
vedelal vee vedaja,
laisal lapse kiigutaja.

Viis: Ell Kurno (80 a, pärit K-Jaanist) (EÜS VII 2719 (37) < Rannu khk, Valguta v – P. Tatz, 1910), teksti kirjutas üles H. Raag (H II 30, 341 (16) < Rannu khk, 1889).

Ema ei viinud vette. Ei lähe möldrile. Kivi merest

Puhja

KUI MINA OLLI EMA VÖÖLA,
alla andija söame,
sääl ma sei söame verda,
maidsi memme massa verda –
ütten massan ma magasi,
ütten kopsun ma kosusi.

Mõnda minust mõtteltie,
katti-kolmi kaubeltie –
isa oot hobeste poissi,
veli tahi talli poissi,
sõsar saani sõidutajad. –
Lõije Jummal tüttarlatse!

Veli käsk viia vedeja,
isa kanda kaevandude,
sõsar oija upputada.

Ema võttis kurja nõvvu,
haaras haige söame,
ikketelle, imetelle:
„Kudas vii vere vedeja,
kanna kulla kaevandude,
lükka Liisu lättede?
Jäägu alles tüttarlatsed –
et ei künna, küll äestab,
põimu põimab, niidu niidab,
niidu niidab rõõdakella,
põimu põimab põlvikella,
kaabib kattela käella.”

Kasva sõtsi, kiigu sõtsi!
Saie sõtsi kasvamaie,
saie sõtsi suurembale –
veli võt müida mölderile,
kaubeldagi kangurile.

Ei ma ei läha mölderile,
ei ka ei taha kangurile –
möldril kivi mürisi,
kangrul kera kõrisi.
Mölder võtab suure matti –
matti võttab, kats varastab,
sääl tema sõrmi sõimatie,
pää varsi vannutie.

Kivikene hallikene,
võinu sa meren müriseda
ja mere põhjana põrada,
enne kui meie kammerina –
nüüd sa rikkud näiju rinna,
nüüd sa kakkud näiju kaela.

(Laulul on mõndagi sõnada.)

Viis: Eeva Vihand (78 a) (EÜS VI 722 (33) < Puhja khk, Kavilda v – M. Pehka, 1909), teksti kirjutas üles V. Mõts (H IV 3, 866/8 (1) < Puhja khk, 1890).

Memme vaev

Otepää

EMAKENE MEMMEKENE,
enamb vaiva näit minusta,
kui jo muista tüterista:
süllen hoidsid süvven,
kaalan karja saatõn,
põllõn hoidsid põimõn,
rüppen rükki lõikatõn.
Mittu süüki jäid söömata,
mittu üüda unõta.

Viis: Peeter Treial (62 a) (EÜS V 148 (53) < Otepää khk, Neeruti v – A. Kiiss, 1908), teksti kirjtas üles J. Jürgenson (H I 3, 565 (13) < Otepää khk, 1891).

Memme vaev

Otepää

MILLAL MAKSAN EIDE VAEVA,
oma ema piimavaeva,
hea ema imetelles,
vaeva käe pääl kandeelles?

Mittund sööki jäi söömata,
mittund jooki jäi joomata,
mittund lõunet lõuneeta,
mittund homungut osata.

Lõpnud ei tuli toasta,
säädja sängi sambaasta,
hobu halli rakkeesta,
naene noori riideesta –
otsip latse lausiata,
noore nuttu võtiata.
Lubas lamba lausiale,
tuhkur ruuna tuusiale,
kitse keele katsujale,
sea sälja sidujale.

Viis: Emilie Birkenbaum (45 a) (EÜS V 158 (106) < Otepää khk, Ilmjärve v – A. Kiiss, 1908), teksti kirjutas üles J. Illak (H II 31, 265/6 (2) < Otepää khk, 1889).

Kasvatus asjata

Sangaste

MIS SAI ÜVVÄ MU IMELE,
kua kasu kandijalle? –
Silmävesi vihtemast,
sau sauna kütemäst.
Kon ta näije kuiva kuuse,
säält tõi elle puu,
kon ta näije aru-kõivo,
säält tõi pehme viha.
Küt´ ta sanna köömelitse,
haut´ viha aanikist.

Alla läts´ aruten,
mäele tulli mähkeen –
mähk kolme mähkmele:
linatsele pienüle,
villatsele lämmeele,
pakelele valgeele.

Pand´ ta orja-uotile,
palgapoisi palajale.
Ori lei mu uimatses.
kuri pool´-kooluus.

Viis: J. Tamm (EÜS I 800 (86) < Sangaste khk, Laatre v – J. Aavik, 1904), tekst: Kadri Susi (u 60 a) (H II 5, 452 (119) < Sangaste khk – Joosep Hurt, 1877).

Kasvatus asjata

Sangaste

EMAKENE, ELLAKENE,
mis sa minust kasvatasid –
visanu meeleni meresse,
silmini siia vettesse,
kaalani kala kudusse! –
Mis sai ääd mu’st emale,
mis sai abi audujale,
mis sai kasu kandejale?

Emakene ennekene!
mittu üöd jäid unete,
mittu lõunat leivate,
mittu süöki söömate.
Mühi pirde sa palutid,
tõse mühi tõrvassid.

Viis: Ann Kiivit (62 a) (EÜS VI 213 (104) < Sangaste khk, Restu v – A. Kiiss, 1909), teksti kirjutas üles Villem Korb (Friedr. Kuhlbars, saatja) (H IV 3, 911/3 (29) < Sangaste khk, Uniküla, 1890).

Ema ei viinud vette

Otepää

x

KUI NO IMÄ MINNU OLLI,
kallis imä minnu kanni,
esä oodi obeste poissi,
veli tahtse tallipoissi,
sõsar tahtse sõidupoissi.
Sündi vaene tütärlaits.
Esä käsk mu oija viiä,
veli käsk mu vette viia,
sõsar lähät lättehede.
Minu imä tõtelikku,
tõtelikku, mõtelikku,
iste maha imetämä,
mättä pääle mähkimä.
Leije jalga vasta maada,
põrut jalga põrmandule:
„Ennembä paas laheku,
pae põhi põraegu,
kui ma vere vette viska,
armu kaivu kaota,
vaiva lase lainneelle!”

H II 31, 508/9 (4) < Otepää – J. Kivisaar ja J. Birkenbaum (1889).

Ema ei viinud vette

Sangaste

KUI MO EMÄ MINNU HÄLLI,
kallis emä lasta kanni,
esä uutis hobeste poissi
veli tahtse tallipoissi
sõsar tahtse sõidupoissi.

Süüdi (lüüdi?) tala taalerile,
pani parre papperile,
lüüdi kolga kullussile,
ussi uusi rõngeile.

Tulli vaene tüttarlats. –
Võeti tala taalerist
võeti parre papperist,
võeti kolga kullusist,
usse uute rõngastest.

Esä mo oodi oija viiä,
veli käske vette viiä,
sõsar lähät lätteelä.

Minu emä mõttelikku,
mõttelikku, tõttelikku,
istse maha unetama,
mättä pääle mähkimaie.
Lei jalga vasta maad,
põrut jalga põrmandule:
„Ennemalt paas laheku,
pae müüri purenegu,
paekivi paugatagu,
kui ma vere vette viska,
vaiva lase laineela,
armu kaivu kaota!”

Viisi kirjutas üles A. Kiiss (EÜS VI 212 (99) < Sangaste khk, 1909), vastav tekst: Ann Kiivit (62 a) (EÜS VI 400/1 (95) < Sangaste – A. Mõttus ja J. Sossi, 1911).

Ema puhtuse õpetus. Hoiatus rikka naise eest

Otepää

Vaeste vanembide oppus enne surma tütrele ja pojale

ESA OPAS KOOLDEHENNA,
emä henge heitehenna:
„Tütar, hella linnukene,
mingu ei mustalt muide sekkä,
tõrvaskande tõiste sekkä!
Mine, ninni, niido pääle,
ainakaaril kalevine.
Mehe mõtsasta kaessa,
poisi vahtva varikusta –
kae, kon saisap vaenelatsi,
nii kui ninni niido pääla,
ainakaarilla kalevine!”

Esa opas kooldehenna,
emä henge heitehenna:
„Pojakene, noorekene,
ära võta rikast naista –
rikas kuri riidelema;
ära tahtku tarka naista –
tark om kuri tapelima,
täl saa kuulla (kuu aega) kuulutada,
nädälilla naagutada:
sina koera, kos so kulla,
lakke peni, laia lehe?
Mehel ol kulla kotust tullen,
laia lehe laulatusel.”

Viis: Mari Wulff (71 a) (EÜS V 150 (65) < Otepää khk, Vastse-Otepää v, Juusa t – A. Kiiss, 1908), teksti kirjutas üles A. Anton (EKS 80 3, 104/5 (11) < Otepää khk, 1874).

Ema puhtuseõpetus

Otepää

EMA OPAS ELLEENNE,
manits maale tullehenne:
„Tütärlaits, minu linnukene,
armas laits, minu Annekene,
ärä mine mustalt muide seikkä,
tõrvaskandu tõiste seikkä!

Mine kui nukku nurme pääle,
vahelikku väilä pääle:
mihe siis mõtsasta nägivä,
poisi vai varikust vahiva –
mõtles päiva paistenevad,
kuuvalge valulevad.”

Ei no paista päivakene,
kuu valge ei valunegi –
tu no paistap vaenelatse,
otsast orja järgmine,
sinist siiba tsirgukõne,
kulda-tuttu tuvikene!

Viis: Mari Wulff (71 a) (EÜS V 150 (65) < Otepää khk, Vastse-Otepää v, Juusa t – A. Kiiss, 1908), tekst: Ann Kütt (H III 22, 65 (7) < Otepää khk, Palupera – Joosep Silde, 1895).

Ema virkuseõpetus

Sangaste

IME OPAS´ ELLEEN,
ise (isa) enge minneen:
„Tütärlatsi linnukene,
madalikku marjakene –
oled vaene – saisa vaiki,
perrä jäänü’ – piä’ suu!
Kui sa niidäd niidü pääl,
kui sa põimad põllu pääl –
pane pää palmikude,
juuse ellä nöörikude! –
Külä künnija’ kaese,
valla kar´use vahise’:
kagon (kae kus) saisab vaene latsi,
ilma imetä kanane! –
Pää pantu palmikude,
juuse’ ellä nöörikude;
lät ku ninni niidü pääle,
lät ku nuku nurme pääle,
vaeliku vällä pääle,
kallen aina kaari pääle.

Viisi kirjutas üles A. Kiiss (EÜS VI 212 (100) < Sangaste khk, 1909), tekst: Kadri Susi (umb 60 a) (H II 5, 433 (100) < Sangaste khk – Joosep Hurt, 1877).

Vara vaeseks

Otepää

x

EMA KOOLI, JÄTT’ ESA ARMULE,
esa kooli, jätt’ velle armule,
veli kooli, jätt’ sõsara armule,
sõsar jätt küla armule,
küla jätt aia armule,
aid jätt nõgese nõjale.
Nõgene nõna kõrveti,
nõgene palge paluti.

H II 29, 700 (25) < Otepää khk, Nüpli – Karl Veske (1888).

Vara vaeseks

Otepää

Vaese latse kaibus

EMAKENE MEMMEKENE,
mes sa minno maha jätit?
Maha jätit marja-suuro,
põrmandule põlve-koru,
läve ala läätsa-suuro,
muro pääle muna-suuro.

Meelde tule memmekene,
meelde memme armokene,
söämede süvvehenna,
kõrvo teeda kõndeenna.

Lätsi ma koa lävela –
Es ole kotta kutsujata,
Lätsi ma tare lävele –
Es ole tarre tõstijatta.

Oma ema – armu-ema,
võõras ema – võhlo ema:
andse pala – ütel paljo,
andse raase (raasukese?) – ütel rasse,
andse tühja – ütel tüku,
andse kiibu – ütel keku.

Kon ma istu, sääl ma ike,
kohe murro, sääl mureta,
kohe saisa, saina like.
Sija tekkis tiigikene,
kogus kogre-järvekene,
kost saa vetta karja joota,
küla hobesta ojada, (ojutada)
velle varsu valadata,
näitsikil sai närtse mõske.

Viis: Mari Wulff (71 a) (EÜS V 150 (65) < Otepää khk, Vastse-Otepää v, Juusa t – A. Kiiss, 1908), teksti kirjutas üles A. Anton (EKS 8° 3, 102/3 (10) < Otepää khk, 1874), täiendatud (H III 22, 65 (6) < Otepää khk, Palupera – Joosep Silde < Ann Kütt, 1895).

Vara vaeseks. Ema ja armud

Otepää

Vana vaeselatse laul.

EMÄKENE MEMMEKENE,
rühgset koolda kui elädä,
rühgset vaiju kui vanata,
jättit mu külä ehhitä,
valla-naeis’te valmista:
külä mu küilmäste ehhiti,
valla-naese valusaste.

Emä vijässi lävestä –
armu aste akkenista,
emä vijässi väräjeste –
armu aste üle aija,
emä auda kandenese –
armu alla astenesse (lammenese).

Emäkene memmekene,
jättit maha marja-suuru,
läve ala läädsä-suuru.
Jätit maale marjakeses,
tee veerde tillukeses,
jätit minnu lülli lüvva,
jätit minnu kaagi kakku,
tõru hammaste tõrelda,
rist hammaste riielda.

Lätsi ma tare lävele –
es ole tarre tõistejata,
lätsi kua lävele –
es ole kotta kutsijata,
lätsi ma aeda lävele –
es ole aedast andijata.
Ei ole oma emakesta,
mesimarja memmekesta,
kes mu süötis, kes mu jootis.

Võõras esä, võõras ema,
võhivõõra mõlemba!
Aind ta pala – ütel paillu,
aind ta raasu – ütel rasse,
aind ta tühjä – ütel tükki.
Oh mu oma emäkeista,
mesimarja memmekeista!

Viis: Kristine Uibo (67 a) (EÜS V 151 (68) < Otepää khk, Vastse-Otepää – A. Kiiss, 1908), teksti kirjutas üles J. Tammemägi (H II 31, 609/10 (75) < Otepää, 1890), täiendatud (H III 26, 222/3 (1) < Otepää – J. Silde < Liis ?, 1895) ja (H II 44, 513/5 (19) < Otepää – Villem Vaher, 1891).

Vara vaeseks. Nutust järv

Kambja

ESÄKENE TAADIKENE,
emäkene memmekene,
varra pannit vaeva sisse,
enne muida mure sisse.
Kon mina iste, seal mina ikke,
kon mina saise, sainad likked,
sinna tekku tiigikene,
kasvi kala järvekene.
Sääl sai küla hobuste hojuda,
valla varsude valada,
küla tsikku tsukelda.

Viis: Mihkel Käärd (51 a) (EÜS V 143 (31) Kambja khk, Kammeri v – A. Kiiss, 1908), tekst: Ann Aamon (60 a) (EÜS VII 2635 (12) < Kanepi khk < Kambja khk – J. Sossi, 1910).

Vara vaeseks. Nutust järv

Puhja

MINA ÜKSI VAENELATSI,
kohe istu, sääl ma ike,
kohe astsi, sääl alani –
sinnä tekku tiigikene,
sinnä jäije järvekene,
kost sai onu obestel ojuda,
valla varsul veeritada.

Lätsi ma tare lävele –
es ole tarre tõstijata,
lätsi ma aida lävele –
es ole aidast andijata,
lätsi ma kua läevele –
es ole kotta kutsujata.

Laulnud Eeva Vihand (78 a) (EÜS VI 722 (32) ja EÜS VI 751/2 (19) < Puhja khk, Kavilda v – E. Eisenschmidt, 1909).

Vara vaeseks

Puhja

Pole isa olnudki. Orjalapse laul.

OH MINA VÄIKE MEHEKENE,
põlvepikkune poisikene,
ärä kooli memmekene,
ärä memme armukene.
jäi mina maha marjakene,
põrmandule põrmukene.

Mul pole esä ollessagi,
emad ei ilma tullessagi –
minu tennu tedrekese,
munenu musta linnukese,
audnu alli anikese,
kokku korjanu koovitaja.

Viis ja tekst: Eeva Vihand (78 a) (EÜS VI 718 (20) ja EÜS VI 752 (20) < Puhja khk, Kavilda v – M. Pehka ja E. Eisenschmidt, 1909), täiendatud (ERA II 78, 287 (14) < Puhja khk, Kavilda v, Puhja k < Rannu – R. Viidebaum < Juuli Sõber (86 a), 1934).

Vara vaeseks. Nutust järv

Võnnu

MINA KÜLL, MINA KÜLL VEIKSEKENE,
ilma pääta kanakene,
maha jäänu marja suuru,
tare läve tasane,
kua läve korune,
aida läve arvuline.

Lätsin tare lävele –
es ole tarre tõstijatta,
lätsi kua lävele-
es ole kotta kutsujatta,
lätsi aida lävele –
es ole aidast andijatta.

Koss mina iste, sääl mina ikki,
koss ma saisi – saina likke.
Sinna tekkis tiigikene,
kaldus kala järvekene.
Säält sai küla karjal juua,
onul hobusid ojutada,
velle varsad vallaleta.

Viis: Juuli Otmann (54 a) (ERA III 6, 184 (6) < Võnnu khk, Kastre-Võnnu v, vstm – K. Leichter, 1931), tekst: Marta Rammul (sünd. u. 1892. a) (ERA II 40, 236/7 < Võnnu khk, Kastre-Võnnu v, Peravald – F. Leinbock, 1913).

Vara vaeseks. Nutust järv

Otepää

x

EMAKENE, MEMMEKENE,
võinu sa mu vette viia,
jõkke, oija uputada,
ennemb kui sa ilma tõied,
siia valda vaiva jätid. –
Tuleb rikas riidelema,
varaline vandelema.

Kon ma istu, sääl ma ike,
kon ma saisa, silma like.
sinna teküs tiigikene,
kaldus kalajärvekene –
küla hobeste ojoda,
küla varsu vallatada.

H II 29, 705 (28) < Võnnu, Ahja v. < Otepää, Nüpli – K. Weske (1888).

Vaeslaps

Sangaste

 ÄRÄ KÜLMÄ MA VAENE,
kangeta ime kanane –
ole_ei külmä küsüjät,
(h)alla ärä aarijat!
Kes küsüs käe’ külmä’,
kua aarde jala’ jahe’? –
Ime küsse käe’ külmä,
ise (isa) aarde jala’ jahe’.

Käe’ külmä’ küünereni,
jala’ jahe’ jakust saani,
ole_ei mul külmä küsüjät,
(h)alla päält pästijät –
külmä küsüjä koolnu,
(h)alla pästijä määnü:
mullan makas mullust saani,
avvan engäs ammust saani.

Lase_ei liiva liigutada,
auda suud ammutada –
sorre liiva’ suu pääle,
kärre liiva’ käsi pääle.

Viis: Ann Kiivit (62 a) (EÜS VI 213 (104) < Sangaste khk, Restu v – A. Kiiss, 1909), tekst: Liis Värnik (38 a) (H II 5, 521 (175) < Sangaste khk – Joosep Hurt, 1877).

Vara vaeseks

Sangaste

IKI, IKI, NÕR´KI, NÕR´KI,
iki, iki vaene lats´,
iki alle marja-aijä,
all nõr´ki nõgesevarsi,

Kes no ümbre linneli’a,
linneli’a, kargeli’a? –
Sine-siiva tsirgukene,
vaha-jalga vaimukene.

„Mis sa iked, vaenelats´ –
kas sa iket ehtemida,
vai tahad rõõmu-rõiveida?”

Ei ma ike ehtemida,
taha rõõmu-rõiveida –
ike ennist elokeist,
kaunist kasvo-põlvekeist!

Ime mull ollu – ei tiijä’,
ise (isa) ollu – ei mäletä!
Maha jät mu marja-suuru’,
usse kõrva ua-suuru’,
läve ala läädsä-suuru,
põrmantule põlve-korru.

Võõras´ ai erä leeväle,
virot´ vällä väreist,
tandsut´ vällä tanumist.

Viis: Jaan Libert (71 a) (EÜS VI 212 (96) < Sangaste khk, Keeni v – A. Kiiss, 1909), tekst: Kadri Susi (u 60 a) (H II 5, 430/1 (98) < Sangaste khk – Joosep Hurt, 1877).

Vara vaeseks

Sangaste

ÄRA KUULI EMÄKENE,
hauda viidi armsakene,
jät mu maha marja-suuru,
undile ua-suuru,
läve alla läädsa-jämmu,
põrmandule põrmu-suuru.
Jät mo ilma ehitada,
valla naiste valmistada. –
Ilm ehit hilbakile,
vald vana närtsekile,
ilma hilbu iina (ees),
valla närdsu varbain.

Emä ehit ilusale,
vanaemä valgeile!

Viisi kirjutas üles A. Kiiss (EÜS VI 212 (99) < Sangaste khk, 1909), tekst: Ann Kiivit (62 a) (EÜS VI, 404 (98) < Sangaste khk, Restu v – A. Mõttus ja J. Sossi, 1911).

Vara vaeseks. Liivas linategija

Sangaste

Vaeselapse laul.

KÜLÄPOISI POOLEVELLE,
külätüdruku mu sõsare,oh, ha-le, oh ha-le, ha-le, ha-le lu-gu see,
är sa minnu naarategu,
naarategu, soolategu, oh, ha-le, oh ha-le, ha-le, ha-le lu-gu see,
et mul põl’l’i pakeline,
ame alvusta linusta, oh, ha-le, oh ha-le, ha-le, ha-le lu-gu see.

Liiva lät’s mu linategije,
auda amme umbõleja, oh, ha-le, oh ha-le, ha-le, ha-le lu-gu see,
liivan vedä, liivan koda,
liivan vedä iks linikida, oh, ha-le, oh ha-le, ha-le, ha-le lu-gu see,
avvan umbles ammeida, oh, ha-le, oh ha-le, ha-le, ha-le lu-gu see.

Viis: J. Tamm (EÜS I 800 (86) < Sangaste khk, Laatre v – J. Aavik, 1904), tekst: Leenu Terä (80 a) (E 56041 (84) < Sangaste khk, Tagula k – E. Päss, 1925).

Ärge naerge vaeslast

Sangaste

Vaeslapse laul

KÜLÄ ISE (isa),  ÄÄ ISE,
är’ tie’ minda naarategu,
oh, ha-le, oh ha-le, ha-le, ha-le lu-gu see,

et mull põlli pakeline,
ame alvusta linusta,
oh, ha-le, oh ha-le, ha-le, ha-le lu-gu see,

ame alvusta linusta,
kaala-räti’ kanepitse’,
oh, ha-le, oh ha-le, ha-le, ha-le lu-gu see.

Liiva läts´ lina-tegijä,
auda amme umbleja,
oh, ha-le, oh ha-le, ha-le, ha-le lu-gu see,

liivan umbles ammeid,
liivan kodas linikiid,
oh, ha-le, oh ha-le, ha-le, ha-le lu-gu see,

Viis: J. Tamm (EÜS I 800 (86) < Sangaste khk, Laatre v – J. Aavik, 1904), tekst: Mari Kirschbaum (Jukatsi Mari, u 35a) (H II 5, 404 (55) < Sangaste khk – Joosep Hurt, 1877).

Vara vaeseks. Nutust järv

Sangaste/Puhja

x

Vaeselapse laul

OH MINA VÄIKE MEHEKENE,
põlvepikkune poisikene,
vaat luu-li,
põlvepikkune poisikene –

maha mina jäie marja-suuru,
läve peale läädsa-suuru,
vaat luu-li,
läve peale läädsa-suuru.

Lätsi ma tare lävele –
es ole tarre tõstijata,
vaat luu-li,
es ole tarre tõstijata.

Astse ma aida lävele –
es ole aidast andijata,
vaat luu-li,
es ole aidast andijata.

Kõndsin ma kuoja lävele –
es ole kotta kutsujat,
vaat luu-li,
es ole kotta kutsujat.

Sääl mina saise saina taga,
sääl mina nutse nurga taga,
vaat luu-li,
sääl mina nutse nurga taga.

Kohe istu, sääl ma ike,
kohe astsi, sääl alani,
vaat luu-li,
kohe astsi, sääl alani.

Sinnä tekku tiigikene,
kaunis kalaja järvekene,
vaat luu-li,
kaunis kalaja järvekene,

kost sai varsul vallatada,
onu obestel ojuda,
vaat luu-li,
onu obestel ojuda.

Viisi kirjutas üles M. Kampmann (EÜS I 17 (2) < Sangaste khk, Tõlliste v, 1889), teksti Friedrich Karl Johan Kuhlbars (H III 7, 183 (20) < Sangaste khk, Laatre v, 1889), täiendatud (EÜS VI 751/2 (19) < Puhja khk, Kavilda v – E. Eisenschmidt < Eeva Vihand (78 a), 1909).

Vaenelaps tahab süüa

Sangaste

SÜVVÄ TAHTSE MU SÜÄME,
juvva kutsi kulla meeli –
ei ole söögi andijat,
taari kanni kandijat! –
Söögi andija avvan,
taari kandija kalmun.

Külä ole – kelt ma küsü,
võõras´ ole – kelt ma võta? –

Võt´ma’ (võtmed) võõraste käen,
taba tarko puusa pääl,
võt´ma rihma’ rindo pääl!

Oles no ollu’ oma ime,
oma ime oma ise –
oles ollu’ ammu’ söönü’,
ammu’ söönü’, ammu joonu’!

Eilä olli oma ime,
oma ime, oma ise –
eilä olli ammu’ söönü’,
ammu’ söönü’, ammu joonu’.

Täämbä suu mõskemada,
risti ette eidemäda,
ei anda aiga suuda mõske,
kulda käsi kuivatada.

Viisi kirjutas üles A. Kiiss (EÜS VI 212 (100) < Sangaste khk, 1909), tekst: Mari Kirschbaum (Jukatsi Mari, u 35 a) (H II 5, 402/3 (54) < Sangaste khk – Joosep Hurt, 1877).

Memme hää tütar. Kiidutütar

Otepää

Memme kukku tütar

MINU TÜTAR TÖÖTEGJA,
kirju-kinnaste kudaja:
öö-päev ja kinda peijer,
seda pusib ja harudap –
ikki memme kukku-tütar!

Minu tütar om töötegja,
kirju-kinnaste kudaja:
tsia söödis ja suretas –
ikki memme kukku-tütar!

Minu tütar om töötegja,
kirju-kinnaste kudaja:
lehma lüpsis ja piima pillutas –
ikki memme kukku-tütar!

Viis: Peeter Treial (62 a) (EÜS V 148 (53) < Otepää khk, Neeruti v – A. Kiiss, 1908), tekst: Ann Tüntsa (H III 21, 838 (18) < Otepää khk – J. Kukrus, 1895).

Oma ja võõrasema

Otepää

Peretütar ja vaenelaps.

ÄRÄ TUNNET IMÄ LATSE,
imä latse, esä latse:
kerikule minneen
läävä aita ehtimä,
pääle aida päätima.
Aja sä’lga peenu amme,
nigu udsu taivaen,
ette pand ta suure põlle,
nigu velle aida usse,
rinda pand ta suure sõle,
nii kui kuu taivaen,
kaala heit ta elme-kõrra,
nii kui vihma vikakaari.

Kohe läävä vaese latse?
Läävä mõtsa ehtima,
pedästikku päätimä,
küsse aavalta ameta,
küsse lepält linnikida,
kadajalta kapputit.
Sääl ta ikule isosi,
silmä viile tal veerisi.

Viis: Peeter Treial (62 a) (EÜS V 148 (53) < Otepää khk, Neeruti v – A. Kiiss, 1908), teksti kirjutasid üles J. Kivisaar, J. Birkenbaum (H II 31, 509/10 (5) < Otepää (ja Rannu ?) khk, 1889).

Oma ema – armu ema

Rõngu

Emäkõne

EMÄKÕNE MEMMEKE,
mesimagus marjake –

kui ta kuuld mu tulevad,
laane takan laulavad,

tõi mull vasta vaarapiimä,
vaarapiimä, vastset võid.

Emäkõne memmeke,
mesimagus marjake!

Võõras katsite kavala,
vaese latse vaivaja:

and raasu, ütel – rasse,
and pala, ütel – pallu.

Emäkõne memmeke,
mesimagus marjake –

võti võid – es vähäne,
kaksi kala – es kahane.

Emä, kallis emäke,
mesimagus marjake!

Laulnud J. Märtson (EÜS II 20 (72) ja EÜS II 91 (72) Rõngu khk, Aakre v, Pühaste k – P. Kurg hr. Bruusi abiga, 1905)

Oma ema ootab koju

Puhja

Oma ema ootab tütart tüüst koju

KUULDI MU LAANEN LAULEVATA
läbi laane elkivata –
ema ootse osa peon,
esa kai kala käen,
konas tuleb kodu tüttarta.

„Joose, Ellu, karga Kaije,
tantsi tal’li, Märdi naene,
pane suppi soojuvelle,
laste leeme leigelle!

Joose, Ellu, karga, Kaije,
tantsi tal’li, Märdi naene –
pööra ni värävä pöörästä,
usse ummis rõngaista!

Jubap ju koerat koduna –
tuleb ju tütär töösta,
tuleb töösta ta tüdinu,
välla mulgust (otsast) ta väsinu,
usse lingi liigutaja
kaevu koogu käägutaja.”

Viidi vasta vaaraliuda,
murule munade liuda.

Viis: Märt Jänes (päält 60 a vana) (EÜS VI 714 (2) < Puhja khk – M. Pehka, 1909), tekst: Kadri Sütt (75 a) (EÜS VI 837/8 (99) < Puhja khk, Kavilda v – E. Eisenschmidt, 1909), täiendatud (H I 2, 507 (13) < Puhja khk, Suure-Konguta v – Jaan Loskit, 1888)

Võõrasema ootab koju

Puhja

Võõrasema ootap, kui võõrastütrik kodo tulep.

VÕÕRASEMA, VÕHLU EMA
kuuli mu laanen laulevata,
läbi laane elkivata:
„Joose, Ellu, karga, Kaie,
tantsi tal’li, Märdi naene –
pöörä ni värävä pöörä,
usse ummisrõngaide!
Tulep ju korat koduje –
külla sööja, külla jooja,
külla küllä vedäjä,
kes süüp päiväl pätsi leibä,
nädälil süüp säidse pätsi,
egä kuu süüp koti leibä!”

Mina mõistin, vasta kostin:
„Mes sul om ilma tabata,
mes sul ilma võt’temita? –
tuli sul ilma tabata,
vesi ilma võttemita.
Mes saap viist viijä küllä,
tulest tõisele talule? –
Vesi esigi külänä,
tuli tõisela talula.”

Viis: Eeva Vihand (78 a) (EÜS VI 722 (32) < Puhja khk, Kavilda v – M. Pehka, 1909), tekst: Kadri Sütt (75 a) (EÜS VI, 837/8 (99) < Puhja khk, Kavilda v – E. Eisenschmidt, 1909).

Peretütar ja vaeslaps

Puhja

x

OH MEID VAESID VAEVESIDA,
nälja talu näidusida,
seime orust uhakida,
pajust partsi pütsikida –
on tep me ihu ilusa,
pale nätta parembagi
kui ju talu tütterilla.

Kae talu tütterida –
sööva na tsialihada,
võtva võida, katsva kala,
kuidas sööki isuneb.
Tsialihast nad sinitse,
kanamunast kahvatetu,
või väest võimatetu! –

Siis ta kepsub kelderide,
siis ta kapsub kamberide,
võtab võida, ei vähene,
katsub kala, ei kahane –
esä ütleb hiire süüsse,
ema kaevab kassi süüsse:
„See mu ilus hiirekene,
katejalgne kassikene!”

Viis: Eeva Vihand (78 a) (EÜS VI 722 (32) < Puhja khk, Kavilda v – M. Pehka, 1909), tekst: Kadri Puur (sünd. Villemson, 80 a) (EÜS V 1227/8 (15) < Tartu l < Puhja khk, Ulila v, Kaimi k, Vanasse t – M. Kampmann, 1908).

Kuri kodu

Võnnu

KODU LÄKSIN, jo-eda, jo-eda,
kodu läksin, joo,
ei ma tohi, jo-eda, jo-eda,
kodu minnä, joo,
kotun kurja, jo-eda, jo-eda,
perenaene, joo –
andva süvvä, jo-eda, jo-eda,
augutase, joo,
lõikvä leiba, jo-eda, jo-eda,
lõõtsutase, joo,
pandva kiku, jo-eda, jo-eda,
kirja pääle, joo,
raasakesi, jo-eda, jo-eda,
raamatuhe, joo,
kiitvä putru, jo-eda, jo-eda,
purelese, joo.

Laulnud Mai Jaanson (78 a) (EÜS VIII 305 (49) ja EÜS VIII 257 (69) < Võnnu khk, Ahja v, m – J. ja M. Kärt, 1911).

Oma ema ootab koju

Sangaste

x

KES NO MEIDÄ KODO OODI,
kua meidä maija manits´?
Ime meidä kodo oodi,
ise maija manits´.
Ime uot’, o sa peon,
ise kai, kala käen:
kunas kul´l´a kodo tule –
väikene vällästä,
til´l´okene teolta.

Nägi kavvest tulevat,
üle piiri pilkuvat:
„Joose Maie, karga Kaie,
pane piimä piesümä –
joba kul´l´a kodo tule,
väikene vällästä!”

H II 5, 368 (3) < Sangaste khk – Joosep Hurt < Mari Kirschbaum (Jukatsi Mari), 35 a (1877). 

Ema armud

Otepää

OH ALLE, OH ALLE, KÜLL OM ALLE LUGU SEE –
küll om alle omma essä,
piät võõra leibä sümä.
Oh alle, oh alle, küll om alle lugu see –
esä panti lautsille,
arm lautsi jalutsille.
Oh alle, oh alle, küll om alle lugu see –
esä viidi lävest vällä,
arm astse aknast vällä.
Oh alle, oh alle, küll om alle lugu see –
esä viidi värrest vällä,
arm astse üle aija.
Oh alle, oh alle, küll om alle lugu see,
esä viidi tid müdä
arm ti virt müdä
oh alle, oh alle, küll om alle lugu see –
esä panti aua põhja,
arm aua veere pääle.
Oh alle, oh alle, küll om alle lugu see –
oh alle, oh alle,
piät võõra leibä süüma.

Laulmise järele üleskirjutatud; lapse kiige juures lauletud.

Laulnud Jaan Wulff (47 a) (EÜS V 150 (66) ja EÜS V 70/1 (66) < Otepää khk, Vastse-Otepää v, Juusa t. – A. Kiis ja E. Eisenschmidt, 1908).

Ema armud

Otepää

Vaeselapse laul

ÄRÄ KUULI EMÄKENE, oh alle, oh alle lugu see,
ärä emä armukene, oh alle, oh alle lugu see,
emä panti lautsille, oh alle, oh alle lugu see,
arm lautsi lavvale, oh alle, oh alle lugu see,
ema panti kirstu sisse, oh alle, oh alle lugu see,
armu kirstu kaase alla, oh alle, oh alle lugu see,
ema viidi lävest väl’lä, oh alle, oh alle lugu see,
arm see astus aknast väl’lä, oh alle, oh alle lugu see,
emä viidi värrest väl’lä, oh alle, oh alle lugu see,
arm see aste üle aia, oh alle, oh alle lugu see,
ema viidi tiid pit’ti, oh alle, oh alle lugu see,
arm see aste pennard pit´ti, oh alle, oh alle lugu see,
emä panti aua sisse, oh alle, oh alle lugu see,
arm aua nuka sisse, oh alle, oh alle lugu see.

Nüid ma vaene vaestalasta, oh alle, oh alle lugu see,
ei ole emmä ellitäjät, oh alle, oh alle lugu see,
ei ka kätel kiigutajat, oh alle, oh alle lugu see,
emä mind õikas marjakene, oh alle, oh alle lugu see,
nüid kasva tõise orjakene, oh alle, oh alle lugu see.

Esimesed salmid lauldud, teised etteüteldud.

Laulnud Emilie Birkenbaum (45 a) (EÜS V 157 (102) ja EÜS V 90/1 (102) < Otepää khk, Ilmjärve v, Kolu t – A. Kiiss ja E. Eisenschmidt, 1908).

Ema armud. Ema haual. Nutust järv. Unenägu

Otepää

OH SEE OM ÜITS ALLE LUGU, oh alle, oh alle lugu see,
sii om vaeste laste lugu, oh alle, oh alle lugu see.
Mull tulli miilde memmekene, oh alle, oh alle lugu see,
miilde memme armukene, oh alle, oh alle lugu see.

Ärä kuuli emäkene, oh alle, oh alle lugu see,
ärä emä armukene, oh alle, oh alle lugu see,
emä panti lauutsile, oh alle, oh alle lugu see,
armu aste jalutsile, oh alle, oh alle lugu see,
emä panti kirstu sisse, oh alle, oh alle lugu see,
armu kirstu nuka sisse, oh alle, oh alle lugu see,
emä viidi lävest vällä, oh alle, oh alle lugu see,
armu aste aknast vällä, oh alle, oh alle lugu see,
emä viidi värjäst vällä, oh alle, oh alle lugu see,
armu aste laidest vällä, oh alle, oh alle lugu see,
emä viidi tiidä müüdä, oh alle, oh alle lugu see,
armu aste aina müüdä, oh alle, oh alle lugu see,
emä viidi kerikude, oh alle, oh alle lugu see,
armu aste torni sisse, oh alle, oh alle lugu see,
emä viidi kerkust välla, oh alle, oh alle lugu see,
armu aste tornist vällä, oh alle, oh alle lugu see,
emä viidi piha-aida, oh alle, oh alle lugu see,
armu aste üle müiri, oh alle, oh alle lugu see,
emä panti avva sisse, oh alle, oh alle lugu see,
armu avva nuka sisse, oh alle, oh alle lugu see,
liiva terä pääle panti, oh alle, oh alle lugu see.

Sis mo süda lahes nii, oh alle, oh alle lugu see,
et läits läbi südäme, oh alle, oh alle lugu see,
läbi kümne küidse ranna, oh alle, oh alle lugu see!
Ei ole armu andijat, oh alle, oh alle lugu see,
ei ka sõna kostijat, oh alle, oh alle lugu see.

Maha jäi ma marja suuru, oh alle, oh alle lugu see,
põrmandule põrmu suuru, oh alle, oh alle lugu see,
saina nõale saapa kõrru, oh alle, oh alle lugu see.

Kon ma nõata, sääl ma nõrgu, oh alle, oh alle lugu see,
kon ma saesa, sääl ma ike, oh alle, oh alle lugu see,
sinna sünnib tiigike, oh alle, oh alle lugu see,
kaldup kalajärveke, oh alle, oh alle lugu see,
vaese latse silmäviist, oh alle, oh alle lugu see!

Tule üles emakene, oh alle, oh alle lugu see,
tule armu andimaie, oh alle, oh alle lugu see!

Võõrasemä vihkas minnu, oh alle, oh alle lugu see,
and raasu, ütles raske, oh alle, oh alle lugu see,
and tüki, ütles tüsse, oh alle, oh alle lugu see.

Kasuemä kakles mo´ga, oh alle, oh alle lugu see:
„Võõraslaits süü viie võrra, oh alle, oh alle lugu see,
kasulaits süü kate võrra, oh alle, oh alle lugu see,
oma laits süü üte võrra, oh alle, oh alle lugu see!

Tule üles emäkene, oh alle, oh alle lugu see,
tule armu andimaie, oh alle, oh alle lugu see,!”

“Ole vaiki, tütärlaitsi, oh alle, oh alle lugu see,
ei ma või nüid üles minnä, oh alle, oh alle lugu see:
mull om katski kaalaluu, oh alle, oh alle lugu see,
mull om katski sälläluu, oh alle, oh alle lugu see!”

“Tule üles, emäkene, oh alle, oh alle lugu see,
tule armu andimaie, oh alle, oh alle lugu see:
ma säe kokku sälläluu, oh alle, oh alle lugu see,
jakka kokku kaalaluu, oh alle, oh alle lugu see.”

“Ole vaiki, tütärlaitsi, oh alle, oh alle lugu see,
ei ma või nüid üles minnä, oh alle, oh alle lugu see,
mull om manna maa-ais, oh alle, oh alle lugu see,
suu manna surma-ais, oh alle, oh alle lugu see.”

“Tule üles emäkene, oh alle, oh alle lugu see,
tule armu andimaie, oh alle, oh alle lugu see,
lipe tii ma livva sisse, oh alle, oh alle lugu see,
lämmä vii tii länikude, oh alle, oh alle lugu see,
mõse manta maa-aesu, oh alle, oh alle lugu see,
suu manta surma-aesu, oh alle, oh alle lugu see.”

“Ole vaiki tütärlaitsi oh alle, oh alle lugu see,
ei ma või nüid ülesminnä oh alle, oh alle lugu see,”

“Mõesta ärä, memmekene, oh alle, oh alle lugu see,
mes ma üüsi unen näije, oh alle, oh alle lugu see:
tamm kasvi tare lävel, oh alle, oh alle lugu see,
kuus kasvi kua lävel, oh alle, oh alle lugu see,
aab kasvi aeda lävel, oh alle, oh alle lugu see,
kõiv kasvi kõlkse lävel, oh alle, oh alle lugu see.”

“Ole vaiki, tütärlaitsi, oh alle, oh alle lugu see –
sa saad perre pidäjäs, oh alle, oh alle lugu see,
suure karja kaitsijas, oh alle, oh alle lugu see,
sulaside sundijas, oh alle, oh alle lugu see.”

Sis mu rõõmu tõtelt tõssi, oh alle, oh alle lugu see,
tõtelt tõssi, kallilt kasvi, oh alle, oh alle lugu see,
et ma viil saa perenaeses, oh alle, oh alle lugu see,
peremehe kaasalases, oh alle, oh alle lugu see.

Viis ja tekst: Emilie Birkenbaum (45 a) (EÜS V 157 (102) < Otepää khk, Ilmjärve v, Kolu t – A. Kiiss 1908) ja (H II 31, 513/6 (15) – J. Kivisaar ja J. Birkenbaum, 1889).

Ema armud

Sangaste

MIS SINA IKKET, NÄIU NOORI,
kahitset sa, kabu kulda –
kas sa ikket ehtemeid,
vai sa tahat tõisi rõivit?

Ei ma ikke ehtemeid,
ei ma taha tõisi rõivit –
ikke omma emäkest,
mesi-marja memmekest!

Ära kooli emäke,
ära ema armuke!

Emä henge heideli –
armu manna palleli,
emal hauda kaeveti –
armu manna ikketi,
emä hauda pandeli –
armu alla lammeni,
emä viidi teeda mööda –
armu astse aida mööda.
Hauda kinni aeti.

Viisi kirjutas üles J. Tamm (H II 59, 817 (7) < Sangaste khk, Tõlliste v – R.T. (?), 1898), tekst: Katri Schmidt (74 a) (EÜS VI 393/5 (90) < Sangaste khk, v, Mäe k – A. Mõttus ja J. Sossi < (1909).

Ema armud

Sangaste

LÄKE’ KODO KOLMEKESKE,
üle niidü nelläkeske!
Kes sääl koton koolenes? –
Ime koton koolenes.

Ime kirstu tetenes –
armu man kaenes,
ime kirstu pandenes –
armu man ikenes,
ime viidi vällä värejist –
armu aste üle aija,
ime viidi teedä möödä –
armu aste aina möödä,
ime au³da pandenes –
armu ala lammenes.

Viisi kirjutas üles A.A. Borenius-Lähteenkorva (ERV 2 (6) < Sangaste khk, 1877) (SKS, Lähteenkorva, 302), tekst: Mari Kirscbaum (Jukatsi Mari, u 35 a) (H II 5, 393/4 (43) < Sangaste khk – Joosep Hurt, 1877).

Ema haual

Otepää

MUIDU ELÄS, KUIDA ELÄS.
Tulõp püha pääväke:
muu läävä esäsille,
esäsille, emasille,
Kohes lää mina vaene?

Võtsin liita liiva poolõ,
võtsin kaia kalmu poolõ,
üles liiti liiva linki,
üles kaivi kalmu kaasõ.

Mis ma sisse silmasin?
Esä istõ tooli pääl,
imä tooli veere pääl.

„Tulõ üles, memmeke,
tulõ kangasta kaema,
tulõ toime tundemaijõ!”
„Ei saa tulla, linnukõne,
ei saa tulla, ei tõota –
mull om manna maa haisu,
suu manna surma haisu,
kaala manna kalmu haisu,
kätte manna kääpä haisu.”

„Tulõ ikka, memmeke,
ma küttä sullõ sannakõsõ,
küttä sanna köömenista,
viha havvu virdõesta,
lõnnu rõõsasta piimasta.
Vihu manta maa haisu,
suu manta surma haisu,
kaala manta kalmu haisu
kätte manta kääpä haisu.”

„Ei saa tulla, linnukõne,
ei saa tulla, ei tõota!
Mul om kolmi hoitijata:
Tooni poiga pähitselõ,
Tooni tütar jalutsella,
vana Tooni keskeella.”

Viis: Mari Wulff (71 a) (EÜS V 150 (65) < Otepää khk, Vastse-Otepää v, Juusa t – A. Kiiss, 1908), teksti kirjutas üles Jaan Jürgenson (H I 3, 564 (7) < Tartu < Otepää, 1891), täiendatud (H II 44, 513/5 (19) < Otepää – Villem Vaher, 1891).

Ema haual

Otepää

KOHE ISTÕ, SÄÄL MA IKSÕ,
kohe astõ, sääl alanõ.
Alla istõ lünga aia,
alla kaljovi kanepi.

Kes mu manu joosu joosi,
joosu joosi, lennu lennasi?
Sinisiiba sirgukõ,
vahajalga vaimukõ.

„Missa ikkõd, tüttärlatsi,
ehk sina ikkõd ehteida,
rõõgut rõõmu rõivaid?”
„Ei mina ikkõ ehteida,
rõõgu rõõmu rõivaid –
mina ikkõ memmekeista,
ikkõ memme armukõista.”

Memme viidi ussõsist –
armu lätsi akkõnist,
memme viidi väräjist –
armu lätsi aida müüda,
memme viidi tiidä müüdä –
armu lassi laanda müüdä,
memme hauda paneti –
armu alla langenesa.

Viis: Emilie Birkenbaum (45 a) (EÜS V 158 (106) < Otepää khk, Ilmjärve v – A. Kiiss, 1908), teksti kirjutas üles Jaan Jürgenson (H I 3, 564 (8) < Tartu < Otepää, 1891).

Ema haual

Otepää

PANGE TSÕÕRI VEEREMAIE –
koes nee tsõõri veerenessa?
Viirdü imi avva manu.
Mes säält avvast vasta paistu?
Emä ennitse linniku.

„Emäkene, memmekene,
jät mu maha marjasuuru,
tie vierde tengäsuuru,
läve ala läädsäsuuru,
põrmandule põlvesuuru.
Emäkene, memmekene,
tule üles ütes tunnis,
astu ahju palangus!
Ma kütä sanna köömenist,
aina-kastest lõunu eidä,
suvi-villust viha tie.”

„Ei või minnä, tütrekene!
Suu man om mull surmahaisu,
kaputin (sukkades) om kalmehaisu,
linnikun om liivalõhna.”

„Emäkene, memmekene,
ma mõse suu mant surmahaisu,
kaputista kalmehaisu,
liinikust mõse liivalõhna.
Tule üles ütes tunnis,
astu ahju palangus!”

Viis: Mari Wulff (71 a) (EÜS V 150 (65) < Otepää khk, Vastse-Otepää v, Juusa t – A. Kiiss, 1908), teksti kirjutasid üles J. Kivisaar ja J. Birkenbaum (H II 31, 511 (9) < Otepää, 1889), täiendatud (H II 31, 394/5 (3) < Otepää – Otto Grossschmidt, 1889).

Ema haual

Otepää

Tütär emä haual

„EMÄKENE, MEMMEKENE,
tule armu andimaie,
päiväs pääda sugimaie,
suves suuda mõskimaie!
Maha jätid mu marjasuuru,
aida läve arjukse,
kua läve korukse,
tare läve tasaksekese.”

Lätsi ma kua lävele –
es ole kuast kostijata,
lätsi ma tare lävele –
es ole tarre tõstijata,
lätsi ma aida lävele –
es ole aidast andijata,
lätsi ma sanna lävele –
es ole sanna saatijata.

Tam’m kas’vi tare lävele,
kuus kas’vi kua lävele,
aav kas’vi aida lävele.

„Emäkene, memmekene,
tule iks armu andimaie!”

„Ei või minnä, tütär vaine!
Suu man om surma-aisu,
käte man om kääpä-aisu.”

„Emäkene, memmekene,
tule iks armu andimaie,
päiväs päädä sugimaie,
suves suuda mõskimaie!
Ma tii lippe livvakulle,
lämmä vii tii lännikulle,
mõse suu mant surma-aisu,
käte manta kääpä-aisu,
kisu üles kirstu kaase,
põruta üles kirstu põõna.”

„Ei või tõusta, tütär vaine –
kes on seda enne näinu,
enne näinu, enne kuulu,
et on koolu kodu saanu,
mahaviidü majja saanu!”

Laulmise järele üleskirjutatud.

Laulnud Palupera metsavahi karjus (umbes 65 a) (EÜS V 146 (45) ja EÜS V 42/3 (45) < Otepää – A. Kiiss ja E. Eisenschmidt, 1908), teksti täiendatud (H II 31, 653/4 (2) < Otepää, Joh. Aug. Palm (?), 1890).

Ema haual

Otepää

x

Vaeselatse laul

MEIE KATSI VAESTALASTA,
katekeisi kui kanatse,
paarin pardsi pojakese,
istume emä avva pääle,
siin me istume, siin me ikkeme,
siin murdume, siin muretame.
„Emakene ennekene,
tõuse üles avvastage,
tule suves suu mõiskjas,
päeväs pää silitsäjäs!”

„Tütärlaits, sa linnukene,
ei või tõusta, ei tõota:
mul om muru mulla pääle,
hailas aina avva pääle,
sinililli silmä pääle,
kullerkuppu kulmu pääle.”
„Emäkene ennekene,
tõusi iks ja tõota –
ma aa (aja) ommen karja siiä:
muru ma söödä mullikile,
hailla aena anetele,
sinililli sigatele,
kullerkuppu kolmikule.”
„Tütärlaits, sa linnukene –
ei või tõusta, ei tõota:
mul om manna maa-aisu,
suu manna surma-aisu,
kätte manna kääpä-aisu.”
„Emäkene ennekene,
tõusu iks ja tõota –
ma küttä sanna köömenista,
vihha tii ma villusta,
seebi tii sia-lihasta
lippe tii mii-vahhasta.
Ma mõse manta maa-aisu,
suu manta surma aisu,
kätte manta kääpä-aisu.
Emäkene ennekene,
tõusu iks ja tõota!
Ikkav olla, ikkav oota!
Tule suves suuandjas,
päeväs pää silitsäjäs!”

Võõras emä võllas-kaela,
silits päädä – sorgas silmä,
köit tä vöödä – murdis säillä!
Pala aind ta – pailu ütel,
pala paind ta paberite,
raasu paind ta raamatude.
kikku paind ta kirja pääle.

Oma ema ennekene,
silits päädä, aind ta suuda,
tükki aind ta – tühjä ütel,
paillu aind ta – pala ütel.
Oma emä ennekene,
vööle köitis suure vöö,
ni kui suure tõrru-vitsa,
ette panni laija põlle,
ni kui esä aeda usse,
kaala panni elme-kõrra
ni kui kõrra kanamunne.

Tekst: Hels Raudsep ja M. Poodsman (H III 26, 223/5 (2) < Otepää khk – J. Silde, 1895), täiendatud (H III 22, 65 (6) < Otepää khk, Palupera v < Ann Kütt – Joosep Silde, 1895).

Ema haual. Ema ja armud. Kus istun – iken
Avatud hauad

Rannu

1.

2.

MEMME VIIDI TEEDA MÖÖDA,
armud lätsit aida mööda,
memme auda pantinesse,
armud auda heidenesse.

Kon ma istu, sääl ma ikke,
kon ma astu, sääl alane,
kon om muru, sääl muretse.
Sinna tekkib tiigikene,
kasvab kala rannakene –
küll saab küla karja juvva,
hulga hobuste ojoda,
küla laste lustil käia.

Kui tuleb püha päivakene,
muu lääva esasile,
esasile, emasile,
kos lää mina vaene? –
Lätsin havva usse manu.
Messe esa havvan teie?
Esa iste tooli pääla,
ema tooli veere pääla.

„Tule üles, memmekene,
istu üles, isakene,
tule mo kirstu kirjutama,
ande vakka valmistama!”
„Ei saa tulla, tütrekene!
Mull om suu mann surma haisu,
käe mann om kääpa haisu,
külle man om külma haisu.”

„Tule ikki, memmekene,
ma küttan sauna külemesta,
heidan lõunu hebemesta,
vihun suu mant surma haisu,
käe manta kääpa haisu,
külle manta külma haisu.”
„Ei või tulla, ei tõota,
Jummal su kirstu kirjutagu,
ande vakka valmistagu!”

Viisid: Karl Kink (70 a) (ERA III 7, 303 (17a) < Rannu khk ja v, Verevi k – G. Laugaste, 1936) ja Eeva Vihand (78 a) (EÜS VI 718 (20) < Puhja khk, Kavilda v – M. Pehka, 1909), teksti kirjutas üles H. Raag (H III 10, 109/10 (16) < Rannu khk, 1889).

Ema haual

Otepää

1.

2.

KOS MA AJA OMA KARJA,
kos ma keera oma kirja?
Aja memme avva pääle,
keera memme kirstu pääle.
Mis säält avvast vasta paisti?
Memme ennitse liniku,
suure suve rätikese.

Sääl ma iki ja nõreti.
Kuulis memme, kostis memme:
„Mis sa iket, tütar vaene?”
„Mis ma ike, memmekene! –
Jätit varra vaeses latses,
enne aiga armetus:
tulep rikas riidelema,
varaline vandelema.”

Kon ma istu, sääl ma ike,
kon ma saisa – saina like,
sinna juosk üits ojakene,
tegines üits tiigikene.

„Tule üles, memmekene,
tule aastas armu anma,
suves suuda mõskema,
päivas pääda silitsema!”

„Ei ma lää, mu tütar vaene –
jummal sulle armu angu,
suvi sinu suuda mõsku,
päiv sul pääda silitsegu!
Mul om suu man surmahaisu.
käte man om kääpahaisu,
muul kihal mullahaisu.”
„Tule üles, memmekene –
ma tie lipe linnukesita,
ma tie lipe maasekista,
küta sanna köömenista,
avvu vihta anikista. –
Mõse suu mant surmahaisu,
käte manta kääpahaisu,
muul kihal mullahaisu.
Tule üles, memmekene!”

„Ei ma lää, mu tütar vaene!
mul om kolmi hoitijata:
Tooni poiga pähitselõ,
Tooni tütar jalutsella,
vana Tooni keskeella.”

Viisid kirjutas üles A. Kiiss (EÜS V 150 (65) < Otepää khk, Vastse-Otepää v, Juusa t – < Mari Wulff (71 a) 1908) ja (EÜS V 146 (45) < Otepää khk < Palupera metsavahi karjus (umb 70 a), 1908); teksti Villem Vaher (H II 44, 513/5 (19) < Otepää khk, 1891).

Ema haual

Otepää

Vaenelaps

LÄTSI KARJA SAATÕMAIE,
värrist vällä veerimaie.
Saadi karja saarõ pääle,
kari kirjo kingu pääle.
Aie ema avva manu,
veere esä avva manu.
Sääl ma linki liiguti,
raudast usta raputi.
„Tulõ üles, esäkene,
tulõ üles, emäkene!”

„Ei või minna, tütarlatsi,
ei või astu, armas latsi –
külä kündjä nägevä,
vallamaa äestäjä vaatava:
kost see koolu kodu saanu,
mahaviidü majja saanu?
Kes on seda enne näinu,
et on koolu kodu saanu,
mahaviidü majja saanu?”

„Tulõ üles, esäkene,
tulõ üles, emäkene!
Tulõ üles ütes tunnis,
astu ahju palangus!”

„Ei või minnä, tütär vaenõ,
ei astu valejõde: –
mull om man maahaisu,
suu man om surmahaisu,
käterätin kärnä haisu,
põllõ man om põrmuhaisu.”

„Ma tii lipõ livvakude,
muuda mugla anumadõ,
mõsõ manta maahaisu;
suu manta surmahaisu,
käterätist kärnähaisu,
põllõ manta põrna aisu!”

Ei või, ei või, tütar vaene,
tullu ei või esakene,
tullu ei või emäkene!”

Viisi kirjutas üles A. Kiiss (EÜS V 146 (47) < Otepää khk < Palupera metsavahi karjus (umb 70 a eit), 1908); teksti Johannes August Palm(kütte) (H II 31, 653/4 (2) < Otepää, 1890).

Ema haual

Otepää

EMA VIEDI LÄVESTA –
arm pagesi paesta,
ema viedi teeda mööda –
arm laskse laanda mööda,
emä hauda panneti –
arm ala lamesi.

„Emakene memmekene,
tule üles ütes tunnis,
aig kui ahju palangus!”
„Ei või minna, tütrekene,
suu man ol’ surmahaisu,
kässi man ol´ kääpahaisu,
rindu man ol´ raipehaisu.”
„Ma tie lipe livvakuhe,
lämmä vie lännikuhe,
mõse suu mant surmahaisu,
käsi manta kääpahaisu,
rindu manta raipeaisu.”
„Ei lase rist mul ringutada,
kääbas käpa (kätta?) küünitäda.”

Viisi kirjutas üles A. Kiiss (EÜS V 146 (45) < Otepää khk < Palupera metsavahi karjus (umb 70 a), 1908), teksti (H. Maasen (E 26436/7 (29) < Palamuse < Otepää khk, Vastse-Otepää v, 1896).

Ema haual

Kambja

AI MINA KARJA KABELISSE,
oma emä haua manu.
„Tule üles, memmekene!”

„Ei ma ei lää jo, tüttrekene –
mul om manu maahaisu,
kätte mann om kääpähaisu.”

„Tõuse ikke, memmekene!
ma tii lippe livva sisse,
sõmera vii tii lõukele –
mõse manta maahaisu,
suu manta surmahaisu,
kätte manta kääpähaisu.”

„Ei ma ei lää jo, tüttrekene –
suure löövä suu pääle,
kõrgi lööva kõrva pääle.!

Laulnud Ann Aamon (60 a) (EÜS VII 2712 (14) ja EÜS VII 2635/6 (13) < Kanepi khk < Kambja khk – J. Sossi ja P. Tatz, 1910).

Ema haual

Kambja

EMAKENE ENNEKENE,
mesirinda memmekene,
maha mind jätsid marja-suuru,
kivi pääle kirbu-suuru,
jätid mind ilmale ehita,
jätid mind vallale valitseta,
kihelkonna kängistelle.
ilm mind ehit ilbakile,
vald mind vana rõivaella.

Ai mina karja kabelisse,
oma emä haua manu.
„Emakene ennekene,
mesirinda memmekene,
tõuse üles hauasta,
tule ilma sa elama!”

„Ei või tõusta, ei tõota.
ei või tõusta, poiga noore –
mo om ammu hauda pantu,
mo on mullu mulda viitu,
toona kannet kalmule.
Muru mull kasund mulla pääle.
haljas haina haua pääle,
ristikheina rinna pääle,
jaanihaina jalge pääle,
kõrt-heina külle pääle,
kastehaina kaala pääle,
söödihaina südame pääle!”

Poiga vastu kostimaie:
„Ma niita muru mulla päälta,
halja haina haua päälta,
ristikhaina rinna päälta,
jaanihaina jalge päälta,
kõrt-heina külle päälta,
kastehaina kaala päälta,
söödihaina südame päälta.”

Ema kuuli, kosti vasto:
„Ei või tõusta, ei tõota,
ei või tõusta, poiga noore-
mull on mana maa-haiso,
suu man on surma-haiso,
kätte mann on kärna-haiso,
linikun on liiva-haisu,
kõrikun on kõlla-haisu.”-

Poiga vasto kostimaie:
„Mõsen manta maa-haisu,
suu manta surma-haisu,
kätte manta kärna-haisu,
linikusta liiva-haisu,
kõrikusta kõlla-haisu.
Tule siis ilma elama,
tule ilma ehitama,
tule valda valitseme!”

„Ei või tõusta, poiga noore,
ei või tõusta, ei tõota –
mull on manna katsi vahti:
Looja hurta, Maarja kikkas.
Kui ma johu liikutama,
vähäst jalga väänatama,
Looja hurta (nakas) haukemaie,
Maarja kikkas kirgemaie.”

Viis: Ann Aamon (60 a) (EÜS VII 2712 (14) < Kanepi khk < Kambja khk – J. Sossi ja P. Tatz, 1910); teksti kirjutas üles S. J. (H III 21, 548/50 (8) < Kambja, 1894).

Ema haual

Kambja

1.

2.

IKIS KAKSI VAESTALASTA,
ühe ema haua pääl,
kahe kalmu kaane pääl,
ühed rätikud käessa,
ühed kirjad rätikussa,
mure numred nurga pääle.
„Tõuse üles, memmekene,
tõuse üles, taadikene,
tõuse minu kirstu kinnitama,
Mari vakka valmistama!”

„Ei või tõusta, tüttar noori,
ei või tõusta, ei tõota,
muru om kasvan mulla pääle,
aruheina haua pääle,
ristikheina rindu pääle,
jaaniheina jalutsisse.”

„Tõuse iki, memmekene,
tõuse iki, taadikene,
ma tuun Virust vikati,
Lustiverest toon ma luisu –
niidan muru mullikile,
aruheina härgadele,
ristikheina Ristudele.”

„Ei või tõusta, tüttar noori,
ei või tõusta, ei tõota!
Kes om seda enne näinud,
enne näinud, muiste kuulnud,
et om maita maasta tõusnud,
raibe auasta ülenud,
mis om ammu hauda pantud,
ammu hauda mulla alla,
valge laudade vahele,
kena kirstu keskeella!”

Viis: Ann Aamon (60 a) (EÜS VII 2712 (14) < Kanepi khk < Kambja khk – J. Sossi ja P. Tatz, 1910); (teine viis: EÜS II 19 (72) Rõngu khk, Pühaste k – hr. Bruus, 1905), tekst: Mari Paabu (60 a) (EÜS VII, 2667/8 (41) < Kambja khk – J. Sossi, 1910).

Ema haual

Puhja

OH MEID KAHTE VAESTA LASTA –
sööme ühte, joome ühte,
peame ühte peenid särgid,
kulutame ühte uvve kuvve.

Lääme jaanipääv kiriko,
murerätikud käessa,
murekirjad kinastessa.

Sa lääd esa avva pääle,
ma lään ema avva pääle.

„Tõuse üles, memmekene!”

„Ei või tõusta, tüttar noori,
ei või tõusta, ei tõota –
muru on kasunud mulla peale.
aruheina aua peale,
ristikaina rinna pääle
sinilille silma peale,
kullerkupu kulmu peale,
(kullerkupu kakruella)
käharad heina kätte peale,
niinepu nisade peale,
jalakast jalgade peale,
pärnametsa päitseesa,
kadakas karvade vahele!”

„Tõuse ike, memmekene,
tõuse ike ja tõota!

Tõuse mo pead sugema,
tõuse vakka valmistama,
kirstu kaanta kinitama!”

„Ei või tõusta, ei tõota
Mind om mullu mulda pantu,
Mullu kalmu kannetu –
Ei tule koolijas kodusse.

Jumal so pea sugegu,
annivakka valmistagu,
kirstu kaanta kinnitagu!”

Viis: Ann Minka (EÜS VI 725 (44) < Puhja khk, M. Pehka, 1909), tekst: Miina Uibo (78 a) (ERA II 78, 207/8 (1) < Puhja khk, Kavilda v, Saare k – R. Viidebaum,1934), täiendatud (E 18549/50 < Puhja khk, Palupõhja – Jüri Kuusmann, 1895).

Ema haual

Puhja

ÜSNA VÄIKE OLLI MINA,
kui ju mateti mu ema.

Karjas käisin leidsin mina,
kus oli matetu mu ema –

valge mäe liiva sisse,
suure raske mättä alla.

Mina kostsi oma emäle:
„Tõsta pääd, mo emäkene!”

Emä koste mulle vasta:
„Ei või tõusta, tütar vaene,

rist om raske ringutada,
kaelas käs’si kergitada.”

Mina kaiba oma emäl,
mes mul tegi võõras emä:

võõras emä minnu pes’s,
kolm kõrd mulle vitsu and’,

võõras emä minnu saat’
uibuaida vitsu ot’sma.

Sii uibu läikse õilmi täis
ja minu silmad pisaraid,

uibust maha kukkus õilmi
ja minu silmäst pisaraid.

Laulnud Maali Kikkas (20 a) (EÜS VI 719 (24) ja EÜS VI, 753/4 (22) < Puhja khk, Kavilda v – M. Pehka ja E. Eisenschmidt, 1909).

Ema haual

Puhja

1.

2.

3.

MÕTLI KÄO KUKKUVATA,
laane lindu laulevata –
ei ollut käo kukkumassa,
laanelindu laulemassa –
olli kaitsi vaestalasta.
Tõine pühkse tõise sil’mi,
silmä veeresta vesida.

Kulda-kirja rätt ol’li käen,
õbedatse rätinuka,
mure-nummer nuka pääl,
rõõmu-kirja keskeella.

Kui kaep nummert nuka pääle –
mure neil manna maadelie,
kui kaep kirja keskeelle –
rõõm neil manna maadelie.

Olli kaitsi, iki kaitsi:
„Tõse üles, memmekene,
tõse kirstu kirjutama,
kaasa vakka valmistama!”

„Ei või tõusta, ei tõota –
mul om aina avva päälla,
sinililli sil’mä päälla,
kullerkupu kolmu päälla,
kasteaina kaala päälla,
mul om muru moka päälla,
ristikaina rinna päälla!”

„Emakene memmekene,
ma a’a karja kabelide,
söödä aina avva päälta,
orasaina obesille,
ristikaina ritsikille,
kullerkupu konnadelle,
sinililli sigadelle –
tõse ikki, memmekene!”

„Ei või tõusta, ei tõota –
mul om manna maa-aisu,
suu manna surma-aisu,
kaala manna kalmu-aisu!”

„Tule iki, memmekene,
ma kütä sanna köömeluista, (köömenista)
rõõsast piimäst eidä lõunu,
ma tii villust sulle viha,
laasik paklist tii sul lava,
mõse manta maa-aisu,
suu manta surma-aisu,
tõse iki memmekene!”

„Ei või tõusta, ei tõota –
kessi sedä enne nännu,
enne nännu, muiste kuulu,
et om koolijas koduna,
külmä-jalga me talula!”

Viisid: Ann Minka ( EÜS VI 725 (43 ja 44)  ja Kadri Sütt (EÜS VI 727 (52) < Puhja khk – M. Pehka, 1909), tekst: Kadri Sütt (75 a) (EÜS VI 833/5 (95) < Puhja khk, Kavilda v – M. Pehka ja E. Eisenschmidt, 1909).

Ema haual

Puhja

MEIE KATSI VAESTALASTA,
lääme Jaanipäevän kabeli,
üte emä avva pääle.

Murerätiku peona,
murenummer nuka pääl,

tõine pühksi tõise silmi,
tõine tõise pääd silitsi.

„Tule üles, memmekene!”

Emä kuulep, kostab vasta:
„Ei või tõusta, ei tõota –
liiv ei lase liigutada,
aud ei lase aigutada,
madu suuda maigutada;
mul om man jo maa-aisu,
suu man (manna) om surma-aisu,
käe man mull kääpä aisu
liniken (linikunna) om liiva-aisu.”

„Tule iks tule, memmekene!
Ma kütä sanna köömenista,
avvu viha villatsista,
lava laasik pakelista,
lõunu viska rõõsast piimäst;
ma tii lippe lillakist,
tõise lipe maasikist,
kolmanda tii kobrulehist –
mõse manta maa-aisu,
suu manta surma-aisu,
linikeista liiva-aisu.”

Emä kuulep, kostap vasta:
„Ei või tõusta, tüterinna,
ei või tõusta, ei tõota –
mul om muru mokka pääl,
orasaina otsa pääl,
kullerkupu kulmu pääl,
sinililli sil’mä pääl,
kasteaina kaala pääl,
angerpüsti avva pääl.”

„Tule iks tule, memmekene!
Ma a’a karja kabelide,
söödan muru moka päälta,
kasteaina söödä karjale,
orasaina obesile,
sinililli sigadele.
Tule iks üles, memmekene,
tule kirstu kirjutama,
maari vakka valmistama,
tule kaugasta kaema,
tule toime tundemaie!”

„Ei või tõusta, tüterinna,
ei või tõusta, ei tõota –
sul om kirstun kirivita,
alla kaase kaunikesi,
kutsu küläst külätaate
kutsu küläst külämemme,
kutsu mäelt Märdi naene,
kutsu alast Andsu naene –
nii sinu kangasta kaegu,
nii sinu toime tunnistagu!”

„Ei tule talult talutaate,
ei tule küläst külämemme!
Tule üles, memmekene,
tule kirstu kirjutama,
veime vakka valmistama!”

Emä kuulep, ütlep vasta:
„Ei või tõusta, tüterinna,
Ei või tõusta, ei tõota –
Jummal sul kirstu kirjutagu,
Maari vakka valmistagu!”

Viis: Kadri Sütt (75 a) (EÜS VI 727 (52) < Puhja khk, Kavilda v – M. Pehka, 1909), tekst Eeva Vihand (78 a) (EÜS VI 746/9 (15) Puhja khk, Kavilda v – M. Pehka, E. Eisenschmidt 1909), täiendatud (H I 2, 515 (10) < Puhja khk, Suure-Ulila v – D. Sell, 1888)

Ema haual

Võnnu

Tütre kurbus!

TULEVA NII PIKÄ PÜHI,
pikä pühi, armsa aea.
Mu läävä esäle-imäle,
kohe lää mina vaene?
Mull pole essä, mull pole immä,
mull pole õiget õpetajat.

Kõrdsi uss ja letilaud –
nii minu esä, nii minu imä,
nii minu õige õpetaja.

Söödi ma karja, joodi karja,
ai ma karja kabelihe,
esä-imä havva pääle.

„Tule üles, imäkene.
tule toime tunnistama,
tule kangast kaema!”

„Ei ma jõvva, tütrekene –
käe-luu mull katest katki,
sälä-luu mull säitsmest katski,
jala-luu mull jakust katski.
Minu man om mullahaisu,
suu man mull surmahaisu,
käte man mull kääpahaisu,
varvaste man vaglahaisu.”

„Tule iks üles, imäkene –
ma tuu lipet livvakuga,
lämmä vii tuu länikuga,
mõse suu mant surmahaisu,
käte manta kääpahaisu,
varvaste mant vaglahaisu,
muult ihult mullahaisu.”

„Ei või tõusta, tüttar noori,
ei või tõusta, ei tõota!
Kes om seda enne näinud,
enne näinud, muiste kuulnud,
et om maita maasta tõusnud,
raibe auasta ülenud,
mis om ammu hauda pantud,
ammu hauda mulla alla,
valge laudade vahele,
kena kirstu keskeella!”

Viis: Juuli Otmann (54 a) (ERA III 6, 184 (6) < Võnnu khk, Kastre-Võnnu v, vstm – K. Leichter, 1931), teksti kirjutas üls Taavid Lätti (H II 29, 717/8 (11) < Võnnu khk, 1889), täiendatud (EÜS VII, 2667/8 (41) < Kambja khk – J. Sossi < Mari Paabu (60 a), 1910).

Vara vaeslapseks. Ema ja armud. Ema haual

Puhja

Kui ema ärä koolep

EMAKENE MEMMEKENE,
rühksid koolda, ei elada,
maha minu jätid marja-suuru,
põrmandule põrmu-suuru,
kivi alla kirbu-suuru,
läve alla läätsa-suuru.

Memme viidi lävest väl’lä –
armu aste akenista,
memme viidi värätesta –
armu aste laideesta,
memme viidi tiida müda –
armu läits tii viirda müüda,
memme auda lastanessi (laskenessi) –
armu alla langenessi.

Tulep sii puulba õdagu,
muu kik lääva esäsile,
esäsile emäsile –
kohes lää mina vaene?

Võti ma liita liiva poole,
võti kaiva kalmu poole,
liidi üles liiva usse,
kaivi üles kalmu kaase.
Mes sinnä sisse silmätie?
Emä ennitse linike,
taade vastatse kasuka.

„Emakene memmekene,
tule mul kirstu kinnitama,
tule mu vakka valmistama!”
„Tütarlaits mul linnukene,
ei ma tõse, ei tõota –
mul jo manna maa-haisu,
kaala man mul kalmu-haisu.”

„Emakene memmekene,
ma küta ahju köömenista,
haun viha virdeesta,
lõunu heida rõõsast piimast –
vihu manta maa-haisu,
suu manta surma-haisu.
kaala manta kalmu-haisu.
Tõse iki ja tõota!”

„Tütarlaits mu linnukene,
ei ma tõse, ei tõota –
mul jo kalmu kaala päälla,
ristikheina rinna päälla,
sinililli silma päälla,
kullerkupu kulmu päälla.”

„Emakene memmekene,
tõse iki ja tõota!
Ma aja karja kabelide,
sööda muru mullikile,
ristikheina lehmielle!
tõse kirstu kinnitama,
tõse vakka valmistama!”

„Tütarlaits mu linnukene,
ei või tõusta, ei tõota –
kes om seda enne nännu,
ennem nännu, muiste kuulnu
et to koolijas kodunna
karvapää kaasitaman!
Jumal sul kirstu kinnitagu
Maarja vakka valmistagu!”

Viis: Eeva Vihand (78 a) (EÜS VI 727 (52) Puhja khk, Kavilda v – M. Pehka, 1909), tekst: Leenu Rest (85 a) (E 59383/5 < Puhja khk, Pori – A. Vahkal, 1924); täiendatud (EÜS VI 749 (16) < Puhja khk, Kavilda v – M. Pehka ja E. Eisenschmidt < Eeva Vihand (78 a), 1909); (EÜS VI 769 (33) < Puhja khk, Kavilda v – E. Eisenschmidt < Kadri Sütt (75 a), 1909); (ERA II 78, 247 (6) < Puhja khk, Ulila v, Kannu k – R. Viidebaum < Liiso Pehka (sünd. 1842. a) (Kopeeritud K. Soldani üleskirjatstest (1932. a.), 1934).

Ema haual

Sangaste

JUMAL JUMALAKENE,
Mari Madaleenakene!
Oles mul ema elanu,
kavva ollu kasvataja –
oles mul kotus kõrgemal,
mõni rind rikkaam.

Nüid ole Kaie ma kasina,
nüid ole Maie ma madala.
Ei ole armu andijaid –
enam on hirmu heitijaid
kui om armu andijaid.
Hirmu heitja elasse,
armu andja hauda lännü:
Jummal sunnis surma kätte,
näe nälļa koolu kätte,
kes võtţ varra mu vanema,
enneaegu emakese.

Jät mu küla ehitada,
valla naiste valmistada. –
Küla ehit külipäidi,
valla naene vastupäidi.

Jätnu maha marja-suuru,
põrmantule põlve kõru,
läve ala läätsa-suuru,
usse ala ua-suuru,
kivi ala kirbu-suuru.

Kohe lää ma vaene,
kohe astu ma armetu?
Lää aita armu otsma:
ait lüü mu armetus;
lää kotta kohust otsma:
koda lüü mu jõetus;
lää tarre õigust otsma:
tarre lüü mu tapetus.

Võõras emä Võnnu-kuri,
kate must kasvataja,
istus ema istemel,
astus ema asemel,
sääd mu ema sängi pääle,
tuke emä tooli pääle.

Ära taht mu süä laheda.
katski minna meelekene!

Oles ma tiias Tooni tare,
magajide maja paiga –
üles ronis nukke pidi,
maha saassi sainu mööda;
maha löössi koolu usse,
põrutasi põrgu värre, –
välla toossi oma ema,
kannassi ma kasvataja.

Ema havvasta kõneli:
„Tütarlatsi linnukene,
ei saa minna, ei saa tulla,
mul om manna maa hais,
suurrätin surma hais,
käissenna kääpa hais.”

„Emakene memmekene,
ma tii lipe liivakude,
musta mugla mollikude,
mõse manta maa haisu,
suurrätist surma haisu,
käissesta kääpa haisu.”

„Tüttarlatsi linnukene –
katski käe, katski jala,
katski kümme külleluud,
katski säitse sälļa luud. –
Lase ei liiv mu liigutada,
haud mul suuda ammuta,
kääbas kätta küünitada.”

Viisi kirjutas üles A. Kiiss (EÜS VI 210 (92) < Sangaste khk, 1909), teksti A. Luksepp (H II 51, 325/7 (1) < Riia l. < Sangaste khk, 1894).

Ema haual

Sangaste

IMEKENE MEMMEKENE,
mino meeli-marjakene!
Är’ sa kuolid koolu-aigu,
maha viidid marja-aigu,
kalmu kaara külvi aigu,
liiva lehe tulleena.

Oi Jummal-Jumalukene,
Maari matal´ linnukene!
Oles mu emä elanü,
kavva ollu kasvataja –
oles ma kotus korgep,
mõni rind rikkap.

Nüüd ole Kai’e ma kasina,
nüüd Mai’e ma madala.
Jummal, sunni sur³ma kätte,
näe nällä-koo³lu kätte,
keä võt´ varra mu vanemba,
enne aiga emäkese.

Jät´ mu maha marja-suuru’,
läve ala läädsä-laiju’,
usse ala ua-suuru’,
kivi mano kirbu-suuru’
põrmadule põlve-korru’.

Jät´ mu külä ehitede,
valla naiste valmistede;
külä ehit küllipäide,
valla-naine vastupäide,
võõras´ naine võõripäide.

Oi Jummal-Jumalukene,
Maari matal´ linnukene!
Os ma tiijas Tooni tare,
magajide maja-paiga –
üles ma noolis nukke mööda,
maha saasi saino mööda.
Maha löösi’ koolu usse,
põrutasi põrgu värre’ –
vällä toosi oma emä,
kannasi ma kasvataja.

Ma aja karja kabelide,
emäkese avva mano,
kandija kalmu kõrvale.
Lää ma usta liigutama,
kaanekesta kangutama:
„Tule üles, imekene,
astu üles, armukene –
suves suud mõskemaia,
pääväs pääd sugimaia,
talves taari tegemä!
Tule üles ütes tunnis,
astu ahu-palangus!”

„Ei või minnä, tütrekene,
ei või astu, armukene –
mull om man maa-aisu,
liniken mull liiva-aisu,
suurätin surma-aisu,
käüseena kääpä-aisu
kaali sisen kalmu-aisu.”

„Imekene memmekene,
mino kallis kandijani,
ma tie lipe livvakude,
mugla muude anumede,
mõse manta maa-aisu,
linikesta liiva-aisu,
suurätist surma-aisu,
käüsesta kääpä-aisu.”

„Ei või minnä, tütarlatsi,
kaeda üles, kallis latsi –
katski käe’, katski jala’,
katski kümme külle-luud,
katski säidse sällä-luud,
katski pestü pää-luu,
katski murtu kaala-luu.
Lase-ei liiv mull liigutede,
aud mull suuda ammutada,
kääbas kättä küünütädä.”

Oi Jummal-Jumalukene,
Maari matal´ linnukene!
Kohe lää ma vaene,
kohe astu, armetu?
Lää ma aita armu ots´ma –
ait lüö mu armetus,
lää ma kotta kohut ots´ma –
koda lüö mu kuolus!

Enämb om hirmu eitijida
kui om armu andijida;
hirmu eit´jä eläse,
armu and´ja auda lännu.

Auan minno armastase,
auan minno alalese,
kalmun kallist kahitsese.
Oh Jummal-Jumalukene,
Maari matal´ linnukene –
kunas sa mu auda viid,
kunas sa mu kalmu kannad?
Siin pand hirm mu igitsemä,
vihä pand mu värisemä.

Viisi kirjutas üles A. Kiiss (EÜS VI 210 (92) < Sangaste khk, 1909), tekst: Liis Kurg (60 a) (H II 5, 467/71 (136) < Sangaste khk – Joosep Hurt, 1877).

Ema haual

Sangaste

NAKSI AME ARGENEMA,
ihu-kattus (-kottus?) kakkenema,
sis tuli mielde memmekene,
mielde memme armukene.
Mielde tulli minneenne,
kõrvu tulli kõndeenne,
süämede süvveenne.

Lätsi karja saademaie,
värrist välla veerimaie;
saadi karja saare pääle,
kiirdse ime kirstu manu.
Naksi linki liigutama,
rauda ussi raputeme:

„Tule no üles, imekene,
mesimarja memmekene!
Tule üles ütes tunnis,
astu üles ajastakis!”

„Ei või minna, tütarlatsi,
ei või astu, armas laits –
mul om man maa-haisu,
suu man surmahaisu,
liniken liiva-haisu.
kõriken kõlla-haisu,
kätte man om kääpa-haisu.”

„Imekene, memmekene,
ma tii lipe liuakude,
mugla muude anumide;
laudi tie laasist pakkulista;
kütta sanna küömenista,
viha avvu villa lattakista;

mõse manta maa -haisu
suu manta surma-haisu,
linikesta liiva-haisu,
kõrikesta kõlla-haisu!”

„Ei või minna, tütarlatsi,
ei või astu, armas laits –
ei lähä koolijas koduje,
külmajalga kambeisse!”

Viis kirjutas üles A.A. Borenius-Lähteenkorva (ERV 2 (6) < Sangaste khk, 1877) (SKS, Lähteenkorva, 302); tekst: Mari Parv (80 a) (ERM 144, 54/5 (66) < Sangaste khk, v, Mäe k, Rõõmu t – August Karu, 1920), täiendatud (H IV 3, 892/3 (11) < Sangaste khk, Uniküla k – Villem Korb (üleskirjutaja) Friedr. Kuhlbars (saatja), 1890).

Ema haual

Sangaste

Tütar ema haua pääl

EMAKÕNE MEMMEKÕNE,
rühksed koolda, ei eläde.
mõtsid kooba kullast tettü,
havva vasesta valetu.
Ole-ei kuupa kullast tettü,
haud ei vasesta valetu! –
Kuup om külmista kivesta,
haud om mustasta mullasta;
kuup om ärä kopitenu
haud om ärä hallitenu.

Vaene laits ma vaimukõne,
lätsi emä havva manu,
liitse emä liiva ligi.
Sääl iks linki liigutesi,
kalmu kaasi kangutesi:

„Tule iks üles, emäkõne,
astu üles, armukõne,
tule teeda juhateme,
elukõista ehtimaie!
Tule liivast, anna lina,
astu avvast, anna hamet!
Tule ütesse tunnisse,
astu ahju-palankusse!”

Emä sis vasta ütelie,
armu vasta avaltie (hauast?):
„Ei või tulla, ei või minnä,
Ei või tulla, tütärlatsi,
ei või astu armas latsi –
ei või tulla ehtimaije
elu teeda juhtumaie:
mul om manna maa-haisu,
suu manna surma-haisu,
linikin on liiva-lõhna,
kaputin om kalmu-haisu,
käe manne kärnä-aisu.
Silma süüdü sitikile,
huule joostu joosikile,
pale mardikile maatu.”

“Tule iks üles, emakõne,
Astu üles, armukõne!
Ma ti lipe livvakude,
musta mugla mollikude,
mõse iks manta maa-haisu,
kaputilta kalmu-haisu,
suu manta surma-haisu,
kõrvustegi kõlla-lõhna,
silmistegi sine-haisu.
Tule üks üles, emäkõne,
astu üles, armukõne!”

Emä sis vasta ütelie,
armu vasta avaltie:
„Ei või tulla, ei või minnä,
ei või tulla, tütärlatsi,
ei või astu, armas latsi:
külä kündija nägime,
valla karjusse kaesse:
kes om seda enne nännü,
enne nännü, muiste kuuldnu,
et om koolu kodu tullu,
havvan ollu ellu tullu,
maha matet maija tullu!
Kütä sanna sa küläle,
havvu vihta võõrile –
säält saad avvu enele.”

Emakene memmekõne,
jät mu küla ehitada,
valla naiste valmistada. –
Küla ehit külipäidi,
valla naene vastupäidi.

Viisi kirjutas üles A.A. Borenius-Lähteenkorva (ERV 2 (11) < Sangaste khk, 1877) (SKS, Lähteenkorva, 301), teksti Kristjan Gross (H II 31, 852/5 (1) < Sangaste khk, Laatre v, 1889), täiendatud (H II 51, 325/7 (1) < Riia l. < Sangaste khk – A. Luksepp, 1894).

Ema haual

Sangaste

ÄRÄ KOOLI EMÄKENE,
ärä ellä armuken,
oh halle, oh halle, oh kui halle lugu see!
Emä panti lautsille,
armu iste jalutsille,
oh halle, oh halle, oh kui halle lugu see;
emä panti kirstu sisse,
armu kerstu otsa sisse,
oh halle, oh halle, oh kui halle lugu see;
emä viidi lävest välja,
armu iste aknast välja,
oh halle, oh halle, oh kui halle lugu see;
ema viidi teeda mööda,
armu aste haina mööda,
oh halle, oh halle, oh kui halle lugu see;
jäin mina maha marja-suuru,
põrmandulle põrmu-suuru,
oh halle, oh halle, oh kui halle lugu see;
läve alla läätsa suuru,
kivi alla kirbu suuru,
oh halle, oh halle, oh kui halle lugu see!
 
Kon mina istse, seal mina ikse,
kon mina saise, sääl mina nutse,
oh halle, oh halle, oh kui halle lugu see;
sinna tekkus tiigikene,
kallas kalajärvekene,
oh halle, oh halle, oh kui halle lugu see.
 
Aste mina kua rada,
es ole kotta kutsujada,
oh halle, oh halle, oh kui halle lugu see;
aste mina aida rada,
es ole aidast andejada,
oh halle, oh halle, oh kui halle lugu see!
 
Võõras and tühja, ütel: tüki,
and ta pala, ütel: palju,
oh halle, oh halle, oh kui halle lugu see;
kik pand kiku kirjaesse,
kik pand pala paberisse,
oh halle, oh halle, oh kui halle lugu see.
 
Lätsi mina ema havva pääle,
hõikasin siis vaesekene,
oh halle, oh halle, oh kui halle lugu see.
„Emakene hellakene,
tule mul armu andejasse,
oh halle, oh halle, oh kui halle lugu see!”
Emakene kostanessa:
„Es või tõusta, es või tõusta,
oh halle, oh halle, oh kui halle lugu see,
mull om manu maahaisu,
suu man om surma-haisu,
oh halle, oh halle, oh kui halle lugu see;
ei tule koolijas koduje,
külmajalga kamberisse,
oh halle, oh halle, oh kui halle lugu see!”
 
Üles kirjutanud Jaak Tamm (koguja) (EÜS IV 387 (788) < Sangaste khk, Tõlliste v – M. Kampmann (saatja)).

Ema haual

Sangaste

ÄRA KOOLI EMAKENE,
ära ema armuke,
oh halle, oh halle, oh kui halle lugu see;
ema viiti lävesta,
armu astiv aknesta,
oh halle, oh halle, oh kui halle lugu see;
ema viiti väratista,
armu astiv’ üle aia,
oh halle, oh halle, oh kui halle lugu see;
ema viiti teeda mööda,
armu juusksiv arusid mööda,
oh halle, oh halle, oh kui halle lugu see;
ema hauda lastanessa,
armu ala heidedesse,
oh halle, oh halle, oh kui halle lugu see.
Jäi ma maha marja-suuru,
läve ala läädsa-suuru,
oh halle, oh halle, oh kui halle lugu see;
kivi all kui kirbuke,
läve all kui läädsake,
oh halle, oh halle, oh kui halle lugu see.
Jäi ma ütsind elama,
küll om halle lugu see,
oh halle, oh halle, oh kui halle lugu see!
 
Üles kirjutanud J. Tamm (H II 59, 811 (97) < Sangaste khk, Tõlliste v < R. T.,1898).

Ema haual

Sangaste

ÄRA KOOLI EMAKENE,
ära ema armukene,
oh halle, oh halle, oh kui halle lugu see;
ema panti lautsielle,
armu istseva jalutsille,
oh halle, oh halle, oh kui halle lugu see;
ema panti kirstu sisse,
armu kirstu nuka sisse,
oh halle, oh halle, oh kui halle lugu see;
ema viiti lävest vällä,
armu astseva aknast vällä,
oh halle, oh halle, oh kui halle lugu see;
ema viiti värrist vällä,
armu astseva üle aia,
oh halle, oh halle, oh kui halle lugu see;
ema viiti teeda mööda,
armu asteva haina mööda,
oh halle, oh halle, oh kui halle lugu see;
ema panti havva sisse,
armu havva nuka sisse,
oh halle, oh halle, oh kui halle lugu see.
 
Jäi mina maha marja suuru,
põrmandule põrmu suuru,
oh halle, oh halle, oh kui halle lugu see;
kon mina istse sääl ma ikse,
kon mina saise sääl ma nutse,
oh halle, oh halle, oh kui halle lugu see;
sinna tikkus tiigikene,
kaldus kala järvekene,
oh halle, oh halle, oh kui halle lugu see.
 
Astse mina aida rada –
es ole aidast andejata,
oh halle, oh halle, oh kui halle lugu see;
kõndse mina kua rada –
es ole kotta kutsujaida,
oh halle, oh halle, oh kui halle lugu see.
 
Võõras andse palakese –
pala andse, ütel: „palju”,
oh halle, oh halle, oh kui halle lugu see;
võõras andse raasukõsõ –
raasu andse, “rasses” pandse,
oh halle, oh halle, oh kui halle lugu see!
 
Üles kirjutanud J. Tamm (H II 59, 811 (98) < Sangaste khk, Tõlliste v < R. T.,1898).