Lauluq imäst ja latsõiäst

Urvastõ

Memme vaev

KU IKS IME MINNU OLLI,
kallis ime minnu kandi,
oisõ uman süämen,
kand´ uma kandli all.
Imä oll´ mul uibuupin,
esä oll´ mull orsikas;
imä jõi pikäst pihlõ’õst,
esä orsikadsõst uibust.

Imä uigi uibun,
esä vilist´ vislapuin.
Imä no hois´ hobõstõ jalust,
kaits´ karja teie päält.
Imä no hillä imetelli,
taadõ tassa võõrutõlli,
alt no sõlõ, alt sõba,
alt pall´a kõrigõ,
alt viie Viru helme.

Viis: EÜS IX 1291 (65) < Urvaste khk, Vana-Antsla v – A. O. Väisänen, A. Nirk, R. Tamm < Toomas Uibopuu, 59 a (1912).
Tekst: H II 36, 158/9 (203) < Urvaste, Karula – Gustav Seen < Maret Pill, 62 a (1893).

Urvastõ

Memme vaev

KU MA POIGA KASVATÕLI,
üsäkirjä ülendeli,
kistu õs tuli mul tarõst,
valu vanast huunõ’õst.
Jala’ mul hällü hällüdi’,
käe’ kumpli’ kuutslin.

Mina iks hoisõ hobõstõ jalost,
kaidsi karja tii päält,
peon iks oll´ piimä kurnatõn,
rüpün rükä lõigatõn.
Olõ’ täl kühmä külle pääl,
olõ’ nõtsku nõna pääl,
olõ’ täl häpü hää man,
olõ’ hirmu ilosa man,
olõ’ pelgü priski man.

Viis ja tekst: EÜS VII 877 (21) & EÜS VII 1021/2 (71) < Urvaste khk, V-Antsla v, Mõisamäe – R. Tamm < Triinu Herman (1910). Dbl EÜS VII 1261 (71)

Põlva/Rõugõ

Kolm hälli

EELÄ’ TULNU’ HULKIMAST,
toona’ maad marsimast.
Viil saapa’ saviga,
kängäkundsa’ kollõriga.
Olõ-õi hunds´ak minnu hoitnu’,
kar´akutsik kasvatanu’,
minnu hoit´ uma imä,
kasvatõli kallis naanõ,
rüpün rüä lõigatõn,
kaalan karja saatõn.
Kolm oll´ hällü mu imäl,
üts´ oll´ kuusinõ kuan,
tõõnõ tamminõ tarõn,
kolmas oll´ kõivinõ murul.
Kua olli kuusinõ kuan,
hällüt´ ruuga kiiten,
kua olli tamminõ tarõn,
hällüt´ kanga kudadõn,
kua olli kõivinõ murul,
hällüt´ karja saatõn.

Viis: EÜS IX 1312 (141) < Põlva khk – A. O. Väisänen, A. Nirk, R. Tamm < Mari Kivi, 74 a (sünd Saru vallas) (1912/13)
Tekst: ERM 151, 25/7 (9) < Rõuge khk, Nursi v, Nilbe k, Häide t – Alide Tirol < Katri Häide, 71 a (1920).

Põlva

Ei noomi sulaste kuuldes

AITUMA MU IMELE,
kats´ ilmast kadonulõ,
kiä es lasõ’ laisas harida’,
lasõ’ veerdä’ videlikus,
lasõ’ no oppi’ unitsõs.
Hoisõ ta kirstuh kipõ vitsa,
kaasõ all kasvoladva,
kui sutsõ, nii soputi,
kui viise, ni viputi.

Imä opas´ ussõ takah,
imä nuumsõ nuka takah,
es sunni’ ta sulastõ kuuldõh,
noomi’ noortõ meeste kuuldõh,
es söödä’ sõrmi tsialõ,
küüdsi külä kanolõ,
labaluid lambilõ,
põlvõluid põrsilõ.

And´ ta kätte käe’ kärre’,
and´ ta suuhtõ syna’ sorrõ’,
pähä’ pistse no pikä meele,
jala’ and´ ala avara’.

Viis: SKS, Hermann 9 (13) < Põlva khk – M. Hermann (1895-1896).
Tekst: H, Põlva M, 19 (9 c) < Põlva kh. – Mihkel Härms ( – 1874).

Harglõ

Ema õpetab tütart

IMÄKENE, ELLEKENE/NÄIUKÕNÕ, NOORÕKÕNÕ,
et sa kuulõ’, mia mi kuugu,
miilde panõ’, mia mi pajadõ.
Tulõ’ iks üles hommukult,
varha enne valgõ’õt,
sis õks liigudõ’ leeväimmä,
soritsõ’ soolaessä.
Tii’ õks tii tiigi viirde,
jäle’ aja’ järve viirde.
Kutsu’ ette esä elle,
või (hõikus) kallis kasvataja.

Tii’ õks tuli turbõist,
sau saarõ mätteist.
Et sa veerü’ vii perrä,
või kallu’ kao viirde. –

(Pääle’ kaaldu’ kannipuu’,
pääle’ viirdü’ viipangi’. – Urmas Kalla: need kaks rida ei sobi selle laulu juurde.)

Viis ja tekst: EÜS I 802 (93) & EÜS I 768 (93) < Hargla khk, Taheva v – J. Aavik < Hip Kahr, 51a ja Liis Sunts, 80 a (1904).

Rõugõ

Mitu halba ilma pääl. Kust laulud saadud

MII’ IMÄ ÜTSIK NAANÕ,
ütsik naanõ, pall´u latsi.

Kolm oll´ hällü mii’ imäl:
üts´ oll´ kuusinõ kuana,
tõõnõ tamminõ tarõna,
kolmas kõivinõ muruna.
Mis oll´ kuusinõ kuana,
sedä hällüt´ süüki kiite’ennä,
mis oll´ tamminõ tarõna,
hällüt´ kanga kududõn,
mis oll´ kõivinõ muruna,
hällüt´ karja saatõn,

Nii taa imä meidä hoiõ,
kallis imä kasvatie,
rüpün rükä lõigatõnna,
kaalan karja saatõ’õnna.
Kos tä istõ, sääl tä imet´,
tugõsi tä jala kivvi,
põlvõ põllupindre pääle.

Tekk´ tä tiiga tii viirde,
pand´ tä hällü palu pääle,
pallõl´ partsi hällütämä,
suvilindu liigutama.
Parts´ mul’ opas´ pall´u sõnnu,
suvilind mul’ liialt laulõ.
Imä vei Viro kerikohe,
kand´ tä Narva kambõrõhe,
sääl iks papi’ pall´u lauli’,
noorõ’ junkru’ jutustie.
Säält sai latsi laululinõ,
imekana ilulinõ.

Viis: RKM III 3, 111 (90) < Rõuge khk, Ruusmäe v, Vana-Ussaia t – I.-L. Leesmaa < Olga Toomemets, 20 a (1956).
Tekst: H, Kase, 88 (9) < Rõuge khk < L. Kase.

*

TUU’ IKS SIIA’ TUU RAHA,
saada’ siia’ sannaraha.
Ku sa iks tulli’ tuppa,
sai’ sanna rõõmu.
Ku jo iks tunni’ tuud vallu,
haigutõli’ haluvallu,
otsõ’ iks puuda ärä’ puvva’,
vaiba kirvõst valu vähändä’.

Seletus: Lauldi ristsetel. Lauljad naised võtsivad üks leiva põlle pääle laulis ja andis leiba tõine andis viina. Sedaviisi korjati raha.

Tekst: EÜS VII 1334/6 (123) < Urvaste khk, Vaabina v, Anni t – R. Tamm < Eeva Põder, 70 a (1910).

Räpinä

Pole ema, pole isa

SUSI SÖÖNU SÖÖGITUOJA,
lakatanu joogi laarja.
Olõs võtti ime vüüla,
taba taadi puusa pääl!
Nüüd o võti võara vüül,
taba targa puusa pääl,
nüüd o zirgu söömätägi,
läävä ilma lõuneeta.

Etse tule, tuulekõnõ,
hõlõtõlõ, hõngukõnõ –
puhu higi hiusest,
puhu pallav palgest.
Higi rikke mu hiussekõse,
pallav rikke mu palgõkõse.

Viis: ERA III 6, 209 (63) < Räpina khk, Meeksi v, Mehikoorma k – K. Leichter (1931).
Tekst: H I 2, 677 (9) < Räpina khk – Gustav Narusk (1889).

Harglõ

Kullast kirikaed. Vara vaeslapseks

IME RUTAS´ VARRA KOOLDA’,
enne muid mulda minnä’.
Mõtõl´ ta kerigu kulladsõ ollõv,
avva mõtõl´ õbõ’õdsõ.
Is olõ’ kerik kuldanõ,
aud is olõ’ õbõ’õnõ –
kerik oll´ külmist kivest,
aud allist sõmõrõist.
Jätt´ mu varra vaesõs,
enne muid armõtummas,
jätt´ mu maha’ linnusuuru,
jätt´ mu maha’ marjasuuru,
kualäve korulidsõ,
aidaläve arulidsõ.
Is olõ’ kuast kostijat,
is olõ’ aidast andijat.
Putru ma sei, suu paludi,
taari jõiõ, kaala kalludi.

Viis ja tekst: EÜS IV 212 (276) & ERA II 115, 172/174 (12) < Hargla khk, Taheva v – H. Tampere < Ilse Mustkikas, 72 a (1935).

Harglõ

Vara vaeslapseks

OH MA VAGA VAENÕLATSI,
ilma päädä’ pääsukõnõ.
Jäi iks maha’ marjasuuru,
põrmandulle põrmu suuru.
Lätsi kua lävele –
is olõ’ kotta kutsujat,
Lätsi aida lävele –
is olõ’ aidast andijat,
lätsi tarõ lävele –
is olõ’ tarrõ tõstijat.
Konh ma isti, sääl ma iksõ,
konh ma saisi, saina’ hämssi.

Viis ja tekst: EÜS I 791 (57) & EÜS I, 766 (57) < Hargla khk, Taheva v, Limpri t – J. Aavik < Heno Must, 66 a (1904).

Harglõ

Vaeslapse laul

*

IMÄ RUTAS´ VARHRA VÄLLÄ’ KOOLDA’,
enne muid mulda minnä’,
jätt´ mu varhra vaesõs,
enneaigu armõtus.

Maha’ ma jäie marjasuuru,
põrmandullõ põrmusuuru,
liiva pääle linnu suuru.

Sugu õks käske meid suuhe viiä’,
võsa võrõngudõ hiitä’.
Esä olli ette tõtõlik,
tõtõlik ja mõtõlik.
Võtt´ õks üte käe perrä,
tõõsõ võtt´ ola pääle.
Veie alla oja viirde,
taivalindõ kasvatada’.

Hani õks meile hammõ ummõl´,
pääsükene pää sugõ,
suvilind suu mõsk´,
künnilind jala’ känge.
Säält ma-ks lats´ laulu’ sai,
säält ma sysar sõna’ sai.

Tuu tulgu-ks mu’ka jutõlõ,
Kõnd´ku’ mu’ka kynõlõma,
keä mõist tuhast tuudi tetä’,
linaluist leevä kütsä’.
Sada ma lüü saina vasta,
tuhat lüü tulpa vasta.

Viis ja tekst: RKM Mgn II 64 (b) < Hargla khk, Mõniste v, Mõniste rdtj. – Fonogr. O. Niinemägi, I. Trikkel < Minna Kokk, 64 a (1957). Dešifreerinud I. Allik ja K. Alev.

Harglõ

Oma ja võõrasema

VÕÕRASIMÄ, VÕHLU IMÄ,
võõras võhluarmulinõ:
pääle kaes kainõtudõ,
silmi hiit hirmutudõ.
Näkki kauvõn tulõvõt,
üle Väinä välkivet,
üle piiri pilkuvõt:
„Joba tulõ suuri süüjä,
suuri süüjä, suuri juuja.
Poolõ pätsi poolõndaja,
nellä kiku neelätäjä.”
Pall´us pand iks paa manu’,
liias lihaliuva manu’.
Kinni’ leie kirstu kaasõ,
agarõdõ aida ussõ.

Uma imä, armu imä,
näkki kauvõn tulõvõt,
üle piiri pilkuvõt,
üle Väinä välkivet:
„Mul tulõ väiga väsünü’,
raasakõsõ rahmõtanu’.”
Pand´ piimä piisümä,
lihaleeme leügümä.

Viis ja tekst: EÜS I 782 (24) & EÜS I 762 (24) < Hargla khk, Mõniste v – K. A. < Peeter Põder, 72 a (1904).

Karula

Vaeslapse laul

PÄIV LÄTS´ ÄRÄ’ SEET(E) MAALT(Õ),
päiv mu jätt´ pääle mäe,
agu jäti askõlilõ.
Tulli päivä jo tagasi,
tulli kuu jo tagasi.
Päiv mu löüs´ päält mäe,
agu löüs´ alt mäe,
Kuu mu löüs´ kolgitsõst.
ka’ kos saisat, vaenõ lats´,
ilma pääldä’ pääsükene –
nii ku ninni niidü pääl,
nii ku nukku nurmõ pääl!

Viis: EÜS IX 1279 (22/23) – Karula khk, Vana-Antsla v – A. O. Väisänen, A. Nirk, R. Tamm < Ann Kolats, 77 a (sünd Lutsa talus) (1912/1913). Fon 3 c.
Tekst: Ojansuu, Estonica I 270 (13) < Karula khk ja v – Ojansuu < Liisa Põdõr, 60 a (1910).

Karula

Vaeslapse laul

ÄR’ IKS TUNNUS VAENÕLATS´,
ilma imäldä’ kananõ
kerikulõ minne’en,
aldõrilõ astu’en –
lätt iks aita ehtemäie,
päälikulõ päädemäie,
pand iks ette ikupõllõ,
siirde mähk silmä vii.
Är’ iks tunnus imäline –
pand iks ette ilopõllõ,
siirde mähk´ siidiräti.

Viis ja tekst: ERA III 7, 877 (21) & EÜS VII 1016 (63) < Karula khk, V-Antsla v, Ähijärve k, Sibula t – Rud. Tamm < Mari Leius, 75 a (1910). Dbl EÜS VII 1254 (63).

Harglõ

Vaeslapse laul

TULÕ ÕKS ÜLES, LEELU, HOMMUGULTA, LEELU,
varha enne, leelu, valgõ’õta, leelu.
Mul om õks väigu, leelu, vällä pääl, leelu,
noorõkõnõ, leelu, nurmõ pääl, leelu.
Olõs õks elle, leelu, uma imä, leelu,
uma kallis, leelu, kasvataja, leelu.
Mul õks süä, leelu, süüvä’ taht, leelu,
marjakõnõ, leelu, juuva’ taht, leelu.

Vaenelaps:

Tuul õks süä, leelu, süüvä’ taht, leelu,
meelimari, leelu, juuva’ taht, leelu.

Viis ja tekst: EÜS I 802 (94) < Hargla khk, Taheva v, Tsirgumäe t – J. Aavik < Hip Kahr, 51 a ja Liis Sunts, 80 a (1904).

Räpinä

Peretütar ja vaeslaps. Nutust järv (viis olemas lisada)

*

PERENAANE SEIJE PIIMAPUTI –
mina tambe taariputi,
perenaane seije võidu-leiba,
kanamunne katusesta –
mina sei sõõlust (sõõrust?) sõnajalgu,
aija aita angerpistu.
Siiski mu ihu ilosamb,
siiski mu põsõ punatsemba.
Siin ma iste, siin ma saisi,
siin ma saisi, silmä nõreti.
Siija tekkü tiigikene,
kasvi kalajärvekene.
Siin sai hobõsid ojotõlla,
valla varsu vantsutõlla.
Kuuli jo käo kuukõvata,
laanõlindu laulõvata.
Mõtli imä hõikevata –
olõ-õi imä hõikeman,
armu üles ajaman.

Viis ja tekst: EÜS IX 1352 (317) & EÜS IX 1456 (39) < Räpina khk ja v, Kure k – A. O. Väisänen, R. Tamm, A. Nirk < Liisa Soeson, 71 a (1912).

Urvastõ

Lind trööstimas. Tütar ei saa palka. Ema ja armud

IKI, IKI, MA VAENÕ,
iki alla marjaaida.
Kis no sinnä kaema tulli?
Sinijalga tsirgukõnõ,
vahajalga varbõline,
tuu no sinnä kaema tulli.
„Misa ikõd, näiu noori?
Kasa ikõd ehtemiid,
vai taht tõisi rõivaiid?“
„Ei ma ikõ ehtemiid,
tahaii tõisi rõiviid;
ma ikõ innist elukõist,
kallist kasupõlvõkõist,
mia oll kotun kassuõn,
velle tarõn vinnüen.“
Ikõ illust iussõt,
vahalatva vanikut.
Ius mull jäi ese tarrõ,
vanik valle vaja pääle.
Suvõ iki iussõt,
talvõ vaagi vanikut.

Vaiv om iks vaestõ elu,

vaiv vaestõlastõ elu.
Süüt orja söögi laud,
pinnär orja istõpink.
Mis sai tütre tüüst,
näu vaiva nägemist?
Ega kiä aitai anna,
ega kari ka ei kallu.
Aida’ poelõ andas,
kari kailu [„kallus”] minijile.
Mis iks sai tütärile?
Andas kehvä kirstukõnõ,
andas aher õhvakõnõ.
Tuu saa tüüteenimist,
abi päävä [„abipäävä”?] astukist.
Tuu sai neile tütärile,
andas neile armõilõ.
Är kuuli imäkene,
är imä armukõbõ;
Imä viidi väreist,
arm astõ üle aia.
Imä viidi teede müüdä,
arm teede arrõ müüdä.
Imä hauda pandõnõs,
arm ala langõnõs.
Imä viidi pihaaida,
arm läts üle aia.
Mis no havva pääle kasvi?
Harakninni, hapuhaina,
tuu sinnä pääle kasvi.
Ku ma sõs iks olli hillukõnõ, [„till´ukõnõ”?]
kualäve korgukõnõ,
tarõläve tasatsõkõnõ,
aidaläve armukõnõ,
es olõ kotta kutsujat,
es olõ aidast andijat,
es olõ tarrõ tõstijat.
Kon ma istu, sääl ma ikõ,
kon ma saisa, saina hämme.
Sinna tiigi tegünese,

sai näidsikite närtse mõskõ,
unu hobõstõ ojoda,
velle varsu valida.

Viis: EÜS VII 872 (1b) < Urvaste khk, Vana.Antsla v – M. Pehka < Mari Hantsi, 70 a (1910).
Tekst: H II 36, 105/8 (118) < Urvaste, Karula, Vana-Antsla v – Gustav Seen < Else Müür, 59 a (1893).

Rõugõ

Vaeslaste laul

*

E. Hummal: Too om väga pikk laul toot läts’ hulga aigu laulda, too om uma too om üits’ vaeslaste laul. Vaesest latsest. Too om sääne seto setorahva viie ja joro om too laul sääne.

ISTÕ MAHA’, ISTÕ MAHA’ IKKÕMAIÕ,
moro pääle, moro pääle murõtsõma.
Kes sis mullõ, kes sis mullõ, kes sis mullõ rüppü linnas´?
Tsirk sis mullõ, tsirk sis mullõ, tsirk sis mullõ rüppü linnas’.
Sinisiiba, sinisiiba, sinisiiba tsirgukõnõ.
vahajalga, vahajalga, vahajalga varbõlanõ.
Nõvvatõli, nõvvatõli, nõvvatõli, küsüteli:
„Mis sa’ ikõt, mis sa’ ikõt, mis sa’ ikõt tüterina?
Kas sa’ ikõt, kas sa’ ikõt, kas sa’ ikõt iloehtiid?
Vai sa’ rõhkat, vai sa’ rõhkat, vai sa’ rõhkat rõõmurõiviid?“
„Ma’ ei ikõ’, ma’ ei ikõ’, ma’ ei ikõ’ iloehtiid,
ma’ ei rõhka’, ma’ ei rõhka’, ma’ ei rõhka’ rõõmurõiviid.
Ma’ iks ikõ, ma’ iks ikõ, ma’ iks ikõ umma immä,
umma kallist, umma kallist, umma kallist kasvatajat,
kes mu varra, kes mu varra, kes mu varra vaesõs jätt´,
inneaigu, inneaigu, inneaigu armõtus.
Maha’ jäie, maha’ jäie, maha’ jäie mar´asuuru,
kualäve, kualäve, kualäve korgulidsõs,
aidaläve, aidaläve, aidaläve arvulidsõs,
kui es mõista’, kui es mõista’, kui es mõista’ putro puhku’,
pudro pohe, pudro pohe, pudro pohe, puhu’ vali,
taari jõiõ, taari jõiõ, kaala kaldsi.
Pini’ puust mul, pini’ puust mul, pini’ puust mul pudro laki’,
kassi’ kaalast, kassi’ kaalast taari jõiõ’.“

A. Kõrb : Kust see laul kuuldud on?
E. Hummal: Tule ütelde, ku ma vast nii korgõkõnõ sis mu ema laul.

Viis ja tekst: RKM, Mgn, II 2927 (10) < Rõuge – A. Korb, I. Rettau < Ella Hummal, 83 a (1977). Lit. E. Tampere (1984).

Kanepi

Lind lohutamas

*

IKI, IKI, MINA VAENÕ,
iki, iki, iki, iki ma jo vaene,
iki alan mar´aaian,
iki alan, iki alan mar´aaian.
Kes sys minno kaema tulli,
Kes sys minno, kes sis minno kaema tulli?
Sinisilmä tsirgukõnõ,
sinisilmä, sinisilmä tsirgukõnõ,
ilma päätä’ pääsokõnõ,
ilma päätä’, ilma päätä’ pääsokõnõ,
vaskijalga varbõlanõ,
vaskijalga, vaskijalga varbõlanõ.
Küsütõlli, nõvatõlli,
küsütõlli, küsütõlli, nõvatõlli:
„Mis sa iket, tütereni,
mis sa iket, mis sa iket, tütereni?
Kas sa iket elu kõrda,
kas sa iket, kas sa iket elu kõrda?”
„Ei ma ike elu kõrda,
ei ma ike, ei ma ike elukõrda.
Ma ike uma imäkeista,
ike uma, ike uma imäkeista,
uma kallist kasvatajat,
uma kallist, uma kallist kasvatajat.”
„Ärä no ike, neiu noori,
ärä ike, ärä ike neiu noori:
mii’ esi’ sõsaritsi’,
mii’ esi’, mii’ esi’ sõsaritsi’,
üte-, katõ-, kolmõkõsõ,
üte-, katõ-, üte-, katõ-, kolmõkõsõ,
üten meile vüü’ võeti’,
üten meile, üten meile vüü’ võeti’

üten koeti’, üten koeti’ pallapoolõ’.

üten koeti, üten koeti pallapoolõ.
Suga ütel´: „Mul oll´ surma!”
Suga ütel´, suga ütel´: „Mul oll´ surma!”
Nitsevarva’: „Meil oll´ vaiva!”
nitsevarva’, nitsevarva’: „Meil oll´ vaiva!”

Viis ja tekst: RKM, Mgn. II 249 b < Tartu l (< laulud õpitud Kanepist) – E. Tampere, L. Briedis < Hella Keem.

Põlva

Lind lohutamas

KOS MA ISTÕ, SÄÄL MA IKI,
kos ma kasvi, siäl ma kah(i)tsi.
Istõ maaha ikkõmaie,
moro pääle murõhtama.
Kes sääl mullõ rüppü linnas´?
Tsirk sääl mullõ rüppü linnas´:
sinisiivu tsirgukõnõ,
vahastjalga varbõlanõ.
Küsütelli, nõvvatõlli:
„Mis sa ikõt, tütäreni?
Kas sa ikõt ilmaehtiid
vai ka rõhkat rõõmurõiviid?”
„Ei ma ikõ’ iloehtiid,
ei ka rõhka’ rõõmurõiviid.
Ma õks ikõ umma immä,
umma kallist kasvatajat,
kiä mu varra vaesõs jätnü’,
inneaigu armõtumbas.“

Sõnõ um viil külält.

Sedä laulu kuuli ma siis kui ma noorõmbah laulukoori juhati, siis ol üts laulja Jaan Jakobson, Kasaritsa Sika küläst peri, sedä laulu kuulnu, ja laul mullõ tedä 1890. a. ette Sossi küläh mu umah esä majah nii viisi.

Viis: EÜS IV 720 (1631) < Rõuge khk, Kasaritsa v – Jakob Orav (1891).
Tekst: EÜS I 112 (5) < Rõuge khk, Kasaritsa v, Sika k – Jakob Orav < Jaan Jakobson (1890).

Rõugõ

Lind lohutamas. Vara vaeslapseks. Nutust järv

ISTÕ MAHA IKKÕMAIE,
siiä’ silmi pühkimäie,
kahitsõma, kabokõnõ,
nõrõtama, nõrgakõnõ.
Nägünessä, kuulunõssa,
kiä mu ligi liikunõssa,
kiä mult küünüs küsümaie,
nõrgakõsõlt nõudõmaie?
Ligi linnas´ suvilindu,
vahajalul varbõlanõ,
kuldapääga kukulindu,
siivulinõ sinitsirku.
Nakkas mult iks perrä nõudma:
„Miä sa ikõt, ilokõnõ,
puhut, puna latsõkõnõ,
murõhtõllõt, munakõnõ?
Kas sa ikõt ummi ehtiid,
puhut rõõmurõivi’ida?”
„Oh, mu kulla tsirgukõnõ,
virka viisivilistäjä!
Ei ma ikõ’ ummi ehtiid,
kahidsa ei’ kaalatsida!
Ma’ iks ikõ umma immä,
kallist umma kandijat.“
Ma’ jäi varra vaesõslatsõs,
inneaigu armõtus.
Es viil mõista’ jalul kävvü’,
es viil mõista’ putru puhku’.
Jalul käve, maha’ sattõ,
putru puhõ, puuhu läts´.
Tahtsõ mina minnä’ tarrõ,
lävele ma lähesi –

olõ-õs tarõhn vastavõtjat,
aho pääle avitajat.
Lätsi aida lävele ma –
olõ-õs aidast andijat.
Kõnnõ kua lävele ma –
olõ-õs kuast küsüjät.
Imä mul ninni niiste lätsi,
mama makus maranahe.
Oodi eelä’, oodi täämbä,
oodi kolmi kolmapäivä,
oodi nelli neläpäivä,
viisi rikast riide’etä,
kuus´ puhast puul´päivä,
säidse s´aksa pühäpäivä.
Tulõ-õi immä Toonõlasta,
mamakõista maranasta.
Imä hoit Äio hobõsida,
kaits iks Maarja kar´akõist.
Kohn ma istõ, sääl ma iksõ,
kohn ma saisi, saina’ hämssi –
sinnä’ iks tekküs tiigikene,
kasus kalajärvekene
kõgõ külä kar´a juvva’,
valla varsu vallatõlla’.

Viis ja tekst: EÜS VIII 3/4 (139) < Rõuge khk, Haanja v, Mäe-Kolga k – Jaan Gutves < Mari Gutves (1912).

Põlva

Lind lohutamas. Vara vaeslapseks.Tiik

*

ISTÕ MAHA’, ISTÕ MAHA’ IKKÕMAIE,
moro pääle murõtamma.
Kes sääl mullõ rüppü linnas´?
Tsirk sääl mullõ rüppü linnas´,
vahastjalga varbalanõ,
sinisiibu tsirgukõnõ.
Küsüteli, nõvvatõli:
„Mis sa ikõt ilmaehtit,
mis sa rõhkat rõõmurõivit?”
Ei ma ikõ’ ilmaehtit,
ei ma rõhka’ rõõmurõivit:
mina ikõ umma immä,
umma kallist kasvatajat.
Maha’ jäie mar´asuurult,
põrmandullõ põrmusuurult.
Lätsi kua lävele –
es olõ’ kuah kostijat;
lätsi aida lävele –
es olõ’ aidah andijat;
lätsi tarõ lävele-
es olõ’ tarrõ tõstijat.
Kos ma no istõ, sääl ma no iki,
tegüsi till´o tiigiken,
kaldu kalajärveken
uno hobõsit ojota’,
vele varsu vallatõlla’,
külä näidsikil närtse mõskõ’.

Tekst: ERA III 6, 227 (114) < Põlva khk, Peri v., Alaküla – K. Leichter < Ann Kahar, 67 a (1931). Fon 349 b.

Rõugõ

Lind lohutamas. Vaenelaps ja tsirk

*

ISTE MAHA, ISTE MAHA,
iste maha ikkõma,
muru pääle, muru pääle,
muru pääle murõtama.
Kes sääl mulle rüppü linnas?
Zirk sääl mulle rüppü linnas,
sinist siiva zirgukene,
vahajalga varblane.
Küsütelli, nõvvatõli:
„Mis sa ikkõt iloehtit,
vai kos sa rõhked rõõmu rõivit?”
„Ei ma ikke ilo ehtit,
ei ka rõhka rõõmu rõivit;
mina ikkõ omma imma,
ke´ mo varra vaeses jätnü,
enne aigu armetumas. –
Kui ma es mõista putru puhku,
pudru puhe – puhu panni,
taari jõije – kaala kaltsi.
Jäi ma maha (marja) mar´ä suuru,
põrmandulõ põrmu suuru.”

Viis ja tekst: EÜS IX 226 (1) < Rõuge khk, Haanja v – J. Press < vanamehelt (1912).

Rõugõ

Vaeslapse laul

*

IMÄKENE, HELLÄKENE,
annid mu ilmal õppatta,
annid vallal valitseda.
Küla iks oppas küllipäädi,
valda noomõ vastupäädi.
Söa mul jo süüa küüsse:
es ole söögi andijatta,
isu kõrra kandijatta,
hämme päält pästijättä.
Mea iks vesi vitsa pääl,
kaste kara haina pääl,
tu ojus mu ola pääl,
tu kallus mu kaala pääl.
Ole ei hamme andijatta,
kuiva rõiva kolkijatta!
Imäkene, ellakene,
anna iks esi hammekene,
kolgi esi kuiva rõiva,
paugutelle palla-poole!
Hauda lännu hamme andja,
liiva lännu linatse tekii,
kalmehe kapputta kottaii.

Viis: EÜS IX 1312 (144) < Rõuge khk – A.O. Väisänen, A. Nirk, R. Tamm < Minna Saar, 35 a (1912/13)
Tekst: E 41012 < Rõuge – L. Purk < Tooma Marina (1901).

Urvastõ

Lind trööstimas. Väsinud neiu

*

IKI, IKI, MA VAENÕ,
iki alan marja-aian.
Kis no tulli minnu kaema?
Sinisiiva tsirgukõnõ,
vahajalg vaimukõnõ,
tuu no tulli minnu kaema.
Küsütelli, nõvvatõlli:
„Missa ikõd, näiu noori?
Kassa ikõd ehtemiida?“
„Ei ma ikõ ehtemiida,
ikõ innist elukõist,
kaunist kasupõlvõkõist.“
Vässü, vässü, ma vaenõ,
rammõtu ma, raasakõnõ.
üle kõrrõ kõndõen,
vasta mäke minneen.
Muu iks suiki suurõ tõtu,
nõrki nõo vara tõtu;
mina suigu suurõst töösta,
nõrgu suurõst nõstakist.
Võti suurõ sällätävve,
ülisuurõ üsätävve.

Viis: EÜS VII 872 (1b) < Urvaste khk, V-Antsla v – M. Pehka < Mari Hantsi, 70 a (1910).
Tekst: H II 3,6, 122/3 (140) < Urvaste, Karula – Gustav Seen < Ann Tee, 64 a (1893).

Räpinä

Ema surm. Ema haual

*

Rõugõ

Ema ja armud

*

IMI KOOLI, leela, armu katte, leela,
imi panti, leela, lautsielle, leela,
Imi viidi, leela, lävest vällä, leela,
armu aste, leela, akenista, leela,
imi viidi, leela, üle muru, leela,
armu aste, leela, alust piten, leela,
imi viidi, leela, värtest vällä, leela,
armu aste, leela, üle aia, leela,
imi viidi, leela, tiid müüda, leela,
armu aste, leela, viirt piten, leela,
imi viidi, leela, kerikumäkke, leela,
armu aste, leela, viirt piten, leela,
imi viidi, leela, matuseaida, leela,
armu aste, leela, üle müüri, leela,
imi panti, leela, haua sisse, leela,
armu aste, leela, nurga sisse, leela.

Viis ja tekst: ERA III 3, 209 (222) & ERA II 26, 191 (2) < Rõuge khk, Vana-Roosa v, Tedremäe t – E. Oja < Minna Siirak, 60 a (1930). Fon 290 b.

Harglõ

Ema haual

PÄIV LÄTS´ ALLA VERETELLEN,
imä iki-ks nõrõtõllõn.
Jätt´ mu varha vaisõs,
enneaigu armõtummas.
Timä mõtõl´ kerigu kulladsõ ollõv,
hauva mõtõl´ hõbõdsõ ollõv.
Kerik olli külmist kivest,
haud olli halvust sõmõrist.
Imäl õks hauda kaavõti,
armu ala lammõsi.
„Tulõ’ üles, imäkene,
karga’ üles, kasvataja.” –
„Ei või’ minnä’, tütrekene,
karadagi, kanasõkõnõ.
Rist´ ei lasõ’ ringutõlla’,
kääbäs kässi küünütellaä’.
Sirelilli’ süvilt tsüskvä’,
kastõhaina’ kaala lõikva’.”

Viis ja tekst: RKM, Mgn. II 62 a < Hargla khk, Mõniste v, Mõniste rdtj – O. Niinemägi, I. Trikkel < Marie Antsov, 83 a (1957). Lit. E. Tampere.

Põlva

Ema ja armud. Ema haual

*

EMA VIIDI USSEST VÄLLÄ,
arm aste aknast välla,
emma viidi teed pite
arm läits teeveert pite.
Ema viidi kirikusse,
arm astse altresse,
emal hauda kaiveti,
arm man kareli.
Ema hauda lasti,
arm ala lamesi.
Olli mina väikokene
pidi karja hoidma,
leüsi isa-ema matuse
suure mätta turba all.

„Tule üles, isakene,
tule üles emakene!“
„Ei saa minna, tütrekene –
rist om rassõ ringutada.
Rist om rassõ ringutada,
kääbas rasse kangutada.
Mul on suu man surmahais,
kässi man om kääpahais.“

„Ma tee lippõ liuakuhe,
lämma vee länikuhe,
ma mõsõ suu mant surmahaisu,
kässi mant kääpahaisu.
Võerasemma pessis minno,
Viis kõrd päevas vitsake,
aie minno uibo ala,
uibo ala vitsa otsma.
Uibust satte häilmid,
minu silmist pisaraid.
Kõik need silmapisarad,

sattõ hõbekarikas’.“

Viis ja tekst: RKM, Mgn. II 1204 a < Põlva raj, Peri k/n, Sooküla /Põlva/ – L. Briedis < Pouline Olesk, 69 a (1966). Lit. E. Tampere (1986).

Põlva

Ema arm. Nutust järv. Ema haual

IMÄ VIIDI LÄVE POOLÕ,
arm aeti aho kõrva.
Imä viidi värete poolõ,
arm aeti aida müüdä.
Imä viidi tiid müüdä,
arm läts´ tii viirt müüdä.
Imä karas´ kalmihe,
arm iih astõ.
Imä hauda haarõtie,
arm ala lamõsie.

Tulli üles hummogulla,
inne varravalgõda.
Saadi kar´a kavvõtõhe,
Kargsi kalmu kaemahe.
Haari vallalõ havva haagi,
kaksi kats´ki kalmu kaasõ.
”Tulõ’ üles, imäkene,
karga’ üles, kandijani,
tulõ’ üles, tunnistagi’.
Anna’ mullõ aida võti,
keerä’ mullõ kirstu võti.
Ma’ lää aita ehtimä,
aida pääle päädimä.”
”Ei või minnä’, tütrekene,
karada’ üles, kallikõnõ.
Mul suu man surmahaisu,
kässi man kääpähaisu.
Mul om kalmul kolmõ’ köütjä’,
kolmõ’ köütjä’, kolmõ’ hoitja’:
Tooni poiga pähütseh,
Tooni tütär´ jalutsõh,
Tooni istus keset kihhä.”
”Tulõ’ üles, imäkene,
karga’ üles, kandijani!
Ma’ tii sullõ kolmõ’ lipõ’:
üte lipõ linnukmar´ost,
tõõsõ magusist maasikist,
kolmanda kurõmar´osta.
Mõsõ mant maahaisu,
suu mant surmahaisu,
kässi mant kääpähaisu!”

Säält ma ikulõ isosi,
säält ma nõssi nõrõhillõ.
Kos ma istõ, sääl ma iki,
kos ma saisi, sääl nõrõdi.
Sinnä’ tekkü tiigikene,
sinnä’ kaldu kaivokõnõ,
sinnä’ jäie järvekene.
Säält sai külä kar´a juvva’,
külä varsu vallatõlla’,
külä hobõstõ ojoda’.

Viis: RKM II 208 612/3 (2) < Põlva khk, Mooste v, Adiste k, Mäeotsa t – H. Tampere < Hilda Kuklas, 62 a (1966).
Tekst: E 7017/8 < Põlva khk, Navi k – J. Melzow (1893).

Rõugõ

Vara vaeslapseks. Nutust järv

OLLI MINA VAENÕ VÄIKU LATS´,
tinarõnda till´ukõnõ.
Imä rühk´ mul inne koolda’,
inne muida mulda minnä’.
Jätt´ mu maalõ mar´akõsõ,
liiva pääle linnukõsõ,
aidaläve arvulidsõ,
kualäve korgulidsõ.
Ei ma tiiä’, ei ma mõista’,
kas ma sündü söödü pääl
vai mina kasvi kannu pääl.
Söödü’ minnu sünnüdi’,
kannu’ minnu kasvadi’.
Süüt´ mullõ süvvä’ and´,
kannukõnõ ravvi kand´.
Kohe ma istsõ, sääl ma iki,
kohe saisi, sinnä’ sattõ,
sinnä’ jäie järvekene,
tegüsi ka tiigikene.
Külä läts´ hobõst juutõma,
valda varsu ojotama.
Mõtõl´ ollõv ojavii,
mõtõl´ ollõv kaovii.
Tuu oll´ näiu silmävesi,
vaistõlastõ vaivavesi.

Viis: ERA III 7, 54 (22) < Rõuge khk, Saaluse v, Kandimäe t – H. Tampere < Miina Morel, 79 a. Fon: 360 c.
Tekst: E 14866/7 (9), (1895) < Rõuge khk, Tsooru – M. Siipsen (1895).

Räpinä

Vara vaeslapseks. Nutust järv

1

2

MINA KÜLL, MINA KÜLL VAENELATS,
ilma imeta kanane,
ilma pääta pääsokene,
vahelt ilma vaimukene –
jäije maana marä suuru,
põrmandule põrmu suuru.
Söödul iste sõmerasuuru,
kua läve korrukene,
aida läve arvoline.
Lätsi ma oa lävele,
es olõ kotta kutsijat,
lätsi aida lävele,
es olõ aidast andijat,
lätsi tarõ lävele,
es olõ tarrõ tõstijat.
Kos ma iste, sääl ma ikse,
kos ma saisi, sainad hämsi.
Sinnä tekkü tiigikene,
kaldas kala järvekene,
kost sai küla karjal juvva,
ele varsal vallatõlla,
ono hobõsil ojoda,
näütsikite närtsa mõske.

Viis ja tekst: EÜS IX 1339 (261, 262) & EÜS IX 1494/5 (85) < Räpina khk, Toolamaa v, Võu k – A. O. Väisänen, A. Nirk, R. Tamm < Juuli Kärtmann, 30 a (1912).

Kanepi

Nutust järv

*

OL’LI MINA VÄIKE MEHEKENE,
põlve kõrru (koru) põnnikene,
vaat luu-li, vaat luu-lii,
põlve kõrru põnnike.

Maha jäije marja suuru,
põrmandulle põrmu suuru,
vaat luu-li, vaat luu-lii,
põrmandulle pormu suuru.

Kos mina istse,sääl mina ikke,
kos mina saise, saina likke,
vaat luu-li, vaat luu-lii,
kos mina saise, saina likke.

Sinna tekkis tiigikene,
kaldus kalajärvekene,
vaat luu-li, vaat luu-lii,
kaldus kalajärvekene.

Obese jäivä onu kätte,
lehmä lellä naise (naisõ) kätte
vaat luu-li, vaat luu-lii,
lehmä lellä naise kätte.

Tekst: EÜS V 99 (111a) < Otepää khk ja al.< Kanepi khk, Valgjärve v – A. Kiiss, E. Eisenschmidt < Miina Küla, 60 a (1908).

Harglõ

Käost käterätt

KÄGU KUUKÕ, leelu, kumõhõdõ, leelu,
laul’ laanen, leelu, helehede, leelu.
O’s mi käo,leelu, kätte saanu’,leelu,
suvilinnu, leelu, sulussõdõ, leelu,
tennü mi’ kastest, leelu, käteräti, leelu,
suvilinnust, leelu,, suurrräti, leelu,
ohukõsõ, leelu, olaräti, leelu,
teeme käpe, leelu, käteräti, leelu.
Õga nee’ kuku, leelu, õigõ käo’, leelu,
laula’ õigõ, leelu, laanõlinnu’, leelu –
nee kuukva, leelu, vaesõlatse, leelu,
ikvä ime-, leelu, -du kanasõ, leelu.
Ikvä immä, leelu, ikvä essä, leelu,
ikvä immä, leelu, ehitämä, leelu,
vanõmbi-id, leelu, valmistama, leelu:
„Tule iks, imä, leelu, tuu’ ehtmiid, leelu,
vanõmb, tulõ’, leelu, tuu’ varra, leelu!
Mii’ jäi varha, leelu, vaesõs latsõs, leelu,
inneaigu, leelu, armõtummas, leelu.
Ei meil olõ, leelu, kelle üldä’, leelu,
ega kaihhu, leelu, kaivadõ, leelu.
Lähä mii, leelu, vett tuuma, leelu;
lähä mii , leelu, puid tuuma, leelu –
puu pääle, leelu, pudõnõsõ, leelu;
lähä mii, leelu, lastõ korjama, leelu –
lastu’ meil pääle, leelu, lagunõsõ, leelu.”

Viis ja tekst: EÜS I 804 (99) & EÜS I 770 (99) < Hargla khk, Taheva v – J. Aavik < Matli Pähn, 63 a ja Liis Lepp, 67 a (1904).

Rõugõ

Vaenelaps käoks

ESÄ MU ÄRÄ’ TAPP´, KUUKU!
Veli mu vere jõi, kuuku!
Sõsar mu luu’ kokku kor´as´, kuuku!
Köüt´ valgõ räti pääle’, kuuku!
Vei mõtsa kõo latva, kuuku!
Sääl mu Jummal´ käos lõi, kuuku!

Viis: EÜS IX 1360 (351) < Räpina khk, Naha k – A. O. Väisänen, A.Nirk, R. Tamm < Jula Toriland, 50 a (sünd Mehikoormas).
Tekst: H II 45, 212 ( ) < Rõuge khk – M. Jennes (1891).

Karula

Varra vaeslatsõs. Imä havva pääl

ES MA SÜNNÜ’ SÖÖDÜ PÄÄLE,
es ma kasu’ kannu otsan.
Sündü imä süämen,
kasvi imä kangli all –
rüpün rükä lõigatõn,
kaalan karja saatõ’õn.
Kuul iks mullõ kurja tennü’:
võtt’ ärä’ imäkese.
Maha’ jäi ma marja suuru,
põrmandulõ põlvõ koru.
Imä panti lautsilõ,
armu lautsi kolga pääle.
Imä viidi lävest vällä,
armu astõ akõnist.
Ai ma karja kalmõlõ,
uma imä havva manu.
Lätsi usta liigutama,
kannõkõista kangutama:
„Tulõ’ iks ellu, imäkene,
tulõ’ ütes tunniskina’,
astu’ ahupalangus!”
„Ei või’ minnä’, tütäreni,
muld lits ligembäle.
Mul om man maa hõngu,
suu man om surma hõngu.
Ei immä elle’en,
essä henge minne’en.”
„Ma tii lipõ livvakuhe,
mugla musta anumahe,
mõsõ mant maa hõngu,
suu mant surma hõngu.”

Viis: RKM II 307, 367/8 (8) < Karula khk, Mürgi k, Meeksi t – Ingrid Rüütel < Jekaterina Karjus, 77 a (1973).
Tekst: H II 36, 123/5 (141) < Urvaste või Karula khk – Gustav Seen < Ann Tee, 64 a (1893).

Karula

Imä havva pääl

EMÄ OLL’, EI TIIÄ’?
Esä oll’, ei tiiä’?
Ülti mu söödüst sündüvet,
kannu alt kasuvõt.
Es sünnü’ ma söödüstä,
es kasu’ ma kannusta.
Sündü ma imä jo süämestä,
kasvi imä jo kaala alta.
Siug söödüle sündü,
siug kasvi kannu alt.
Imä mul kuuli koolu aigu,
esä kattõ kadsu aigu:
mõtõl’ tä liiva all lihalivva’,
kalmu all ollõv ollõkanni’.
Jätt’ mu maalõ marjasuuru,
põrmandulõ põlvõkoru.
Jätt’ külä ehitedä’,
jätt’ vyyra valitsõda’.
Külä iks ehit’ küllipäide,
võõras valda vastapäide.
„Tulõ’ iks üles imäkene,
astu’ üles armukõni!”
„Ei või’ minnä’ tütäreeni,
ei või’ astu’ armõ’õni:
hain om kasunu’ havva pääle,
sinililli’ silmä pääle,
kullõrkupu’ kulmu pääle,
lõigihaina’ lõvva pääle,
jahilehe’ jalgu pääle.
Surm ei lasõ’ suudõ liigutada’,
madu suudõ maigutada’!”
„Ma tii lipõ liivakulõ,
lämme leeme länikulõ.
Mant iks mõsõ maa haisu,
suu mant surma haisu.
Tulõ’ iks üles emäkene,
astu’ üles armukõnõ!
Tii’ mullõ tinahamõ’,
kua’ mullõ kuldahamõ’:
sis või tuulõl ma toeda’.
tuulõ keerul keereldä’
vellenaasõ viha iin.”

Viis: ERA III 7, 145 (25) < Karula khk ja v, Apja as – Herbert Tampere < Alma Mölder, 40 a (1935) .
Tekst: H II 48, 801/4 (2) < Karula – J. Einer ( stud pharm), P. Einer (kooliõp) < Maarja Illisson (1894).

Kanepi

Ema haual

KOOLNU’ IME, KOOLNU’ ESE,
koolnu’ ime armukõnõ.
Jätnü’ maha’ mar´akõsõ,
põrmandulõ põrmukõsõ,
kualäve korukõsõ,
aidaläve arvulidse.
Ei olõ’ kotta kutsujatta,
e olõ’ aidast andõjatta.
Koolnu’ ime, koolnu’ ese,
koolnu ime armukõnõ.
Võõras and´ raasa, ütel´ rassõs,
and´ ta pala, ütel´ pall´os,
and´ ta tükü, ütel´ tühäs.
Istu maha’ ikkõmahe,
mättä pääle mängimähe.

Katsi katsi vaesi latsi,
iki’ imä havva pääle! –
„Tulõ’ üles, imäkene,
ma’ kütä sanna köömendega,
havvu vihta virdega,
lõuna pillu pipõrdõga.
Ma’ tii lipõ livva pääle,
lämmä vii tii länikuhe.
Mõsõ suu mant surmahaisu,
iho manta higihaisu,
kässi manta kääpähaisu,
liniku manta liivahaisu!“ –
„Ei või’ tulla’, tütteridä –

puru olõ puusaluista,
säsü ole säläluista,
kats´ki olõ kaalaluista.“

Viis: Erv 270 (1906) < SKS, Lähteenkorva nr. 296 < Kanepi khk – A. A. Borenius-Lähteenkorva (1877)
Tekst: H II 32, 522 (6) < Kanepi – Johann Väggi (1890).

Urvastõ

Ema haual

*

IMÄ MUL KUULI VÄIKU’EN,
kandija kattõ kanasõn.
Jätse mu maha’ mar´asuuru,
söödüle sõmõrasuuru.
Lätsi ma tarõ lävele,
Iki ma tarrõ nõstijat;
lätsi ma kua lävele,
iki kotta nõstijat;
lätsi aida lävele,
iki aita nõstijat,
aidast söögi andijat.
Külänaasõ’ naarativa’:
nüüt jääse’ or´a’ otsimalda’,
sulasõ’ lunastamalda’!
Tulli üles ommugult,
inne varravalgõt,
mõsksõ suu, sugisi pää,
pühkse tarõ puhtas;
pandsõ põhu põllõ pääle,
vei ma põhu põllule,
asu vei arulõ.
Lätsi kalmu kaema,
kalmu latva liigutama:
„Tulõ’ üles, imäkene,
karga’ üles, kandija,
astu’ üles, imetäjä!“
„Ei või’ minnä’, tütrekene,
mul man maa-aisu,
kässi man om kääpäaisu,
suu man om surmaaisu.“
„Tulõ’ üles, imäkene,
ma’ tii sullõ kolmõ’ lipõ’:
üte tii lipõ linnukist,
tõsõ maamaasikist,
kolmanda tii kurõmar´ust.“

„Ei või’ minnä’, tütrekene,
mul om kolm oidijat:
Tooni poig pähitsen,
Tooni tütär jalutsin,
Vana Tooni esi’ vaihõl.“

Tekst: H III 9, 865/7 (16) < Urvaste khk, Restu vald – Gustav Seen (1890).

Harglõ

Vaeslaps käoks. Vaeslaps ema haual

*

KÄGU ÕKS KUUGI KUUSISTUN,
pihu peti pedästün.
Es see nu kuugu’ käokõnõ,
es see nu petä’ pihukõnõ:
see õks kuugi vaenõlats´,
vaagi ummi vanõmbiid.
Esä rutas´ vahra ärä’ koolda’,
inne muida mulda minnä’;
jätt´ mu vahra vaesõs,
inneaigu armõtummas;
jätt´ mu maha’ marja suurus,
liiva pääle linnu suurus,
kualäve korutsõs,
aidaläve arutsõs.
Lätsi ma kua lävele:
ei olõ’ kottakutsujat,
lätsi ma aida lävele:
ei olõ’ aidast andijat,
lätsi ma tarõ lävele:
ei olõ’ tarrõ tõstijat. –
Olõs ma tiidnü’ Tooni tarõ,
tiidnü’ Tooni tarõii:

ma’ touganu’ Tooni tarõ,
põrutanu’ põrguvärjä’:
ussõ olõs toonu’ uma imä,
kandnu’ uma kasvataja.
Ei anda’ inämp ussõ tuvva’,
kasvatajat ussõ kanda’.
Lätsi ma esä hauva pääle,
sääl ma kuugi kolmõ kõrda:
„Tulõ nu ussõ, esäkene!”
„Ei või’ minnä’, tütär´ vainõ:
kääbäs um mul kässi pääl,
rist´ mul rassõ rinna pääl,
kastõhaina’ kaala pääl,
jahilehe’ jalgu pääl.
Kääbäs ei lasõ’ kässi küünütellä’,
rist´ rindu ringutõlla’:
kastõhaina’ kaala lõikasõ’,
jahilehe’ jala’ pitsitäse’!”
Lätsi ma imä hauva pääle:
„Tulõ’ nu ussõ, imäkene,
karga’ ussõ, kasvataja!
Tulõ’ nu kirstu keerämä,
tulõ’ vakka valama!“
Üts´ õks kinnas kirstun um,
tõõnõ kaput kaasõ all!
Imätütre’ läävä’ aita ehtimä,
päälikullõ päätämä.
Ma’ lähä mõtsa ehtimä,
mätistülle mähkimä.
Haabalt ma’ks hamõt küsü –
haab vasta habisas;
kõolt küsü kõrikat –
kõiv vasta kõsisas.

Harglõ

Neiud vastu ööd käimas. Esä haual. Oma ja võõrasesä

SIIN OM SUURÕ’ SOEMÕTSA’,
korgõ’ kahruvarigu’.
Siiä’ susi surma tege,
siiä’ kahr kaala murd.
Siin om oja ussõ all,
läte’ tarõ läve all.
Siiä’ ojja upudõ,
siiä’ lättede läpätede.
Olõ-i siist ojast otsijat,
ei lättest löüdijät.
Ojast otsja ammu koolu’,
lättest löüdjä ilmast lännü’.
Esä rutas´ varha vällä koolda’,
enne muid mulda minnä’.
Jätt´ mu maha’ marjakõsõs,
liiva pääle linnukõsõs,
kualäve korutsõssõ
aidaläve arutsõssõ
tarõläve tasatsõssõ.
Lätsi ma kua lävele,
Is olõ’ kottakutsujata
Lätsi ma aida lävele –
is olõ’ aidast andijata,
lätsi tarõ lävele –
is olõ’ tarrõtõstijat.
Kottakutsja oll´ kuu lännü’,

tarrõtõstja taivahe lännü’.
Olõs mu esä elänü’
vai mu kallis kasvataja,
is ka ma is ollu’ muidõ ori,
is ka käpe käskijalg.

Oles ma nu tiidänü’ Tooni tarõ,

tiidänü’ Tooni tarõ läve –
üles ma olõs lännü’ nulka müüdä,
maha’ ma saanu’ saina müüdä.
Maha’ ma’s löönü’ Tooni ussõ,
põrutanu’ põrgu värrä’.
Ussõ ma o’s toonu’ esä,
kandan’ ussõ kasvataja.
Lipõ ma o’s tennü’ livvakudõ,
musta mugla mollikudõ.
Mant ma o’s mõskunu’ maahaisu,
suu mant surmahaisu,
kässi mant kääpähaisu.
Lätsi ma esä hauva pääle,
sääl ma iki risti man jo:
„Tulõ’ üles, esäkene,
karga’ üles, kasvataja!”
„Ei või minnä’, tütrekene,
karadagi, kanasõkõnõ.
Rist´ om rassõ rindu pääl,
kääbäs rassõ kässi pääl.
Rist´ ei lasõ’ rindu ringutõlla’,
kääbäs kässi küünütellä’.
Sirelilli’ omma’ silmä pääl,
kastõhaina’ kaala pääl,
jahelihe’ jalgu pääl.
Sirelilli’ silmä tsüskäse’,
kastehaina’ kaala lõikasõ’,
jahelihe’ jalga pitsitäse’.“

Uma esä, esäkene,
uma kallis kasvataja –
kui nägi kauõn tulevatõ,
üle väinä välkiväte:
Esä pand´ piimä peesümäde,
lihaleeme leügünemä:
„Peesü’, no peesü’, piimäkene,
leügü’, lihaleemekene!
Mul tulõ väigu väsünü’,
raasakõnõ rahmõtunu’.”

Võõras õks esä, võhlu esä,
võõras võhluarmulinõ.
Kui näks’ kauvõn tulõvatõ,
üle piiri pilkuvatõ,
üle väinä välkiväte:
„Jop jo tulõ suuri süüjä,
suuri süüjä, suuri juuja,
poolõ pätsi poolõndaja,
nellä kiku [nelländiku?] neelätäjä.
Taa süü ärä’ härjä söögi,
taa juu ärä’ härjä joogi.”

Viis ja tekst: EÜS I 777 (4) & EÜS I 757/758 (4) < Hargla khk, Mõniste v – J. Aavik < Mari Mürk, 40 a (1904).

Räpinä

Sinisiiba sirgukene

NEIOKÕNÕ, NOORÕKÕNÕ,
istõ iks maalõ ikkõmahe,
siiä’ silmi pühkimähe.
Kes sääl rüppü lindõnõs?
Sinisiival tsirgukõnõ,
vahajalga varbõlanõ,
kuldapäädä pääsokõnõ.
Küsüteli, nõvvatõli:
„Midäs ikõt, näiokõnõ,
Kahitsõlõt, kabokõnõ?
A ku iks ikõt ehtit,
puhut suuri puutit,
rõõgut iks rõõmurõivit?“
„Sinsiivo tsirgukõnõ,
vahajalga varbõlanõ!
Ikõ ei ehtit,
puhu’ suuri puutit,
rõõgu ei rõõmurõivit.“
Näiokõnõ, noorõkõnõ,
ikõ iks umma imäkeist,
kallist umma kandijat.
Eelä’ mul iks imä ninne lätsi,
toona’ mamma maranahe.
Oidi iks eelä’, oodi täämbä,
oodi kolm kolmapäivä,
oodi neli neläpäivä,
viis´ rikast riidit,
kuus´ puhast puul´pühhä –
tulõ es imä ninnistä,
pääso mamma maranast.
Imä iks hoiõ Äio hobõsit,
Mamma kaitsi Äio karja.
Seeni’ mamma hoiõ hobõsit,
Kooni’ poig sai pähütsehe,
seeni’ mamma kaitsi karja,
kooni’ sai tütär jalotsehe.

Viis: EÜS IX 1338 (255) < Räpina khk, Toolamaa v, Võu k – A. O. Väisänen, A. Nirk, R. Tamm < Mari Himaksun, 40 a (sünd Kahkva vallas Vene külas [Väike-Veerksu]) (1912/13).
Tekst: H, Jagomann, 228/9 (27) < Räpina khk, Tammistu k – J. Jagomann < Maarja Kirilov.

Räpinä

Ema arm. Oma ja võõrasema

VÄIKE OLLI, ES NÄE MINA,
kui mul kooli oma imä.
Karjas kävven löüse ma,
oma ema matusse,
valgõ liiva mäe seen,
sinna ema matõti.
„Ma sull kaiba, oma ema,
Ms mull tegi võõras ema!
Emakene, tõsta pääd,
mina tõsta turbukest.“
„Rist om rassõ rindo pääl,
kääbäs rassõ kässi pääl.
Rist ei lasõ ringuta,
kääbäs kässi küünita.“

Võõras ema minno peas
viis kõrd pääväs vitsoga.
Aije minno vitso otsma,
uibo ala vitso tooma.
Mina lätsi uibo mano
nigu oma imä mano.
Uibust sattõ häelmid,
mino silmist pisarid.
Kõik mu silmapisara
satõ hõpõ kaarika.
Emmä viidi tarõst välja,
arm astõ aknast välja.
Emmä viidi tiid müüda,
arm tii viirt müüda.
Emmä viidi kerikuhe,
arm astõ altarihe.
Arm ikke altrih väega,
Mimo vaese latsõkõsõ.
Emäl naati hauda kaivma,
arm ümber karõli.
Emmä naati hauda laskma,
arm alla lamasi.

Viis ja tekst: EÜS IX 1337 (252) & EÜS IX 1487/8 (76) < Räpina khk, Toolamaa v, Leevaku k – A. O. Väisänen, R. Tamm, A. Nirk < Lotti Terepson, 30 a (1912).

Kanepi

Vaeslats imä kääpä pääl

VÄIKENE OLLI, ES MA NÄE,
kui mul kooli esä-emä.
Karan käve, löyse ma,
kohes emä matetu:
valge liiva mäe sisse,
hal’la mättä kynkä ala.
„Emäkene, tõsta’ pääd,
Mina tõsta ristikeist!“
„Rist om rassõ rindu pääl,
Kääbäs rassõ kässi pääl.
Rist ei anna ringuta,
Kääbäs kässi kyinitä.“
„Ui-ui-ui-ui, uma emä,
mis mul tegi võeras emä:
võeras emä minnu pess
viiskõrd päeval vitsuga.
Võeras emä minnu ai
uibu ala vitsu tooma.
Uibust satte häelmid –
minu silmist pisarid.
Kõik minu silmä pisara’
satte hõpe kaarikahe.“
Imä viidi tarest vällä,
arm aste aknast vällä;
imä viidi teed pite,
arm aste veerd pite;
imä hauda lasti,
arm alla langesi.

Viis ja tekst: ERA III 7, 66 (50) & ERA II 56, 47/8 (l) < Kanepi khk, Erastvere v, Kanepi al – Herbert Tampere < Hilda Akken (umb 25-30 a) (1932). Fon 365 c.

Kanepi

*

OLIN MINA VÄIKE, EI MA TEADNUD,
kuhu ema mateti.
Karjan käisin, leüsin mätta,
kuhu ol’l ema matetu.
Valge liiva mäe alla,
halja mätta künga alla.
„Ärka üles, emakene,
tõuse üles, memmekene.
Ma tee lippe livakule,
lämmä vee teen länikule.
Pese suu mant surma hais,
kässi manta kääpa hais.“
„Ei või tõusta, tütrekene,
rist mul rassõ rinna pääl,
rist mul rassõ rinna pääl,
kääbas rasse kässi pääl.“
Ema viidi uksest väl’la,
arm see astus aknast välla.
Ema viidi teed pitte,
arm ast teeveert pitte.
Emale hauda kaiveti,
arm ümber kareli.
Ema hauda lasti,
arm ala lamesi.
Kos ma istsõ, sääl ma iksõ,
kon ma saise, saina hämsi.
Sinna tekkis tiigikene,
kaldu kalajärvekene.
Sääl sai küla karjal juua,
onul hobest hojutada.

Viis ja tekst: RKM, Mgn. II 1943 d, e < Tallinn < Erastvere v /Kanepi/ – I. Rüütel, A. Strutzkin < Natalie Kivi, 74 a (1970). Lit. E. Tampere 1990.

Karula

Vaesõlatsõ laul

VEERÜ’, VEERÜ’, PÄÄVÄKENE,
maalõ tsõõri’, marjakõnõ.
Veerü’ velle avva viirde,
tsõõri’ sõsarõ kirstu keske.
Mis säält avvast löünes?
Velle korgõ’ kübäre’,
sõsarõgi suurõ’ sõlõ’.
Veerü’, veerü’, pääväkene,
maalõ tsõõri’, marjakõnõ.
Veerü’ imä avva viirde,
veerü’ esä kirstu keske.
Säält näüse’ sorrõ’ suuräti’,
näüse’ kärre’ käteräti’.

Viis: EÜS VI 203 (46) – A. Kiiss (1909).
Tekst: Ojansuu, Estonica I 251 (10) < Karula khk, V-Antsla v – Ojansuu (1910).

Räpinä

Ema haual. Vaeslapse laul

LÄTSI MA MÕTSA, JO, KÕND´EMAIE, JO,
udsutsõlla, jo, hummogulla, jo,
varra inne, jo, val(õ)gõta, jo.
Kuuli ma k´ao, jo, kuukõvata, jo,
laanõlindu, jo, laulõvata, jo.
Mõtli ma imä, jo, hõikuvata, jo,
armu takah, jo, ajavata, jo.
Istõ maha’, jo, ikkõmaiõ, jo,
punasilmi, jo, pühkemaie, jo.
Linnas´ rüppü, jo, tsirgukõnõ, jo,
vaskijalga, jo, varb(õ)lanõ, jo.
Küsüteli, jo, nõvvatõli, jo:
„Mis sa ikõt, jo, neiokõnõ, jo,
ikõt sa suuri, jo, ehtida, jo,
puhut suuri, jo, puutida, jo?“
„Ei ma ikõ’, jo, ehtida, jo,
puhu’ suuri, jo, puutida, jo.
Ma ikõ umma, jo, imäkeistä, jo,
kallist üsän-, jo, -kandijata, jo.
Vei ta rüpün, jo, rüä mano, jo,
kand´ ta kaalan, jo, kaara mano, jo.“

[puutõ’ – teatud vööd. – U. Kalla]

Viis ja tekst: EÜS IX 1364 (371) & EÜS II 1459/60 (45)< Räpina khk, Mehikoorma – A. O. Väisänen, A. Nirk, R. Tamm < Anu Härmask, 67 a (1912).

Vahtsõliina

Ema ei viinud vette. Uibune neiu

IME IKS POIGA IKSSI,
ärä iks sündü tütärlats,
helmekaala imekana.
Sõsar ütel: „Sõku mutta!“
Veli ütel: „Vie vette!“
Sugu käski viijä suurtõ vette,
võsa viijä võrõnguhe.

Oh tuod ime hellakeist,
oh tuod maamat maräkõist,
ime lätsi vette viimä,
kaivanduhe kandõmahe,
ummi läts nurmi otsa,
vello pinnärde peräle,
ärä sis ikulõ isasi,
ärä lainõlõ lasõhtu,
Istõ sis maalõ imehtämä,
kivi pääle kinnitämä,
läts täl kabol kallis,
läts hanil halõhõs,
kuis ma iks vere vette vie,
ime kana kaivõnduhe –
innemb panõ orgu uibus,
vie vette vislapuus,

Saa iks uibu näijo suku,
vislapuu näijo verda,
saa ma orgo umatsõs,
vie vierde velitses.
Sai iks orgo uibu,
vislapuu vie vierde,
olli uibu näijo suku,
vislapuu näijo verda.
Sügüsel iks häitsesi,
taivõl aijõ ubinile,
taivõl maŕolõ minehtu.

Müödä sõidi sõda suuri,
müöda vierdü vinne vägi,
müödä kaldu kaubamehe,
katsi kõrgiva sulasõ,
tõnõ iks tõsõlõ kõnõli,
tõnõ tõsõlt küsütelli:
„Määne seo uibu aija veereh,
vislapuu vie veereh?
Olõs see uibu meile saasi,
vislapuu meile veerüsi.“
Näijo iks keelil kõneli,
näijo meelil mõistatõli:
„Oh ti ulli Säksa latsõ,
taijolta talopuja,
um mul iks kodo, kost kossi,
umma vele viina juvva,
saa ai ti oro umatsõs,
vie veere velitsis.“ –

Viedi sõs lijna lillikuss,
maasterahe maŕapuus.
olli iks tuo uibu näijo suku,
vislapuu näijo verda,
sügüsel iks timä häitsesi,
taivõl maŕolõ minesi.

Viis: RKM II 3, 100 (37)< Vastseliina khk, Misso v – I.-L. Leesmaa < Olga Partsoja, 32 a (1956).
Tekst: H II 32, 967/9 (3) < Vastseliina – H. Prants < Vassila Ann (1890).

Viisi orig üleskirjutus:

Põlva

Vii vette!

KUI SEO IMÄ MEILÄ OLLI,
naanõ kallis meidä kanni,
kui näit näio sündüvät,
oholidsõ olõvat.
Veli ütel’: „Vii’ vette!“
Sõsar’ ütel’: „Sõku’ mutta!“
Imä läts’ vette viimä,
kaivanduhe kaotama,
istõ maaha imetämä,
mättä’älle mähkimähe.
Innep seo kivi laheku’,
põllupinnär’ pira mingu’,
kui ma vere vette vii,
uma karva kaivo kanna.
Hää oll’ iks nätä’ nägijäl,
kaunis kõrvalt kaejal,
kui seo veri vettä toosõ,
kui seo kallis kar’ah kääse.
Kelle seo veri vettä veese,
poelõ kirvõst higoda’,
minijille leevä kütsä’.

Viis: SKS, Hermann 6 (7) < Põlva khk – M. Hermann (1895-1896).
Tekst: H, Põlva 1, 140 (70) < Põlva khk – Joosep Hurt (1865-1875).

Viisi orig üleskirjutus:

Harglõ

Ema ei viinud vette

MELLE VAEVAN MI VAESE,
piinan mi peenikse,
surman suvilinnukese?
Kas see olnes ima süüdü,
vai küll ima sõsarde süüdü?
Enämp nu olnes ima süüdü,
kui küll ima sõsarde süüdü.
Imä viie ilma vihalda sanna,
mäele tõie mähkemedä.
Pand mu orja oodete pääle,
palgapoisse pat’ku pääle.

Orjal oli vesitse oote,
Palgapoissel padja likõ.
„Kuule sa kulla imäkene,
vai mu kallis kasvataja –
Es saa minnu vette viinu,
vai küll kandan kauedegi,
ku ma olli üte öö vanu,
tõse poole päiva vanu.”
„Ma lätsi sinnu vette viima,
või küll kandma kauedegi.
Tulli vasta sõsaride:
„Koe sa seda viirda viid?”
„Ma vii viirda vette,
või küll kanna kauedegi.”
„Vii kodu, kasvada üles,
saa sulle suur abi,
suur abi, suur tugi.”

Es saa minust joht imäle abi,
es saa kasu kasvatajale:
sau sai sanna küttämesta,
silmavesi vihtumesta.

Viis: EÜS I 778 (6) < Hargla khk, Mõniste v – J. Aavik < Mari Mürk, 40 a (1904). (Orig viisialune teks: melle vaevan mii vaese)
Tekst: EÜS I 757/8 (6) < Hargla, Mõniste v – Johann Aavik < Hip Paas, 54 a (1904).

Harglõ

Tütar vette

*

EMAL OLI HULGA, EMAL OLI HULGA TÜTTÄRITA,
emal oli hulga tüttärita,
kat’si hulga, kat’si hulga kanasita,
kat’si hulga kanasida.
Üte õks pan’d tee veere, üte õks pan’d tee veere tedrekeses,
üte pan’d tee veere tedrekeses.
tõse pan’d paiu, tõse pan’d paiu partsikõsõs,
tõse pan’d paiu partsikõsõs,
kolmanda pan’d konnu, kolmanda pan’d konnu kogrekõsõs,
kolmanda pan’d konnu kogrekõsõs
Teder tee veeren, teder tee veeren tänitäse,
tedre tee veeren tänitäse.
Partsi paijun, partsi paijun pajatase,
partsi paijun pajatase.
Koger konnun, koger konnun kogertase,
kogre konnun kogretase.
Ei saa’ks lepäst, ei saa’ks lepäst lehmälüpsjät,
ei saa’ks lepäst lehmälüpsjät.
Kaharast kõost, kaharast kõost karja saatjat
kaharast kõost karja saatjat.

Viis: EÜS I 776 (1) < Hargla khk, Mõniste v, Alasilla (Ala-Silla, Alla Silla) t – Johann Aavik < Mari Mürk, 40 a (1904). (Orig viisialune tekst: Emäl olli hulka tüttärida)
Tekst: RKM, Mgn. II 1131, b < Hargla khk, Mõniste v, Tämbälse (Tämbeelse) t – H. Tampere < Julias Paas, 83 a (1965). Lit. E. Tampere (1986).

Harglõ

Tütar vette

IMÄL OLI HULKA TÜTTÄREIDE,
katsi hulka kanasõide,
viisi pand villu venütämä,
kuusi kangast kodomade,
Ütte pand paiju=pardikeses,
tõise tiiveere=tedrekeses,
kolmada kännu koorekeses

Imä tulli üles hommonguld,
Vara enne valged.
Nüs lehmä, saat karja,
mõsk anuma aija pääle.
Kõnni kua kaardõde,
tegi tii tiiki poolõ,
jäle aije järve poolõ.
Vedi paa veeretassa,
Vali paa vangutassa. –
„Tulge kuu, tütäreide,
kalluge kuu, kanaseide!“

Tedre tiiveerest täniti,
pardsi paijust pajati:
„Imäkene, ellekene,
Kelles tii sedä vete viät,
Vete viät, kaldäa kannad?“
„Minijille mesileivä kütsä,
sõsarõile sõira tettä.“
Tedre tiiveerest täniti,
pardsi paljust pajati:
„Meil oma paremba paijuurva,
korehepa kõourva,
libõhõpa leppä urva,
kui su minijeide mesileivä,
sõsarõidõ suure sõira!“

(Märkus: „kand“ kutsutakse siin jõeääre heina maa)

Viis: SKS, Hermann 9 (14) < Hargla khk – M. Hermann (1895-96). (Orig viisi üleskirjutuses ei ole teksti, on ainult märgitud laulutüüp: Emal oli hulka tütäreid.)
Tekst: H II 32, 29/30 (19) < Hargla khk, Mõniste v – Jaan Pähn (1888).

Rõugõ

Tütar vette

Vt Tampere: Kogu tekst noodi all.

Karula/Harglõ

Ema nutab tütreid

PÄIV LÄTS´ ALLA VERETENNÄ,
imä iki nõrõtõnna.
„Mis sa nüüd ikõt, imäkene?“
Imä iki tütäridä,
leinäs´ lehmänüssijäde,
kahits´ karjasaatõjadõ.
„Ärä’ nu ikku’, imäkene,
kül’ nu leppä lehmä nüsvä’,
kahar kõivu karja saatva’.“ –
„Ei saa’ lepäst lehmänüsjät,
kaharkõivust karja saatjat!“

Viis: EÜS VII 878 (26) < Karula khk, Vana-Antsla v, Peetri t. – M. Pehka, R. Tamm < Els Koemets, 46 a (1910).
Tekst: EÜS I 776 (3) < Hargla khk, Mõniste v – J. Aavik < Mari Mürk, 40 a (1904).

Viisi orig üleskirjutus:

Harglõ

Ema nutab tütreid

*

PÄIV LÄTS´ ALLA KUI VERETI,
imä ikk´ kui nõrõhti.
Imä õks ikõs tütäreid,
Leinas´ lehmänüssejäid,
Kahits´ karjasaadijaid.
„Tulõ’ õks leppä, nüssä’ lehm(ä),
kahar kõiv, saada’ kari!“
Ei saa’ lepäst lehmänüsjät,
kaharõst kõost karjasaatjat,
kui ei käse’ ummi kässi,
aja’ ummi armõid jalgu.
Panõ’ õks kängä’ käümä,
jalatalla’ tands´ma(dõ).
Näiu oll´ kot(t)u nigu nägi –
jala’ tal tandsõ’ tallõriid,
kondsa’ kuldaruubiliid.

Viis ja tekst: ERA Pl 21B4 < Hargla khk, Taheva v, Hargla al – Heliplaadistatud Riigi Ringhäälingus < Liis Peltser, 78 a (1936).