Nuurus

Iluaeg

Sangaste

Noorpõli

NÜÜDAP O ILUS IRATSE, lee-lee,
nüüdap o maha maratse, lee-lee,
paras põlv o heita nalja, lee-lee,
nüid o rõõmu rõivahenna, lee-lee,
paras jume palgehenna, lee-lee,
nalja narmaste vahele, lee-lee.

Viisi kirjutas üles A. Kiiss (EÜS VI 209 (86) < Sangaste khk, 1909), teksti J. Tamm (H II 59, 792 (22) < Sangaste khk, Tõlliste v < R. T., 1898).

Poiste pilge

Sangaste

x

Juudaste ja jumalate lävel

Karjalaul

POISIKÕSE, PUNGAKÕSE,
vannu naiste rakakõse,
juuskva sinnä, juuskva tännä,
juuskva juudaste läve een,
paganide paiju ala.
Juudas andi kusta juua,
pagan paa mõskemiida.

Tüdriklatse linnukõse,
madaliku marjakõse,
juuskva sinnä juuskva tänne,
juuskva jumalade läve een,
marijde paiju (paja) ala.
Jummal andi olut juvva,
Maari andi alanuna maitsa:
„Juu õlut mu kannist,
maitsa Maari pikerida.
Makus olu mu kannile,
makus Maari pikerina.”

Laulnud Marta Kiršbaum (78 a) (Fonograf. rull Nr. 9, II; 18 VI-5) ja (E 56026 (40) < Sangaste khk, Korijärve k – E. Päss, 1925).

Poiste pilge

Sangaste

x

Juudaste ja jumalate lävel

POISKESE’ POOLE’ KURADI’,
juoskva sinnä, juoskva tännä,
juoskva juudaste lävele,
paganide paja ala.
Juudas an´de viina juvva’,
pagan paa-mõskmeida,
kurat kusta arvendas.

Tütarlatse’ linnukese’,
madaliku marjakese’,
juoskva sinnä, juoskva tännä,
juoskva Jumala lävele,
Marijade majasale.

Jummal´ and´e ollut juvva’,
Mari mamma pikerist.
Eil´u eil´u leil´u leil´u,
eil´u leil´u eil´u leil´u.

H II 5, 460 (126) < Sangaste khk – Joosep Hurt < Kadri Susi (u 60 a) (1877)

Rõngu

MELLES MEIL VELLE VIHATSE,
oi-jah, oi-jah, melles meil velle vihatse,

kodurahvas kurvalise,
oi-jah, oi-jah, kodurahvas kurvalise? –

Veli es mõtle viidevata,
oi-jah, oi-jah, veli es mõtle viidevata,

sõsart es kuule kositavata,
oi-jah, oi-jah, sõsart es kuule kositavata.

Ooda, veli ja kae,veli,
oi-jah, oi-jah, ooda, veli ja kae,veli,

ooda suureni suveni,
oi-jah, oi-jah, ooda suureni suveni,

kae katsi aasta-aiga,
oi-jah, oi-jah, kae katsi aasta-aiga, –

kas sull väsis värete tulba,
oi-jah, oi-jah, kas sull väsis värete tulba,

kahanasse kaara salve,
oi-jah, oi-jah, kahanasse kaara salve,

peiu hobust pidaden,
oi-jah, oi-jah, peiu hobust pidaden,

kaasa ratsu ravitsen,
oi-jah, oi-jah, kaasa ratsu ravitsen?

Sõsar hella linnukene,
oi-jah, oi-jah, sõsar hella linnukene,

sis om kuulus esa kodu,
oi-jah, oi-jah, sis om kuulus esa kodu,

sis om auusa esa ase,
oi-jah, oi-jah, sis om auusa esa ase,

kui on tüteri koduna,
oi-jah, oi-jah, kui on tüteri koduna,

sinipõlli põrmandulle,
oi-jah, oi-jah, sinipõlli põrmandulle.

Viidi tüteri kodusta,
oi-jah, oi-jah, viidi tüteri kodusta –

sis jäi alvas esa ase,
oi-jah, oi-jah, sis jäi alvas esa ase,

sis jäi kurvas esa kodu,
oi-jah, oi-jah, sis jäi kurvas esa kodu.

Viis: P. Kurg (EÜS III 34 (11) < Rõngu khk, Aakre v, Pühaste k – P. Kurg ja hr. Bruus, 1906), teksti kirjutas üles A. Käärik (E 17463/4 (9) < Rõngu khk, 1895).

Rannu

Poisi ja neiu pilge
 
„MINA POISSI PILLISEPPA,
airussaa, airussa, airussaa, valeral-lal-laa,
enne mängsin mätastega,
airussaa, airussa, airussaa, valeral-lal-laa,
heidin nalja naaristega,
airussaa, airussa, airussaa, valeral-lal-laa,
võtan juure juurikida,
airussaa, airussa, airussaa, valeral-lal-laa,
käe pääle kärbissida,
airussaa, airussa, airussaa, valeral-lal-laa,
kui aga neida neidissida,
airussaa, airussa, airussaa, valeral-lal-laa,
mes om pooleli peetu,
airussaa, airussa, airussaa, valeral-lal-laa,
päält on näha neidsikene,
airussaa, airussa, airussaa, valeral-lal-laa,
alt om ammu naisukene,
airussaa, airussa, airussaa, valeral-lal-laa!”
 
„Mina aga neidu helmeskaala,
airussaa, airussa, airussaa, valeral-lal-laa,
ennemb heidan kivi juurde,
airussaa, airussa, airussaa, valeral-lal-laa,
kivi juurde, kannu juurde,
airussaa, airussa, airussaa, valeral-lal-laa,
kui aga koera poisi juurde,
airussaa, airussa, airussaa, valeral-lal-laa,
kivi ei kisu, kand ei kakku,
airussaa, airussa, airussaa, valeral-lal-laa,
kivi ei kisu neidissida,
airussaa, airussa, airussaa, valeral-lal-laa,
kand ei kaku kanakesi,
airussaa, airussa, airussaa, valeral-lal-laa.
Ei mina tule sinule,
airussaa, airussa, airussaa, valeral-lal-laa,
sinule sia teole,
airussaa, airussa, airussaa, valeral-lal-laa,
oriku unenäole,
airussaa, airussa, airussaa, valeral-lal-laa,
koera kortsu palgeele,
airussaa, airussa, airussaa, valeral-lal-laa!”
 
„Eks sa ehtis elmedesse,
airussaa, airussa, airussaa, valeral-lal-laa,
sinas siidirättikissa,
airussaa, airussa, airussaa, valeral-lal-laa,
punes poe kördsikisse,
airussaa, airussa, airussaa, valeral-lal-laa,
laksus laiassa rahassa,
airussaa, airussa, airussaa, valeral-lal-laa,
siiski mina sind ei võtta,
airussaa, airussa, airussaa, valeral-lal-laa!”
 
Viis:Ann Tampere (65 a) (ERA III 7, 99 (38) < Rannu khk ja v, Uniküla – H. Tampere, 1933), teksti kirjutas üles H. Raag (H II 30, 335 (7) < Rannu khk, 1889).

Ehitud neiu

Sangaste

Neiu ehtimine. Tütre laul emale

EMAKENE, joo-eda, MEMMEKENE, joo-eda,
ui-lui-lee, memmekene, joo,
anna mulle, joo-eda, aidavõtti, joo-eda,
ui-lui-lee, aidavõtti, joo,
kingi mulle, joo-eda, kirstuvõtti, joo-eda,
ui-lui-lee, kirstuvõtti, joo,
maa lää aita, joo-eda, ehtimaie, joo-eda,
ui-lui-lee, ehtimaie, joo,
pääle aida, joo-eda, pähtimä, joo-eda.
ui-lui-lee, pähtimä, joo.

Ette pane, joo-eda, uvve põlle, joo-eda,
ui-lui-lee, uvve põlle, joo,
kui seo uvve, joo-eda, aida-usse, joo-eda,
ui-lui-lee, aida-usse, joo,
rinda pane, joo-eda, suure sõle, joo-eda,
ui-lui-lee, suure sõle, joo,
kui seo kuuna, joo-eda, taivahanna, joo-eda,
ui-lui-lee, taivahanna, joo.
kaala heido, joo-eda, helmekõrra, joo-eda,
ui-lui-lee, helmekõrra, joo,
kui seo vihma-, joo-eda, vikkatkaari, joo-eda.
ui-lui-lee, vikkatkaari, joo.

Viis: perenaine Üts (45 a) (EÜS V 139 (14) < Otepää khk, Neeruti v – A. Kiiss, 1908), tekst: Mari Horku (H III 21, 826 (1) < Otepää khk – J. Kukrus, 1895).

Sangaste

Ilus neiu helmita

ALTA, ALTA ARVA MÕTSA,
päälta pika pajomõtsa,
alta mu jala näisse,
päälta pää paistunes;
alt lõhmusse ilusa,
päälta pähkne verevä.
Alt ma lõiksin lõhmussida,
päälta sein ma pähkelida.

Muu ilusa elmile –
ma ole ilus elmitagi,
muu sõõriku sõlile –
ma ole sõõrik sõletagi,
muu kalli kaalarahal –
kallis ole kaalarahatagi.

Siski ihu mull ilusamb,
siski pale mull parembi,
silmaveere sirgeemba,
kõrvalehe kõrgeemba.

Viisi kirjutas üles M. Kampmann (EÜS I 18 (9) < Sangaste khk, Tõlliste v, 1889), teksti H. Raag (H II 45, 438/9 (7) < Pihkva l < Sangaste khk, 1891).

Sangaste

Neiu marjal

LÄTSIN MÕTSA KÕNDIMAIE,
hommikultta hulkumaie.
Mes säält mulle vasta putte?
Varbu-mõtsa vasta putte.
Mes sääl varbu vahela,
kena puide keskeella? –
Talutütar taimekene,
perepiiga linnukene.
Korjas maasta maasikida,
ligi maada linnakida.
Kann olli kullane käessa,
vang oli vasine pääle.

Viisi kirjutas üles M. Kampmann (EÜS I 18 (9) < Sangaste khk, Tõlliste v, 1889), teksti H. Raag H II 45, 440 (10) < Pihkva l < Sangaste khk, 1891).

Neiu linn

Sangaste

LÄKE ÜLES MÄE PÄÄLE,
tekke üles näio lier´,
kodage kulla keriko’!
Tekke linna’ linnukist,
ahu varda vaberist.
Sai val´mis näio lier,
koetus kulla keriko’.
Tulli suure’ Soome saksa’,
tulli rika’ Riija saksa’.

„Mis no siinä ollenes? –
Olles liina, vai lippu,
olles keiseri keriko?”

Mina kuuli, kosti vasta:
„Ole liina, ole lippu,
ei ole keiseri keriko’ –
seo tuba tütäril,
maja marja näidesil.”

Viisi kirjutas üles A.A. Borenius-Lähteenkorva (ERV 156 (1160) < Sangaste khk, 1877), tekst: Kadri Lõokene (75 a) (H II 5, 505/6 (156) < Sangaste khk – Joosep Hurt, 1877).

Sangaste

Ühes

SÕSARITSE ME MÕLEMBA,
üten oleme kasunu,
üte vee veere pääl,
üte kajo kalda pääl,
üten peije peene amme,
üten paari pallapoole,
üten meil ündriku koeti,
üte nitse nitsitedu,
üten suan sorgutedu.

Suga ütel: „Mull oli surma,”
nitsevarba: „Mull oli vaiva!”

Kost se suga vällä tuudi?
Suga tuudi Soomemaalta.
Kost ne nitse vällä tuudi?
Nitse Ninni mõisaista.

Viisi kirjutas üles A. Kiiss (EÜS VI 209 (87) < Sangaste khk, 1909), teksti H. Raag (H II 45, 436 (4) < Pihkva l < Sangaste khk, 1891).

Neiude tundmata saatus

Sangaste

x
JUMMAL TIIJÄB TÕSE KÕRRA,
tõne tõse ajastege,
kua meid, liivan kua liinan,
kua avvan, kua aleven,
kua katet kaali ala,
kua liidet linikile,
kua mütet mütsü ala,
kua juosk juuseel,
kua vala valgel pääl.

Paremb joosta juuseel,
kui valla valgel pääl –
juusel ol´l´ Jumala-põlvi,
valgel pääl ol´l´ vaene põlvi.

Viisi kirjutas üles A. Kiiss (EÜS VI 209 (86) < Sangaste khk, 1909), tekst: Mari Kirschbaum (Jukatsi Mari, u 35 a) (H II 5, 414/5 (75) < Sangaste khk – Joosep Hurt, 1877).

Karske neiu. Suisa suud

Sangaste

LÄT´S´I OIA UHTEMAIE,
merde suuda mõskma.
kuuli ruun ma rag´ina,
pil´l´iruun ma prag´ina.
Peräst ol´l´i üt´s´i noorimeesi,
topsõ mullõ suisa suuda,
suisa suuda, kiusa kättä.
Ei ma anna suisa suuda,
suisa suuda, kiusa kättä!

Ole terve, tütärlats´,
oma au oidemast,
pikä au pedämäst.

Sait meile sajotede,
pikki pulme pedädä.

Viis: Liisa Jõgi (umb. 50 a, pärit Sangastest) (EÜS V 157 (98) < Otepää < Vidrike v – A. Kiiss, 1909 (?), tekst: Kadri Susi (u 60 a) (H II 5, 440 (108) < Sangaste khk – Joosep Hurt, 1877), täiendatud (H III 9, 883/4 (7) < Sangaste khk, Sangaste v – G. Seen, 1888).

Karske neiu

Sangaste

LASE SORRI SADA SUUDA,
ui-lui-lui, ui-lui-lui,
lase sorri sada suuda,

kergitädä kümme kielt,
ui-lui-lui, ui-lui-lui,
kergitädä kümme kielt!

Ma lää läbi meeste ulga,
ui-lui-lui, ui-lui-lui,
ma lää läbi meeste ulga,

läbi ropsi poiste roodu,
ui-lui-lui, ui-lui-lui,
läbi ropsi poiste roodu,
 
pistä’ sil´mi ma pimede,
ui-lui-lui, ui-lui-lui,
pistä’ sil´mi ma pimede,
 
käänä nanna (nina?) käküside.
ui-lui-lui, ui-lui-lui,
käänä nanna käküside.
 
Tohe poisi’ meidä puttu,
ui-lui-lui, ui-lui-lui,
tohe poisi’ meidä puttu,
 
tohe vannu vanamehe’,
ui-lui-lui, ui-lui-lui,
tohe vannu vanamehe’,
 
näppi nälädse’ sulase’,
ui-lui-lui, ui-lui-lui,
näppi nälädse’ sulase’!
 
Mull om manna maa väidse’,
ui-lui-lui, ui-lui-lui,
mull om manna maa väidse’,
 
üö all ööli ravva’,
ui-lui-lui, ui-lui-lui,
üö all ööli ravva’,
 
ligi kihä liina väidse’,
ui-lui-lui, ui-lui-lui,
ligi kihä liina väidse’,
 
puhun omma poodi väidse’ –
ui-lui-lui, ui-lui-lui,
puhun omma poodi väidse’ –
 
maha lase Matsi mao,
ui-lui-lui, ui-lui-lui,
maha lase Matsi mao,
 
söödüle Üri süäme,
ui-lui-lui, ui-lui-lui,
söödüle Üri süäme,
 
palule ma Pietre põrna,
ui-lui-lui, ui-lui-lui,
palule ma Pietre põrna!
 
Eidä kättä, käänä pääda,
ui-lui-lui, ui-lui-lui,
eidä kättä, käänä pääda,
 
liiguta ma linajuusta,
ui-lui-lui, ui-lui-lui,
liiguta ma linajuusta,
 
kergitä ma körti-(h)anda,
ui-lui-lui, ui-lui-lui,
kergitä ma körti-(h)anda.
 
Viisi kirjutas üles M. Kampmann (EÜS I 18 (9) < Sangaste khk, Tõlliste v, 1889), tekst: Kadri Susi (u 60 a) (H II 5, 436 (104) < Sangaste khk – Joosep Hurt, 1877).

Karske neiu

Sangaste

Karske neiu.
 
ALALEGI NEO’ AAVA’,
ui-lui-lui, ui-lui-lui, alalegi neo’ aava’,
 
kõveragi neo kõõvo’,
ui-lui-lui, ui-lui-lui, kõveragi neo kõõvo’,
 
kon ma eilä öüdsin olli,
ui-lui-lui, ui-lui-lui, kon ma eilä öüdsin olli,
 
kon ma toona’ tuld tei,
ui-lui-lui, ui-lui-lui, kon ma toona’ tuld tei!
 
Tei ma tule turbist,
ui-lui-lui, ui-lui-lui, tei ma tule turbist,
 
sau saare-mätikist,
ui-lui-lui, ui-lui-lui, sau saare-mätikist.
 
Kes tulli mie’ tulele,
ui-lui-lui, ui-lui-lui, kes tulli mie’ tulele,
 
kua sai mie’ saule,
ui-lui-lui, ui-lui-lui, kua sai mie’ saule?
 
Poisi’ tulli mie´ tulele,
ui-lui-lui, ui-lui-lui, poisi’ tulli mie´ tulele,
 
mihe’ sai’e mie’ saule,
ui-lui-lui, ui-lui-lui, mihe’ sai’e mie’ saule.
 
Võti ma tungle tule päält,
ui-lui-lui, ui-lui-lui, võti ma tungle tule päält,
 
kivikese kingo päält,
ui-lui-lui, ui-lui-lui, kivikese kingo päält,
 
lei poisil poole pääd.
ui-lui-lui, ui-lui-lui, lei poisil poole pääd.
 
Pois läts´ Riiga kohtude,
ui-lui-lui, ui-lui-lui, pois läts´ Riiga kohtude.
 
Kelle kohus korgeep,
ui-lui-lui, ui-lui-lui, kelle kohus korgeep,
 
kelle õigus õigeep,
ui-lui-lui, ui-lui-lui, kelle õigus õigeep?
 
Näio kohus korgeep,
ui-lui-lui, ui-lui-lui, näio kohus korgeep,
 
näio õigus õigeep,
ui-lui-lui, ui-lui-lui, näio õigus õigeep.
 
Viisi kirjutas üles M. Kampmann (EÜS I 18 (9) < Sangaste khk, Tõlliste v, 1889), tekst: Mari Kirschbaum (Jukatsi Mari, u 35 a) (H II 5, 405 (57) < Sangaste khk – Joosep Hurt, 1877).

Rõngu

MELLES POISI MEIDA PÕLI,
Looja kabu meida laidi,
et oll aulile rumala,
et oll paksu palgega?
Vellekese noorekese,
kaege selle mõtsa pääle,
vaadake variku pääle –
kas om puu kiik ütte piju,
laane latva ütte laiju?
Nii on näiu kui om loodu,
nii om kabu kui kasunu.

Viisi kirjutas üles hr. Bruus (EÜS II 22 (79) < Rõngu khk, Aakre v, Pühaste k, 1905), teksti Andres Käärik (H IV 4, 485/6 (6) < Rõngu khk < (?) L. Uibu, 1891).

Rõngu

Kolm metsa. Kolm sõsarat

KOLMEKESTE ME SÕSARA,
üks meist viidud Virumaale,
tõine alles Harjumaala,
kolmas jäie oma koduje.
Kolmi metsa meil’ vahela:
üks oli pikka pirrumetsa,
tõine lago parremetsa,
kolmas paras palgimetsa.
Kust mei kolmi kokku saame?
Kirikussa käisihena,
altarisse astuessa –
sääl mei’ kolmi kokku saime.

Viis: K. Orlov (EÜS VII 64 (5) < Rõngu khk, Aakre v, Pühaste k – P. Kurg tütre Linda abiga, 1909), tekst: Mihkel Rebane (H, Jõgever 2, 18 (675) < Rõngu khk, Schloss-Ringeni m, Piiri t – Mihkel Käärik, 1888)

Roos robin. Ilumäel

Rõngu

ISTUME, ISTUME ILU MÄELA,
ilu istus meil ihena,
rõõmu istus rõõmutella,
nalja räti narmastella.

Kuulin ma roosta rogina,
kuulin ma pajusta pagina,
mõtlin ma suta tulevad,
karu vai kaela kargavad.

Tulli hella noorimeesi –
vaiel ta sõrmuksid vaheda,
tõine tõisenna peona,
kolmas kulda päidella!

Laulnud E. Kurg (EÜS II 21 (73) ja EÜS II 92 (73) < Rõngu khk, Aakre v, Pühaste k – P. Kurg hr Bruusi abiga, 1905).

Rannu

Enne kivi kui poisi juure
 
ENNE MAKKA KIVI KÕRVAL, kaske, kanike,
kui see kurja poisi kõrval, kaske, kanike; –
ega kivi mind ei kisu, kaske, kanike,
kand ei kakku riideeida, kaske, kanike –
pois ei jätta puttumata, kaske, kanike!
 
Viiuli abiga.
 
2 x tõine kord alumiste nootide järele need samad sõnad. Olen ühes selle riismega noodid püüdnud üles tähendada, et nad küll puudulised on ja nagu näete minu mõistus kompanerimeses veike. –
 
Laulmise järgi üles kirjutanud August Tattar (H II 30, 540 < Rannu khk, Valguta v, Ranna k, 1889).

Karske neiu. Neiu ja poisi surm

Rannu

TÜTARLATSED NOORUKESED,
kui te käide mõisa teeda,
pidage piitsad peossa,
vedake vemled järele,
kandke kaikad kaindelassa.
Kui tuleb poissi põlgelema,
naise miis tuleb naerelema,
löö sel poisil pooli peada,
tõisel poisil tõine pooli,
naisemee nõna päästa.

Läksin ma mõisa teole,
tulli poisse põlgelema,
naise mees tulli naerelema.
Lõin ma poisil poole pääda,
tõisel poisil tõine pooli,
naisemee nõna päästa.

Pois läits mõisa kaibamaie,
ma lätsin järel kuulama.
Kummales kohus üleneb,
kummales kohus alaneb?
Minule kohus ülesi,
poisile kohus alasi.

Kui see pois ära sureksi,
kus teda mateti?
Suu sisse sammelisse,
Virumaale vitsikusse.
Kessi nuttis suu ääres,
kessi aua kaldaala?
Susi nuttis suu ääres,
karu aua kaldaala.
rebane rii järele.

Mis kasvi poisi aua peale?
Koerputk ja kobrulehed,
varesnaarid, varsakabjad.

Kui sii neiu ära suri,
kus teda maha mateti?
Kuldse kuusiku sisse,
kardse kaasiku sisse,
saksa akande aluje.

Kes sii nuttis suu ääres?
Poissi nuttis suu ääres,
kaasa aua kaldaasse.
Mes kasvi neiu aua peale?
Küidslauga küinekesed,
saksa sirged sibulad.

Viis: Ell Kurno (80 a, pärit K-Jaanist) (EÜS III 2718 (38) < Rannu khk, Valguta v – P. Tatz, 1910), teksti kirjutas üles H. Raag (H II 30, 337/8 (12) < Rannu khk, 1889).

Karske neiu

Otepää

KUULI RUONNA ROGINA.
ranna pajonna pragina,
mõtli soe sõitavata,
kahru kaala kargavata. –
Tuilli hillu noori meessa,
kalevine kallis poissa,
tüikse suisa suuda andma,
suisa suuda, käisä kättä,
tahdse sõrmussit vaheta,
tõine tõisest vai käesta,
kolmas kulda päidelista.

Võta ma manu maa-vaidse,
ligi ihu liina-väidse,
lasi maha Matsi mao,
perve pääle Piitre mao,
söödile Jüri süäme!

Viisi kirjutas üles A. Kiiss (EÜS V 146 (47) < Otepää khk, Palupera < Palupera metsavahi karjus (u 70 a eit), 1908), tekst: A. Silde (H III 26, 235/6 (15) < Otepää khk, Palupera – J. Silde, 1895), täiendatud (EKS 8° 3, 96/7 (3) < Otepää khk – P. Anton, 1874).

Ema karskuse õpetus

Otepää

EMÄ ÕPAS ELÄTEN,
esa ilmast minnen:
„Tütärlatsi, linnukõnõ,
jäät sa ilma elämä –
elä sa ilman ilustõ,
käü sa ilman kenäste,
madaluisi käü sa maanda!
Kui tulõ poissi puutumaie,
naasõmeesi naarõmaijõ –
lüü sel´ poisil poolõ päädä,
kopputa kulmud mõlõmad!”

Viis: Leena Kuuse (60 a) (EÜS V 153 (78) < Otepää khk, Vastse-Otepää v – A. Kiiss, 1908), teksti kirjutas üles J. Jürgenson (H I 3, 563 (6) < Otepää khk, 1891).

Puhja

OLES MU LOODU MEHESI,
pooles suves poisikeseks –
ma lääs mõtsa, sääl tees mõnda:
raosi kuuse kuute sülda,
virutas ma viite sülda,
ma tees tare taivate,
elu ilma veere pääle!

Mööda käisi mündi saksa,
mööda müntitse emanda,
küsitelle, kuulutelle:
„Kelle seegi tarekene?”

See on vaese sannakene –
sisse lääsi siidilaeva,
nukkede nugade laeva.

Viis: Mari Pehka (58 a) EÜS V 550 (6) < Puhja khk – M. Pehka, 1908), teksti kirjutas üles Jaan Loskit (H I 2, 508 (16) < Puhja khk, Suure-Konguta v, 1888).

Suveks Soomemaale. Riia rikkumine

Puhja

KOS ME NÜID UL’GE OJUME,
kos me nüid pargin paneme?
lääme ärä Läänemaale –
Läänemaa lehmi nüssema;
lääme ärä Virumaale –
Viru villu tegemä;
lääme ärä Arjumaale –
Arju kangaid kudama;
lääme ärä Soomemaale –
Soome sukkasi kudama!

Jäägu Riiga soolde tuvva,
Tallinna tabade (sool) tuvva,
Võnnu võtite vedädä –
Riia soola soolatsemba,
Võnnu võt’me ilusamba.

Viis: Kadri Puur (sünd Villemson, 80 a) (EÜS V 1222 (7) < Puhja khk, Kaimi k, Vanasse t – M. Kampmann, 1908), tekst: Mari Hermann (90 a) (EÜS VI, 812/3 (77) < Puhja khk, Ulila v, Ridaküla – E. Eisenschmidt, 1909).

Ema karskuse õpetus

Puhja

Tütrikide laul

EMA OPPET ELLEENNA,
esa oppet surreenna:
„Tüttarlaits sa linnukene,
kui jääd ilmale elama,
kui lääd teeda kõndimaie.
maada mööda markimaie –
pea sa kivi peona,
kanna kaegas kaindelena! –
Kui tulep vasta poiste hulka,
poiste hulka, kelmi kilda,
kui tulep poissi puttumaie,
naisemeesi naaremaie,
käsi kavval kattsumaie –
sis löö poisil poole pääda.
kopputa kolmu mõlemba!”

Läbi ma lää lehitse mõtsa,
läbi vaskise variku,
pää mina pisti pärjä alla,
silmä siidiräti alla,
kolmu kuldanarma alla. –

Tohi ei siis poisi puttu,
poisi puttu, lülle lüvva –
hoia manna massa (maksa) väitse,
vöö all veritse väitse.
Kui tuleb poissi puttumaie,
naisemeesi naaremaie,
käsi kavval kattsumaie –
lase ma maha poisil mao,
Jaani massa jala alla,
Peetri põrna põllu pääla.

Mine, mees, minusta mööda,
käü häste kaugelt mööda!
Las mu olla osjakene,
kasva karjavitsakene!

Viis: Kadri Hermann (EÜS VI 716 (11) < Puhja khk – M. Pehka, 1909), tekst: Mari Hermann (90 a) (EÜS VI 816 (81) < Puhja khk, Ulila v, Ridaküla – E. Eisenschmidt, 1909), täiendatud (H IV 3, 823/4 (7) < Puhja khk – D. Schmidt < Ann Sirel, 1888), (EÜS V 1226/7 (13) < Tartu l < Puhja khk, Ulila v, Kaimi k, Vanasse t – M. Kampmann < Kadri Puur (sünd. Villemson, 80 a; 1908).

Puhja

Pole ehteid, poisid põlgavad. Halval ajal sündinud

MELLES POISI MINU PÕLGVA,
melles laidi laia kaabu?
Selle poisi minu põlgva,
sellep laidi laia kaabu,
et mull põlle pakkelane,
ame alusta (halvusta) linasta (linusta),
nõgesetse nõnarätti,
kanepitse kaalarätti.

Selle poisi minu põlgva,
sellep laidi laia kaabu,
et ma sündi sügiselta,
sügiselta, keväjälta;
es ole vetta virutata,
lobjahutta lopputada –
sügiselt oja sügava,
keväjälta laine laia.

Kae talu tütterida –
neil om põlle peenikese,
ame häüsta linasta,
ole_ei ne enne (ema?) tettu,
enne vokki voorutetu,
enne ketsu keerutetu –
ne om külan keerutetu,
küla vokki voorutetu.
Külimit käüs külanna,
jahumatt täll massi palga,
terasalv töö tenassi.

Viis: Mari Pehka (58 a) (EÜS V 550 (8) < Puhja khk – M. Pehka, 1908), tekst: Ann Sirel
(H IV 3, 817/8 (3) < Puhja khk – D. Schmidt, 1888).

Puhja

Kokkusaamisest

TÜTARLATSE, LINNUKESE,
konas me’ kulla kokku saame,
kulla kokku, ella ütte,
kulla kokku kukkumaie,
ella ütte helkimaie –
kuusik meie kottaella,
vaarik meie vaijeella.

Oh minu ella vellekene,
ihu see kirves teravas,
ihu see tabrik tasatses,
rao sis kuusik kottaelta,
vaarik meie vaijeelta –
sis me kulla kokku saame,
kulla kokku, ella ütte,
kulla kokku kukkumaie,
ella ütte helkima.

Viis: Ann Minka (EÜS VI 725 (43) < Puhja khk – M. Pehka, 1909), teksti kirjutas üles V. Mõts (H IV 3, 872/3 (6) < Puhja khk, 1890).

Võnnu

x

Ühes

LÄÄMI, LÄÄMI, KÄIME, KÄIME,
katekeste mi sõsara –
üte liina linnukese,
üte turu tuuvikese.
Läämi liina mõlemba,
kalaranda katekeisi:
mõlembil oll mõrsja-suka,
kummalegi kirju kängä:
üte puutse, tõise luutse –
luutse olli lusti lüvvä,
puutse olli pulman kävvä,
kirju olli kerkun kävvä.

Viis: Juuli Otmann (54 a) (ERA III 6, 184 (6) < Võnnu khk, Kastre-Võnnu v, vstm – K. Leichter, 1931), teksti kirjutas üles H. Mikkel (H II 56, 609 (6) < Võnnu, 1895).

Otepää

Enne kivi, kui poisi juurde
Tüdriku kaibus kurja poisi pääle

ENNEMB MA MAKA KIVI MANNA,
kivi manna, kannu manna,
kui küll kurja poisi manna!
Ega kivi so ei kisu,
ega kannu so ei kaku –
poiss ei jäta puttumada,
kaabu ei jäta kakkumada.

Võta ma manu maa-vaidse,
ligi ihu liina-väidse,
lase maha Matsi mao,
perve pääle Piitre mao,
söödile Jüri süäme!

Viis: Kusta Ilves (67 a) (EÜS V 149 (60) < Otepää khk, Vastse-Otepää v, Loku t – A. Kiiss, 1908), teksti kirjutas üles P. Anton (EKS 8° 3, 96/7 (3) < Otepää khk, 1874).

Otepää

Ei hooli meestest

ÜTS MA HOOLI, KATS MA KARDA
neista noorista mehista,
neista küla kühmikista,
neista valla vargiista.
Ma lä’ä kavvede, kanane,
üle vete ütsi latsi.
Tule kavvest, ole kaunis,
üle ilma, ole illus.
Kuu küdsi kukelita,
pääva latse pätsikida,
aasta vatsku vanuti.

E 26423 (4) < Palamuse < Otepää khk, Vastse-Otepää v – H. Maasen (1896).

Rõngu

Virk tüdruk. Tütriku laul
 
KAS MA TÜTRIK TÖÖD EI TEE,
virva kompalii,       
virva-virva-virva-vuu,
virva kompalii,
vaenelaitsi vaiva ei näe,
virva kompalii,       
virva-virva-virva-vuu,
virva kompalii? –
Leibä kasti siira-viira,
virva kompalii,       
virva-virva-virva-vuu,
virva kompalii,
enne aku ahju panni,
virva kompalii,       
virva-virva-virva-vuu,
virva kompalii,
päivätõusul välja võti,
virva kompalii,       
virva-virva-virva-vuu,
virva kompalii.
Lehmi nüssi nipä-näpä,
virva kompalii,       
virva-virva-virva-vuu,
virva kompalii,
rõivid mõssi plika-plaka,
virva kompalii,       
virva-virva-virva-vuu,
virva kompalii!
 
Kas ma tütrik tööd ei tee,
virva kompalii,       
virva-virva-virva-vuu,
virva kompalii,
vaene laits vai vaiva ei näe,
virva kompalii,       
virva-virva-virva-vuu,
virva kompalii –
lätsi mõtsa maranile,
virva kompalii,       
virva-virva-virva-vuu,
virva kompalii,
pani kõpla kõtu pääle,
virva kompalii,       
virva-virva-virva-vuu,
virva kompalii,
leiväkoti kuke pääle,
virva kompalii,       
virva-virva-virva-vuu,
virva kompalii.
 
Maran kasvab madalikus,
virva kompalii,       
virva-virva-virva-vuu,
virva kompalii,
suure juure jombi taga,
virva kompalii,       
virva-virva-virva-vuu,
virva kompalii.
 
Laulnud P. Kurg (EÜS II 20 (71) ja EÜS II, 90 (71) < Rõngu khk, Aakre v, Pühaste k – P. Kurg hr Bruusi abiga, 1905).

Une virutamine

Sangaste/Otepää

Uni

UNI, MINE MINUST ÄRA,
mine mõtsa mõrsijile,
üle nurme noorikile,
sääl om tettü uneteki,
sääl om pantu unepadja,
sääl om koetu unekoti.

Viisi kirjutas üles J. Tamm (H II 59, 817 (11)< Sangaste khk, Tõlliste v, 1898), tekst: Katre Volmer (70 a) (H II 31, 613 < Otepää khk, Arula – J. Tammemägi, 1890).

Une virutamine

Sangaste

MINE MINUST, UNEKENE,
astu, armas haigukene!
Mine mõtsa mõ´rsjille,
ü´le nurme noorikille,
mine suurele küläle,
mine talu minijille –
neil om koetu unekotti,
neil om tettü uneteki,
plaksutedü unepalaja.

Mul om kotti kudamada,
mul om teki tegemada,
palaja plaksutamada.

Viisi kirjutas üles A. Kiiss (EÜS VI 210 (92) < Sangaste khk, 1909; teksti Anette Raid (H III 23, 136 (27) < Sangaste khk, 1895).

Une virutamine

Sangaste

Uni

UNI TULLI HUIKEENNA,
läbi laane lauldeenna –
regi perän pedäjene,
härjä haavatse iijn,
kaarakõrsite kõdare,
miijs roiunna riijn,
roosk (ru-usk) peon rohiline.

Mine minust, unekene,
astu minust, haigukene!
Mine suurele talule,
suure talu tütterile:
noil om tettü uneteki,
laotedu unelina,
pestu padja pöörelidse.

Uni vasta palleli:
„Ärä minu puile löögu,
puile löögu, maile löögu,
raudahargile rabaku!”

Viisi kirjutas üles A. Kiiss (EÜS VI 207 (74) < Sangaste khk, 1909), tekst: Mai Liping (83 a, pärit Sangaste khk, Kuigatsi; 10 a eest asunud elama Otepää khk Arulasse) (H II 44, 606 (18) < Otepää khk < Sangaste – J. Tammemägi, 1893).

Une virutamine

Sangaste

Uni

UNI TAHT OTSA TETÄ,
magavus maale lüvvä.
Ei ma eitä une-rekke,
lamme une ratteille!
Ooda, ooda, unekene,
anna aiga, aigukene!
Är’ sa, uni, meile tulgu,
aiku meile astugu! –
Meil om koti’ kodamade,
une-teki’ tegemäde.

Tule nurmi noorikille,
nurmi noorile meestele –
noil om koetu une-koti’,
noil om tettü une-teki’,
paugutetu palaja’.

Viisi kirjutas üles A. Kiiss (EÜS VI 210 (92) < Sangaste khk, 1909), tekst: Kadri Susi (u 60 a) (H II 5, 461 (127) < Sangaste khk – Joosep Hurt, 1877).

Laisad neiud

Sangaste

Ärge põlake. Kõrgile neiule

NÄIUKESE, NEITSIKESE,
näiukese, noorekes(e),
mis te’e ennesest arvate,
et te poisse põlgate? –
Laisalt langa lasete,
tukuden tee tėėde tööda,
kavva kangast kuate:
küünär kümme nädalit.
Suga suisa niuds suitsu,
nitsevarva kaibsi vaiva. –
Suga tuudu Soomemaalt,
nitse Ninne mõisast.

Viisi kirjutas üles M. Kampmann (EÜS I 18 (9) < Sangaste khk, Tõlliste v, 1889), teksti J. Tamm (H II 59, 795 (36) < Sangaste khk, Tõlliste v < K., 1898).

Laisad neiud

Sangaste

NELI NEITSIT SIIN TARENA,
kolm nuorta noorikut –
suvel suu mõskemada,
talvel tare pühkemädä,
muru luuda muheli,
tare luuda tahteles,
pada vet palleles,
kul´p´ vet kulleles,
villa’ vakka vanunu,
lina’ kursti kulunu!

Viisi kirjutas üles M. Kampmann (EÜS I 18 (9) < Sangaste khk, Tõlliste v, 1889), tekst: Mari Kirschbaum (Jukatsi Mari, u 35 a) (H II 5, 418 (80) < Sangaste khk – Joosep Hurt, 1877).

Laisad neiud

Puhja

x
NELI OLI NEIUT PERRESSA,
siiski toas tuhnermaa,
ahialgu aluneleb,
pada vetta küsib, küsib.

Neli oli neiut peressa,
siiski toas tuhnermaa
ahialgu aluneleb,
tuba luuda nõuab, nõuab,
pada vetta küsib, küsib.

Neli oli neiut peressa,
siiski toas tuhnermaa
ahialgu aluneleb,
kirbud kõndvad, kõrred suus,
täiad nurgas, pakud seljas.
tuba luuda nõuab, nõuab,
pada vetta küsib, küsib.

Neli oli neiut … jne.

E 71840/1 (32) < Puhja khk, Kavilda ja Konguta v – Anna Schütz.

Laisk neiu

Otepää

Neli laiska neidu

SÕITI TÜKKI TÜRGIMAAD,
nattukese Narva maad.
Saie sinna talule,
kon olli neli neitsigõista,
kolmi nurda noorikuta.
Sääl pada vett palusi,
ja põrmand luuda põdesi,
ja ahi halgu halanu.

Viis: Morits Petäi (64 a) (EÜS V 141 (20) < Otepää < Kambja khk, Kammeri v – A. Kiiss, 1908), tekst: Mari Orku (H III 21, 694 (3) < Otepää khk- J. Kukrus, 1895).

Meie ja teie poisid

Otepää

Meie ja muude mehed. Vana laul
 
VOT KOS MIHET, ÕIGET MIHET,
vot kos poisit, õiget poisit –
oi-oi-oi-oi, oi-oi-oi-oi, oi-oi-oi-oi, otsata! –
 
Na käiva hulgan kui ubina,
silgu-salgu kui ne saksa,
oi-oi-oi-oi, oi-oi-oi-oi, oi-oi-oi-oi, otsata.
 
Kui nä lääva mere kalale –
vesi neil pilkkuse piikkerenna,
oi-oi-oi-oi, oi-oi-oi-oi, oi-oi-oi-oi, otsata,
 
lutsut neil lopva loodsikunna,
vähjät neil välguva västerenna.
oi-oi-oi-oi, oi-oi-oi-oi, oi-oi-oi-oi, otsata.
 
Sääl om mihet, sitta mihet,
sääl om poisit, sitta poisit –
oi-oi-oi-oi, oi-oi-oi-oi, oi-oi-oi-oi, otsata,
 
na käivä kitsega kirikusse,
põkkaga pühhä-kuasse,
oi-oi-oi-oi, oi-oi-oi-oi, oi-oi-oi-oi, otsata.
 
Kuis na lääva heinamaale?
Emmisega heinamaale,
oi-oi-oi-oi, oi-oi-oi-oi, oi-oi-oi-oi, otsata,
 
pandva kotti koera säilga,
kalakarbi kassi säilga,
oi-oi-oi-oi, oi-oi-oi-oi, oi-oi-oi-oi, otsata.

Esi mina iste eesli säilga,
poja panni paadi säilga,
oi-oi-oi-oi, oi-oi-oi-oi, oi-oi-oi-oi, otsata.
 
Viis: Emilie Birkenbaum (45 a) (EÜS V 158 (107) < Otepää khk, Ilmjärve v – A. Kiiss, 1908), tekst: Adu Ani (H III 22, 50/1 (1) < Otepää khk – Joosep Silde, 1894).

Soome sild. Oleks

Otepää

Kõrtsilaul

TIE OLL LIKE, MAA OLL LAKE,
siia sünnis silda tetta,
siia paras parve panna.
Mis me siia sillas teeme,
mis me parves paneme?
Poisi siia sillas teeme,
poisi parves paneme;
poisi käe käepuista,
poisi jala jaluspuista.
Sis om kena kerkun kävva,
lugu jala kõrtsi minna.

Kõrdsin jõin ma kõrvikese,
alevide allikese,
poodi lävel pooleruuna,
turu lävel tulipunatse.

Sõitsi Rõngu silla pääle,
Rõngu silda tõrgatu,
aluspalki praksatu,
minu küpar kergatu.
Sinna mina mursi mõõga otsa,
kautsi kuldapa sõrmusse;
sääl ma otse upikale,
sääl ma käie kapikale.
Rõngu näidu minnu näiva,
Rõngu kaasa minnu kaiva:
oles sie meesi meile saassi,
upin meile uinunesi –
suve saisas söömatagi,
talve tandsis kängätägi.

Viis: Morits Petäi (64 a) (EÜS V 141 (20) < Otepää < Kambja khk, Kammeri v – A. Kiiss, 1908), teksti kirjutas üles Villem Vaher (H II 44, 507 (1) < Otepää khk, 1891).

Poiste pilge

Sangaste

Uhke poisi pilge. Uhke poisile

TSIA-NAHKA SÕIDI TEEDA,
kammar karguti obesta.
Mõttel näiu nägemast,
kappu (kabu) kulla kaemast. –
Näiu es tunne nägemas,
kappu kulla kaemas:

„Küppär pään sull seidse saina,
ame ilma arvamada,
kalsa ilma kaemada!”

Kae mõtsa puie pääle,
vaata laane latvu pääle,
kui sa (enne kui) uhke poisi pääle!

Viisi kirjutas üles A.A. Borenius-Lähteenkorva (ERV 2 (6) < Sangaste khk, 1877)(SKS, Lähteenkorva, 302), teksti M. Lepp (H III 10, 573/4 (6) < Sangaste khk, Keeni v, 1889).

Poiste pilge

Sangaste

Kõrkide poiste pilge

MII POISI ILO-KÕRKI,
ilo-kõrgi, ilma-targa –
piip oli suun pilutedu,
piibuvarre varatedu.
Kiik kõrkus kübärite pääl,
vara piibu varre varre pääl.
Uule viltu viina poole,
jala kõvera kõrtsi poole.
Oppen om palja palo pääl,
muda-kõrvi moa pääl.

Viisi kirjutas üles A.A. Borenius Lähteenkorva (ERV 215 (1593) < Sangaste khk, 1877) (SKS, LÄhteenkorva nr 310), teksti Anette Raid (H III 23, 120 (2) < Sangaste khk, 1895).

Venna kiitus

Sangaste

OH MINU VÄIKEST VELLEKESTA,
kes tek’ soo surma pääle,
elu heinakaari pääle,
maja marjavarre pääle!

Korge olli Kuramaa kuusi –
korge-ep minu vellekene,
sirge olli Saksamaa saari –
sirge-ep minu vellekene,
mari verrev visnapuunna –
vereväp minu vellekene,
upin om illus uibuenna –
ilusap minu vellekene,
pähi sirge sarapuunna –
sirgeep minu vellekene,
sirgeepi, korgeepi!

Viisi kirjutas üles A.A. Borenius-Lähteenkorva (ERV 2 (11) < Sangaste khk, 1877)(SKS, Lähteenkorva, 301), tekst: Matli Tammemägi (u 80 a) (H II 31, 599 (53) < Otepää < Sangaste khk, Pringi v – J. Tammemägi, 1890).

Venna kiitus

Sangaste

Tore vend

UL´L´U ÄRÄ, UDSUKENE,
kallu, kulla kastekene,
ul´l´u, udsu, uiboede,
kallu, kaste,’ kanepide,
veerü, vesi, visnapuile,
visnapuile vereville,
sarapuile sirge-ille,
tikerpuile teräville,
uibo-ile oosikile!

Tikerpuu teräv aijane –
viel mu veli terävep,
visnapuu verrev aijane –
viel mu veli verevep,
sarapuu sirge aijane –
viel mu veli sirgeep,
kuslapuu korge aijane –
viel mu veli korgeep.

Viis ja tekst: Mari Kirschbaum (Jukatsi Mari) (EÜS VI 206 (62) < Sangaste khk – A. Kiiss, 1909) ja (H II 5, 420/1 (83) < Sangaste khk – Joosep Hurt, 1877).

Meie ja teie poisid

Sangaste

Kosjaminek. Meie ja muude poisid

SIIN OM POISI NII KUI PILDI,
noore mihe nii kui nuku,
lääve naista kosima –
õlu pültü pütikun,
viin lauli laasikun,
kala välkva västrikun,
piibu suun pilutu,
piibu varre vahatu.

Muijal poisi nii kui pulsti,
noore mihe nii kui nuusti,
lääve naista kosima. –
vesi laulja laasikun,
muda pültü pütikun,
konna välkva västrikun,
piibu suun om pigitu,
piibuvarre varatu;
käiva kepiga kerikun,
emissega heinamaal;
puujuurista juusse,
tsea harjastest habene,
lõu-pesä lõõri all,
kurepesä kurku all,
tsiupesa silmi pääl,
konnakulu (kudu?) kukurun.

Viis: Liisa Jõgi (u 50 a, pärit Sangastest) (EÜS V 157 (99) < Otepää khk, Vidrike v < Sangaste – A. Kiiss, 1909 ?), teksti kirjutas üles Anette Raid (H III 23, 119/20 (1) < Sangaste khk, 1895).

Soome sild

Sangaste

Karjalaul

SÕIDI, SÕIDI, ENNAD-VENNAD,
sõidi üle Siimon’ silla,
Siimon’ silda triksati,
pääpal’ki (alus-pakku) präksäti.

Sinna ma murri mõõga otsa,
kaotesi kuldkübäre,
sääl ma otse urvikulle,
kävve nellä-käpäkulle.
Mõtsi (ma) näidu nägevet,
kabükõse kaevat –
õs näe näidu, õs kae kabu!

Mina lintsi lepistikku,
pagõsigi paijustikku;
lepistikust tõi linalehe,
pajustikust paadi ruuna,
aavistikust (h)aha märä,
kõõvistikust kõrbi ruuna.

Laulnud Marta Kiršbaum (78 a) (Fonograf. rull Nr. 15, 22 VI-5) ja (E 56033 (57) < Sangaste khk, Korijärve k – E. Päss, 1925).

Oleks. Kaevul kosija. Kalajärv

Kambja

JAANIKENE POISIKENE,
tii mul saksa saanikene –
ma lään maale sõitemaije.

Sõidin Soome silda mööda,
Kuramaa mägesid mööda,
Kuramaa mäed kumasid,
Soome silda nõkutelles,
aluspalki paugatelles.
Viru neidised vaatsid:
„Olles si meesi minule –
hobu iis tal kui si osja,
täkku iis tal kui si tähte,
isi pääle kui si päeva,
kübar pääs kirikukirja,
vöö tal vööle riia-risti.
Kos ta mängatas hobusta –
sinna mäe mängatelles,
kos ta tantsitas hobusta –
sinna tantsitas tamme,
kos ta keerutas hobusta,
sinna keeritas kiriku,
kos ta andis hobul juua,
sinna tekis tiigikene,
kasvis kala järvekene:
kalad kulladsed siissa,
purikil pügalad külles,
säinad saared sellad paksud,
ahven alli laiguline.”

Laulnud Mari Paabu (60 a) (EÜS VII 2717 (29) ja EÜS VII 2666/7 (40) < Kambja khk – stud. P. Tats, 1910).

Sangaste

Sibulast sild. Uhke poiss kosigu kuningatütar

KUI TIE’ OLET UHKE’ POISI’,
olet Riija raadi-ärrä’,
mis tie’ vaivat vaesid latsi,
iketade imetä latsi –
tooge Riijast raadi naise’,
kosige’ kunigatütre’!

Ei ‘le siibu sinnä minnä,
ormusid sinnä ojuda –
tsirgul siiba’ sinnä minnä,
kalal ormuse’ ojuda.

Teke silla’ sibulist,
silla külle’ küüds´-lavvost,
kon ei ämme ärgä sõrga,
kon ei kasta varsa kapja!

Viis: Mari Kirselbaum (75 a) (EÜS VI 206 (62) < Sangaste khk – A. Kiiss, 1909), tekst: Mari Kirschbaum (Jukatsi Mari, u 35 a) (H II 5, 375 (12) < Sangaste khk – Joosep Hurt, 1877).

Rõngu

KUI MA ENNE NOOREMP OLLI,
nooremp olli, virgemp olli,
siis ma kirbu kinni võti,
jänessele järgi joosi,
arakule harja aije.

Viis: P. Kurg (EÜS II 13 (32) < Rõngu khk, Aakre v, Pühaste k – P. Kurg hr Bruusi abiga, 1905), teksti kirjutas üles A. Käärik (H IV 8, 794 (24) < Rõngu khk ja v, Savi t, 1896).

Kui ma olin noor

Sangaste

KUI MIA ENNE NOORI OLLI,
noori olli, saari saisi,
siss mina kirbu kinni võttsi,
jänesele järgi jooksi,
arakule harja aie,
varesele vasta võtse,
soe mia suhu siss virutasi,
kahru laante karkutasi,
kulli kodust mia korjasi,
kana otsmast karisti.

Viisi kirjutas üles A.A. Borenius-Lähteenkorva (ERV 215 (1593) < Sangaste khk, 1877), teksti Eduard Oja (H III 30, 617/8 (6) < Sangaste khk, (?) Kuigatsi v, (?) Ädu mõis, 1904).

Saan. Tore sõit

Võnnu

KES SÄÄL KEERO LOOGA LAANEN?
Kalevine poisikene.
Mis ta sääl sís tööda tegi?
Suvel tegi suuri saane,
talvel tahots jalossit;
külle-laude kirjotedi,
pera-laude pilutedi,
ede-laude ehitedi.
Vehmre sisse visnapuusta,
looka pääle lodjapuusta.

Tooge siia seda hobest,
kes pole iial ette saanu,
suitse suunna (?) soome kirja,
päitse päha pääva kirja!

Kesse saaniga sõitma lätse?
Kalevine poisikene –
jala all kui jaanilille,
pää oll pääl kui päävalill,
vöö olli vööl kui vikerkaar,
hobu een kui ua-häelme,
esi pääl kui päävatsõõr!

Viisi kirjutasid üles J. ja M. Kärt (EÜS VIII 293 (26) < Võnnu), teksti Jaan Kripson (H II 29, 780 (1) < Võnnu khk, Kurista v, 1889).

Hall vilja viinud

Võnnu

MELLES NOROS NOORED MEHED, talgo, talgo,
kurvad kõrgeed kübärad, talgo, talgo?
Tegit oidule orasset, talgo, talgo,
tegit kaarat kalda alla, talgo, talgo,
tegit linad liivakule, talgo, talgo –
vesi võt oidusta orasse, talgo, talgo,
karu sei kaarat kalda alt, talgo, talgo,
liiv võt’ linat liivakult, talgo, talgo.
Selle noros noored mehed, talgo, talgo,
kurvad kõrgeed kübärad, talgo, talgo.
 
Viis: Liis Mäll (70 a) (ERA III 6, 190 (27) < Võnnu khk, Rasina v, Ülejõe k – K. Leichter, 1931), teksti kirjutas üles H. Mikkel (H II 56, 608 (4) < Võnnu khk, 1895).

Puhja

Jüri pilge

JÜRI JÜRNA, ÕLLEKURNA,
kuulis ta hobu kusevada,
varsa vetta viskevada,
mõtlis ta õlle oleva!

Jüri Jürna, Juurikukke,
koradite kurikakke!
Teid aija, jättid mulgu,
sigadelle sisse minna,
orikulle otsa lüvva,
põrstele päha põruta. –

Viis: Märt Jänes (EÜS VI 714 (2) < Puhja khk – M. Pehka, 1909), teksti kirjutas üles V. Mõts (H IV 3, 872 (5) < Puhja khk, 1890).

Kui ma olin noor

Puhja

KUI MINA ENNE NOORI OLI,
noori oli, sõõri saisi,
siis mina kirbu kinni võtti,
jänesele järgi joosi,
panni parmu kammitsete.

Viis: Mari Pehka (58 a) (EÜS V 550 (8) < Puhja khk – M. Pehka, 1908), teksti kirjutas üles Jaan Loskit (H I 2, 507 (14) < Puhja khk, Suure-Konguta v, 1888).

Puhja

Kaasa kadunud. Neiud naervad

MAGASI MINA, MAGASI,
magasi Maari mäella,
sinilillede seana.
õbesille, õlgeille,
kuldaille, kõlkeille.

Seni õde õlmast lännü,
kaasa kõrvalta kadunu:
jälle lännu järve poole,
teeraa ranna poole.

Lätsi perrä otsimaije,
näije sääl neijut kõndivat
lina vai päädä liikuvat.

Milles neiju meida naari,
külätüdruka teoti?

Sellep neiju meida naari,
külätüdruka teoti,
et ei ole sellän siidivesti,
öölen poe pussakita,
jalan saksa saapiida –
neijul sellän siidikleiti,
kukkurinna kuldakammi.
Sellep neiju meida naari,
külätüdruku teoti.

Viis: Mari Sonn (50 a) (EÜS VI 729 (63) < Puhja khk – M. Pehka, 1909), teksti kirjutas üles D. Sell (H I 2, 514 (5) < Puhja khk, Suure-Ulila v, 1888).

Oma poiste kiitus

Rannu

Tartu mehe suurustamine
 
VIRULASI VIISI-KUUSI,
ai-rus-sa, ai-rus-sa, ai-rus-sa va-le-ral-lal-la,
harjulasi kaitsi-kolmi,
ai-rus-sa, ai-rus-sa, ai-rus-sa va-le-ral-lal-la,
pane üte paela pääle,
ai-rus-sa, ai-rus-sa, ai-rus-sa va-le-ral-lal-la,
üte keidse pääle,
ai-rus-sa, ai-rus-sa, ai-rus-sa va-le-ral-lal-la,
seo üte sidemega,
ai-rus-sa, ai-rus-sa, ai-rus-sa va-le-ral-lal-la,
sis saab üitsi Tartu miisi,
ai-rus-sa, ai-rus-sa, ai-rus-sa va-le-ral-lal-la,
Tartu miisi, Tamme poissi,
ai-rus-sa, ai-rus-sa, ai-rus-sa va-le-ral-lal-la.
 
Viis: Ann Tampere (65 a) (ERA III 7, 99 (38) < Rannu khk ja v, Uniküla – H. Tampere, 1933), tekst: Adam Andik (70 a) (EÜS VI 792 (57) < Puhja khk, Ulila v < Rannu khk, Rannu v – M. Pehka ja E. Eisenschmidt, 1909), täiendatud (H I 2, 517 (2) < Rannu khk, Valguta v – J. Kivisaar, 1888).

Otepää

Tuul puhub Peetri rikkuse ära

PIJTRE OLL PÄRATU RIKAS,
ait oll’ täüsi aganiida,
salv oll’ täüsi sambeliida.
Tulli tuuli Jumalasta,
puhkse tuuti tugevasta,
aie aidast aganiida,
aie salvest sambeliida.
Pijtre perän palleldenna,
kübareta kindeita,
ilma vööta vammuskita.

Viis: Mihkel Kukk (50 a) (EÜS V 147 (51) < Otepää khk, Otepää kirikuvald – A. Kiiss, 1908), teksti kirjutas üles J. Tammemägi (H II 31, 591/2 (41) < Otepää khk, 1890).

Meie ja teie poisid

Otepää

Meie mehed

ME OLE MIHE MÜRGÜ TÜKKI,
ravva kangesta taotu,
vasesta vällä valatu.
Ei me ooli ommetegi
meeste seltsi minenä,
ega poiste turgu tullen;
meil ei ole kühma külle pääl,
ega nõtigu nõna pääl:
me ole viiekest velitse,
oleme katekest kanatse,
oleme kolmi koolipoisi,
oleme näälä nelläkeste.

Viis: Leena Kuuse (60 a) (EÜS V 153 (78) < Otepää khk, Vastse-Otepää v – A. Kiiss, 1908), teksti kirjutas üles Otto Grossschmidt (H II 31, 351/2 (4) < Otepää khk, 1889).

Meie ja teie poisid

Otepää

ME OLEM POISI, ÕIGE POISI, või, el-li lee-lu, el-li lel-lu,
käime ulgan kui ubina, või, el-li lee-lu, el-li lel-lu,
silgun-salgun nigu saksa, või, el-li lee-lu, el-li lel-lu:
lüü (löö) ei tutti toobi pääle, või, el-li lee-lu, el-li lel-lu,
hakleile kaala pääle, või, el-li lee-lu, el-li lel-lu.
Egäl üttel üts obene, või, el-li lee-lu, el-li lel-lu,
egäl saal üts sadula, või, el-li lee-lu, el-li lel-lu.
Kui me lääme kalale, või, el-li lee-lu, el-li lel-lu,
õlu meil loppus lootsikussa, või, el-li lee-lu, el-li lel-lu,
vähjä meil välkva västerissa, või, el-li lee-lu, el-li lel-lu,
viin meil pilgub pikerissa, või, el-li lee-lu, el-li lel-lu.
 
Loodi poisi, londi poisi, või, el-li lee-lu, el-li lel-lu,
käivä ulgan nigu undi, või, el-li lee-lu, el-li lel-lu,
silgun-salgun nigu sandi, või, el-li lee-lu, el-li lel-lu:
käivä kitsega kerikun, või, el-li lee-lu, el-li lel-lu,
emmissega ainamaale, või, el-li lee-lu, el-li lel-lu,
põkaga püha kodasse, või, el-li lee-lu, el-li lel-lu.
 
(põka – sik)
 
Viis: Kristine Uibu (67 a) (EÜS V 151 (67) < Otepää khk, Vastse-Otepää v, Ivani t – A. Kiiss, 1908), teksti kirjutas üles Otto Grosschmidt (H II 31, 350 (8) < Otepää khk, 1889).

Öösel üksi

Otepää

EMÄ LÄT ESÄGA MAGAMA,
vend lät noore noorikuga –
kellega sis mina vaene?
Vana särk mu sängike,
vana kask mu kaasakene.

Üüi pikk ütsinta maata,
kalg kaasata elada.
Tüki tühä sängi sisse,
lase pal’l’a lavva pääle,
tühja sängi tümpsati
pal’as lauda plaksati.
Käänä suu saina poole,
sääl ma loe lutikit,
sääl ma kirjuta kirpusi.
Sääl ma kirbuga kõneli,
luttigaka leije lusti –
kirp olli kõrki kõnelema,
luttik laiska lusti lüöma

Viis: Morits Petäi (64 a) (EÜS V 141 (20) < Otepää < Kambja khk, Kammeri v – A. Kiiss, 1908), teksti kirjutas üles Villem Vaher (H II 44, 515 (21) < Otepää khk, 1891), täiendatud (H III 21, 827 (3) < Otepää khk – J. Kukrus < Mari Horku, 1895).

Öösel üksi. Kaasa kaugel

Otepää

Õdangu laul

ÕTTAK TULE ÕNNE KAUDU,
vilu villä veere kaudu,
õttak toob õle tareje,
vilu viib meid magamaie,
panep põhku põrmandule,
õlekõrred kõrvustikku,
rahvas pääle paaristikku,
egä kaasa kaalastikku –
egäüts oma omaga.

Kel ei ole kaasa, võtku kassi,
rotti rohukünkaesta,
müttä mulla-mättäesta.

Minu kaasa kaugeella,
viis om väljada vahella,
kuus om kurjada jõgeda,
säidse sooda sitkeeda,
kattessa kalade järve,
kümme külmä lätteeida.

Tuul täl viigu tervisida,
pilved pikkada igada,
taivas tarka meelekesta!

Viis: Mari Räps (59 a) (EÜS V 158 (109) < Otepää khk, Pühajärve (end. Ilmjärve) v. – A Kiiss, 1908), teksti kirjutas üles J. Illak (H II 31, 296/7 (5) < Otepää khk, 1889).

Öösel üksi

Kambja

ESÄ LÄITS EMÄGA MAGAMA,
veli noore noorikuga –
kellega mina vaene?
Tükse tühja sängi sisse,
tühi säng, ta tümsati,
paljas lauda plaksati.
Võti kirbuga kõnelda,
lutikege lusti lüva –
kirp olli kõrk, es kõnele,
lutik laiska lusti lüva.

Viis: Ann Aamon (60 a) (EÜS VII 2712 (14) < Kanepi khk < Kambja khk – J. Sossi ja P. Tatz, 1910), tekst: Tiiu Plotnik (EÜS V 1211/2 (7) < Kambja khk, Kammeri v – Kusta Käärd, 1908).

Öösel üksi

Rõngu

Muidu elas

MUIDU MINA ELAS, MUIDU MINA OLES –
las tuleb lauba õhtukene,
laubaõhtu, lauluõhtu,
küla kiigel kena õhtu –
Iide läks taadiga magama.
Kellega lään mina vaene?
tükse tühja sängi sisse,
sängi sisse, seina äärde,
käänsin külle – leidsin külma,
käänsin selja – leidsin seina.
Küll olid külmad küllelauad,
ärmatanud äärelauad,
allitanud alus lauad,
seenetanud seina palgid!

Laulnud P. Kurg (EÜS III 35 (16) ja EÜS III, 60 (16) < Rõngu khk, Aakre v, Pühaste k – P. Kurg ja hr. Bruus, 1906).

Öösel üksi. Kaasa kaugel

Rannu

Õhtul

ÕHTU TULEB ÕNNE KAUDU,
videvikku välja kaudu,
õhtu toob õled tubaje,
videvik viib magamaie,
paneb õled põrmandalle,
õlekõrred kõrvustikku,
rahvas peale paaristikku,
iga kaasa kaelastikku,
igaüks oma omaga.
Kel pole kaasa, võtku kassi,
kel pole kassi, võtku rotti –
rotti rohu künkaesta,
mütti mulla mättaesta..

Minu kaasa kaugilla:
viisi väljada vahela,
kuusi kurjada jõgeda,
seitse sooda sitkeeida,
kaheksa kalade järva,
üheksa ülemat järve,
kümme külma järve.
Tuul tal viigu tervisida,
pilved pikkada igada,
taevas tarka meelekesta.

Viis: Ann Minka (EÜS VI 725 (43) < Puhja khk – M. Pehka, 1909), tekst on üles kirjutatud Rannust (E 55584/5 (10)).

Öösel üksi

Rannu

LASE TULEB LAUBA ÕHTUKENE,
pühapäne päevakene,
kallis kaela hakkamine.
Esä läts emäga magama,
vend läts noore noorikuga.

Kellega’s lää mina vaene?
Tüki tühja sängi sisse,
kabista vana kasukat.
Naksi lutikit lugema,
mitu kirpu kirja pääl.

Kääni külle, leisi külmä,
kääni sella, leisi seina,
kõik on külmad külle palgi,
härmätedu äärepalgi,
seenetedu seina palgi.

Eidekene, taadikene,
mes ei võta mulle naista?
Jälle kööberdi külässe,
külä külmäle laole.

Viis: Ell Kurno (80 a, pärit K-Jaanist) (EÜS III 2719 (37) < Rannu khk, Valguta v – P. Tatz, 1910), tekst: Ann Pärler (E,StK 4, 13/14 (9) < Rannu khk, Vehendi (Virtsjärve ääres) – E. Ahas, 1921).

Öösel üksi

Puhja

Hoidke poisi eest!

KUI TULEP ÕNNIS ÕDAKUKE,
kui tulep poolpane päivakene,
võtti huiku, võtti hõiku –
hõiku õlma võttijata,
käe pääle käändijatta,
särgisiilu säädijatta,
kaskasiilu kattijatta.

Näiukesed noorukesed,
heitke maha hainde pääle,
käsi peiu kaala pääle –
et ei saa peig liigutata.

Laits om kuri kiigutada!
kukkup kui kägu käenna,
laulurästäs rättikunna,
teotap siidirättiku,
teotap puhta palaja.

Viis: Eeva Vihand (78 a) (EÜS VI 722 (32) < Puhja khk, Kavilda V – M. Pehka, 1909), tekst: Ann Sirel (H IV 3, 822 (6) < Puhja khk – D. Schmidt, 1888).

Otepää

Teed tööd, poiss vaatab

RÜHI, NÄIU, RUTTA, NÄIU,
tee, näiu, tõtta, näiu!
Nüid om näkus näiu töö,
nüid om kokus kulla töö.
Nukast kaesse noore mehe,
kuust (veerust) kõrgepää kübara:
nii om näkus näiu töö,
kui om pindu piima pääl,
kui om roidu ruvva pääl.

Viis: Peeter Treial (62 a ) (EÜS V 148 (53) < Otepää khk, Neeruti v – A. Kiiss, 1908), teksti kirjutas üles K. Veske (H II 29, 700 (24) < Võnnu khk, Ahja v < Otepää khk, Nüpli, 1888).

Unenägu

Otepää

Tüdruku unenägu

MAGASI MINA, MAGASI,
magasi Mari mäela,
kruus lilli kotta_alla
(vaa lilli marjula).
Näije unda, emäkene,
mõista see uni minota:
kuslapuu kasvi kottona,
sarapuu sanna lävena,
visnapuu vee veerena.
Tütarlatse linnokese:
kuslapuul kosja tuleva
sarapuula saava saaja,
visnapuula vijas viina.

Viis: Mihkel Kukk (50 a) (EÜS V 147 (51) < Otepää khk, Otepää kirikuvald – A. Kiiss, 1908), teksti kirjutas üles P. Anton (EKS 8° 3, 101/2 (9) < Otepää khk, 1874).

Unenägu

Otepää

MAGASI MINA, MAGASI,
magasi ma mari mäel,
(jaani juhi=kaska all),
sini-ninne seanna,
vaha-ninne vaieel,
kenä ninne keskeel.
Näi ma unda maateen:
kuuski kasvi kua lävel,
visnapuu vii veeren,
sarapuu sanna lävel,
tamme kasvi tare lävel.
Tültärlaits, linnukene,
kuusest sulle kosja tuleva,
visnapuusta juvvas viina,
sarapuusta saava saaja,
tammest sulle tantsitasse.

Viis: Mihkel Kukk (50 a) (EÜS V 147 (51) < Otepää khk, Otepää kirikuvald – A. Kiiss, 1908), teksti kirjutas üles J. Birkenbaum (H II 31, 512/3 (13) < Otepää khk, 1889).

Neiu tahab talupojale

Otepää

NÄIJUKENE NOOREKENE, lillipoo, hellaroo,
talutüttar tuvikene, lillipoo, hellaroo,
kirjupihda peenikene, lillipoo, hellaroo,
kas sa tahat kilterile, lillipoo, hellaroo? –
Mihele taasi mesitse meelega, lillipoo, hellaroo,
poissi kiiru silmäline, lillipoo, hellaroo.
Ei ma taha kilterile, lillipoo, hellaroo:
kilter joosep, pää värisäs, lillipoo, hellaroo,
karmani kargase katsipidi, lillipoo, hellaroo,
püksi püiglit sõõruva, lillipoo, hellaroo.
 
Näjukene noorekene, lillipoo, hellaroo,
talutüttar tuvikene, lillipoo, hellaroo,
kirjupihda peenikene, lillipoo, hellaroo,
kas sa tahat mölderile, lillipoo, hellaroo? –
Mihele taasi mesitse meelega, lillipoo, hellaroo,
poissi kiiru silmäline, lillipoo, hellaroo.
Ei ma taha mölderile, lillipoo, hellaroo:
möldril kivi mürisäse, lillipoo, hellaroo,
kos ta varre kõrisase, lillipoo, hellaroo,
tolm tii silma segätses, lillipoo, hellaroo.

Talutüttar tuvikene, lillipoo, hellaroo,
kirjupihda peenikene, lillipoo, hellaroo,
kas sa tahat talupojale, lillipoo, hellaroo? –
Mihele taasi mesitse meelega, lillipoo, hellaroo,
poissi kiiru silmäline, lillipoo, hellaroo.
Jah, mina taha talupojale, lillipoo, hellaroo –
talupoiga tüüle tarkka, lillipoo, hellaroo,
tüüle tarkka, maale märkkä, lillipoo, hellaroo.
 
Viis: Mihkel Käärd (EÜS V 144 (34) < Otepää khk – A. Kiiss, 1908), teksti kirjutas üles Joosep Silde (H III 22, 51/2 (2) < Otepää khk, Palupera (< Arula), 1894).

Saksa asemel sandile

Otepää

TSÕTSIKENE LINNUKENE,
oodit kui ubinakesta,
tahit kui tamme tõhvakesta –
peräst tull’ orik orusta,
märikahru mättäesta,
siilu sammelde siästa.
And ta suuda, salvse huule,
and ta kätta, käändsa sõrme,
silit pääda, pistse silmä:
see sinu sille silmi-udsu,
seo sinu kallis kaala-kraagi,
seo sinu kuku kuldasõrmus!

Viis: Kusta Ilves (67 a) (EÜS V 149 (61) < Otepää khk, Vastse-Otepää v – A. Kiiss, 1908), teksti kirjutas üles J. Tammemägi (H II 31, 598 (51) < Otepää khk, 1890).

Hoiatus ilusa mehe eest

Otepää

Ärä sa ikku ilusale

ÄRÄ SA IKKU ILUSALE,
ärä sa puhku punasele –
illus miis ihu süüjä,
verrev miis vere juuja.
Mine sa musta mehele,
tinnele Toomale:
must miis om moodusamp,
tinne Toomas tulusamp.

Ärä sa sedä pahas pangu,
pahas pangu vihas võtku:
mõtsan om jo mõnda puid,
kõverit ja õkvu,
laulul om ka mõnda sõnu,
kõverit ja õkvu.

Viis: Emilie Birkenbaum (45 a) (EÜS V 157 (100) < Otepää khk, Ilmjärve v – A. Kiiss, 1908), teksti kirjutas üles J. Birkenbaum (H II 31, 510 (6) < Otepää khk, 1889).

Sangaste

Hoiatus metsapulma eest

ISE KÄSK´ ÖÜDSIN KÄVVÄ,
ime öüdsista tõreli:
„Maka’ koton, marjakene,
suigu’, suvi-linnukene! –
Öüdsin pia petetäs,
kavalusi kannetas –
öüdsin petvä pikä’ poisi’,
kandva korge’ kübärä’.
Ennemb petku peenü liiva’,
katku karradse’ kerigo’!

Tütärlatsi linnukene,
madaliku marjakene –
är’ sa mõtsast mehele mingu,
karja manta kaupa teku!
susi istus kirstu otsa,
kats´ kitse kaasiken,
viis pulli vedämen. –
Mine kotosta mihele,
viä viina’ kelderede,
kanna viina’ kamberede –
veli istus kirstu otsa,
kats’ naist kaasiken,
viis poisi vedämen!”

Mino veli maani’ tarka,
pand’ püssü purdes,
kuuse ossa ori-puus,
üle saat´ saaja ulga,
üle kats´ kaasiket,
üle viis vedäjat.

Viisi kirjutas üles A.A. Borenius-Lähteenkorva (ERV 156 (1160) < Sangaste khk, 1877)(SKS Lähteenkorva nr 239), tekst: Kadri Susi (u 60 a) (H II 5, 429/30 (97) < Sangaste khk – Joosep Hurt, 1877).

Sangaste

Kehvale mehele. Sulasele

KES TAHT KEHVÄLE MINNÄ,
kua astu alvembõle?
Ma peä kehväle mineme,
ma peä astma alvembõle.
Ma kua kehvä kinde’eida,
umble alva amme’eida. –
Kehvä kinda /saa(va)/ kireve,
alva amme /saa(va)/ iluse.

Laulnud Marta Kiršbaum (78 a) (Fonograf. rull Nr. 1, III, 16 VI-5) ja (E 56017 (24) < Sangaste khk, Korijärve – E. Päss, 1925).

Neiu tahab talupojale

Sangaste

Talupojale

TALUTÜTÄR TAIMEKÕNE,
perepiiga linnukõne,
korjas maasta maasikida,
ligi maada linnukida;
sõrme täis t’al sõrmussid,
käe kulla rõngasid,
kulda-kanni täl käenna.
õpe-pikeri peoanna.

Manu aie mõtsamees,
kargutalli kalamees.

„Mis meesi sina olet?”
„Mina meesi, mõtsameesi.”

Ei ma’i lää mõtsamihele:
mõts lahk pal´l´u rõiviida.

„Mis meesi sina olet?”
„Mina meesi, kalameesi.”

Ei ma’i lää kalamihele:
kalamees lät kalale,
sälgä pandas surma särki,
kaala pandas kalmu rätti,
pähä pand mure kübärä. –

Ma lää maa künnäjalle,
Anu lätt adra kannajalle,
Liis lätt liiva pöörajalle.

Viisi kirjutas üles M. Kampmann (EÜS I 18 (9) < Sangaste khk, Tõlliste v, 1889), teksti P. J. Tamm (?) (H II 30, 909/10 (6) < Rõngu khk < Sangaste khk, Tõlliste v, 1889).

Neiu tahab talupojale

Sangaste

NÄIOKESE’ NOOREKESE’
kabokese käpekese’,
är’ tie’ ikku ilosile,
är’ tie’ puhku punatsile –
illus´ mies ihu süöja,
verrev mies vere juoja,
kaunis karva-kaotaja.

Ma lää mustale mihele,
tineelle Toomalle –
must ol´l´ meesi moodusep,
tinne Toomas´ tulusep.

Ma lää maa-künnijälle,
musta mulla pöörijalle,
kiä püörd ala aina poole,
pääle musta mulla poole.

Viis: Liisa Jõgi (u 50 a) (EÜS V 157 (98) < Otepää khk, Vidrike v < pärit Sangastest – A. Kiiss, 1909 ?), tekst: Kadri Susi (u 60 a) (H II 5, 441/2 (109) < Sangaste khk – Joosep Hurt, 1877).

Unenägu

Sangaste

MAGASI MA MARJAMÄELLA
sine-ninni seanna,
vaha-ninni vaiheella.

Näie ma unda maantana,
tõista üles tõusteenna. –
Üits ol haaba aida manna,
tõne saare sanna manna,
kolmas kuuse kua manna.
kuslap oll’ meil kua lävel,
tamm meil kasvi tare lävel,
kõju kasvi kõlkse lävel,
visnapuu vee veere pääl,
sarapuuda sanna lävel,
haavapuuda aida lävel.

„Emakene memmekene,
mõista ära minu uni,
mis ma näie maatenna!”

„Tütarlatse linnukene:
kuslapuusta tuvvas kosja,
visnapuusta tuvvas viina,
sarapuusta saava saja,
kõjust saa kõlksen kõndimista,
tammest taren tandsimista,
haavast aidan ehtimista. –

Siiä saava suure saja,
suure saja pikä pulma!”

Tütarlatse linnukene
sinust saa sulase naine,
orjapoisse osjakene.
Seo ei ole minu süüdü –
seo om vana naise süüdü,
keä vei sanna vihtumaie,
säält tõi usse tuulumaie.
Sis vei orja (v)ooteele,
palgapoisse palajile. –
Selle saa sinust sulase naine,
orjapoisse osjakene.

Suur olgu sulase naine,
paks vai palgapoisse naine,
keä jõud sängü sällan kanda –
ait täl sällan, taba kaalan,
võtma rihma rinna een.

Viisi kirjutas üles J. Tamm (H II 59, 818 (13) < Sangaste khk, 1909), tekst: Matli Tammemägi (u 80 a) (H II 31, 576/7 (29) < Otepää < Sangaste, Pringi v. – J. Tammemägi, 1890), täiendatud (ERM 144, 26 (38) < Sangaste khk, Tõlliste v, Uniküla, Kaasiku t – August Karu < Ann Potsepp (66 a), 1920).

Müüdud neiu

Sangaste

KUULI KOTUN MA KOLINA,
esa majan ma madsina.
Mes sääl kottun kolises? –
Kottun müüdi neidusita,
kaubeldi kodukanuje.

Emakene, ennekene,
esakene, taadikene,
enne müünu mürgi tüki,
kaubelnu kalevi paki,
enne kui müüsit tüterida,
kaubelit kodu kanuda!
Annit halvale rahale,
korjatule kopikule;
enne sai neiu kopikule,
kabu katele rahale –
nüüd ei sa saa rahale,
tuhandile tukandile,
korjatule kopikule. –
Nüüd anna sada sangatud,
tõise sada sangamata,
anna kuus kullatud,
tõise kuus kuldamata.
anna viis vitsatud,
tõise viis vitsamata.

Viis: Liisa Jõgi (u 50 a, pärit Sangastest) (EÜS V 157 (98) < Otepää khk, Vidrike v < Sangaste – A. Kiiss, 1909 ?), teksti kirjutas üles Peeter Roose (H I 2, 554 (6) < Sangaste khk, 1888).

Müüdud neiu

Sangaste

Ära müü möldrile. Kosjad kodus

LÄÄME KODU KULLETENNA,
mi’ kumin mede koduna,
lagin velle lavva pääl,
põgin velle põrmandul?
Kodun müvvas tüteriida,
kaubeldes emakanuje,
antas halvale rahale,
kulunuile kopikiile!

Emakene ennekene,
enne müinu müiri tüki,
kaubelnu kalevi paagi,
enne kui müisid tüteriida,
annid halvale rahale,
kulunuile kopikile.

Emakene ennekene,
ära mu müvva mölderele,
kaubelde ei kangurelle –
möldrel kivi mürisese,
kangrul kera kõrisese!
Ära müvva rikaelle,
rikaelle, rahatselle –
rikas tėėb minust regehe,
rahaline rattaiida!
Ära mu müvva valgelle ,
ära mu müvva sirgelle,
kaubelde ei kõrkielle –
kõrgil o kõva rusiku
süa om suuri sirgeelle
valge mėės vere valaja.

Müi mu suisa sulaselle,
tahat või talumehelle.

Viisi kirjutas üles A. Kiiss (EÜS VI 207 (68) < Sangaste khk, 1909), teksti J. Tamm (H II 59, 796 (39) < Sangaste khk, Tõlliste v < R. T., 1898).

Sangaste

SIIN OM HULKU NÄIDESSIIDA,
mõni rinda mõrseijda,
ära om viidu hää poisi –
viksi viidu Venemaale,
punapõse Poolamaale.

Ootage, näiu noore,
ootage, kannatage,
ootke ütessä suveda,
viitke viisi hainaaiga,
kümme külma talvekesta –
sis tulep mihe teil sõasta,
poisi noore Poolamaalta,
kaasa värvatu väesta.

Sis viiäs näiu sinna maale,
kon nee näiu tööd ei tee,
kaas ei kua kangejida. –
Kon see nirgi niidu niidi,
kon nee põdra põllu põimi,
kon nee kärbi käänva koo,
kon nee käiva känga laani,
veerva vikersuka laani.

Mis om siin jo neoki poisi –
esi omma musta kui nee muti,
esi kurja kui nee konna,
esi ropu kui nee roti,
käiva kitsega kerikun,
emmüsega heinamaale.

Viisi kirjutas üles A. Kiiss (EÜS VI 207 (68) < Sangaste khk, 1909), tekst: Matli Tammemägi (sünd. Vaher, pärit Sangastest) (H II 31, 607/8 (72) < Otepää khk – J. Tammemägi < Sangaste khk, Pringi v, Kuikatsi (MT on 20. a. eest Otepää khk Arulasse elama asunud), 1890) (Salme Vijand, 20. XII. 27).

Sangaste

Seni kodu kuulus, kui tütar majas.

SENI KULDSÕ ESE KODU,
seni ausa ise (vist isa?) aija,
kui om tütteri kottuna,
sinepõlli põrmandulõ,
udsuhamõ aija pääl.

Saisi mustes (musta) meil murulõ,
saisi halli akenilõ –
vijäs tüttäri kottust:
jääs kurjas ise kodu,
jääs halvas ise maja.

Viis: Jaan Libert (71 a) (EÜS VI 212 (96) < Sangaste khk, Keeni v – A. Kiiss, 1909), tekst: Liis Vaher (EÜS VI 338/9 (24) < Sangaste khk ja v, Kösti t. – A. Kiiss, A. Mõttus ja J. Sossi, 1909).

Sangaste

Neiu tahab saksale

MÄE-MIKU MEIDA PETTI,
Ala-Antsu augutelli;
meist ei saa ju Antsul asja,
Mäe- Miku mõrsijada. –
Meist saa mõni mõisanainõ,
katõ mõisa karjanainõ,
poodipoisi pruudikõnõ,
lihuniku linnukõnõ.

Laulnud Helene Novek (s Villemson, s 1879) (ERA II 271, 330/1 (9) ja ERA II 271, 326/7 (3) < Sangaste khk, Kuigatsi v < Urvaste – Ilmar Novek, 1940).

Neiu tahab talupojale

Kambja

NEITSIKENE NOOREKENE, kuku, kuku, kuku,
kirjupihta peenikene, kuku, kuku, kuku,
talutüttar tuvikene, kuku, kuku, kuku –
kellele sina tahasid, kuku, kuku, kuku?
Kas tahat meistele meelile, kuku, kuku, kuku,
poistele talitsile silmile, kuku, kuku, kuku?
Kas sa tahat mölderille, kuku, kuku, kuku?
Ei mina taha mölderille, kuku, kuku, kuku –
möldrel kivi müriseva, kuku, kuku, kuku,
kistavarre käriseva, kuku, kuku, kuku,
tolm tiip silma segatses, kuku, kuku, kuku.
 
Neitsikene noorekene, kuku, kuku, kuku,
kirjupihta peenikene, kuku, kuku, kuku,
talutüttar tuvikene, kuku, kuku, kuku –
kellele sina tahasid, kuku, kuku, kuku?
Kas sina tahat kangurile, kuku, kuku, kuku?
 
Ei mina taha kangurile, kuku, kuku, kuku –
kangrul kera kõriseva, kuku, kuku, kuku,
kistavarre käriseva, kuku, kuku, kuku.
 
Neitsikene noorekene, kuku, kuku, kuku,
kirjupihta peenikene, kuku, kuku, kuku,
talutüttar tuvikene, kuku, kuku, kuku –
kellele sina tahasid, kuku, kuku, kuku?
Kas sa tahat junkurulle, kuku, kuku, kuku?
 
Ei mina taha junkurulle, kuku, kuku, kuku –
junkru joosep, pää värisep, kuku, kuku, kuku,
karman kargab katsipäidi, kuku, kuku, kuku,
püksi püüdlit sõgluva, kuku, kuku, kuku.
 
Neitsikene noorekene, kuku, kuku, kuku,
kirjupihta peenikene, kuku, kuku, kuku,
talutüttar tuvikene, kuku, kuku, kuku –
kellele sina tahasid, kuku, kuku, kuku?
Kas tahad talupojale, kuku, kuku, kuku?
 
Jah mina taha talupoiga, kuku, kuku, kuku –
talupoig om tööle tarka, kuku, kuku, kuku,
tööle tarka, maale märka, kuku, kuku, kuku.
 
Viis: Sok(k) (EÜS II 18 (60) < Kambja khk – (P. Kurg ja) hr. Bruus, 1905), tekst: Tiina Plotnik (64 a) (EÜS VII 2653 (20) < Kambja khk, Kambja v < Vana-Kuuste v – J. Sossi, 1910).

Kambja

Õpetus tütrele

OI TÜTTAR KENA LINNUKE,
mesi memme marjuke,
ole noppe nurme pääl,
väle võõra välja pääl –
siis kül nägevah nälah koogih,
panva tähele pulman koogih:
„Oles see kana mulle saasse,
uppin mulle unetusi –
sis mina oijas peo pääl,
kannas kaabu veere pääl!”

Viis: Peeter Fuchs (40 a) (EÜS V 142 (28) < Kambja khk, Vana-Prangli v – A. Kiiss, 1908), tekst: Mari Karneol (60 a) (EÜS VII 2657 (28) < Kambja khk ja v, Hurda t – J. Sossi, 1910).

Neiu tahab talupojale

Kambja

Naine tuleb põllumehele

OLES MIND LOOTU LAULIJASA,
laulusida laskijasa,
me laulasi, maa värises,
mere veere vitsikusse,
mere põhja põrmandusse,
mere ääre häkitusse. –

Mind on lootu kündijas,
kündijas ja külvijas,
seemnevilja viskijas,
musta mulla pöörijas
ja halli liiva harijas.
Pääle pöörin musta mulla,
alla kündse halja haina.
Tei ma Riiani rügida,
ette Riia ernesida,
taga Riia tatrasida.

Kui me käve kirikussa,
kui me lasime laadateele,
erne meil een ehitas(se),
tatar meil taga tantsi(tele)b.
Siis tuleb neiu naaratelles –
siis tuleb neiu nabra tõttu,
Else erne-sarra tõttu.

Viis: Ann Aamon (60 a) (EÜS VII 2712 (14) < Kanepi khk < Kambja khk – J. Sossi ja P. Tatz, 1910), tekst (H III 21, 533/4 (2) < Kambja – S. Je…?, 1894).

Rõngu

1.

2.

Kui peiu teaks, viiks mind ära

OLES TIIAS, OLES TIIAS MINU PEIU,
kavatsesse, kavatsesse minu kaasa,
saadas perra, saadas perra siidi tõlla,
viis mu ära, viis mu ära sinna maale,
kos mind kullas, kos mind kullas kutsutakse,
hõbedasse, hõbedasse hõigatakse!

Viisid: P. Kurg (EÜS II 12 (28) ja EÜS III 33 (7) < Rõngu khk, Aakre v, Pühaste k – P. Kurg hr Bruusi abiga, 1905, 1906), teksti kirjutas üles Andres Käärik (E 18163 (13) < Rõngu khk, 1894) = identne H IV 8, 781 (19) < Rõngu khk, 1896).

Rõngu

Ei taha talupojale

EI MA TAHA TALUMEESTA,
ega salli saksa meesta –
ma tahan tarka talli-Antsu!
Ants on virka eina niitma:
ta lööb einad upakille,
ristikeinad ripakille,
kasteeinad külili,
soepulstid siruli,
küparlilled kõhuli,
kullerkupud kummali,
sinilillid selili.

Viis ja tekst P. Kurg (EÜS II 22 (79) < Rõngu khk, Aakre v, Pühaste k – P. Kurg hr Bruusi abiga, 1905) ja EÜS III 61 (17) – P. Kurg, 1906).

Metsast mehele

Rannu

Pulmad metsas

MES O´LLI VAESE LATSE PALK?
Mõtsast viidi ta mehele,
kannu otsast kaasa manu.
kõik puu olli pulma rahvas,
kase valge kaasanaese,
lepälehe leeme livva,
põllu pennär istepinki,
sööt oli suuri sööma lauda.
U´nt o´lli pulma oldermanni,
jänes vilkas peiupoissi,
karu kallis sõiduruuna.

Tähend.: Sellel laulul puudub vistist lõpe-ots.

Viis: Eduard Kärp (65 a) (ERA II 186, 430 (7) < Rannu khk ja v, Sangla k < Neemisküla, Kärba talu, 1938), teksti kirjutas üles J. Kivisaar (H I 2, 517 (3) < Rannu khk, Valguta v, 1888).

Unenägu

Rannu

MAGASI MINA, MAGASI,
magasi mina Maret-mäel,
sinilillede seana,
vahalillede vaieella,
kõllalilled kõrvaalla,
pääsusilma päitse alla,
pujupuhmas puusa alla.
Näie und maaten –
visnapuu olli väraten,
kuslapuu oli koa lävel,
sarapuu olli sanna lävel.
Visnapuust mull joodi viina,
kuslapuust mull käisid kosjad,
sarapuust mull saiva saaja.

Viis: Eduard Kärp (65 a) (ERA II 186, 429 (2) < Rannu khk ja v, Sangla k < Neemisküla, Kärba talu, 1938), teksti kirjutas üles August Tattar (H II 30, 539 (2) < Rannu khk, Valguta v, Ranna k, 1889).

Kolm õuna

Rannu

MUL OLLI ÜTSI UIBUKESTA,
uibun kolmi ossakesta,
ossan kolmi õunakesta.
Üts olli õuna hõpekirja,
tõise olli õuna vaskikirja,
kolmas olli õuna kuldakirja.
Mis olli õuna hõpekirja,
selle mina pistin emä peiju,
mis olli õuna vaskikirja,
selle mina pistsin taadi peiju,
mis olli õuna kuldakirja,
selle mina pistsin henda peiju –
sellega petsin noore peiu.

Petsin peiu pengi pääle,
esi varjusta vaatassin:
kas om meesi meeleline,
abikaasa armuline?
Küll om meesi meeleline,
abikaasa armuline –
küll olli keelta, küll olli meelta!

Viis: Kadri Sütt (EÜS VI 726 (50) < Puhja – M. Pehka, 1909), tekst Liis Lamberg (69 a) (EÜS VI 303/5 (13) < Rõngu khk, Rõngu v < Rannu khk – A. Mõttus ja J. Sossi, 1909), täiendatud (H III 10, 100/1 (5) < Rannu khk – H. Raag, 1889).

Kolm õuna

Rannu

Kosjad

LINA KAKKEN LIKES SAIE,
lätsi kodu kuivatama. (1)
Kes mull tii pääl vasta tu´lli?
Emä mull tii pääl vasta tu´lli:
„Tule kodu, tütrekene,
sull om kottu kolmi kosja!”
Mina kodu joosteenna.
Sääl o´lli pa´llu saabasjalgu,
küllält külä kübärpäida:
es ole minu meelelista,
ei ka minu taolista.

Kaie mina taade (?) poole:
üits o´lli minu meeleline.
Esäl o´lli aian uibu,
uibul olli kolmi ossa,
egäl ossal esi õuna:
üits olli vana vaske-kirjä,
tõine õige õbe-kirja,
kolmas kuhalt’ kulda-kirjä

Üte mina pisti äiä pihku,
tõise pisti ämmä pihku,
kolmandama peiu pihku –
vaske-kirjä äiä pihku,
õbe-kirjä ämmä pihku,
kulda-kirjä peiu pihku.
Too oll minu meeleline.

(1)i ja e vahepeal

Viis: Eduard Kärp (65 a) (ERA II 186, 429 (1) < Rannu khk ja v, Sangla k < Neemisküla, Kärba talu, 1938), teksti kirjutas üles J. Kivisaar (H I 2, 517 (1) < Rannu khk, Valguta v, 1888).

Rannu

Seni kui tütred kodu

SEENIP MO ISA ISANDA,
seenip mo ema emanda,
pojad pooled noored härrad,
seeni kui tüterid kodussa,
tanu tahtijad toassa,
põllelised põrmandulla,
rätikandjat kammeris;
seeni õues õllesooned,
väravasse viinasooned,
kaio ääres kaljasooned.

Viidi tüterid kodusta –
tuba jäi tühjas tütterista,
ait jäi arvas riietesta,
laut jäi tühjas lammastesta,
lõpsid õuest õllesooned,
väravista viinasooned,
kajo äärest kaljasooned.
Kõik jäid nurgad nuttemaie,
istmed igatsemaie,
astmed halatsemaie.
Pengid nutsid peenikesta,
toa nurgad noorukesta,
istmed ilusakesta.
Lehmad nutsid lüpsijada,
talled nutsid tallitajad,
härjad heada jootiada.

Viis: Karl Kink (70 a) (ERA III 7, 303 (17a) < Rannu khk ja v, Verevi k – G. Laugaste, 1936), teksti kirjutas üles H. Raag (H III 10, 118/9 (22) < Rannu khk, 1889).

Neiu tahab talupojale

Võnnu

Talu tütar!

MEHELE MINNA MA TAHASSI –
mehele mesitse meelele,
poisile tulitse silmale.

Neitsikene noorekene,
kirjupihta peenikene,
talutütar tuvikene,
kellele sina tahassi –
kas sa tahad kangurille?

Ei ma taha kangurille –
kanguri kera kõriseb.

Neitsikene noorekene,
kirjupihta peenikene,
talutütar tuvikene,
kellele sina tahassi –
kas sa tahad mölderille?

Ei ma taha mölderille –
mölderi kivi mürisevad,
vistavarre värisevad;
tolm teeb silma segases.

Neitsikene noorekene,
kirjupihta peenikene,
talutütar tuvikene,
kellele sina tahassi –
kas sa tahad jungurille?

Ei ma taha jungurille –
junkur jooseb, pää väriseb,
karman kargab katsipidi,
püksi püüdlid sõgluva.

Neitsikene noorekene,
kirjupihta peenikene,
talutütar tuvikene,
kellele sina tahassi –
kas tahad talupoeale?

Jah, ma taha talupoeal,
maamehele madalal –
talupoeg om tööle tarka
tööle tarka, maale märksa.

Viis: Juhan Luik (80 a) (ERA III 6, 188 (21) < Võnnu khk, Kastre-Võnnu v, vstm – K. Leichter, 1931), teksti kirjutas üles Karl Veske (H II 29, 697/8 (22) < Võnnu khk, Ahja v, 1888).

Metsast mehele

Puhja

x

Pulmad metsas

MES OLLI VAESE LATSE PALK?
Mõtsast viidi ta mehele,
kase ladvast kaasa juure.
kannu otsast kaasa manu.
puije otsast poisi juure.

Sööt oli suuri söömalauda,
lepälehe leemelivva,
põllupennär istepinki;
karu olli kallis sõiduruuna,
unt olli pulma oldermanni,
jänes vilkas (virka) peiupoissi,
kase olli valge kaasanaese.

teksti kirjutas üles D. Sell (H I 2, 513 (1) < Puhja khk, Suure-Ulila v, 1888), täiendatud (H I 2, 517 (3) < Rannu khk, Valguta v – J. Kivisaar ja J.Tattar, 1888).

Unenägu

Puhja

Tütre unenägu
 
EMAKENE, joodu, MEMMEKENE, joodu,
oi, leeli, memmekene, joo,
mõista see uni, joodu, minusta, joodu,
oi, leeli, minusta, joo:
kuus oli meie, joodu, kooba lävel, joodu,
oi, leeli, kooba lävel, joo,
kask oli meie, joodu, kaevu lävel, joodu,
oi, leeli, kaevu lävel, joo,
pihlik meie, joodu, pendre veeren, joodu,
oi, leeli, pendre veeren, joo.
 
Oh sina ullu, joodu, tüttart noori, joodu,
oi, leeli, tüttart noori, joo,
kuusest om jo, joodu, kosilasi, joodu,
oi, leeli, kosilasi, joo,
pihlik pikka, joodu, peiupoisi, joodu,
oi, leeli, peiupoisi, joo,
kask om valge, joodu, kaasanaine, joodu,
oi, leeli, kaasanaine, joo,
kaasanaene, joodu, kaasiknaene, joodu,
oi, leeli, kaasiknaene, joo.
 
Siis tuleb peiu, joodu, ilusamba, joodu,
oi, leeli, ilusamba, joo,
sõnast kõige, joodu, ladusamba, joodu,
oi, leeli, ladusamba, joo,
see viib kitsega, joodu, kerikule, joodu,
oi, leeli, kerikule, joo,
ematse siaga, joodu, hainamaale, joodu,
oi, leeli, hainamaale, joo!
 
Viis: Kadri Sütt (75 a ) (EÜS VI 727 (56) < Puhja khk – M Pehka, 1909), teksti kirjutas üles Jaan Loskit (H I 2, 505 (1) < Puhja khk, Suure-Konguta v, 1888).

Kolm õuna

Sangaste

Õunapuu

LÄKE ÜLES MÄKI PÄÄLE,
korgeile kotusile!
Mis säält mäest alla paistu?
Meri mäelt alla paistu.
Mis sääl mere keskel olli?
Uibo mere keskeennä.
Mitu ossa uiboona?
Kolmi ossa uiboonna:
üts ol´l´ miele mititu,
tõine vaale (vahale) valetu,
kolmas kulda kirjotu.

Miä ol´l´ miele mititu,
tuo anni ma imele,
miä ol´l´ vaale valetu,
tuo anni ma isäle,
miä olli kulda kirjotetu,
tuo anni ma pei’ole.

Viisi kirjutas üles A.A. Borenius-Lähteenkorva (ERV 2 (11) < Sangaste khk, 1877)(SKS, Lähteenkorva, 301), teksti Joosep Hurt (H II 5, 573/4 (256) < Sangaste khk , 1877).

Kolm õuna

Rõngu

ALT MA SÕIDI ALU LINNA,
pealt maa keisri kiriku.

Ohja putteva uibuessa,
päitse jäiva marjapuuse.
Kelle ma kutse pästemaie,
ohje valla arutama?
Kutse kuuda kumerigu,
palsi päeva pärligesta.
Kuu es kuule kutsumista,
päev hella pallemista.

Tullin isi tõllasta,
kuldarõivaste kohalta,
vaskirõivaste vahelta,
hõberõivaste õhelta,
ohje valla arutama,
päitsid valla võttemaie.

Mis ma leisin uibuesta?
leisin kullasta ubina:
päeva poolt oli punane,
ao poolt oli hallikene (?).
Selle ma pitsidi peose,
selle ma kääni käissesse,
sellega petti peiu noore,
kaie kaasa kombeida:
kas on hulpi vai on halpi,
kas on viinasta vihane. –
Ole ei halp,i ole ei halpi,
ole ei viinasta vihane –
ta oli ikkosta punane,
silma veest ta vereva.

Laulnud K. Orlov (EÜS VII 64 (5) ja EÜS VII, 78/80 (5) < Rõngu khk, Aakre v, Pühaste k – P. Kurg tütre Linda abiga, 1909).

Tule mulle

Otepää

Peijo kahitsemine ja pruudi vastus
 
ANNEKENE, joo-eda, ÕNNEKENE, joo-eda,
ui-lui-lee, õnnekene, joo,
oles sa mullu, joo-eda, mulle tulnu, joo-eda,
ui-lui-lee, mulle tulnu, joo,
toona mulle, joo-eda, tõotanu, joo-eda,
ui-lui-lee, mulle tulnu, joo,
ma oles so padjole, joo-eda, pannu, joo-eda,
ui-lui-lee, pannu, joo,
siidisängi, joo-eda, hengämaije, joo-eda,
ui-lui-lee, hengämaije, joo.
 
Ei lää, ei lää, joo-eda, peijokene, joo-eda,
ui-lui-lee, peijokene, joo,
sul om lätte, joo-eda, läve alla, joo-eda,
ui-lui-lee, läve alla, joo,
kajo kambere, joo-eda, nukkana, joo-eda,
ui-lui-lee, nukkana, joo,
sääl ma kasta, joo-eda, karda-känga, joo-eda,
ui-lui-lee, karda-känga, joo,
riku Rija, joo-eda, põlleda, joo-eda,
ui-lui-lee, põlleda, joo,
pooda poodi, joo-eda, undrukuda, joo-eda,
ui-lui-lee, undrukuda, joo.
 
Kae tõista, joo-eda, noorekeista, joo-eda,
ui-lui-lee, noorekeista, joo,
sis võit kukkeni, joo-eda, kõnelda, joo-eda,
ui-lui-lee, kõnelda, joo,
valgeheeni, joo-eda, vallatada, joo-eda,
ui-lui-lee, vallatada, joo,
kui lääb sängi, joo-eda, sis loat mängo, joo-eda,
ui-lui-lee, sis loat mängo, joo,
lina liikva, joo-eda, padja paukva, joo-eda,
ui-lui-lee, padja paukva, joo,
õle kotina, joo-eda, kohava, joo-eda,
ui-lui-lee, kohava, joo.
 
Viis: perenaine Üts (45 a) (EÜS V 139 (14) < Otepää khk, Neeruti v – A. Kiiss, 1908), teksti kirjutas üles Peter Anton (koolmeister) (EKS 8° 3, 99/100 (7) < Otepää kirikuvald, 1874).

Oleks mullu tulnud

Otepää

NÄIUKENE, jo-eda, NOOREKENE, jo-eda,
ui-lui lee, noorekene, joo,
oles sa mullu, jo-eda, mulle tullu, jo-eda,
ui-lui lee, mulle tullu, joo,
tunamullu, jo-eda, tõotanud, jo-eda,
ui-lui lee, tõotanud, joo,
ma oles ammu, jo-eda, aeda tennu, jo-eda,
ui-lui lee, aeda tennu, joo,
aeda tennu, jo-eda, aniluista, jo-eda,
ui-lui lee, aniluista, joo,
paari pannu, jo-eda, partsiluista, jo-eda,
ui-lui lee, partsiluista, joo,
katusse pannu, jo-eda, kanamunest, jo-eda,
ui-lui lee, kanamunest, joo,
sisse säädnu, jo-eda, siidisängi, jo-eda,
ui-lui lee, siidisängi, joo,
pääle pesnu, jo-eda, pehme padja, jo-eda,
ui-lui lee, pehme padja, joo.
 
Viis: perenaine Üts (45 a) (EÜS V 139 (14) < Otepää khk, Neeruti v – A. Kiiss, 1908), tekst: Hels Rautsep (H III 26, 231/2 (9) < Otepää khk, Arula – J. Silde, 1895), täiendatud (H III 22, 68 (12) < Otepää khk, Palupera – Joosep Silde < Ann Kütt, 1895).

Oleks see neiu minu. Hea ja kuri mees.

Otepää

Petja

KAE, KOS SAISAB VAINELATSI,
ilma päätä pääsukõnõ!
Mehe mõtsasta kaesse,
poisi varikust vahisse:
olõs seo neiu mullõ saassi,
kabu mullõ kaalunõsi,
suust ma söödä, suust ma jooda,
suust ma söödä tsukõrile.
peo päältä pähkemida,
uultõ otsast ubinile;
ma vii pilliga magama,
kandlõga vii kambõrile!

Sai siis neiu saanuvas,
sai ta peiu kodusse:
viidi taad piidsaga magama,
karbatsiga kammõrile,
miis pand piidsa pää alla,
karbatsi pand lae alla.

Viis: Emilie Kirkenbaum (45 a) (EÜS V 157 (100) < Otepää khk, Ilmjärve v – A. Kiiss, 1908), teksti kirjutas üles Joh. Aug. Palm (H II 31, 654/5 (5) < Otepää khk, 1890).

Tule mulle

Otepää

NÄIUKENE NOOREKENE,
linapõlle peenikene,
mis sa pelgät meile tullen,
põkut põlle köiteenna?

Küll om meesta, küll om meelta,
küll om sälga särgi täüsi,
pihta peenu hamme täüsi!
Panda ei sinnu palgi ette,
heidetagi irre ette –
paadi pandas palgi ette,
hiiru heidet irre ette.

Sunnita ei sinnu survamaie,
tahetagi tampimaie,
kästa ei käsikivile –
kivi-vitsa riki rinna,
käsipuu käe kuluti.

Hiiru toova, halli veeva,
kõrvi kodu kõigutase,
hiiru omma meil ilusa,
halli asteva aiksaede.

Viis: Morits Petäi (64 a) (EÜS V 141 (20) < Otepää < Kambja khk, Kammeri v – A. Kiiss, 1908), teksti kirjutas üles J. Tammemägi (H II 31, 606 (70) ja 609 (74) < Otepää khk, 1890).

Oleks. Tule mulle

Otepää

NÄIU TANTSÕ KERÄ MÄEL, lillipoo, elleroo,
lumivalgõ juusõ, lillipoo, elleroo,
hütsimusta ümarusõ, lillipoo, elleroo.
Peiu vahtõ varjusta, lillipoo, elleroo:
„Olõs tuu näiu mullõ saasi, lillipoo, elleroo,
kaasas mullõ kaldunõsa, lillipoo, elleroo,
ma olõs suvõ söömätä, lillipoo, elleroo,
aasta ilma hüvätä, lillipoo, elleroo,
talvõ tangu maitsmata, lillipoo, elleroo.
 
Tule mulle, näiu noori, lillipoo, elleroo,
kallu mulle, kaabu käpe, lillipoo, elleroo!
Ma lää ruttu Rootsimaale, lillipoo, elleroo,
ma lää pia Pihkevade, lillipoo, elleroo,
ma too Rootsist suure räti, lillipoo, elleroo,
Pihkevast too pikä põlle, lillipoo, elleroo.
Ma pane pillele magama, lillipoo, elleroo,
kandelele kamberede, lillipoo, elleroo,
pane ma pilli pähitsede, lillipoo, elleroo,
kandle kambre usse pääle, lillipoo, elleroo.”
 
Saie näiu saanuvassa, lillipoo, elleroo,
jäie näiu jäänuvassa, lillipoo, elleroo:
es ole kärmas keträmaie, lillipoo, elleroo,
voolas vokki sõkkumaie, lillipoo, elleroo –
oi mina vaene mihekene, lillipoo, elleroo!
 
Viis: Mihkel Käärd (EÜS V 144 (34) < Otepää khk – A. Kiiss, 1908), teksti kirjutas üles J. Tammemägi (H II 31, 555/6 (12) < Otepää khk, 1890), täiendatud (H I 3, 563 (5) < Otepää khk – J. Jürgenson, 1891).

Tule mulle

Otepää

VELLEKENE NOOREKENE, lillipoo, elleroo
kui läät naista võttemaie, lillipoo, elleroo,
käit sa kümme külä lävve, lillipoo, elleroo,
sandit sada sanna lävve, lillipoo, elleroo,
pallet essä, pallet emmä, lillipoo, elleroo,
pallet pereneitsikeista, lillipoo, elleroo:
„Tule mulle, neiu noori, lillipoo, elleroo –
mul om kulda kuvve-täisi, lillipoo, elleroo,
hõbetad om hõlma-täisi, lillipoo, elleroo,
viljä viisi kirstu-täisi, lillipoo, elleroo,
tsiga mul sulun, tõine soolan, lillipoo, elleroo,
kolmas kuan kokke käen, lillipoo, elleroo!”
 
/vastas neiu/
„Ei lää sulle, hellä velja, lillipoo, elleroo –
sul om kurjust kuvve-täisi, lillipoo, elleroo,
õelust om hõlma-täisi, lillipoo, elleroo,
viha viisi kirstu-täisi, lillipoo, elleroo,
susi sul sulun, tõine soolan, lillipoo, elleroo,
kolmas kuan kokke käen, lillipoo, elleroo!”
 
Viis: Mihkel Käärd (EÜS V 144 (34) < Otepää khk – A. Kiiss, 1908), teksti kirjutas üles J. Illak (H II 31, 317/8 (2) < Otepää khk, Neeruti v, 1890).

Tule mulle

Otepää

NEIUKENE, joo-eda, NOOREKENE, joo-eda,
noorekene, joo,
kirjupihta, joo-eda, peenikene, joo-eda,
peenikene, joo,
tule mulle, joo-eda, ja tõota, joo-eda,
ja tõota, joo!
Ma pane, joo-eda, hõlbule tööle, joo-eda,
hõlbule tööle, joo,
röa rihta, joo-eda, pessemaie, joo-eda,
pessemaie, joo,
lademida, joo-eda, lahutama, joo-eda,
lahutama, joo,
sidemida, joo-eda, sirutama, joo-eda,
sirutama, joo.
 
Tule iks mulle, joo-eda, ja tõota, joo-eda,
ja tõota, joo!
Ma tie sängi, joo-eda, särjeluista, joo-eda,
särjeluista, joo,
sängi põhja, joo-eda, põdraluista, joo-eda,
põdraluista, joo,
pääotsa, joo-eda, pärnäpuista, joo-eda,
pärnäpuista, joo,
veerelavva, joo-eda, visnapuista, joo-eda,
visnapuista, joo,
tulba tahu, joo-eda, tammepuista, joo-eda,
tammepuista, joo,
põhjalaua, joo-eda, lõheluista, joo-eda,
lõheluista, joo.
Väljäst too, joo-eda, haina väleda, joo-eda,
haina väleda, joo,
aasalt arva, joo-eda, angerpisti, joo-eda,
angerpisti, joo,
külä alt toon, joo-eda, küümneida, joo-eda,
küümneida, joo,
takast nurme, joo-eda, tatereida, joo-eda,
tatereida, joo,
noore nooriku, joo-eda, magada, joo-eda,
magada, joo,
uue kaasa, joo-eda, uinutada, joo-eda,
uinutada, joo.
 
Neiukene, joo-eda, noorukene, joo-eda,
noorukene, joo,
tule iks mulle, joo-eda, ja tõota, joo-eda,
ja tõota, joo!
All om aasad, joo-eda, pääl om põllud, joo-eda,
pääl om põllud, joo,
all om aasad, joo-eda, haina lüvvä, joo-eda,
haina lüvvä, joo,
pääl om põllud, joo-eda, leibä süvvä, joo-eda,
leibä süvvä, joo,
rõivast om perel, joo-eda, piddada, joo-eda,
piddada, joo!
 
Neiukene, joo-eda, noorukene, joo-eda,
noorukene, joo,
kui ei usu, joo-eda, siis vaata, joo-eda,
siis vaata, joo,
kui ei tohi, joo-eda, ma tõota, joo-eda,
ma tõota, joo.
 
Viis: Emilie Birkenbaum (45 a) (EÜS V 158 (105) < Otepää khk, Ilmjärve v – A. Kiiss, 1908), tekst: Leenu Põder (H II 31, 297/9 (6) < Otepää khk, Neeruti v – J. Illak, 1889).

Tule mulle

Otepää

NEIUKENE, NOOREKENE,
kui sa tahat mulle tulla,
mulle tulla, muile minna –
jätä kodu kolmi muodu:
üits om suuri suikemine,
tõine laisku lamemine,
kolmas kurust (kurjasti?) kostemine.

Neiukene, noorekene,
kui sa tahat mulle tulla,
mulle tulla, muile minna –
ma tuo sulle kolmi känga:
üte puutse, tõse luutse,
kolmanda tuo kiriva kängä.
Luutse kängä lusti lüvvä,
puutse kängä pulma minna,
kiriva kängä kerkun kävvä.

Viis: Liisa Jõgi (umb 50 a) (EÜS V 157 (98) < Otepää khk, Vidrike v – A. Kiiss, 1908), teksti kirjutas üles Villem Vaher (H II 44, 511 (13) < Otepää khk, 1891).

Tule mulle

Sangaste

x

Poiss loodud petjaks. Karjalaul

POISI LUUDU PETIJAS,
petijas ja võtijas,
poisi peti poole üüdä,
näijo valmi valgeenni.

„Tule mulle, näijo noori –
mul om pal’l’u kablusiid,
mul om ulka uibuida,
maja täüsi marjapuida,
laut om täüsi laskeviida,
katsi lauta kandeviida,
sulg om täüsi suuri tsikku,
põhk om täüsi põrsai’ida!”

Sai no näiju saanenule,
verevile vedäijle –
õs-ole ulka uibui’ida,
õs-ole majan marjapuida,
laut olli täüsi laeva-vetta,
katsi lauta kao-vetta
sulg olli täüsi sunnikida,
põhk olli täüsi põrgukivva,
muru olli täüsi mullust muta,
tiiraa vitsaraagu.

Näiju ikkle idesi,
sil’mäviile vereti –
kiti ta ollesta iluse,
kiti viinasta vereve. –
Es ole ollesta iluse,
es ole viinasta vereve –
näiju ikusta ilusi,
sil’mäviista verevi.

Laulnud Marta Kiršbaum (78 a) (Fonogr. rull Nr. 2, 16 VI-5) ja (E 56013/4 (9) < Sangaste khk, Korijärve k – E. Päss, 1925).

Tule mulle. Petis peiu

Sangaste

Hea ja halb peig

POISI PETI NÄIDUSIIDA,
haugutelli Annesiid,
küla alla, küüni alla,
talu alla, tapu alla –
suka suun, kalsa kaalan,
hame hammaste vahel.
„Tule mulle, näio noori,
kallu mulle, kabu kallis!
Ma vii pillige magame,
kandelige kambrie,
ei käse käsikivile,
ei jampsi jahvaten,
ei litsu rihta pessamaie,
ei saada terri survamaie!”

Saie näio saanuvessa,
saanuvessa, jäänuvessa –
sis käskse käsikivile,
sis ta jampse jahvaten,
sis võt piitsa piida päälta,
kantsiku kambri lävelta,
küta iks näio kühma pääle,
sää näio sälla pääle!

Näiokõne, noorekene,
seo om sinu sinesärki,
kalevine kaalarätti,
mis sa ellen himustesid,
karjapõlven kargelesid!

Os saa’s sis näta näio ellu –
suve oles ma söömata,
talve käis ma kängita!

Säält ma ikule helisi,
silmaveele veereti;
sinna tekkis tiigikene,
kasvas kalajärvekene –
onu hobeste ojude,
valla varsu vallateda,
näitsikide närtsu mõske.

Viis: Helene Novek (s Villemson, 1879) (ERA II 271, 330/1 (9) < Sangaste khk, Kuigatsi v, < Urvaste – Ilmar Novek, 1940), tekst: Ann Gross (67 a) (ERM 144, 43/5 (52) < Sangaste khk, Laatre v, Taani t – August Karu, 1920).

Oleks  mullu tulnud

Otepää/Sangaste

NEIUKESE, joo, NOOREKESE, joo,
ui lui luu, noorekese, joo,
oles te mullu, joo, mulle tullu, joo,
ui lui luu, mulle tullu, joo,
mul on kodun, joo, kolmi ruuna, joo,
ui lui luu, kolmi ruuna, joo,
kümme lehma, joo, laudan, joo,
ui lui luu, laudan, joo,
tare takan, joo, tapuaida, joo,
ui lui luu, tapuaida, joo,
õuen om mul, joo, uibuaida, joo,
ui lui luu, uibuaida, joo.
 
Viis: perenaine Üts (45 a) (EÜS V 139 (14) Otepää khk, Neeruti v – A. Kiiss. 1908), tekst: Ott Lillipuu (74 a) (ERM 144, 41/2 (49) < Sangaste khk, Laatre v – August Karu, 1920).

Kambja

1.

2.

Ennem kivi kõrval

LÄTSI MINA KÜLLÄ KÜKÄKALLA,
alta aija argikalla.

Naksi lukku lõugutama,
krampi takkast kangutama,
usse lin’ki liigutama:
„Ava usse, Annekene,
tõsta linki, Liisukene!”

„Oh sina poissi petteliku:
ennemb mina maka kivi kõrval,
kivi kõrval, kannu kõrval,
kui et külapoisi kõrval –
kivi ei kisu, kand ei kakku,
poiss ei jäta puttumata!”

Laulnud Kusta Käärd (36 a) (viisid EÜS V 143 (32) ja EÜS V 143 (32b), tekst EÜS V 32 (32) Kambja khk, Kodijärve v, Kährimäe t – A. Kiiss ja E. Eisenschmidt, 1908).

Oleks mullu tulnud

Kambja

ANNEKÕNE, ÕNNEKÕNE,
oles sina mullu mulle tullu,
ma oles ammu aida tennu,
aida teind animunasta,
katuse kanasulista,
siidisän’gi sisse pannu.
Salven saisap saija-jahu,
kelderin kala-anuma.

Esimesed kolm salmi laulmise järele üleskirjutatud, teised etteütlemise järele.

Laulnud Mihkel Käärd (51 a) (EÜS V 143 (31) ja EÜS V 31 (31) Kambja khk, Kammeri (Kodijärve) v, Kährimäe t – A. Kiiss ja E. Eisenschmidt, 1908).

Petis peiu. Kolmed kingad

Rõngu

VELLEKENE NOOREKENE,
mina näie tooki päival,
kui sa näiud petelita –
küla alla kükikile,
aia alla lokikile:
suka suun, kalsa kaalan,
ame hammaste vahela:

„Tule mulle, näiu noori,
ma tee sulle ratas-sängi –
suvel veerita vilusse,
talvel ahju paiste-ella!
Ma teen sulle kolme känga –
üte puitse, tõise luitse,
kolmanda känga kirivä:
puitse mõtsast puie tuvva,
luitse jälle lusti lüvva,
kirivä jälle kerkun kävva.

Näiukene noorekene,
mis sull viga mulle tulla –
ei mina sunni survemaie,
ei ka jahu jahvamaie,
käse ei käsikivile:
ma vii tera veski-ille,
massa matti mölderille!

Näiukene noorekene.
mis sull viga mulle tulla –
hiiru ruuna mull eena,
paadi ruuna pandelena,
tsia sillana makkaese,
lamba käiva kärakun!”

Saie näiu saanuvasse,
jäie näiu jäänuvasse –
perast sunne survemaie,
perast johtse jahvamaie,
käskse no käsikivile!

Saie näiu saanuvasse,
jäie näiu jäänuvasse –
olli hiire tal eena,
padakonna pandelena,
rotti runge vahela.
sivvu sillana magasi,
ussi kävve kärakun!

Viis: P. Kurg (EÜS II 17 (52) < Rõngu khk, Aakre v, Pühaste k – P. Kurg hr Bruusi abiga, 1905), teksti kirjutas üles A. Käärik (E 17452/7 (3) < Rõngu khk, 1895).

Petis peiu

Rõngu

NEIU LAULIS NIIDU PÄÄLA,
peiu kuulas põõsa alla:
„Olessi näiu mulle saasse,
kabu mulle kaldanessa,
kee laul (kes laulab) vilun vitsa pääla,
Poolan püti põhja pääla,
Turun kirja tupe pääle –
suust ma söödas, suust ma joodas
suust ma söödas suhkerida,
usse päälta pähkenita,
Rootsimaalt toon rosinamarja,
Pihkva liinast piperkoogi.
Ma pane pilli pähitsede,
kandle kambre usse pääle,
panes pillile magama,
kandelele kambre-elle!!”

Saie näiu saanuvasse,
jäie näiu jäänuvasse –
pand ta piitsa pähitsede,
karbatsi kambre usse pääle,
pesse neiu pihta vasta,
säädse näiu sälga vasta:
„Seh-seh, seh-seh, neiukene,
seh-seh, sinu siidirätti,
seh-seh, kallis kaalarätti,
Rootsimaa rosinamarja,
Pihkva liina piperkoogi!”

Kui om peiu, anna piitska,
kui om roni, anna rooska!
Olgu otsas, jäägu jälle,
jäägu jälle kullejalle!

Viis: L. Kurg (EÜS III 33 (9) < Rõngu khk, Aakre v, Pühaste k – P. Kurg ja hr. Bruus, 1906), teksti kirjutas üles Andres Käärik (H IV 4, 486/91 (7) < Rõngu khk < (?) L. Uibu, 1891).

Petis peiu

Rannu/Puhja

1.

2.

NEIUKENE, NOOREKENE,
kõndis ta läbi külade,
päälta küla päide roogu,
helme kaalan helisiva,
raha kaalan rabisiva,
linti rinnan libisiva,
rätt oli pähan räime kirja,
tõine kaalan kaarde kirja,
undrik ümbre ümalista,
pallapool ümbre paluka lehist.
Sis tad tahtsid talli poisid,
imestasid herra poisid:
„Oles sii näiu minule –
ma viis pilliga magama,
kandlehega kamberesse;
ma panes pilli päitsehesse,
kandle kaasa jalotsisse.”

„Oh sina petis peiukene,
kavalamb veel kaasakene,
sa viis piitsaga magama,
kaikahaga kamberesse,
sa panes piitsa päitsehesse,
kaika kaasa jalutsisse.”

Viisid: Ann Tampere (65 a) (ERA III 7, 99 (38) < Rannu khk ja v, Uniküla – H. Tampere, 1933) ja Ell Kurno (80 a, pärit K-Jaanist) (EÜS III 2718 (38) < Rannu khk, Valguta v – P. Tatz, 1910), tekst Adam Andik (70 a) (EÜS VI 789/90 (50 ja 51) < Puhja khk, Ulila v < Rannu khk, Rannu v – E. Eisenschmidt, 1909), täiendatud (H III 10, 106 (11) < Rannu khk – H. Raag, 1889)

Oleks mullu tulnud

Puhja/Rannu

Miks ei tulnud