Päävätüü’

Hargla

Nüssülaul

SAISAQ, SAISAQ, LEHMÄKENE,
sõõraq, sõõraq, piimäkene!
Annaq minu annum täüs,
nüssäq minu nüssik täüs!
Ei ma nõuvaq nõutäüt,
ei ma püüväq pütütäüt.
Ma vii su süümä suurdõ haina,
kaunidõ karjakopõlidõ.
Sõõraq, sõõraq, lehmäkene,
malluq, malluq, marjakõnõ!
Sõõraq mullõ sõirapiimä,
malluq mullõ marjapiimä!
Ei ma püüväq pütütäüt,
ei ma vahiq vaaditäüt –
annaq minu annum täüs,
nüssäq minu nüssik täüs!
Mul om pereq piimä tahtman,
võõras pereq võidu tahtman.

Kübäräq taasperilde pähäq ja läbi sõrmussõ nüssiväq edimedse lehmä piimä läbi sõrmussõ nüssäq ja paa all süvväq. L. Peltser (1916)

Viis ja tekst: ERA III 3, 155 (153) – Fon 280 a ja ERA II 26, 117/9 (5) < Hargla khk, Mõniste v, Peebu t – Herbert Tampere < Pauline Pihlak, 44 a (1930).
Lisatud tekstiridu: ERM 128, 29 (59) < Hargla khk, Taheva v – Hargla köster Jaan Tamm < Liis Peltser (1916) ja ERA II 115, 157/158 (59) < Hargla khk, Taheva v – H. Tampere < Liis Peltser, 77 a (1935).

Rõugõ/Vahtsõliina

Talgolaul

KELLES SEO TALOS NII TASANÕ,
talos, talos!

Tulõ nii pall´o kõrdo läbi lauldaq, ku süä suuv´. Sedä laulu lauldas Rõugõ ja Vahtsõliina piiril talgih. Seo lauluga kutsutas rahvas kokko ja küsütäs viina perremehe käest. Ma kuuli tedä jo, ku ma mälehtämä naksi, 1866. aastast seeniq pääväniq jo lauldas nii.

Viis ja tekst: EÜS I 115 (8) < Rõuge khk, Vastse-Kasaritsa v, Sossi k, Ahijärve (Ähijärve) t – Jakob Orav < talgulised (1866 < 1905).
Teine viis: EÜS IV 203 (251) <Rõuge khk, Vastse-Kasaritsa v – J. Orav (1889).

Räpinä/Vahtsõliina

Talgoliisi süük´

KELLE SII TALGO, TALGO?
Sii om külämeeste talgo, talgo.
Miä tapa talgos?
Tapa mahaq maasiklehmä,
kiso mahaq kiräslehmä.
Jäi nüssik nuutskmahe,
kurnurätt´ kuukmahe.
Egaq taa-ks nüssik ikõ-õs,
egaq kuugu-s kurnurätt´.
Tuu iks ikk´ lehmänüsjä,
kuuk´ piimäkurnaja.

Viis: EÜS IX 1358 (341) < Räpina khk, Naha k – A. O. Väisänen, A. Nirk, R. Tamm < Juula Toriland 50. a (sünd Mehikoormas) (1912/13). Fon 37d.
Tekst: H I 8, 417 (3) < Vastseliina khk ja mõis – Jaan Sandra < Kristin Raudpuu, 60. a (1896).

Rõugõ

Võõras

VÕI, VÕI, VÕI, VÕI, VÕÕRAS TULL´Õ,
ai, ai, ai, ai, armsakõnõ.
Minkas kallist kostitaq,
miä anna armsalõ?
Piimäga, lihaga,
anna ette armsalõ.

Viis ja tekst: EÜS VI 20 (46) < Rõuge khk – J. Gutves (1909).

Hargla/Urvastõ

Teretämäldäq müüdäminejäle

MINGEq MŰŰDÄ, MÜRGÜTÜKÜQ,
rai-ta-ridi, rai-ta-ridi,
rai-ta-ridi-rai-ta-raa,
tõrkõq müüdä, tõrvatüküq,
ku es viisiq teretädäq,
jummal´-appi andaq meil.
Kuri teile kurgulakkõ,
saadan teile süämets´ompu.
Kuri teidä kiusakuq,
Saadan aga saatkuq teid
sak-sak-sak-sak Saksamaalõ.

Terveq nurm´ laulnuq taad laulu iks nigu ütest suust. Es´ muguq tüütänüväq ja laulnuvaq, nigu ütest suust. Egaq niäq iks midägi tetäq kah es saaq. Sõs peränpoolõ, sõs iks nakanuvaq joba teretämä kah.

Selgistus viisi juures: Seda laulu kasutati pulmas, kui kaasitajanaistele hakkasid mehed vastu laulma – siis selle lauluga tõrjuti nad tagasi.

Viis: EÜS I 790 (52) < Hargla khk, Saru v – J. Aavik < Julius Kalkun (1903).
Tekst: RKM II 29, 23/4 (2) < Urvaste khk ja v, Keema t – Elfriide Siil < Leena Jeret (sünd 1848), (1949 < 1942).

Karula

Teretämäldäq müüdäminejäle

Ku müüdä lätt ja joudu ei annaq, sis üteldäs nii:

KÕND´ MÜÜDÄ MÜRGÜTÜKK,
kõnd´ müüdä tõrvaskand,
tunnõ-i tuu mullõ tereq üldäq,
tihnõ-i andaq jummal´-appi.
Mineq müüdä, musta miisi,
tõrguq müüdä, tõrvaskandu.
Ku sa õs tunnõq meid teretäq,
jummal´-appi meile andaq,
saatkuq sinnu savihauvaq,
muial veeguq muuq lumbiq.

Viis: EÜS IX 1287 (50) – Karula khk, Vana-Antsla v – A. O. Väisänen, A. Nirk, R. Tamm < mölder Tohvri veskil Jaan Paola, üle 65 a. Fon 8.
Tekst: ERA II 156, 410 (12) < Karula khk, Vana-Antsla v, Mändiku t < Marie Saalup (sünd 1861) (1937) & ERA II 143, 43 (1) < Urvaste khk ja v < Karula khk – A. Jeret < Lotta Tamm, 60 a (1936).

Rõugõ

Mõskma

LÄKEQ MÕSKMA MÕTSA ALA,
läkeq kolk´ma kunnulõ!
Ilosas, valusas,
läkeq kolk´ma kunnulõ!

Viis ja tekst: EÜS VI 20 (45) < Rõuge khk – J. Gutves (1909).

Karula

Käokiri. Ladvaq tsirgõlõ

LÄÄMIQ LEHTI LEPISTÜLE,
kuldaluuda kuusistulõ,
vaskivitsa varikulõ.
Murraq ossa, näio noori,
murraq ossa, kakkaq katsi –
ärä tiiruq tipukõista,
egaq laasiq ladvakõista.
Jätäq latva käo lauldaq,
tippu tedre ukõ’õrdaq.
Kägu ei kuuguq kivile,
lind ei laulaq lakõl maal.
Kägu läts´ puilõ puhta’õilõ,
sarapuilõ sirgõ’õilõ.
Käol jääseq kirjaq kivile,
märgiq jääseq mättä’ede.
Talunaisõq, targaq naisõq,
külänaisõq, neeq kavalaq –
võtvaq kirjaq kivi päältä,
võtvaq märgiq mättä’estä,
armiq aiasaiba’õsta.
Kudavaq kirjaq kinda’õdõ,
aavaq armiq hammõ’õdõ,
päiväkirjaq pöidelede.
Ku na kiirdväq kerikulõ,
vai na laskvaq laadateele,
kuukirjaq kinda’õnna,
pääväpööräq pöidelennä,
aokirjaq hammõ’õnna.

Viis: EÜS VI 203 (46) < Karula khk – A. Kiiss (1909).
Tekst: H III 10, 625/6 (9) < Karula khk – Ernst Kornel (1889).

Kanepi

Laisk kündjä. Uni

NAKSI MA KÜÜDSILÄ KÜNDEMÄ,
päkil päädä toitõmahe.
Lei ma adra aida vasta,
kõvõriku kõivo vasta.
Ega neoq küüdseq maad ei künnäq,
ega neoq päkäq pääd ei toidaq.
Künni uvvõ kütüsse,
mati maa matussõ –
kütüs tõi uvvõ kübärä,
matus tõi maaniq särgi.

Viis: ERA III 7, 65 (47) < Kanepi < Erastvere v, Tori t < H. Tampere < Emilie Leis (Leiss), 56 a (1932).
Tekst: H II 32, 527 (14) < Kanepi khk – J. Väggi (1890).

Rõugõ

Näiu hummugu karja saatman

TULLI ÜLES HUMMUNGULTA,
inne varra valgõhõtta.
Mõsi suu, soi pää,
känge jalaq, käpeq jalaq,
pääle känge päävä jalaq,
ala känge ao jalaq.
Võti nüs´ku, nüssi lehmäq,
saadi kar´a kavvõdahe,
ligi liina lepistühe.
Tii tii tiigi poolõ,
aja jäleq järve poolõ.

Viis: EÜS I 998 (21 b) < Rõuge khk – M. Hermann < Mai Loos (1904).
Tekst: H IV 8, 856 (8) < Rõuge khk – P. Ruga < Kairi Pihu, umb. 60 a (1896).

Kanepi

Laisk kar´us

AJAQ MÕTSA, UNITSIGA,
õõ-õõ, oo-ooh,
saaq mõtsa, savipada,
tulõq mõtsa, tuharuhi!

Vastus:

Mis sa, tikõ, tiriset,
padakonn sa parisõt,
maamükrä, müriset!?

Viis: ERA III 6, 250 (179) < Kanepi khk, Erastvere v, Kanepi vaestemaja – K. Leichter < Mai Kirves, 66 a (1931).
Tekst: EÜS V 102 (76) < Otepää khk < Kanepi khk, Valgjärve v – E. Eisenschmidt < Miina Küla, 50 a (1908).

Rõugõ

Karjusõlaul

1.

2.

AJA MÕTSA UMA KARJA,
mõtsa keerä kiräkese,
aja mõtsa mõisa karja,
kodo jätä kubija karja.
Aja karja kavvõdahe,
kirä keerä kivistikku,
kon ei kuulõq kodu hellü,
kodu käo kukkumista,
kodu koira haukumista.
Siin om illus hainakõnõ,
kaunis karjamaakõnõ,
siin või kari süüväq, juuvaq,
Kiräkene keerutadaq.
Külläp kõtt kodu kand,
külläp magu majja vii,
külläp kõtun kõdra asõ,
külläp maon marja asõ. –
Lähä kodu kullõldõnna,
perve alta pellätennä,
kunas memme meelünessä,
taadikõnõ tasanõssa.

Viisid: 1. EÜS VI 16 (33) <Rõuge khk – Jaan Gutves (1909); 2. ERA III 3, 83 (74) < Rõuge khk, Haanja v – E. Oja < õeksed Karrod Setust (1930).
Tekst: E 41014 < Rõuge khk, Tsooru v, Oina veski – Liis Purk < Toomas Marina (1901).

Vahtsõliina

Kar´ussidõ laul

AJAGÕQ MÕTSA KAR´AKÕSÕQ,
korgõ mõtsa kir´akõsõq.
Milles ei mõistaq mõtsa aiaq,
karja mõtsa kallutõllaq?
Mõtsan müügväq mur´o-lehmäq,
mõtsan kaos kar´as-lehmä,
tähü-lehmäq tänitäseq.
Ajagõq mõtsa, jätku-iq maalõ,
kaegõq iks päävä pääle,
päivä kulla korgõna,
suurõ suvõ süümaon.
Ajagõq mõtsa kar´akõsõq,
ajagõq süütü lehmäq süümä,
ajagõq üten lehmäq juuma.
Ärq ti ots´kuq upinhaina,
kaegu-uiq karitshaina –
süütkeq sedä söödühaina,
laskõq kakkuq kanaarvu –
upinhaina otsa tege,
karitshaina kaala lõikas.

Viis: SKS, Lindpere 19 (37) < Vastseliina khk, Tsiistre – Sarnit (1904-1905).
Tekst: H II 62, 704 (67) < Vastseliina – V. Stein (1872).

Urvastõ

Kar´a süütmine. Vaenõ talu

SÜÜQ, SÜÜQ, KARI, KALDÕN,
esiq mängi mäe pääl,
kua kuldakaputõt,
vasitsidõ varrastõga.
Kelles näüseq nuuq taluq?
Nuuq näüseq nällä taluq,
all´õtõsõq nällä aiaq.
Tulgõq mi tarrõ kaema!
Meil om tarõ terist tettü,
orrõq pantuq ubinist,
parrõq pantuq pardsimunõst.
Teil saibaq saviga paigaduq,
mulguq munaga topiduq.

Viis: EÜS IX 1307 (119) < Urvaste khk, Vana-Antsla v – A. O. Väisänen < Mari Salob, 52 a ja Leenu (Leena) Kulbin, 60 a (1912/13).
Tekst: ERA II 115, 197/198 (8) < Urvaste khk, Vana-Antsla v – H. Tampere < Leenu (Leena) Kulbin (1935).

Kanepi

Kar´alaulukõnõ õllõtamisõga

Var:

MA LÄÄ ÜLES, õllõ, õllõ,
mättä otsa, õllõ, õllõ,
keerä üles kingu otsa,
kost või ma karja kaiaq.
Kui om valmis vasigajuuki,
vai om lehmäl ruhen süüki,
pis´okõsõl pinil mollin süüki,
kutsikalõ piimäjuuki,
sis või kar´akõist kodo keerdäq.

Viis: EÜS I 997 (18 a) ja (18 b) < Põlva khk – M. Hermann < Juhan Lõoke (1904).
Tekst: E, Stk 35, 109 (1) < Kanepi khk, Kooraste v – E. Grünberg < Ann Ilves, 61 a (1926).

Urvastõ

Karja süütmine

SÜÜQ SÜVVÄQ, KARJAKÕNÕ,
õõ-õõ-oo, õõ-õõ-oo,
juuq juvvaq, kirjäkene!
Süüq, karja, kon ma söödä,
lakuq, karja, kon ma lasõ!
Süüq, kari, söödühaina,
lakuq, karja, kon ma lasõ!

Viis: ERA III 7, 48/9 (11) < Urvaste khk, Urvaste v – H. Tampere < Elisabet Teos, 63 a (1932).
Tekst: H III 9, 659 (71) < Urvaste (Sangaste) khk, Restu v – Gustav Seen < poolrumal sant (1888).

Kanepi

Kari kodu. Karja kodukutsmisõ laul

AAQ SINA, tsõõ, tsõõ, tsõeq-oo,
selle puulõ, tsõõ, tsõõ, tsõeq-oo,
mina tõuka tollõ puulõ!
Kos me kullaq kokku saamõq,
esiq elläq ütte läämeq?
Kullaq kokku kutsuti,
elläq ütte õigati.
Emä kutsõ kua lävelt,
esä õigas´ aida lävelt.
“Tulõq kodu, toomik-lehmä,
saaq kodu, saarik-lehmä,
üle piiri, piimälehmä,
üle niidü, nelläs lehmä!”

Viis: EÜS V 155 (87) < Kanepi khk, Valgjärve v, Mäha t – A. Kiiss < Aado Mõrd, 46 a (1908).
Tekst: H III 22, 299 (17) < Kanepi khk, Pikajärve – C. Liping (1895).

Kanepi

Karjusõlaul

AAMÕQ PULLIQ, õo-õõ,
puskõlõmma, õo-õõ,
kirjuq ärjäq kiskõlõmma.
Minu pulli punasarvõ,
sinu kirjul kitsõsarvõq,
kisup üles kiviq, kannuq,
liigutaq iks lepäpuhmaq.

Laulmise perrä üles kirotõt.

EÜS V 155 (89) < Kanepi khk, Valgjärve v, Mäha t – A. Kiiss, E. Eisenschmidt < Aado Mõrd, 46 a (1908).

Kanepi

Karjusõlaul

OODAQ, OODAQ, õllõ õllõ,
oss´utamiq, õllõ õllõ,
minu mamma mas´sutamiq.
Las kui toss´u kodu tulõp,
sis ma mass´u mahaq võta.
Säält saap toss´ul ihutoidust,
minu mammal maomääret.

EÜS V 155 (88) < Kanepi khk, Valgjärve v, Mäha t – A. Kiiss, E. Eisenschmidt < Aado Mõrd, 46 a (1908).

Karula

Karjalatsõlaul

AETI MU MÕTSA, AETI MÕTSA UMMUKULT,
varra inne, varra inne valgõt,
anti mul peiu, anti peiu pikk´ vits,
kandli alaq, kandli alaq karjavits.
Olõs´ mul olnuq, olõs´ mul olnuq uma imä,
elänüq, elänüq uma esä,
andnuq mul peiu, andnuq peiu piimämuru,
kandli alaq, kandli alaq karjamuru –
võõras and´ peiu, võõras and´ peiu pikä vitsa,
kandli alaq, kandli alaq karjavitsa.
And´ luu, and´ luu, ütel´ liha,
and´ koorigu, and´ koorigu, kuulut´ ärq,
and´ sisu, and´ sisu, pist´ silmä,
nädsä leevä, nädsä leevä, ärq n´aagut´.
Imä and´ liha, imä and´ liha, ütel´ luu,
and´ tükü, and´ tükü, ütel´ tühä.

Viis: RKM II 65, 425/426 (119) < Urvaste khk, Vana-Antsla v – S. Porosson < Helmi Vill, 43 a (1957).
Tekst: RKM, Mgn. II 90 b < Urvaste khk, Vana-Antsla v – H. Tampere, A. Garšnek < Helmi Vill, 43 a (1957). Lit. E.Tampere (1978).

Rõuge

Kar´alaul

SÜÜQ ÕKS, KULL’A KAR’AKÕNÕ,
maidsaq, meelimar’akõnõ.
Kari õks süü kaldõh,
esiq mängi mäe pääl.
Vihm tull’ Vinnemaalt,
saar tull’ Saarõmaalt.
Kar’a elo om kur’a elo,
vitsa elo om vilets elo:
käeq külmäs künnärpääniq,
jalaq haltas jakust saaniq.

Kõrdamise man kar´akõõn ja mar´akõõn.

Viis ja tekst: RKM III 3, 110 (86) & RKM II 62, 241/2 (1) < Rõuge khk, Ruusmäe v, Vana-Ussaia t – J.-L. Leesmaa, E. Päss < Tatjana Toomemets, 60 a (1956).

Hargla

Karjalatsõ laul

KAESTAGÕQ, KARJALATSÕQ,
kaske, kante,
õllõtõgõq, õitsilatsõq,
saaguq kari kasuma,
lambapojaq laabuma,
sis õks saaguq sada tükkü,
tulguq tuhat totulist,
sada lauki lammastõ,
tuhat totupääkeist.

Viis: SKS Hermann 12 (21) < Hargla – M. Hermann (1895-1896).
Tekst: H III 22, 199 (1) < Hargla khk, Taheva v – P. Kima (Kiima) (1894).

Karula

Kar´a õõtaminõ

Kar´apoiskõisil oll´ sääne laul, ku üts lehm kar´ast puudus oll´:

TULÕQ OMA KAR´A MANUQ,
õlõq-õõ, õlõq-õõ!
Sääl om pall´u puskijida,
mao mahaq laskijida!

Vanaimä Leenu opas´ taad.

Viis: EÜS VI 196 (10) < Karula khk – A. Kiiss (1909).
Tekst: RKM II 225, 299 (7) <Karula khk, Pikkjärve k (Valga raj, Kaagjärve k/n) – E. Tampere <Jaan Aarna, 60 a (1967).

Karula

Kari kaonuq

1.

2.

ÄRÄQ KATTÕ KARJAKÕNÕ,
õlõq-õõ, õlõq-õõ,
jäleq lätsiq järve poolõ,
tiiraaq ranna poolõ.
Ai ma hullu otsimaie,
noorõ nõrga nõudõmaie.
Es saaq hullust otsijat,
noorõst nõrgast nõudijat.
Lätsi esiq otsima,
kari tull´ vasta karatõn,
Kiri vasta kirelden.
„Kos sa ollit, karjakõnõ?“
„Olli külä orassõn,
tõsõ talu tatrõkun.“

Viis 1: EÜS VI 196 (10) < Karula khk – A. Kiiss (1909).
Viis 2: ERA III 7, 152 (31) < Urvaste khk, Vana-Antsla v – H. Tampere < Marie Saalup, 74 a (1925).
Tekst: EÜS VII 1009 (56) < Karula khk, Vana-Antsla v, Patuperä k – Rud. Tamm < Toomas Uibopuu (1910). Dbl EÜS VII 1245/1247 (56)

Hargla

Kohe aja karja

KOHES MA AJA UMA KARJA,
le-lee, le-lee,
keeritelle velle kirja –
pall´aq ommaq paluveereq,
uhtunugi ojaveereq.
Esiq käse ommi kässi,
esiq kutsu ommi kondsõ –
kässi käse käbehede,
jalgu aja armulda,
ku mul kanasõq kasusõq,
maalt marjaq üleneseq!

Viis: ERA III 7, 141/2 (21) < Hargla khk, Taheva v < Herbert Tampere < Ilse Mustkikas, 72 a (1955). Fon 445 a.
Tekst: H II 32, 190 (166) < Hargla khk, Mõniste v – Jaan Pähn (1890).

Karula

Kar´a kodukutsminõ

RKM II 307, 370 (13) < Karula khk, Mürgi k, Meeksi t – I. Rüütel < Jekaterina Karjus, 77 a (1973).

Karula

Kar´a kodukutsminõ

Ku pernaane uigas´, oll´ sääne uikaminõ, midä lehmäq tiidseq. Sis kar´apoiss´ nakas´ laulma:

“Õlõ, õlõ, õlõ”

ja lehmäq lätsiq õkva kodu.

RKM II 225, 299 (6) < Valga raj, Kaagjärve k/n, Pikkjärve [Karula] – E. Tampere < Jaan Aarna, 60 a (1967).

Urvastõ

Hummal

KESEV KEERELDI MÄE OTSAN,
hummal´ ukõrdi oron,
vesi läüke lätte’en.
“Külä veli, hää veli,
ajaq meid kotti, viiq meid kodo!”
Kubijas keppi tirgutõli,
mina pääga võngutõli.

Laulti mõisateol kesvä põimõn 50 aasta iist.

Viis ja tekst: EÜS VII 893 (79) & EÜS VII 1100/2 (147) < Urvaste khk ja v, Tilga t – M. Pehka, R. Tamm < Mari Villemson, 65 a (1910).

Urvastõ

Põimulaul

Ku or´aq mõisa nurmõ päält kesvä põimmast kodu pallõlsivaq, sis laulivaq:

Lõpõlõ, lõpõlõ!
Kui ei lõpõq, siiäq jätä,
tsirkõ süvväq, nirku närriq!

Mõisast vasta (or´aq esiq):

Lõpõlõ, lõpõlõ!
Viil um lõunaq lõikumadaq,
kala kats´ki ragumadaq,
lutsu luigaq heitemädäq!

Viis ja tekst: EÜS VII 894 (81) & EÜS VII 1106 (149) < Urvaste khk ja v, Ala-Kerge t – M. Pehka, R. Tamm < Ann Tetler (Tetlär), 39 a (1910).

Vahtsõliina/Räpinä

Põimulaul

Laulti kesvi, kaaro ja rüki põimõh, kui põld lõpulõ nakas´ joudma, laulivaq kõik üteh ja väega pikkämiisi.

LÕPÕQ, LÕPÕQ, PÕLLUKÕNÕ!
Kui ei lõpõq, siiäq jätä,
siiäq jätä tsirgu süvväq,
musta tsirgu munna luvvaq,
verevä tsirgu veerätädäq,
haha tsirgu havvutadaq.
Lõpõq, lõpõq, põllukõnõ!

[MÄRKUS. „See viis ei saa olla pärit Räpinä kihelkonnast: sellist setupärast viisi lauldi pigem Vahtsõliina kihelkonnas; igatahes tekstikogus on see laul paigutatud kahe teise vahele, mis mõlemad on öeldud pärinevat Orava vallast (Vas). Fon. 23 on kahjustatud rull, mille salvestised pole sälinud.“ Urmas Kalla]

Viis ja tekst: EÜS IX 1337 (248) & EÜS IX 1488 (76) < Räpina khk, Toolamaa v, Leevaku k – A. O. Väisänen, A. Nirk, R. Tamm < Lotti Terepson, 30 a (sünd Petseris) (1912/13). Fon 23 d.

Põlva/Räpinä

Põimulaul

LÕPÕQ IKS, LÕPÕQ, IIKENE,
lõõrilõ, lõõrilõ!
Kui ei lõpõq, siiäq jätä,
jätä kurõ kumardõllaq,
jätä pardsi paan´utõllaq.
Siin no iks karoq karõlnuq,
läbi lännüq lääbäjalga.
Siin iks künnüq kühkosälg,
äestännüq lääbäjalg.
Olõs künnüq uma veli,
äestännüq uma sõsar –
olõs põldu par´õmbat,
tõug tõsõsugumanõ.

Viis: EÜS I 996 (15a) < Põlva khk, Võru v – M. Hermann < Peeter Puiemets (1904).
Tekst: EÜS IX 1451 (34) < Räpina khk ja v, Kõnnu k – A. O. Väisänen, R. Tamm < Mari Noorhani, 67 a (1912).

Põlva

Ku tüü äräq tiit

Rükä põimivaq, lõigassivaq ja laulivaq:

LÕPÕQ, LÕPÕQ, PÕLLUKÕNÕ,
lõõrilõõ, lõõrilõõ!
Kui ei lõpõq, mina lõika,
peo vihku, pala vatska.
Äräq põõmi pikä põllu,
äräq laab´e laja välä,
es jääq põllulõ põdõma,
ii pääle hingämä,
kuu pääle koolõma.
Jäänes osa hummõnis,
tulõvadsõs riidi’is?
Jäänes siiäq tsirgu süvväq,
musta tsirgu muna luvvaq,
haha tsirgu havvuskõllaq?
Jätä-äs ossa hummõnis,
tulõvadsõs riidi’is,
jätä-äs siiäq tsirgu süvväq,
musta tsirgu muna luvvaq,
haha tsirgu havvuskõllaq.

Viis: ERA III 6, 238 (153) < Põlva khk, Aleksandri v, Himma k – K. Leichter < Anna Suur, 60 a (1931). Fon 350 b.
Tekst: H, Põlva 2, 41/3 (47a) < Põlva khk – Jakob Hurt < Eeva Hurt.

Põlva

Põimulaul

LÕPÕQ, LÕPÕQ, PÕLLUKÕNÕ,
lõõrilõ!
Kui sa ei lõpõq, mina lõika!
Suuhu, suuhu, suurõq nurmõq,
põrguhe, pikäq põlluq!

Viis ja tekst: ERA III 6, 231 (126a) & ERA II 35, 508 (9) < Põlva khk, Mooste v, Säkna (Säknä) k – K. Leichter < Liis Herneh (Erne), 73 a (1931).

Põlva

Toonitaminõ

TSIRISEQ, TSIRISEQ TSIRBIKENE,
kõlisõq, kõlisõq kõvvõr´ raud!
Kelle tsirp´ siin ette jõud,
sellel peigmiis vasta sõud.
Kasimiq kodo kergeste,
läämiq lauldõn läbi laanõ.
Kelle hääl siin hellelt kost,
sellel peigmiis mütsü ost.
Jõvvamiq joostõn kuuma sanna,
vihakõnõ võtt viimäst tolmu.

Viis: RKM II 208, 612 (1) < Põlva khk, Mooste v, Mäeotsa t – H. Tampere < Hilda Kuklas (pärit Adiste k), 62 a (1966).
Tekst: ERM 19, 96 (68) < Põlva khk, Aleksandri v, Ossipu t – Paul Reim < Mari Roht (1920).

Põlva

Põimulaul

*

ÄRQ MA LAAB´E LAJAQ VÄLLÄQ,
ärq ma põimi pikäq põlluq.
Es ma püsü-üs põllu pääl,
es ma vilisteq viho pääl.
Orgu orassõ külvi,
mäe pääle pälgähti.
Säält ma saie sandilises,
säält ma vipõrdu vaesõssa.

RKM, Mgn. II 1171 a < Põlva raj, Mooste k/n ja as – O. Kõiva < Alide Paabut (pärit Adiste k, Põlva khk), 59 a (1966). Lit. E. Tampere (1986).

Põlva

Põimulaul

ÄRÄQ PÕIMI, ÄRÄQ KÄÄNI,
lõõrilõ, lõõrilõ,
kokko kanni, kuh´a leie,
kuhilikuq kui imändäq,
hakiq Harjo neitsikeseq.
Põld tahtsõ minno põetaq,
väli minno väsütäq.
Innembä ma välä väsüdä,
innembä ma põllu põeda,
kui ma jää põllulõ põdõma,
kubo pääle koolõmahe.
Esi lagja, latsõq noorõq,
vaoq pikäq, vaimoq nõrgaq,
läkeq mi uvvõlõ iile,
läämiq vahtsõ vao pääle,
kohe meil eeläq esi jäie.
Kuri maaha kumardõllaq,
oeh, sälgä haigõ’õta,
haigõ’õta, raigõ’õta,
kohe ma sinno panõ,
kohe ma sinno sirotõllõ? –
Kodo kuuma kivi pääle,
palava pae pääle –
sinnäq sinno sirotõllõ.
Milles seo põldu halva,
milles vili virsi-värsi?
Siin ommaq kündnüq kühmäsäläq.
Kui olõs äestänüq hellä veli,
olõsi seo vili parõmb,
tõugu tõõsõsugutsõmb.
Siiäq hataq hanna jätnüq,
pordoq ommaq poolõ iidä.
Kes mu hannasta avidiq,
kes mu saadiq saarõ päält?
Kats´ kätt, neoq velidseq,
kümme sõrmõ, neoq sõsarõq,
neoq mu hannast avidiq,
neoq mu saadiq saarõ päält.
Lõpõq, põim, vähäneq, väljä!
Kui ei lõpõq lõigatõn,
siiäq jätä tsirgu süvväq,
musta kana muna luvvaq.

Viis: EÜS I 996 (15 b) < Põlva khk, Võru v – M. Hermann < Peter Puiemets (1904).
Tekst: H, Põlva 3, 10 (4) < Põlva khk, Väimela v – P. Väiso < Sohvi Väiso (1877).

Vahtsõliina

Põimulaul

LÕPÕQ, LÕPÕQ, LÕPÕQ, PÕLLUKÕNÕ,
lõpõq, lõpõq, lõpõq lõpõtõh,
vaoq, vaoq, väli, vääräteh!
Kui ei, kui ei lõpõq, siiäq jätä,
musta, musta tsirgu muna luvvaq,
haha, haha tsirgu havvutõllaq,
korgõ, korgõ kurõ kumardõllaq.

Viis: SKS, Lindpere 9 (14) – Vastseliina khk, Misso v, Viitka k – S. Lindpere < J. Sandra (1904-1905).
Tekst: H I 6, 213 (22) < Vastseliina khk – Jaan Sandra (1904).

Vahtsõliina

Õdagu ilo. Hää helü. Põimulaul

LÕPÕQ, LÕPÕQ, PÕLLUKÕNÕ,
kui ei lõpõq, siiäq jätä,
tsirgu süvväq, tsirgu juvvaq,
musta tsirgu muna luvvaq,
haha tsirgu havvutõllaq,
kirivä tsirgu keerutõllaq.
Saavaq tsirbiq saisõmahe,
esiq hellä istumahe,
peenükeistä pilutama,
udsuhammit umbõlõma.
Õdakulla hüä lauldaq,
hüä viluh veerütelläq,
kumu kuulus kavvõdahe,
helü viie verstä taadõ.
Kohe kumu kuulunõssa,
kohe helü heitenessä,
sinnäq mõtsa murdõnõssa,
sinnäq palki painunõssa,
saarõmõtsa saisanõssa.
Kohe kuulus neio kumu,
sinnäq palli mar´apalo,
siih sai pall´o palohkida,
muialt jalki mustikida.
Kurg jalq ütel´: „Mineq kodo!“
Mõtus ütel´: „Makaq mõtsah!“
Kas no kuuldaq kurõ sõnaq,
vai no mõistaq mõtuskeeleq?
Parõmb kuuldaq kurõ sõnaq,
kui no mõistaq mõtuskeeleq.

Viis ja tekst: RKM II 208, 622 (7) & RKM II 208, 621 (6) < Põlva khk, Vana-Koiola v, Miiaste k, Soo t – H. Tampere < Juuli Koitsaar, 80 a (1966).

Põlva

Rükä lõpõtõh

Ku perremiis kah rükä põimmah om, sõs põimetas lauluga katõlt puult ahtagõnõ esi läbi, nii et perremehe nõna ala lapp´ põimmadaq jääse, midä timä piät äräq põimma. Tä jääse iks muist perrä põimma, selle et tälle püüdäs iks suur tükk jättäq, ja sõs piät perremiis viina andma.

LÕPÕQ, PÕLD, VÄHÄNEQ, VÄLI,
lõõrilõ, lõõrilõ,
kui ei lõpõq, mina lõika!
Ega jätäq tsirgu süvväq,
haha tsirgu haariskõllaq,
musta tsirgu munnõ luvvaq!

Kui rügä otsa saa, lõpp tetäs, sõs piät pernaanõ põimjile „lõpuputro“ andma, mis iks tatreku- vai kesväsuurmist keedetäs, inämbide iks sakõ, võid siseh vai ts´omboh. Nüüd om seo muud viil egah paigah siin puul.

Viis: ERA III 6, 238 (153) < Põlva khk, Aleksandri v, Himma k – K. Leichter < Anna Suur, 60 a (1931). Fon 350 b. (Tekst Vana Kannel)

Rõugõ

Põimmisõ lõpõtus

1.

2.

LÕPÕQ, LÕPÕQ, PÕLLUKÕNÕ,
kui ei lõpõq, siiäq jätä!
Siiäq jätä tsirgu süvväq,
tsirgu süvväq, tsirgu juvvaq,
musta linnu muna luvvaq,
haha tsirgu havvutõllaq,
kirivälle keerutõllaq.
Kirivälle keerutõllaq,
verevälle veerütelläq.
Jätä tedrele teridäq,
jätä kurõlõ kõdridaq.

Viisid: ERA III 7, 313 (1, 2) <Rõuge khk – Otto Minka (Menka).
Tekst: ERA II 126, 415/6 (6) < Rõuge khk, Haanja v, Pressi koolimaja – A. Raadla < Ann Rebane, 72 a (1936).

Kanepi

Põimulaul

Lõpõlõ, lõõrilõ!
LÕPÕQ, LÕPÕQ, PÕLLUKÕNÕ,
lõpõlõ, lõõrilõ!
Kui ei lõpõq, siiäq jätä,
siiäq jätä tsirkõ süvväq,
siiäq pardsi painutadaq,
siiäq hani hammustõllaq,
musta kana muna luvvaq.
Äräq põimi pikä põllu,
äräq laabõ laja välä.
Jõvva põld mu painutadaq,
jõvva välä väsütädäq.
Kuri mahaq kumardadaq,
paha mahaq painutadaq.

Viis ja tekst: EÜS IV 580 (1291) < Kanepi khk – J. Erlemann.

Kanepi

Lõpõq, põld! Jätä tsirgu süvväq

LÕPÕQ, LÕPÕQ, PÕLLUKÕNÕ,
lõpõlõ, lõõrilõ,
saaq otsa, saarõkõnõ,
käüq kokko, käärükene,
väheneq sa, väläkene!
Kui ei lõpõq, siiäq jätä,
siiäq jätä tsirgu süvväq,
tsirgu süvväq, nirgi närriq,
lõokõsõ lõpõtadaq,
kurõkõsõ kumardaq.

Inämb ei mäletäq. Kõik om vanaimä käest kuuldu.

Viis: ERA III 6, 250 (177) < Kanepi khk, Erastvere v, Kanepi vaestemaja – K. Leichter < Mai Kirves, 66 a (1931). Fon 353 c, d.
Tekst: RKM II 212, 678/9 (2) < Kanepi khk, Krootuse k – R. Praakli < Hilda Haljaku, 52 a (1966).

Kanepi

Kasuq, vili!

Lõpõlõ, lõõrilõ!
RÜHIQ, RÜHIQ, RÜÄKENE,
lõpõlõ, lõõrilõ,
tõttaq, tõuviläkene!
Rühiq sina kasu’õnna,
mina tõtta põimõ’õnna.
Kui ei rühiq kasu’õnna,
ei ma tõttaq põimõ’õnna –
jätä karja kakkuq,
lammastõ üle laskõq,
jätä siiäq tsirgu süvväq,
jätä siiäq kaarna kakkuq,
jätä tedre teritädäq,
hobõsõq olilõ ajavaq.

Viis: EÜS IV 580 (1291) < Kanepi khk – J. Erlemann.
Tekst: EKS 8o 3, 171/2 (6) < Kanepi khk – J. Erlemann (1877).

Rõugõ/Vahtsõliina

Vele nurmõq. Põimulaul. Imä ikk tütrit

1.

2.

KELLES NJOOQ SUURÕQ NURMÕQ,
kelles njooq lajaq väläq?
Miiq velel suurõq nurmõq,
miiq velel lajaq väläq.
Suurõq nurmõq, suuveereq,
lajaq väläq, lakõveereq.
Lõpõq, nurm, lõpõq, põllukõnõ!
Kui iks lõpõ-i, siiäq jätä,
jätä kurõ kumardõllaq,
mustal tsirgul muna luvvaq,
hääl tsirgul havvutõllaq.
Mino imä ütsik naanõ,
lätsi põldo põimõma,
kaarapõldo kasima.
„Oll´ mul iks pall´o tütärit,
liialt linahiussit –
üte panni tiigas tii pääle,
tõõsõ pardsis palo pääle,
palssi partsi pajatama,
suvilindu liigutama.
Partsi opas´ pall´o sõnno,
suvilindu liiavõrra.
Tulli kuulu, võti üte,
tulli katsk, võti katõ.
Üts´ näid viidi Vinnemaalõ,
vaihmanõ jäi vanõmbilõ,
kolmas viidi kuningalõ.“

Viis: EÜS VII 15 (134) < Rõuge – J. Gutves (1910).
Tekst: H IV 3, 1006/7 (2) < Vastseliina – Mihkel Sikk (1890).

Põlva

Linarabaminõ

LINAKÕNÕ, LINNUKÕNÕ,
võõn´uq sa innemb maalõ määdäq,
innemb jäiäq järve põhja,
innemb luutaq lumõ all,
kui sa kärmsäst kätte sait,
sulasidõ sugustõlla,
päiviliisil pääle lüvväq,
minu ola ojaskõllaq,
mino piha piinaskõllaq,
käevarrõ vaivaskõllaq,
talvõs voki tallutõllaq.
Tei ma rüüdi röövelille,
siidi silmäkiskijallõ,
kalõva kaalalõikajallõ,
talotütrele tasast langa,
kinambäle kitülist.
Kindsoq sõkkuh kibiseseq,
vaesõq reieq valutasõq.
Ega tennätäq tegijä sõrmi –
teotõdas tegijä sõrmi,
valutasõq valaja näpoq.
Miä viga tegijät tihnõldaq,
valajata vannuskõllaq,
sõõmadaq sõglakihässä,
vana vaka uurdõs.
Terämatiq teiväq tüü,
jahumatiq massiq palga.

Viis: RKM II 208, 645 (1) < Põlva khk ja v, Himmaste k, Vainu t – S. Porosson.
Tekst: H, Põlva 1, 81/2 (41) – Põlva khk – Joosep Hurt (1865-1875).

Rõugõ

Linakakminõ. Or´alaul

LIIGUQ SA, LIIGUQ, LINAKÕNÕ,
mineq sa otsa, osakõnõ.
Mineq sa otsa õdagusta,
veeräq viirde vetsernästä.
Meil om iks kuri kubijas,
om iks kalg´ perräkaeja.
Kuna iks olõ or´apäävä,
kuna tii teopääva!
Angõq mi kärro käsile,
hüvä sõna sõrmilõ.
Pangõ’ks mi käeq käümä,
pangõq sõrmõq sõudma.
Lasku-iq sõrmi sõimadaq,
lasku-iq vannuq käevarsi.
Kuri om iks seo or´a olõminõ,
tihkõ teotegemine.
Nuq iks põima põlvildõ,
käänä vihu käpikäläq,
põima iks pikä põllu,
ja laabi laja välä.
Kuna iks olõ or´apäävä,
kuna tii teopäävä!

Viis: ERA III 3, 51 (42) < Rõuge khk, Viitina v – E. Oja < Elfriede Raat, 28 a (1930).
Tekst: ERA II 126, 187/8 (8) < Rõuge khk, Laitsna-Rogosi v, Kikri k – A. Raadla < Marta Hunt, 51 a (1936).
 

Kanepi

Linakakmisõlaul

*

LÄTSI MINA NURMÕ LINNA KAKMA,
joo-eda- all´eloo, linna kakma, joo.
Linna kakkõn likõs saiõ.
Tulli kodo rõivit kuivatama.
Perenainõ kuri pahandama:
“Häbemädäq tütrik, kasimadaq!
Linanurmõ häppü jätset!“

Vanaimä käest miilde jäänüq.

Viis ja tekst: RKM, Mgn.II 1186 a & RKM 212, 679/80 (3) < Kanepi khk, Krootuse v – R. Praakli < Hilda Haljaku, 52 a (1966). Lit. E. Tampere.

Vahtsõliina

Linakakminõ

*

LÄTSI MINA NURMÕ LINNA KAKMA,
joeda, joeda aliloo,
linna kakma jo, linna kakma jo.
Linna kakkuh mina likõs saiõ.
Tahtsõ minnäq kodo kuivatamma.
Kubijas sis kur´alt kärkimä:
(kordus: kärkima mu jo, kärkima mu jo)
„Päiv ei olõq luuja lännüq viil!“
Küürüdi sis õks ma jälki lina poolõ,
iki nii et silmäq tsilgivaq,
(kordus: silmäq tsilgiq jo, silmäq tsilgiq jo)
Kunas küll sjoo orjus otsa lõpõs?

I. Rüütel: Kellelt nüüd see laul on kuuldud?

S. Pärg: Minu tädi laulis jah ja ema ka laulis. Aga sis, kui mina mäletan, ma olin laps ja nemad laulsid, siis tookord oli viis, oli täpselt niisukene. Sellepärast ma kuulsin, kunagi lauldi ka, et joeda kudagi, ma ise mõtlesin: kas see on nüüd noodid tehtud ja niimoodi lauldud? Aga mina, kui mina laps olin, siis nemad laulsid sama viie pääl ja sama tooniga. Aga neid sõnasid nii täpselt mul pole, – noh sinnapoole.

RKM, Mgn. II 3297 (4) < Vastseliina – I. Rüütel ja K. Torop < Salme Pärg, 63 a (1980). Lit. E. Tampere (1984).

Karula

Rehepesmine

*

KOKKU, KOKKU, KOODIMEHEQ,
rehe ala, rihameheq!
Kokku koodi kolinalõ,
rihavarrõ ribinalõ,
löögeq kats´ki kaaraterä,
nelläs, viies nisuterä!
Nõstkõq koodiq korgõlõ,
maalõ saatkõq sagõ’õlõ!

Tekst: EÜS VII 1220 (34) < Karula khk, Vana-Antsla v, Patuperä k – R. Tamm, M. Pehka < Eva Antsov, 73 a (1910).

Rõugõ

Rehelaul

12 rehelist olnuq iks kõrraga mõisan riiht pesmän. Kuutõ taktin laulti.

MAALÕ PESSÄ MUSTA REHE,
leelo, leelo,
aja maalõ aganadsõ.
Jää ei udsu otsa pääle,
rehepõrmu põllõ pääle.
Udsu jääs ussõ pääle,
rehepõrm põrmandulõ.

Viis: ERA III 3, 233 (258) < Rõuge khk, Tsooru v – E. Oja < Leena Blum (1930).
Tekst: ERM 151, 55 (7) < Rõuge khk, Haanja v, Tautsa k – Alide Tirol < Katri Märtinson, 83 a (1920).

Põlva

Vaenõlats´ rehepesjäs

EGA RIKAS RIIHT EI PESSÄQ,
kulda neido kupo käänäq –
tuul jääs udsu otsa pääle,
põrmu jääse põllõ pääle,
sine siidiräti pääle.
Rehe pessi vaenõlats´,
kuu kääni kodotaq neio –
ei jääq udsu otsa pääle,
ei jääq põrmu põllõ pääle,
sine siidiräti pääle.
Udsu jääs rehe ussõ pääle,
põrm jääs rehe põrmandulõ.

Viis: EÜS I 996 (16) < Põlva khk, Võru v – M. Hermann < Peter Puiemets (1904).
Tekst: H, Põlva 2, 41/3 (47) < Põlva khk – Jakob ja Eeva Hurt (1860-1872).