Laulu eläjist ja tsirkõst

Liiri-lõõri

Sangaste

LÕÕRI, LÕÕRI, LÕOKENE,
kos su kulla pesäkene?
Minu pesä pedästigun,
kuiva kuuse ossa pääl.
Kos see kuju kuus jäi?
Vanamees maha ragus.
Kos too vanamees jäi?
Ära temä suresi.
Kohes tedä mateti?
Pikä palu pendrä ala.
Kohes too pennär jäi?
Vikat tedä maha niit.
Kohes too vikat jäi?
Vikat merde satte.
Kohes too meri jäi?
Must härg ärä rüübäs.
Kohes too must härg jäi?
Must härg lauta viidi.
Kohes too laut jäi?
Ära temä palli.
Kohes noo lauda hüdse jäivä?
Kikas-kana ärä savits.
Kohes too kikas-kana jäi?
Taivade viidi,
vasitside vangerdega,
tulitside tungeldega.
Mis mulle säält sai?
Kuus´ kulla elmekeist,
säidse saksa nöörikeist.

Viis: Ella Luugus (65 a) (RKM II 225, 619 (10) < Sangaste khk, Lauküla, Koljaku t. – H. Tampere, 1967), tekst: Liis Susi (75 a) (ERA II 2, 369/71 (1) < Sangaste khk, Sangaste v – Herbert Tampere, 1928).

Liiri-lõõri

Sangaste

LIIRI-LÕÕRI LÕOKENE,
piiri-pääri pääsukene,
kos su kulla pesakene?
Minu pesa pedajen,
kuiva kuuse ossa pääl.
Kos tu kuju kuus jäi?
Vanamiis maha ragusi.
Kos tu vanamiis jäi?
Ära tema kuuli.
Kohes tema mateti?
Pika palu penderede.
Mis sinna pääle kasvi?
Haljas hain pääle kasvi.
Kos tu haljas hain jäi?
Venne vikat maha lei.
Kos tu venne vikat jäi?
Kivvi lüüdi.
Kos tu kivi jäi?
Merda visati.
Kos tu meri jäi?
Must härg ära jõi.
Kos tu must härg jäi?
Karjalauta aeti.
Kos ta karjalaut jäi?
Ära tema palli.
Kos tu karjalauda tuhk jäi?
Kikas-kana ära tsibist.
Kos tu kikas-kana jäi?
Kull vei taivade.
Kuis sinna perra saa?
Tinatside telgiga,
vasitside vangerdega,
punatside pulkega,
kõllatside kõdardega.
Talli-täka ette,
kõrvi-ruuna kõrvale,
tsuhh, tsuhh, tsuhh!

Viis: Ella Luugus (65 a) (RKM II 225, 619 (10) < Sangaste khk, Lauküla, Koljaku t. – H. Tampere, 1967), tekst: Liisa Gross (ERA II 85, 107/9 (4?) < Sangaste khk – Lalla Gross < Tõlliste v (kuuldud umb 50 a eest), 1932).

Liiri-lõõri

Sangaste

TSIIRI, TSIIRI, TSIRGUKENE,
lõõri, lõõri, lõokene,
kos su kulla pesäkene?
Mino pesä pedästikun,
kuiva kuuse osa pääl,
suure tamme juure all.
Kos see kuus´ jäi’e?
Vanamees maha ragi.
Kos see vanamies jäi’e?
Ärä timä kuoli.
Kohes timä mateti?
Ala ai’a auda,
pikä palu pendrede.
Mis sääl avva pääl kasvi?
Oras-ain pääl kasvi.
Kos see ain jäi’e?
Vikat maha niitse.
Kos see vikat jäi’e?
Kivvi temä putte,
Kos see kivi jäi’e?
Merde temä mulksati.
Kos see meri jäi’e?
Must ärg´ ärä rüübäs,
lauk´ ärg´ ärä lakat´,
Kos nee ärä’ jäivä’?
Lätsi lauta lämmäde.
Kos see laut jäi’e?
Ära temä palli.
Kos see lauda tuhk jäi?
Must kana lak´ka rääbits´.
Kos see kana jäi’e?
Kul´l´ vei taiva poole.
Minkas sinnä perrä minnä?
Tinatside tel´giga,
vasitside vangerdega,
õpetside õn´giga.
Mis mulle säält sai?
Kuus´ kulla elmekeist,
säidse saksa nöörikeist.

Viis: Ella Luugus (65 a) (RKM II 225, 619 (10) < Sangaste khk, Lauküla, Koljaku t. – H. Tampere, 1967), tekst: Liis Värnik (35 a) (H II 5, 533/5 (193) < Sangaste khk – Joosep Hurt, 1877).

Liiri-lõõri

Rõngu

x

TSIIRI, TSIIRI, TSIRGUKENE,
lõõri, lõõri, lõokene,
kos so kulla pesakene?
Tare takkan tamme otsan,
mõtsan kuiva kuuse otsan.
Kos to kuus jäije?
Vanamees ragus maha.
Kos to vanamees jäije?
Vanamees kuuli ära.
Kohes teda matteti?
Pikka põllu peenra alla.
Kohes to peenar jäije?
Härg kündse üles.
Kohes tu härg jäije?
Härg läts lauta.
Kohes tu laut jäije?
Tuli palut ära.
Kos tu tuli jäije?
Tuli läts taivade.
Minkas sinna perrä minna?
Tulitside tungeltega,
vasitside vangerdega.

Mari Raudsepp (72 a) (EÜS VI, 317/7 (36) < Rõngu khk, v, Raigaste k – A. Mõttus ja J. Sossi, 1909).

Liiri-lõõri

Rõngu

x

Keti laul

LÕÕRI, LÕÕRI, LÕOKENE,
kos so kulla pesakene?
Tare taga tamme otsan.
Kus tamm jäije?
Vanamees ragus maha.
Kus vanamees jäije?
Vanamees kooli ära.
Kohes teda mateti?
Pika peenra otsa ala.
Kos peenar jäije?
Kana üles rehits.
kos kana jäije?
Kana lennas taivate.
Minkas sinna perrä minna?
Tulitside tungeldega,
verevide vehmerdega.

H IV 8, 773/4 (16) < Rõngu, Savi t. – A. Käärik (1896).

Liiri-lõõri

Rõngu

x

Ketilaul.

LÕÕRI, LÕÕRI, LÕOKENE,
kos so kulla pesakene?
Tare taga tamme otsan.
Kus tamm jäije?
Vanamees ragus maha.
Kus vanamees jäije?
Vanamees kooli ära.
Kohes teda mateti?
Pika peenra otsa ala.
Kos peenar jäije?
Kana üles rehits.
kos kana jäije?
Kull ära seije
Kos kull jäije?
Mõõk maha leije.
Kos mõõk jäije?
Kivi katski leie.
Kus kivi jäie?
Kivi veeris merde.
Kus meri jäie?
Mustik ära jõie.
Kus mustik jäie?
Lauta tema pages.
Kus laut jäie?
Tuli ära seie!
Kos tu tuli jäije?
Tuli läts taivade.
Minkas sinna perrä minna?
Tulitside tungeltega,
vasitside vangerdega.

Üles kirjutanud A. Käärik (H IV 8, 773-775 (16, 17) < Rõngu khk, Savi t, 1896), täiendatud (EÜS VI, 317/7 (36) < Rõngu khk, v, Raigaste k – A. Mõttus ja J. Sossi < Mari Raudsepp (72 a), 1909).

Liiri-lõõri

Rõngu

TSIIRI-TSIIRI TSIRGUKE,
liiri-lõõri lõoke,
piiri pääri pääsuke,
koes su kulla pesäke?
Tare taka tamme otsan,
kua taka kuuse otsan.
Koes tuu tamm jäi?
Vanamiis ragusi maha.
Koes tuu vanamiis jäi?
Vanamiis kooli ärä.
Koes temä matteti?
Pikka põllu pendre alla.
Koes tuu penär jäi?
Härg kündse ülles.
Koes tu härg jäi?
Härg läits roogu.
Koes tuu roog jäi?
Vikat niitse maha.
Koes tuu vikat jäi?
Kivi lei katski.
Koes tu kivi jäi?
Kivi veerdi merde.
Koes tu meri jäi?
Kana jõi ärä.
Koes tuu kana jäi?
Kull sei ärä.
Koes tuu kull jäi?
Lennäs maailma otsa.
Kuis sinnä perä saa?
Tilduga, tõlduga,
vasitside vangerdega,
tulitside tungeltega,
tinatside telledega.

Laulmise järgi üles kirjutanud P. Kurg (EÜS II 20 (67) ja EÜS II 85/6 (67) < Rõngu khk, Aakre v, Pühaste k, 1905).

Liiri-lõõri

Puhja

x

SIIRI-LIIRI LINNUKENE,
kos su kulla pesäke?
Taretake tammi otsan.
Kus tamm jäi?
Vanamiis ragus maha.
Kos vanamiis jäi?
Vanamiis sures ärä.
Kos temä mateti?
Pika põllu pendre ala.
Kos pennär jäi?
Pennär üles künneti.
Kos ader jäi?
Ader laits katski.
Kos ta sis jäi?
Tuli palut ärä.
Kos tuli jäi?
Vesi kistut ärä.
Kos vesi jäi?
Must lehm jõi ära.
Kos lehm jäi?
Lehm süüdi ärä.

Kadri Helgilt (sünd. 1850) (ERA II 85, 261/2 (41) < Tartu < Puhja – H. Tera, 1933).

Liiri-lõõri… Tii-tii tihane

Puhja

x

TII, TII, TIGANE,
vaa, vaa varblane,
kos su kulla pesäke?
Tare taka tamme otsan.
Kos tamm jäie?
Vanamees raie maha.
Kos vanamees jäie?
Vanamees sures ärä.
Kos tedä mateti?
Pikä põllu pendrä pääle.
Kos pennär jäie?
Kana siblis üles.
Kos kana jäie?
Kana lendäs mõtsa vurr!

Liina Parts (42 a) (ERA II 30, 466 (19) < Puhja (> Tartu l) – Paul Ariste, 1930).

Liiri-lõõri

Puhja

x

KUR-KUR, KUREKENE,
kus su kulla pesäkene?
Tare takka tamme otsan.
Kos tamm jäi?
Kirves maha ragus.
Kos kirves jäi?
Kivi katski lei.
Kos kivi jäi?
Merte viirusi.
Kos meri jäi?
Must härg ära jõi.
Kos must härg jäi?
Talu lauta läits.
Kos talu laut jäi?
Tuli ära palat.
Koe tuli jäi?
Vihm ära kistut.
Kos vihm jäi?
Maa alla vajus.
Kos maa jäi?
Ader üles künd.
Kos ader jäi?
Sepile viidi.
Kos sepp jäi?
Temä ärä kooli.
Kos temä mahti?
Pikä põllu pendra pääle.
Kellega ta viidi?
Tulitsite tungerdega,
veritsite vehmerdega.

Liis Sütt (65 a) (E 59387/8 < Puhja khk – A. Vahkal, 1927).

Liiri-lõõri

Võnnu

x

LIIRI-LÕÕRI, LÕIVUKENE,
piiri-pääri pääsukene,
kos su kulla pesakene?
Tare takan tamme otsan.
Kos see tamm jäije?
Vanamees ragus ära.
Kos see vanamees jäije?
Ära tema kooli.
Kohe tema mateti?
Pika põllu pendre alla.
Mis sinna pääle kasvi?
Penipütsik, piibaleht.
Kos see penipütsik, piibaleht jäije?
Vikat maha leije.
Kos see vikat jäije?
Kivi lei poolest.
Kos see kivi jäije?
Kivi lätse merde.
Kos see meri jäije?
Mustik ära jõije.
Kos see mustik lätse?
Mustik lätse lauta.
Kos see laut jäije?
Laut palas ära.
Kos see lauda ase jäije?
Kana rehits ära.
Kos see kana jäije?
Kana läts taivale.
Kuda sinna perra saap?
Tulitside tungeldega,
vasitside vangerdega.

H II 56, 579/80 (19) < Võnnu – H. Mikkel (1895).

Liiri-lõõri

Otepää

x

LIIRI-LÕÕRI, LÕOKENE,
kos su kulla-pesakene?
Kua takan kuuse otsan.
Kos too kuus jäie?
Vanamees maha ragus.
Kos vanamees jäie?
Vanamees suri ära.
Kohe tima mateti?
Pika põllu pindra pääle.
Mis sinna pääle kasvi?
Penipiitsk ja piibeleht.
Kos piibeleht penipiitsk jäie?
Vikat maha lõi.
Kos vikat jäi?
Vanamehe laudan raja otsan.
Kos laut jäie?
Laut põles ära.
Kos tuhk jäie?
Tuul viis mõtsa.

Leeni Villemson (E 59408/9 < Otepää – A.Vahkal, 1927).

Liiri-lõõri

Otepää

x

TSIIRI-SIIRI, TSIRKUKÕNÕ,
liiri-lõõri lõokõnõ,
kos su kulla pesäkõnõ?
Kua takkan kuusõ all,
var(i)kun varva pääl.
Kos se kuus jäije?
Vanamiis ragus maha.
Kos see vanamiis jäije?
Vanamiis kuuli ärä.
Kohõs teda mattõti?
Pikkä põllu pindre pääle.
Mis sinna pääle kasvi?
Pinipütsk pääle kasvi.
Kos see pütsk jäije?
Vikkat niitsõ maha.
Kos see vikkat jäije?
Kivi lei katski.
Kos see kivi jäije?
Kivi vaiju merde.
Kohes meri jäije?
Must härg jõi mere.
Kohes must härg jäije?
Must härg läits lauta.
Kohes laut jäije?
Laut palli ära.
Kohes tuhk jäije?
Kana rehits tuha ära.
Kohes kana jäije?
Kull võtsi kana ära.
Kohes kull jäije?
Kull läits taivade.
Mikäs sinna perra minna?
Pikki pirdõga,
lakku laudega,
tulitsite tungeldega,
vasitside vangõrdõga,
hõbetsite õlgiga,
kullatsite kulpega.

H I 3, 544 (1) < Otepää khk. – J. Jürgenson (1891), täiendatud: E 56863/4 (2) < Otepää khk, V- Otepää v – B. Sööt < Anna Saar (65 a) (1926).

Liiri-lõõri

Otepää

x

LIIRI-LÕÕRI, LÕOKÕNE,
piiri-pääri, pääsukõne,
kos su kulda pesäkõne?
Mõtsan, pikän pedäjen,
kuiva kuuse ossa pääl.
Kos pikk petäij jäi?
Vanamiis ragusi maha.
Kos vanamiis jäi?
Vanamiis ku’uli ärä.
Kohes tedä mateti?
Pikä palu pendrede.
Mis sinnä pääle kasvi?
Lõigehain, penipüt’sk.
Kohes lõigehain jäi?
Vikat niitse maha.
Kos vikat jäi?
Vikat läits kivvi.
Kos kivi jäi?
Kivi läits järve.
Kohes järv jäi?
Härg jõi ära
Kos härg jäi?
Härg karas lauta.
Kohes laut jäi?
Laut palli ärä.
Kohes lauda tuhk jäi?
Kikas tsibist lak’a.
Kos kikas jäi?
Kull’ viis taivade.
Kui’s sinna perra saab?
Vasitside vangerdega,
tinaste tel’giga,
raudratastega.

E 18403 (13) < Otepää, Palupera. – Johann Kukrus (1895).

Liiri-lõõri

Kambja

x

TSIIRI, TSIIRI, TSIRGUKENE,
lõõri, lõõri, lõokene
kus su kulla pesake?
Tare taga tamme otsah.
Kus tu tamm jäi?
Vanamees ragus maha.
Kus tu vanamees jäi?
Ära tema kooli.
Kohe tema mateti?
Pika põllu pendarile.
Mis talle pääle kasvi?
Haraka-pütsik pääle kasvi.
Kus tu haraka-pütsik jäi?
Härg sõi ära.
Kus tu härg jäi?
Lauta tema läits.
Kus tu laut jäi?
Ära tema palli.
Kus nu hüdse jäiva?
Kana savits ära.
Kus nu kana jäiva?
Kull sõi ära.
Kus tu kull jäi?
Taiva tema läits.
Mingas talle järgi mindi?
Kullatsida konksudega,
tinatsida telgedega.
vaskitsida vankritega.
ravvadse redeliga.

E 58261/2 < Kambja – Elsa Kase (1926).

Kambja

Pääsukõsõ laul

VÕTI SULASÕ, VÕTI NÄIDSIKU;
umbli kaska, umbli särgi,
panni ahju otsa pääle –
palli ärä – tsärr!

H II 29, 833 (6) < Kambja khk., Krüüdneri v. – Jakob Simos, kooliõp. Audrus (1888).

MIDLI MADLI, KUDLI, KADLI,
kudusin kangast,
tegin riiet, läksin metsa kannu otsa,
tõmbasin lahki – tsirr!

ERA II 82, 546 (15) < Kambja khk, Vana-Kuuste v – Linda Nukka (Sipe algk. õpil.) (1934).

MIDLI-MADLI, KUDLI KADLI,
kudusin kangast,
tegin särki, tegin kuube,
läksin metsa,
tõmbasin lõhki: kõrr!

ERA II 84, 277 (42) < Kambja khk. – Alaida Pastak (Unipiha algk. õpil.) (1933).

Puhja

Pääsuke

MIDLI-MADLI KUDLI-KADLI
Läksin metsa kännu otsa,
tõmmasin lõhki sirr!

ERA II 78, 295/6 (11) < Puhja khk, Kavilda v, Siberinurme k – R. Viidebaum < Alviine Siibold (u. 40 a. vana), 1934.

Sangaste

Pääsukese laul.

O’L SULANE, O’L NÄIDSIK,
tei särgi, tei kaska;
läits pakku, sai kätte,
võti vigla, haari hargi –
kääni kaala – kääts!

H II 44, 607 (23) < Sangaste – J. Tammemägi < Matli Tammemägi (sünd. Vaher, umb. 80 a), (1893).

Otepää

Pääsukese laul

Kogusi villu, kogusi villu,
tahtsõ pujalõ särki tetä,
panni ahjo otsa pääle,
sattõ tullõ – tsärr!

H II 31, 626 (3) < Otepää khk., U. Otepää v. – G. Õis (1889).

Pääsukõse laul.

Võti sulase, võti näidsiku,
anni kaska, anni särgi,
pagesi ära, aije taga,
saije kätte, kääni kaala – kräääädst.

H II 31, 260 (1) < Otepää – Hans Nugin (1889).

Rõngu

Peoleo
Linapeo

PEOLEO, LINAPEO,
tuu vihma, villi kuivab!
Peoleo, linapeo,
aa hoogu, hain närbib!

P. Kurg (EÜS VII, 93 (16) < Rõngu khk, Aakre v, Pühaste k – P. Kurg, 1909).

Kambja

PEOLEO,
kas Tiit on teol? –
Teol, teol!
Mis tal kaasas?
Päts piima, lass leiba,
kausiga kilet ka.

ERA II 82, 534 (21) < Kambja khk., Vana-Kuuste v., Kärevere k. – Arnold Adler (Sipe algk. õpil.) (1934).

Rõngu

 
KUS PIITS? KUS PIITS?
Kas teomees teol? Kas teomees teol?
Teol, teol, teol, teol!

E 8°X, 79 (320) < Rõngu khk, Hellenurme – M. J. Eisen.

Käost käterätt

Sangaste

KUUGU, KULLA KÄOKENE,
laula, laane linnokene!
Kägu kuuke, kuusi nõrku,
sisask laulse, silda nõrku,
piho laulse, pihla nõrku.
Oles ma käo kätte saassi –
käost saassi kätterätti;
oles ma sisaski kätte saassi –
sisaskist saassi siidirätti;
oles ma piho kätte saassi –
pihost saassi pikka põlle.

Viisi kirjutas üles F. Kuhlbars (EÜS III 7 (3) < Sangaste khk, Tõlliste v, Uniküla, 1869), teksti Jakob Raudsepp (E 60962 (3) < Sangaste khk, Kuigatsi v, Puka – saatnud Fr. Raudsepp 1927; üleskirj. umb 50 a varem).

Kägu ja karjus

Rõngu

Käo-laul
 
Karjus:
 
KUKU-KUKU, kuku, KÄOKENE, kuku,
laula, laula, kuku, laanelindu, kuku,
elgi, elgi, kuku, ehalindu, kuku!
 
Kägu:
 
Mis ma kuku,  õlle, kurva lindu, õlle,
vai mis laula,  õlle, laanelindu, õlle,
vai mis elgi,    õlle, ehalindu, õlle?
 
Karjus:
 
Kuku, kuku, kuku, kuldalindu, kuku,
aälitstelle, kuku, õbbenokka, kuku,
kuku see suve, kuku, kuivale, kuku!
 
Kägu:
 
Mis ma kuku,  õlle, kurva lindu, õlle,
külm viib küitse, õlle, kibarise, õlle,
all viib aasad, õlle, abarise, õlle!
 
Karjus:
 
Mida kurbdus, kuku, käokesel, kuku,
lendab linna, kuku, lepikusse, kuku,
kargab linna, kuku, kaasikusse, kuku!
 
Oleks ma´gi, kuku, käokene, kuku,
ma lääs ära, kuku, saksamaale, kuku,
sääl saaks mina, kuku, saia süvva, kuku!
 
Kägu:
 
Sa oled loodud, õlle, karja oidjas, õlle,
karja oidjas, õlle, tõise orjas, õlle,
ori oled, õlle, orjas jääd, õlle!
 
Karjus:
 
Oleks ma käo, kuku, kätte saaksi, kuku,
käost teeksin, kuku, käteräti, kuku,
käo sulist, kuku, kena põlle, kuku!
Kägu kuukse, kuku, mets see kumas, kuku,
mäest mäele, kuku,, orust orgu, kuku,
kägu kuukse, kuku, mets see kumas, kuku!
 
Mõlemad kokku:
 
Kägu kuukse, kuku, kuusik kohas, kuku,
kägu kuukse, kuku, männik mühas, kuku,
kägu kuukse, kuku, kaasik kohas, kuku,
kägu kuukse, kuku,lähan ära, kuku,
vaene karjus, kuku, jääd siia, kuku,
karja oidjas, kuku, tõise orjas, kuku!
 
Laulnud P. Kurg (EÜS III 32 (2) ja EÜS III 44/6 (2) < Rõngu khk, Aakre v, Pühaste k – P. Kurg, 1906),

Kägu kukub

Otepää

x

KUKU, KUKU, KÄOKENE,
helgi, hellä, linnukene!
Ega kägu muile kuku –
kägu kukub karjatselle,
laalab lapsehoidijalle,
helgib heenaniitijalle,
paugub pajorajujalle.

E 71170/1 (7) < Otepää – R. Eres (1931).

Käost käterätt

Otepää

x

Käopoeg

KUUGU, KULLA KÄOKENE,
laula, laane linnukene!
Ära kuugu kooluaiga,
ega laulgu leinaaiga!

Kägu kuukse, kuusi nõrku,
sisask laulse, silda tõrku,
pihu laulse, pihla hõllju.

Olessi kägu kätte saassi,
olessi sisask siiä saassi,
pihu peiu mull’ tulessi –
käost saas ma käteräti,
sisaskist saas siidisärgi,
pihust saas ma peenu põlle.

H II 31, 592 (42) < Otepää – J. Tammemägi (1890).

Vaenelaps käoks

Otepää

x

Vaenelaps käona
Käo laul.
 
KES MINU ÄRA TAPSE, kukkuu?
Ämmäk minu ära tapse kukkuu!
Kes minu liha sei, kukkuu?
Esa minu liha sei, kukkuu!
Kes minu vere jõi, kukkuu?
Veli minu vere jõi, kukkuu!
Kes minu sõrme sei, kukkuu?
Sõsar minu sõrme sei, kukkuu!
 
Vanast olli ämmak vaese latse ära tapnu, liha ära kietnu; esale liha süvva, vellele vere juvva, sõsarale sõrme süvva andnu! Vaese latse vaim lennanu mõtsa ja kukk prõlla sääl. Säält om kägu saanu vaesest latsest.
 
H II 31, 260 (2) < Otepää khk. – Hans Nugin (1889).

Kägu kukub karjusele

Rõngu

KUKKU, KUKKU, kukku, KÄOKENE, kukku,
laula, laula, kukku, lõokene, kukku!
Ega si kägu, kukku, meile ei kukku, kukku –
kägu kukkup, kukku, karjussile, kukku,
ega se lõoke, kukku, meile ei laula, kukku –
lõo laulap latse-, kukku, hoidijle, kukku!
 
Viis: P. Kurg (EÜS III 32 (2)< Rõngu khk, Aakre v, Pühaste k – P. Kurg, 1906), tekst: Mari Raudsepp (72 a) (EÜS VI 316 (34) < Rõngu khk, v, Raigaste k – A. Kiiss, A. Mõttus ja J. Sossi, 1909).

Kurg künnab. Kass kaevus

Sangaste

LÄTSIN MINA MÕTSA HOMMIGULT,
hommigult ja õdangult,
pühapäivä hommungult,
äripäivä õdangult.
Näi mina kurgõ kündavat,
varese vagu ajavat,
tedre tõugu tegevät,
araku taga äestavat.

Kõputi ma kure kondi pääle,
arakule hanna pääle,
tedrele ma siiva pääle,
ära tapsin vana varese. –
Säält sai süvvä, säält sai müvvä,
säält sai liha liina vijä,
osa sai orjõlõ jagadõ,
pää sai pärnu päälikile,
jala sai talli Jakobile,
sulõ sai surnu junkurile.
säält sai hulka horsteida,
mõhe täüe maukeida.

Tulli kassi, kiilu silma,
kiilu silma, nõõlu handa,
sei neid hulka horsteida,
mõhe täue maukeida.
Käänd ta käpä rupikude –
päält ta võt’i päälispiimä,
alt ta võt’i haput piimä,
keskelt keeru koorekesta.

Võti mina hulka hurteida,
külä karja koerteida,
Lätsin kassi kiputama.
Kass kargas küla kaivusse –
kahju kaevust, kahju kasust,
suuremb kahju kallist viist.

Viis ja tekst: Ain Park (umb 65) (EÜS VI 210 (91) < Sangaste khk, Keeni v, Keeni m – A. Kiiss, 1909) ja (EÜS VI 341 (27) – Mõttus ja J. Sossi, 1911); täiendatud (H II 44, 617 (57) < Sangaste khk, Pringi v. – J. Tammemägi < Ann Kopel (sünd Vaher, 76 a), 1893) ja (H II 44, 629 (89) < Otepää < Sangaste – J. Tammemägi, 1893).

Kurg künnab.  Lindude õlu. Imed

Sangaste

LÄTSI MÕTSA ‘OMMUKULTA,
varra inne valgeeta,
näi ma kure kündevata,
tetre tõugu tetevata.
Võti kure kuki pääle,
kääni kure käe pääle,
lätsi kodu kulleenna,
kulleenna, kaieenna.
Mis sääl kuan tetenessa?
Tigalene õlut tegi (teie?),
varblene verda vali,
tsiga villu lahutalli,
lammas latsi häälletalli,
põrsas pühkse põrmatuta.

Viis: Ain Park (umb 65) (EÜS VI 210 (91) < Sangaste khk, Keeni v, Keeni m – A. Kiiss, 1909), tekst: Liisa Siirak (Kösti Liisa, 59 a) (E 56442 (8) < Sangaste khk, Lauküla – N. Treumut, 1925).

Kurg künnab

Kambja

x

LÄTSI MINA MÕTSA KÕNDIMAIE,
näi mina kurge kündevat,
arakitta äestävat.
Lei mina kurele kondi pääle,
arakele anna pääle.
Kurg läts kodu kombaten,
arak annda ööräten.

EÜS V 1206 (1) < Kambja khk, Kammeri v – Kusta Käärd < Leena Austa (1908)

Kurg künnab. Suur tamm. Lauldud hobu

Puhja

LÄTSI MÕTSA OMMIKULTA,
enne kuuda, enne päeva,
enne al’lasta aguda.
Mis ma säälta mõtsast leisi?
Leisi kure kündevat,
Araku äestavat,
varesse vagu ajavat.
Võti säälta kurelt küsida,
arakult sõnu ajada.
Võti kure küürust kinni,
Arakalta hannast kinni.

Viisi kodu velle kätte, –
veli pand põllu peendra alla.

Valati, mina valati,
mis ma näie kasvavata?
Kasvi üles suuri tammi,
Suuri tammi, laia ossa.

Mul oli väike vellekene,
vellel väike väitsekene.

„Oh mu väike vellekene,
ihva kirves, kirju varsi,
taperna tera tasatses,
raiju maha suuri tammi,
suuri tammi, laia ossa!
Otsast tee hobeste oovi,
Keskelt kirja karja lauta,
Vahelt tee sõtsi veimevakka.
tüvest tee sa tünderida,
ladvast laeva ankerida,
keskelt neiu kirstukese,
otsast tee obese molli!”

Viis: Kadri Sütt (75 a) (EÜS VI 727 (51) < Puhja khk –M. Pehka, 1909), tekst: Leenu Rest (85 a) (E 59391/2 < Puhja khk – A. Vahkal, 1927); täiendatud (H I 3, 537 (1) < Puhja khk, S-Ulila v – D. Sell (kooliõpetaja), 1888).

Kurg künnab

Puhja

LÄTSI MÕTSA, joodu, OMMIKULTA, joodu,
oi leeli, ommukulta, joo,
enne kuuda, joodu, enne päivä, joodu,
oi leeli, enne päivä, joo,
enne allas-, joodu, -ta aguda, joo du,
oi leeli, -ta aguda, joo.
Näije kure, joodu, kündevata, joodu,
oi leeli, kü-ndevata, joo,
araku, joodu, äestävat, joodu,
oi leeli, äestävat, joo,
varesse vagu, joodu, vedävat, joodu,
oi leeli, vedävat, joo.
 
Kurg laulap, joodu, Kuramaa keeli, joodu,
oi leeli, Kuramaa keeli, joo,
lõokene, joodu, Lõvve keeli, joodu,
oi leeli, Lõvve keeli, joo,
pääsukene, joodu, Pärnu keeli, joodu,
oi leeli, Pärnu keeli, joo.
 
Künnap tüki, joodu, Türgi maada, joodu,
oi leeli, Türgi maada, joo,
natukesta, joodu, Narva maada, joodu,
oi leeli, Narva maada, joo.
 
Jätäp maha, joodu, maltsa kasvu, joodu,
oi leeli, maltsa kasvu, joo,
tüki Türgi, joodu, läätsä kasvu, joodu,
oi leeli, läätsä kasvu, joo,
ulga maada, joodu, ohaka kasvu, joodu,
oi leeli, ohaka kasvu, joo.
 
Oh ma vaene, joodu, varbulane, joodu,
oi leeli, varbulane, joo,
sinisiiba, joodu, pääsukene, joodu,
oi leeli, pääsukene, joo!
 
Kos sa ne muna, joodu, munesit, joodu,
oi leeli, munesit, joo?
Riimikusse, joodu, räämikusse, joodu,
oi leeli, räämikusse, joo,
turu vai usse, joodu, toomikusse, joo,
oi leeli, toomikusse, joo.
 
Mull olli pesä, joodu, poige täis, joodu,
oi leeli, poige täis, joo,
kekipuu, joodu, peretä täis, joodu,
oi leeli, peretä täis, joo,
kaseladva, joodu, latsi täis, joodu,
oi leeli, latsi täis, joo.
 
Viis: Kadri Sütt (75 a) (EÜS VI 727 (56) < Puhja khk –M. Pehka, 1909), teksti kirjutas üles D. Sell (H I 2, 513 (2) < Puhja khk, Suure-Ulila v, 1888).

Loomad tööl

Otepää

x

MINA LÄÄ SIIDILÕ, Siidilõ, Siidilõ,
kai, mis Siidil tetti, tetti, tetti?
Siidil olli kura’k peni, kura’k peni,
kassi koiva kangast, kangast, kangast,
jänes jakas langa, langa, langa,
hiie öörät oie, oie, oie.
karu kaksõ kandõ, kandõ, kandõ,
susi kiitse suppi, suppi, suppi,
ai oinast vett tuuma, vett tuuma.
Oinas ütel: „Mää, mää, ää, ää,
küll mina (h)ommen lää, lää, ää, ää!”

ERA II 274, 44 (2) < Otepää khk, Vastse- Otepää v – Artur Kroon (1939).

Imed

Otepää

x

SAAREMAAL OLI SADA IMET,
Toomemaal olli tuht imet,
sääl ollu puutse pullisarve,
linaluutse lehmasarve,
lehma ollev sarvest nüssetu,
lamas laole munemu,
kana tegi kaitssi tallekeist,
ja hobu häri-vasikid,
ja lehm tiille täkukõist,
ja peni pikki põrsasid,
ja emis peni kutsigid!

H III 21, 693/4 (2) < Otepää – J. Kukrus. < Mari Orku (1895). Salme Vijand, 2. I. 28.

Loomad tööl

Kambja

x

LÄTSI MINA, LÄTSI MINA SIIDILE,
Siidil olli kurja peni,
karksi saani veere pääle.
Lätsi tarre kaema,
mis sääl taren tettas.
Hiir höörat hoie,
kass kudas kangast,
susi suge linnu,
pull pustas paklit,
karu käände kuudslit,
rebane tegi reikest,
orav aarist mulku,
jänes kiitse vange,
kästi oinal minna vett tuuma,
oinas ütel: “Mäll – läll – lää,
küll ma hommen lää.”

ERA II 82, 509/10 (3) < Kambja khk, Vana-Kuuste v, as – Endla Viilup (Sipe algk. õpil.) (1934).

Imed

Rõngu

x

LAMMAS LÄKS LAUDILE MUNELE,
kana tõi kaksi tallekeisi,
hobu tõi häri vasika,
lehm tõi tille täkukese,
peni põhku põrsassid,
emis sulgu kuitsikid,
kass keia kannike (=kanaga.)

Ann ja Juuli Kallis (u. 50 a) (EÜS VIII, 420 (154) < Rõngu khk, Aakre v, Põhu k – C. Kreek ja J. Muda, 1911).

Imed

Sangaste

x

LÄTSI MINA LAO PÄÄLE,
lao päält tare pääle,
säält mina kaije Kolga poole.
Mis sääl Kolgal tooda tetti
Susi surus uhmre mann
Kahru kastse mõhe mann
Lammas latse hällitele
Poja puule ajasi.

Eva Emers (60 a) ja Lotta Anderson (70 a) (EÜS VI, 382 (75) < Sangaste khk, v, Ala-Laose t – A. Mõttus ja J. Sossi, 1911).

Imed

Sangaste

PIIPU, PAAPU,
aja härjä roogu,
tõsta neitsi tõlda,
mine sinnä saarde:
sääl om saaren saaja.
Peni aije pilli,
ka’s leije kanneld,
tallekene tandsu,
vanalammas laulu.

Ebu Uibupuu (H II 44, 637 (113) < Sangaste – J. Tammemägi, 1893). Salme Vijand.

Imemaa

Rõngu

Tilpa titti
 
OI TILPA TITTI TARTUMAALE,
oi-oi-oh, oi-oi-oh, oi-oi-oi-oi, oi-oi-oh,
kus ei kolkita linada,
oi-oi-oh, oi-oi-oh, oi-oi-oi-oi, oi-oi-oh,
ega pekseda reheda,
oi-oi-oh, oi-oi-oh, oi-oi-oi-oi, oi-oi-oh,
kus on hiired heina suuru,
oi-oi-oh, oi-oi-oh, oi-oi-oi-oi, oi-oi-oh,
ritsikad rebase suuru,
oi-oi-oh, oi-oi-oh, oi-oi-oi-oi, oi-oi-oh,
kesaparmud partsi suuru,
oi-oi-oh, oi-oi-oh, oi-oi-oi-oi, oi-oi-oh,
kihulased kitse suuru,
oi-oi-oh, oi-oi-oh, oi-oi-oi-oi, oi-oi-oh!
 
Laulnud A. Simm (EÜS VII 64 (10) ja EÜS VII 87 (10) < Tartu – P. Kurg, 1909).

Loomad ootavad pühi

Sangaste

HÄRJA ORJALTA KÜSÜVA:
„Konas noo püha tuleva,
konas noo jõulu jõudanessa,
konas kaldu kalli aja,
konas saa sarve saisamaie,
ikke otsa hengämaie?” –
„Hommen noo püha tuleva,
hommen noo jõulu jõudanessa,
hommen kaldu kalli aja,
hommen saa sarve saisamaie,
ikke otsa hengämaie!”

H II 31, 600 (56) < Otepää < Sangaste khk, Kuigatsi v – J. Tammemägi < Matli Tammemägi (sünd. Vaher), 80 a. (1890).

Loomad ootavad pühi

Kambja

Pühade ootus

ÄRJÄ ORJA NEE KÜSIVA:
„Konas nee pühä tuleva,
konas nee Jõulu jõudenessa? –
Siis jäävad sarved seisamaie,
ikke otsad hingamaie.”

Kiutu kündis, sälga nõtsgu,
Valli kündis, pää vabisi,
Kiutu kündis killingitta,
Valli kündis valu-taalerita.

(Enam ei mäleta, õpitud Jaan Mark’a käest – oli pärisorjuseaegne vanamees.)

EÜS V 1207 (3) < Kambja khk, Kammeri v – Kusta Käärd < Mihkel Käärd < Jaan Mark (1908).

Jänese õhkamine

Võnnu

OH MINA VAENE VALGE JÄNES,
kões mina pesa tee? –
Mõtsa paksu puhma sisse.

Jääger tulli püssidega,
laskis minu piu ja pau,
mina mõtsa kiu ja kau.
Jäägri pani kinni võtsid,
jäägri manu minu kandsid.
Saksa latse padakonna
seivä liha kiu ja käu,
pildvä luid piu ja päu.

Ole terve taretütrik,
kes mu luu kokku korjas,
veie mõtsa kannu otsa –
säält sai jalle valge jänes.

Laulnud Liisa Laan (25 a) (EÜS VIII 299 (38) ja EÜS VIII 250 (54) < Võnnu khk, Kastre-Võnnu v, Hamaste k – John ja Marta Kärt, 1911).

Jänese õhkamine

Võnnu

x

OH MINA VAENE VALGE JÄNES,
kevajane kirju jänes,
kos ma pea pesa tegema? –
Suurte mõtsa puhma alla.

Lätsi välla kaema,
kas oma kaara keerulise,
kesva kuvve kandilise,
vai oma rüa häitsenu.

Olliva kaara keerulise,
kesva kuvve kandilise,
rüa joba häitsenu.
Olli hia noppida,
säält lätsi ojale jooma.
Tulliva küti kümnekesti,
jäägri kate-kolmekeisi
lassiva minnu pliu ja plau,
mina mõtsa kiu ja kau.

Jäije küpar kannu otsa,
Lätsi kübarat takan otsma,
Saiva minu vaese kätte,
Veiva minnu härra ette,
Härra veije koka kätte.

Kok ole kulla rasva mok –
ära keeda kibetaste,
ära praadi palavaste!

Kok oli kurat kulli silmi,
keetis minnu kibetaste,
praatis minnu palavaste.

Saksa latse padakonna,
sööva liha lota-lata,
pilva luid pilla-palla.

Olge terve taretüdruk.
kes ne luu kokku korjas.
mähkme siidi räti sisse,
veije mõtsa kannu otsa –
saije jällegi valge jänes,
nii kui enne mustegi.

H II 56, 580/1 (20) < Võnnu – H. Mikkel (1895).

Jänese õhkamine

Otepää

x

Jänesse laul.

OH MINA VAENE VALGE JÄNES,
keväjäne kerge jänes –
oles ma tiidnu mõtsan olla!
Tulli välja lake pääle:
kakkasi üte orasse,
pani haige hamba pääle,
valusama varba pääle,
kibedama kintsu pääle.
Tulli jääger püssiga,
oma kolme koeraga,
lask mu maha lartsati,
viis siis kodu koka kätte.
Mina kokka pallõma:
„Pai kokka, rasvamokka,
ära sa keeda kibedast,
ära sa praadi palavast!”

Saksa latse padakonna,
sõiva liha niu ja näu,
kahvle käisi kiu ja käu.
Tare ütrik, hää tütrik,
korjas luu lavva päälta,
mähkis siidiräti sisse,
viisi mõtsa kannu otsa.
Säält sai jälle jänessekõnõ,
ennemuistne elajakõnõ.

E 56861/2 (1) < Otepää khk. V- Otepää v. – B. Sööt < Anna Saar, 65 a. (1926).

Loomad kõnelevad

Kambja

LÄTSI MA LAUTA LAMMAST TAPMA, leela, leela, leela-mus leela’a,
lammas mul keelile kõneli, leela, leela, leela-mus leela’a:
„Ära minnu ära tapku, leela, leela, leela-mus leela’a –
suvel anna suure villa, leela, leela, leela-mus leela’a,
talvel paari tallekeisi, leela, leela, leela-mus leela’a.”
Lätsi mina lauta lehma tapma, leela, leela, leela-mus leela’a,
lehm mul keelile kõneli, leela, leela, leela-mus leela’a:
„Ära minnu ära tapku, leela, leela, leela-mus leela’a –
suvel anna suure piimä, leela, leela, leela-mus leela’a,
talvel valgepää vessekese (vasiku?) , leela, leela, leela-mus leela’a.”
Lätsi lauta härga tapma, leela, leela, leela-mus leela’a –
härg mul keelile kõneli, leela, leela, leela-mus leela’a:
„Ära minnu ära tapku, leela, leela, leela-mus leela’a –
suvel künna suure nurme, leela, leela, leela-mus leela’a,
talvel peesita su tare, leela, leela, leela-mus leela’a.”
Lätsi mina lauta kitse tapma, leela, leela, leela-mus leela’a –
kits jäl’ keelile kõneli, leela, leela, leela-mus leela’a:
„Ära minnu ära tapku, leela, leela, leela-mus leela’a –
suvel anna suure piima, leela, leela, leela-mus leela’a –
talvel paari sokukesi (põkakeisi) , leela, leela, leela-mus leela’a.”
 
Viis Mari Korneol (60 a) (?) (EÜS VII 2716 (24) < Kambja (Põlva?) khk – P. Tatz, 1910), teksti kirjutas üles H. Maasen (E 26430/1 (19) < Otepää khk, Vastse-Otepää v (Palamusel), 1896).

Loomad kõnelevad

Kambja

Vt. tekst EÜS VII 2662 (33)

Kitse laul

Kambja

 
KIPSAN-KIPSAN, ÕNNUKÕNE,
kips om kerge kargamaie:
kips, kips, kips, kips, mäk, mäk, mäk.
kips, kips, kips, kips, mäk, mäk, mäk.
Tuusta, tuusta tulevad,
talve ilmad tuiskavad.
Kui kips karjast kodu tulli,
kodu tulli mäk mäk mäk,
kepsu lei ta keset muru,
tantsu tare läve iin.

„Peremiis, peremiheke,
perenaine, naisekene,
kui tei anna kipsul kaaru,
mina kargan kapsta aida,
tantsin tee tapu aia,
üpan tee oa aida,
kipsan tee kanepi aida,
sõkun kõik vilja väljä.”

Perenaine naratas,
peremiis siis pahantas,
käskis kipsul kaaru anda,
kips jät vilja rikumata.

Laulnud M. Klink (EÜS II 17 (54) ja EÜS II 73/4 (54) < Tartu l < Kambja khk – Peeter Kurg (hr. Bruus’i abiga), 1905).

Kits kile karja

Puhja

KITS KIDU KARJA,
võta pig (?) perrä,
tuu mulle pippi,
mina pipi põrsale,
põrss mulle kakka,
mina kaka kalevile,
kalev mulle lehte,
mina lehe lambaalle,
lammas mulle villa.
Ma tii villast veerikutta,
kateratta kaarikuta,
sulaselle suure suka,
eidsilisele elmekaala,
karjalatsele kapuka jalga.

(kapuka = valge suka)

Kadri Helgilt (sünd 1850) (ERA II 85, 266/7 (47) < Tartu < Puhja – H. Tera, 1933).

Kits kile karja

Otepää

Kitse laul

KITS LÄITS KIINI,
üle mere mõtsa,
võtse puja perra,
poeg tõi mulle haina,
mina haina lehmale,
lehm mulle piima,
mina piima põrsale,
põrss mulle külge,
mina külle ämmale,
ämm tõi mulle villu
mina villa veinikule,
veinik tei mull’ verevä särgi:
maalse massa (maksa?)karvalisse.
Ma ai särgi sälgä.

Üles kirjutanud Bernhard Sööt (E 56865 (3) < Otepää khk, Vana-Otepää v, 1926), täiendatud (H II 31, 178 (5) < Otepää khk, Vana-Otepää v – Villem Vaher, 1889).

Kits kile karja

Võnnu

KITS, KIDU KARJA,
üle mere metsa,
too mulle heina,
mina heina maule,
mau mulle pippi,
minna pipi põrssale,
põrsas mulle külgi,
mina külgi külali,
küla mulle kakku,
mina kaku lammale,
lammas mulle villa
mina villa Veerikulle,
Veerik veeris uue kuue:
tipilise, täpilise,
maani maksakarvalise.

H I 6, 15 (8) < Võnnu – Jaan Mootisse (1895).

Kits kile karja

Kambja

KITS LÄKS KÜÜNI,
tõi mulle heinu,
mina heina lehmale
lehm mulle pipi
mina pipi kanale
kana malle muna
mina muna pagarile
pagar mulle krõngli
mina krõngli kingsepale
kingsepp mulle saapad
mina saapad pruudile
pruut mulle magusa musu.

ERA II 82, 548 (4) < Kambja khk., Vana-Kuuste v. – Ella Sulp (Sipe algk. õpil.) (1934).

Kits kile karja

Sangaste

KITS LÄT MÕTSA,
võt poja perrä,
too minule hainu,
mina haina lehmäle,
lehm mulle piimä;
mina piimä põrsale,
põrs mulle külge;
mina külle ämmäle,
ämm mulle villu;
mina villa Vidrikele,
Vidrik mulle verevä särgi,
musta kuube kondsenegi,
sitikele siidi särgi,
parmulegi punatse püksi.

H II 44, 624 (77) < Otepää, Sangaste – J. Tammemägi (1893).

Hiir metsa

Sangaste

KOS SA SÕIDAD HIIREKENE, tsirku, nirku?
Mõtsa puid ragume, tsirku, nirku!
A ku puu pähä sattas, tsirku, nirku?
Ma karga kannu ala, tsirku, nirku!
Vaist sa sinna ära külmät, tsirku, nirku?
Ma tii tiele tulõkõsõ, tsirku, nirku!
Vaist kõtt ära kõrbes, tsirku, nirku?
Mina võija võismagõ, tsirku, nirku!
Kost sa tühi või saad, tsirku, nirku?
Noorõ naisõ nurmikust, tsirku, nirku,
vana naisõ vaksikust, tsirku, nirku!
 
Viisi kirjutas üles A. Kiiss (EÜS VI 208 (77) < Sangaste khk, 1909), tekst: Eva Emers (60 a) ja Lotta Anderson (70 a) (EÜS VI 332/3 (15) < Sangaste khk, v., Ala-Laose t – A. Mõttus ja J. Sossi, 1911).

Parmu matus

Sangaste

„TERE, TERE, TETRE!”
„Kos sina läät, kokre?”
„Ma lää parmu peijede.”
„Kes ta parmu ärä ta’p”?
„Tsiga sõkse sõraga,
lammas labaluuga,
hobu umbravvaga,
täkk tävvejalaga,
kits kimbsu kambsuga –
nu parmu ärä ta’p!”

Viis: Ella Luugus (65 a) (RKM II 225, 619 (7) < Sangaste khk, Lauküla, Koljaku t – H. Tampere, 1967), tekst: Ann Kopel (76 a) (H II 44, 621 (70) < Sangaste khk, Pringi v – J. Tammemägi, 1893).

Parmu matus

Rannu

TERE, TERE, TETRE,
kos sa lähat kokre?
Ma lää parmu peie.
Kes se parmu ära tapp?
Siga sõk sõraga,
lammas labaluuga,
kits kiider-kondiga,
hobu umbrauaga.

H II 30, 259 (3) < Rannu khk. – A. Tobber (1889)

Parmu matus

Võnnu

„TERE, TERE, TETRE!”
„Kos sa käisid, kokre?”
„Ma kaisin parmu peien.”
„Kes parmu ära tapp?”
„Sikk sõkse sõraga,
hobu oma kabjaga,
täkk täie ravvaga,
lammas labaluuga.”

E 58032 (1) < Võnnu khk., Vastse-Kuuste k. – G. Ränk (1926).

Parmu matus

Otepää

„TERE, TERE, TETRE!”
„Kohes sa läät, kokrõ?”
„Ma lä parmu peijehe.”
„Kes parmu ärä tapp?”
„Tsiga uma sõraga,
lammas uma labajalaga,
obõnõ uma kabjaga.
(obne umbravvaga),
kits kipa kapaga,
(kits kibu nõnaga),
vanamees luuavarrega.

Üles kirjutanud G. Õis (Wulff) (H II 31, 626 (2) < Otepää, 1889), täiendatud (H III 22, 66 (8) < Otepää khk, Palupera – Joosep Silde < Ann Kütt, 1895) ja (H II 31, 178/9 (6) < Otepää – Villem Vaher, 1889).

TERE, TETRE, MUSTA KOKRE,
araku saba sinine,
varessel varvas verine.
Kas te mu sulast näiti –
turu pääle tulevad,
alevide astuvad;
kübär oil üte külle pääl,
särgi and oil takast lahki.

H III 22, 66 (10) < Otepää, palupera – Joosep Silde < Ann Kütt (1895).

Hiire pulmad

Otepää

x

RO-ROO-ROO-ROO, ROTTIL PULMA,
hiire tütär lät mihele
nirgi noorembale pojale.
Kull olli uhke pulmaisa.
Vares tull vaskisaabastega,
tsirk kirju kuvaga (kuuega),
kägu kulla kängadega,
kaarna kulla konksidega.
Oles ma seenis sinnä saanu.
seenis kui tanu päha pandas!

Tekst: Ann Kütt (H III 22, 66 (9) < Otepää, Palupera – Joosep Silde, 1895), täiendatud (H II 31, 605 (67) < Otepää – J. Tammemägi, 1890).

Parmu matus

Kambja

„TERE, TERE, TETRE!”
„Kos sa käesi, kokre?”
„Käesi parmu peien.”
„Kes parmu ära tapse?”
„Sikk sõkk sõraga,
lammas labaluuga,
hobu uue rauaga,
kits kiiver kondiga,
täkk tävve kabjaga.”

ERA II 84, 277 (36) < Kambja khk. – Alaida Pastak (Unipiha algk. õpil.) (1933).

Kus sa käisid, sokukene?

Võnnu

x

„KOS SA SIIS KA KÄISID,
mo sikkakene?”
„Veskel käisin, veskel käisin,
mo ärräke.”
„Mes sa sääl ka teied,
mo sikkakene?”
„Rükki jaussi, nisu jaussi,
mo ärräke.”
„Kellega sa jaussid, kellega sa jaussid,
mo sikkakene?”
„Suuga jaussi, suuga jaussi,
mo ärräke.”
„Kellega sa pühksid, kellega sa pühksid,
mo sikkakene?”
„Abemega, abemega,
mo ärräke.”
„Kellega sa taod,
mo sikkakene?”
„Sarvedega, sarvedega,
mo ärräke.”
„Kas sa sääl ka seiet,
mo sikkakene?”
„Seie küll, seie küll,
mo ärräke.”
„Mes sa sääl ka seied,
mo sikkakene?”
„Mett, mett, piima, mett, mett, piima,
mo ärräke.”
„Kas sulle löödi,
mo sikkakene?”
„Löödi küll, löödi küll,
mo ärräke.”
„Kuidas sa siis rööksid,
Mo sikkakene?”
„Mök, mök, mök, mök, mök, mök,
mo ärräke.”

Viis: EÜS VIII 302 (43) Võnnu

EÜS VIII 253/4 (59) < Võnnu khk., Kastre-Võnnu v., Hamaste k. – John ja Marta Kärt < Liisa Laan, 25 a. (1911).

Kass kaevus

Puhja/Rõngu

Kassi äpardus.

TEE (TEGIN) KÄKI NII KÄBEDÄ,
tee vorsti nii magusa.
Viisi käki kelderide,
verivorsti kamberide.
Külä kassi kiilusilmä,
kiilusilmä, nõglahanda,
seivä käki kelderista,
verivorsti kamberista.
Lätsi (ma) kassi kiputama –
kass läits alla kajo poole,
viskas handa aeda poole.
Kahju kassist, kahju kajost,
Suurem kahju kajo veesta!
Tõie küläst kümme miista,
kümme miista, kümme köista.
„Tõmba nüüd, mu ruunake,
tõmba nüüd, ma tõuka takast!”
Ruuna rangi raksativa,
katki lätsi kanepine köidsi,
niidist köidsi niksatie,
linane köidsi liksatie,
paklane poksatie –
siss olli kass kajost vällän!

Viis: Adam Andik (päält 60 a) (EÜS VI 717 (16) < Puhja khk, Ulila v, Kaimi k – M. Pehka, 1909), teksti kirjutas üles Felix Leesik (E 48257/8 < Rõngu khk, 1913).

Põdratapja

Puhja

OH TE ULLU RUMALA!
Teivä kesvä kengu otsa,
kaara kengu kalda alla.
Tuli poku, laia sarve,
seie kesvad kengu otsast,
kaara kengu kalda alt.
Ma võti poku sarvest kinni,
leie poku vasta maad.
Liha sai süvva, nahk sai müvva,
pää sai Pärnu päälikile.
Sarve viisi sepa kätte,
sepp tei mulle tutu-lutu.

Laulnud Mari Pehka (58 a) (EÜS V 550 (8) ja EÜS V 507/8 (8) < Puhja khk – M. Pehka, 1908).

Põdratapja

Kambja

x

MIND ON LOODUD KÜNDIJASSE,
kündijasse, külijasse,
ja ka maade arijasse.
Alla mina kääni aina poole,
pääle kül’le musta mulla poole.
Kiutu kündis, säl’ga nõtsku,
Val’li kündis, pää vabisi,
Kiuttu kündis killingitta,
Val’l kündis valu taaleritta.

Teije mina orgu orasse,
mäe kül’le kenku keerud kaerad.
Tul’li pukki, laiad sarved,
seije orusta orasse,
mäe kül’le kengust keerud kaerad.
Voti mina pukki sarvist kin’ni,
leije mina pukki vastu maad.
Liha sai süvvä, nahk sai müvvä,
liha sai liina litsidelle,
nahk sai Narva sundijalle
suured sarved said minule.

Viisi mina sarved sepa manu,
lassi mina sepäl lutu tettä,
naksi mina lutud ajama –
eli kuulda Rootsi maale;
Rootsi saksa kaklemaie,
tõine tõist iks tõuklemaie.

EÜS V, 115/6 (135) < Kambja khk., Kodijärve (end. Kammeri) v. – E. Eisenschmidt < Jaan Mark (1908).

Sarved sepale

Puhja

Kitse sarvest lutuke. Sarved sepale

LÄTSI VÄLJA HOMUNKULTA,
enne kuuda, enne päiva,
enne haljasta haguda.
Hagu nakkas haljendama,
taivas nakkas narmendama,
(h)ilves istus herneenna,
kits se karas kaaraenna,
lemmes laulis leppikunna.

Mina kodu koerde perra,
usinaste hurte perra,
Ütli koerdel: „Võtke kinni,
võtke kinni, murdge maha!”
Saba sulle, sarve mulle,
kõrva kõrdsi Jaanile.
Ma vii sarve seppa kätte,
sepp teeb mulle tuttu-luttu,
ma lää õdangul heidsile,
kasteella karjamaale,
sis löö kõrra tuttu-luttu
tõise kõrra sarve-luttu.

Viis: Kadri Sütt (75 a) (EÜS VI 727 (54) < Puhja khk, Kavilda v – M. Pehka, 1909), tekst: Mari Tölp (H IV 3, 825/6 (9) < Puhja khk – D. Schmidt, 1888).

Seatapp

Kambja

x

SIAKENE, SILMAKENE,
ära mine võõra vilja pääle:
võõras tuleb, võllas seljas,
lööb siale silma pääle,
sia maha sirukile,
mees pääle põlvikile. –
Siit saab rasva raasikene,
verda saab siit veedikene,
käkid keevad kärinal,
vorstid võrinal,
vat-vat-luulia.

E 76536 (3) < Kambja khk., Krüüdneri v. – L. Uustalu < Krüüdneri algk. (1931).

Rannu

Sea hoiatus

Karjaskäik

OH SIAKE, OH SIAPEAKE,
ära mine võõra villä pääle!
Võõras tuleb, võllas säl’län,
teine võõras, teivas säl’län,
lööb sia(le) silma pääle,
sia silmä kolmu pääle.

Laulnud Eduard Kärp (65 a) (ERA II 186 443 (21a) ja ERA II 186, 325 (1) < Rannu khk ja v, Sangla k < Neemisküla, Kärba talu, 1938),

Täid kaladeks

Sangaste

OLIN MINA ENNE HÄRRA POISSI,
kandsin härra kaluskida,
vana härra vamuskida.
Nüüd olõ vaene valmis soldat,
istu Riia valli pääl –
ihun oma hinge rauda,
katsun oma kaala rauda.
Võtsin täije vamuskista,
mis suuremba, ne tsuska suvve,
mis vähämbä, ne viska jõkke.

Viis: Helene Novek (sünd Villemson, 1879) (ERA II 271, 332 (14) < Sangaste khk, Kuigatsi v < Urvaste – Ilmar Novek, 1940), tekst: Ain Park (65 a) (EÜS VI 343 (30) < Sangaste khk, Keeni v – A. Mõttus ja J. Sossi,1909).

Kalajõgi

Sangaste

PUUD OLLI, PUUD OLLI, HELLAD VENNAD,
puud olli täis putukiida,
ladva laululinnukseid,
ossa oli täis oraviida.
Jõgi jooskse juure alta,
kala kuldeni jõessa:
säina suuri, sälga paksu,
lutsu külg oll´ loogeline,
purikal oli kirju külgi,
avvel laia lauka otsa.

H II 59, 813 (101) < Sangaste khk., Tõlliste v. – J. Tamm < K. (1898)