IMEMUINASJUTU, MIS LÕPEVA PULMADEGA... Üle ilma om tuntu palju süžeesit ja tegeläsi, aga ka mitmesugutsit motiive, mis lugudele pinget anva ja näid juhtva. Neil om pallu ütist ka meie lauludega: neiu ja nuurmiis, uutmada takistuse ja võõraste vaheletulemine, imelitse abimehe ja kõneleva eläjä…
__________________________________________________________
__N o o r u s - r õ õ m u a e g__
1. NÜÜDAP O ILUS IRATSE
Iluaeg
Sangaste
Noorpõli
NÜÜDAP O ILUS IRATSE, lee-lee,
nüüdap o maha maratse, lee-lee,
paras põlv o heita nalja, lee-lee,
nüid o rõõmu rõivahenna, lee-lee,
paras jume palgehenna, lee-lee,
nalja narmaste vahele, lee-lee.
Viisi kirjutas üles A. Kiiss (EÜS VI 209 (86) < Sangaste khk, 1909), teksti J. Tamm (H II 59, 792 (22) < Sangaste khk, Tõlliste v < R. T., 1898).
2. POISIKÕSE, PUNGAKÕSE
Poiste pilge
Sangaste
x
Juudaste ja jumalate lävel
Karjalaul
POISIKÕSE, PUNGAKÕSE,
vannu naiste rakakõse,
juuskva sinnä, juuskva tännä,
juuskva juudaste läve een,
paganide paiju ala.
Juudas andi kusta juua,
pagan paa mõskemiida.
Tüdriklatse linnukõse,
madaliku marjakõse,
juuskva sinnä juuskva tänne,
juuskva jumalade läve een,
marijde paiju (paja) ala.
Jummal andi olut juvva,
Maari andi alanuna maitsa:
„Juu õlut mu kannist,
maitsa Maari pikerida.
Makus olu mu kannile,
makus Maari pikerina.”
Laulnud Marta Kiršbaum (78 a) (Fonograf. rull Nr. 9, II; 18 VI-5) ja (E 56026 (40) < Sangaste khk, Korijärve k – E. Päss, 1925).
3. POISKESE' POOLE' KURADI'
Poiste pilge
Sangaste
x
Juudaste ja jumalate lävel
POISKESE’ POOLE’ KURADI’,
juoskva sinnä, juoskva tännä,
juoskva juudaste lävele,
paganide paja ala.
Juudas an´de viina juvva’,
pagan paa-mõskmeida,
kurat kusta arvendas.
Tütarlatse’ linnukese’,
madaliku marjakese’,
juoskva sinnä, juoskva tännä,
juoskva Jumala lävele,
Marijade majasale.
Jummal´ and´e ollut juvva’,
Mari mamma pikerist.
Eil´u eil´u leil´u leil´u,
eil´u leil´u eil´u leil´u.
H II 5, 460 (126) < Sangaste khk – Joosep Hurt < Kadri Susi (u 60 a) (1877)
4. MELLES MEIL VELLE VIHATSE
Rõngu
MELLES MEIL VELLE VIHATSE,
oi-jah, oi-jah, melles meil velle vihatse,
kodurahvas kurvalise,
oi-jah, oi-jah, kodurahvas kurvalise? –
Veli es mõtle viidevata,
oi-jah, oi-jah, veli es mõtle viidevata,
sõsart es kuule kositavata,
oi-jah, oi-jah, sõsart es kuule kositavata.
Ooda, veli ja kae,veli,
oi-jah, oi-jah, ooda, veli ja kae,veli,
ooda suureni suveni,
oi-jah, oi-jah, ooda suureni suveni,
kae katsi aasta-aiga,
oi-jah, oi-jah, kae katsi aasta-aiga, –
kas sull väsis värete tulba,
oi-jah, oi-jah, kas sull väsis värete tulba,
kahanasse kaara salve,
oi-jah, oi-jah, kahanasse kaara salve,
peiu hobust pidaden,
oi-jah, oi-jah, peiu hobust pidaden,
kaasa ratsu ravitsen,
oi-jah, oi-jah, kaasa ratsu ravitsen?
Sõsar hella linnukene,
oi-jah, oi-jah, sõsar hella linnukene,
sis om kuulus esa kodu,
oi-jah, oi-jah, sis om kuulus esa kodu,
sis om auusa esa ase,
oi-jah, oi-jah, sis om auusa esa ase,
kui on tüteri koduna,
oi-jah, oi-jah, kui on tüteri koduna,
sinipõlli põrmandulle,
oi-jah, oi-jah, sinipõlli põrmandulle.
Viidi tüteri kodusta,
oi-jah, oi-jah, viidi tüteri kodusta –
sis jäi alvas esa ase,
oi-jah, oi-jah, sis jäi alvas esa ase,
sis jäi kurvas esa kodu,
oi-jah, oi-jah, sis jäi kurvas esa kodu.
Viis: P. Kurg (EÜS III 34 (11) < Rõngu khk, Aakre v, Pühaste k – P. Kurg ja hr. Bruus, 1906), teksti kirjutas üles A. Käärik (E 17463/4 (9) < Rõngu khk, 1895).
5. MINA POISSI PILLISEPPA
Rannu
Poisi ja neiu pilge
„MINA POISSI PILLISEPPA,
airussaa, airussa, airussaa, valeral-lal-laa,
enne mängsin mätastega,
airussaa, airussa, airussaa, valeral-lal-laa,
heidin nalja naaristega,
airussaa, airussa, airussaa, valeral-lal-laa,
võtan juure juurikida,
airussaa, airussa, airussaa, valeral-lal-laa,
käe pääle kärbissida,
airussaa, airussa, airussaa, valeral-lal-laa,
kui aga neida neidissida,
airussaa, airussa, airussaa, valeral-lal-laa,
mes om pooleli peetu,
airussaa, airussa, airussaa, valeral-lal-laa,
päält on näha neidsikene,
airussaa, airussa, airussaa, valeral-lal-laa,
alt om ammu naisukene,
airussaa, airussa, airussaa, valeral-lal-laa!”
„Mina aga neidu helmeskaala,
airussaa, airussa, airussaa, valeral-lal-laa,
ennemb heidan kivi juurde,
airussaa, airussa, airussaa, valeral-lal-laa,
kivi juurde, kannu juurde,
airussaa, airussa, airussaa, valeral-lal-laa,
kui aga koera poisi juurde,
airussaa, airussa, airussaa, valeral-lal-laa,
kivi ei kisu, kand ei kakku,
airussaa, airussa, airussaa, valeral-lal-laa,
kivi ei kisu neidissida,
airussaa, airussa, airussaa, valeral-lal-laa,
kand ei kaku kanakesi,
airussaa, airussa, airussaa, valeral-lal-laa.
Ei mina tule sinule,
airussaa, airussa, airussaa, valeral-lal-laa,
sinule sia teole,
airussaa, airussa, airussaa, valeral-lal-laa,
oriku unenäole,
airussaa, airussa, airussaa, valeral-lal-laa,
koera kortsu palgeele,
airussaa, airussa, airussaa, valeral-lal-laa!”
„Eks sa ehtis elmedesse,
airussaa, airussa, airussaa, valeral-lal-laa,
sinas siidirättikissa,
airussaa, airussa, airussaa, valeral-lal-laa,
punes poe kördsikisse,
airussaa, airussa, airussaa, valeral-lal-laa,
laksus laiassa rahassa,
airussaa, airussa, airussaa, valeral-lal-laa,
siiski mina sind ei võtta,
airussaa, airussa, airussaa, valeral-lal-laa!”
Viis:Ann Tampere (65 a) (ERA III 7, 99 (38) < Rannu khk ja v, Uniküla – H. Tampere, 1933), teksti kirjutas üles H. Raag (H II 30, 335 (7) < Rannu khk, 1889).
6.
__U h k e_n e i u__
1. EMAKENE, MEMMEKENE
Ehitud neiu
Sangaste
Neiu ehtimine. Tütre laul emale
EMAKENE, joo-eda, MEMMEKENE, joo-eda,
ui-lui-lee, memmekene, joo,
anna mulle, joo-eda, aidavõtti, joo-eda,
ui-lui-lee, aidavõtti, joo,
kingi mulle, joo-eda, kirstuvõtti, joo-eda,
ui-lui-lee, kirstuvõtti, joo,
maa lää aita, joo-eda, ehtimaie, joo-eda,
ui-lui-lee, ehtimaie, joo,
pääle aida, joo-eda, pähtimä, joo-eda.
ui-lui-lee, pähtimä, joo.
Ette pane, joo-eda, uvve põlle, joo-eda,
ui-lui-lee, uvve põlle, joo,
kui seo uvve, joo-eda, aida-usse, joo-eda,
ui-lui-lee, aida-usse, joo,
rinda pane, joo-eda, suure sõle, joo-eda,
ui-lui-lee, suure sõle, joo,
kui seo kuuna, joo-eda, taivahanna, joo-eda,
ui-lui-lee, taivahanna, joo.
kaala heido, joo-eda, helmekõrra, joo-eda,
ui-lui-lee, helmekõrra, joo,
kui seo vihma-, joo-eda, vikkatkaari, joo-eda.
ui-lui-lee, vikkatkaari, joo.
Viis: perenaine Üts (45 a) (EÜS V 139 (14) < Otepää khk, Neeruti v – A. Kiiss, 1908), tekst: Mari Horku (H III 21, 826 (1) < Otepää khk – J. Kukrus, 1895).
2. ALTA, ALTA ARVA MÕTSA
Sangaste
Ilus neiu helmita
ALTA, ALTA ARVA MÕTSA,
päälta pika pajomõtsa,
alta mu jala näisse,
päälta pää paistunes;
alt lõhmusse ilusa,
päälta pähkne verevä.
Alt ma lõiksin lõhmussida,
päälta sein ma pähkelida.
Muu ilusa elmile –
ma ole ilus elmitagi,
muu sõõriku sõlile –
ma ole sõõrik sõletagi,
muu kalli kaalarahal –
kallis ole kaalarahatagi.
Siski ihu mull ilusamb,
siski pale mull parembi,
silmaveere sirgeemba,
kõrvalehe kõrgeemba.
Viisi kirjutas üles M. Kampmann (EÜS I 18 (9) < Sangaste khk, Tõlliste v, 1889), teksti H. Raag (H II 45, 438/9 (7) < Pihkva l < Sangaste khk, 1891).
3. LÄTSIN MÕTSA KÕNDIMAIE
Sangaste
Neiu marjal
LÄTSIN MÕTSA KÕNDIMAIE,
hommikultta hulkumaie.
Mes säält mulle vasta putte?
Varbu-mõtsa vasta putte.
Mes sääl varbu vahela,
kena puide keskeella? –
Talutütar taimekene,
perepiiga linnukene.
Korjas maasta maasikida,
ligi maada linnakida.
Kann olli kullane käessa,
vang oli vasine pääle.
Viisi kirjutas üles M. Kampmann (EÜS I 18 (9) < Sangaste khk, Tõlliste v, 1889), teksti H. Raag H II 45, 440 (10) < Pihkva l < Sangaste khk, 1891).
4. LÄKE ÜLES MÄE PÄÄLE
Neiu linn
Sangaste
LÄKE ÜLES MÄE PÄÄLE,
tekke üles näio lier´,
kodage kulla keriko’!
Tekke linna’ linnukist,
ahu varda vaberist.
Sai val´mis näio lier,
koetus kulla keriko’.
Tulli suure’ Soome saksa’,
tulli rika’ Riija saksa’.
„Mis no siinä ollenes? –
Olles liina, vai lippu,
olles keiseri keriko?”
Mina kuuli, kosti vasta:
„Ole liina, ole lippu,
ei ole keiseri keriko’ –
seo tuba tütäril,
maja marja näidesil.”
Viisi kirjutas üles A.A. Borenius-Lähteenkorva (ERV 156 (1160) < Sangaste khk, 1877), tekst: Kadri Lõokene (75 a) (H II 5, 505/6 (156) < Sangaste khk – Joosep Hurt, 1877).
5. SÕSARITSE ME MÕLEMBA
Sangaste
Ühes
SÕSARITSE ME MÕLEMBA,
üten oleme kasunu,
üte vee veere pääl,
üte kajo kalda pääl,
üten peije peene amme,
üten paari pallapoole,
üten meil ündriku koeti,
üte nitse nitsitedu,
üten suan sorgutedu.
Suga ütel: „Mull oli surma,”
nitsevarba: „Mull oli vaiva!”
Kost se suga vällä tuudi?
Suga tuudi Soomemaalta.
Kost ne nitse vällä tuudi?
Nitse Ninni mõisaista.
Viisi kirjutas üles A. Kiiss (EÜS VI 209 (87) < Sangaste khk, 1909), teksti H. Raag (H II 45, 436 (4) < Pihkva l < Sangaste khk, 1891).
6. JUMMAL TIIJÄB TÕSE KÕRRA
Neiude tundmata saatus
Sangaste
x
JUMMAL TIIJÄB TÕSE KÕRRA,
tõne tõse ajastege,
kua meid, liivan kua liinan,
kua avvan, kua aleven,
kua katet kaali ala,
kua liidet linikile,
kua mütet mütsü ala,
kua juosk juuseel,
kua vala valgel pääl.
Paremb joosta juuseel,
kui valla valgel pääl –
juusel ol´l´ Jumala-põlvi,
valgel pääl ol´l´ vaene põlvi.
Viisi kirjutas üles A. Kiiss (EÜS VI 209 (86) < Sangaste khk, 1909), tekst: Mari Kirschbaum (Jukatsi Mari, u 35 a) (H II 5, 414/5 (75) < Sangaste khk – Joosep Hurt, 1877).
7. LÄT´S´I OIA UHTEMAIE
Karske neiu. Suisa suud
Sangaste
LÄT´S´I OIA UHTEMAIE,
merde suuda mõskma.
kuuli ruun ma rag´ina,
pil´l´iruun ma prag´ina.
Peräst ol´l´i üt´s´i noorimeesi,
topsõ mullõ suisa suuda,
suisa suuda, kiusa kättä.
Ei ma anna suisa suuda,
suisa suuda, kiusa kättä!
Ole terve, tütärlats´,
oma au oidemast,
pikä au pedämäst.
Sait meile sajotede,
pikki pulme pedädä.
Viis: Liisa Jõgi (umb. 50 a, pärit Sangastest) (EÜS V 157 (98) < Otepää < Vidrike v – A. Kiiss, 1909 (?), tekst: Kadri Susi (u 60 a) (H II 5, 440 (108) < Sangaste khk – Joosep Hurt, 1877), täiendatud (H III 9, 883/4 (7) < Sangaste khk, Sangaste v – G. Seen, 1888).
8. LASE SORRI SADA SUUDA
Karske neiu
Sangaste
LASE SORRI SADA SUUDA,
ui-lui-lui, ui-lui-lui,
lase sorri sada suuda,
kergitädä kümme kielt,
ui-lui-lui, ui-lui-lui,
kergitädä kümme kielt!
Ma lää läbi meeste ulga,
ui-lui-lui, ui-lui-lui,
ma lää läbi meeste ulga,
läbi ropsi poiste roodu,
ui-lui-lui, ui-lui-lui,
läbi ropsi poiste roodu,
pistä’ sil´mi ma pimede,
ui-lui-lui, ui-lui-lui,
pistä’ sil´mi ma pimede,
käänä nanna (nina?) käküside.
ui-lui-lui, ui-lui-lui,
käänä nanna käküside.
Tohe poisi’ meidä puttu,
ui-lui-lui, ui-lui-lui,
tohe poisi’ meidä puttu,
tohe vannu vanamehe’,
ui-lui-lui, ui-lui-lui,
tohe vannu vanamehe’,
näppi nälädse’ sulase’,
ui-lui-lui, ui-lui-lui,
näppi nälädse’ sulase’!
Mull om manna maa väidse’,
ui-lui-lui, ui-lui-lui,
mull om manna maa väidse’,
üö all ööli ravva’,
ui-lui-lui, ui-lui-lui,
üö all ööli ravva’,
ligi kihä liina väidse’,
ui-lui-lui, ui-lui-lui,
ligi kihä liina väidse’,
puhun omma poodi väidse’ –
ui-lui-lui, ui-lui-lui,
puhun omma poodi väidse’ –
maha lase Matsi mao,
ui-lui-lui, ui-lui-lui,
maha lase Matsi mao,
söödüle Üri süäme,
ui-lui-lui, ui-lui-lui,
söödüle Üri süäme,
palule ma Pietre põrna,
ui-lui-lui, ui-lui-lui,
palule ma Pietre põrna!
Eidä kättä, käänä pääda,
ui-lui-lui, ui-lui-lui,
eidä kättä, käänä pääda,
liiguta ma linajuusta,
ui-lui-lui, ui-lui-lui,
liiguta ma linajuusta,
kergitä ma körti-(h)anda,
ui-lui-lui, ui-lui-lui,
kergitä ma körti-(h)anda.
Viisi kirjutas üles M. Kampmann (EÜS I 18 (9) < Sangaste khk, Tõlliste v, 1889), tekst: Kadri Susi (u 60 a) (H II 5, 436 (104) < Sangaste khk – Joosep Hurt, 1877).
9. ALALEGI NEO' AAVA'
Karske neiu
Sangaste
Karske neiu.
ALALEGI NEO’ AAVA’,
ui-lui-lui, ui-lui-lui, alalegi neo’ aava’,
kõveragi neo kõõvo’,
ui-lui-lui, ui-lui-lui, kõveragi neo kõõvo’,
kon ma eilä öüdsin olli,
ui-lui-lui, ui-lui-lui, kon ma eilä öüdsin olli,
kon ma toona’ tuld tei,
ui-lui-lui, ui-lui-lui, kon ma toona’ tuld tei!
Tei ma tule turbist,
ui-lui-lui, ui-lui-lui, tei ma tule turbist,
sau saare-mätikist,
ui-lui-lui, ui-lui-lui, sau saare-mätikist.
Kes tulli mie’ tulele,
ui-lui-lui, ui-lui-lui, kes tulli mie’ tulele,
kua sai mie’ saule,
ui-lui-lui, ui-lui-lui, kua sai mie’ saule?
Poisi’ tulli mie´ tulele,
ui-lui-lui, ui-lui-lui, poisi’ tulli mie´ tulele,
mihe’ sai’e mie’ saule,
ui-lui-lui, ui-lui-lui, mihe’ sai’e mie’ saule.
Võti ma tungle tule päält,
ui-lui-lui, ui-lui-lui, võti ma tungle tule päält,
kivikese kingo päält,
ui-lui-lui, ui-lui-lui, kivikese kingo päält,
lei poisil poole pääd.
ui-lui-lui, ui-lui-lui, lei poisil poole pääd.
Pois läts´ Riiga kohtude,
ui-lui-lui, ui-lui-lui, pois läts´ Riiga kohtude.
Kelle kohus korgeep,
ui-lui-lui, ui-lui-lui, kelle kohus korgeep,
kelle õigus õigeep,
ui-lui-lui, ui-lui-lui, kelle õigus õigeep?
Näio kohus korgeep,
ui-lui-lui, ui-lui-lui, näio kohus korgeep,
näio õigus õigeep,
ui-lui-lui, ui-lui-lui, näio õigus õigeep.
Viisi kirjutas üles M. Kampmann (EÜS I 18 (9) < Sangaste khk, Tõlliste v, 1889), tekst: Mari Kirschbaum (Jukatsi Mari, u 35 a) (H II 5, 405 (57) < Sangaste khk – Joosep Hurt, 1877).
10. MELLES POISI MEIDA PÕLI
Rõngu
MELLES POISI MEIDA PÕLI,
Looja kabu meida laidi,
et oll aulile rumala,
et oll paksu palgega?
Vellekese noorekese,
kaege selle mõtsa pääle,
vaadake variku pääle –
kas om puu kiik ütte piju,
laane latva ütte laiju?
Nii on näiu kui om loodu,
nii om kabu kui kasunu.
Viisi kirjutas üles hr. Bruus (EÜS II 22 (79) < Rõngu khk, Aakre v, Pühaste k, 1905), teksti Andres Käärik (H IV 4, 485/6 (6) < Rõngu khk < (?) L. Uibu, 1891).
11. KOLMEKESTE ME SÕSARA
Rõngu
Kolm metsa. Kolm sõsarat
KOLMEKESTE ME SÕSARA,
üks meist viidud Virumaale,
tõine alles Harjumaala,
kolmas jäie oma koduje.
Kolmi metsa meil’ vahela:
üks oli pikka pirrumetsa,
tõine lago parremetsa,
kolmas paras palgimetsa.
Kust mei kolmi kokku saame?
Kirikussa käisihena,
altarisse astuessa –
sääl mei’ kolmi kokku saime.
Viis: K. Orlov (EÜS VII 64 (5) < Rõngu khk, Aakre v, Pühaste k – P. Kurg tütre Linda abiga, 1909), tekst: Mihkel Rebane (H, Jõgever 2, 18 (675) < Rõngu khk, Schloss-Ringeni m, Piiri t – Mihkel Käärik, 1888)
12. ISTUME, ISTUME ILU MÄELA
Roos robin. Ilumäel
Rõngu
ISTUME, ISTUME ILU MÄELA,
ilu istus meil ihena,
rõõmu istus rõõmutella,
nalja räti narmastella.
Kuulin ma roosta rogina,
kuulin ma pajusta pagina,
mõtlin ma suta tulevad,
karu vai kaela kargavad.
Tulli hella noorimeesi –
vaiel ta sõrmuksid vaheda,
tõine tõisenna peona,
kolmas kulda päidella!
Laulnud E. Kurg (EÜS II 21 (73) ja EÜS II 92 (73) < Rõngu khk, Aakre v, Pühaste k – P. Kurg hr Bruusi abiga, 1905).
13. ENNE MAKKA KIVI KÕRVAL
Rannu
Enne kivi kui poisi juure
ENNE MAKKA KIVI KÕRVAL, kaske, kanike,
kui see kurja poisi kõrval, kaske, kanike; –
ega kivi mind ei kisu, kaske, kanike,
kand ei kakku riideeida, kaske, kanike –
pois ei jätta puttumata, kaske, kanike!
Viiuli abiga.
2 x tõine kord alumiste nootide järele need samad sõnad. Olen ühes selle riismega noodid püüdnud üles tähendada, et nad küll puudulised on ja nagu näete minu mõistus kompanerimeses veike. –
Laulmise järgi üles kirjutanud August Tattar (H II 30, 540 < Rannu khk, Valguta v, Ranna k, 1889).
14. TÜTARLATSED NOORUKESED
Karske neiu. Neiu ja poisi surm
Rannu
TÜTARLATSED NOORUKESED,
kui te käide mõisa teeda,
pidage piitsad peossa,
vedake vemled järele,
kandke kaikad kaindelassa.
Kui tuleb poissi põlgelema,
naise miis tuleb naerelema,
löö sel poisil pooli peada,
tõisel poisil tõine pooli,
naisemee nõna päästa.
Läksin ma mõisa teole,
tulli poisse põlgelema,
naise mees tulli naerelema.
Lõin ma poisil poole pääda,
tõisel poisil tõine pooli,
naisemee nõna päästa.
Pois läits mõisa kaibamaie,
ma lätsin järel kuulama.
Kummales kohus üleneb,
kummales kohus alaneb?
Minule kohus ülesi,
poisile kohus alasi.
Kui see pois ära sureksi,
kus teda mateti?
Suu sisse sammelisse,
Virumaale vitsikusse.
Kessi nuttis suu ääres,
kessi aua kaldaala?
Susi nuttis suu ääres,
karu aua kaldaala.
rebane rii järele.
Mis kasvi poisi aua peale?
Koerputk ja kobrulehed,
varesnaarid, varsakabjad.
Kui sii neiu ära suri,
kus teda maha mateti?
Kuldse kuusiku sisse,
kardse kaasiku sisse,
saksa akande aluje.
Kes sii nuttis suu ääres?
Poissi nuttis suu ääres,
kaasa aua kaldaasse.
Mes kasvi neiu aua peale?
Küidslauga küinekesed,
saksa sirged sibulad.
Viis: Ell Kurno (80 a, pärit K-Jaanist) (EÜS III 2718 (38) < Rannu khk, Valguta v – P. Tatz, 1910), teksti kirjutas üles H. Raag (H II 30, 337/8 (12) < Rannu khk, 1889).
15. KUULI RUONNA ROGINA
Karske neiu
Otepää
KUULI RUONNA ROGINA.
ranna pajonna pragina,
mõtli soe sõitavata,
kahru kaala kargavata. –
Tuilli hillu noori meessa,
kalevine kallis poissa,
tüikse suisa suuda andma,
suisa suuda, käisä kättä,
tahdse sõrmussit vaheta,
tõine tõisest vai käesta,
kolmas kulda päidelista.
Võta ma manu maa-vaidse,
ligi ihu liina-väidse,
lasi maha Matsi mao,
perve pääle Piitre mao,
söödile Jüri süäme!
Viisi kirjutas üles A. Kiiss (EÜS V 146 (47) < Otepää khk, Palupera < Palupera metsavahi karjus (u 70 a eit), 1908), tekst: A. Silde (H III 26, 235/6 (15) < Otepää khk, Palupera – J. Silde, 1895), täiendatud (EKS 8° 3, 96/7 (3) < Otepää khk – P. Anton, 1874).
16. EMÄ ÕPAS ELÄTEN
Ema karskuse õpetus
Otepää
EMÄ ÕPAS ELÄTEN,
esa ilmast minnen:
„Tütärlatsi, linnukõnõ,
jäät sa ilma elämä –
elä sa ilman ilustõ,
käü sa ilman kenäste,
madaluisi käü sa maanda!
Kui tulõ poissi puutumaie,
naasõmeesi naarõmaijõ –
lüü sel´ poisil poolõ päädä,
kopputa kulmud mõlõmad!”
Viis: Leena Kuuse (60 a) (EÜS V 153 (78) < Otepää khk, Vastse-Otepää v – A. Kiiss, 1908), teksti kirjutas üles J. Jürgenson (H I 3, 563 (6) < Otepää khk, 1891).
17. OLES MU LOODU MEHESI
Puhja
OLES MU LOODU MEHESI,
pooles suves poisikeseks –
ma lääs mõtsa, sääl tees mõnda:
raosi kuuse kuute sülda,
virutas ma viite sülda,
ma tees tare taivate,
elu ilma veere pääle!
Mööda käisi mündi saksa,
mööda müntitse emanda,
küsitelle, kuulutelle:
„Kelle seegi tarekene?”
See on vaese sannakene –
sisse lääsi siidilaeva,
nukkede nugade laeva.
Viis: Mari Pehka (58 a) EÜS V 550 (6) < Puhja khk – M. Pehka, 1908), teksti kirjutas üles Jaan Loskit (H I 2, 508 (16) < Puhja khk, Suure-Konguta v, 1888).
18. KOS ME NÜID UL'GE OJUME
Suveks Soomemaale. Riia rikkumine
Puhja
KOS ME NÜID UL’GE OJUME,
kos me nüid pargin paneme?
lääme ärä Läänemaale –
Läänemaa lehmi nüssema;
lääme ärä Virumaale –
Viru villu tegemä;
lääme ärä Arjumaale –
Arju kangaid kudama;
lääme ärä Soomemaale –
Soome sukkasi kudama!
Jäägu Riiga soolde tuvva,
Tallinna tabade (sool) tuvva,
Võnnu võtite vedädä –
Riia soola soolatsemba,
Võnnu võt’me ilusamba.
Viis: Kadri Puur (sünd Villemson, 80 a) (EÜS V 1222 (7) < Puhja khk, Kaimi k, Vanasse t – M. Kampmann, 1908), tekst: Mari Hermann (90 a) (EÜS VI, 812/3 (77) < Puhja khk, Ulila v, Ridaküla – E. Eisenschmidt, 1909).
19. EMA OPPET ELLEENNA
Ema karskuse õpetus
Puhja
Tütrikide laul
EMA OPPET ELLEENNA,
esa oppet surreenna:
„Tüttarlaits sa linnukene,
kui jääd ilmale elama,
kui lääd teeda kõndimaie.
maada mööda markimaie –
pea sa kivi peona,
kanna kaegas kaindelena! –
Kui tulep vasta poiste hulka,
poiste hulka, kelmi kilda,
kui tulep poissi puttumaie,
naisemeesi naaremaie,
käsi kavval kattsumaie –
sis löö poisil poole pääda.
kopputa kolmu mõlemba!”
Läbi ma lää lehitse mõtsa,
läbi vaskise variku,
pää mina pisti pärjä alla,
silmä siidiräti alla,
kolmu kuldanarma alla. –
Tohi ei siis poisi puttu,
poisi puttu, lülle lüvva –
hoia manna massa (maksa) väitse,
vöö all veritse väitse.
Kui tuleb poissi puttumaie,
naisemeesi naaremaie,
käsi kavval kattsumaie –
lase ma maha poisil mao,
Jaani massa jala alla,
Peetri põrna põllu pääla.
Mine, mees, minusta mööda,
käü häste kaugelt mööda!
Las mu olla osjakene,
kasva karjavitsakene!
Viis: Kadri Hermann (EÜS VI 716 (11) < Puhja khk – M. Pehka, 1909), tekst: Mari Hermann (90 a) (EÜS VI 816 (81) < Puhja khk, Ulila v, Ridaküla – E. Eisenschmidt, 1909), täiendatud (H IV 3, 823/4 (7) < Puhja khk – D. Schmidt < Ann Sirel, 1888), (EÜS V 1226/7 (13) < Tartu l < Puhja khk, Ulila v, Kaimi k, Vanasse t – M. Kampmann < Kadri Puur (sünd. Villemson, 80 a; 1908).
20. MELLES POISI MINU PÕLGVA
Puhja
Pole ehteid, poisid põlgavad. Halval ajal sündinud
MELLES POISI MINU PÕLGVA,
melles laidi laia kaabu?
Selle poisi minu põlgva,
sellep laidi laia kaabu,
et mull põlle pakkelane,
ame alusta (halvusta) linasta (linusta),
nõgesetse nõnarätti,
kanepitse kaalarätti.
Selle poisi minu põlgva,
sellep laidi laia kaabu,
et ma sündi sügiselta,
sügiselta, keväjälta;
es ole vetta virutata,
lobjahutta lopputada –
sügiselt oja sügava,
keväjälta laine laia.
Kae talu tütterida –
neil om põlle peenikese,
ame häüsta linasta,
ole_ei ne enne (ema?) tettu,
enne vokki voorutetu,
enne ketsu keerutetu –
ne om külan keerutetu,
küla vokki voorutetu.
Külimit käüs külanna,
jahumatt täll massi palga,
terasalv töö tenassi.
Viis: Mari Pehka (58 a) (EÜS V 550 (8) < Puhja khk – M. Pehka, 1908), tekst: Ann Sirel
(H IV 3, 817/8 (3) < Puhja khk – D. Schmidt, 1888).
21. TÜTARLATSE, LINNUKESE
Puhja
Kokkusaamisest
TÜTARLATSE, LINNUKESE,
konas me’ kulla kokku saame,
kulla kokku, ella ütte,
kulla kokku kukkumaie,
ella ütte helkimaie –
kuusik meie kottaella,
vaarik meie vaijeella.
Oh minu ella vellekene,
ihu see kirves teravas,
ihu see tabrik tasatses,
rao sis kuusik kottaelta,
vaarik meie vaijeelta –
sis me kulla kokku saame,
kulla kokku, ella ütte,
kulla kokku kukkumaie,
ella ütte helkima.
Viis: Ann Minka (EÜS VI 725 (43) < Puhja khk – M. Pehka, 1909), teksti kirjutas üles V. Mõts (H IV 3, 872/3 (6) < Puhja khk, 1890).
22. LÄÄMI, LÄÄMI, KÄIME, KÄIME
Võnnu
x
Ühes
LÄÄMI, LÄÄMI, KÄIME, KÄIME,
katekeste mi sõsara –
üte liina linnukese,
üte turu tuuvikese.
Läämi liina mõlemba,
kalaranda katekeisi:
mõlembil oll mõrsja-suka,
kummalegi kirju kängä:
üte puutse, tõise luutse –
luutse olli lusti lüvvä,
puutse olli pulman kävvä,
kirju olli kerkun kävvä.
Viis: Juuli Otmann (54 a) (ERA III 6, 184 (6) < Võnnu khk, Kastre-Võnnu v, vstm – K. Leichter, 1931), teksti kirjutas üles H. Mikkel (H II 56, 609 (6) < Võnnu, 1895).
23. ENNEMB MA MAKA KIVI MANNA
Otepää
Enne kivi, kui poisi juurde
Tüdriku kaibus kurja poisi pääle
ENNEMB MA MAKA KIVI MANNA,
kivi manna, kannu manna,
kui küll kurja poisi manna!
Ega kivi so ei kisu,
ega kannu so ei kaku –
poiss ei jäta puttumada,
kaabu ei jäta kakkumada.
Võta ma manu maa-vaidse,
ligi ihu liina-väidse,
lase maha Matsi mao,
perve pääle Piitre mao,
söödile Jüri süäme!
Viis: Kusta Ilves (67 a) (EÜS V 149 (60) < Otepää khk, Vastse-Otepää v, Loku t – A. Kiiss, 1908), teksti kirjutas üles P. Anton (EKS 8° 3, 96/7 (3) < Otepää khk, 1874).
24. ÜTS MA HOOLI, KATS MA KARDA
Otepää
Ei hooli meestest
ÜTS MA HOOLI, KATS MA KARDA
neista noorista mehista,
neista küla kühmikista,
neista valla vargiista.
Ma lä’ä kavvede, kanane,
üle vete ütsi latsi.
Tule kavvest, ole kaunis,
üle ilma, ole illus.
Kuu küdsi kukelita,
pääva latse pätsikida,
aasta vatsku vanuti.
E 26423 (4) < Palamuse < Otepää khk, Vastse-Otepää v – H. Maasen (1896).
__L a i s k__j a__v i r k__n e i u__
1. KAS MA TÜTRIK TÖÖD EI TEE
Rõngu
Virk tüdruk. Tütriku laul
KAS MA TÜTRIK TÖÖD EI TEE,
virva kompalii,
virva-virva-virva-vuu,
virva kompalii,
vaenelaitsi vaiva ei näe,
virva kompalii,
virva-virva-virva-vuu,
virva kompalii? –
Leibä kasti siira-viira,
virva kompalii,
virva-virva-virva-vuu,
virva kompalii,
enne aku ahju panni,
virva kompalii,
virva-virva-virva-vuu,
virva kompalii,
päivätõusul välja võti,
virva kompalii,
virva-virva-virva-vuu,
virva kompalii.
Lehmi nüssi nipä-näpä,
virva kompalii,
virva-virva-virva-vuu,
virva kompalii,
rõivid mõssi plika-plaka,
virva kompalii,
virva-virva-virva-vuu,
virva kompalii!
Kas ma tütrik tööd ei tee,
virva kompalii,
virva-virva-virva-vuu,
virva kompalii,
vaene laits vai vaiva ei näe,
virva kompalii,
virva-virva-virva-vuu,
virva kompalii –
lätsi mõtsa maranile,
virva kompalii,
virva-virva-virva-vuu,
virva kompalii,
pani kõpla kõtu pääle,
virva kompalii,
virva-virva-virva-vuu,
virva kompalii,
leiväkoti kuke pääle,
virva kompalii,
virva-virva-virva-vuu,
virva kompalii.
Maran kasvab madalikus,
virva kompalii,
virva-virva-virva-vuu,
virva kompalii,
suure juure jombi taga,
virva kompalii,
virva-virva-virva-vuu,
virva kompalii.
Laulnud P. Kurg (EÜS II 20 (71) ja EÜS II, 90 (71) < Rõngu khk, Aakre v, Pühaste k – P. Kurg hr Bruusi abiga, 1905).
2. UNI, MINE MINUST ÄRA
Une virutamine
Sangaste/Otepää
Uni
UNI, MINE MINUST ÄRA,
mine mõtsa mõrsijile,
üle nurme noorikile,
sääl om tettü uneteki,
sääl om pantu unepadja,
sääl om koetu unekoti.
Viisi kirjutas üles J. Tamm (H II 59, 817 (11)< Sangaste khk, Tõlliste v, 1898), tekst: Katre Volmer (70 a) (H II 31, 613 < Otepää khk, Arula – J. Tammemägi, 1890).
3. MINE MINUST, UNEKENE!
Une virutamine
Sangaste
MINE MINUST, UNEKENE,
astu, armas haigukene!
Mine mõtsa mõ´rsjille,
ü´le nurme noorikille,
mine suurele küläle,
mine talu minijille –
neil om koetu unekotti,
neil om tettü uneteki,
plaksutedü unepalaja.
Mul om kotti kudamada,
mul om teki tegemada,
palaja plaksutamada.
Viisi kirjutas üles A. Kiiss (EÜS VI 210 (92) < Sangaste khk, 1909; teksti Anette Raid (H III 23, 136 (27) < Sangaste khk, 1895).
4. UNI TULLI HUIKEENNA
Une virutamine
Sangaste
Uni
UNI TULLI HUIKEENNA,
läbi laane lauldeenna –
regi perän pedäjene,
härjä haavatse iijn,
kaarakõrsite kõdare,
miijs roiunna riijn,
roosk (ru-usk) peon rohiline.
Mine minust, unekene,
astu minust, haigukene!
Mine suurele talule,
suure talu tütterile:
noil om tettü uneteki,
laotedu unelina,
pestu padja pöörelidse.
Uni vasta palleli:
„Ärä minu puile löögu,
puile löögu, maile löögu,
raudahargile rabaku!”
Viisi kirjutas üles A. Kiiss (EÜS VI 207 (74) < Sangaste khk, 1909), tekst: Mai Liping (83 a, pärit Sangaste khk, Kuigatsi; 10 a eest asunud elama Otepää khk Arulasse) (H II 44, 606 (18) < Otepää khk < Sangaste – J. Tammemägi, 1893).
5. UNI TAHT OTSA TETÄ
Une virutamine
Sangaste
Uni
UNI TAHT OTSA TETÄ,
magavus maale lüvvä.
Ei ma eitä une-rekke,
lamme une ratteille!
Ooda, ooda, unekene,
anna aiga, aigukene!
Är’ sa, uni, meile tulgu,
aiku meile astugu! –
Meil om koti’ kodamade,
une-teki’ tegemäde.
Tule nurmi noorikille,
nurmi noorile meestele –
noil om koetu une-koti’,
noil om tettü une-teki’,
paugutetu palaja’.
Viisi kirjutas üles A. Kiiss (EÜS VI 210 (92) < Sangaste khk, 1909), tekst: Kadri Susi (u 60 a) (H II 5, 461 (127) < Sangaste khk – Joosep Hurt, 1877).
6. NÄIUKESE, NEITSIKESE
Laisad neiud
Sangaste
Ärge põlake. Kõrgile neiule
NÄIUKESE, NEITSIKESE,
näiukese, noorekes(e),
mis te’e ennesest arvate,
et te poisse põlgate? –
Laisalt langa lasete,
tukuden tee tėėde tööda,
kavva kangast kuate:
küünär kümme nädalit.
Suga suisa niuds suitsu,
nitsevarva kaibsi vaiva. –
Suga tuudu Soomemaalt,
nitse Ninne mõisast.
Viisi kirjutas üles M. Kampmann (EÜS I 18 (9) < Sangaste khk, Tõlliste v, 1889), teksti J. Tamm (H II 59, 795 (36) < Sangaste khk, Tõlliste v < K., 1898).
7. NELI NEITSIT SIIN TARENA
Laisad neiud
Sangaste
NELI NEITSIT SIIN TARENA,
kolm nuorta noorikut –
suvel suu mõskemada,
talvel tare pühkemädä,
muru luuda muheli,
tare luuda tahteles,
pada vet palleles,
kul´p´ vet kulleles,
villa’ vakka vanunu,
lina’ kursti kulunu!
Viisi kirjutas üles M. Kampmann (EÜS I 18 (9) < Sangaste khk, Tõlliste v, 1889), tekst: Mari Kirschbaum (Jukatsi Mari, u 35 a) (H II 5, 418 (80) < Sangaste khk – Joosep Hurt, 1877).
8. NELI OLI NEIUT PERRESSA
Laisad neiud
Puhja
x
NELI OLI NEIUT PERRESSA,
siiski toas tuhnermaa,
ahialgu aluneleb,
pada vetta küsib, küsib.
Neli oli neiut peressa,
siiski toas tuhnermaa
ahialgu aluneleb,
tuba luuda nõuab, nõuab,
pada vetta küsib, küsib.
Neli oli neiut peressa,
siiski toas tuhnermaa
ahialgu aluneleb,
kirbud kõndvad, kõrred suus,
täiad nurgas, pakud seljas.
tuba luuda nõuab, nõuab,
pada vetta küsib, küsib.
Neli oli neiut … jne.
E 71840/1 (32) < Puhja khk, Kavilda ja Konguta v – Anna Schütz.
9. SÕITI TÜKKI TÜRGIMAAD (Ote)
Laisk neiu
Otepää
Neli laiska neidu
SÕITI TÜKKI TÜRGIMAAD,
nattukese Narva maad.
Saie sinna talule,
kon olli neli neitsigõista,
kolmi nurda noorikuta.
Sääl pada vett palusi,
ja põrmand luuda põdesi,
ja ahi halgu halanu.
Viis: Morits Petäi (64 a) (EÜS V 141 (20) < Otepää < Kambja khk, Kammeri v – A. Kiiss, 1908), tekst: Mari Orku (H III 21, 694 (3) < Otepää khk- J. Kukrus, 1895).
10.
__T o r e__n o o r m e e s__
1. VOT KOS MIHET, ÕIGET MIHET
Meie ja teie poisid
Otepää
Meie ja muude mehed. Vana laul
VOT KOS MIHET, ÕIGET MIHET,
vot kos poisit, õiget poisit –
oi-oi-oi-oi, oi-oi-oi-oi, oi-oi-oi-oi, otsata! –
Na käiva hulgan kui ubina,
silgu-salgu kui ne saksa,
oi-oi-oi-oi, oi-oi-oi-oi, oi-oi-oi-oi, otsata.
Kui nä lääva mere kalale –
vesi neil pilkkuse piikkerenna,
oi-oi-oi-oi, oi-oi-oi-oi, oi-oi-oi-oi, otsata,
lutsut neil lopva loodsikunna,
vähjät neil välguva västerenna.
oi-oi-oi-oi, oi-oi-oi-oi, oi-oi-oi-oi, otsata.
Sääl om mihet, sitta mihet,
sääl om poisit, sitta poisit –
oi-oi-oi-oi, oi-oi-oi-oi, oi-oi-oi-oi, otsata,
na käivä kitsega kirikusse,
põkkaga pühhä-kuasse,
oi-oi-oi-oi, oi-oi-oi-oi, oi-oi-oi-oi, otsata.
Kuis na lääva heinamaale?
Emmisega heinamaale,
oi-oi-oi-oi, oi-oi-oi-oi, oi-oi-oi-oi, otsata,
pandva kotti koera säilga,
kalakarbi kassi säilga,
oi-oi-oi-oi, oi-oi-oi-oi, oi-oi-oi-oi, otsata.
Esi mina iste eesli säilga,
poja panni paadi säilga,
oi-oi-oi-oi, oi-oi-oi-oi, oi-oi-oi-oi, otsata.
Viis: Emilie Birkenbaum (45 a) (EÜS V 158 (107) < Otepää khk, Ilmjärve v – A. Kiiss, 1908), tekst: Adu Ani (H III 22, 50/1 (1) < Otepää khk – Joosep Silde, 1894).
2. TIE OLL LIKE, MAA OLL LAKE
Soome sild. Oleks
Otepää
Kõrtsilaul
TIE OLL LIKE, MAA OLL LAKE,
siia sünnis silda tetta,
siia paras parve panna.
Mis me siia sillas teeme,
mis me parves paneme?
Poisi siia sillas teeme,
poisi parves paneme;
poisi käe käepuista,
poisi jala jaluspuista.
Sis om kena kerkun kävva,
lugu jala kõrtsi minna.
Kõrdsin jõin ma kõrvikese,
alevide allikese,
poodi lävel pooleruuna,
turu lävel tulipunatse.
Sõitsi Rõngu silla pääle,
Rõngu silda tõrgatu,
aluspalki praksatu,
minu küpar kergatu.
Sinna mina mursi mõõga otsa,
kautsi kuldapa sõrmusse;
sääl ma otse upikale,
sääl ma käie kapikale.
Rõngu näidu minnu näiva,
Rõngu kaasa minnu kaiva:
oles sie meesi meile saassi,
upin meile uinunesi –
suve saisas söömatagi,
talve tandsis kängätägi.
Viis: Morits Petäi (64 a) (EÜS V 141 (20) < Otepää < Kambja khk, Kammeri v – A. Kiiss, 1908), teksti kirjutas üles Villem Vaher (H II 44, 507 (1) < Otepää khk, 1891).
3. TSIA-NAHKA SÕIDI TEEDA
Poiste pilge
Sangaste
Uhke poisi pilge. Uhke poisile
TSIA-NAHKA SÕIDI TEEDA,
kammar karguti obesta.
Mõttel näiu nägemast,
kappu (kabu) kulla kaemast. –
Näiu es tunne nägemas,
kappu kulla kaemas:
„Küppär pään sull seidse saina,
ame ilma arvamada,
kalsa ilma kaemada!”
Kae mõtsa puie pääle,
vaata laane latvu pääle,
kui sa (enne kui) uhke poisi pääle!
Viisi kirjutas üles A.A. Borenius-Lähteenkorva (ERV 2 (6) < Sangaste khk, 1877)(SKS, Lähteenkorva, 302), teksti M. Lepp (H III 10, 573/4 (6) < Sangaste khk, Keeni v, 1889).
4. MII POISI ILO-KÕRKI
Poiste pilge
Sangaste
Kõrkide poiste pilge
MII POISI ILO-KÕRKI,
ilo-kõrgi, ilma-targa –
piip oli suun pilutedu,
piibuvarre varatedu.
Kiik kõrkus kübärite pääl,
vara piibu varre varre pääl.
Uule viltu viina poole,
jala kõvera kõrtsi poole.
Oppen om palja palo pääl,
muda-kõrvi moa pääl.
Viisi kirjutas üles A.A. Borenius Lähteenkorva (ERV 215 (1593) < Sangaste khk, 1877) (SKS, LÄhteenkorva nr 310), teksti Anette Raid (H III 23, 120 (2) < Sangaste khk, 1895).
5. OH MINU VÄIKEST VELLEKESTA
Venna kiitus
Sangaste
OH MINU VÄIKEST VELLEKESTA,
kes tek’ soo surma pääle,
elu heinakaari pääle,
maja marjavarre pääle!
Korge olli Kuramaa kuusi –
korge-ep minu vellekene,
sirge olli Saksamaa saari –
sirge-ep minu vellekene,
mari verrev visnapuunna –
vereväp minu vellekene,
upin om illus uibuenna –
ilusap minu vellekene,
pähi sirge sarapuunna –
sirgeep minu vellekene,
sirgeepi, korgeepi!
Viisi kirjutas üles A.A. Borenius-Lähteenkorva (ERV 2 (11) < Sangaste khk, 1877)(SKS, Lähteenkorva, 301), tekst: Matli Tammemägi (u 80 a) (H II 31, 599 (53) < Otepää < Sangaste khk, Pringi v – J. Tammemägi, 1890).
6. UL´L´U ÄRÄ, UDSUKENE
Venna kiitus
Sangaste
Tore vend
UL´L´U ÄRÄ, UDSUKENE,
kallu, kulla kastekene,
ul´l´u, udsu, uiboede,
kallu, kaste,’ kanepide,
veerü, vesi, visnapuile,
visnapuile vereville,
sarapuile sirge-ille,
tikerpuile teräville,
uibo-ile oosikile!
Tikerpuu teräv aijane –
viel mu veli terävep,
visnapuu verrev aijane –
viel mu veli verevep,
sarapuu sirge aijane –
viel mu veli sirgeep,
kuslapuu korge aijane –
viel mu veli korgeep.
Viis ja tekst: Mari Kirschbaum (Jukatsi Mari) (EÜS VI 206 (62) < Sangaste khk – A. Kiiss, 1909) ja (H II 5, 420/1 (83) < Sangaste khk – Joosep Hurt, 1877).
7. SIIN OM POISI NII KUI PILDI
Meie ja teie poisid
Sangaste
Kosjaminek. Meie ja muude poisid
SIIN OM POISI NII KUI PILDI,
noore mihe nii kui nuku,
lääve naista kosima –
õlu pültü pütikun,
viin lauli laasikun,
kala välkva västrikun,
piibu suun pilutu,
piibu varre vahatu.
Muijal poisi nii kui pulsti,
noore mihe nii kui nuusti,
lääve naista kosima. –
vesi laulja laasikun,
muda pültü pütikun,
konna välkva västrikun,
piibu suun om pigitu,
piibuvarre varatu;
käiva kepiga kerikun,
emissega heinamaal;
puujuurista juusse,
tsea harjastest habene,
lõu-pesä lõõri all,
kurepesä kurku all,
tsiupesa silmi pääl,
konnakulu (kudu?) kukurun.
Viis: Liisa Jõgi (u 50 a, pärit Sangastest) (EÜS V 157 (99) < Otepää khk, Vidrike v < Sangaste – A. Kiiss, 1909 ?), teksti kirjutas üles Anette Raid (H III 23, 119/20 (1) < Sangaste khk, 1895).
8. SÕIDI, SÕIDI, ENNAD-VENNAD
Soome sild
Sangaste
Karjalaul
SÕIDI, SÕIDI, ENNAD-VENNAD,
sõidi üle Siimon’ silla,
Siimon’ silda triksati,
pääpal’ki (alus-pakku) präksäti.
Sinna ma murri mõõga otsa,
kaotesi kuldkübäre,
sääl ma otse urvikulle,
kävve nellä-käpäkulle.
Mõtsi (ma) näidu nägevet,
kabükõse kaevat –
õs näe näidu, õs kae kabu!
Mina lintsi lepistikku,
pagõsigi paijustikku;
lepistikust tõi linalehe,
pajustikust paadi ruuna,
aavistikust (h)aha märä,
kõõvistikust kõrbi ruuna.
Laulnud Marta Kiršbaum (78 a) (Fonograf. rull Nr. 15, 22 VI-5) ja (E 56033 (57) < Sangaste khk, Korijärve k – E. Päss, 1925).
9. JAANIKENE POISIKENE
Oleks. Kaevul kosija. Kalajärv
Kambja
JAANIKENE POISIKENE,
tii mul saksa saanikene –
ma lään maale sõitemaije.
Sõidin Soome silda mööda,
Kuramaa mägesid mööda,
Kuramaa mäed kumasid,
Soome silda nõkutelles,
aluspalki paugatelles.
Viru neidised vaatsid:
„Olles si meesi minule –
hobu iis tal kui si osja,
täkku iis tal kui si tähte,
isi pääle kui si päeva,
kübar pääs kirikukirja,
vöö tal vööle riia-risti.
Kos ta mängatas hobusta –
sinna mäe mängatelles,
kos ta tantsitas hobusta –
sinna tantsitas tamme,
kos ta keerutas hobusta,
sinna keeritas kiriku,
kos ta andis hobul juua,
sinna tekis tiigikene,
kasvis kala järvekene:
kalad kulladsed siissa,
purikil pügalad külles,
säinad saared sellad paksud,
ahven alli laiguline.”
Laulnud Mari Paabu (60 a) (EÜS VII 2717 (29) ja EÜS VII 2666/7 (40) < Kambja khk – stud. P. Tats, 1910).
10. KUI TIE' OLET UHKE' POISI'
Sangaste
Sibulast sild. Uhke poiss kosigu kuningatütar
KUI TIE’ OLET UHKE’ POISI’,
olet Riija raadi-ärrä’,
mis tie’ vaivat vaesid latsi,
iketade imetä latsi –
tooge Riijast raadi naise’,
kosige’ kunigatütre’!
Ei ‘le siibu sinnä minnä,
ormusid sinnä ojuda –
tsirgul siiba’ sinnä minnä,
kalal ormuse’ ojuda.
Teke silla’ sibulist,
silla külle’ küüds´-lavvost,
kon ei ämme ärgä sõrga,
kon ei kasta varsa kapja!
Viis: Mari Kirselbaum (75 a) (EÜS VI 206 (62) < Sangaste khk – A. Kiiss, 1909), tekst: Mari Kirschbaum (Jukatsi Mari, u 35 a) (H II 5, 375 (12) < Sangaste khk – Joosep Hurt, 1877).
11. KUI MA ENNE NOOREMP OLLI
Rõngu
KUI MA ENNE NOOREMP OLLI,
nooremp olli, virgemp olli,
siis ma kirbu kinni võti,
jänessele järgi joosi,
arakule harja aije.
Viis: P. Kurg (EÜS II 13 (32) < Rõngu khk, Aakre v, Pühaste k – P. Kurg hr Bruusi abiga, 1905), teksti kirjutas üles A. Käärik (H IV 8, 794 (24) < Rõngu khk ja v, Savi t, 1896).
12. KUI MIA ENNE NOORI OLLI
Kui ma olin noor
Sangaste
KUI MIA ENNE NOORI OLLI,
noori olli, saari saisi,
siss mina kirbu kinni võttsi,
jänesele järgi jooksi,
arakule harja aie,
varesele vasta võtse,
soe mia suhu siss virutasi,
kahru laante karkutasi,
kulli kodust mia korjasi,
kana otsmast karisti.
Viisi kirjutas üles A.A. Borenius-Lähteenkorva (ERV 215 (1593) < Sangaste khk, 1877), teksti Eduard Oja (H III 30, 617/8 (6) < Sangaste khk, (?) Kuigatsi v, (?) Ädu mõis, 1904).
13 KES SÄÄL KEERO LOOGA LAANEN?
Saan. Tore sõit
Võnnu
KES SÄÄL KEERO LOOGA LAANEN?
Kalevine poisikene.
Mis ta sääl sís tööda tegi?
Suvel tegi suuri saane,
talvel tahots jalossit;
külle-laude kirjotedi,
pera-laude pilutedi,
ede-laude ehitedi.
Vehmre sisse visnapuusta,
looka pääle lodjapuusta.
Tooge siia seda hobest,
kes pole iial ette saanu,
suitse suunna (?) soome kirja,
päitse päha pääva kirja!
Kesse saaniga sõitma lätse?
Kalevine poisikene –
jala all kui jaanilille,
pää oll pääl kui päävalill,
vöö olli vööl kui vikerkaar,
hobu een kui ua-häelme,
esi pääl kui päävatsõõr!
Viisi kirjutasid üles J. ja M. Kärt (EÜS VIII 293 (26) < Võnnu), teksti Jaan Kripson (H II 29, 780 (1) < Võnnu khk, Kurista v, 1889).
14. MELLES NOROS NOORED MEHED?
Hall vilja viinud
Võnnu
MELLES NOROS NOORED MEHED, talgo, talgo,
kurvad kõrgeed kübärad, talgo, talgo?
Tegit oidule orasset, talgo, talgo,
tegit kaarat kalda alla, talgo, talgo,
tegit linad liivakule, talgo, talgo –
vesi võt oidusta orasse, talgo, talgo,
karu sei kaarat kalda alt, talgo, talgo,
liiv võt’ linat liivakult, talgo, talgo.
Selle noros noored mehed, talgo, talgo,
kurvad kõrgeed kübärad, talgo, talgo.
Viis: Liis Mäll (70 a) (ERA III 6, 190 (27) < Võnnu khk, Rasina v, Ülejõe k – K. Leichter, 1931), teksti kirjutas üles H. Mikkel (H II 56, 608 (4) < Võnnu khk, 1895).
15. JÜRI JÜRNA, ÕLLEKURNA
Puhja
Jüri pilge
JÜRI JÜRNA, ÕLLEKURNA,
kuulis ta hobu kusevada,
varsa vetta viskevada,
mõtlis ta õlle oleva!
Jüri Jürna, Juurikukke,
koradite kurikakke!
Teid aija, jättid mulgu,
sigadelle sisse minna,
orikulle otsa lüvva,
põrstele päha põruta. –
Viis: Märt Jänes (EÜS VI 714 (2) < Puhja khk – M. Pehka, 1909), teksti kirjutas üles V. Mõts (H IV 3, 872 (5) < Puhja khk, 1890).
16. KUI MINA ENNE NOORI OLI
Kui ma olin noor
Puhja
KUI MINA ENNE NOORI OLI,
noori oli, sõõri saisi,
siis mina kirbu kinni võtti,
jänesele järgi joosi,
panni parmu kammitsete.
Viis: Mari Pehka (58 a) (EÜS V 550 (8) < Puhja khk – M. Pehka, 1908), teksti kirjutas üles Jaan Loskit (H I 2, 507 (14) < Puhja khk, Suure-Konguta v, 1888).
17. MAGASI MINA, MAGASI
Puhja
Kaasa kadunud. Neiud naervad
MAGASI MINA, MAGASI,
magasi Maari mäella,
sinilillede seana.
õbesille, õlgeille,
kuldaille, kõlkeille.
Seni õde õlmast lännü,
kaasa kõrvalta kadunu:
jälle lännu järve poole,
teeraa ranna poole.
Lätsi perrä otsimaije,
näije sääl neijut kõndivat
lina vai päädä liikuvat.
Milles neiju meida naari,
külätüdruka teoti?
Sellep neiju meida naari,
külätüdruka teoti,
et ei ole sellän siidivesti,
öölen poe pussakita,
jalan saksa saapiida –
neijul sellän siidikleiti,
kukkurinna kuldakammi.
Sellep neiju meida naari,
külätüdruku teoti.
Viis: Mari Sonn (50 a) (EÜS VI 729 (63) < Puhja khk – M. Pehka, 1909), teksti kirjutas üles D. Sell (H I 2, 514 (5) < Puhja khk, Suure-Ulila v, 1888).
18. VIRULASI VIISI-KUUSI
Oma poiste kiitus
Rannu
Tartu mehe suurustamine
VIRULASI VIISI-KUUSI,
ai-rus-sa, ai-rus-sa, ai-rus-sa va-le-ral-lal-la,
harjulasi kaitsi-kolmi,
ai-rus-sa, ai-rus-sa, ai-rus-sa va-le-ral-lal-la,
pane üte paela pääle,
ai-rus-sa, ai-rus-sa, ai-rus-sa va-le-ral-lal-la,
üte keidse pääle,
ai-rus-sa, ai-rus-sa, ai-rus-sa va-le-ral-lal-la,
seo üte sidemega,
ai-rus-sa, ai-rus-sa, ai-rus-sa va-le-ral-lal-la,
sis saab üitsi Tartu miisi,
ai-rus-sa, ai-rus-sa, ai-rus-sa va-le-ral-lal-la,
Tartu miisi, Tamme poissi,
ai-rus-sa, ai-rus-sa, ai-rus-sa va-le-ral-lal-la.
Viis: Ann Tampere (65 a) (ERA III 7, 99 (38) < Rannu khk ja v, Uniküla – H. Tampere, 1933), tekst: Adam Andik (70 a) (EÜS VI 792 (57) < Puhja khk, Ulila v < Rannu khk, Rannu v – M. Pehka ja E. Eisenschmidt, 1909), täiendatud (H I 2, 517 (2) < Rannu khk, Valguta v – J. Kivisaar, 1888).
19. PIJTRE OLL PÄRATU RIKAS (Ote)
Otepää
Tuul puhub Peetri rikkuse ära
PIJTRE OLL PÄRATU RIKAS,
ait oll’ täüsi aganiida,
salv oll’ täüsi sambeliida.
Tulli tuuli Jumalasta,
puhkse tuuti tugevasta,
aie aidast aganiida,
aie salvest sambeliida.
Pijtre perän palleldenna,
kübareta kindeita,
ilma vööta vammuskita.
Viis: Mihkel Kukk (50 a) (EÜS V 147 (51) < Otepää khk, Otepää kirikuvald – A. Kiiss, 1908), teksti kirjutas üles J. Tammemägi (H II 31, 591/2 (41) < Otepää khk, 1890).
20. ME OLE MIHE MÜRGÜ TÜKKI (Ote)
Meie ja teie poisid
Otepää
Meie mehed
ME OLE MIHE MÜRGÜ TÜKKI,
ravva kangesta taotu,
vasesta vällä valatu.
Ei me ooli ommetegi
meeste seltsi minenä,
ega poiste turgu tullen;
meil ei ole kühma külle pääl,
ega nõtigu nõna pääl:
me ole viiekest velitse,
oleme katekest kanatse,
oleme kolmi koolipoisi,
oleme näälä nelläkeste.
Viis: Leena Kuuse (60 a) (EÜS V 153 (78) < Otepää khk, Vastse-Otepää v – A. Kiiss, 1908), teksti kirjutas üles Otto Grossschmidt (H II 31, 351/2 (4) < Otepää khk, 1889).
x
x
21. ME OLEM POISI, ÕIGE POISI (Ote)
Meie ja teie poisid
Otepää
ME OLEM POISI, ÕIGE POISI, või, el-li lee-lu, el-li lel-lu,
käime ulgan kui ubina, või, el-li lee-lu, el-li lel-lu,
silgun-salgun nigu saksa, või, el-li lee-lu, el-li lel-lu:
lüü (löö) ei tutti toobi pääle, või, el-li lee-lu, el-li lel-lu,
hakleile kaala pääle, või, el-li lee-lu, el-li lel-lu.
Egäl üttel üts obene, või, el-li lee-lu, el-li lel-lu,
egäl saal üts sadula, või, el-li lee-lu, el-li lel-lu.
Kui me lääme kalale, või, el-li lee-lu, el-li lel-lu,
õlu meil loppus lootsikussa, või, el-li lee-lu, el-li lel-lu,
vähjä meil välkva västerissa, või, el-li lee-lu, el-li lel-lu,
viin meil pilgub pikerissa, või, el-li lee-lu, el-li lel-lu.
Loodi poisi, londi poisi, või, el-li lee-lu, el-li lel-lu,
käivä ulgan nigu undi, või, el-li lee-lu, el-li lel-lu,
silgun-salgun nigu sandi, või, el-li lee-lu, el-li lel-lu:
käivä kitsega kerikun, või, el-li lee-lu, el-li lel-lu,
emmissega ainamaale, või, el-li lee-lu, el-li lel-lu,
põkaga püha kodasse, või, el-li lee-lu, el-li lel-lu.
(põka – sik)
Viis: Kristine Uibu (67 a) (EÜS V 151 (67) < Otepää khk, Vastse-Otepää v, Ivani t – A. Kiiss, 1908), teksti kirjutas üles Otto Grosschmidt (H II 31, 350 (8) < Otepää khk, 1889).
__Ö ö s e l__ü k s i__
1. EMÄ LÄT ESÄGA MAGAMA
Öösel üksi
Otepää
EMÄ LÄT ESÄGA MAGAMA,
vend lät noore noorikuga –
kellega sis mina vaene?
Vana särk mu sängike,
vana kask mu kaasakene.
Üüi pikk ütsinta maata,
kalg kaasata elada.
Tüki tühä sängi sisse,
lase pal’l’a lavva pääle,
tühja sängi tümpsati
pal’as lauda plaksati.
Käänä suu saina poole,
sääl ma loe lutikit,
sääl ma kirjuta kirpusi.
Sääl ma kirbuga kõneli,
luttigaka leije lusti –
kirp olli kõrki kõnelema,
luttik laiska lusti lüöma
Viis: Morits Petäi (64 a) (EÜS V 141 (20) < Otepää < Kambja khk, Kammeri v – A. Kiiss, 1908), teksti kirjutas üles Villem Vaher (H II 44, 515 (21) < Otepää khk, 1891), täiendatud (H III 21, 827 (3) < Otepää khk – J. Kukrus < Mari Horku, 1895).
2. ÕTTAK TULE ÕNNE KAUDU
Öösel üksi. Kaasa kaugel
Otepää
Õdangu laul
ÕTTAK TULE ÕNNE KAUDU,
vilu villä veere kaudu,
õttak toob õle tareje,
vilu viib meid magamaie,
panep põhku põrmandule,
õlekõrred kõrvustikku,
rahvas pääle paaristikku,
egä kaasa kaalastikku –
egäüts oma omaga.
Kel ei ole kaasa, võtku kassi,
rotti rohukünkaesta,
müttä mulla-mättäesta.
Minu kaasa kaugeella,
viis om väljada vahella,
kuus om kurjada jõgeda,
säidse sooda sitkeeda,
kattessa kalade järve,
kümme külmä lätteeida.
Tuul täl viigu tervisida,
pilved pikkada igada,
taivas tarka meelekesta!
Viis: Mari Räps (59 a) (EÜS V 158 (109) < Otepää khk, Pühajärve (end. Ilmjärve) v. – A Kiiss, 1908), teksti kirjutas üles J. Illak (H II 31, 296/7 (5) < Otepää khk, 1889).
3. ESÄ LÄITS EMÄGA MAGAMA
Öösel üksi
Kambja
ESÄ LÄITS EMÄGA MAGAMA,
veli noore noorikuga –
kellega mina vaene?
Tükse tühja sängi sisse,
tühi säng, ta tümsati,
paljas lauda plaksati.
Võti kirbuga kõnelda,
lutikege lusti lüva –
kirp olli kõrk, es kõnele,
lutik laiska lusti lüva.
Viis: Ann Aamon (60 a) (EÜS VII 2712 (14) < Kanepi khk < Kambja khk – J. Sossi ja P. Tatz, 1910), tekst: Tiiu Plotnik (EÜS V 1211/2 (7) < Kambja khk, Kammeri v – Kusta Käärd, 1908).
4. MUIDU MINA ELAS, MUIDU MINA OLES
Öösel üksi
Rõngu
Muidu elas
MUIDU MINA ELAS, MUIDU MINA OLES –
las tuleb lauba õhtukene,
laubaõhtu, lauluõhtu,
küla kiigel kena õhtu –
Iide läks taadiga magama.
Kellega lään mina vaene?
tükse tühja sängi sisse,
sängi sisse, seina äärde,
käänsin külle – leidsin külma,
käänsin selja – leidsin seina.
Küll olid külmad küllelauad,
ärmatanud äärelauad,
allitanud alus lauad,
seenetanud seina palgid!
Laulnud P. Kurg (EÜS III 35 (16) ja EÜS III, 60 (16) < Rõngu khk, Aakre v, Pühaste k – P. Kurg ja hr. Bruus, 1906).
5. ÕHTU TULEB ÕNNE KAUDU
Öösel üksi. Kaasa kaugel
Rannu
Õhtul
ÕHTU TULEB ÕNNE KAUDU,
videvikku välja kaudu,
õhtu toob õled tubaje,
videvik viib magamaie,
paneb õled põrmandalle,
õlekõrred kõrvustikku,
rahvas peale paaristikku,
iga kaasa kaelastikku,
igaüks oma omaga.
Kel pole kaasa, võtku kassi,
kel pole kassi, võtku rotti –
rotti rohu künkaesta,
mütti mulla mättaesta..
Minu kaasa kaugilla:
viisi väljada vahela,
kuusi kurjada jõgeda,
seitse sooda sitkeeida,
kaheksa kalade järva,
üheksa ülemat järve,
kümme külma järve.
Tuul tal viigu tervisida,
pilved pikkada igada,
taevas tarka meelekesta.
Viis: Ann Minka (EÜS VI 725 (43) < Puhja khk – M. Pehka, 1909), tekst on üles kirjutatud Rannust (E 55584/5 (10)).
6. LASE TULEB LAUBA ÕHTUKENE
Öösel üksi
Rannu
LASE TULEB LAUBA ÕHTUKENE,
pühapäne päevakene,
kallis kaela hakkamine.
Esä läts emäga magama,
vend läts noore noorikuga.
Kellega’s lää mina vaene?
Tüki tühja sängi sisse,
kabista vana kasukat.
Naksi lutikit lugema,
mitu kirpu kirja pääl.
Kääni külle, leisi külmä,
kääni sella, leisi seina,
kõik on külmad külle palgi,
härmätedu äärepalgi,
seenetedu seina palgi.
Eidekene, taadikene,
mes ei võta mulle naista?
Jälle kööberdi külässe,
külä külmäle laole.
Viis: Ell Kurno (80 a, pärit K-Jaanist) (EÜS III 2719 (37) < Rannu khk, Valguta v – P. Tatz, 1910), tekst: Ann Pärler (E,StK 4, 13/14 (9) < Rannu khk, Vehendi (Virtsjärve ääres) – E. Ahas, 1921).
7. KUI TULEP ÕNNIS ÕDAKUKE
Öösel üksi
Puhja
Hoidke poisi eest!
KUI TULEP ÕNNIS ÕDAKUKE,
kui tulep poolpane päivakene,
võtti huiku, võtti hõiku –
hõiku õlma võttijata,
käe pääle käändijatta,
särgisiilu säädijatta,
kaskasiilu kattijatta.
Näiukesed noorukesed,
heitke maha hainde pääle,
käsi peiu kaala pääle –
et ei saa peig liigutata.
Laits om kuri kiigutada!
kukkup kui kägu käenna,
laulurästäs rättikunna,
teotap siidirättiku,
teotap puhta palaja.
Viis: Eeva Vihand (78 a) (EÜS VI 722 (32) < Puhja khk, Kavilda V – M. Pehka, 1909), tekst: Ann Sirel (H IV 3, 822 (6) < Puhja khk – D. Schmidt, 1888).
8.
9.
__N e i u__o o t a b__k o s i l a s t__
1. RÜHI, NÄIU, RUTTA, NÄIU
Otepää
Teed tööd, poiss vaatab
RÜHI, NÄIU, RUTTA, NÄIU,
tee, näiu, tõtta, näiu!
Nüid om näkus näiu töö,
nüid om kokus kulla töö.
Nukast kaesse noore mehe,
kuust (veerust) kõrgepää kübara:
nii om näkus näiu töö,
kui om pindu piima pääl,
kui om roidu ruvva pääl.
Viis: Peeter Treial (62 a ) (EÜS V 148 (53) < Otepää khk, Neeruti v – A. Kiiss, 1908), teksti kirjutas üles K. Veske (H II 29, 700 (24) < Võnnu khk, Ahja v < Otepää khk, Nüpli, 1888).
2. MAGASI MINA, MAGASI
Unenägu
Otepää
Tüdruku unenägu
MAGASI MINA, MAGASI,
magasi Mari mäela,
kruus lilli kotta_alla
(vaa lilli marjula).
Näije unda, emäkene,
mõista see uni minota:
kuslapuu kasvi kottona,
sarapuu sanna lävena,
visnapuu vee veerena.
Tütarlatse linnokese:
kuslapuul kosja tuleva
sarapuula saava saaja,
visnapuula vijas viina.
Viis: Mihkel Kukk (50 a) (EÜS V 147 (51) < Otepää khk, Otepää kirikuvald – A. Kiiss, 1908), teksti kirjutas üles P. Anton (EKS 8° 3, 101/2 (9) < Otepää khk, 1874).
3. MAGASI MINA, MAGASI
Unenägu
Otepää
MAGASI MINA, MAGASI,
magasi ma mari mäel,
(jaani juhi=kaska all),
sini-ninne seanna,
vaha-ninne vaieel,
kenä ninne keskeel.
Näi ma unda maateen:
kuuski kasvi kua lävel,
visnapuu vii veeren,
sarapuu sanna lävel,
tamme kasvi tare lävel.
Tültärlaits, linnukene,
kuusest sulle kosja tuleva,
visnapuusta juvvas viina,
sarapuusta saava saaja,
tammest sulle tantsitasse.
Viis: Mihkel Kukk (50 a) (EÜS V 147 (51) < Otepää khk, Otepää kirikuvald – A. Kiiss, 1908), teksti kirjutas üles J. Birkenbaum (H II 31, 512/3 (13) < Otepää khk, 1889).
4. NÄIJUKENE NOOREKENE
Neiu tahab talupojale
Otepää
NÄIJUKENE NOOREKENE, lillipoo, hellaroo,
talutüttar tuvikene, lillipoo, hellaroo,
kirjupihda peenikene, lillipoo, hellaroo,
kas sa tahat kilterile, lillipoo, hellaroo? –
Mihele taasi mesitse meelega, lillipoo, hellaroo,
poissi kiiru silmäline, lillipoo, hellaroo.
Ei ma taha kilterile, lillipoo, hellaroo:
kilter joosep, pää värisäs, lillipoo, hellaroo,
karmani kargase katsipidi, lillipoo, hellaroo,
püksi püiglit sõõruva, lillipoo, hellaroo.
Näjukene noorekene, lillipoo, hellaroo,
talutüttar tuvikene, lillipoo, hellaroo,
kirjupihda peenikene, lillipoo, hellaroo,
kas sa tahat mölderile, lillipoo, hellaroo? –
Mihele taasi mesitse meelega, lillipoo, hellaroo,
poissi kiiru silmäline, lillipoo, hellaroo.
Ei ma taha mölderile, lillipoo, hellaroo:
möldril kivi mürisäse, lillipoo, hellaroo,
kos ta varre kõrisase, lillipoo, hellaroo,
tolm tii silma segätses, lillipoo, hellaroo.
Talutüttar tuvikene, lillipoo, hellaroo,
kirjupihda peenikene, lillipoo, hellaroo,
kas sa tahat talupojale, lillipoo, hellaroo? –
Mihele taasi mesitse meelega, lillipoo, hellaroo,
poissi kiiru silmäline, lillipoo, hellaroo.
Jah, mina taha talupojale, lillipoo, hellaroo –
talupoiga tüüle tarkka, lillipoo, hellaroo,
tüüle tarkka, maale märkkä, lillipoo, hellaroo.
Viis: Mihkel Käärd (EÜS V 144 (34) < Otepää khk – A. Kiiss, 1908), teksti kirjutas üles Joosep Silde (H III 22, 51/2 (2) < Otepää khk, Palupera (< Arula), 1894).
5. TSÕTSIKENE LINNUKENE
Saksa asemel sandile
Otepää
TSÕTSIKENE LINNUKENE,
oodit kui ubinakesta,
tahit kui tamme tõhvakesta –
peräst tull’ orik orusta,
märikahru mättäesta,
siilu sammelde siästa.
And ta suuda, salvse huule,
and ta kätta, käändsa sõrme,
silit pääda, pistse silmä:
see sinu sille silmi-udsu,
seo sinu kallis kaala-kraagi,
seo sinu kuku kuldasõrmus!
Viis: Kusta Ilves (67 a) (EÜS V 149 (61) < Otepää khk, Vastse-Otepää v – A. Kiiss, 1908), teksti kirjutas üles J. Tammemägi (H II 31, 598 (51) < Otepää khk, 1890).
6. ÄRÄ SA IKKU ILUSALE
Hoiatus ilusa mehe eest
Otepää
Ärä sa ikku ilusale
ÄRÄ SA IKKU ILUSALE,
ärä sa puhku punasele –
illus miis ihu süüjä,
verrev miis vere juuja.
Mine sa musta mehele,
tinnele Toomale:
must miis om moodusamp,
tinne Toomas tulusamp.
Ärä sa sedä pahas pangu,
pahas pangu vihas võtku:
mõtsan om jo mõnda puid,
kõverit ja õkvu,
laulul om ka mõnda sõnu,
kõverit ja õkvu.
Viis: Emilie Birkenbaum (45 a) (EÜS V 157 (100) < Otepää khk, Ilmjärve v – A. Kiiss, 1908), teksti kirjutas üles J. Birkenbaum (H II 31, 510 (6) < Otepää khk, 1889).
7. ISE KÄSK´ ÖÜDSIN KÄVVÄ
Sangaste
Hoiatus metsapulma eest
ISE KÄSK´ ÖÜDSIN KÄVVÄ,
ime öüdsista tõreli:
„Maka’ koton, marjakene,
suigu’, suvi-linnukene! –
Öüdsin pia petetäs,
kavalusi kannetas –
öüdsin petvä pikä’ poisi’,
kandva korge’ kübärä’.
Ennemb petku peenü liiva’,
katku karradse’ kerigo’!
Tütärlatsi linnukene,
madaliku marjakene –
är’ sa mõtsast mehele mingu,
karja manta kaupa teku!
susi istus kirstu otsa,
kats´ kitse kaasiken,
viis pulli vedämen. –
Mine kotosta mihele,
viä viina’ kelderede,
kanna viina’ kamberede –
veli istus kirstu otsa,
kats’ naist kaasiken,
viis poisi vedämen!”
Mino veli maani’ tarka,
pand’ püssü purdes,
kuuse ossa ori-puus,
üle saat´ saaja ulga,
üle kats´ kaasiket,
üle viis vedäjat.
Viisi kirjutas üles A.A. Borenius-Lähteenkorva (ERV 156 (1160) < Sangaste khk, 1877)(SKS Lähteenkorva nr 239), tekst: Kadri Susi (u 60 a) (H II 5, 429/30 (97) < Sangaste khk – Joosep Hurt, 1877).
8. KES TAHT KEHVÄLE MINNÄ
Sangaste
Kehvale mehele. Sulasele
KES TAHT KEHVÄLE MINNÄ,
kua astu alvembõle?
Ma peä kehväle mineme,
ma peä astma alvembõle.
Ma kua kehvä kinde’eida,
umble alva amme’eida. –
Kehvä kinda /saa(va)/ kireve,
alva amme /saa(va)/ iluse.
Laulnud Marta Kiršbaum (78 a) (Fonograf. rull Nr. 1, III, 16 VI-5) ja (E 56017 (24) < Sangaste khk, Korijärve – E. Päss, 1925).
9. TALUTÜTÄR TAIMEKÕNE
Neiu tahab talupojale
Sangaste
Talupojale
TALUTÜTÄR TAIMEKÕNE,
perepiiga linnukõne,
korjas maasta maasikida,
ligi maada linnukida;
sõrme täis t’al sõrmussid,
käe kulla rõngasid,
kulda-kanni täl käenna.
õpe-pikeri peoanna.
Manu aie mõtsamees,
kargutalli kalamees.
„Mis meesi sina olet?”
„Mina meesi, mõtsameesi.”
Ei ma’i lää mõtsamihele:
mõts lahk pal´l´u rõiviida.
„Mis meesi sina olet?”
„Mina meesi, kalameesi.”
Ei ma’i lää kalamihele:
kalamees lät kalale,
sälgä pandas surma särki,
kaala pandas kalmu rätti,
pähä pand mure kübärä. –
Ma lää maa künnäjalle,
Anu lätt adra kannajalle,
Liis lätt liiva pöörajalle.
Viisi kirjutas üles M. Kampmann (EÜS I 18 (9) < Sangaste khk, Tõlliste v, 1889), teksti P. J. Tamm (?) (H II 30, 909/10 (6) < Rõngu khk < Sangaste khk, Tõlliste v, 1889).
10. NÄIOKESE' NOOREKESE
Neiu tahab talupojale
Sangaste
NÄIOKESE’ NOOREKESE’
kabokese käpekese’,
är’ tie’ ikku ilosile,
är’ tie’ puhku punatsile –
illus´ mies ihu süöja,
verrev mies vere juoja,
kaunis karva-kaotaja.
Ma lää mustale mihele,
tineelle Toomalle –
must ol´l´ meesi moodusep,
tinne Toomas´ tulusep.
Ma lää maa-künnijälle,
musta mulla pöörijalle,
kiä püörd ala aina poole,
pääle musta mulla poole.
Viis: Liisa Jõgi (u 50 a) (EÜS V 157 (98) < Otepää khk, Vidrike v < pärit Sangastest – A. Kiiss, 1909 ?), tekst: Kadri Susi (u 60 a) (H II 5, 441/2 (109) < Sangaste khk – Joosep Hurt, 1877).
11. MAGASI MA MARJAMÄELLA
Unenägu
Sangaste
MAGASI MA MARJAMÄELLA
sine-ninni seanna,
vaha-ninni vaiheella.
Näie ma unda maantana,
tõista üles tõusteenna. –
Üits ol haaba aida manna,
tõne saare sanna manna,
kolmas kuuse kua manna.
kuslap oll’ meil kua lävel,
tamm meil kasvi tare lävel,
kõju kasvi kõlkse lävel,
visnapuu vee veere pääl,
sarapuuda sanna lävel,
haavapuuda aida lävel.
„Emakene memmekene,
mõista ära minu uni,
mis ma näie maatenna!”
„Tütarlatse linnukene:
kuslapuusta tuvvas kosja,
visnapuusta tuvvas viina,
sarapuusta saava saja,
kõjust saa kõlksen kõndimista,
tammest taren tandsimista,
haavast aidan ehtimista. –
Siiä saava suure saja,
suure saja pikä pulma!”
Tütarlatse linnukene
sinust saa sulase naine,
orjapoisse osjakene.
Seo ei ole minu süüdü –
seo om vana naise süüdü,
keä vei sanna vihtumaie,
säält tõi usse tuulumaie.
Sis vei orja (v)ooteele,
palgapoisse palajile. –
Selle saa sinust sulase naine,
orjapoisse osjakene.
Suur olgu sulase naine,
paks vai palgapoisse naine,
keä jõud sängü sällan kanda –
ait täl sällan, taba kaalan,
võtma rihma rinna een.
Viisi kirjutas üles J. Tamm (H II 59, 818 (13) < Sangaste khk, 1909), tekst: Matli Tammemägi (u 80 a) (H II 31, 576/7 (29) < Otepää < Sangaste, Pringi v. – J. Tammemägi, 1890), täiendatud (ERM 144, 26 (38) < Sangaste khk, Tõlliste v, Uniküla, Kaasiku t – August Karu < Ann Potsepp (66 a), 1920).
12. KUULI KOTUN MA KOLINA
Müüdud neiu
Sangaste
KUULI KOTUN MA KOLINA,
esa majan ma madsina.
Mes sääl kottun kolises? –
Kottun müüdi neidusita,
kaubeldi kodukanuje.
Emakene, ennekene,
esakene, taadikene,
enne müünu mürgi tüki,
kaubelnu kalevi paki,
enne kui müüsit tüterida,
kaubelit kodu kanuda!
Annit halvale rahale,
korjatule kopikule;
enne sai neiu kopikule,
kabu katele rahale –
nüüd ei sa saa rahale,
tuhandile tukandile,
korjatule kopikule. –
Nüüd anna sada sangatud,
tõise sada sangamata,
anna kuus kullatud,
tõise kuus kuldamata.
anna viis vitsatud,
tõise viis vitsamata.
Viis: Liisa Jõgi (u 50 a, pärit Sangastest) (EÜS V 157 (98) < Otepää khk, Vidrike v < Sangaste – A. Kiiss, 1909 ?), teksti kirjutas üles Peeter Roose (H I 2, 554 (6) < Sangaste khk, 1888).
13. LÄÄME KODU KULLETENNA
Müüdud neiu
Sangaste
Ära müü möldrile. Kosjad kodus
LÄÄME KODU KULLETENNA,
mi’ kumin mede koduna,
lagin velle lavva pääl,
põgin velle põrmandul?
Kodun müvvas tüteriida,
kaubeldes emakanuje,
antas halvale rahale,
kulunuile kopikiile!
Emakene ennekene,
enne müinu müiri tüki,
kaubelnu kalevi paagi,
enne kui müisid tüteriida,
annid halvale rahale,
kulunuile kopikile.
Emakene ennekene,
ära mu müvva mölderele,
kaubelde ei kangurelle –
möldrel kivi mürisese,
kangrul kera kõrisese!
Ära müvva rikaelle,
rikaelle, rahatselle –
rikas tėėb minust regehe,
rahaline rattaiida!
Ära mu müvva valgelle ,
ära mu müvva sirgelle,
kaubelde ei kõrkielle –
kõrgil o kõva rusiku
süa om suuri sirgeelle
valge mėės vere valaja.
Müi mu suisa sulaselle,
tahat või talumehelle.
Viisi kirjutas üles A. Kiiss (EÜS VI 207 (68) < Sangaste khk, 1909), teksti J. Tamm (H II 59, 796 (39) < Sangaste khk, Tõlliste v < R. T., 1898).
14. SIIN OM HULKU NÄIDESSIIDA
Sangaste
SIIN OM HULKU NÄIDESSIIDA,
mõni rinda mõrseijda,
ära om viidu hää poisi –
viksi viidu Venemaale,
punapõse Poolamaale.
Ootage, näiu noore,
ootage, kannatage,
ootke ütessä suveda,
viitke viisi hainaaiga,
kümme külma talvekesta –
sis tulep mihe teil sõasta,
poisi noore Poolamaalta,
kaasa värvatu väesta.
Sis viiäs näiu sinna maale,
kon nee näiu tööd ei tee,
kaas ei kua kangejida. –
Kon see nirgi niidu niidi,
kon nee põdra põllu põimi,
kon nee kärbi käänva koo,
kon nee käiva känga laani,
veerva vikersuka laani.
Mis om siin jo neoki poisi –
esi omma musta kui nee muti,
esi kurja kui nee konna,
esi ropu kui nee roti,
käiva kitsega kerikun,
emmüsega heinamaale.
Viisi kirjutas üles A. Kiiss (EÜS VI 207 (68) < Sangaste khk, 1909), tekst: Matli Tammemägi (sünd. Vaher, pärit Sangastest) (H II 31, 607/8 (72) < Otepää khk – J. Tammemägi < Sangaste khk, Pringi v, Kuikatsi (MT on 20. a. eest Otepää khk Arulasse elama asunud), 1890) (Salme Vijand, 20. XII. 27).
15. SENI KULDSÕ ISE KODU
Sangaste
Seni kodu kuulus, kui tütar majas.
SENI KULDSÕ ESE KODU,
seni ausa ise (vist isa?) aija,
kui om tütteri kottuna,
sinepõlli põrmandulõ,
udsuhamõ aija pääl.
Saisi mustes (musta) meil murulõ,
saisi halli akenilõ –
vijäs tüttäri kottust:
jääs kurjas ise kodu,
jääs halvas ise maja.
Viis: Jaan Libert (71 a) (EÜS VI 212 (96) < Sangaste khk, Keeni v – A. Kiiss, 1909), tekst: Liis Vaher (EÜS VI 338/9 (24) < Sangaste khk ja v, Kösti t. – A. Kiiss, A. Mõttus ja J. Sossi, 1909).
16. MÄE-MIKU MEIDA PETTI
Sangaste
Neiu tahab saksale
MÄE-MIKU MEIDA PETTI,
Ala-Antsu augutelli;
meist ei saa ju Antsul asja,
Mäe- Miku mõrsijada. –
Meist saa mõni mõisanainõ,
katõ mõisa karjanainõ,
poodipoisi pruudikõnõ,
lihuniku linnukõnõ.
Laulnud Helene Novek (s Villemson, s 1879) (ERA II 271, 330/1 (9) ja ERA II 271, 326/7 (3) < Sangaste khk, Kuigatsi v < Urvaste – Ilmar Novek, 1940).
17. NEITSIKENE NOOREKENE
Neiu tahab talupojale
Kambja
NEITSIKENE NOOREKENE, kuku, kuku, kuku,
kirjupihta peenikene, kuku, kuku, kuku,
talutüttar tuvikene, kuku, kuku, kuku –
kellele sina tahasid, kuku, kuku, kuku?
Kas tahat meistele meelile, kuku, kuku, kuku,
poistele talitsile silmile, kuku, kuku, kuku?
Kas sa tahat mölderille, kuku, kuku, kuku?
Ei mina taha mölderille, kuku, kuku, kuku –
möldrel kivi müriseva, kuku, kuku, kuku,
kistavarre käriseva, kuku, kuku, kuku,
tolm tiip silma segatses, kuku, kuku, kuku.
Neitsikene noorekene, kuku, kuku, kuku,
kirjupihta peenikene, kuku, kuku, kuku,
talutüttar tuvikene, kuku, kuku, kuku –
kellele sina tahasid, kuku, kuku, kuku?
Kas sina tahat kangurile, kuku, kuku, kuku?
Ei mina taha kangurile, kuku, kuku, kuku –
kangrul kera kõriseva, kuku, kuku, kuku,
kistavarre käriseva, kuku, kuku, kuku.
Neitsikene noorekene, kuku, kuku, kuku,
kirjupihta peenikene, kuku, kuku, kuku,
talutüttar tuvikene, kuku, kuku, kuku –
kellele sina tahasid, kuku, kuku, kuku?
Kas sa tahat junkurulle, kuku, kuku, kuku?
Ei mina taha junkurulle, kuku, kuku, kuku –
junkru joosep, pää värisep, kuku, kuku, kuku,
karman kargab katsipäidi, kuku, kuku, kuku,
püksi püüdlit sõgluva, kuku, kuku, kuku.
Neitsikene noorekene, kuku, kuku, kuku,
kirjupihta peenikene, kuku, kuku, kuku,
talutüttar tuvikene, kuku, kuku, kuku –
kellele sina tahasid, kuku, kuku, kuku?
Kas tahad talupojale, kuku, kuku, kuku?
Jah mina taha talupoiga, kuku, kuku, kuku –
talupoig om tööle tarka, kuku, kuku, kuku,
tööle tarka, maale märka, kuku, kuku, kuku.
Viis: Sok(k) (EÜS II 18 (60) < Kambja khk – (P. Kurg ja) hr. Bruus, 1905), tekst: Tiina Plotnik (64 a) (EÜS VII 2653 (20) < Kambja khk, Kambja v < Vana-Kuuste v – J. Sossi, 1910).
18. OI TÜTTAR KENA LINNUKE
Kambja
Õpetus tütrele
OI TÜTTAR KENA LINNUKE,
mesi memme marjuke,
ole noppe nurme pääl,
väle võõra välja pääl –
siis kül nägevah nälah koogih,
panva tähele pulman koogih:
„Oles see kana mulle saasse,
uppin mulle unetusi –
sis mina oijas peo pääl,
kannas kaabu veere pääl!”
Viis: Peeter Fuchs (40 a) (EÜS V 142 (28) < Kambja khk, Vana-Prangli v – A. Kiiss, 1908), tekst: Mari Karneol (60 a) (EÜS VII 2657 (28) < Kambja khk ja v, Hurda t – J. Sossi, 1910).
19. OLES MIND LOOTU LAULIJASA
Neiu tahab talupojale
Kambja
Naine tuleb põllumehele
OLES MIND LOOTU LAULIJASA,
laulusida laskijasa,
me laulasi, maa värises,
mere veere vitsikusse,
mere põhja põrmandusse,
mere ääre häkitusse. –
Mind on lootu kündijas,
kündijas ja külvijas,
seemnevilja viskijas,
musta mulla pöörijas
ja halli liiva harijas.
Pääle pöörin musta mulla,
alla kündse halja haina.
Tei ma Riiani rügida,
ette Riia ernesida,
taga Riia tatrasida.
Kui me käve kirikussa,
kui me lasime laadateele,
erne meil een ehitas(se),
tatar meil taga tantsi(tele)b.
Siis tuleb neiu naaratelles –
siis tuleb neiu nabra tõttu,
Else erne-sarra tõttu.
Viis: Ann Aamon (60 a) (EÜS VII 2712 (14) < Kanepi khk < Kambja khk – J. Sossi ja P. Tatz, 1910), tekst (H III 21, 533/4 (2) < Kambja – S. Je…?, 1894).
20. OLES TIIAS, OLES TIIAS MINU PEIU
Rõngu
1.
2.
Kui peiu teaks, viiks mind ära
OLES TIIAS, OLES TIIAS MINU PEIU,
kavatsesse, kavatsesse minu kaasa,
saadas perra, saadas perra siidi tõlla,
viis mu ära, viis mu ära sinna maale,
kos mind kullas, kos mind kullas kutsutakse,
hõbedasse, hõbedasse hõigatakse!
Viisid: P. Kurg (EÜS II 12 (28) ja EÜS III 33 (7) < Rõngu khk, Aakre v, Pühaste k – P. Kurg hr Bruusi abiga, 1905, 1906), teksti kirjutas üles Andres Käärik (E 18163 (13) < Rõngu khk, 1894) = identne H IV 8, 781 (19) < Rõngu khk, 1896).
21. EI MA TAHA TALUMEESTA
Rõngu
Ei taha talupojale
EI MA TAHA TALUMEESTA,
ega salli saksa meesta –
ma tahan tarka talli-Antsu!
Ants on virka eina niitma:
ta lööb einad upakille,
ristikeinad ripakille,
kasteeinad külili,
soepulstid siruli,
küparlilled kõhuli,
kullerkupud kummali,
sinilillid selili.
Viis ja tekst P. Kurg (EÜS II 22 (79) < Rõngu khk, Aakre v, Pühaste k – P. Kurg hr Bruusi abiga, 1905) ja EÜS III 61 (17) – P. Kurg, 1906).
22. MES O´LLI VAESE LATSE PALK?
Metsast mehele
Rannu
Pulmad metsas
MES O´LLI VAESE LATSE PALK?
Mõtsast viidi ta mehele,
kannu otsast kaasa manu.
kõik puu olli pulma rahvas,
kase valge kaasanaese,
lepälehe leeme livva,
põllu pennär istepinki,
sööt oli suuri sööma lauda.
U´nt o´lli pulma oldermanni,
jänes vilkas peiupoissi,
karu kallis sõiduruuna.
Tähend.: Sellel laulul puudub vistist lõpe-ots.
Viis: Eduard Kärp (65 a) (ERA II 186, 430 (7) < Rannu khk ja v, Sangla k < Neemisküla, Kärba talu, 1938), teksti kirjutas üles J. Kivisaar (H I 2, 517 (3) < Rannu khk, Valguta v, 1888).
23. MAGASI MINA, MAGASI
Unenägu
Rannu
MAGASI MINA, MAGASI,
magasi mina Maret-mäel,
sinilillede seana,
vahalillede vaieella,
kõllalilled kõrvaalla,
pääsusilma päitse alla,
pujupuhmas puusa alla.
Näie und maaten –
visnapuu olli väraten,
kuslapuu oli koa lävel,
sarapuu olli sanna lävel.
Visnapuust mull joodi viina,
kuslapuust mull käisid kosjad,
sarapuust mull saiva saaja.
Viis: Eduard Kärp (65 a) (ERA II 186, 429 (2) < Rannu khk ja v, Sangla k < Neemisküla, Kärba talu, 1938), teksti kirjutas üles August Tattar (H II 30, 539 (2) < Rannu khk, Valguta v, Ranna k, 1889).
24. MUL OLLI ÜTSI UIBUKESTA
Kolm õuna
Rannu
MUL OLLI ÜTSI UIBUKESTA,
uibun kolmi ossakesta,
ossan kolmi õunakesta.
Üts olli õuna hõpekirja,
tõise olli õuna vaskikirja,
kolmas olli õuna kuldakirja.
Mis olli õuna hõpekirja,
selle mina pistin emä peiju,
mis olli õuna vaskikirja,
selle mina pistsin taadi peiju,
mis olli õuna kuldakirja,
selle mina pistsin henda peiju –
sellega petsin noore peiu.
Petsin peiu pengi pääle,
esi varjusta vaatassin:
kas om meesi meeleline,
abikaasa armuline?
Küll om meesi meeleline,
abikaasa armuline –
küll olli keelta, küll olli meelta!
Viis: Kadri Sütt (EÜS VI 726 (50) < Puhja – M. Pehka, 1909), tekst Liis Lamberg (69 a) (EÜS VI 303/5 (13) < Rõngu khk, Rõngu v < Rannu khk – A. Mõttus ja J. Sossi, 1909), täiendatud (H III 10, 100/1 (5) < Rannu khk – H. Raag, 1889).
25. LINA KAKKEN LIKES SAIE
Kolm õuna
Rannu
Kosjad
LINA KAKKEN LIKES SAIE,
lätsi kodu kuivatama. (1)
Kes mull tii pääl vasta tu´lli?
Emä mull tii pääl vasta tu´lli:
„Tule kodu, tütrekene,
sull om kottu kolmi kosja!”
Mina kodu joosteenna.
Sääl o´lli pa´llu saabasjalgu,
küllält külä kübärpäida:
es ole minu meelelista,
ei ka minu taolista.
Kaie mina taade (?) poole:
üits o´lli minu meeleline.
Esäl o´lli aian uibu,
uibul olli kolmi ossa,
egäl ossal esi õuna:
üits olli vana vaske-kirjä,
tõine õige õbe-kirja,
kolmas kuhalt’ kulda-kirjä
Üte mina pisti äiä pihku,
tõise pisti ämmä pihku,
kolmandama peiu pihku –
vaske-kirjä äiä pihku,
õbe-kirjä ämmä pihku,
kulda-kirjä peiu pihku.
Too oll minu meeleline.
(1)i ja e vahepeal
Viis: Eduard Kärp (65 a) (ERA II 186, 429 (1) < Rannu khk ja v, Sangla k < Neemisküla, Kärba talu, 1938), teksti kirjutas üles J. Kivisaar (H I 2, 517 (1) < Rannu khk, Valguta v, 1888).
26. SEENIP MO ISA ISANDA
Rannu
Seni kui tütred kodu
SEENIP MO ISA ISANDA,
seenip mo ema emanda,
pojad pooled noored härrad,
seeni kui tüterid kodussa,
tanu tahtijad toassa,
põllelised põrmandulla,
rätikandjat kammeris;
seeni õues õllesooned,
väravasse viinasooned,
kaio ääres kaljasooned.
Viidi tüterid kodusta –
tuba jäi tühjas tütterista,
ait jäi arvas riietesta,
laut jäi tühjas lammastesta,
lõpsid õuest õllesooned,
väravista viinasooned,
kajo äärest kaljasooned.
Kõik jäid nurgad nuttemaie,
istmed igatsemaie,
astmed halatsemaie.
Pengid nutsid peenikesta,
toa nurgad noorukesta,
istmed ilusakesta.
Lehmad nutsid lüpsijada,
talled nutsid tallitajad,
härjad heada jootiada.
Viis: Karl Kink (70 a) (ERA III 7, 303 (17a) < Rannu khk ja v, Verevi k – G. Laugaste, 1936), teksti kirjutas üles H. Raag (H III 10, 118/9 (22) < Rannu khk, 1889).
27. MEHELE MINNA MA TAHASSI
Neiu tahab talupojale
Võnnu
Talu tütar!
MEHELE MINNA MA TAHASSI –
mehele mesitse meelele,
poisile tulitse silmale.
Neitsikene noorekene,
kirjupihta peenikene,
talutütar tuvikene,
kellele sina tahassi –
kas sa tahad kangurille?
Ei ma taha kangurille –
kanguri kera kõriseb.
Neitsikene noorekene,
kirjupihta peenikene,
talutütar tuvikene,
kellele sina tahassi –
kas sa tahad mölderille?
Ei ma taha mölderille –
mölderi kivi mürisevad,
vistavarre värisevad;
tolm teeb silma segases.
Neitsikene noorekene,
kirjupihta peenikene,
talutütar tuvikene,
kellele sina tahassi –
kas sa tahad jungurille?
Ei ma taha jungurille –
junkur jooseb, pää väriseb,
karman kargab katsipidi,
püksi püüdlid sõgluva.
Neitsikene noorekene,
kirjupihta peenikene,
talutütar tuvikene,
kellele sina tahassi –
kas tahad talupoeale?
Jah, ma taha talupoeal,
maamehele madalal –
talupoeg om tööle tarka
tööle tarka, maale märksa.
Viis: Juhan Luik (80 a) (ERA III 6, 188 (21) < Võnnu khk, Kastre-Võnnu v, vstm – K. Leichter, 1931), teksti kirjutas üles Karl Veske (H II 29, 697/8 (22) < Võnnu khk, Ahja v, 1888).
28. MES OLLI VAESE LATSE PALK?
Metsast mehele
Puhja
x
Pulmad metsas
MES OLLI VAESE LATSE PALK?
Mõtsast viidi ta mehele,
kase ladvast kaasa juure.
kannu otsast kaasa manu.
puije otsast poisi juure.
Sööt oli suuri söömalauda,
lepälehe leemelivva,
põllupennär istepinki;
karu olli kallis sõiduruuna,
unt olli pulma oldermanni,
jänes vilkas (virka) peiupoissi,
kase olli valge kaasanaese.
teksti kirjutas üles D. Sell (H I 2, 513 (1) < Puhja khk, Suure-Ulila v, 1888), täiendatud (H I 2, 517 (3) < Rannu khk, Valguta v – J. Kivisaar ja J.Tattar, 1888).
30. EMAKENE, MEMMEKENE
Unenägu
Puhja
Tütre unenägu
EMAKENE, joodu, MEMMEKENE, joodu,
oi, leeli, memmekene, joo,
mõista see uni, joodu, minusta, joodu,
oi, leeli, minusta, joo:
kuus oli meie, joodu, kooba lävel, joodu,
oi, leeli, kooba lävel, joo,
kask oli meie, joodu, kaevu lävel, joodu,
oi, leeli, kaevu lävel, joo,
pihlik meie, joodu, pendre veeren, joodu,
oi, leeli, pendre veeren, joo.
Oh sina ullu, joodu, tüttart noori, joodu,
oi, leeli, tüttart noori, joo,
kuusest om jo, joodu, kosilasi, joodu,
oi, leeli, kosilasi, joo,
pihlik pikka, joodu, peiupoisi, joodu,
oi, leeli, peiupoisi, joo,
kask om valge, joodu, kaasanaine, joodu,
oi, leeli, kaasanaine, joo,
kaasanaene, joodu, kaasiknaene, joodu,
oi, leeli, kaasiknaene, joo.
Siis tuleb peiu, joodu, ilusamba, joodu,
oi, leeli, ilusamba, joo,
sõnast kõige, joodu, ladusamba, joodu,
oi, leeli, ladusamba, joo,
see viib kitsega, joodu, kerikule, joodu,
oi, leeli, kerikule, joo,
ematse siaga, joodu, hainamaale, joodu,
oi, leeli, hainamaale, joo!
Viis: Kadri Sütt (75 a ) (EÜS VI 727 (56) < Puhja khk – M Pehka, 1909), teksti kirjutas üles Jaan Loskit (H I 2, 505 (1) < Puhja khk, Suure-Konguta v, 1888).
31. LÄKE ÜLES MÄKI PÄÄLE
Kolm õuna
Sangaste
Õunapuu
LÄKE ÜLES MÄKI PÄÄLE,
korgeile kotusile!
Mis säält mäest alla paistu?
Meri mäelt alla paistu.
Mis sääl mere keskel olli?
Uibo mere keskeennä.
Mitu ossa uiboona?
Kolmi ossa uiboonna:
üts ol´l´ miele mititu,
tõine vaale (vahale) valetu,
kolmas kulda kirjotu.
Miä ol´l´ miele mititu,
tuo anni ma imele,
miä ol´l´ vaale valetu,
tuo anni ma isäle,
miä olli kulda kirjotetu,
tuo anni ma pei’ole.
Viisi kirjutas üles A.A. Borenius-Lähteenkorva (ERV 2 (11) < Sangaste khk, 1877)(SKS, Lähteenkorva, 301), teksti Joosep Hurt (H II 5, 573/4 (256) < Sangaste khk , 1877).
32. ALT MA SÕIDI ALU LINNA (Rõn)
Kolm õuna
Rõngu
ALT MA SÕIDI ALU LINNA,
pealt maa keisri kiriku.
Ohja putteva uibuessa,
päitse jäiva marjapuuse.
Kelle ma kutse pästemaie,
ohje valla arutama?
Kutse kuuda kumerigu,
palsi päeva pärligesta.
Kuu es kuule kutsumista,
päev hella pallemista.
Tullin isi tõllasta,
kuldarõivaste kohalta,
vaskirõivaste vahelta,
hõberõivaste õhelta,
ohje valla arutama,
päitsid valla võttemaie.
Mis ma leisin uibuesta?
leisin kullasta ubina:
päeva poolt oli punane,
ao poolt oli hallikene (?).
Selle ma pitsidi peose,
selle ma kääni käissesse,
sellega petti peiu noore,
kaie kaasa kombeida:
kas on hulpi vai on halpi,
kas on viinasta vihane. –
Ole ei halp,i ole ei halpi,
ole ei viinasta vihane –
ta oli ikkosta punane,
silma veest ta vereva.
Laulnud K. Orlov (EÜS VII 64 (5) ja EÜS VII, 78/80 (5) < Rõngu khk, Aakre v, Pühaste k – P. Kurg tütre Linda abiga, 1909).
__T u l e __m u l l e__
1. ANNEKENE, ÕNNEKENE
Tule mulle
Otepää
Peijo kahitsemine ja pruudi vastus
ANNEKENE, joo-eda, ÕNNEKENE, joo-eda,
ui-lui-lee, õnnekene, joo,
oles sa mullu, joo-eda, mulle tulnu, joo-eda,
ui-lui-lee, mulle tulnu, joo,
toona mulle, joo-eda, tõotanu, joo-eda,
ui-lui-lee, mulle tulnu, joo,
ma oles so padjole, joo-eda, pannu, joo-eda,
ui-lui-lee, pannu, joo,
siidisängi, joo-eda, hengämaije, joo-eda,
ui-lui-lee, hengämaije, joo.
Ei lää, ei lää, joo-eda, peijokene, joo-eda,
ui-lui-lee, peijokene, joo,
sul om lätte, joo-eda, läve alla, joo-eda,
ui-lui-lee, läve alla, joo,
kajo kambere, joo-eda, nukkana, joo-eda,
ui-lui-lee, nukkana, joo,
sääl ma kasta, joo-eda, karda-känga, joo-eda,
ui-lui-lee, karda-känga, joo,
riku Rija, joo-eda, põlleda, joo-eda,
ui-lui-lee, põlleda, joo,
pooda poodi, joo-eda, undrukuda, joo-eda,
ui-lui-lee, undrukuda, joo.
Kae tõista, joo-eda, noorekeista, joo-eda,
ui-lui-lee, noorekeista, joo,
sis võit kukkeni, joo-eda, kõnelda, joo-eda,
ui-lui-lee, kõnelda, joo,
valgeheeni, joo-eda, vallatada, joo-eda,
ui-lui-lee, vallatada, joo,
kui lääb sängi, joo-eda, sis loat mängo, joo-eda,
ui-lui-lee, sis loat mängo, joo,
lina liikva, joo-eda, padja paukva, joo-eda,
ui-lui-lee, padja paukva, joo,
õle kotina, joo-eda, kohava, joo-eda,
ui-lui-lee, kohava, joo.
Viis: perenaine Üts (45 a) (EÜS V 139 (14) < Otepää khk, Neeruti v – A. Kiiss, 1908), teksti kirjutas üles Peter Anton (koolmeister) (EKS 8° 3, 99/100 (7) < Otepää kirikuvald, 1874).
2. NÄIUKENE NOOREKENE
Oleks mullu tulnud
Otepää
NÄIUKENE, jo-eda, NOOREKENE, jo-eda,
ui-lui lee, noorekene, joo,
oles sa mullu, jo-eda, mulle tullu, jo-eda,
ui-lui lee, mulle tullu, joo,
tunamullu, jo-eda, tõotanud, jo-eda,
ui-lui lee, tõotanud, joo,
ma oles ammu, jo-eda, aeda tennu, jo-eda,
ui-lui lee, aeda tennu, joo,
aeda tennu, jo-eda, aniluista, jo-eda,
ui-lui lee, aniluista, joo,
paari pannu, jo-eda, partsiluista, jo-eda,
ui-lui lee, partsiluista, joo,
katusse pannu, jo-eda, kanamunest, jo-eda,
ui-lui lee, kanamunest, joo,
sisse säädnu, jo-eda, siidisängi, jo-eda,
ui-lui lee, siidisängi, joo,
pääle pesnu, jo-eda, pehme padja, jo-eda,
ui-lui lee, pehme padja, joo.
Viis: perenaine Üts (45 a) (EÜS V 139 (14) < Otepää khk, Neeruti v – A. Kiiss, 1908), tekst: Hels Rautsep (H III 26, 231/2 (9) < Otepää khk, Arula – J. Silde, 1895), täiendatud (H III 22, 68 (12) < Otepää khk, Palupera – Joosep Silde < Ann Kütt, 1895).
3. KAE, KOS SAISAB VAINELATSI
Oleks see neiu minu. Hea ja kuri mees.
Otepää
Petja
KAE, KOS SAISAB VAINELATSI,
ilma päätä pääsukõnõ!
Mehe mõtsasta kaesse,
poisi varikust vahisse:
olõs seo neiu mullõ saassi,
kabu mullõ kaalunõsi,
suust ma söödä, suust ma jooda,
suust ma söödä tsukõrile.
peo päältä pähkemida,
uultõ otsast ubinile;
ma vii pilliga magama,
kandlõga vii kambõrile!
Sai siis neiu saanuvas,
sai ta peiu kodusse:
viidi taad piidsaga magama,
karbatsiga kammõrile,
miis pand piidsa pää alla,
karbatsi pand lae alla.
Viis: Emilie Kirkenbaum (45 a) (EÜS V 157 (100) < Otepää khk, Ilmjärve v – A. Kiiss, 1908), teksti kirjutas üles Joh. Aug. Palm (H II 31, 654/5 (5) < Otepää khk, 1890).
4. NÄIUKENE NOOREKENE
Tule mulle
Otepää
NÄIUKENE NOOREKENE,
linapõlle peenikene,
mis sa pelgät meile tullen,
põkut põlle köiteenna?
Küll om meesta, küll om meelta,
küll om sälga särgi täüsi,
pihta peenu hamme täüsi!
Panda ei sinnu palgi ette,
heidetagi irre ette –
paadi pandas palgi ette,
hiiru heidet irre ette.
Sunnita ei sinnu survamaie,
tahetagi tampimaie,
kästa ei käsikivile –
kivi-vitsa riki rinna,
käsipuu käe kuluti.
Hiiru toova, halli veeva,
kõrvi kodu kõigutase,
hiiru omma meil ilusa,
halli asteva aiksaede.
Viis: Morits Petäi (64 a) (EÜS V 141 (20) < Otepää < Kambja khk, Kammeri v – A. Kiiss, 1908), teksti kirjutas üles J. Tammemägi (H II 31, 606 (70) ja 609 (74) < Otepää khk, 1890).
5. NÄIU TANTSÕ KERÄ MÄEL
Oleks. Tule mulle
Otepää
NÄIU TANTSÕ KERÄ MÄEL, lillipoo, elleroo,
lumivalgõ juusõ, lillipoo, elleroo,
hütsimusta ümarusõ, lillipoo, elleroo.
Peiu vahtõ varjusta, lillipoo, elleroo:
„Olõs tuu näiu mullõ saasi, lillipoo, elleroo,
kaasas mullõ kaldunõsa, lillipoo, elleroo,
ma olõs suvõ söömätä, lillipoo, elleroo,
aasta ilma hüvätä, lillipoo, elleroo,
talvõ tangu maitsmata, lillipoo, elleroo.
Tule mulle, näiu noori, lillipoo, elleroo,
kallu mulle, kaabu käpe, lillipoo, elleroo!
Ma lää ruttu Rootsimaale, lillipoo, elleroo,
ma lää pia Pihkevade, lillipoo, elleroo,
ma too Rootsist suure räti, lillipoo, elleroo,
Pihkevast too pikä põlle, lillipoo, elleroo.
Ma pane pillele magama, lillipoo, elleroo,
kandelele kamberede, lillipoo, elleroo,
pane ma pilli pähitsede, lillipoo, elleroo,
kandle kambre usse pääle, lillipoo, elleroo.”
Saie näiu saanuvassa, lillipoo, elleroo,
jäie näiu jäänuvassa, lillipoo, elleroo:
es ole kärmas keträmaie, lillipoo, elleroo,
voolas vokki sõkkumaie, lillipoo, elleroo –
oi mina vaene mihekene, lillipoo, elleroo!
Viis: Mihkel Käärd (EÜS V 144 (34) < Otepää khk – A. Kiiss, 1908), teksti kirjutas üles J. Tammemägi (H II 31, 555/6 (12) < Otepää khk, 1890), täiendatud (H I 3, 563 (5) < Otepää khk – J. Jürgenson, 1891).
6. VELLEKENE NOOREKENE
Tule mulle
Otepää
VELLEKENE NOOREKENE, lillipoo, elleroo
kui läät naista võttemaie, lillipoo, elleroo,
käit sa kümme külä lävve, lillipoo, elleroo,
sandit sada sanna lävve, lillipoo, elleroo,
pallet essä, pallet emmä, lillipoo, elleroo,
pallet pereneitsikeista, lillipoo, elleroo:
„Tule mulle, neiu noori, lillipoo, elleroo –
mul om kulda kuvve-täisi, lillipoo, elleroo,
hõbetad om hõlma-täisi, lillipoo, elleroo,
viljä viisi kirstu-täisi, lillipoo, elleroo,
tsiga mul sulun, tõine soolan, lillipoo, elleroo,
kolmas kuan kokke käen, lillipoo, elleroo!”
/vastas neiu/
„Ei lää sulle, hellä velja, lillipoo, elleroo –
sul om kurjust kuvve-täisi, lillipoo, elleroo,
õelust om hõlma-täisi, lillipoo, elleroo,
viha viisi kirstu-täisi, lillipoo, elleroo,
susi sul sulun, tõine soolan, lillipoo, elleroo,
kolmas kuan kokke käen, lillipoo, elleroo!”
Viis: Mihkel Käärd (EÜS V 144 (34) < Otepää khk – A. Kiiss, 1908), teksti kirjutas üles J. Illak (H II 31, 317/8 (2) < Otepää khk, Neeruti v, 1890).
7. NEIUKENE NOOREKENE
Tule mulle
Otepää
NEIUKENE, joo-eda, NOOREKENE, joo-eda,
noorekene, joo,
kirjupihta, joo-eda, peenikene, joo-eda,
peenikene, joo,
tule mulle, joo-eda, ja tõota, joo-eda,
ja tõota, joo!
Ma pane, joo-eda, hõlbule tööle, joo-eda,
hõlbule tööle, joo,
röa rihta, joo-eda, pessemaie, joo-eda,
pessemaie, joo,
lademida, joo-eda, lahutama, joo-eda,
lahutama, joo,
sidemida, joo-eda, sirutama, joo-eda,
sirutama, joo.
Tule iks mulle, joo-eda, ja tõota, joo-eda,
ja tõota, joo!
Ma tie sängi, joo-eda, särjeluista, joo-eda,
särjeluista, joo,
sängi põhja, joo-eda, põdraluista, joo-eda,
põdraluista, joo,
pääotsa, joo-eda, pärnäpuista, joo-eda,
pärnäpuista, joo,
veerelavva, joo-eda, visnapuista, joo-eda,
visnapuista, joo,
tulba tahu, joo-eda, tammepuista, joo-eda,
tammepuista, joo,
põhjalaua, joo-eda, lõheluista, joo-eda,
lõheluista, joo.
Väljäst too, joo-eda, haina väleda, joo-eda,
haina väleda, joo,
aasalt arva, joo-eda, angerpisti, joo-eda,
angerpisti, joo,
külä alt toon, joo-eda, küümneida, joo-eda,
küümneida, joo,
takast nurme, joo-eda, tatereida, joo-eda,
tatereida, joo,
noore nooriku, joo-eda, magada, joo-eda,
magada, joo,
uue kaasa, joo-eda, uinutada, joo-eda,
uinutada, joo.
Neiukene, joo-eda, noorukene, joo-eda,
noorukene, joo,
tule iks mulle, joo-eda, ja tõota, joo-eda,
ja tõota, joo!
All om aasad, joo-eda, pääl om põllud, joo-eda,
pääl om põllud, joo,
all om aasad, joo-eda, haina lüvvä, joo-eda,
haina lüvvä, joo,
pääl om põllud, joo-eda, leibä süvvä, joo-eda,
leibä süvvä, joo,
rõivast om perel, joo-eda, piddada, joo-eda,
piddada, joo!
Neiukene, joo-eda, noorukene, joo-eda,
noorukene, joo,
kui ei usu, joo-eda, siis vaata, joo-eda,
siis vaata, joo,
kui ei tohi, joo-eda, ma tõota, joo-eda,
ma tõota, joo.
Viis: Emilie Birkenbaum (45 a) (EÜS V 158 (105) < Otepää khk, Ilmjärve v – A. Kiiss, 1908), tekst: Leenu Põder (H II 31, 297/9 (6) < Otepää khk, Neeruti v – J. Illak, 1889).
8. NEIUKENE, NOOREKENE
Tule mulle
Otepää
NEIUKENE, NOOREKENE,
kui sa tahat mulle tulla,
mulle tulla, muile minna –
jätä kodu kolmi muodu:
üits om suuri suikemine,
tõine laisku lamemine,
kolmas kurust (kurjasti?) kostemine.
Neiukene, noorekene,
kui sa tahat mulle tulla,
mulle tulla, muile minna –
ma tuo sulle kolmi känga:
üte puutse, tõse luutse,
kolmanda tuo kiriva kängä.
Luutse kängä lusti lüvvä,
puutse kängä pulma minna,
kiriva kängä kerkun kävvä.
Viis: Liisa Jõgi (umb 50 a) (EÜS V 157 (98) < Otepää khk, Vidrike v – A. Kiiss, 1908), teksti kirjutas üles Villem Vaher (H II 44, 511 (13) < Otepää khk, 1891).
9. POISI LUUDU PETIJAS
Tule mulle
Sangaste
x
Poiss loodud petjaks. Karjalaul
POISI LUUDU PETIJAS,
petijas ja võtijas,
poisi peti poole üüdä,
näijo valmi valgeenni.
„Tule mulle, näijo noori –
mul om pal’l’u kablusiid,
mul om ulka uibuida,
maja täüsi marjapuida,
laut om täüsi laskeviida,
katsi lauta kandeviida,
sulg om täüsi suuri tsikku,
põhk om täüsi põrsai’ida!”
Sai no näiju saanenule,
verevile vedäijle –
õs-ole ulka uibui’ida,
õs-ole majan marjapuida,
laut olli täüsi laeva-vetta,
katsi lauta kao-vetta
sulg olli täüsi sunnikida,
põhk olli täüsi põrgukivva,
muru olli täüsi mullust muta,
tiiraa vitsaraagu.
Näiju ikkle idesi,
sil’mäviile vereti –
kiti ta ollesta iluse,
kiti viinasta vereve. –
Es ole ollesta iluse,
es ole viinasta vereve –
näiju ikusta ilusi,
sil’mäviista verevi.
Laulnud Marta Kiršbaum (78 a) (Fonogr. rull Nr. 2, 16 VI-5) ja (E 56013/4 (9) < Sangaste khk, Korijärve k – E. Päss, 1925).
10. POISI PETI NÄIDUSIIDA
Tule mulle. Petis peiu
Sangaste
Hea ja halb peig
POISI PETI NÄIDUSIIDA,
haugutelli Annesiid,
küla alla, küüni alla,
talu alla, tapu alla –
suka suun, kalsa kaalan,
hame hammaste vahel.
„Tule mulle, näio noori,
kallu mulle, kabu kallis!
Ma vii pillige magame,
kandelige kambrie,
ei käse käsikivile,
ei jampsi jahvaten,
ei litsu rihta pessamaie,
ei saada terri survamaie!”
Saie näio saanuvessa,
saanuvessa, jäänuvessa –
sis käskse käsikivile,
sis ta jampse jahvaten,
sis võt piitsa piida päälta,
kantsiku kambri lävelta,
küta iks näio kühma pääle,
sää näio sälla pääle!
Näiokõne, noorekene,
seo om sinu sinesärki,
kalevine kaalarätti,
mis sa ellen himustesid,
karjapõlven kargelesid!
Os saa’s sis näta näio ellu –
suve oles ma söömata,
talve käis ma kängita!
Säält ma ikule helisi,
silmaveele veereti;
sinna tekkis tiigikene,
kasvas kalajärvekene –
onu hobeste ojude,
valla varsu vallateda,
näitsikide närtsu mõske.
Viis: Helene Novek (s Villemson, 1879) (ERA II 271, 330/1 (9) < Sangaste khk, Kuigatsi v, < Urvaste – Ilmar Novek, 1940), tekst: Ann Gross (67 a) (ERM 144, 43/5 (52) < Sangaste khk, Laatre v, Taani t – August Karu, 1920).
11. NEIUKESE, NOOREKESE
Oleks mullu tulnud
Otepää/Sangaste
NEIUKESE, joo, NOOREKESE, joo,
ui lui luu, noorekese, joo,
oles te mullu, joo, mulle tullu, joo,
ui lui luu, mulle tullu, joo,
mul on kodun, joo, kolmi ruuna, joo,
ui lui luu, kolmi ruuna, joo,
kümme lehma, joo, laudan, joo,
ui lui luu, laudan, joo,
tare takan, joo, tapuaida, joo,
ui lui luu, tapuaida, joo,
õuen om mul, joo, uibuaida, joo,
ui lui luu, uibuaida, joo.
Viis: perenaine Üts (45 a) (EÜS V 139 (14) Otepää khk, Neeruti v – A. Kiiss. 1908), tekst: Ott Lillipuu (74 a) (ERM 144, 41/2 (49) < Sangaste khk, Laatre v – August Karu, 1920).
12. LÄTSI MINA KÜLLÄ KÜKÄKALLA
Kambja
1.
2.
Ennem kivi kõrval
LÄTSI MINA KÜLLÄ KÜKÄKALLA,
alta aija argikalla.
Naksi lukku lõugutama,
krampi takkast kangutama,
usse lin’ki liigutama:
„Ava usse, Annekene,
tõsta linki, Liisukene!”
„Oh sina poissi petteliku:
ennemb mina maka kivi kõrval,
kivi kõrval, kannu kõrval,
kui et külapoisi kõrval –
kivi ei kisu, kand ei kakku,
poiss ei jäta puttumata!”
Laulnud Kusta Käärd (36 a) (viisid EÜS V 143 (32) ja EÜS V 143 (32b), tekst EÜS V 32 (32) Kambja khk, Kodijärve v, Kährimäe t – A. Kiiss ja E. Eisenschmidt, 1908).
13. ANNEKÕNE, ÕNNEKÕNE
Oleks mullu tulnud
Kambja
ANNEKÕNE, ÕNNEKÕNE,
oles sina mullu mulle tullu,
ma oles ammu aida tennu,
aida teind animunasta,
katuse kanasulista,
siidisän’gi sisse pannu.
Salven saisap saija-jahu,
kelderin kala-anuma.
Esimesed kolm salmi laulmise järele üleskirjutatud, teised etteütlemise järele.
Laulnud Mihkel Käärd (51 a) (EÜS V 143 (31) ja EÜS V 31 (31) Kambja khk, Kammeri (Kodijärve) v, Kährimäe t – A. Kiiss ja E. Eisenschmidt, 1908).
14. VELLEKENE NOOREKENE
Petis peiu. Kolmed kingad
Rõngu
VELLEKENE NOOREKENE,
mina näie tooki päival,
kui sa näiud petelita –
küla alla kükikile,
aia alla lokikile:
suka suun, kalsa kaalan,
ame hammaste vahela:
„Tule mulle, näiu noori,
ma tee sulle ratas-sängi –
suvel veerita vilusse,
talvel ahju paiste-ella!
Ma teen sulle kolme känga –
üte puitse, tõise luitse,
kolmanda känga kirivä:
puitse mõtsast puie tuvva,
luitse jälle lusti lüvva,
kirivä jälle kerkun kävva.
Näiukene noorekene,
mis sull viga mulle tulla –
ei mina sunni survemaie,
ei ka jahu jahvamaie,
käse ei käsikivile:
ma vii tera veski-ille,
massa matti mölderille!
Näiukene noorekene.
mis sull viga mulle tulla –
hiiru ruuna mull eena,
paadi ruuna pandelena,
tsia sillana makkaese,
lamba käiva kärakun!”
Saie näiu saanuvasse,
jäie näiu jäänuvasse –
perast sunne survemaie,
perast johtse jahvamaie,
käskse no käsikivile!
Saie näiu saanuvasse,
jäie näiu jäänuvasse –
olli hiire tal eena,
padakonna pandelena,
rotti runge vahela.
sivvu sillana magasi,
ussi kävve kärakun!
Viis: P. Kurg (EÜS II 17 (52) < Rõngu khk, Aakre v, Pühaste k – P. Kurg hr Bruusi abiga, 1905), teksti kirjutas üles A. Käärik (E 17452/7 (3) < Rõngu khk, 1895).
15. NEIU LAULIS NIIDU PÄÄLA
Petis peiu
Rõngu
NEIU LAULIS NIIDU PÄÄLA,
peiu kuulas põõsa alla:
„Olessi näiu mulle saasse,
kabu mulle kaldanessa,
kee laul (kes laulab) vilun vitsa pääla,
Poolan püti põhja pääla,
Turun kirja tupe pääle –
suust ma söödas, suust ma joodas
suust ma söödas suhkerida,
usse päälta pähkenita,
Rootsimaalt toon rosinamarja,
Pihkva liinast piperkoogi.
Ma pane pilli pähitsede,
kandle kambre usse pääle,
panes pillile magama,
kandelele kambre-elle!!”
Saie näiu saanuvasse,
jäie näiu jäänuvasse –
pand ta piitsa pähitsede,
karbatsi kambre usse pääle,
pesse neiu pihta vasta,
säädse näiu sälga vasta:
„Seh-seh, seh-seh, neiukene,
seh-seh, sinu siidirätti,
seh-seh, kallis kaalarätti,
Rootsimaa rosinamarja,
Pihkva liina piperkoogi!”
Kui om peiu, anna piitska,
kui om roni, anna rooska!
Olgu otsas, jäägu jälle,
jäägu jälle kullejalle!
Viis: L. Kurg (EÜS III 33 (9) < Rõngu khk, Aakre v, Pühaste k – P. Kurg ja hr. Bruus, 1906), teksti kirjutas üles Andres Käärik (H IV 4, 486/91 (7) < Rõngu khk < (?) L. Uibu, 1891).
16. NEIUKENE, NOOREKENE
Petis peiu
Rannu/Puhja
1.
2.
NEIUKENE, NOOREKENE,
kõndis ta läbi külade,
päälta küla päide roogu,
helme kaalan helisiva,
raha kaalan rabisiva,
linti rinnan libisiva,
rätt oli pähan räime kirja,
tõine kaalan kaarde kirja,
undrik ümbre ümalista,
pallapool ümbre paluka lehist.
Sis tad tahtsid talli poisid,
imestasid herra poisid:
„Oles sii näiu minule –
ma viis pilliga magama,
kandlehega kamberesse;
ma panes pilli päitsehesse,
kandle kaasa jalotsisse.”
„Oh sina petis peiukene,
kavalamb veel kaasakene,
sa viis piitsaga magama,
kaikahaga kamberesse,
sa panes piitsa päitsehesse,
kaika kaasa jalutsisse.”
Viisid: Ann Tampere (65 a) (ERA III 7, 99 (38) < Rannu khk ja v, Uniküla – H. Tampere, 1933) ja Ell Kurno (80 a, pärit K-Jaanist) (EÜS III 2718 (38) < Rannu khk, Valguta v – P. Tatz, 1910), tekst Adam Andik (70 a) (EÜS VI 789/90 (50 ja 51) < Puhja khk, Ulila v < Rannu khk, Rannu v – E. Eisenschmidt, 1909), täiendatud (H III 10, 106 (11) < Rannu khk – H. Raag, 1889)
17. MARIKENE, MARJAKENE
Oleks mullu tulnud
Puhja/Rannu
Miks ei tulnud
MARIKENE, MARJAKENE,
mes sa mullu mul ei tulnud,
tunamullu mul ei saanud,
kui käisid käsud järele,
sõitsid sõrmusse vedajad,
viied-kuued viinulised? –
Ma oles ammu aida teinud,
aida teind animunesta,
katusse kanamunesta,
rästa ranna rääbissista,
lae laiasta kalasta,
seinad linaseemenesta.
Sisse säädnu siidisängi
noore nooriku magada,
uue kaasa uinutada.
Nüid sa, nüid sa, neidsikene,
nüid sa kannad nälla-põlle,
härjad härmatand eessa,
ader kardane käessa,
sahad saarised sehessa,
esi raudane järela.
Viis: Kadri Sütt (75 a) (EÜS VI 727 (55) < Puhja khk, Kavilda v – M. Pehka, 1909), teksti kirjutas üles H. Raag (H II 30, 335/6 (8) < Rannu khk, 1889).
18. OLÕS SA JO MUISTE MULLÕ TULLU
Oleks mullu tulnud
Võnnu
Miks ei mullu tulnud
OLÕS SA JO MUISTE, joo-eda, MULLÕ TULLU,
joo-eda, lei-loi-loo-li, mulle tullu, joo,
ma olõs sullõ, joo-eda, aida tennü,
joo-eda, lei-loi-loo-li, aida tennü, joo,
aida olõs tennü, joo-eda, animunõst,
joo-eda, lei-loi-loo-li, ani munest, joo,
katussõ olõs pannu, joo-eda, kanasulist,
joo-eda, lei-loi-loo-li, kanasulist, joo.
Võibolla on nootides vigu, mida palun vabandata. Seda viit laulis 50 a. eest minu isa Jaan Moodis(t).
ERA II 116, 673 (8) < Võnnu khk, Kastre-Võnnu v, Võnnu k, vndk – J. Mootis < Juhan Luik (80 a), 1936).
19. TULE MULLE, NEIJUKENE
Tule mulle. Petis peiu
Võnnu
TULE MULLE, NEIJUKENE,
tule mulle, noorekene,
tule mulle – mul on külla,
tule mulle – mul on vara –
tule mu külla hoidijasta,
tule mu vara vaatajasta.
Mulle künnab kümme paari,
seementelleb seitse paari,
äestab hobu üheksa.
Tule mulle, neiukene,
tule mulle, noorekene,
ma olen ammu aida tehnu,
ammu aidan maganu.
Sisse tehnu siidisängi,
lae on tehnu latikista,
seinad sea lihasta,
rästased on rääbisesta,
katused kanamunesta!”
Neidu mõistis, kostis vasta:
„Oh sa, petis peijukene,
kavaliku kaasakene –
eks ma eila teil ei käinu,
tunaeila tuld ei toonu:
teil olid hiired ikke-enna,
rotid roomade vahella,
kassid kangasta kuduvad,
nirgid niisi nikutavad!”
Peegu mõistis, kostis vasta:
„Tule mulle, neiukene,
tule mulle, noorekene –
ma panen tööle kerge-ella:
ei käse käsikivila –
käsipuu käed kulutab,
kivivitsa rikub rinna.
Ma panen tööle kerge-ella:
päivast pääda otsimaie,
öösest manu magamaie.”
Viis: Jaan Nagel (J. Naglalt) (ERA II 119, 402, (73) < Võnnu khk, Kastre-Võnnu v, Kubja t – Jaan Moodis, 1936), teksti kirjutas üles H. Mikkel (H II 56, 568/9 (3) < Võnnu, 1895).
20. PETID, PETID, PEIUKENE
Petis peiu
Puhja
PETID, PETID, PEIUKENE,
petid pimella üüla,
valetid vara hommikulla!
„Tule mulle, neiukene!”
„Ei lää, ei lää, peiukene!”
„Tule ikki, neiukene,
kui ei tule mu enese tõttu,
tule uue kuue tõttu,
kui ei tule uue kuue tõttu,
tule valge kasuka tõttu,
kui ei tule valge kas’ka tõttu,
tule valge saabaste tõttu,
kui ei tule valge saabaste tõttu,
tule vastse saabaste tõttu!”
„Ei lää, ei lää, peiukene!”
„Tule ikki, neiukene!
Sunni ei sinnu survemaie,
taha ei teri tampimaie –
ma vii vilja veskielle,
massa mata mölderile.”
„Ei lää, ei lää, peiukene!”
„Tule ikki, neiukene,
tule küllu hoidemaie,
vara mannu vahtimaie,
salve mannu saisemaie!”
„Ei lää, ei lää, peiukene!”
„Tule ikki, neiukene!
Mul künnab kümme hobusta,
sepitseb sada rehada,
niidab viisteist vikatit.”
„Ei lää, ei lää, peiukene!”
„Tule ikki, neiukene!
Ma vii pillil magama,
kandlel kaasa kammerida;
panen pilli päitsedie,
kandle kaasa jalutsidie.
Õika ütsi, õika katsi,
kui ei kuule kolmandani –
võta pilli päitsest,
kandle kaasa jalutsist;
võta pillil plirista,
võta kandelda kõlista:
tule, lindu, lüpsa lehma,
tule, kaasa, saada karja,
tule, oma, jooda hobu!”
„Ei lää, ei lää, peiukene!
Kui sul küllu küllustada –
küll sinu küllul hoidijat:
küdi sul saisab küllu (salve) man,
ämm sul salve ääre man,
nadu tatsutab tarena.
Ei lää, ei lää peiukene –
kui saa minnes, kui saa jäänus,
siis viid piitsul magama,
kaikal kaasa kamberida,
paned piitsa päitsede,
kaika kaasa jalutside.
Õikad ütsi, õikad katsi,
kui ei kuule, kolmandani:
tule, litsi, lüpsa lehma,
tule, atta, aja karja,
tule, huura, jooda hobest!”
Viisi kirjutas üles J. Jaanus (EÜS IV 691 (1557) < Puhja khk, Ulila v, 1883), tekst: Eva Uin (68 a) (E 59101/4 (4) < Tartu < Puhja khk, Kavilda v – E. Potsepp, 1926).
21. TSÕTSIKENE, LINNUKENE
Petis peiu
Puhja
„TSÕTSIKENE, joo-du, LINNUKENE, joo-du,
oi, lee-li, linnukene, joo,
mes sul viga, joo-du, mulle tulla, joo-du,
oi, lee-li, mulle tulla, joo –
ma tu sulle, joo-du, kolme kängä, joo-du,
oi, lee-li, kolme kängä, joo:
üte luise, joo-du, tõise puise, joo-du,
oi, lee-li, tõise puise, joo,
kolmanda, joo-du, kirivä kängä, joo-du,
oi, lee-li, kirivä kängä, joo.
Luise kängä, joo-du, lusti lüvvä, joo-du,
oi, lee-li, lusti lüvvä, joo,
puise kängä, joo-du, puije tuvva, joo-du,
oi, lee-li, puije tuvva, joo,
kirivä kängä, joo-du, ker’kun kävvä, joo-du,
oi, lee-li, ker’kun kävvä, joo!”
Saije näiju, joo-du, saanevassa, joo-du,
oi, lee-li, saanevassa, joo,
jäije näiju, joo-du, jäänevässä, joo-du,
oi, lee-li, jäänevässä, joo –
es saa vil’länd, joo-du, viisu paari, joo-du,
oi, lee-li, viisu paari, joo,
parralt pajo-, joo-du, koorekesta, joo-du,
oi, lee-li, koorekesta, joo!
Tõi ta üte, joo-du, tsuvva paari, joo-du,
oi, lee-li, tsuvva paari, joo,
üle ütessä, joo-du, aasta, joo-du,
oi, lee-li, aasta, joo,
siigi and’, joo-du, sulaste kätte, joo-du,
oi, lee-li, sulaste kätte, joo.
Sulane tei, joo-du, tsuvva suure, joo-du,,
oi, lee-li, tsuvva suure, joo
palgaline, joo-du, paela jämme, joo-du,
oi, lee-li, paela jämme, joo,
karjalaits tei, joo-du, kabla pikä, joo-du,
oi, lee-li, kabla pikä, joo.
Viis: Kadri Sütt (75 a) (EÜS VI 727 (56) < Puhja – M. Pehka, 1909), tekst: Eeva Vihand (78 a) (EÜS VI 798/9 (62) < Puhja khk, Kavilda v – E. Eisenschmidt, 1909).
22. PEIU KÜND KÜLAMÄELA
Poiss meelitab
Puhja
PEIU KÜND KÜLAMÄELA,
jätti pulli puhkamaie,
vana härja vahtemaie,
esi jäi laulu kullemaie:
kulle, kus laulab näidu noori –
Virun laulab vitsa pääl,
Harjun haava oksa pääl!
Oles see uba minule,
oles see käbi mu käena –
ei mul puudus puhas hame,
ei ka lõppes lõuendine.
Suust ma söödas suhkerile,
peo päälta pähkerile;
ma panes kirstu kukkumaie,
laadikade laulemaie –
kirstus kukub mul kullane,
laalab hõbe laadikena.
Viis: Kadri Sütt (75 a) (EÜS VI 726 (50) < Puhja khk – M. Pehka, 1909), tekst: Kadri Puur (sünd. Villemson, 80 a) (EÜS V 1219 (2) < Tartu l < Puhja khk, Ulila v, Kaimi k, Vanasse t – M. Kampmann, 1908).
23.
24.
__N o o r m e e s__k o s j a__
1. TSÕTSIKESE, LINNUKESE
Võine mets. Koiku kosja
Otepää
Noored
TSÕTSIKESE, LINNUKESE,
otske vällä neo oru,
mäletage neo mäe,
kon me eilä eidsin olli,
kon me toona tulda teimi,
kon me võti võidu-leibä,
salvi saia koorikuda.
Sinnap jäänu võiu-väidse,
unetanu udsu-kübare.
Väits oll Väina veere pääle,
küpar Koiva kolga pääle.
Väits oll Väina rostitedu,
küpar Koiva kopitedu.
Lätsi mina Koiva kosjuele,
Väina vai naista võttemaie –
Koiva tütar ära koolu,
Väina tütar väikene!
Viis: Leena Kuuse (60 a) (EÜS V 153 (78) < Otepää khk, Vastse-Otepää v – A. Kiiss, 1908), teksti kirjutas üles J. Tammemägi (H II 31, 582 (32) < Otepää khk, 1890).
2. TERE, ÄIJÄ, TERE, ÄMMÄ
Neiu läheb talupojale
Otepää
Kosilase
TERE, ÄIJÄ, TERE, ÄMMÄ, kosja olemi, kosja olemi,
tere, puhas pruudikene, kosja olemi, kosja olemi!
Kosja-obu meil iina, kosja olemi, kosja olemi,
kosja-saan meil tagana, kosja olemi, kosja olemi,
kosja-saadik saani taga, kosja olemi, kosja olemi.
Kosja-kinda käenna, kosja olemi, kosja olemi,
kosja-kirjä kindaenna, kosja olemi, kosja olemi.
Kosja, võite kodo minnä, kosja olemi, kosja olemi:
ma ei salli saksa-miist, kosja olemi, kosja olemi,
ma ei taha tarka miist, kosja olemi, kosja olemi. –
Ma lää maa künnajale, kosja olemi, kosja olemi,
musta mulla pöörajale, kosja olemi, kosja olemi.
Peremiis makas perve pääl, kosja olemi, kosja olemi,
sulane suu veere pääl, kosja olemi, kosja olemi;
suust na toova suure sõle, kosja olemi, kosja olemi,
perve küllest pika põlle, kosja olemi, kosja olemi.
Viisi kirjutas üles A. Kiiss (EÜS VI 208 (79) < Sangaste khk, 1909), teksti J. Kivisaar ja J. Birkenbaum (H II 31, 507 (1) < Otepää khk, 1889).
3. SIHI NAANE SIRBI PÄÄLT
Otepää
Ära pühal püüa naist
SIHI NAANE SIRBI PÄÄLTA,
kae hainakaari päälta:
kas om sillõ sirbile,
villõ (väle, vile) vikkadi lõele.
Vellekene, noorekene,
ennemb mängi mätästega,
nalja heida naaristõga,
kui jo kurja neidistega!
Tõotid võtta nurmõ nukku,
nurmõ nukku, väljä välku –,
tõied tükki tütsakuda,
saied savi-matsakuda,
vedasid vesi-künäd.
Es sa-as tohi kodu tuvva:
pannid nurmõ nukka pääle,
orasida oitõmaijõ,
vastsid mättid vaatamaijõ.
Viis: Peeter Treial (62a ) (EÜS V 148 (53) < Otepää khk, Neeruti v – A. Kiiss, 1908), teksti kirjutas üles Jaan Jürgenson (H I 3, 564 (10) < Otepää khk, Vastse-Otepää v, 1891).
4. ESAKENE, EMAKENE
Võta naine, muidu narrin neiusid
Otepää
Poisi naisevõtmisest
ESAKENE, TAADIKENE,
emakene, memmekene,
oi-oi-oi-oi, oi-oi-oi-oi, oi-oi-oi-oi, otsata,
kui te mulle naist ei naida,
naist ei naida, kaasa ei kae,
oi-oi-oi-oi, oi-oi-oi-oi, oi-oi-oi-oi, otsata,
ma viska adra aida vasta,
vikati viska veessa,
oi-oi-oi-oi, oi-oi-oi-oi, oi-oi-oi-oi, otsata,
esi sugena soessa,
karga mõtsa murdijassa,
oi-oi-oi-oi, oi-oi-oi-oi, oi-oi-oi-oi, otsata!
Ei ma murra mullikiida,
ei ma tapa tallesiida –
oi-oi-oi-oi, oi-oi-oi-oi, oi-oi-oi-oi, otsata,
mina murra näidesida,
tapa talu tütteriida,
oi-oi-oi-oi, oi-oi-oi-oi, oi-oi-oi-oi, otsata!
Viis: Emilie Birkenbaum (45 a) (EÜS V 158 (107) < Otepää khk, Ilmjärve v – A. Kiiss, 1908), teksti kirjutas üles P. Anton (EKS 8° 3, 95/6 (2) < Otepää khk, 1874).
5. JAANIKENE, SAANIKENE
Laiska ja virka neiut kosimas. Tõbine naine
Otepää
Saan
JAANIKENE, SAANIKENE,
tie mul tille tõllakene,
üle mere minna, tulla,
takast Narva naista võtta,
liina minna Liisu perra,
alevide Anne perra.
Es saa liinast Liisu tuojat,
alevista Anne tuojat,
takast Narva naise tuojat.
Lätsi kodu ikkeenna,
ikkeenna, unnatenna.
Kes sääl tie pääl vasta tulli?
Veli tie pääl vasta tulli.
„Mis sa iket, vellekene!”
„Miks ei ike, vellekene!
Es saa liinast Liisu tuojat,
alevista Anne tuojat,
takast Narva naise tuojat.”
„Ärä ike, vellekene!
Läämi, läämi, vellekene,
läämi suurele talule.”
Sõitsime suurele talule,
kaeme näiu kavalusta,
kuis see näiu tööda tege.
Kuke kirgi edimalta –
näiu es pane teaduvaski,
kuke kirgi tõista kõrda –
näiu kääni tõise külle.
Jumalaga, näiu esa,
Jumalaga, näiu emä –
sie_ks näiu – laiska näiu!
Sõitsim, sõitsim, vellekene,
sõitsim kehvale talule.
Pandi meid patjule magama,
siidisängi hengäma.
Kai mina näiu kavalusta,
kuis see näiu tüöda tegi.
Kuke kirgi edimälta –
näiu karas karja aida,
vasikide vaieele,
kirivide keskeele;
ajasi läbi hobeste talli,
ladusi läbi lambalauda.
Kuke kirgi tõista kõrda –
näiu karas tõista kõrda.
Sie_ks näiu – virka näiu,
sie_ks näiu minu perält –
viisi alla hainamaale,
kandel kulla kaari pääle –
vali ol villa (vilja) põimamaie,
latus kaari laskemaie.
Äär oll ainakaari pääl,
olli illus ja punane.
Naksi äkki ägisema,
põllepaelust paisunema,
kängarihmust risuma.
Lätsi mina kurru ikkeenna,
ikkeenna, unnatenna.
Kes tull manu küsima?
Ema tull manu küsima:
„Mis sa iket, pujakene?”
„Miks ei ike, memmekene:
võti mullu naise noore,
toona-mullu tõise poole –
viisi alla hainamaale,
kandel kulla kaari pääle –
vali ol villa (vilja) põimamaie,
latus kaari laskemaie.
Äär oll ainakaari pääl,
olli illus ja punane.
Naksi äkki ägisema,
põllepaelust paisunema,
kängarihmust risuma.”
„Ärä ikke, pojakene!
Pane likku linnaseida,
odrad jõkke otsete,
vana tuori turdunema,
vana vaadi vindsunema!
Jummal annap tillukese,
punapääga poisikese.”
Viis: Kusta Ilves (67 a) (EÜS V 149 (61) < Otepää khk, Vastse-Otepää v, Loku t – A. Kiiss, 1908), teksti kirjutas üles Villem Vaher (H II 44, 515/7 (22) < Otepää khk, 1891).
6. VELLEKENE NOOREKENE
Hoiatus rikka naise eest
Otepää
VELLEKENE NOOREKENE,
ära võtku rikast naista –
rikas kuri riidelema,
varaline vandenema!
Võta oma võivaline,
kae oma karvaline.
Võta tille teotütrik,
pästa päivi tegemäst,
mõisa mõsku mõskamast,
küla tõlva tonkimast.
Viis: Kusta Ilves (67 a) (EÜS V 149 (60) < Otepää khk, Vastse-Otepää v, Loku t – A. Kiiss, 1908), teksti kirjutas üles H. Maasen (E 26425 (7) < Otepää khk, Vastse-Otepää v, 1896).
7. TÜTARLATSE LINNUKESE
Õpetus noorikule
Otepää
TÜTARLATSE LINNUKESE, tilli-talli, e-li-telli,
kui sa tahad mulle tulla, tilli-talli, e-li-telli,
mulle tulla, muile minnä, tilli-talli, e-li-telli,
jäta kodu kolmi muudu, tilli-talli, e-li-telli:
üts om suuri suikemine, tilli-talli, e-li-telli,
tõine lag’a laisklemine, tilli-talli, e-li-telli,
kolmas keele kandemine, tilli-talli, e-li-telli!
Tütarlatse linnukese, tilli-talli, e-li-telli,
kui sa tahad mulle tulla, tilli-talli, e-li-telli,
mulle tulla, muile minna, tilli-talli, e-li-telli,
jäta kodu kotisõrme, tilli-talli, e-li-telli,
tie pääle tekisõrme, tilli-talli, e-li-telli,
siia too siidisõrme, tilli-talli, e-li-telli,
siidisõrme, niidinäppu, tilli-talli, e-li-telli!
Viis: Kusta Ilves (67 a) (EÜS V 150 (62) < Otepää khk, Vastse-Otepää v, Loku t – A. Kiiss, 1908), teksti kirjutas üles H. Maasen (E 26422 (1 ja 2) < Palamuse khk< Otepää khk, Vastse-Otepää v, 1896).
8. VENNIKENE VELLEKENE
Vahelt vaene
Otepää
Võta pisikene naine
VENNIKENE VELLEKENE,
kui läät naista võttemaje,
suvelindu püüdemaje,
ärä otsi puhkeella,
ära vahi valgeella –
võta vallast vaenelatse,
otsast orja järgmine!
Võta naene mustakõne,
väikene, verevõkene,
tillukõne, terävakene.
Musta mõistap tööda teta,
mõistap muida opetada.
Ilus istas ilusan taren(a)
kenä keerdles keskehenna,
valge vahis varju pääle,
vahis valgide näpe pääle.
Viis: Leena Kuuse (60 a) (EÜS V 153 (78) < Otepää khk, Vastse-Otepää v – A. Kiiss, 1908), teksti kirjutas üles Joosep Silde (H III 22, 69 (16) < Otepää khk, Palupera, 1895), täiendatud (H II 56, 949/50 (18) < Otepää khk, Palupera v – C. Lipping, 1895).
9. OH-OH, POISSI, HÄBENE, POISSI
Otepää
Naine võtmata
OH-OH, POISSI, HÄBENE, POISSI, lillipoo, elleroo,
pea, poissi, pooli suuda, lillipoo, elleroo –
sul om naine võttemata, lillipoo, elleroo,
tinarinda teenimata, lillipoo, elleroo,
hõbekaala kaalumata, lillipoo, elleroo,
vaskikaala vaalimata, lillipoo, elleroo.
Kui saa naine naitetus, lillipoo, elleroo
tinarinda teenitus, lillipoo, elleroo,
hõbekaala kaalutus, lillipoo, elleroo,
vaskikaala vaalitus, lillipoo, elleroo –
siis lase suul suisa joosta, lillipoo, elleroo,
keelel kõrvuni kõnelda, lillipoo, elleroo.
Viis: Mihkel Käärd (EÜS V 144 (34) < Otepää khk – A. Kiiss, 1908), teksti kirjutas üles J. Illak (H II 31, 317 (1) < Otepää khk, 1890).
10. NÄIE MA NEIDUSI KASUVAD
Kosjahobu söötmine. Saan. Oleks
Otepää
NÄIE MA NEIDUSI KASUVAD, tilli-talli, e-li-telli
punapõski ni paisuvad, tilli-talli, e-li-telli,
sinilille ni sirguvad, tilli-talli, e-li-telli,
võilille ni võrsuvad, tilli-talli, e-li-telli.
Nakassi hobust hoidema, tilli-talli, e-li-telli,
sõiduvarsakeist vaalima, tilli-talli, e-li-telli:
peost andse peene haina, tilli-talli, e-li-telli,
kamaluga kandse kaara, tilli-talli, e-li-telli.
talli söötse, talli jootse, tilli-talli, e-li-telli,
läbi sulu haina tsuskse, tilli-talli, e-li-telli,
läbi lae kaara laskse, tilli-talli, e-li-telli,
taga talli tantsitelli, tilli-talli, e-li-telli,
talli een ma ehitelli, tilli-talli, e-li-telli.
Nakassi ma saani tegema, tilli-talli, e-li-telli,
teie saani säidse aastat, tilli-talli, e-li-telli,
pääle mõnda päiväkesta, tilli-talli, e-li-telli:
egän suidsun tei sugara, tilli-talli, e-li-telli,
egäl koidul tei kodara, tilli-talli, e-li-telli,
egäl lõunal lei ma lastu, tilli-talli, e-li-telli.
Sai se saani valmiessa, tilli-talli, e-li-telli,
sai se hobu hoietussa, tilli-talli, e-li-telli.
Sis lätsi väljä sõitelema, tilli-talli, e-li-telli,
tie pääle võitelema, tilli-talli, e-li-telli.
Kos ma kõrra keerutasi, tilli-talli, e-li-telli,
sinnä keeruti keriku, tilli-talli, e-li-telli,
kos ma piitska plaksutasi, tilli-talli, e-li-telli,
sinnä laksuti lageda, tilli-talli, e-li-telli,
kos ma hobest tandsitelli, tilli-talli, e-li-telli,
sinnä tandsiti tanuma, tilli-talli, e-li-telli.
Sõitse läbi külävainu, tilli-talli, e-li-telli,
vainul mo vanad vaadessid, tilli-talli, e-li-telli,
neiud mo nätten naarati, tilli-talli, e-li-telli:
„Oles sie peigu minu oma, tilli-talli, e-li-telli,
mis läts läbi meie õue, tilli-talli, e-li-telli,
mis läts vahelt meie vainu, tilli-talli, e-li-telli,
takast meie tanoma, tilli-talli, e-li-telli!
Hobu olli ien kui sie osja, tilli-talli, e-li-telli,
esi olli päälä kui sie päivä, tilli-talli, e-li-telli,
saani takan kui sie saali, tilli-talli, e-li-telli!”
Sõitse sinnä, sõitse tännä, tilli-talli, e-li-telli,
sõitse üle soome silla, tilli-talli, e-li-telli,
soome silda sõrkatelli, tilli-talli, e-li-telli,
aluspalki paugatelli, tilli-talli, e-li-telli.
Minu küppär kerkätelli, tilli-talli, e-li-telli,
kuldalinti läigatelli, tilli-talli, e-li-telli.
Viis: Kusta Ilves (67 a) (EÜS V 150 (62) < Otepää khk, Vastse-Otepää v, Loku t – A. Kiiss, 1908), teksti kirjutas üles J. Illak (H II 31, 294/6 (4) < Otepää khk, 1889).
11. POISIKÕSE, NOORÕKÕSE
Otepää
Kündke, siis tuleb naine
Hoiatus ja opus naise võttmises
POISIKÕSE, NOORÕKÕSE,
kui te tahati targa olla,
ilma naiseda elädä –
kündke söödi sügiselt,
ja kesõ kõrt keväjelt.
tekke pääle keeru kesva,
mäe pääle mängu kesva.
Sis tule naine naaratena,
helmekõrda kõristena,
kaalaraha kahistena,
sõle tile tilistena.
Viis: Liisa Jõgi (umb 50 a) (EÜS V 157 (98) < Otepää khk, Vidrike v – A. Kiiss, 1908), teksti kirjutas üles J. Kukrus (H III 21, 893 (1) < Otepää khk, Palupera, 1895).
12. JAANIKÕNE, VELLEKÕNE
Sangaste
x
Ei saa siit naist
Karjalaul
JAANIKÕNE, VELLEKÕNE,
ei sa siista naista ei saa,
pruuti seo poole päält,
küll et käite kümme küllä,
sandid sada sanna läppe.
Läät sa Narva naise perrä,
Poolamaale pruudi perrä,
jätad (jäivä) sa udra orasselle,
kaara katele lehile,
nisu tuppe tulemaije.
Tullid sa Narvast naise peräst,
Poolamaalta pruudi peräst,
ni-kaa (=kauga, nii kaua) udra olles tettü,
kaara kamas jahvatetu,
nisu vatsusta valetu.
Laulnud Marta Kiršbaum (78 a) (Fonograf. rull Nr. 2, II, 16 VI-5) ja (E 56015 (15) < Sangaste khk, Korijärve – E. Päss, 1925).
13. VELI SÕSARD KASVATALLI
Sangaste
1.
2.
Vend kasvatas, kuid õde valmistab veimeid
VELI SÕSARD KASVATALLI,
kasvatalli, jõvvatalli:
„Kasva’, sõsar´, jõvva’, sõsar´!
Suost saa mulle muro pühkjä,
muro pühkjä, lastu laap´ja.”
Sai sõsar´ kasvatuile,
kasvatuile, jõvvetuile.
Naksi kirjo kodama,
naksi lüöma loogeliisi.
Veli sõsard küsütas:
„Sõsar elle linnukene,
kelles sa kirjo koate,
kelles lüöte loogeliisi”
„Küläle ma kirjo koa,
küläle lüö loogeliisi.”
„Sõsar´ elle linnukene,
kost saa mulle muru pühk´jä,
muro pühkjä, lastu laap´ja?”
„Velekene noorekene,
lõika leibä, lõika liha,
võta võidu, kakka kalla,
vii üles aida pääle,
üles aida arja pääle –
sinnä’ Anne’ arinese,
Maije’ manu joosenese’. –
Säält saa sulle muru pühk´jä,
muru pühk´ja, lastu laap´ja.”
Viis: Mari Kirselbaum (75a) (EÜS VI 206 (62) < Sangaste khk – A. Kiiss, 1909), tekst: Mari Kirschbaum (Jukatsi Mari, u 35 a) (H II 5, 394/5 (44) < Sangaste khk – Joosep Hurt, 1877).
14. EMÄ POIGA KASVATANU
Palju tütreid
Sangaste
Tütred vette
EMÄ POIGA KASVATANU,
saatse poja kosjuile.
Poia tull kodu kosjuulta,
visas kinda lavva pääle,
lask ta laasi lavva pääle,
esi pääle ikemaie.
Emä läits manu küsümä:
„Mis sa iked, pojakõne?” –
„Emäkõne, memekõne,
tohi naine mulle tulla,
et sul palju tütarida.
Võtid kõrdsina kõnelda,
kõrdsi lavva pääl laulda,
et sul palju tütterida.”
Võtse esä jo vihassa,
panni veli pal’luessä.
Imä vei tütäred väräista,
ani kaagat aia otsan,
teder ukerd tii veeren,
parts präägud pajo veeren:
„Emäkõne, memekõne,
kelles sa varra vetta viit?”
„Minijile leevä luvva,
poejile kirvest pöördä.”
Ann läits anis aia otsa,
Krõõt läits kures kuhja otsa,
Tiiu läits tedres tii viirde,
Mai läits pardsis paju viirde.
Viisi kirjutas üles A. Kiiss (EÜS VI 207 (97) < Sangaste khk, 1909), tekst: Lotta Küppär (87 a) (H II 6, 775/6 (106) < Sangaste khk, Keeni v – P. Saul, 1890).
15. VELI LÄITS KUHALTE KOSJULE
Palju tütreid
Sangaste
Tütred vette
VELI LÄITS KUHALTE KOSJULE,
kosja kinda tal käenna,
kosja kirja kinnaste pääl,
kosja (piira?) piitsa pääl?
Veli tuli kodu kosjulta,
läits ta aita ikemaie,
pand kinda kirstu pääle,
kübare kinnaste pääle,
esi heid pääle ikemaie.
Kes läits leina leüdemaie,
kes läits kurba küskimaie?
Ema läits leina leüdemaie,
ema kurba küskimaie:
„Mi sina iked, poiga noori?
Kas ei tule naine sinule,
kas ei tule mini minule?”
„Emakene, ennekene,
sul on palju pletid-päida,
palju liniku kandajada,
palju põlle pandajada (pidajada?) –
vii iks Anne allikusse,
Riita vii Riia lätesse,
Leenakene lepikusse,
Kadri küla karjasse,
Mareta mojale maale –
sis tule naine minule,
sis tule mini sinule.”
Ema viis Anne allikusse,
Riita viis Riia lätesse,
Leenakese lepikusse,
Kadri küla karjasse,
Mareta mojale maale.
Sis sai mini meeleline,
poig sai naise naljalise.
Ema võt minit õigata:
„Mine iks, mini, tuu veta!”
Mini võt vasta tal pariste,
siidisängiste siriste,
õlekõrteste kõnelde:
„Hõbe hõlpa, kuldse konksi,
raske pangi, rauda-vitsa:
nii om raske kaalumaie,
vasta mäkke vaalumaie!”
Ema võt tütrid õigaten:
„Tule, Anne, (h)allikusta,
tule, Riita, Riia lätest,
tule, Kadri, küla karjast,
tule, Leena, lepikusta,
tule, Marete, mojalta maalta!”
Ann võt vasta tal kõnelde:
„Emakene, ennekene,
Mi mul viga siin elada,
lainetele laksu lüüa!”
(Kas nüüd korbi utave kurna,
leeva rõõsa mõseve rõõva,
kas lät tibu teole,
kala armas heinamaale?)
Viisi kirjutas üles A. Kiiss (EÜS VI 207 (97) < Sangaste khk, 1909), tekst: Emma Gross (ERM 144, 31/4 (44) < Sangaste khk, Laatre v – August Karu, 1920).
16. TERE, ÄIJA, TERE, ÄMMA
Sangaste
Kosjalaul
TERE, ÄIJA, TERE, ÄMMA,
kosja oleme, kosja oleme,
tere, ninni neitsikene,
kosja oleme, kosja oleme,
tere, puhas pruudi ema,
kosja oleme, kosja oleme,
kas sa paned oma tütard –
kosja oleme, kosja oleme,
ma tõi sõle, ma tõi sõrmusse,
kosja oleme, kosja oleme,
ma tõi kalli kaala raha,
kosja oleme, kosja oleme,
kosja kinnda meil käenna,
kosja oleme, kosja oleme,
kosja särk meil säljanna,
kosja oleme, kosja oleme,
kosja kaputa (sukad) meil jalanna,
kosja oleme, kosja oleme,
kosja viisu meil jalanna,
kosja oleme, kosja oleme,
kosja hobene meil ihenna,
kosja oleme, kosja oleme,
kosja saan meil peranna,
kosja oleme, kosja oleme.
Lumi riki looga-kirrja,
kosja oleme, kosja oleme,
sadu riki saani-kirrja,
kosja oleme, kosja oleme.
Las ma kae, las ma katsu,
kosja oleme, kosja oleme,
kas om tarka tantsimaije,
kosja oleme, kosja oleme,
virka ümber veeremaije –
kosja oleme, kosja oleme,
kui om tarka tantsimaije,
kosja oleme, kosja oleme,
virka ümber veeremaije,
kosja oleme, kosja oleme,
sis om tarka talis tööle,
kosja oleme, kosja oleme,
armas ema askelille,
kosja oleme, kosja oleme.
Rahva suust.
Viisi kirjutas üles A. Kiiss (EÜS VI 208 (79) < Sangaste khk, 1909), teksti K. Veske (H II 29, 668/9 (12) < Võnnu khk, Ahja v < Sangaste khk, Tõlliste v, 1888).
17. TERE, ÄIJA, TERE, ÄMMA
Sangaste
Kosjalaul
TERE, ÄIJA, TERE, ÄMMA,
kosja olõmi, kosja olõmi,
tere, puhas pruudi ema,
kosja olõmi, kosja olõmi,
tere, ninni neitu-ema,
kosja olõmi, kosja olõmi!
Mi olõ kosja kauvest tullu,
kosja olõmi, kosja olõmi,
kosja hopõn meil iin,
kosja olõmi, kosja olõmi,
kosja luuk reil pääl,
kosja olõmi, kosja olõmi,
lumi õks rikki looga kirja,
kosja olõmi, kosja olõmi,
sadu rikki saani kirja,
kosja olõmi, kosja olõmi.
Kosja särk m’ul sällan,
kosja olõmi, kosja olõmi,
kosja hüv (vöö) m’ul hüül (vööl),
kosja olõmi, kosja olõmi,
kosja kinda m’ul käen,
kosja olõmi, kosja olõmi.
Viisi kirjutas üles A. Kiiss (EÜS VI 208 (79) < Sangaste khk, 1909), tekst: Eva Emers (60 a) ja Lotta Anderson (70 a) (EÜS VI, 331/2 (13) < Sangaste khk, v, Ala-Laose t – A. Mõttus ja J. Sossi, 1911).
18. LÄTSI KOIKU KOSJUELE
Soome sild. Koiku kosja. Imed
Sangaste
Poisikeste laul
LÄTSI KOIKU KOSJUELE,
Narva naista võtemaije.
Osti Ottilt ma hobõsõ,
Saarõ papjult sadulõ.
Anni punna pakelid,
katsi punda kanepid.
Lätsi üle Soomõ silla,
Soomõ silda triksati,
haavast palki praksati.
Oh mis imet ma sääl näije:
puutsõ olli pulli sarvõ,
nisupäädse lehmä nisa,
kesväpäätse kitse nisa,
kana kaalasta munõsi,
peni hauksõ persest!
Viisi kirjutas üles A. Kiiss (EÜS VI 209 (88) < Sangaste khk, 1909), tekst: Liis Vaher (EÜS VI 340 (26) < Sangaste khk, v, Kösti t – A. Mõttus ja J. Sossi, 1911).
19. IME OPAS´ OMA POIGA
Sangaste
Ema õpetus ehtimisest kosjaminejale
IME OPAS´ OMA POIGA,
noomis omma noorekeist:
„Pojakene noorekene,
kui läät naista kosjoelle,
kapo kallist kaemaia,
kui jo näküs näio kodo,
paistus näio paja-laud –
sää oma’ särgi-siilo’,
kata oma’ kaska-siilo’! –
Näio om vallus vahtima,
kaas kavval kaema,
kas om peedsik peiokene,
kas om kahar kaasakene. –
Kui ‘le peedsik peiokene,
kui ‘le kahar kaasakene,
sis om petet neiokene,
aet neio aukene.”
Viisi kirjutas üles A. Kiiss (EÜS VI 209 (87) < Sangaste khk, 1909), tekst: Liis Oberst (u 75 a) (H II 5, 541 (204) < Sangaste khk – Joosep Hurt, 1877).
20. VELLEKENE, ELLÄKENE
Tunnen tuima
Sangaste
VELLEKENE, ELLÄKENE,
kui lääd naista võttemaia,
kapu armast kaubelema,
võta sa minno sällä taade,
ligi linasta ameta,
ligi olga ohukesta,
ligi pihta peenükeist –
mina tunne tuima näio,
mina arva alva näio,
vistist tunne ma vihatse:
tuimal om pää todjaknu,
laisal pää jo laonu,
kur´jal musta sil´mä-kolmu’,
vihatsel sil´mä verevä,
kõrgil suure’ kõrva-juure’,
alval omma arva amba’.
Veli võt´ iks verevä naise,
musta-kolmu kurja naise.
Tuo käsk´ tulen maada,
kire all keerutada.
Vellekene, elläkene,
tie’ tina-linakene,
vala vas´ki pallapoole’,
sis või tulen maada,
kire (kirg – säde) all keerutada.
Viisi kirjutas üles A. Kiiss (EÜS VI 209 (87) < Sangaste khk, 1909), tekst: Liis Kurg (60 a) (H II 5, 476 (139) < Sangaste khk – Joosep Hurt, 1877).
21. LÄTSI MINA NAISTA KOSJUELE
Laiska neiut kosimas
Sangaste
LÄTSI MINA NAISTA KOSJUELE,
ui-lui-lui, ui-lui-lui,
lätsi naista kosjule,
sinna suurele talule,
ui-lui-lui, ui-lui-lui,
sinna suurele talule,
uhkeile hooneile,
ui-lui-lui, ui-lui-lui,
uhkeile hooneile,
kon oll’ vasitse värava,
ui-lui-lui, ui-lui-lui,
kon oll’ vasitse värava,
hõpeetse aiavitsa;
ui-lui-lui, ui-lui-lui,
hõpeetse aiavitsa;
een mul muru muhesi,
ui-lui-lui, ui-lui-lui,
een mul muru muhesi,
taga kasvi kallis haina,
ui-lui-lui, ui-lui-lui,
taga kasvi kallis haina. –
Hain jäi taade hall’endama,
ui-lui-lui, ui-lui-lui,
hain jäi taade hall’endama,
muru taga muhelema,
ui-lui-lui, ui-lui-lui,
muru taga muhelema,
kastehaina veel kasuma.
ui-lui-lui, ui-lui-lui,
kastehaina veel kasuma.
Mis mul säälla süvva anti,
ui-lui-lui, ui-lui-lui,
mis mul säälla süvva anti?
Silki-saia süvva anti,
ui-lui-lui, ui-lui-lui,
silki-saia süvva anti.
Mis mul säälla juvva anti,
ui-lui-lui, ui-lui-lui,
mis mul säälla juvva anti?
Mõttu-õlut juvva anti,
ui-lui-lui, ui-lui-lui,
mõttu-õlut juvva anti.
Olge terve, meie memme,
ui-lui-lui, ui-lui-lui,
olge terve, meie memme,
taas terve, teie taade,
ui-lui-lui, ui-lui-lui,
taas terve, teie taade,
kes tek õlle nii ilusa,
ui-lui-lui, ui-lui-lui,
kes tek õlle nii ilusa,
mutsut mamma ni magusa,
ui-lui-lui, ui-lui-lui,
mutsut mamma ni magusa.
Panti mu padjule magama,
ui-lui-lui, ui-lui-lui,
panti mu padjule magama,
siidisängü hingämaie,
ui-lui-lui, ui-lui-lui,
siidisängü hingämaie.
Säält ma kaie kavalusi,
ui-lui-lui, ui-lui-lui,
säält ma kaie kavalusi,
kuis see näiu tööda tegi,
ui-lui-lui, ui-lui-lui,
kuis see näiu tööda tegi. –
Es ole kärmas keträmaie,
ui-lui-lui, ui-lui-lui,
es ole kärmas keträmaie,
voolas vokki sõkkumaie,
ui-lui-lui, ui-lui-lui,
voolas vokki sõkkumaie!
Kuke lauli jo kolmat korda,
ui-lui-lui, ui-lui-lui,
kuke lauli jo kolmat korda –
es tule näiu veel ülesse,
ui-lui-lui, ui-lui-lui,
es tule näiu veel ülesse.
Iste oma hiiru sälga,
ui-lui-lui, ui-lui-lui,
iste oma hiiru sälga,
aste oma halli sälga,
ui-lui-lui, ui-lui-lui,
aste oma halli sälga. –
Jumalaga, neo puu,
ui-lui-lui, ui-lui-lui,
jumalaga, neo puu,
Maarijaga neo maja,
ui-lui-lui, ui-lui-lui,
Maarijaga neo maja!
Viisi kirjutas üles M. Kampmann (EÜS I 18 (9) < Sangaste khk, Tõlliste v, 1889), tekst: Ann Koppel (76 a) (H II 31, 557/8 (14) < Sangaste khk, Kuigatsi v < Pringi v – J. Tammemägi, 1890).
22. VÕTA NAINE NEIDUDEST
Võta naine neidudest
Kambja
VÕTA NAINE NEIDUDEST,
osta varsune obune,
võta koera kutsikune:
tule sina kodu, kost sina tulet –
naarap naine neidudest,
irnup sul varsune obune,
augup koera kutsikune.
Viis: peremees Peeter Treial (62 a) (EÜS V 148 (53) < Kambja khk, Neeruti v – A. Kiiss, 1908), tekst: Jaan Otsasson (53 a) (EÜS V, 117 (139) < Kambja khk, Kodijärve v, Laane krjm – E. Eisenschmidt, 1908).
23. VELLEKENE ELLAKENE
Tunnen tuima
Kambja
VELLEKENE ELLAKENE,
kui läät naista kosjamaie,
ajad läbi Ahja valla,
sõidad läbi Sõmmerpalu –
saa ei naista naarulist,
minijata meelelist.
Vellekene ellakene,
kui läät naista kosjamaie,
võta minu ütteen:
mina tunne tuima neiu,
näe näiju näljatse.
Kurjal musta silmakolmu,
vihatsel silma vesistse,
pahatsel pale punane.
Mingu-ui udu-hommikul,
tahmatsele taiva all:
udu rikub uue vere
kaste rikub kasu vere.
Istu Iirule sälgage,
võta Kõrvi kõrvale.
Ära aagu Iiri (h)iivale,
varsa aagu-ui vatule.
Võta vöölt vöö-rättik,
kaalast võta kaalarättik,
pühi vattu varsa säljast,
(h)iiva maha Iiru sällast.
Viis Juhan Petäi (86 a) (EÜS V 142 (26) Kambja khk, Kammeri v– J. Sossi, 1910), tekst: Mari Karneol (60 a) (EÜS VII 2656/7 (26) < Kambja khk ja v, Hurda t – J. Sossi ja P. Tatz, 1910).
24. OLLI HULGAN NEIDUSIDA
Vahelt vaene
Rõngu
Vahelt vaeslaps
OLLI HULGAN NEIDUSIDA,
mõni rida mõrsejida.
Vahelt mina võti vaese latse –
olli valge ja valida,
olli kärme ja käbida,
olli priske ja punane!
Panni näiu niitemaie,
esi viske põõsa ala,
võti põõsasta vaadata,
kas on kaunis kaarike.
Virk olli heina niitemaie,
vali vilja põimemaie,
laabus kaari laskemaie.
Kui om õnne siis elame,
kui om tervist teeme tööda.
Jummal, ke kiik häste tennu –
loonu vaese valgesse,
loonu rikka rumalas.
Viis: P. Kurg (EÜS II 19 (65) < Rõngu khk, Aakre v, Pühaste k – P. Kurg hr Bruusi abiga, 1905), teksti kirjutas üles A. Käärik (H IV 4, 481/2 (1) < Rõngu khk < (?) L. Uibu, 1891).
25. VELLEKENE NOOREKENE
Tunnen tuima
Rõngu
VELLEKENE NOOREKENE,
kui läät naista kosjavale,
võta minnu sälla taade –
mina tunne tuima näiu,
mina arva alva näiu:
tuimal juusse tutsakun,
laisal pääda latakun,
vihatsel oli verevä silma,
kurjal musta silmakolmu,
pahatsel pale plakiline.
Võta iks oma nätu näiu,
oma kaetu kanane!
Viis: P. Kurg (EÜS II 19 (65) < Rõngu khk, Aakre v, Pühaste k – P. Kurg hr Bruusi abiga, 1905), teksti kirjutas üles Andres Käärik (H IV 4, 484/5 (5) < Rõngu khk < (?) L. Uibu, 1891).
26. POISIKESE KULLAKESE
Rõngu
Hää karjaõnnega neiu. Vili halval kohal
POISIKESE KULLAKESE,
es tee’s näe neiukesta –
neiul oli hää karja een,
hoolikas oli hobuste een,
põhu oli täisa põrsaeide,
laut oli täisa lambaeide.
Oh tee hullu noore poisi,
saari järve kõrgi poisi,
teide oidule orasse,
teide kesva kengu pääle,
vesi ai oitult orasse,
ai ta kesva kengu päälta.
Viis: P. Kurg (EÜS II 19 (66) < Rõngu khk, Aakre v, Pühaste k – P. Kurg hr Bruusi abiga, 1905), tekst: Mari Neumann (H I 7, 347 (5) < Rõngu khk – A. Suurkask, 1896).
27. NEIUD MÄNGIVAD MÄELA
Arg kosilane
Rõngu
Neiud
NEIUD MÄNGIVAD MÄELA, ii-illa, lille-ille, lilla ilusa,
poisid hulguvad orolla, ii-illa, lille-ille, lilla ilusa,
ei ole julgust juure minna, ii-illa, lille-ille, lilla ilusa,
ega mahti manu saia, ii-illa, lille-ille, lilla ilusa.
Säädiva püssi püüdemaie, ii-illa, lille-ille, lilla ilusa,
võrgud kinni võttemaie, ii-illa, lille-ille, lilla ilusa:
püss es püüa, võrk es võta, ii-illa, lille-ille, lilla ilusa –
unt on püssil püinetav, ii-illa, lille-ille, lilla ilusa,
kala võrgul võetav, ii-illa, lille-ille, lilla ilusa.
Neiu on viinul võetav, ii-illa, lille-ille, lilla ilusa,
linnasaial söödetav, ii-illa, lille-ille, lilla ilusa.
Laulnud: P. Kurg (EÜS VII 64 (4) ja EÜS VII, 77/8 (4) < Rõngu khk, Aakre v, Pühaste k – P. Kurg tütre Linda abiga, 1909).
28. SÖÖDIN TÄKKU, JOODIN TÄKKU
Kosilane laisas ´ja virgas talus
Rõngu
Kosjalaul
SÖÖDIN TÄKKU, JOODIN TÄKKU,
pannin täku pannelise,
oi jah, oi jah,
pannin täku pandelise,
musta ruuna munderisse,
alli täku sadulasse,
oi jah, oi jah,
alli täku sadulasse.
Sõidin sinna, sõidin tänna,
omal mõrsjad otsimaie,
oi jah, oi jah,
omal mõrsjad otsimaie,
kaasakeista kaemaie,
kodukana kosimaie,
oi jah, oi jah,
kodukana kosimaie.
Sõidin sinna, sõidin tänna,
omal mõrsjad otsimaie,
oi jah, oi jah,
omal mõrsjad otsimaie,
sõidin tunni teeda mööda,
tõise tunni tanumikus,
oi jah, oi jah,
tõise tunni tanumikus.
Sääl oli talu küla veeren –
sääl oli uhked oonekesed,
oi jah, oi jah,
sääl oli uhked oonekesed,
sääl oli kolmi kanakesta,
sääl oli neli neiduda,
oi jah, oi jah,
sääl oli neli neiduda.
Üits oli Anne, tõine Kadri,
kolmas virka Viiukene,
oi jah oi jah,
kolmas virka Viiukene.
Sääl mind vastu võeti,
ja obbu talli aeti,
oi jah, oi jah,
ja obbu talli aeti,
ja kaeru ette kanneti
ja rokka ruhte kallati.
oi jah, oi jah,
ja rokka ruhte kallati.
Sääl mind söödet, sääl mind joodet,
sääl mind söödet kärjemeega,
oi jah, oi jah,
sääl mind söödet kärjemeega,
sääl ma jõin peestust,
peestust ja aput taari,
oi jah, oi jah,
peestust ja aput taari.
Patjadel ma magasin:
pallai all ja pallai pääl,
oi jah, oi jah,
pallai all ja pallai pääl,
palaja pääl kirju vaiba,
kirju vaiba tähekirja,
oi jah, oi jah,
kirju vaiba tähekirja.
Poole ööd ma magasin,
tõise poole kullelsin,
oi jah, oi jah,
tõise poole kullelsin,
kuidas neiud tööda teeva,
kuldakangast na kudava,
oi jah, oi jah,
kuldakangast na kudava,
õbbelõnga na ketrava,
siidiniiti na keriva,
oi jah, oi jah,
siidiniiti na keriva.
Aeti Anne, kästi Kadri,
aeti Anne askelema,
oi jah, oi jah,
aeti Anne askelema,
kästi Kadri käsu pääle,
virka Viiut vetta tooma.
oi jah, oi jah,
virka Viiut vetta tooma.
Ann oli agar askelema,
Kärt oli kärmas käsu pääle,
oi jah, oi jah,
Kärt oli kärmas käsu pääle,
Viiu oli virka vetta tooma –
vetta tooma peiu täkkul,
oi jah, oi jah,
vetta tooma peiu täkkul.
Säält sain omal mõrsjakese,
abikaasa kallikese,
oi jah, oi jah,
abikaasa kallikese,
virga Viiu perenaiseks,
virga Viiu perenaiseks,
oi jah, oi jah,
virga Viiu perenaiseks.
Laulnud P. Kurg (EÜS III 34 (11) ja EÜS III, 52/4 (11) < Rõngu khk, Aakre v, Pühaste k – P. Kurg ja hr. Bruus, 1906).
29. HAK'SIN HOOSTA HOIDEMAIE
Kosjahobu söötmine. Kosilane laisas talus. Tule mulle
Rõngu
Kosilane
HAK’SIN HOOSTA HOIDEMAIE, oo-oo, ridi-ral-la-laa,
varsa kapju vaatamaie, oo-oo, ridi-ral-la-laa,
sälu sääri säädemaie, oo-oo, ridi-ral-la-laa –
hõlma all ma andsin heinad, oo-oo, ridi-ral-la-laa,
kamalus ma kandsin kaerad, oo-oo, ridi-ral-la-laa
ilma eide täädemata, oo-oo, ridi-ral-la-laa,
ilma taadilt küsimata, oo-oo, ridi-ral-la-laa.
Tõusis üles täkukene, oo-oo, ridi-ral-la-laa,
kasvis kange ruunakene, oo-oo, ridi-ral-la-laa,
sirgus sile märakene, oo-oo, ridi-ral-la-laa –
ei neid jõudnud ohjad hoida, oo-oo, ridi-ral-la-laa,
ohjad hoida, köied köita, oo-oo, ridi-ral-la-laa,
paelad pikat ei pidada, oo-oo, ridi-ral-la-laa.
Läksin naista kosimaie, oo-oo, ridi-ral-la-laa,
omal mõrsjad otsimaie, oo-oo, ridi-ral-la-laa,
kaasakeista kaemaie, oo-oo, ridi-ral-la-laa.
Sõidsin sinna, sõidsin tänna, oo-oo, ridi-ral-la-laa,
leidsin talu metsa veeres, oo-oo, ridi-ral-la-laa.
Sääl olid kuldsed kaevukoogud, oo-oo, ridi-ral-la-laa,
valgest vasesta väravad, oo-oo, ridi-ral-la-laa,
sääl oli õues õunaaeda, oo-oo, ridi-ral-la-laa,
muru pääla marjaaeda, oo-oo, ridi-ral-la-laa,
aida tagan linnuaeda, oo-oo, ridi-ral-la-laa.
Sääl oli õues hõbeposti, oo-oo, ridi-ral-la-laa,
hõbeposti, täku keida, oo-oo, ridi-ral-la-laa.
Astsin maha apsateles, oo-oo, ridi-ral-la-laa,
saapa rauad raksateles, oo-oo, ridi-ral-la-laa,
läksin tuppa luusimaie, oo-oo, ridi-ral-la-laa,
neidu varjult vaatamaie, oo-oo, ridi-ral-la-laa.
Neid se tukkus tule all, oo-oo, ridi-ral-la-laa,
pää põlvete vahela, oo-oo, ridi-ral-la-laa.
Mina neiult küsimaie, oo-oo, ridi-ral-la-laa:
„Kas sa tahad mulle tulla, oo-oo, ridi-ral-la-laa,
mulle tulla, mulle olla, oo-oo, ridi-ral-la-laa,
tulla surmatunnini, oo-oo, ridi-ral-la-laa,
olla elu otsani, oo-oo, ridi-ral-la-laa?”
Neiu minulta küsimaie, oo-oo, ridi-ral-la-laa:
„Kas sull on ka seda hoosta, oo-oo, ridi-ral-la-laa,
kes viib minu kirju kirstu, oo-oo, ridi-ral-la-laa,
ja viib valge veime vaka, oo-oo, ridi-ral-la-laa?”
Mina mõistsin, kohe kostsin, oo-oo, ridi-ral-la-laa,
mina targasti kõnelsin, oo-oo, ridi-ral-la-laa:
„Küllap on mul seda hoosta, oo-oo, ridi-ral-la-laa,
kes viib sinu kirju kirstu, oo-oo, ridi-ral-la-laa,
ja viib valge veimevaka, oo-oo, ridi-ral-la-laa –
jõuab tassida mu täkku, oo-oo, ridi-ral-la-laa,
virk loom ära vedada, oo-oo, ridi-ral-la-laa!”
Laulnud: P. Kurg (EÜS VII 66 (11) ja EÜS VII 88/90 (11) < Tartu l < Rõngu khk, Pühaste k – P. Kurg tütre Linda abiga, 1909).
30. VENNAKENE HELLA VELLE
Tunnen tuima
Rannu
VENNAKENE HELLA VELLE,
kui lääd naista võttemaie
kutsu minu kosilases –
mina tunnen tuimad neiud,
laidan ära laisad neiud:
tuimal tutakad juused,
laisal laja lõvvaotsa,
vihatsel silmad vesitsed,
tigedal nina terava,
pahase palged punased,
kurjal mustad silma-kolmud.
Viis: Karl Kink (70 a) (ERA III 7, 303 (17a) < Rannu khk ja v, Verevi k – G. Laugaste, 1936), teksti kirjutas üles H. Raag (H II 30, 342/3 (19) < Rannu khk, 1889).
31. SÕITKEM, LAEVAD, SÕITKEM, PURJUD
Vahelt vaene
Rannu
SÕITKEM, LAEVAD, SÕITKEM, PURJUD,
sõitkem neiu liina alla –
siin olli reas helmeskaalad,
taga roodus taaderkaalad.
Ei mina võtnud helmeskaala,
ei mina tahtnud taaderkaala –
võtsin vahepäält vaese latse,
vaese võtsin vara tõttu,
rikka suure raha tõttu.
Viis: Ell Kurno (80 a, pärit K-Jaanist) (EÜS III 2719 (37) < Rannu khk, Valguta v – P. Tatz, 1910), tekst: Liis Lamberg (69 a) (EÜS VI 301 (10) < Rõngu khk, Rõngu v < Rannu khk – A. Kiiss, A. Mõttus ja J. Sossi, 1909).
32. POEGA SÕITIS KOSJATEEDA
Palju tütreid
Rannu
Tütred vette
POEGA SÕITIS KOSJATEEDA,
ajas neiu asjasida.
Tulli kosjasta koduje,
viskas vöö varna peale,
kindad kaabu ääre peale,
esi pääle nutemaie.
Kes tulli manu küsimaie?
Oma hella emakene:
„Miks sa nutad, poiga noori?”
„Mis ma nutan, memmekene –
ei tule naine minule,
ei saa mini sinule,
et sul pallu tüterida,
enamb elme tahtijaida.
Vii sa tüterid vesile,
kanna lapsed lainetelle!”
Ema vot kuulda hullu juttu,
viis ta tüterid vesile,
kandis lapsed lainetelle.
Ema läks kajolt vetta tuuma,
Kai olli kajo kooju otsas.
„Paras, paras, memmekene,
esi tuled kajolt vetta tuuma –
kus see kuldane minijas,
hõbetane poja naine?”
Mini makkab voodiessa,
pojanaine patjadessa.
Ema hakkas nutemaie:
„Kui oles kümme tütterida,
küll oles tööda kümmenile –
kaks hakkas kangasta kuduma,
kolm panes linu kolkimaie,
viis panes villu ketramaie.”
1 (anded)
Viis: Ann Tampere (61 a) (ERA II 16, 520 (10) < Rannu khk ja v, Uniküla, Andresjaani t – H. Tampere, 1929), teksti kirjutas üles H. Raag (H II 30, 339/40 (14) < Rannu khk, 1889).
33. RAISIN MAHA RAUDA TAMME
Tamm. Oleks. Kaevul kosija
Rannu
RAISIN MAHA RAUDA TAMME,
tüvest tei ma tünderida,
ladvast laiva ankurida,
keskelt kirju karja talli.
Nüid mina nakan täku söötma,
söödan täku, joodan täku,
ilma esa teademada,
ilma ema nägemada –
akanist ma andsin ainad,
karmanist ma kandsin kaerad.
Nüid om täku täves söönu,
täves söönu, täves joonu –
paneme täku saani ette.
Nüid om hobu üteline,
kaal om tippi-täppiline,
nüid saab sõita Soomemaale,
poole versta Poolamaale,
veidikene Venemaale.
Sõidan Soome silla pääle –
Soome silda raksateleb,
aluspakud painusivad,
nukakivid niksusivad.
Sõitsin Hollandi kajole –
sääl olli neitsid karja joodmas.
Mina neiulta küsima:
„Anna vetta mu hobule,
anna juvva mu hallile,
muidu juvva mustalegi.”
Viis: Eduard Kärp (65 a) (ERA II 186, 429 (2) < Rannu khk ja v, Sangla k < Neemisküla, Kärba talu, 1938), teksti kirjutas üles H. Raag (H III 10, 102/4 (7) < Rannu khk, 1889).
34. SÕUDKEM LAIVAD, JÕUDKEM PURJUD
Laevasõit
Rannu
Neiude valimine
SÕUDKEM LAIVAD, JÕUDKEM PURJUD,
jõudkem purjud Poolamaale,
jõudke Niini liina alla,
sääl on ridas neidisida:
ees om reas helmed kaalas,
taga rean taadrid kaalan.
Ei ma tahtnud helmed kaalas,
ega taha taadri kaelas –
ma võtan vahelt vaise latse.
Kandke purjud, jõudke purjud,
sis lähan Riiga Reeda perra,
alevisse Anne perra –
Riiast tõin ma Reeda suure,
Alevist tõin Anne suure,
muilta mailta Maie suure.
Sis oli naine niikui muilki.
viisin niidul niitamaie –
küllse naine häste niidab:
sell om kaunis kaarikene!
Viisin nurme põimamaie –
küll se naine häste põimab:
sell om vistist vihke taga,
sell om servi sälla tävved.
Viisin kõrtsi tantsimaie,
esi varjusta vaatassi –
Küll se naine häste tandsib:
kondsad käivad kenasti,
hannda öörit hüväste.
Viis: Ell Kurno (80 a, pärit K-Jaanist) (EÜS III 2719 (37) < Rannu khk, Valguta v – P. Tatz, 1910), teksti kirjutas üles H. Raag (H III 10, 104/5 (8) < Rannu khk, 1889).
35. NÄIJE NEIU KASVAVADA
Rannu
NÄIJE NEIU KASVAVADA,
sinipõllel sirguvada.
Mõtli oma oleva,
oma kaasa kasvavada,
sinipõllel sirguvada.
Minu oma siin ei ole,
minu kaasa siin ei kasva;
mull om oma Ouduvanna,
minu kaasa Kambijanna
Viis: Ann Tampere (65 a) (ERA III 7, 98/9 (37) < Rannu khk ja v, Uniküla, Andresjaani t – H. Tampere, 1933), teksti kirjutas üles J. Kivisaar (H I 2, 517 (5) < Rannu khk, Valguta v, 1888).
36. ÄRA SINA VÕTA PIKKA NAISTA
Hoiatus pika naise eest
Rannu
ÄRA SINA VÕTA PIKKA NAISTA –
pikk ei paendu pingi peale,
ära sina võta laiska naista –
laisal laiad sukasääred,
ära sina võta tuima naista –
tuimal juuksed tutsakus.
Võta naine tillukene,
sea sõra suurune,
lamba hamba laiune,
kitse kõrva kõrgune.
Võtsin naise tillukese,
sea sõra suuruse,
lamba hanna laiuse,
kitse kõrva kõrguse.
Naine läks lehmi lüpsema,
kukkus piima lüpsikusse,
naine läks karja saatma,
kadus kaste heina sisse!
Sepa Peeter, vellekene,
tee mull rauast rehake,
Tee mull rauast rehake ja
vala vasest varrekene!
Ma lähän naista otsimaie,
lüpsikusta vaatamaie,
kastehainast katsumaie,
rehitsema ristikhainast.
Panin tema ahju otsa peale,
tõstsin truubi serva peale –
ritsik oli maha aanud
prussak poole ära söönud.
Viis: Ell Kurno (80 a, pärit K-Jaanist) (EÜS III 2717 (29) < Rannu khk, Valguta v – P. Tatz, 1910), tekst: Ella Ruusmann (umb. 17 a) (EÜS VII 60/1 (15) < Rannu khk – J. Kompus, O. Kuriks, 1910).
37. VÕI, VÕI, VÕI, VÕI VÕTAS NAISE
Rannu
Kardab kurja naist
Kosjalaulu
VÕI, VÕI, VÕI, VÕI VÕTAS NAISE –
kui om kuri, kos sis panna? –
Ei ole (h)ärjäs ära müüa,
ei ole varsas vahetada,
ei ole lehmas (linna) liina viia,
ega kitses tõisel kinki!
Mul om viha velle pääle,
viha vellenaise pääle:
veli võt´t´ vihatse naise
tõralise tõise poole.
Ei ta’s sünni süvveenna,
ei ta’s mahu maateenna,
käänd ta suuda saina poole –
luges sääl neid lutikida,
kirjut sääl neid kirpusida.
Mitus lutikat luanna,
mitus kirpa kirjanna?
Tuhat lutikat luanna,
sada kirpu kirjanna.
Viis ja tekst: Eduard Kärp (65 a) (ERA II 186, 429 (3) ja ERA II 186, 326 (3) < Rannu khk ja v, Sangla k < Neemisküla, Kärba talu, 1938), täiendatud (H II 30, 648 (34) < Rannu khk – P. Grünfeldt, 1888).
38. SÕIDA, SÕIDA, SÕNNIKENE
Kaevul kosija. Tule mulle
Võnnu
SÕIDA, SÕIDA, SÕNNIKENE,
vala teeda, varsukene,
sõida neediste koduje,
marssijate mõisaje.
„Tere, tere, neiukesta,
tere, neidu noorekene,
vea vetta virge-esta,
lahe konku kõrge-esta –
anna mu hobule juua,
anna hallile haisutada,
kimmelile kinnitada,
mustale muidu nuusutada.
Ma olen vaene teede käija,
teede käija, maade marssija,
saksa asjade ajaja,
härra kirja kandija.”
„Oh sina petis poisikene –
milles so ame aetu,
milles sukad soonitedu,
milles hobu ummis rauus,
milles täku täisi naelu? –
Sa pole vaene teede käija,
teede käija, maade marssija,
saksa asjade ajaja,
härra kirja kandija –
sina oled kosilane!”
Peigu mõistis, kostis vasta:
„Mull on kodu kolmi seppa:
üks paneb hobu ummisrauda,
teine täku täisi-rauda,
kolmas saani sakeldeleb.
Mull on kodu kolmi õde:
üks see ajab amme-eida,
teine soonib sukkesida,
kolmas vilti vikeldeleb.”
Viis: Juhan Luik (80 a) (ERA III 6, 186 (14) < Võnnu khk, Kastre-Võnnu v, vstm – K. Leichter, 1931), teksti kirjutas üles H. Mikkel (H II 56, 567 (1) < Võnnu khk, 1895).
39. SÕIDI MA (SINNA) SUURELE TALULE
Laiska neiut kosimas. Oleks
Võnnu
SÕIDI MA (SINNA) SUURELE TALULE,
kos om vaskitse värava,
hõbedase aija vitsa.
Sääl mull anti süvva-juvva,
panti mu padjule magama,
siidi sängi hingama.
Sääl mina kaije kavalusta,
kuis ni näiju tööda teeva. –
Kukk küll laulis eesmast puhku –
näiju käänis ühte külge,
kuk küll laulis teista puhku –
näiju käänis teista külge,
kuk küll laulis kolmat puhku –
näiju karas karjaaida,
hakas lehmi lüpsema.
Võti mina hobu tulba küllest:
„Jumalaga, näiju esa,
jumalaga, näiju ema!
Ei ma võta siista näidu –
siin on laisa näijukese!”
Sõidi ma üle Rõngu nurme,
Rõngu näiju minnu näiva,
Rõngu kaaba minnu kaiva:
„Kae. kus sõidab noori meesi –
uhkema kui aidameesi:
hobu ees kui hallas hein,
piitska peon kui pilliroogu!”
Viis: Jaan Nagel (J. Naglalt) (ERA II 119, 402, (73) < Võnnu khk, Kastre-Võnnu v, Kubja t – Jaan Moodis, 1936), teksti kirjutas üles H. Mikkel (H II 56, 573/4 (12) < Võnnu, 1895).
40. ELLAKENE, VENNAKENE
Tunnen tuima
Võnnu
ELLAKENE, VENNAKENE,
tiru-lilu-lii, tiru-lilu-lii,
tiru-lilu-lii, tam-trallalla,
kui sa lähed kosjuella,
tiru-lilu-lii, tiru-lilu-lii,
tiru-lilu-lii, tam-trallalla,
võta minu kaasaella,
tiru-lilu-lii, tiru-lilu-lii,
tiru-lilu-lii, tam-trallalla,
mina tunnen tuima neiu,
tiru-lilu-lii, tiru-lilu-lii,
tiru-lilu-lii, tam-trallalla –
tuimal juuksed tutsakussa,
tiru-lilu-lii, tiru-lilu-lii,
tiru-lilu-lii, tam-trallalla,
mina tunnen laisa neiu,
tiru-lilu-lii, tiru-lilu-lii,
tiru-lilu-lii, tam-trallalla –
laisal laiad kuueõlmad,
tiru-lilu-lii, tiru-lilu-lii,
tiru-lilu-lii, tam-trallalla,
pahasel paled punased,
tiru-lilu-lii, tiru-lilu-lii,
tiru-lilu-lii, tam-trallalla,
kurjal mustad silmakolmud,
tiru-lilu-lii, tiru-lilu-lii,
tiru-lilu-lii, tam-trallalla,
vihasel silmad vesised,
tiru-lilu-lii, tiru-lilu-lii,
tiru-lilu-lii, tam-trallalla.
Ellakene vennakene,
tiru-lilu-lii, tiru-lilu-lii,
tiru-lilu-lii, tam-trallalla,
ära sina võta suurta naista,
tiru-lilu-lii, tiru-lilu-lii,
tiru-lilu-lii, tam-trallalla –
suur jääb nukka suikumaie,
tiru-lilu-lii, tiru-lilu-lii,
tiru-lilu-lii, tam-trallalla.
Võta naene tillukene,
tiru-lilu-lii, tiru-lilu-lii,
tiru-lilu-lii, tam-trallalla,
tillukene, teravakene,
tiru-lilu-lii, tiru-lilu-lii,
tiru-lilu-lii, tam-trallalla!
Ellakene, vennakene,
tiru-lilu-lii, tiru-lilu-lii,
tiru-lilu-lii, tam-trallalla,
võtsid naese tillukese,
tiru-lilu-lii, tiru-lilu-lii,
tiru-lilu-lii, tam-trallalla,
sia sõra suuruse,
tiru-lilu-lii, tiru-lilu-lii,
tiru-lilu-lii, tam-trallalla,
kitse kõrva kõrguse,
tiru-lilu-lii, tiru-lilu-lii,
tiru-lilu-lii, tam-trallalla.
lamba saba laiuse,
tiru-lilu-lii, tiru-lilu-lii,
tiru-lilu-lii, tam-trallalla.
Ellakene, vennakene,
tiru-lilu-lii, tiru-lilu-lii,
tiru-lilu-lii, tam-trallalla.
oiab ta karja, äestab põllu,
tiru-lilu-lii, tiru-lilu-lii,
tiru-lilu-lii, tam-trallalla,
läheb põldu äestama,
tiru-lilu-lii, tiru-lilu-lii,
tiru-lilu-lii, tam-trallalla –
kaob ära põllule,
tiru-lilu-lii, tiru-lilu-lii,
tiru-lilu-lii, tam-trallalla,
läheb lehma lüpsimaie –
tiru-lilu-lii, tiru-lilu-lii,
tiru-lilu-lii, tam-trallalla,
lehm lüüb naese lüpsikusse,
tiru-lilu-lii, tiru-lilu-lii,
tiru-lilu-lii, tam-trallalla,
lähab karja saatemaie –
tiru-lilu-lii, tiru-lilu-lii,
tiru-lilu-lii, tam-trallalla.
kaob kasteeina sisse,
tiru-lilu-lii, tiru-lilu-lii,
tiru-lilu-lii, tam-trallalla.
Lähed seppa paluma,
tiru-lilu-lii, tiru-lilu-lii,
tiru-lilu-lii, tam-trallalla:
„Sepa Peeter, vennikene,
tiru-lilu-lii, tiru-lilu-lii,
tiru-lilu-lii, tam-trallalla,
tee mull tille rihakene,
tiru-lilu-lii, tiru-lilu-lii,
tiru-lilu-lii, tam-trallalla,
ma lään naista otsimaie,
tiru-lilu-lii, tiru-lilu-lii,
tiru-lilu-lii, tam-trallalla,
kasteeina kraapimaie,
tiru-lilu-lii, tiru-lilu-lii,
tiru-lilu-lii, tam-trallalla!”
Laulnud Liisa Laan (25 a) (EÜS VIII, 251/3 (58) < Võnnu khk, Kastre-Võnnu v, Hamaste k – J. ja M. Kärt, 1911).
41. POEG LÄTS NAISTA OTSIMAIE
Palju tütreid. Tütred vette
Puhja
Tütarde tapja
POEG LÄTS NAISTA OTSIMAIE,
tuli kodu ikkeenna,
ikkeenna leinatenna;
pand ta kübara kirstu pääle,
kinda pand kübara pääle.
esi manu ikkemaie:
„Ei tule naine mulle,
Naine mulle, minij sulle –
Sul om pallu tüterida,
Enam hilbu tahtijaida.”
Krõõda ai tä (ajas)kõivikude,
Liisa ai tä lepikude,
Anne ai tä alevikude.
Tuudi kodu kulda-noorik,
õvve pääle õpe mini –
viisi ei tä vettä tuvva,
pannu ei pada tulele!
Kahitse küll memmekene:
„Oles mu tütre koduna!
Külap mul tüüda kümmenela:
üte panes kangast kudamaie,
kats panes sukka tsuskimaie,
kolm panes kotti nõelumaie,
neli panes villu ketramaie!”
Viis: Kadri Hermann (65 a) (EÜS VI 716 (11) < Puhja khk – M. Pehka), tekst: Kadri Sütt (75 a) (EÜS VI 832 (94) < Puhja khk, Kavilda vstm – E. Eisenschmidt, 1909), täiendatud (ERA II 78, 245/6 (4) < Puhja khk, Ulila v, Kannu k – R. Viidebaum < Liiso Pehka (s. 1842) (kopeeritud K. Soldani üleskirjutustest 1932. a), 1934).
42. VELLEKENE ELLAKENE
Tunnen tuima
Puhja
Võta naine töölt
VELLEKENE ELLAKENE,
kui läät naista kosjuelle,
tule mult luba küsemaie –
ma anna aidast alli kuue,
keldrist kena kübara.
Veli, hella vellekene,
kui läät naista kosjaelle,
võta minu selja taade –
küll ma tunne tuima näiu:
tuimal tuttaku juuse,
kurjal musta silma kolmu,
vihasel põse vereve,
tigedal nõna terava,
laisal om jala jämeda.
Veli, hella vellekene,
Kui läät naista kosjaelle,
ära otsi uhkeita,
ära vahi valgeita –
uhke vahib varju pääle,
valge oma kätte pääle.
Võta naene niidu päälta,
sihi naene sirbi päälta,
kae aina kaari päälta:
kas om naene sirbil sille,
vikatilla viledägi –
tuu sis võta, tuu sis oia!
Tuu küll mõistab tööda tetta,
mõistab muida opeta.
Viis: Kadri Hermann (65 a)(EÜS VI 716 (13) Puhja < – M. Pehka, 1909), tekst: Mari Hermann (90 a) (EÜS VI, 813 (78) < Puhja khk, Ulila v, Ridaküla – E. Eisenschmidt, 1909), täiendatud (EÜS V 521 (17b) < Puhja khk – M. Pehka < Mari Pehka (58 a), 1908), (EÜS VI 810 (76) < Puhja khk, Kavilda v – E. Eisenschmidt < Tihase Mari (51 a), 1909), (EÜS V 1219 (3) < Tartu l < Puhja khk, Ulila v, Kaimi k, Vanasse t – M. Kampmann < Kadri Puur (sünd. Villemson, 80 a), 1908), (H I 2, 508 (20) < Puhja khk, Suure-Konguta v – Jaan Loskit, 1888).
43. LÄTSI MA MÕTSA KÕNDIMAIE
Neiu pole püssil püütav
Puhja
LÄTSI MA MÕTSA, joo-du, KÕNDEMAIE, joo-du,
oi-leeli, kõndimaie, joo,
võti ma püssi, joo-du, õlale, joo-du,
oi-leeli, õlale, joo,
karuraua, joo-du, kaala pääle, joo-du,
oi-leeli, kaala pääle, joo.
Tul’li vasta, joo-du, taadekene, joo-du,
oi-leeli, taadekene, joo.
„Kos sa läät, joo-du, pojakene, joo-du,
oi-leeli, pojakene, joo?”
„Ma lää naista, joo-du, võttemaie, joo-du,
oi-leeli, võttemaie, joo!”
„Naist ei püida, joo-du, püssilänni, joo-du,
oi-leeli, püssilänni, joo,
ega võeta, joo-du, võrgulänni, joo-du,
oi-leeli, võrgulänni, joo –
lindu püüdäs, joo-du, püssilänni, joo-du,
oi-leeli, püssilänni, joo,
kala võetas, joo-du, võrgulänni, joo-du,
oi-leeli, võrgulänni, joo. –
Näiju om kulla, joo-du, kaalumine, joo-du,
oi-leeli, kaalumine, joo,
õbeda, joo-du, lunastamine, joo-du,
oi-leeli, lunastamine, joo,
tuhat massap, joo-du, näiju tuttu, joo-du,
oi-leeli, näiju tuttu, joo,
sada massap, joo-du, näiju sanga, joo-du,
oi-leeli, näiju sanga, joo,
viiskümmend, joo-du, näiju kübärä, joo-du,
oi-leeli, näiju kübärä, joo!”
Viis: Kadri Sütt (75 a) (EÜS VI 727 (56) < Puhja khk – M. Pehka, 1909), tekst: Mari Hermann (90 a) (EÜS VI, 815 (80) < Puhja khk, Ulila v, Ridaküla – E. Eisenschmidt, 1909).
44. HELLAKESE VELLEKESE
Tunnen tuima
Puhja
Peiu noomitus
HELLAKESE VELLEKESE,
peiukese noorekese –
kui läät naista kosjuella,
tule mult luba küsima:
ma anna aidast alli kuue,
laatikesta laia vööda,
suhvlist suvi kübara.
Hellakese vellekese,
peiukese noorekese,
mine ju sinna talule,
kos oli kolmi näiu noori –
ära võtta õõrihanda (ööri?),
ei ka võtta keerukänga! –
Võtta vahelta vaene latsi,
kell om rüppe ruhkenu,
hame ammu voidenu.
See ju tijab orja hoole,
orja hoole, vaese vaeva,
see lääb rinnu rehe pääle,
kaala murden muule tööle,
maha pessi pikka rehe,
aganatse halva rehe.
Es jä udsu huule pääle,
ei ka põbu (põrmu?) põlle pääle.
Udsu jäie usse pääle,
põbu (põrmu?) jäie põrmandule.
Viis: Mari Sonn (50 a) (EÜS VI 729 (63) < Puhja khk – M. Pehka, 1909), teksti kirjrutas üles Jaan Loskit (H I 2, 506 (5) < Puhja khk, Suure-Konguta v, 1888).
45.
46.
__P o i s i__j a__n e i u__m a t u s__
1. KESSE MEILLA ÄRA KOOLI
Neiu ja poisi matus
Rõngu
KESSE MEILLA ÄRA KOOLI, oh, oh, ooh?
Poiss meilla ära kooli, oh, oh, ooh.
Kohes teda matteti, oh, oh, ooh?
Suure suhu rampe alla, oh, oh, ooh,
rambe alla, rambe pääle, oh, oh, ooh,
rambe varvaste vahele, oh, oh, ooh.
Kesse meilla ära kooli, oh, oh, ooh?
Tüttrik meil ära kooli, oh, oh, ooh.
Kohes tema matteti, oh, oh, ooh?
Kiriväde kerkude, oh, oh, ooh,
haljade (h)alevide, oh, oh, ooh,
siidi alla, siidi pääle, oh, oh, ooh,
siidi varvaste vahele, oh, oh, ooh.
Viis: J. Märtson (EÜS VII 65 (8) < Rõuge khk, Aakre v, Pühaste k – L. Kurg ja P. Kurg, 1909), tekst: Mari Raudsepp (72 a) (EÜS VI 318 (37) < Rõngu khk, v, Raigaste k – A. Mõttus ja J. Sossi, 1909).
2. KUI MINA ÄRA KOOLENESSA
Neiu ja poisi matus
Rõngu
KUI MINA ÄRA KOOLENESSA, oh, oh, ooh,
ärge minul tehke aavakirstu, oh, oh, ooh –
aav on kuri hallitama, oh, oh, ooh,
ärge minul tehke kuusekirstu, oh, oh, ooh –
kuus on kuri kopitama, oh, oh, ooh,
ärge minul tehke männikirstu, oh, oh, ooh –
mäns on kuri mädanema, oh, oh, ooh!
Tehke tammekirstukene, oh, oh, ooh,
iie tamme laudatesta, oh, oh, ooh!
Ärge mind matke maa alla, oh, oh, ooh –
maa all on mardikat, oh, oh, ooh,
ärge mind jätke maa pääle, oh, oh, ooh –
päev sääl paistab palavasti, oh, oh, ooh,
pange mind kindla kellerise, oh, oh, ooh,
kust ei tõuse tõbehaisu, oh, oh, ooh,
kätte manda kärvahaisu, oh, oh, ooh,
suu manda surmahaisu, oh, oh, ooh.
Laulnud J. Märtson (EÜS VII 65 (8) ja (EÜS VII 85/6 (8) < Rõuge khk, Aakre v, Pühaste k – L. Kurg ja P. Kurg, 1909).
3. KUI MA ÄRA KOOLENESSA
Neiu matus
Puhja
Vana tüdruku laul
KUI MA ÄRA KOOLENESSA,
ärge mull teke lepast kirstu –
lepp oli kuri leinamaije;
ärge mull teke kuusest kirstu –
kuusk oli kuri kuivamaije;
ärge mull teke kasest kirstu –
kask oli kuri kaibamaije;
ärge mull teke aavast kirstu –
aav oli kuri allitama.
Teke mull tinane kirstuke,
valage vaskne kaaseke,
põdraluista põõna pääle,
sikasarvista sagara,
kitsekõrvusta kõdara.
Viige mo suure posttee veerde,
kost käiva mööda postipoisi,
iga reedi Riia ärra,
iga poolpä poodi poisi.
Sääl na mütsi kergitava,
sääl na andva enge armu:
kae kun koolu kudrus-neiu,
maha matet madrus-neiu.
Viis: Kadri Puur (sünd Villemson, 80 a) (EÜS V 1222 (7) < Puhja khk, Kaimi k, Vanasse t – M. Kampmann, 1908), teksti kirjutas üles D. Sell (H I 3, 537 (2) < Puhja khk, Suure-Ulila v, 1888).
x