Müüdilidseq lauluq

Karula

Suur tamm

***

ISTÕ JÕÕ PERVE PÄÄLE,
savijärve saarõ pääle.
Helm meil jõkkõ viirdü,
suur sõlg võrõndulõ.
Oll’ sis üts väiku veli,
väiku veli, vaiba kirvõs,
tuu nuu’ helme’ jõõst otsõ,
suurõ sõlõ võrõndust.
Sinnä’ kasvi kõrvi kõiv,
kõrvi kõiv, armi haab.
Veli lei üte kõrra,
tõotõli tõsõ kõrra –
tümi merde tümbsäti,
latva sattõ Saarõmaalõ.
Säält tetti näiu kirja kirst,
tuu kiitsk’ kinni’ pandõ’õn,
ammõrd’ üles avatõn.
Selle es tohi’ külä maada’,
külälatsõ’ lammõlda’.
Näiu kirst se kidsisi,
anni rambi’ rabisi’.
Kas teid tulgu’ kümme kütü,
vai saagu’ sada natu –
mul om kümme küdü amõt,
sada nadu linikut.

Viis: EÜS VII 8 (1) < Rõuge khk, Haanja – J. Gutves < Liiso Liblikas (1910). (< Räpina viis?)
Tekst: H III 50, 883/4 < Karula – J. Sööt (1902).

Põlva

AIÕ SÕA SÕÕRUMAHE,
malvi maaha ragomahe.
Ega jõvva’ sõda sõõrdu’,
malvi maalõ ragoda’.
Olli ütsi väiku veljä,
olli väiku, olli välle,
olli till’o ni teräne.
Leie lastu, leie katsi,
kolmandat jo koputõlli.
Tüvi merde tündsahtü,
ladõv sattõ Saarõmaalõ.
Miä tüvest tetäsi?
Tüvest tetäs tünderidä,
ladvast tetäs langalõimi,
keskest tetäs kistavarsi.
Miä üle jäänenesse,
miä säältä tetänessä?
Tetti ütsi kiilo kirstu,
kiilo kirstu, mõõlu vakka.
Kohe kuuldu kirstu kiidsuminõ,
kohe vaka vaagumist?
Inne kuuldu Ilmussihe,
pääle kuuldu Päivüssihe?.
Inne tulli’ kos’a’ Ilmussist?,
pääle kos’a’ Päivüssist?.
„Tere’, ilma illos tütär,
taiva all tarka latsi.
Kas sust saasõ? mino naist,
mino poja môrsijat?”
„Ei must saa’ sino naist,
sino poja mõrsijat.”
Pääle tulli’ kos’a’ Päivissist.
„Tere’, ilma illos tütär,
taiva all tarka latsi!
Kas sust saasõ mino naist,
mino poja mõrsijat?”
„Ei ma lää’ Pääväle,
Pääväl olli pall’o tüüdä:
hummogu täl tõsõminõ,
õdagu täl minemine.”
Tulli Kuu kosjovallõ.
„Kas sust saa mino naista,
mino poja mõrsijata?”
„Ei must saa’ Kuu naist,
Kuu poja mõrsijat.
Kõrra kaos, tõsõ kasus,
kolmanda kogoni ilma.”
Tulli Ago kosjovallõ,
Ago viina andõmaiõ.
“Ei must saa’ sino naist,
sino musta mõskijat,
sino kuiva kolkijat.”
Tulli Tähti täüsi miissi.
Ärä’ minnä’ looduvallõ,
looduvallõ ja säädüvälle.

Viis : ERA III 6, 232 (128) < Põlva khk, Mooste v, Säkna (Säknä) k – K. Leichter < Liis Herneh (Erne), 73 a (1931).
Tekst: H, Pôlva 1, 32/4 (11) – Pôlva khk – Joosep Hurt, Johan Hurt ja Eeva Hurt (1865-1875).

Hargla

Näiodõ tundmalda saadus. Suur tamm

SIIN MI LAULA SEE KÕRRA,
siin mi see ajastaj(a) –
Jummal teenes, miä saa(nõs),
kohe (meid) kua jäänenes!
Mõni (meist) viiäs Vennemaalõ,
saadõtaski Saarõmaal(õ)
sõaleibä sõkkuma,
vainu kalgõ kastõma.
Jummal sõkku’ sõaleib(ä),
Jummal kastku’ vainu kalg(õ).
Esi’ (ma-ks) pühi ese muru,
esi’ laabi velle lau(a),
pühkmä’ pühi pühä pall(u),
asu aiõ arumäel(e).
Läki hommõn kaaima.
Mis õks sinnä’ kasunõs,
kua tõugu tõsõnõs?
Sinnä’- ks kasvi kõrvi’ kõ(o’),
kõrvi’ kõo’, harvi’ haava’.
Mul oll’ üts väiku vel(i),
väiku veli, vaiba kirv(õs).
Üte leie – tümpsätü,
tõist tõot’ – tõrgatu.
Tümi-ks merde tümpsätü,
latv sattõ Saarõmaal(õ).
Kes tüme merest tõi,
latva saati Saarõmaalt?
Mul vellel viisi hiiru,
viisi hiiru, kuusi kõrvi.
Nee’ tüme merest tõi(õ’),
latva saati’ Saarõmaalt.
Tümest saiõ tündermann(i),
ladvast saiõ langalõimõ,
keskelt saiõ keeräkirstu,
Ainukõsõ annivakk(a),
kiä (lätsi) kinni’ kidsisten,
abarõdõ ammõrdõn,
kiä is lasõ’ küläl maad(a’),
külä latsi lammuskõll(a’).

ERA Pl 24A3 & ERA II 115, 116/118 (4) < Hargla khk, Taheva v, Hargla al – Heliplaadistatud Riigi Ringhäälingus < Liis Peltser, 78 a (1936).

Rõugõ

KES SÄÄL KUUSÕN KUKKUMANNA,
kes sääl varikun vahtimanna?
Neiu kuusõn kukkumanna,
peiu varikun vahtimanna.
„Tulõ’ maalõ, Marikõnõ,
maalõ linda’, Liisakõnõ!“
Tulli maalõ, kargsi tõlda,
istõ siiditooli pääle.
„Tere’, Mari, maalikängä,
tere’, Kadri, kardasukka!
Kas sa tulõt jo minulõ?“
„Ei ma lähä’ Pääväle –
Päiv näge pall’u vaiva –
hummukulla tullõ’õnna,
õdagulla minne’ennä.“
Kes sääl kuusõn kukkumanna,
kes sääl varikun vahtimanna?
Neiu kuusõn kukkumanna,
peiu varikun vahtimanna.
„Tulõ’ maalõ, Marikõnõ,
maalõ linda’, Liisakõnõ!“
Tulli maalõ, kargsi tõlda,
istõ siiditooli pääle.
„Tere’, Mari, maalikängä,
tere’, Kadri, kardasukka!
Kas sa tulõt jo minulõ?“
„Ei ma lähä’ Kuulõ –
Kuu om iks kuri miis
õdagulla tullõ’õnna,
hummukulla minne’ennä.“
Kes sääl kuusõn kukkumanna,
kes sääl varikun vahtimanna?
Neiu kuusõn kukkumanna,
peiu varikun vahtimanna.
„Tulõ’ maalõ, Marikõnõ,
maalõ linda’, Liisakõnõ!“
Tulli maalõ, kargsi tõlda,
istõ siiditooli pääle.
„Tere’, Mari, maalikängä,
tere’, Kadri, kardasukka!
Kas sa tulõt jo minulõ?“
„Ma iks lähä Aolõ –
Agu om iks ausa miis
õdagulla tullõ’õnna,
hummukulla minne’ennä.“

EÜS IX 1325 (193) < Rõuge khk, Tsooru v, Oina veski – A. O. Väisänen, A. Nirk, R. Tamm < mölder Märt Siipsen (pärit Tarvastust), 66 a (1912/13).
ERA II 26, 215/7 (11) < Rõuge khk, Tsooru v, Oina veski – Herbert Tampere < Liisa Purk (1930).

Räpinä/Vahtsõliina

TULLI ÜLES HOMMONGULTA,
varra inne valgõta.
Lätsi mõtsa kõndimahe,
hummongulta hulkimahe.
Näie kurõ kündvät,
käre äkli käändvät.
Võti ma kivi kivistikust,
võti kannu kannustikust,
kurõ lei maaha kopsahti,
käre maaha käpsähti.
Vei ma kodo imä kätte,
anni kotoh armu kätte:
„Imäkene helläkene,
küdsä’ kurgõ, keedä’ kärge.“
Imä pand’ salvilõ kasuma,
villavakka vinnümä.
Kurõst kasvi korgõ näio,
Kärest kasvi käpe näio.
Kiä tulli kosima,
kiä veerü viinuga?
Kuu tulli kosima
kuu veerü viinuga.
Kohe kuu hobõsõ ai,
linalehe liigutõlli?
Aiõ aida rästähe,
kargut’ kua katussõlõ.
Lätsi tarrõ tehrütämä,
lätsi tarrõ teretämä,
heidi piidsa pingi pääle,
lasi kinda lavva pääle.
Imä joosi aida poolõ,
küsse käpest näio käest:
„Kuulõ’, kurõ korgõ näio,
kuulõ’, käre käpe näio,
kas sa tahat kuu naasõs,
kuu poja mõrsijas?“
Saa-i meist Kuu naist,
Kuu poja mõrsijat –
Kuul om õks pall’o huult,
Kuul om pall’o kaia’ –
õdangult tulõminõ,
hummongult minemine.“
Kuu veerü sis kodo poolõ,
Kuu sõidi umma tiid.
Kiä tulli sis kosima,
kiä veerü viinuga?
Päivä tulli kosima,
Päivä veerü viinuga.
Kohe Päivä hobõsõ ai,
korgõ ruuna käänätelli?
Ai tä tsõõrilõ morolõ,
ai hall’alõ platsilõ.
Läts’ tä tarrõ tehrütämä,
lätsi tarrõ teretämä.
Imä joosi aida poolõ,
kaldu näio käest küsümä:
„Kuulõ’, kurõ korgõ näio,
kuulõ’, käre käpe näio,
kas sust saasi’ Päävä naist,
Päävä poja mõrsijat?“
„Uma imä helläkene,
ei must saa’ Päävä naist,
Pääväl om pall’o huulta,
Pääväl pall’o tallitust –
hummongulta tulõminõ,
õdangulta minemine.“
Kiä tulli sis kosima,
kea veerü viinuga?
Tähte tulli kosima,
Tähte veerü viinuga.
Kohe Tähte hobõsõ ai,
halli täku tähendeli?
Aiõ halli tarõ poolõ,
käände köögi lävele.
Imä joosi aida poolõ,
aida linki liigutõlli:
„Kuulõ’, kurõ korgõ näio,
kuulõ’, käre käpe näio,
kas sust saa Tähe naist,
Tähe poja mõrsijat?“ –
Imäkene helläkene,
imä kallis kandija,
söödä’ Tähte, jooda’ Tähte,
panõ’ talli Tähe hopõn.“
Tähte sei, Tähte jõi,
pääle söögi Tähte tennäs’,
haari mõõka tilistä’,
kaalarauda raputa’.
Imä ikulõ isusi,
imä nuutskõ nobõdahe:
„Annit ao kasvata’,
anna’ aigu ehtidä’!“

Viis: EÜS IX 1347 (293) < Räpina khk, Veriora v, Pääsma k < Põlva khk – A. O. Väisänen, R. Tamm < Mari Vierland, 41 a (1912). Fon 29 e.
H I 6, 82/3 (4) < Vastseliina – Peeter Saar (1894).

Vahtsõliina

Tähemõrsja

ISTÕ MA ILMA VEERE PÄÄLE,
tulli ma üles hummongult,
inne varra valgõt.
Lätsi mõtsa kõndima.
Näie ma kurõ kündevät,
harakat näi äestävät.
Võti ma kurõ kaala piten,
võti haraga handa piten.
Tõiõ kodo imä kätte.
Imä pand’ salvõ kasuma
ja villavakka vinnümä.
Kurõst kasvi kuldanäio,
harakast sirgu priski preili.
Kiä tull’ näiot kosjulõ?
Päiv tull’ näiot kosjulõ.
Ai tä aha aida ette,
mustakõsõ moro pääle.
Karas’ tä tarrõ teretämä:
„Tere’ imä, tere’ esä,
tere’ minnij neitsikene –
saa sust iks Päävä naist,
Päävä poja mõrsijat?“
„Saa ei must Päävä naist,
Päävä poja mõrsijat –
Päiv näge pall’o vaiva,
hummongult tä nõsõnõs,
õdakult tä minenes.“
Kiä tull’ sis näiot kosjulõ?
Kuu tull’ näijot kosjulõ.
Ai tä iks aha aida ette,
mustakõsõ moro pääle.
Karas’ tarrõ teretämä:
„Tere’, imä, tere’, esä,
tere’, ninni neitsikene!
Saa sust iks Kuu naista
ja Kuu poja mõrsijat?“
„Saa ei must Kuu naist,
Kuu poja mõrsijat –
Kuu näge pall’o vaiva –
õdakult tä nõsõnõs,
hummongult tä minenes.“
Kiä tull’ näiot kosjulõ?
Täht tull’ näiot kosjulõ.
Ai tä aha aida ette,
mustakõsõ moro pääle.
Karas’ tarrõ teretämä:
„Tere’, imä, tere’, esä,
tere’, ninni neitsikene!
Saa sust Tähe naista,
Tähe poja mõrsijat?
„Jah, saa must üts Tähe naanõ,
Tähe poja mõrsija.“
Sis istõ ma ilma veere pääle,
kuu kulla poolõ pääle.
Säält ma paisti pall’o maada,
üle ilma ilosamba.
Viis valda valgusti.
Kiä oll’ viil taivastõ takah,
kiä oll’ pilvete peräl?
Sääl oll’ iks nelli näiokõist,
sääl olli katsi kabukõist.
Sääl ma lõigi iks lõvvõnditsi
sääl ma kaki kalõvatsi,
minka iks keerdä’ kire ala,
minka saista’ sau ala.

Viis: RKM II 3, 104 (59) < Vastseliina khk ja v, Pulli k – I.-L. Leesmaa < Olga Grünthal, 77 a (1956).
Tekst: H I 6, 103/4 (9) < Vastseliina – Carl Fluss (1895).

Räpinä

Salmõ. Ilmatütär

TULLI ÜLES HUMMOGULLA,
varra inne valgõ-õta.
Miä oll’ tüü mul edimäne?
Suu oli suuri mõskimine,
pää oli lakõ sugimine,
jala käpe kängimine.
Ai ma tii tiigi poolõ,
ai ma jäle(‘) järve poolõ.
Tõi ma juvva’ Jutikele,
kanni vett ma Karessele.
Miä löüsi minnenäni,
kua ma kodo tullõnani?
Näi ma huu koolõvada,
linalaka lamõlõvat.
Kargsi mano kaemahe,
kaksi jõhe, kaksi katsi.
Vei ma kodo imä kätte:
„Imäkene, helläkene,
kandijani linnukõnõ,
kua’ sa suurõ’ suuräti’,
lasõ laja’ lavvaräti’.
Otsa kua’ kuu tähe’,
pääle kua’ päävä tähe’,
viirde vala’ vaskelanga,
keskehe iks loogakirja.
Sõs tulõ kuu jo kosjovalõ,
ago viina andõvahe.
„Tere, illos Ilmatütär,
taiva all sa tarka latsi.
Kas sust saasõ päävä naista,
pääva poja pruudikõista?”
„Ei must saa päävä naista,
päeva poja pruudikõista –
pääval om jo pall’o vaiva:
hummogulla tõsõmine,
õdagulla minemine.”
„Tere, illos Ilmatütär,
taiva all sa tarka latsi.
Kas sust saasõ kuu naista,
kuu poja pruudikõista?”
„Ei must saa joht kuu naista,
kuu poja pruudikõista:
kuul om jo pall’o vaiva –
kõrra kaos, tõsõ kasus,
kolmanda om kogoni ilma.“
„Tere, illos Ilmatütär,
taiva all sa tarka latsi.
Kas sust saasõ tähe naista,
tähe poja pruudikõista?”
„Tähele mul vaja minnä’,
tähe poja naases saia’ –
tähel omma jo hää’ hobõsõ’,
tähel kauni’ (?ka teisal sama) kaarasüüjä’:
liht näil pilvile libises,
pää neil tandse taivissile,
huulõ’ hoie näil teievä’,
kabja kangasta koieva’.“

EÜS VIII 179 (104) < Räpina khk, Veriora v – A. Sibul < Mari Treial, 40 a (1910-1912).

Räpinä/Rõugõ

Ilmanäio

ISTÕ, ISTÕ MA NO ILMA VEERE PÄÄLE,
kulla, kulla no joos kuu poolõ pääle.
Poolõ, poolõ ma nu ilma ilostõlli,
poolõ poolõ ma nu valda valastõlli.
Kiä, kiä tull’ mu kodo kutsumahe?
Esä, esä tull’ mu kodo kutsumahe.
“Tulõ’, tulõ’ nu õks kodo, tütäreni,
kallu’, kallu’ sa joos kodo, imekana!”
“Miä, miä annat mullõ esäkene?
Mullõ, mullõ nu õks kari kalõhõlli,
mullõ, mullõ no õks anna’ esä aita:
sõs ma, sõs ma nu õks kodo kalduhõllõ,
veerü, veerü no joos vele värehtille.
Sõski, sõski ma hot’ lää-äi töödehelle –
parõmb, parõmb om mul parrõl peesütellä’,
hirre, hirre pääl kõõ hüä hiidüskellä’.”

Viis: EÜS I 203 (66) < Räpina khk, Veriora v – A. Sibul < J. Poolakese näitemängu käsikirjast.
Tekst: EÜS IV 670 (1511) < Rõuge khk, Vastse-Kasaritsa – Jakob Orav (1889).

Vahtsõliina

Neli neitsüt. Ilmatütär

ÜTS MEIL LAULU LÕPÕTAGÕ’,
tõõnõ armas alostagõ’,
sõrmussist iks tinatsist,
vasitsist vahelikast.
Olõ-õs iks sõrmus meil tinanõ,
vasinõ vahelinõ –
tuu oll’ laulu langasist,
pääl oll’ kirjo pärnäkirjä,
seeh väiku’ virvekese’,
kosinõda’ kabukõsõ’,
uma kolga kullakõsõ’,
uma veere virvekese’,
olli’ nä iks pilvi peräh,
istõ’ nelli neitsikeist,
pääle viil kats kabokõist.
Istõ’ nä ilma veere pääl,
olli’ kuu kulla poolõ pääl.
Säält nä paisti’ pall’o maad,
üle ilma ilosalt,
viis valda nä valgusti’,
kuus kolka kumõndi’.
Sääl na lõigi’ lõvvõndit,
sääl nä kaki’ kalõvatsi,
uma vele sõtta minnä’,
minka keerdä’ kire ala,
minka saista’ sau ala,
minka veerdä’ vainulõ,
valmista’ velel verevalangohe.

Viis: RKM II 3, 104 (59) < Vastseliina khk ja v, Pulli k – I.-L. Leesmaa < Olga Grünthal, 77 a (1956).
Tekst: H I 6, 214 (28) < Vastseliina – Jaan Sandra (1894).

Vahtsõliina

Kuldnaanõ

OH TII’ ULLI’ NOORÕ’MEHE’,
taiulda talopoja’.
Tahtsõ’ tii’ puusta naista tetä’,
taropakust tahoda’.
Panni’ kulla palgõhõs,
hõpõ iä ilosas.
Kuld sulas soolamaitsõh,
hõpõ hõõrus hõlma võttõh.
Jääs kuld jäle pääle,
satas hõpõ sammu pääle.
Olli mul ütsi väiku vell’o,
esi’ till’o, esi’ terävi,
tuu hõpõ maast võtt’e,
kulla sai sammu päältä.
Vei hõpõ sepä kätte,
kulla ravvarähnile.
„Tii’ seppä, tilka’ seppä,
tii’ tsõdsõl tsõõri sõlgõ,
minijäle meeli telge,
minka kävvü’ kälütsile,
minka sõuda’ sõsarilõ,
minka oiu’ umatsilõ,
minka veerdä’ velitsile.”

Viis: Erv 138 (1037) < SKS, Lähteenkorva nr 263 < Vastseliina khk – A.A. Borenius-Lähteenkorva (1877).
Tekst: H I 8, 418 (6) < Vastseliina khk ja mõis – Jaan Sandra < Kristin Raudpuu, 60 a (1896).

Võromaa/Põlva

Kuldnaanõ. Kao man kosija

TAHTSÕ IKS PUUST NAIST TETÄ’
taropakost tahuda’,
lepäpakust lepütä’.
Panni kulda iho ilos,
panni no hõpõ palgõs.
Lätsi siis patta pandama.
Ega’ iks puust naist saa’,
taropakost tahuda’.
Lää ma merde kosja’õllõ,
kalajärve kaemahe.
Sai siis meresaarõ pääle.
Kiä mul vasta puttunõssa,
puttunõssa, johtunõssa.
Neio iks vasta puttunõssa,
karratsilla kannipuila,
vasitsilla vankõrilla.
Anna’ no vett verevä juvva’,
anna’ halli haisutõlla’,
mustal ruunal muhaskõlla’.
Sis iks saat minu uma,
minu meelimar’akõnõ.
Kui iks saa ei vett anda’,
anda’ verevälle juvva’,
siis ei saa’ uma ei,
siis enämb ei saa’ kos’alõ.

Viis: EÜS IV 646 (1440) < Võrumaa.
Tekst: E 71521/3 (18) < Põlva khk – A. Kuusik < Peter Johansen, 36 a (1931).

Vahtsõliina

Meri õue all. Tamm

TULLI, TULLI ÜLES JOS HUMMOKULTA,
inne varra jos valgõ’õlta,
Inne, inne varra jos valgõ’õlta,
Karksi, karksi ussõ jos kaemaie,
Mis siäl mis siäl ussõh olnõs?
Meri ussõh olnõ’õs,
salo jos saisi saina takah.

Mis siäl mere veere pääl?
Tamm oll’ mere veere pääl.
Mis siäl tammõ ossa pääl?
Säng oll’ tammõ osa pääl,
padja’ jos olli’ paaritsih,
lina’ jos olli’ ligitsih.
Kiä padjolõ lamõsi?
Valgõ hiusi neiokõno,
lag’a kaabo poisikõnõ –
seo padjalõ lamõsi,
neio liidi linatsillõ.

Imekene, helläkene,
kas sa lasõt poisil maada’,
lajal kaol lamõskõlla’? –
Susi tuu poisil maaku,
lag’akäppä lamõskõlgu’.

Viis ja tekst: EÜS I 113/4 (6) < Vastseliina khk, Loosi v, Tilga k – Jakob Orav < Matli Saij, umb 80 a (1890).

Harglõ

Meri. Tsirkõ olu’

2.

MIS SÄÄL MERE KESKEL OLL’?
Tulp mere keskel oll’.
Mis sääl tulba otsan oll’?
Säng tulba otsan oll’.
Mis sääl sängü sisen oll’?
Preili sängü sisen oll’
Mis sääl preili üsän oll’?
Lats preili üsän oll’
Mis sääl latsõ peon oll’?
Mõõk latsõ peon oll’.
Mis sääl mõõga otsan oll’?
Muna mõõga otsan oll’.
Mis sääl muna sisen oll?
Kikas kuldakannastõga,
vares vaskisaabastõga.
Kikas ütel’ kanalõ:
„Läke’ mi üten sepitsõma!“
Kikas löüse kesväterä,
kana löüse kaaraterä,
Kikas ütel’ kanalõ:
„Pandkõ’ mi lindu libisemä,
teke’ tsill’u ollõkõnõ,
tsiasitast taarikõnõ!“

Viis 1: SKS Hermann 18 (41) < Hargla khk – M. Hermann (1895-96).
Viis 2: ERA III 3, 155 (154) < Hargla khk, Mõniste v – E. Oja < A. Jääger (1930). Fon 280 c.
Tekst: H II 32, 172/3 (145) < Hargla khk, Mõniste v – Jaan Pähn (1890).

Karula

Meri. Saar merest. Imeline imänd

LÄTSI MÕTSA KÕNDIMAIE,
hummogulla hulkumaie.
Mis ma näie minne-en,
koa sinnä’ saiõ-õn?
Mere ma näie minne-en,
saarõ sinnä’ saiõ-õn.
Mis sääl merel keskel oll’?
Tulp mere keskel oll’.
Mis sääl tulba otsal oll’?
Säng tulba otsal oll’.
Mis säl sängü sisel oll’?
Imänd sängü sisel oll’.
Mis sääl imände üsäl oll’?
Lats imände üsäl oll’.
Mis sääl latsõ käel oll’?
Kipp latsõ käel oll’.
Mis sääl kipi sisel oll’?
Kikas kipi sisel oll’ –
kikas killõ elüge,
kana vaskikaalagõ.

Viis: ERv 97 (730) < Karula khk – A. A. Borenius-Lähteenkorva (1877).
Tekst: Ojansuu, Estonica I 270/1 (15) < Karula khk ja v – (Heikki?) Ojansuu < Liisa Põdõr, umb 60 a (1910).

Vahtsõliina

Pühä’ suladsõ’. Kalapüük. (Kodolda neio kutsminõ)

KU MA NAKKA MÕTÕLÕMA,
mõtõlõma, ütelemä,
vii’ silmile veerüse’,
tõõsõ’ sõrmilõ satasõ’ –
saa külä hobõstõ ojota’,
valla varsu vallatõlla’.
Sääl püüdvä’ pühä’ suladsõ’,
heitvä’ nuuta noorõ’ mehe’,
võrku Võnnu poisikõsõ’.
Mitutuhat tullõnõssa,
mitusada saiõnõssa?
Üts sai lutsu, tõõnõ maimõ,
kohe ne’s pandanõssa?
Panti kiimä padasõhe,
kullatsõhe katõlahe.
Saiõ kala keedetüs,
katlast vällä võetus,
panti perre lavva pääle,
kutsti süümä kodolda neio’,
ilma imäldä, armulda,
ilma pääldä pääsokõsõ’.

Viis: Erv 2 (8) (SKS, Lähteenkorva nr 290) < Vastseliina khk – A.A. Borenius-Lähteenkorva (1877).
Tekst: H I 8, 367 (11) < Vastseliina khk ja mõis < Põlva – J. Sandra < Vastseliina mõisa moonakas Mari Lõiv, 62 a (1896).

Vahtsõliina

Kalapüük. Immemaa

VELEKESE’, VELEKESE’ NOORÕ-JU-KÕSÕ’,
alta juurtõ jõgi ju joosi,
kala’ kulda jõõna olli’ –
havvõl suurõ’ laugi’ otsa’,
purdukõisil kirivä’ küle’.
Võtkõ’ võrku, poisikõsõ’,
haargõ’ nuuta, noorõ’ ju mehe’,
püüdke’ kallu kullatsida,
hõbõhõtsi hõrnakõisi,
kubijidõ kurgu ju võida’,
okõmanni huuldõ võida’.
Anna’ aigu adra ju säädä’,
vannu vangõrdõ paranda’.
Edo meil minnä’, ärä’ minnä’,
olõ-õi meil rüä’ siiä’ tettü’,
olõ-õi orasõ’ ostõdu’;
olõ-i meil kaubõld kaarapõldu,
olõ-i meil nuumat nisunurmõ.
Läämi’ ärä’ toolõ maalõ,
kon olli’ tammidsõ’ tanuma’,
hõbõ’õdsõ’ aiavitsa’.
Sääl olli’ puidsõ’ pullisarvõ’,
hõbõ’õdsõ’ õhvasarvõ’,
orik oll’ kuvvõ kuh’a suuru,
hand oli viie viha suuru.

Viis ja tekst : EÜS I 1000 (34) & EÜS I 991 (35) < Vastseliina khk, Orava v – Miina Hermann < Jaan Püvi (1904).

Karula

Kuld jäle pääl

2.

MA TII TIID TRIIBULIST,
ma tii marjavarsilist,
kost iks mustõ muu’ kävve’,
kost kävve’ kängälätse’,
iitti’ iluelmeletse’,
sõkki’ suurõsõlõlõtsõ’.
Säält käü ma kängäde,
sõku ilma sõlõdõ.
Mis sattõ sammu pääle?
Kuld sattõ sammu pääle,
õpõ jäi jäle pääle.

Viis 1: ERv 187 (1393) (SKS, Lähteenkorva nr 325) < Karula khk – A. A. Borenius-Lähteenkorva (1877).
Viis 2: ERv 97 (730) (SKS, Lähteenkorva nr 326) < Karula khk – A. A. Borenius-Lähteenkorva (1877)
Tekst: Ojansuu, Estonica I 277 (21) < Karula khk ja v – Ojansuu < Liisa Põdõr, umb 60 a (1910).

Põlva

Kuld jäle pääl. Sepäle

NÄIOKÕSÕ’, NOORÕKÕSÕ’,
eläge’ ti suvi hüvilde,
siigi aigu arma’ahe,
siigi tunni tulõvahe.
Kõnkõ’, näio’, kõrvitsikku,
pankõ’ jalga paaritsikku,
pankõ’ ti jäle’ järre’,
pankõ’ ti sammo’ sakõ’.
Miä teil sammolõ sadasi,
miä jäie jäle pääle?
Kulda jäie jäle pääle,
hõpõ sammolõ sattõ.
Kiä kulla maast võti,
hõpõ sammolta salasi?
Olli ütsi väiko veli,
sii sii kulla maasta võti,
hõpõ sammolta salasi.
Maasta võti, puuhu pisti.
Veie liina sepä kätte,
laske sepä lavva pääle,
pande sepä paja pääle.
Sepä naane naarahtie,
mustakolmu muha’õli.
Veli seppä pallõ’õli,
kulla seppä kumardõli:
„Tii’ seppä, till’o seppä,
rao’ seppä, rauda seppä.
Tii’ mi tsõdsõl suurõ’ sõlõ’,
Lasõ’ tsõdsõl laja’ lehe’.
tsõdsõ viiäs muilõ mailõ,
tsõdsõ kavvõdõ kannõtas.
Sääl mi tsõtsõ sõimatas,
sõimatas ja laimatas:
„Oh sa, hebo, kos su helme’,
oh sa kabo, kos su kralli’?
Tullit sa helmitä küläle,
kaalatsida kar’amailõ.”

Viis: SKS, Hermann 5 (6) < Põlva khk – M. Hermann (1895-1896)
Tekst: H, Põlva 1, 35/6 (12) – Põlva khk – Joosep Hurt, Johan Hurt ja Eeva Hurt (1865-1875).