Laulumängoq katõkõnnõga

Kanepi

Lambamängu laul

*

TULÕ’ KARJA, UNDIKÕNÕ,
võta’ ärä’ äiä lammas,
äiä lammas, ämmä lammas!

Mina kaidsa memme karja,
mina oia memme uttõ.
Memm tiip mullõ uvvõ kuvvõ,
kalõvitsõ kaalaräti.

Tähendüs: Seo laulu aigu omma’ latsõ’ ts’auku saisnuva’, üts om sis varjulõ lännü’ undis ja üits om jäänü’ karjussõs. Karjus om sis laulnu’ sedä laulu ja kutsnu’ unti karja äiä ja ämmä lammast ärä’ viimä. Unt om sis ka tulnu’ ja võtnu’ äiä ja ämmä lamba ärä’, et karjus oitnu’ oma emä uttõ ja ei lasknu’ toda mitte ärä’ viiä’. Ku sis unt om kõvõmb ollu’ ja ärä’ saanu’ karjusõ memme utõ kah viiä’, sis om mäng otsan ollu’.

Tekst: H II 56, 955/6 (2) < Kanepi – Carl Lipping (1895).

Kanepi

Lambamäng

*

POMP-POMP, POORI-LOORI,
tii’ ümber teibäs, saibas,
rao’ ümbre rauda-aida,
ega susi sisse ei saa’,
ega kahru kargama,
ega varas vargilõ –
peni, kae’ sa perrä,
ma lähä kodu pehme pätsi perrä.

Seo mängo man omma’ tõõsõ’ kõik lamba’ ja istusõ’ ümbretsõõri maan, kiä pinis jääs, tuu pikutas lambidõ kõrval. Soes arvat lätt kavvõmbahe, kar’us käü ümbre lambidõ, kepp käen ja tomp kepi otsaga kõvastõ vasta maad ja laul salmi läbi ni lätt ärä’. Nüüd tulõ susi, võtt lamba, pini hauk kõvastõ. Susi pinni ei pelgä’. Kar’us kuuld ja päst lamba suurõ kaitsmisõga soe käest är’.

Tekst: H III 29, 682 (11) < Kanepi – Johann Sööt (1901).

Rõugõ

Lambakar’a   hoitminõ

*

Mängi’ saava’ neli vai kuus last. Üts om kar’us, tõõnõ pini, kolmas susi, nelläs voonakõnõ, viies tsilikene, kuuõs utikõnõ.

Latsõ’ istusõ’ ritta maaha vai saisva’ ütehn mühühn kuuhn. Kar’us käü piniga ümbre kar’a, kepp käehn ja laul:

MINA HOIÕ MEMME UTT’U,
mina kaidsi memme karja.
Memme tekk’ mullõ musta kuvvõ,
hüdsimusta ünderigu,
kassikäpäst kaskakõsõ.

Tull’ susi karja,
vei mõtsa minijä lamba,
seie memme kriimusilmä.

Mina tukõ tunni,
hoitä otsõ magama.

1. Mängu kirjeldus.

Sõs ütel’ pinile: „Kuts’akõnõ, kae’ sa’ nika kar’a perrä, ku ma’ suigahta!” Sõs jääs magama. Pini kah. Ku pini jo maka, tulõ susi, vii lamba’ kõik üteviisi minemä ja käkk är’. Esi’ lätt kah minemä ja käkk hindä ärä’.

Kar’us tulõ üles ja nakas lambit otsma. Esi’ kaes maha’ ja ütles: „Sjoo om tsili jälekene, sjoo om voona jälekene.”

Sõs, ku kõik üles ots, algas mäng otsast pääle. Nüüd om kar’us tuu, kes edimädses kätte saias ja tuu om susi, kes viimätses. Kes tõõsõs kätte saias, om pini. Mängu aigu avitas pini kah lambit otsi’.

2. Mängu pikem kirjeldus.
   Ja sõs ütles kar’us pinile: „Pini, seh sullõ võidleib, ma’ hiidä magama.“

Kar’us pand pää maaha ja jääs magama, pini panõ-õi ka häste tähele. Seo ao seehn tulõ susi, kis inne jo nulka vai tõistõ tarrõ paas(õ)h oll’ pant, ja vii lamba ar’. Pini näge sutt viil sõs, ku’ susi lambaga poolõ tii pääl um. Pini juusk perrä ja nakkas soega purõlõma. Susi vii õks lamba ar’, pini tulõ kar’usõ manu tagasi, kis kärä pääle ka üles heräsi, Kar’us käü ümbre kar’a, lövvä ei üttegi lammast puudus olõvat ja laul tuudsamma laulu. Niiviisi vii susi kõik lamba’ ar’. Sõs tund kar’us lambit puudus ja nakkas pinni sõimama. perremiis istus kavvõmbal. Kar’us tulõ perremehe manu küsümä. Kar’us: „Perremiis, tere’!” Peremiis: „Tere’, tere’!” Kar’us: „Kas lambakarja näi’?” Perremiis: „Kae’, sääl rüäorastõ pääl.” Kar’us nakkas lambit hõikma: „Utee! Utee!” Lamba’ tulõva’ tagasi, soe keelu vasta, selle et pini purõlõs soega. Nüüd kaias üle, kas kõik lamba’ terve’ umma’. Lamba’ pidävä’ üle kepi kargama, midä katõst otsast ülevän hoiõtas. Kiä lammas üle jovva-ai karada’, tuu um soel ar’ purt, um soe uma (kepi pidäjä’ nõstva’ mõnõlõ lambalõ keppi korgõmbalõ). Susi kargas ka mõnikõrd üle kepi. Viimäte tahetas sutt sanna viiä’, kar’us pakk sanna. Susi: „Mis puust sann um?” – Kar’us: „Kuusõpuust.” – Susi: „Mõro, ei lää’.” Kar’us: „Pedäjä, kõo jne kõik puu’ (ka sõnamäng: künnärpuu jne.) läbi, viimäte tulõ mesipuust sann. Susi ütles: „Makus, lää külh!” Susi viiäs külmä sanna – (= nulka), ja andas kerretäüs pessä’. – Mängol ots.

KOOSTAJA MÄRKUS: Viisi algset üleskirjutust ja teksti ei ole antud juhul kokku pandud.
Viis: ERA III 7, 146 (26) < Karula khk ja v, Apja as – H. Tampere < Els Püss, 81 a (1935). Fon 446 b.
Tekst: H II 60, 235/6 (4) < Rõuge – August Perli (1896).
Pikem selgitus: RKM II 173, 89/90 (10) < Rõuge – Kalev Kalkun < Marie Kirbits (sünd 1885, Tealase k) (1962).

Karula

Lambamäng

*

MINA OIA MEMME UTTI,
kaidsa taadi suurta karja.

Mina tahtsõ magada,
panni pää põhku,
tulõtukk pää ala.

Tulli suusta suuri unti,
laanõ alta lambakarja.

Kisk’ ärä’ kirju ärjä,
murd’ är’ must’ukõsõ.

Niikavva susi vei lamba är’. Inemise’ istõva’ põrmandu pääl. Pini ja kar’us, kar’ussõl tokikõnõ käen. Kar’us läts’ suu manu’.

„Kuulõ’ unt, kos lammas om? Kuis sul jala’ likõ’ omma’?“
„Suust tulli läbi.“
„Kos sul amba’ veritses saiva’?“
„Murdsõ kitsõtallõkõsõ.“

Kui kõik olli’ viidü’, sis kar’us õigas’:

„Lambakõsõ’, tulkõ’ kodu!“

Lamba’ vastasõ’:

„Ei või’, unt om puhma takan!“

Vahtsõst:

„Lambakõsõ’, tulkõ’ kodu!“

Sis pini läts’ soega purõlõma. Kar’us võtt uma’ lamba’ tagasi.

Tekst: RKM II 145, 100/1 (11) < Helme < Karula, Valgamaa, Koorküla, Otikese t < Karula khk, Lüllemäe – Lilia Briedis < Marie Korge, 75 a (1962).

Karula

Lambamäng

*

TOKUT, TOKUT ONNI,
vana nani vanni.

Mina oia memme uttõ,
kaidsa taadi suurt karja.

Pandsõt pää kepi pääle, lasksõt – kukku, kukku, kukku – kolm kõrda. Magasit ja kuugõt. Tollõ ao sihen vei susi lamba’ ärä’.

Sis eräsit üles, lugõsit: Üts, kats, kolm – lamba’ käen. Es mõista’ rohkõp lugõda’.

Jälle’ naksit lugõma: „Tokut, tokut… ”

Seeni’ ku viimäne lammas kaonu’, sis sai aru, et är’ kaonu’. Sis nakas’ lambiid otsma.

Lätt undi manu’, küsüs, et kas lambiid nännü’ olõt. Unt ütel’, et ei olõ’.
Karjus küsüs: „Kost su amba’ veritsest saiva’?“ – „Leppä kuursõ.“ – „Mis sul sääl sällä takan kohisõs?“ Unt vastas, et aavamõts.
Karjus küsüs, et kas õiku’ või. Õik: „Ud’u, ud’u!“
Lamba’ nakasõ’ sis määgmä ja tulõva’ kõik karjussõ manu’ tagasi.
Latsõ’ nukan, karjus kõnd iin. Kaeti, kas lamba’ terve’ omma’. Lasti üle kepi üpätä’.
Kes jalga piti kinni’ jäi, tuu oll’ aavatu.

Tekst: ERA II 284, 629/30 (605) < Sangaste khk ja v, Korijärve k < Karula – Liis Pedajas < Viimi Karolin (sünd 1892) (1940).

Karula

Susi ja lamba’

*

Ütte tarõnukka tõmmatas jutt, tuu om soe kodo, tõõnõ nukk om lamba laut. Vaihõpääl om mõts, kohe kar'us lamba’ süümä tuu – esi’ lätt kodo.

Äkki tulõ susi lambakarja ja vii voonakõsõ är’. Lamba’ hirmuga juuskva’ umma kodo, perän tulõva’ jäl’ mõtsa süüma, kost susi nää’ jäl’ är’ vii, ku viimäte kar’us tulõ, löüd – lamba’ kaonu’!

Nakkas sis otsma, ei lövvä’ kostki, peräkõrd joud soe kodo. Ütles sis:
„Tere’, tere’, laanõlell, kas sa mu lambit olõt nännü’?”
„Olõ-õi’,” ütles susi vaa näoga.
„A mis sääl takan kõsisõsõ’?” küsõs kar’us
„Kuiunu’ puulehekese’,” vastas susi.
„A sääl paistus ka midägi,” ütles kar’us.
„Nuu’ umma’ taivatähekese’,” vastas susi vaalt.

A kar’us usu-ui ja nakkas hõikama: „Ude, ude, udekõsõ’!” Minkpääle lamba’ määgmä nakkasõ’ ja kõik kar’usõ mano juuskva’.

Sis või jälki mängi.

RKM I 13, 545 < Urvaste v, Karula (Karula khk, Vana-Antslav, Kobela küla) – Anna Pärsimägi (1976).

Karula

Humalit pallõldas

*

KÜLÄ VELI, ÄÄ VELI,

anna’ mullõ umaliid,
umaliid linnassiid,
mulle jõulus ollõs tetä’,
takan üüse aanikõs.
Küll ma teid kutsu kurnalõ,
tõsta tõrdu virnalõ!

Külä sõts, ää sõts,
anna’ mullõ umaliid,
umaliid, linnassiid,
mullõ ommõn ollõs tetä’,
takan üüse aanikõs.
Küll ma teid kutsu kurnalõ,
tõsta tõrdu virnalõ.

Jahva Jaani linnassiid,
sõku sõtsi umaliid.

Tekst: H II 24, 493/4 (290) < Karula – P. Einer (kooliõp), J. Einer (stud) < Lota Riiga (1887).

Urvastõ/Karula

Linnassidõ otsmisõ mäng. Joulumäng

*

OTSÕ MINA LINNASSIID,
pühis ollõs,
kallis aos aanikas.

Külä veli, hää veli,
anna’ meile linnassiid,
pühis ollõs,
kallis aos aanikas.

Ma kutsu kurnalõ,
tõsta tõrdu vitsalõ.

Juu’ mii’ toobista,
maidsa’ mamma pikõrist!
Ku juut mii’ toobista,
maidsat mamma pikõrist,
ku juut, juubnus jäät,
ku maidsat, maalõ jätät.

Otsitas linnassiid; peräst:

Jahvi, jahvi linnassiid,
jahvi, jahvi mina vaenõ,
jahvi mina linnassiid,
jahvi külmäne kuanõ.
Kis iks sinnä’ lävele tulli?
Ese sinnä’ lävele tulli.

Jahvja tütrik suik; kiäki varastas linnassit.

Mis saʼks jahvat tütäreni?

Linnassiid, esekene,
sulasidõ suuri rüki,
talupoja tadrikiid,
herrä poisi herneiid.

Kelles oma’ jala’ likõ’,
tuu mii’ linnasõ varas.

Tsih-tsih imä hellä,
kes käsk’ poiga vargima,
kivikotta kiskõma,
esi’ aita argõma.

Imäkene esʼ käsi,
edimält varasta’ väidsekene,
tõnõkõrd nõglakõnõ,
mine’ võta’ piidsakõnõ,
piidsakõnõ ja hobõsõkõnõ,
sõs mine’ kisu’ kivikoda!

Imä püüdse tedä hoita’.

Poiga puudi parsilõ, kooni’ tä joba üles sai tõmmatus.

Tekst: H II 36, 194/5 (252) < Urvaste, Karula – Gustav Seen < mitu „roomakõistõ“ naist (1893).

Urvastõ

Paamäng

*

ARMAS HÕIM, ANNA’ PATA!
Mul tulli’ võõra’ Võnnust,
taadõ hõimu Tarvandusta,
velle hõimu Villändistä,
esä hõimu Helmeʼestä.

Mul om muna keedemäde,
aniliha audõmadõ,
pardsiliha paistõmadõ,
herne’ helistämäde,
ua’ ulistamadõ,
läädsä’ läbi laskõmada.

Koes sa panni’ tuu paa,
mis ma sullõ iilä’ anni?

Panni paa ma tulõlõ,
veeri vette veeretasa,
vali vette vangutasa.

Kes sääl sõitõ teede müüde?
Miisi sõitõ teede müüde,
raha helgäs’ rattin.
Karksi miist ma kaema,
pada lahki paugati,
vits mõtsa vinati,
üle Koova kumati.

Võta’, võta’ pada!

Aituma, ämmäkeni
hää paa andamisõst!

Andi paa pangilitsõ,
katõ-kolmõkandilitsõ,
sisest siiru-liirulinõ,
päält kullakarvalinõ.

Kiit pada kibõʼõlõ,
vaari pada valusõlõ!
Kiit pall’a palu pääl,
lakõ laja teie pääl
ilma puidõ, tõrvassidõ,
ilma hüvide lastõdõ.

Tekst: H II 36, 214/5 (288) < Urvaste khk, (Karula), Vana-Antsla v – Gustav Seen < Eeva Koimets (1893).

Karula

Paamäng (poolik)

*

Vastatsidõ katõkõisi loimi’:

KOS SA SEO PAA PANNIT?
Panni paa tulõlõ
vali vett veeretasa.
Karksi esi’ no kaema,
pada lahki paugati.

Võta’ pada kuast,
võta’ aidast,
võta’ angust,
võta’ peräkambrist!

Ait’uma, ait’uma, imäkene,
ää paa andija.

Anni’ paa paarilidsõ,
katõ-kolmõkandilidsõ.
Palli ilma puidõ, tõrvatsitõ,
ilma üüvlilastõta.

Edeotsa oll’ puudus raasakõnõ.

Koolin teimi’, loeti vastamiisi.

Tekst: RKM II 145, 102 (13) < Karula khk, Koorküla k/n, Lüllemäe, Otikese t – L. Briedis < Marie Korge, 75 a (1962).

Harglõ

Paamäng

*

Tekst: H II 32, 28 (18) < Hargla khk, Mõniste v – Jaan Pähn (1888).

Karula

Sõglamäng

*

LAINA’ SÕKLA, LANGUKÕNÕ!
Mis ma laina langukõnõ?
Sul suurõba suladsõ,
ülemeeligu minijä,
jätke’ sõgla’ saanikullõ,
vakakõsõ’ vaanikullõ.

Tsiga lahki sõglaperä,
varsakõnõ vakaperä,
latsõ’ länigu lahki’.

Võta’ kuast, võta’ koogust,
võta’ aidast, võta’ angust,
võta’ peräkambrõst!

Tekst: H II 36, 103/4 (115) < Urvaste (või Karula) khk, Vana-Antsla v – Gustav Seen < Else (Els) Müür, 59 a (1893).

Karula

Sõglamäng

*

LAINA’, LAINA’ LANGUKÕNÕ!
Mis ma laina, langukõnõ?
Sul suurõmba suladsõ,
ülemeeligu minijä,
viidi sõgla’ saanikulõ,
vakakõsõ’ vaanikulõ.

Tsiga sei sõglaperä,
varsakõnõ vakaperä.

Võta’ kuast, võta’ koogust,
võta’ aidast, võta’ hangust,
võta’ tagakambrõst!

Tekst: H II 36, 22/3 (24) < Karula (Urvaste) khk, Vana-Antsmõisa v – G. Seen < Maarja Niilus, 62 a (1893).

Kanepi

Nakrimäng

*

Seo mängo man istusõ’ tõõsõ’ maan ja üts käü ümbre ja laul. Nakrõkakkaja om vaest kavvõmban, ku laulja är’ lätt, sis tulõ ja võtt üte, kes nakrõs om istutõt, hinele, ja lätt är’. Nüüd tulõ laulja vai hoitja ja laul: nakõr kakat, naba jätet.

SEO MU SINNIN SEEMENNAKÕR,
seo mu kirriv keedinakõr,
seo mu valgõ vaarinakõr –
ei tohi’ varas varasta’,
ei kar’alats kaksada’.

Tiiras-tiiras, nakõr kakat,
nakõr kakat, naba jätet.

Tekst: H III 29, 683 (12) < Kanepi – Johann Sööt (1901).

Karula

Nakrimäng

*

TII’ AIDA, TEIBÄ-AIDA,
tinatsilõ teibeile,
vasitsilõ vaibõilõ.

Seo mu sinni seemennakõr,
seo mu kirrev keedinakõr.
Tohe-i varaski varastõ’,
karjalatsõki kakatõ’.

”Peremiis, tere’!” – „Jummalnimme.”
”Mis sul sääl kasus?” – „Nakri.”
”Kas mullõ kah saa?” – „Kos sa tuu panni’, mis ma eelä’ andsõ?”
”Lätsi ojja uhtma, merde mõskmõ – läts’ mu kallis lauaväidsekene alla ku libisi ja labisi. Tulli’ külalise’: üts tahtsõ oma hamba pääle, tõnõ oma hamba pääle.”

(Lõpp puudub)

Tekst: E 68274/5 (8) < Karula (1930).

Karula

Kullimäng

*

KUUS, KUUS KULLILÕ,
kuus kulli pojalõ.

Määndse’ kulli silmäkese’?
Kuus, kuus kullilõ,
kuus kulli pojalõ.

Nigu taivatähekese’.
Kuus, kuus kullilõ,
kuus kulli pojalõ.

Määndse’ kulli küüdsekese’?
Kuus, kuus kullilõ,
kuus kulli pojalõ.

Nigu külä ahuluua’.
Kuus, kuus kullilõ,
kuus kulli pojalõ.

Määne kulli nanakõnõ?
Kuus, kuus kullilõ,
kuus kulli pojalõ.

Nigu külä kaokoogukõnõ.
Kuus, kuus kullilõ,
kuus kulli pojalõ.

„Peremiis, tere’!“ – ”Jummalnimme.”

”Mis sääl tiit?” – „Hauda kaiba.”

”Mis hauagõ tiit?” – „Poigõ, latsi sisse panda’.”

”Mis na sullõ kurja tei’?” – „Na seivä’ mu ua’ aiast ja erne’ mõtsast.”

”Mis sa aida ette es tii’?” – „Mai tei.“

„Ku korgõ?“ – „Maast taivani.” .

„Kui lagja? ” – „Ku kirvõlaba.” .

”Ku paks?” – „Padi sõgõl.”

”Kost ta sisse sai?” – „Ma jäti üte mulgukõsõ, sinnä’ panni viha ette, vanapoiss oll’ pääle kusnu’ ja kitsõ’ olli är’ süünü’.”

„Kos sa es’ ollit?” – „Sanna laudil magasi, leeväpäts pähütsen, koorõkärn jalutsin ja kärnäne põrss kõtu pääl.”

Tekst: E 68273/4 (7) < Karula khk, Sangaste v, Kodijärve k, Meiga t – Viimi Palvadre (Valga Tüarlaste Gümnaasium) < Karl Palvadre, 79 a (1930?).

Rõugõ

Mäng, mängu kirjeldus

*

KON TALON MITU TARRÕ, vai jäl’ sängü’ ja kapitagodsõ’ nii omma’, et latsõ’ taadõ ja ala hinnäst är’ käkmä mahusõ’, sääl mängitäs “trihvatar’i” nii:

Kiäki lask sandikivi ehk lõmmukivi pääle põlvikula vai kummalõ maaha, pand mõlõmba’ käe’ silmi pääle ette, et mitte ei tohe’ nätä’, ja lugõ:

“Anga tango tilla too,
tsetter vaavõr viiver VOO;
Amm tamm rittes ramm,
viidi viidi hani-kamm
Uu tee vau vee preeeeee!”

Lask silmä’ vallalõ, kargas üles ja nakkas otsma. Lähämbäst inne, kavvõmbast perast. Joud kiäki käkjist inne “lõmmukivi” mano, sis lüü käega vasta kivvi ja ütles: “pree pree, tulõ’ ja loe’ viil kõrd!” A ku es saa’ kiäki inne tedä, sis om trihvatar otsan.

Tekst: E 47378 < Rõuge – J. Gutves (1910).

Rõugõ

Latsi vana’ mäng

*

Latsõ’ säädvä’ hindä rinda, nii mitu, ku näid om, ütstõõsõ ligi. Juhataja lugõ egäüte pääle käega näüdaten sääntsit sõnno, ekä sõnna rõhutõn:

“ANGO TANGO TILLA TOO,
tsetter vaavõr viiver voo
amm tamm rittes tamm
viidi viidi hani kamm
un dee van vee pree”

Kink pääle “pree” trehväs, tuu mant kargasõ’ kõik kavvõmbahe ja ei lasõ’ hinnäst täl kinni’ saia’. Kiä kinni’ saa, nakkas ummakõrda tõisi takan ajama. Loetas ka tõistviisi sõnnoga:

“Ingli tingli veega mängli
Iljas tuppõs serkas kambja
Keini mängi tsukõr loos
sullõ mullõ villa voos
tille tiba nallõ nabu.
kalagu mõtsa koogu päts.”

Loetas ka sääntside sõnnoga:

Ene teene tipõ tapõ
vessi padi vanna kukkõ
reina hüpsi märdi gipsi
matsida mutta veredä vette
tibu titti kana lukki
vana jakko kana kakko
kukõ mõtsa reino kits.”

Ku takanajaja är’ tüdines, väsünüs saa, lastas lähkühe kükikalla ja kutsutas tsia helüga:

“tsüts – tsüts – tsüts – hõis!”

Tekst: E 59489 < Rõuge – J. Gutves (1927).

Rõugõ

Latsi vana’ mäng

*

Järgmädse’ sõna’ loetasõ’ rian saisvidõ latsi pääle, egäleütele üts sõna. Ku kõrd läbi, loetasõ’ vahtsõst kooni’ kõik sõna’ läbi. Kink pääle viimäne sõna trehväs, tuu nakkas tõisi kinni’ püüdmä. Püüdmise man tetäs tälle segämises kas kammits jalga vai pikk kepp käüssist läbi, et nii ruttu es joudnu’ tõist kinni’ võtta’, ku kõgõ virgõmba pääle trehväs. Sõna’, midä loetas, omma’ sääntse’:

“AHTER VAHTER VILKIN VIKS
apõt tapõt tärpen tiks
viitke inde vedru pilli
sanna saina samblõ lilli
kipõr kapõr kirivät kintsu
ma sai mõtsast musta mutsu
vinti vidä vingõrpuss,
kakku pakku kapsta huss!”

Tekst: E 59490 < Rõuge – J. Gutves (1927).

Kanepi

Kassi laul

*

KORR KARR, KOS SA LÄÄT?
Nurr, narr, nurmõ.
Mirr, marr, midä otsma?
Hirr, härr, hiiri.
Tarr, tärr, tuu’ mullõ kah!

Tekst: E 56384 (8) < Kanepi khk, Kõlleste v – Ev. Grünberg < Anna Himalane, 62 a (1925).

Harglõ

Latsilugõminõ

*

KURR-KARR, KOS SA KÄVE’?
Nurr-närr nurmõn käve.
Mis sääl tetti?
Liha süüdi.
Kas sullõ ka anti?
Anti küll üts palakõnõ.
Kas sa mu kattõ poiga näit?
Näi küll.
Konnõs olli’?
Pendre all magasi’.
A ku sa vahest vällä sei’?
Is süü’, is süü’.
Riiru, Riiru, ärä’ puttu’ sa minnu,
ma ei putu’ sinnu!
Sul viisi poiga,
mul kuusi minijät(ä).

Viis ja tekst: RKM, Mgn. II 66 e < Hargla khk, Mõniste v, Mõniste k – H. Tampere, S. Lätt < Emilie Kaldalu, 65 a (1957). Lit. E. Tampere.

Karula

Susi oppas poiga

SUSI OPAS’ UMMA POIGA,
ütle’ petero,
Kahr kattõ latsõkõist,
ütle’ pilato,
mine’ üles Jaani mäele,
ütle’ petero,
kae’ kos kari kallunõssa,
ütle’ pilato.
Kae’ kos vas’ka’ varjunessa,
kae’ kos lamba’ lammõnõssa,
kae’ kos kitsõ’ kirgõnõssa. (2 kõrda)

Viis ja tekst: EÜS VI 198 (20) & EÜS VI, 257 (40a < Karula khk ja v, Karula rdtj – A. Kiiss, A. Mõttus, J. Sossi < Marie Karjus, 42 a (1909).