Jutulidsõq lauluq

Urvastõ

Kuri kodu. Põlgtud laps

EMÄ PÕLGI JA ESÄ PÕLGI,
veli põlgi, sõsar põlgi.
Esä põlgi põlvõst saani’,
emä laidi latsõst saani’.
Veli vei välla väräjist,
sõsar tandsut’ tanumist.
Kohes minnä’ mul vaesõl –
minnä’ liina lepikudõ,
ala liina aavistikku.
Lei ma luhast lutukõist,
pedäjästä pillikeist.
Veli kotun kullõlije:
„Kuulõ’, kon om minu sõsar?“
Ai tä kurõ kutsumaie,
käre välla käskimäie.
Es ma lähä’ kurõ kutsun,
ega käre käskien.
Tulli esi’ ellä veli,
astõ esi’ armas veli:
„Tulõ’ kodu, sõsar ellä,
emä sul hoisõ oma osa,
esä hoisõ ilusa ollõ,
veli hoisõ verevä viina,
sõsar teie suurõ sõira.“
“Mine’ kodu, veli noori,
söögu’ emä oma osa,
joogu’ esä illus olu’,
joogu’ veli verevä viina,
söögu’ sõsar suurõ sõira.
Emä ei või’ mu enne nätä’,
esä kaia’ kasvaen.“

Viis: EÜS IX 1291 (65) < Urvaste khk, Vana-Antsla v – A. O. Väisänen < Toomas Uibopuu, 59 a (1912).
Tekst: H III 11, 389/90 (32) < Urvaste khk, Restu v – Jakob Teder (1891).

Harglõ

Võõrasimä ja vaenõlats. Sarvõpuhkja kodokutsõ’

VELI AI USSÕ VÄREHEIST,
ussõ ummist hoonõhõist.
Pagõsi ma alla paiustuhe,
liina ala lepistühe.
Säält ma löüse luudsõ lutu,
luudsõ lutu, puudsõ pilli.
Naksi ma luttu ajama,
puust pilli puhkuma.
Ime tulli vällä väreheist,
ussõ ummist hoonõhõist,
kapl käen ja käüds peon!
„Tulõ’ iks kuu’, tütärenne,
kallu’ kuu’, kanasõnnõ! –
Imä küdsä sul mesileibä,
sõsar tege suuri sõiru,
veli tege verevät viina,
esä kurnas ollõkurnu!“
Imekene ellekene,
küdsä’ uma mesileib,
sööge’ uma’ suurõ’ sõira’,
joogõ’ uma verrev viin,
kurnakõ’ uma’ ollõkurnu’. –
Minnu pedävä’ pehlakmarja’,
kasvatasõ’ kadaja-marja’,
toitava’ toomõmarja’! –
Ei lähä’ ma kuu’ teile kuuõlõ kurjalõ,
kuuõlõ kurjalõ, viiele vihanulõ.
Sa tahat kapla kaala panda’,
Ja lõiga lõõri hiitä’!
Ega ma tii’ ollõst illus olõ’,
ei tii’ viinast verrev saisa’ –
ma’ iks ikust illus olõ,
silmäviist verrev saisa.
Ma süü siist suust pütsikeid,
mätistikust vesimärsse,
siski mul palõ’ paremb teist,
veri muist verevämb
imäl kui süüen mesileibä,
sõsarõl suuri sõiru,
vellel juvvõn verevät viina,
esäl kurnatõn ollõkurnu!

Viis: EÜS IV 211 (275) < Hargla khk – J. Kalkun
Tekst: H II 32, 135/7 (127) < Hargla khk, Mõniste v – Jaan Pähn (1889).

Harglõ

Umadsõ’ ajava’ är’

JOOSI, JOOSI ÜLE MÄE,
läbi hall’a lepistü.
Sääl ma näie esäkeist
tarulaudu tahuvat
„O mu kulla esäkene,
kas sa tahat, ma avida?”
Esä iks minnu ärä’ pess’
oma tarulauagõ.
Jälle joosi üle mäe,
läbi hall’a lepistü.
Sääl ma näie imäkeist
leeväkeisi küdsävät.
„O mu kulla imäkene,
kas sa tahat, ma avida?”
Imä iks minnu ärä’ pess’
oma leevälapjugõ.
Jälle joosi üle mäe,
läbi hall’a lepistü.
Sääl ma näie sõsarõkõist
kirjäkeisi kodavat.
„O mu kulla sõsarõkõnõ,
Kas sa tahad, ma avida?”
Sõsar iks minnu ärä’ pess’
Oma kirivä hüüga.
Jälle joosi üle mäe,
läbi hall’a lepistü.
Sääl ma näie vellekeist
kütüssenne kündevät.
„O mu kulla vellekene,
kas sa tahad, ma avida?”
Veli iks minnu ärä’ pess’
oma härjä iiga.
Jälle joosi üle mäe,
läbi hall’a lepistü.
Sääl ma näie noorimeesi
kesväkeisi külvevät.
„O mu kulla noorimeesi,
kas sa tahad, ma avida?”
Nuurmiis küll minnu ärä’s pessä’
oma kesvä kotigõ.
„Tulõ’ tänne, näiokõnõ,
kallu’ tänne, kabukõnõ.
Ma anna sullõ oma käe,
anna kulda sõrmussõ.
Ma anna sullõ oma sängü,
anna sängü padjakõsõ.
Ma anna sullõ oma talli,
anna verevä hobõsõ.
Ma anna sullõ oma raha,
anna rahapungakõsõ.
Ma anna sullõ oma aida,
Anna aidavõtmõkõsõ.
Ma anna sullõ oma tarõ,
anna tarõ tabakõsõ.”

Viis: RKM Mgn II 103 b < Rõuge khk, Varstu, Vana-Roosa k – H. Tampere < Maali Käärmann, 66 a (1957).
Tekst: ERA II 2, 99/105 (4) < Hargla khk, Taheva v – Herbert Tampere < Liis Kõivumägi, 75 a (1928).

Rõugõ/Põlva

Ehte’ varastõdu’

*

LÄTSI MÕTSA PÕIMÕMAHE,
vele villä kitskumahe.
Panni helme’ kivi pääle,
kaalatsimi’ kannu pääle.
Põimi veerest pikä põllu,
lasi veerest laja ii.
Kuri miis tull’ kuusistust,
varas miis tull’ varikust.
Varast’ helme’ kivi päält,
kaalatsimi’ kannu päält.
Lätsi kodo ikkõ’õhna.
Imä multa küsümä:
“Mis sa ikõt, tütereni,
kaagutõllõt kanassõnõ?”
“Mis ma ikõ, imäkene,
kaagutõllõ kanakõnõ.
Kuri miis tull’ kuusistust,
varas miis tull’ varikust.
Varast’ helme’ kivi päält,
kaalatsimi’ kannu päält.”
“Ärä’ ikku’, tütereni,
kaagutõllõ’, kanassõnõ.
Veli vii Riiga Ristik-lehmä,
Pärnulõ Pääväs-lehmä,
turu pääle Toomik-lehmä,
Tartulõ Tarvi-härgä.
Sis tuu rinda suurõ sõlõ,
kaala katõ’ helmekõrra’,
nigu vihma vikatkaari!”

Viis: EÜS VII 8 (117) <Rõuge khk, Haanja v – J. Gutves < Liiso Liblikas (Liblik) (1910).
Tekst: E 41011/2, 1901 < Põlva – L. Purk < Tooma Marina (1901).

Räpinä

Ehte’ varastõdu’

TULLI ÜLES JO IKS HUMMOGULLA,
iks hummogulla,
varra inne valgõ-õta.
Miä mull tüü edimäne?
Sorrõ hiussõ sugimine,
käpe jala kängimine.
Ala känge kuu jala’,
pääle känge päävä jala’.
Lätsi mõtsa kõndimahe,
hummogulla hulgimahe.
Näie kaara kasuvada,
hellä herne häitsevädä.
Kargsi sisse kakmahe.
Kidsi põllu kiriväs,
kakki põllu kaunis.
Panni helme’ kivi otsa,
kaalaraha’ kannu pääle.
Tulli varas varikusta,
kuri miis kuusistusta,
võti helme’ kivi päält,
kaalaraha’ kannu päält.
Imäkene, helläkene,
lätsi mõtsa kõndimahe,
hummogulla hulgimahe.
Näie kaara kasuvada,
hellä herne häitsevädä.
Karksi sisse kakmahe.
Kidsi põllu kiriväs,
kaki põllu kaunis.
Panni helme’ kivi otsa,
kaalaraha’ kannu pääle.
Tulli varas varikusta,
kuri miis kuusistusta,
võti helme’ kivi päält,
kaalaraha’ kannu päält.
Kaho kaunist kaalarahast,
suurõmb varga vaesusõst.

Viis ja tekst: EÜS VIII 174 (84 v) & EÜS VIII 174 (84< Räpina khk, Veriora v – A. Sibul < Ann Ivand, 60 a (1888) & H III 11, 785 (2) < Räpina khk, Veriora v – Johannes Sibul (1888).

Põlva

Ehte’ varastõdu’

LÄTSI MÕTSA KÕNDIMAIE,
arro pite ajamaie,
näie kaara kasuvat,
tõvvuvilä tõsõvat.
Karksi kaara kitskõmaie,
heidi helme’ kivi pääle,
kaalaraha’ kannu pääle.
Tulli varas varikost,
kuri miis’ kuusikost,
haard’ helme’ kivi päält,
kaalaraha’ kannu päält.
Säält ma ikulõ isosi,
säält ma nõssi nõrulõ.
Tulli ikkõh imä mano,
nuttõh noorõ vele mano.
Imä küündü küsümaie,
imä nõrku nõudõmaie:
“Mis sa ikõt, tütär hellä,
mis sa kaibat, kabo kallis?”
”Mis ma ikõ, imäkene,
mis ma kaiba, kabokõnõ –
tulli üles hommongult,
inne varra valgõ’õt,
mõsi suu, suiõ pää,
känge ala aujala’,
päähä liide lemmehiusõ’.
Lätsi mõtsa kõndimaie,
arro pite ajamaie,
löüse kaara kasuvat,
tõvvuvilä tõsõvat.
Oll’ Juudas jutra külvnü’,
Äi külvnü’ äijästüt.
Karksi sisse kitskõmaie,
heidi helme’ kivi pääle,
kaalaraha’ kannu pääle.
Tull’ iks varas varikost,
kuri miis’ kuusikost,
haard’ mu helme’ kiviltä,
kaalaraha’ kannu päält.”
”Ärä’ ikku’, tütär’ hellä!
Kui ma riidi liina lää,
sis ma osta suurõ sõlõ,
pääle heedä helmekõrra,
päähä tuu Pärnä räti.”

Viis: ERA III 6, 232 (130) < Põlva khk, Mooste v, Säkna k – K. Leichter < Liis Herneh (Erne), 73 a (1931).
Tekst: H, Põlva 1, 192/3 (113) < Põlva khk – Joosep Hurt (1865-1875).

Räpinä

Põll põrmunõ

TULLI ÜLES HUMMOKUSTA,
varra inne valgõ-õta.
Mõsi suu, suie pää,
känge ala aujala’,
pääle tõõsõ päävä jala’.
Hius oll’ kolmõkeeroline,
hius mul pidi piha ilosa,
kaala kullakarvalidse.
„Imekene, memmekene,
kaie vällä akõnasta –
muil moro’ pühitü,
muil lastu’ laabitu,
meil moro pühkimätä’,
meil lastu’ laapimata’.“
Lätsi mä luuda mäele,
vahalatva varikohe.
Sääl oll’ no kümme külämiistä,
viis valla nuuremiihe.
Leivä’ põrmu põllõ pääle,
udsu uvvõ kängä pääle,
sau sinisiidi pääle.
Lätsi kodo ikkõ-õnna.
Ime vasta joostõnani:
„Mis sä ikõt, tütär hellä?“
„Mis ma no ikõ, imekene –
lätsi mä luuda mäele,
vahalatva varikohe.
Sääl oll’ no kümme külämiistä,
viis valla nuuremiihe.
Leivä’ põrmu põllõ pääle,
udsu uvvõ kängä pääle.“
„Mis sä ikõt, tütär hellä,
meil om kotoh kolmi kaivo,
üteh mõsõ, tõsõh uha,
kolmandah kuioma panõ.“

Viis: EÜS IX 1334 (234) < Räpina khk, Toolamaa v, Leevaku k – A. O. Väisänen, A. Nirk, R. Tamm < Kristina Zerning (Tserning), 73 a (1912/13). Fon 21 f.
Tekst: H I 2, 675/6 (5) < Räpina – G. Narusk (1889).

Põlva

Põll põrmunõ

POISI’ LEI’ TSÕÕRI MOROLLA,
vaskitsõõri vainulla,
kuldatsõõri koppõlih.
Mina mari manna vahe,
virvi veerel veerätelli.
Leivä’ põrmu põllõ pääle,
sine siidiräti pääle,
udsu uvvõ kängä pääle.
Lätsi kodo ikkõ’õhna.
Imä mullõ vasta tulli,
küsütelli, nõvvatõlli:
“Mis sa ikõt, tütär nuuri?”
“Mis ma ikõ, imäkene?
Poisi’ lei’ tsõõri morolla,
vaskitsõõri vainulla,
kuldatsõõri koppõlih.
Mina mari manna vahe,
virvi veerel veerätelli.
Leivä’ põrmu põllõ pääle,
sine siidi räti pääle,
udsu uvvõ kängä pääle.”
“Ärä’ ikku’, tütär nuuri!
Meil juusk oja ussõ alt,
meil om läte’ läve all.
Mõsõ’ põrmu põllõ päält,
sine siidiräti päält,
udsu uvvõ kängä päält.”

Viis: EÜS VIII 166 (18) < Räpina khk, Veriora v – A. Sibul < vene rahvusest naisterahvas, 75 a (1912 < 1903/05).
Tekst: H, Põlva 1, 16/7 (2) < Põlva khk – Joosep Hurt, Johan Hurt, Eeva Hurt (1865-1875).

Vahtsõliina

Tikõ miis

1.

2.

VELE ÕKS SA KENE, NOORÕKÕNÕ,
tii’ õks sa tinamärsikene,
kua’ õks sa kuldakorvikõnõ!
Lää õks ma orgo ubinihe,
mäe õks ma pääle pähknihe.
Orost õks ubina’ veredi’,
mäe päält õks pähkne’ paistõva’.
Korssi õks ma korvi kuh’aga,
vali õks ma vaka veeretasa.
Naksi õks ma kodo tulõmahe,
tikõ tull’ mul vasta tii pääl,
pakan vasta palo pääl.
Är’ õks ta korvist koristõlli,
vali õks ta vakast veeretasa.
Tulli õks sõs kodo kurvalinõ,
imä mano ikulinõ.
Kiä õks nu tundsõ iku meele?
Ime õks mul tundsõ iku meele!
Vele õks sa kene, noorõkõnõ,
tii’ õks sa tikõlõ keele’,
paganalõ sa tii’ õks palmiku’!
Veli õks lask’ meelest õnnõ:
„Sõsar õks sa hellä linnukõnõ,
matal meelimar’akõnõ.!
Vell’okõista, noorõkõist,
tei õks ta keele teie pääle,
panni õks ta keele palo pääle.
Ega õks joht tikõ kiilde lää-äs,
lää es joht pakkan palmikohe.
Ärä’ õks taa tetre kiilde lätsi,
lätsi õks partsi palmikohe.
Vele õks sa kene, noorõkõnõ,
Midä õks mi teemi’ tedre luiõst,
kohe panõmi õks pardsi pudsaja’?
Teemi’ õks laiva tedre luiõst,
parvõ õks pardsi pudsajist!

Viis 1: SKS Lindpere 42 (88) < Räpina khk, Räpina v – S. Lindpere < Liina Siilats, umb 60 a (1904-1905).
Viis 2: EÜS VIII 177 (95) < Räpina khk, Veriora v – A. Sibul (1912 < 1903/5).
Tekst: H II 45, 292/3 (9) < Räpina – P. Fr. Kõiv, kooliõpetaja (1891).

Vahtsõliina

Mehehukkaja

IMÄL OLLI joo, ütsi latsi joo, hai hai li loo, ütsi latsi joo.
Ütsi latsi joo, hüä latsi joo, hai hai li loo, hüa latsi joo.
Tahtsõ meestä joo, meelelistä joo,
kaasa kaala- joo, arvulista joo,
kõgõ liina joo linnuskõlli joo,
kõgõ turu joo, tunniskõlli joo.
Saiõ mehe joo, meelelidse joo,
kaasa kaala- joo, arvulista joo.
Tulli iks tulli joo, õdangukõnõ joo,
naksi asõnd joo, säädemähe joo,
unipatju joo, pandõmahe joo,
Panni ora joo,otsõpäidi joo,
s’aksa väidse joo, sällüldegi joo,
Sinnä’ huksi joo, uma mehe joo,
uma mehe joo, hüä mehe joo,
kaasa kaala- joo, arvulidsõ joo
uma mehe joo, meelelidse joo.
Hommongulta joo, inne valgõt joo,
läts’ iks karja joo, saatõmahe joo.
Saat’ iks kar’a joo, kavvõdahe joo,
ligi liina joo, lepistohe joo,
taga Tartot joo, tammistohe joo,
Sääl oll’ viisi joo, vanna naista joo,
sääl oll’ kümme joo, külänaista joo
Neo’ iks haari joo, nõvvotõlla’ joo,
nõvvotõlla’ joo, küsütellä’ joo,
“Milles põllõ joo,verinegi joo,
udsupõllõ joo, hurmõlinõ joo?”
Tulli iks tulli joo, õdangukõnõ joo,
naksi asõnd joo, säädemähe joo,
unipatju joo, pandõmahe joo,
Panni ora joo, otsõpäidi joo,
s’aksa väidse joo, sällüldegi joo,
Sinnä’ huksi joo, uma mehe joo,
uma mehe joo, hüä mehe joo,
kaasa kaala- joo, arvulidsõ joo,
uma mehe joo, meelelidse joo.

Viis: SKS, Lindpere 9 (16) < Vastseliina khk, Misso v, Viitka k – S. Lindpere < Liisa Sandra (1904-1905).
Tekst: H I 6, 218 (36) < Vastseliina – Jaan Sandra (1894).

Räpinä

Härä’ murrõdu’

AETI KÜLMÄL KÜNDEMÄHE,
hallal no atra kandõmahe.
Piitsk peio külmetedi,
härg mul ette härmätedi.
Tulli susi soomikusta,
lag’akäppä laanõ alta.
Seie mu härä adra iist.
Tulli herrä tulipää,
kubijas kolmõ nuiaga.
Pessi mu pihta veritses.
Minkas massa, minkas teeni,
vaene mina vallas olõ.

Viis ja tekst: EÜS IX 1335 (240) & EÜS IX 1475/6 (68< Räpina khk, Toolamaa v, Leevaku k – A. O. Väisänen, A. Nirk, R. Tamm < Kristina Zerning (Tserning), 73 a (1912/1913).

Räpinä

Härä’ murrõdu’

***

JUMMAL SUN’KU’ SUURÕ’ HERRÄ’,
kärväku’ kärre’ esändä’,
ai iks külmäl kündemähe,
kahul atra kandõmahe.
Hära iks ette härmätedü,
loogaküüdse’ külmetedü,
piitsk peio iätedü.
Teie ma iks tulõ toomistohe,
sau saarõ veere ala,
panni ma Kir’o kesä pääle,
panni Must’o mulla pääle.
Esi’ ma iks peio peesüteli,
jalakondsõ kostutõli.
Tulli iks susi soovikusta,
lag’akäppä laasikusta.
Sei iks härä’ mõlõmba’,
kats ütekarvalist,
viis ütevillalist.
Säält ma iks kodo joostõh joosi,
joostõh joosi, jalal käve,
ikuline iks imä mano,
kah’oline kanja mano.
„Mes sa ikõt, pojakõnõ,
kahitsõlõt, kanassõkõnõ?“
Jummal’ iks sun’ku’ suurõ’ s’aksa’,
näkko’ nälätse’ esändä’,
kiä ai külmäl kündemähe,
kahul atra kandõmahe,
härä iks ette härmätedü,
loogaküüdse’ lumitõdu,
piitsk oll’ peio iätedü.
Teie ma iks tulõ toomistohe,
sau saarõ veere ala,
panni ma Kir’o kesä pääle,
panni Musta mulla pääle.
Esi’ ma iks peio peesüteli,
jalakondsõ kostutõli.
Tulli iks susi soomikusta,
lag’akäppä laasikusta.
Sei iks härä’ mõlõmba’,
kats sei ütekarvalist,
viis sei ütevillalist.
Säält ma iks kodo joostõh joosi,
joostõh joosi, jalal käve,
ikuline iks imä mano,
kah’oline kan’ja mano.
Imä iks tuus’e ikukeele,
ikukeele, leenämeele.
„Ärä iks ikko’, pojakõnõ,
kahitsego’, imekana,
küllep iks Poolik poja tege,
Kar’es lehem kanma saasõ,
saava iks härä’ mõlõmba’,
kats ütekarvalist,
viis ütevillalist.”

Tekst: H, Jagomann, 79/82 (41) < Räpina khk., Kõnnu k. – J. Jagomann < Okse Tanilovitš, 52 a. (1877).

Harglõ

Härä’ murrõdu’

JUMMAL SUNDKU, joeda, suurõ herrä,
jo-eda, ai-lelu- joo, suurõ herrä, joo,
kia pand’ külmäl kündemähe.
Künni iks künni, käe’ külmeti’.
Sis tei tulda toomikulõ,
peesüvarju pedästikku.
Sis tull’ kuri kuusistustõ,
mõtsapeni pedästikust.
Murd’ mul Must’u mulla pääle,
Punakõrvakõrrõ pääle.
Sis lätsi kodu ikõnõnnõ.
Sis tull’ vasta vana teeda,
teeda multa küsütelli:
“Mis sa ikõt, poiga rotti?”
Mina teedal kostalikku:
“Ma tei tulda toomikuhe,
peesüvarju pedästühe.
Seeni’ tull’ kuri kuusistusta,
mõtsapeni pedästüstä,
murd’ mull Must’u mulla pääle,
Punakõrva kõrrõ pääle.”
Teeda mullõ kostalikku:
“Olõ’ vaiki, poiga rotti –
mii’ lehmäl kats poiga,
mõlõmba’ härivasiga’.”

Viis ja tekst: EÜS I 782 (20) < Hargla khk, Mõniste v – J. Aavik < Peeter Põder, 72 a (1904).

Harglõ

Hopõn murt

*

KÜNNI, KÜNNI, KÄE’ KÜLMSSI’!
Teie tuldõ toomistuhe,
peesistüse pedäjüste.
Jäti Kirju kingu pääle,
Must’ukõsõ mulla pääle,
Hiirukõsõ hitskmõ pääle.
Tulli susi soomikust,
lag’akäppä laanikust.
Võtt’ iks Kirju kingu pääle,
Must’ukõsõ mulla pääle,
Hiirukõsõ hitskmõ päält.
Lätsi kodo ikkõn!
“Mis sa ikõt, poiga rott?
Mul om tallin tasatsõppi,
ligi laudan lihatsõppi.
Suitsõ’ suuhõ rossitusõ’,
päitse’ pähä’ päävätüse’!”

Tekst: H II 32, 46/7 (38) < Hargla khk, Mõniste v – Jaan Pähn (1888).

Põlva

Härä’ murrõdu’

MUL OM VELI VERIPINI,
aiõ külmäl kündemähe,
kalõlatra kandõmahe,
hallal maada harimahe.
Härä’ ette härmätedü’,
piitsk oll’ peio külmänü’.
Teie tulõ toomistuhe,
sau läts’ saarõ veere ala.
Lätsi kässi peesütämä,
jalakundsõ kostutama.
Tulli susi soomikost,
lag’akäppä laasikost,
seie neo’ härä’ mõlõmba’,
kats ütekarvalist,
kolm kullasta mõlõmba’.
Mina kodo joostõh joosi,
joostõh joosi, jalol käve.
Kiä küündü küsümä,
kiä nõssi nõudõma?
Imä küündü küsümä,
Imä nõssi nõudõma:
“Mis sa ikõt, pojakõnõ?”
”Mul om veli veripini,
aiõ külmäl kündemähe,
kalõl atra kandõma,
hallal maada harima.
Härä’ ette härmätedü’,
piitsk oll’ peio külmänü’.
Teie tulõ toomistuhe,
sau läts’ saarõ veere ala.
Lätsi kässi peesütämä,
jalakundsõ kostutama.
Tulli susi soomikost,
lag’akäppä laasikost,
seie neo’ härä’ mõlõmba’,
kats ütekarvalist,
kolm kullast mõlõmba’.”
”Ärä’ ikku’, pojakõnõ!
Kui Pool’o poja’ tege,
Kares-lehem kanma saa,
sis saava’ härä’ mõlõmba’,
kats ütekarvalist,
kolm kullasta mõlõmba’.”

Viis: SKS, Hermann 6 (8) < Põlva khk – M. Hermann (1895-1896).
Tekst: H, Põlva 1, 155/7 (82) < Põlva khk – Joosep Hurt (1865-1875).

Põlva

Hopõn varastõt

LÄTSI MÕTSA KÕNDIMAIE,
hummogulla hul’omaie.
Miä ma näie mõtsanani?
Kõik neo’ oro’ olut joosi’,
mäe’ mänge’ haanikot,
mõtsaveere’ mõroda.
Sääl ma jo jõiõ poolingit,
poolingit, pikerit,
jõiõ toobi, jõiõ topsi,
jõiõ kanni, jõiõ katsi,
johtu ülijoobõnus,
nõrga mõtõtõ nõalõ.
Panni pää kivi pääle,
kaala katõ kannu pääle.
Tulli varas varikost,
kuri miis kuusikost,
varast’ mu hää hobõsõ,
pilingidse piidsakõsõ,
ja valingidsõ väädsekese,
saaridsõ sadulakõsõ.
Lätsi ma kodo ikkõ’õh,
ikkõ’õh ja nuttõ’õh.
Kiä mul küündü küsümähe,
kiä nõssi nõudõmaie?
Imä küündü küsümä,
esä nõssi nõudõmaie:
“Mis sa ikõt, poigovani?”
Mis ma ikõ-i, esekene,
mis ma ikõ-i, imäkene –
varas tull’e varikost,
kuri miis’ kuusikost,
varast’ mu hüä hobõsõ,
pilingidse piidsakõsõ,
valingidsõ väädsekese,
ja saaridsõ sadulakõsõ.
“Ärä’ ikku’, poigovani!
Mul omma’ sulluh suurõ’ ruuna’,
tallih täko’ tasadsõ’.
Olõ-i sälgä istjat,
olõ-i säläh sõõdijat.”

Viis: RKM II 65, 586 (58) < Põlva khk, Mooste v < S. Porosson < Alice Porosson, 60 a (1957).
Tekst: H, Põlva 1, 27/9 (9) < Põlva khk – Joosep Hurt, Johan Hurt, Eeva Hurt (1865-1875).

Räpinä

Laul teoorjusõst

1.

2.

3.

ÜÜSE PESSI RÜÄRIHE,
päivä kündse mõõdumaada.
Nakas’ vihma sadama.
Panni hobu süümä,
panni päitse’ pää ala,
suitsõ’ panni suu ala,
esi’ heitsi makama.
Kuri miis tull’ kuusikusta,
varas miis tull’ varikusta,
võtt’ mu tille teot’ako,
vähäkese välät’ako.
Lätsi kodo ikkõ-õlla.
Memm tull’ vasta tanomih:
„Mis sa ikõt, pojakõnõ?“
„Üüse pessi rüärihe,
päiva kündse mõõdumaada.
Nakas’ vihma sadama.
Panni hobu süümä,
panni päitse’ pää ala,
suitsõ’ panni suu ala,
esi’ heitsi makama.
Kuri miis tull’ kuusikusta,
varas miis tull’ varikusta,
võtt’ mu tille teot’ako,
vähäkese välät’ako.“
„Olõ’ vaiki, pojakõnõ,
hummõl lääme’ Võro liina,
osta sullõ uvvõ hobu,
valgõ pääga varsakõsõ,
kirivä pääga kitsõkõsõ!“

Viis 1: EÜS IX 1361 (359) & EÜS IX 1429/30 (5) < Räpina khk, Meeksi v, Naha k – A. O. Väisänen < Peetri (Peedri) Väntholst, 48 a (sünd Meeksi mõisal.) (1912).
Viis 2: EÜS IX 1364 (374) < Räpina khk, Meeksi v, Mehikoorma k – A. O. Väisänen < Alide Holsting, umb 60 a (1912).
Viis 3: EÜS IV 677 (1523) < Räpina khk – V. Kirotosk.
Tekst: < Räpina khk, Meeksi v, Naha k – A. O. Väisänen, A. Nirk, R. Tamm < Peeter Väntholst, 60 a (1912).

Vahtsõliina

Hopõn varastõt

KUI MA OLLI VÄIKUKÕNÕ,
põlvõ korgu poisikõnõ,
vaat luu-li, vaat luu-li, põl-võ korgu poi-si-kõ,
üüse pessi mõisa rehe,
päivä künni mõõdumaad.
Panni hobo lumpi süümä,
panni päitse’ pää ala,
panni suitsõ’ suu viirde,
esi’ heitsi magama.
Kuri miis tull’ kuusikust,
varas miis tull’ varikust,
varast’ mino väiku täko,
rohilidsõ ruunakõsõ.
Lätsi ikkõn kodo poolõ.
Esä tulli tii pääl vasta:
„Mis sa ikõt, pojakõnõ,
mis sa kaibat, kallikõnõ?“
„Mis ma ikõ, esäkene,
mis ma kaiba, kallikõnõ –
panni hobo lumpi süümä,
panni päitse’ pää ala,
panni suitsõ’ suu viirde,
esi’ heitsi magama.
Kuri miis tull’ kuusikust,
varas miis tull’ varikust,
varast’ mino väiku täko,
rohilidsõ ruunakõsõ.
Selle ma ikõ, esäkene,
Selle ma kaiba, kallikõnõ.“
”Mis sa, poiga, tühjä ikõt,
mis sa pääle pall’o kaibat!
Mull om kotoh kolmõ’ ruuna’,
kolmõ’ ruuna’ kõlvulidsõ’.
Üts om hiiro, tõõnõ kõrvi,
kolmas kurõkarvalinõ.
Istu’ sina hiiro sälgä,
kõrvil lasõ’ kõrval joosta’.
Istõ ma sis hiiro sälgä,
kõrvil lasi kõrval joosta’,
Sis ma jo säädü sadolahe,
küündü jala’ jalussõhe.”

Viis: SKS, Lindpere 15 (27) < Vastseliina khk, Orava v – S. Lindpere < Mari Puusepp (1904-1905).
Tekst: H III 22, 344/6 (1) < Vastseliina khk – Peeter Saar (1895).

Rõugõ

Hopõn varastõt

OLLI MINA VÄIKENE MEHEKENE,
põlvõ korgunõ poisikõnõ,
juu-li, valleraa, juu-li valleraa,
põlvõ korgunõ poisikõnõ.

Üüse pessi mõisa rehe,
päivä künni mõõdumaa.

Panni hobu lumpi süümä,
esi’ hiitse magama.

Kuri miis tulli kuusikust,
varas miis tulli varikust.

Varast’ till’o täku ärä’,
rohilitsõ ruunakõsõ.

Naksi kodo minemä,
esä tulli tii pääl vasta.

Küsse: “Poig, mis viga sul,
mille sina ikõdõ?

Sul omma’ kotoh kolmõ’ täku’,
rohilitsõ’ ruunakõsõ’.

Üts om hiiru, tõõnõ hairu,
kolmas kurõkarvalinõ.

Istu esi’ hiirulõ sälgä,
kõrvil lasõ’ kõrval joosta’.

Sõida’ üle Reino nurmõ,
Reino neiu’ nägevä’ sinno”

Viis: RKM III 3, 91 (5) < Rõuge khk, Soemetsa k, Lõvaski t (Võru raj, Kasaritsa k/n) – I. L . Leesmaa < Alide Raudsepp, 56 a (1956).
Tekst: ERA II 249, 198/201 < Rõuge khk, Haanja v, Villa k – G. Sokk (Mustvee Reaalkool, õpetaja P. Palk) < Liisa Sokk, 86 a (1939).

Rõugõ

Hopõn varastõt. Võromaa rahvalaul

2.

3.

OLLI MINA VÄIKENE MEHEKENE,
põlvõpikku poisikõnõ,
vaat-luuli, vaat-luu-lii,
põlvõpikku poisikõ.
Üüse pessi mõisa rehe,
päivä külvi mõõdamaad.
Panni hobu lumpi süümä,
esi’ heitsi magama.
Kuri miis tull’ kuusikust,
varas miis tull’ varikust.
Varast’ minu till’o täku,
rohilidsõ ruunakõsõ.
Lätsi mina ikkõn kodo,
Esä mullõ vasta tulli.
„Mis sa ikõt, pojakõnõ?“
„Üüse pessi mõisa rehe,
päivä külvi mõõdamaad.
Panni hobu lumpi süümä,
esi’ heitsi magama.
Kuri miis tull’ kuusikust,
varas miis tull’ varikust.
Varast’ minu till’o täku,
rohilidsõ ruunakõsõ.“
„Ärä’ ikku’, poiga rotti,
mul om koton kolmõ ruuna –
üts om hiiru, tõõnõ halli,
kolmas kullakarvalinõ.
Võta’ hiiru, istu’ sälgä,
lasõ’ kõrvil kõrval joosta’!“

Viis 1: ERA III 3, 41 (30) < Rõuge khk, Haanja v, Kokemäe k – E. Oja < J. Gutves, 63 a (1930).
Viis 2: ERA III 1, 13 (9) < Rõuge khk, Kasaritsa v – R. Päts < Peep Harak, 69 a (1926).
Viis 3: RKM II 173, 206 < Rõuge khk, Rõuge v – Kalev Kalkun < Marie Kirbits, 78 a (1963).
Tekst: EKS 35, 35 (316) – < Rõuge – J. Raudsepp (1913).

Kanepi

Hopõn varastõt. Hobõsõ otsja

*

LAISA’ OODI’ ÕDAKUTA,
vetel päävä veeremistä.
Mina oodi hummukuta,
vahtsõ valgõt pääväkeistä.
Mina hummugu sulanõ,
pikä päivä poisikõnõ.
Üü mina oitsõ, päivä kaitsõ,
üü oitsõ esä obõsit,
päivä kaitsõ velle karja.
Kes säält karjast ärä’ kattõ?
Kattõ velle verrev ratsu,
taadõ kallis linalakka.
Ai mina ulli otsimaie,
nõrga takan nõudõmaie.
Es saa’ ullist otsijatta,
nõrgast takan nõudijatta.
Lätsi esi’ otsimaie.
Võti suitsõ’ sulu päältä,
päitse’ pääliku läveltä.
Lätsi mõtsa tilistennä,
tilistennä, elistennä.
Kes mul vasta irnatõlli?
Ratsu vasta irnatõlli.
„Kuulõ’, kos omma’ aina anja’,
aina anja’, kaara kanja’?“

Tekst: H II 56, 944/5 (12) < Kanepi khk, Valgjärve v – Carl Lipping < Mihkel Otsus < üles kirjutanud oma emalt (1895).

Räpinä

Sõda veereb

KÜLÄ-, KÜLÄ-, KÜLÄ-JO-IKS–KÕNÕ, VÄIKOKÕNÕ,
kavvõst, kavvõst, kavvõst om iks kaia’ kasinakõnõ.
Sisse sõõdi suuri sõda,
veeri müüdä Venne vuuri.
Olko’ meil puhta’ puusaräti’,
valgõ’ olko’ vajaräti’,
linikedse’ leeväkoti’,
luitsa’ varnahn luigakõsõ’,
paakopa’ pardsikõsõ’.
Sõs meid kullas kutsutas,
hõbõhõssa hõõgatas.

Viis ja tekst: EÜS VII 173 (83) & EÜS VIII 173 (83 v) < Räpina khk, Veriora v – A. Sibul < Ann Ivand, 60 a.

Räpinä

Sõalaul

VELI LÄTS’ SÕTTA MINEMÄ,
arm läts’ sõtta astuma.
Kelle kõrd om sõtta minnä’,
Noorõmbal vai vanõmbal?
Noorõmba kõrd om sõtta minnä’,
vanõmbal velel kodo jäiä’ –
vanõmb om inämb vaiva nännü’,
noorõmb inämb nuuli lasknu’.
„Velekene, helläkene,
kunas lupat kodo tulla’?“
„Ei ma inne kodo tulõ’,
kui nii’ luiga’ mustas läävä’,
kaarna’ katõkarvalidses,
varõssõ’ kogoni valgõs.”
Tulli kodo tilinällä,
tilinällä, helinällä.
Tilistelli, helistelli,
raput’ raudarõngassida,
koput’ kuldakannussida.
Veli ai aad’a lävele.
Mis sõsar tüüd tegi?
Sõsar kudi kuldalanga.
Veli ai talli lävele.
Mis veli tüüd tegi?
Veli vehmerd hööveldi.
Ai sõs kambrõ lävele.
Mis ime tüüd tegi?
Ime kudi kuldakangast –
inämb oll’ iks ikusõnno,
kui neid kuldalangassid.
Tilistelli, helistelli,
raput’ raudarõngassida,
koput’ kuldakannussida.
„Tulõ’, imä, tunnõ’ poiga!“
Sõs tund’ ime uma poja:
otsa iist uma poig,
kukrust kuningamiis’,
sälä takast s’aksa miis’.
Nakas’ imä küsümä:
„Ütle’ mullõ sõaello,
kaiba’ mullõ sõakaiho!
Mis sääl sõahn süvvä’ anti,
süvvä’ anti, juvva’ anti?”
„Püssüpühkmid, mõõgamõskmid,
suurõtükütropussid.“

Viis: SKS, Lindpere 43 (92) < Räpina khk, Räpina v – S. Lindpere < Liina Siilats, umb 60 a (1904-1903).
Tekst: EÜS VIII 182, II < Räpina khk, Veriora v – A. Sibul < Miina, 80 a.

Harglõ

Nõrgakõnõ

JÕVVA-AI MA SÕKKU’ SÕALEIBÄ,
jõvva-ai ma kasta’ vainukakku.
Käevarrõ’, käevarrõ’ väetimbä’!
Mul om pihta peenikene,
sälg kui säksä väidsekene.
Mul om olga, mul om olga ohukõ,
olaluu om, olaluu om uibunõ.
Tuu no sõkku’ sõaleibä,
tuu no kastku’ vainukakku,
kel omma’ piha’ pihlapuidsõ’,
kel käevarrõ’ vahtõradsõ’,
sõrmõkondi’, sõrmõkondi’ kuslapuidsõ’!

Viis ja tekst: EÜS V 1574 (2) < Hargla khk – K. Ruut.

Rõugõ

Sõalaul

TUUAS KIRI KIRSTU PÄÄLE, kaske, kaske,
lag’a raamat laua pääle.
Kellel kõrd om sõtta minnä’?
Noorõmbal kõrd sõtta minnä’.
Vanõmb enämb vaiva nännü’,
enämb tennü’ teopäivi,
enämb oll’ andnu’ abipäivi,
enämb oll’ katsnu’ karjakõrdu.
Imä ummõl’ uduhammiid,
esi’ ummõl’, esi’ iki –
mitu silmä süskmist,
setu silmäpisariid.
Sõsar kudi sõrmikindiid,
esi’ kudi, esi’ iki –
mitu silmä süskmist,
setu silmäpisariid.
Esä valmist’ vangõrit,
esi’ valmist’, esi’ iki.
Veli tegi vehmeriid,
esi’ tegi, esi’ iki.
„Vellekene, noorõkõnõ,
ärä’ sa mingu’ iin sõtta,
õga’ mingu’ perän sõtta –
iin om laja’ laskõmisõn,
perän peni’ kaitsõmisõn!“

Viis: EÜS IX 1312 (143) < Rõuge – A. O. Väisänen, A. Nirk, R. Tamm < Minna Saar, 36 a (sünd Hargla khk), (1912/13).
Tekst: E 19587/8 (8) < Rõuge – M. Siipsen (1895).

Vahtsõliina

Sõalaul

Var (viis 2):

KURI LUGU TULL’ KUNINGISTA,
vainulugu valitsõjist,
lõivu linnu lõukõsta,
pääsü pääväminekusta.
Kelles kõrda sõtta jo minnä’?
Sõsarõl kõrd sõtta minnä’,
vellel noorõl kodo jäiä’.
Istõ sõsar ehtimähe,
kääni jalga kängimähe,
Esi’ tä ehe, esi’ tä iki.
Nakas’ veli mõtõlõma:
miä sõsar sõan tege –
sõan om püssä pühkimine,
sõan om mõõga mõskõminõ,
hall’a ravva hariminõ.
Istõ veli ehtimähe,
kääni jalga kängimähe.
Esä täl hoolits’ hobõsida,
veli täl valmist’ vangõrida,
sõsar sõrmõkindiida,
naanõ täl narmakaputida.
Haari täl imä küsütellä’:
„Pojakõnõ, poisikõnõ,
kunas sa kulla kodo tulõt?” –
„Inne iks minno kodo uutku-i,
ku lätt varõs valgõ’õssõ,
kaarna luigakarvalidsõs.”

Viisid ja tekst: EÜS I 1000 (35 a, b, c) & EÜS I 991 (36) < Vastseliina khk, Orava v – Miina Hermann < Jaan Püvi (1904)

Karula

Sõalaul

MEID OM VIISI VELITSIDE,
kuuõkõisi kurvitside.
Kellel kõrda sõtta minnä’,
kellel kõrda kodo jäiä’?
Kas om vanal vai om noorõl?
Noorõl kõrda sõtta minnä’,
vanal kõrda kodo jäiä’.
Imä oppas kotost minnen:
“Ku sa üle Koiva läät,
ärä’ sa joogu’ Koiva vettä –
Koiv om täüs kuulja luida.
Ku sa üle Narva läät,
ärä’ sa joogu’ Narva vettä –
Narv om täüs naistõ päidä.”
Ku iks sõtta peräle saie,
naksi ülemb küsümäie:
“Midä tüüd jäi esä tegemä?”
“Esä jäi tõlda tegemäie.”
“Mida tüüd jäi veli tegemä?”
“Veli jäi vehmriid vedämäie.”
“Midä tüüd jäi imä tegemä?”
“Imä jäi kangast kudama –
inämb om sääl iku vett,
kui neid kanga langakõisi.”
“Mida tüüd jäi sõsar tegemä?”
“Sõsar jäi kinnast kirjutama –
inämb om sääl iku vettä,
kui neid kindakirjakõisi.”

Viis ja tekst: EÜS VII 879 (27) & EÜS VII 1304/6 (100) < Karula khk, Vana-Antsla v, Peetsi t – M. Pehka, R. Tamm < Els Koemets, 46 a (1910).

Harglõ

Vele tulõk sõast kodo

KELLEL KÕRDA SÕTTA MINNÄ’,
kellel kõrda kodo jäiä’?
Vellel kõrda sõtta minnä’,
imäl kõrda kodo jäiä’.
Sõan vellelt küüsütelli,
vainu vanõmb nõuatõlli:
„Kes sul armas kodo jäie,
kes sul kallis kodo jäie?”
„Imä mul armas kodo jäie,
imä mul kallis kodo jäie!“
„Medä tüüde tegemäde?”
„Niidisukka kodamadõ –
enämb om man sääl ikusõid,
kui sääl sukan silmäseid!“
Veli sai sõtta sõitõma,
vainu tiidä valama.
Sõan iks vellelt küüsüteldi,
vainu vanõmb nõuatõlli:
„Kes sul armas kodo jäie,
kes sul kallis kodo jäie?”
„Esä mul armas kodo jäie,
esä mul kallis kodo jäie!
„Medä tüüde tegemäde?”
„Adrapäädä höölimäde –
enämb oll’ man sääl ikusõid,
kui sääl höölilastusõid!“
Veli sai sõtta sõitõma,
vainu tiidä valama!
Sõan iks vellelt küüsüteldi,
vainu vanõmb nõuatõlli:
„Kes sul armas kodo jäie,
kes sul kallis kodo jäie?”
„Veli mul armas kodo jäie,
veli mul kallis kodo jäie!“
„Mes jäi tüüde tegemäde?”
„Küttüsseide kündämäde –
enämb om man sääl ikusõid,
kui sääl küttüssen turbasõid!“
Veli sai sõtta sõitõma,
vainutiidä valama!
Sõan iks vellelt küüsüteldi,
vainuvanõmb nõuatõlli:
„Kes sul armas kodo jäie,
kes sul kallis kodo jäie?”
„Sõsar mul armas kodo jäie,
sõsar mul kallis kodo jäie!“
„Mes jäi tüüde tegemäde?”
„Kirjukindõid kodamadõ –
enämb om man sääl ikusõid,
kui sääl kindal kirjasõid!“
Veli sai sõtta sõitõma,
vainutiidä valama,
Sõan iks vellelt küüsüteldi,
vainuvanõmb nõuatõlli:
„Kes sul armas kodo jäie,
kes sul kallis kodo jäie?”
„Pruut mul armas kodo jäie,
pruut mul kallis kodo jäie!“
„Medä tüüde tegemäde?”
„Kuldakangast kodamadõ,
hõpõvõrku vedämäde –
enämb om man sääl ikusõid,
kui sääl kangal langasõid!
Enämb om man sääl ikusõid,
kui sääl võrgul silmäseid!“
Mõnõ aasta-ao peräst,
tulli veli sõast kodo,
oma hiiru hobõsõga –
suitsõ’ suuhõ rossitunu’,
päitse’ pähä’ päävätedü’!
Tull’ õks imä, is ka tunnõ’,
tull’ jäl’ esä, is ka tunnõ’,
tulli veli, is ka tunnõ’.
Tulli sõsar, tundsõ vällä
ommist kiriviist kindõist,
kannuspöörä kaputiist.

MÄRKUS. Hargla ja originaalih peräsilbi o – kodo!? Väega haroldanõ! Muido um jo Harglah vorm kodu’. A mine’ tiiä’, või-olla’ tuul nii vanal aol ku 1890. aastagal oll’gi sääl kohki viil peräsilbi o-d alalõ.. nii et väega illos, a vähäkese kahtlanõ. Või-olla’ olli’ üleskirotaja’ esi’ kostki muialt, o-lidsõst Võromaa jaost peri? Vaivalt, et laulja muialt peri oll’, selle et muido um tä kiil väega harglõlinõ. (Urmas Kalla)

Viis: EÜS IV 213 (282) < Hargla khk – J. Kalkun.
Tekst: H II 32, 161/3 (133) < Hargla – J. Pähn (1890)

Põlva

Vele sõalugu

OLLI MEID VIISI VELITSIID,
kuvvõkõsõ kurvitsiid.
Kel olli kõrda sõtta sõita’?
Noorõmbal kõrda sõtta sõita’,
vanõmbal kõrda kodo jäiä’:
vanõmb inämb vaiva nännü’,
inämb majja ehitänü’.
Veli valmist’ vangõrida,
esä ilost’ hiirokõista,
imä ummõl’ udsuhammiid,
sõsar sõrmikindiid.
„Velekene, noorõkõnõ,
kui sa sõidat sõa tiidä,
kui sa veerüt vere tiidä,
ärä’ sa sõast ette mingu’,
ette mingu’, perrä jäägu’:
iin om hurtõ hoitõminõ,
perän pinne kaitsõminõ.
Ärä’ sa inne tarrõ mingu’,
inne astku’ ah’o ette:
sääl omma’ lätte’ läve alla,
sääle pettüs pengi all.
Ärä’ sa inne süümä mingu’:
sääl om sisen sivvupää,
luidsan omma’ lutsuluu’.
Velekene, noorõkõnõ,
kui sa valat vainu tiidä,
ärä’ sa üle mere mingu’:
meri om täüs meeste päid,
Narv om täüs naistõ verd.
Kui sa üle Kuiva lähät,
ärä’ Kuivast vettä joogu’:
Kuiv om täüs kuuljaluid.
Sõida’ sa sõa keskelä,
vala’ sa sõa vaihõla.“
Sõsar veljä sõnaldama:
“Kunas sa kodo käümä tulõt,
kunas veerüt velitsile?”
“Sõsarõni, armuõni,
kui ne luiga’ mustas läävä’,
kaarna’ kullakarvalidsõs,
sis ma siiä’ käümä tulõ.”

Tulli veli käümähe.
Aiõ ese akna ala’.
Raput’ rauda-ahilaga,
helist’ kuldakannussida.
“Tere’, mino esekene!”
Tulli es, es tä tunnõ’:
venne miis, vinne hobõnõ,
venne luuk lod’apuinõ,
venne saan sarapuinõ.
Naksi jälle sõitõmahe,
naksi’ silmä’ tsilkumahe,
kolmu’ kulda pilkumahe.
Aije eme akna alla.
Tulli eme, külh tä tundsõ
umast udsuhammõst,
sõsar sõrmikindista.
“Velekene, nõrgakõnõ,
sõku’ mullõ sõajuttu,
vaagu’ mullõ vainujuttu:
kas om sõan naista armas,
naist armas, kaasa kallis?”
“Sõan om armas hõpõmõõka,
sääl om kallis kaalarauda.”
“Mis sul sõan süvvä’ anti?”
“Püssü pühkmiid, mõõga mõskmit.”

Viis (ja 6 rida teksti): ERA III 6, 225 (108) < Põlva khk, Peri v, Sooküla – K. Leichter < Leena Maask, 62 a (1931). Fon 248 f.
Tekst: H, Põlva 3, 26/7 (22) < Põlva khk, Väimela – P. Väiso < Sohvi Väiso (1877).

Kanepi

Vele sõalugu

MEID OLL’ VIISI VELITSIDÄ,
kuvvõkõisi kurvitsida.
Kelle kõrd om sõtta sõita’,
noorõmbal vai vanõmbal?
Nuur ei jõvva’ nuuli kanda’,
pinipüssü pihta anda’,
vana om pall’u vaiva nännü’.
Keskmitse kõrd om sõtta minnä’.
Nakas’ poiga jalgu kängmä,
nakas’ imä ikõma.
Imä opas’ umma poiga:
“Kui sina üle mere lähät,
ärä’ sina maitsku merevett –
meri on täüs mehepäid.
Kui sina üle Koiva lähät,
ärä’ sina maitsku Koiva vett –
Koiv om täüs kuuljaluid.
Kui sina üle Narva lähät,
ärä’ sina maitsku Narva vett –
Narv om täüs naasõpäid.
Pojakõnõ, helläkene,
kunas sina kodo käümä tulõt?”
“Ei mina inne ei no tulõ’,
kui neo’ luiga’ lumõ toova’,
hani’ halla karvalidsõ.
Panõ mina lipu Riia taadõ –
kui seo lipp vereväs lätt,
saa mina ärä’ tapõtus;
kui seo lipp valgõs jääs,
saa mina kodo tulõma.”
Tulli’s poiga kodo käümä.
Ajas hobu kua lävel:
“Imä, tulõ’, tunnõ’ poiga!”
Es tunnõ’ imä umma poiga.
Ajas hobu tarõ lävel:
“Esä, tulõ’, tunnõ’ poiga!”
Es tunnõ’ esä umma poiga.
Ajas hobu talli lävel:
“Veli, tulõ, tunnõ veljä!”
Es tunnõ’ veli umma veljä.
Ajas hobu kambrõ lävel:
“Sõsar, tulõ’, tunnõ’ veljä!”
Sis tuus’ sõsar uma vele
ummist kirivist kindist,
kar’an koetuist kaputist.
“Tulõ’ tarrõ, tukõ’ tuuli!
Sõku’ meile sõajuttu –
mis sääl sõan süvvä’-juvva’?”
“Püssü pühkmit, mõõga mõskmit.”

Viis ja tekst: ERA III 7, 64 (46) & ERA II 56, 43/5 (1) < Kanepi khk, Erastvere v, Tori t – H. Tampere < Emilie Leiss, 56 (1932). Fon 365 b.

Põlva

Vele sõalugu. Soomõ sild. Torrõ nuurmiis

*

KELLE KÕRD OM SÕTTA MINNÄ’,
noorõmbal vai vanõmbal?
Kas lätt ime vai lätt ese,
vai lätt kõgõ noorõmb veli?
Veli naksi ikkõmahe,
sõajalgo kängimähe,
sõarõivit sälgä võtma.
Veli läis’ aita ehtimähe,
sõsar mano oppamahe:
“Velekene, noorõkõnõ,
panõ’ sälgä surmasärki,
kae’ kaala kalmurätti,
aja’ jalga surmasuka’,
võta’ kätte koolukinda’.”

Kes tulõ minno saatõmahe?
Imä minno saatõmahe.
Kes lätt väri’it laskõmahe?
Sõsar väri’it laskõmahe.
„Velekene, helläkene,
kunas sa kodo käümä tulõt?”
„Ei ma inne kodo tulõ’,
ku ma rist sääl tii pääl panõ,
ku neo’ risti’ mustas läävä’,
sis ma kodo käümä tulõ.
Kui neo’ risti’ valgõs läävä’,
sis mo sõtta tapõtas.”

Tulli tä kodo kaema.
Ai tä halli kambrõ lävele,
kõrvi ruuna kõrvalõgi.
raput’ uhju ohilõigu.
Karas’ imä kaema.
„Tere’ imä, tunnõ’ poiga!”
„Ei sa olõ’ mino poiga,
sa olõt Riiast Roodsi poiga. –
vinne saan ja vinne hopõn,
vinne luuk oll’ loodjapuinõ,
vinne satul sarapuinõ,
vinne piitsk piopesäh.”
Ai ta halli aida lävele,
raput’ uhjo ohilõigu.
Karas’ veli kaema.
„Tere’ veli, tunnõ’ veljä!”
„Ei sa olõ’ mino veljä,
sa olõt Riiast Roodsi veljä. –
vinne saan ja vinne hopõn,
vinne satul sarapuinõ,
vinne piitsk piopesäh.”
Ai ta halli kua lävele,
raput’ uhjo ohilõigu.
Karas’ sõsar kaema.
„Tere’ sõsar, tunnõ’ veljä!”
Sõsar tunsõ oma vele
kirivistä kindist,
kalõvatsõst kaalarätist.

Sõit’ tä üle Rõngu silla,
Rõngu silda rõksahtu,
alospalki praksahtugi.
Sinnä’ sattõ saabas jalast,
sinnä’ kukku kuldaküpär,
sinnä’ vaiu vaskivüüdä,
sinnä’ murri mõõgaotsa,
sinnä’ pööri püssüperä.
Sääl ma otsõ upikalla’,
sääl ma käve käpikalla’.
Rõngu näio’ näievägi,
Rõngu kar’usõ’ kaiõvagi:
kagoh sõidap nuuri miisi –
esi’ pääl ku päävälill,
jala’ all ku jaanililli’,
hopõn iih ku uahäelmä!

Viis: RKM, Mgn. II 1205 b < Põlva raj, Peri k/n, Sooküla /Põlva/ – L. Briedis < Pauline Raudsepp, 72 . (1966). Lit. E. Tampere (1986).
Tekst: H, Pôlva 2, 18/21 (23) < Pôlva khk – Jakob Hurt – Liisa Kuodra (1860-1872).

Kanepi

Vele sõalugu

MEID OLL’ VIISI VELITSIT,
kuvvõkõsõ kurvitsit.
Kelle kõrd oll’ sõtta sõita’ –
noorõmbal vai vanõmbal?
Vanõmb pall’o vaiva nännü’,
pall’o varsu valitsõnu’,
pall’o härgi häälitsenü’.
Nuur ei jõvva’ nuuli kanda’,
ei ka püssä olga heitä’.
Noorõmba kõrd oll’ sõtta sõita’.
Esa opas’ umma poiga:
“Pojakõnõ, noorõkõnõ,
kui sina üle mere läät –
ärä’ sina merest vett är’ joogu’:
meri om täüs mehe päid;
kui sa üle Koiva läät –
ärä’ sina Koivast vett är’ joogu’:
Koiv om täüs kuuljaluid.”
Kunas sa meile käümä tulõt?”
“Ei mina inne käümä tulõ’,
kui neo’ luiga’ mustas läävä’,
kaarna’ kurõ sarnatsõs.“

Sis tull’ poiga käümäelle.
Aie hobu tarõ lävel.
Sis tulli esä tundõmalõ –
esä es tunnõ’ umma poiga.
Aie hobu aida lävel,
sis tull’ veli tundõmalõ –
veli es tunnõ’ umma velle.
Aie hobu lauda lävel,
sis tull’ imä tundõmalõ –
imä es tunnõ’ umma poiga.
Aie hobu kua lävel,
sis tull’ sõsar tundõmalõ –
sõsar kül’ tundsõ uma vele
umist kirjo kindiist,
kar’an kaoetuist kaputist.

Sis tuus’ esä umma poiga,
umast ilosast hobõsõst,
sis tuus’ veli uma velle,
umist vaalituist vehmerist,
sis tuus’ imä umma poiga,
umast ummõldust hammõst.
„Velekene armakõnõ,
agu sa huksit uno latsi,
agu sina tapsõt taadi latsi?“
„Sõsarõkõnõ, noorõkõnõ,
sõan om armas hal’as mõõk,
om ka kallis kaala’rauda.“
„Velekene, armakõnõ,
sõku’ mullõ sõajuttu,
vaagu’ mullõ vainukeeli!“
„Sõsarakõnõ, noorõkõnõ,
uha’ mino hobu muast,
mõsõ’ mino mõõka verest –
sis ma sõku sõajuttu,
vaagu sullõ vainu keeli.“

Viis ja tekst: EÜS IV 581 (1292) & EÜS IV 585/6 (1292 v) < Kanepi khk – J. Erlemann.

Karula

Vele sõalugu

1.

2.

TULÕ IKS ÜLES HUMMUGULT,
varra inne valgõ’õt.
Kängi jala’, käpe’ jala’,
mõsi suu, sui pää!
Sai veli sõtta viidüs,
väe ala’ värvätüs.
Imi ruttu ruuga kiitmä,
sõsar sõira tegemä,
veli ruttu viina perrä.
Esä opas’ hiiru ruuna,
veli valmist’ vankõriid.
Sõs naksi velle sõtta sõitma.
Sai ta sõtta viidüs,
väe ala’ värvätüs.

Tull’ ta kodu käümä.
Kirg’ kikas ütsi kõrda.
Karas’ imi kaema –
es iks tunnõ’ umma poiga:
iist oll’ uma poig,
takast oll’ vineläne.
Kirg’ kikas tõista kõrda,
karas’ esä kaema:
es iks tunnõ’ umma poiga:
iist oll’ uma poig,
takast oll’ vineläne.
Kirg’ kikas kolmat kõrda,
karas’ naanõ kaema:
es iks tunnõ’ umma miistä:
iist iks olli uma miisi,
takast tuhavineläne.
Kirg’ kikas nelläs kõrd,
karas’ veli kaema.
Veli es tunnõ’ umma velle:
iist iks oll’ uma vellekene,
takast oll’ vineläne.
Kirgse kikas viitä kõrda,
sõsar karas’ kaema:
ärä’ iks tundsõ uma velle
kireviist kindõist,
püürjala kaputiist.

“Vellekene, hellekene,
ütle’ iks mullõ sõa ohtu,
kaiba’ mullõ sõa kahju!”
“Mõsõ mõõka verest ärä’,
saapa’ mõsõ savist ärä’,
mõsõ ruuna rostõst!
Sõs ma ütle sõa ohtu,
kaiba sulle sõa kahju.
Sõan ei olõ’ naista armas,
naista armas, kapu kallis.
Sõan om armas hall’ast mõõka,
sõan om kallis kaalist mõõka.
Inämb om sõan sõrmõkuntõ,
kui küll siin om olõkõrsi.
Inämb om sõan silmäsid,
kui küll siin om karjasid.
Oi iks imä, oi esä, –
innemb iks loonu’ lodjapuus,
saanu’ minnu sarapuus!
Sai ma sõtta viidüs,
väe ala’ värvätüs.
Susi mõtsan mu sugulanõ,
kahru mõtsan mu kasvataja.
Ei iks immä, ei iks essä.”

Viis 1: ERv 187 (1393) < SKS, Lähteenkorva nr 325 < Karula khk – A. A. Borenius-Lähteenkorva (1877).
Viis 2: EÜS VI 199 (24) < Karula khk – A. Kiiss (1909).
Tekst: H II 36, 50/3 (48) < Urvaste või Karula khk, Vana-Antsla v – Gustav Seen < Jakob Kollin (1893).

Rõugõ

Vele sõalugu

KUI MU VELI SÕTTA LÄTSI,
oll’ mu veli väiku meesi,
hopõn väiku varsakõnõ.
Kui mu veli tagasi tulli,
oll’ mu veli vana meesi,
ruun oll’ vana rundsikõnõ.
Sõitsõ, sõitsõ, jõudsõ, jõudsõ,
sõitsõ tükü Türgümaada,
natukõnõ Narvamaada,
poolõ versta Poolamaada.
Kuu lätsi läbi kuusõmõtsa,
päivä lätsi läbi pähnämõtsa,
ajastaja haomõtsa.
Sõitsõ, sõitsõ, jõudsõ, jõudsõ,
sõitsõ esä värätihe.
Koputi kulda kübärtä,
raputi rauda ohelit.
Tulli esä, tunnõ-s poiga.
Sõitsõ, sõitsõ, jõudsõ, jõudsõ,
sõitsõ tükü Türgümaada,
natukõnõ Narva maada,
poolõ versta Poolamaada,
pisukõsõ Preisimaada,
Sõitsõ ma imä värätihe.
Koputi kulda kübärtä,
raputi rauda ohelit.
Tulli imä, tunnõ-s poiga.
Sõitsõ ma velle värätihe.
Koputi kulda kübärtä,
raputi rauda ohelit.
Tulli velle tundamaie.
Tulli velle, tunnõ-s velle.

Sõitsõ, sõitsõ, jõudsõ, jõudsõ,
sõitsõ sõsara värätihe.
Tulli sõsar tundamaie.
Tulli sõsar, tuusõ velle
ummist kirivist kindist,
kalõvitsist kaputist.
“Tulõ’ maalõ, vellekene!”
“Ei või’ minnä’, sõtsikõnõ.
Siin saava’ saapa’ muaga,
saapakundsa’ kõllatsõs,
saapatalla’ tahmatsõs.”
“Ma liidä linige murulõ,
kata kaali kambõridõ.
Linda siia linige pääle,
karga kaali kolga pääle.”
“Milles sul muru muanõ,
tarõ esin tahmanõ?”
“Selle mul muru muanõ,
tarõ esin tahmatõtu:
kuul mul kävve’ kuvvõ’ kosja’,
nädalil kävve’ viie’ viina’.
Selle muru muanõ,
tarõ essin tahmatõtu:
tuhat oll’ hobõst tulba küllen,
sada hobõst saina küllen.
Vellekõnõ, helläkene,
karga’ kaali kolga pääle.
Ütle’ mullõ sõa juttu,
kaiba’ mulle sõa kahju:
kas om sõan sõsar armas,
sõsar armas, kaasa kallis?”

“Olõ-õi sõan sõsar armas,
sõsar armas, kaasa kallis.
Sõan om püssä pühkimine,
sõan om mõõga mõskõminõ,
kaalaravva kasiminõ.
Sõan om armas hal’as mõõka,
sõan om kallis kaala rauda.”

Viis: EÜS I 998 (26) < Rõuge khk – M. Hermann (1904).
Tekst: H, Kase, 89/90 (15) < Rõuge khk – Leena Kase (1868).

Vahtsõliina

Sõalaul

EGA’ MA IKS EELÄ’ LAULU LAULA-AS,
ega’ ma eelä’ illo isi-is,
eelä’ ma helmi salitsi,
eelä’ sorrõ sorõhõlli
uibutsõ ussõ pääl,
kadajatsõ kaasõ pääl,
Helmi merde veerähtü,
sora suurtõ võrõngohe,
Kedä iks aiõ otsima,
kedä aiõ löüdemähe?
Aiõ iks orja otsima,
kar’alast kaemahe.
Ega’ iks ori helmi otsi-is,
kar’alats sorrõ kae-es –
ori otsõ or’apuid,
kar’alats kai kar’a kaldit.
Aiõ veljä otsima,
imekanna kaemahe.
Ega’ iks veli helmi otsi-is,
imekana sorrõ kae-es.
Veli otsõ vilämaad,
kai põlda parembit.
Midä tetä’, kohe minnä’?
Mina esi’ otsima,
kulla peräh kullõma.
Lätsi mere veere pääle,
lätsi Piusa perve pääle.
Näie helme veerüvät,
sorrõ suurõh võrõnguh.
Karksi kaalani vesile,
olõni upunguhe.
Miä iks pihta putusigi,
miä karas’ kaindõlahe?
Mõõka pihta putunõssõ,
kannus karas’ kaindõlahe.
Tulli ma kodo tulõma,
velitsile veerümä.
Kelle ma iks tuu mõõga tõoda,
kualõ kullatsõ kannusõ?
Vell’o läts’ sõtta veerümä,
imekana kalluma,
toolõ ma iks mõõga tõoda,
kullatsõ kannusõ kuuluda.
Näio opas’ kotost minneh,
opas’ velilt viirdüh:
„Ku iks lääde üle mere,
ärä’ iks joogu-ui merevett –
mine’ sa iks küllä, küsü’ juvva’,
mine’ tallo, taha’ taari:
taar um vastanõ tarõhna,
mõdu külmä keldereh,
Ku sa iks lääde üle mere,
är’ sa joogu’ no Narva vett,
är’ sa tahtu-ui Narva taari –
Narvah pall’o naistõ päid,
mereh pall’o meeste päid.
Ku sa iks lääde üle Kuiva,
är’ sa nu joogu-ui Kuiva vett –
kuivah pall’o kuuljit.
Mine’ sa iks küllä, küsü’ juvva’,
mine’ tallo, taha’ taari,
taar um vastanõ tarõhna,
mõdu külmä keldereh.”

Viis: EÜS I 1000 (35 a) < Vastseliina khk, Orava v – M. Hermann < Jaan Püvi (1904).
Tekst: H II 32, 966/7 (2) < Vastseliina – H. Prants< Vassila Ann (1890).

Harglõ

Sõalaul

HÕBÕÕNÕ TIHALANÕ
talli takan tiitäs.
Kuulõ’, sõsar, mine’ aida,
kaku’ mullõ lille.
Lauldõn sa neid lille kakut,
ikkõn minnu ärä’ saadat.
Ei ti minnu enne näe-ei,
ei ka minnu hobõsõl,
kui juusk oja ussõ alt,
läte’ tarõ läve alt.
Sis tulõ hopõn värte poolõ,
tii’ saati küsümä.
Kohes jäie sällän istja,
päitse pähä’ pandija.
Sinnä’ jäie sällän istja,
päitse pähä’ pandija
sest sääl raotas inemisi
nii kui siin tammõpuid.
Tull’ esä, is tunnõ’,
tull’ imä, is tunnõ’,
tull’ naane, is tunnõ’,
tull’ veli, is tunnõ’,
tull’ sõsar, tundsõ ärä’,
tull’ sõsar, tundsõ vällä,
omist kirju kindõist,
kaarapööra kaputõist.
Kinnas sõkõ sõrmilda,
kaput pümme peräldä.

Viis: EÜS I 789 (51) < Hargla khk, Saru v, Saru koolimaja – Johann Aavik < Miili Käär, teenijatüdruk koolimajas (< Leenu Katai (Kattai), 66 a) (1904).
Tekst: RKM, Mgn II 1129 c < Hargla khk, Mõniste v, Mõniste rdtj – H. Tampere < Minna Kokk, 71 a (1965). Lit. E. Tampere (1986).

Karula

Sõalaul

ÜTS MUL OLL’ VELLEKENE,
väiku veli ahkasärki,
tuugi viidi Vinnemaalõ,
saadõtije Saksamaalõ,
kos oll’ sõda sõudõman,
tapõrida keerutõdi.
Vellekene, ellekene,
ärä’ sõitu’ iin sõta.
iin sõta, perän sõta –
sõida’ sa sõa keskeen,
vaelda’ väe vahepääl,
sõs saat alla akõnis,
pääle pää katussis.
Vellekene, ellekene,
kona sa sõast kodu tult,
konas lastas lahingust?
Är’ tulgu’ keväjelt,
ku umma’ suurõ’ vii’ valla,
ku umma’ laja’ mualumbi’,
kos veli ämmes saa,
jalakõsõ’ leotas.
Tulõ’, velle, suvõ aol,
tulõ’ tahel sügüsel.
Tull’ poiss imäle käümä,
augat’ pini üts kõrd –
veli läts’ vällä kaema.
Õs tunnõ’ veli umma velle,
iist õks oll’ uma veli,
tagapuult sõamiis.

Augat’ pini tõnõ kõrd,
karas’ esä kaema.
Õs tunnõ’ esä umma poiga –
iist õks oll’ uma poig,
takast oll’ sõamiis.
Augat’ pini kolmas kõrd,
karas’ imä kaema –
õs tunnõ’ imä umma poiga:
iist õks oll’ uma poig,
takast oll’ sõamiis.
Augat’ pini nelläs kõrd,
karas’ sõsar kaema.
Sõsar tunsõ uma velle,
löüse kätte ahasärgi
kirevist kindist,
arakjalga kaputist.

Viis:: EÜS VI 196 (7) < Karula khk – A. Kiiss < neli naist Väheru moonatare juurest (1909).
Tekst: ERA II 1, 39/41 (5) < Karula khk, Vana-Antsla vald, Jõepera küla – Anna Pärsimägi < Triina Hermann, 76 a (1928 < 1906).

Räpinä

Veli tull’ sõast kodo

***

2

VELI TULL’ KODO KOSTILÕ,
vanõmbita vaatamaie.
Aie hobo tarõ lävele,
vaskipannõl’ paistõsigi.
Hiiro hirnat’ edimäst kõrda,
tulli emä vällä kaemaie.
„Tulõ’ emä, tunnõ’ poiga!“
Emä es tunnõ’ umma poiga.
Veli aie hobo kambrõ lävele.
Hiiro hirnat’ tõista kõrda,
tulli esä kaemahe kaemaie.
„Tulõ’, esä, tunnõ’ poig!“
Esä es tunnõ’ umma poiga.
Veli aie hiiro aad’a lävele,
hiiro hirnat’ kolmandat kõrda.
Tulli sõsar kaemahe,
sõsar tuus’e umma veljä
umast antust hammõsta,
kirivistä kindistä.
„Velekene, helläkene,
kas om sõan seereluida?“
„Nii om sõan seereluida,
kui siin aiasaibi’ita
„Velekene, helläkene,
kas om sõan meeste päidä?“
„Nii om sõan meeste päidä,
kui siin aian kapstapäidä.“
„Velekene, helläkene,
kas om sõan meeste verdä?“
„Nii om sõan meeste verdä,
kui siin jõõn vesi juuskva.“

Lauldes korratakse iga laulurea esimest poolt kaks korda ja igat värssi ka kaks korda.

Viis: ERA III 6, 205 (48) < Räpina khk, Meeksi v, Mehikoorma k – K. Leichter < Els Kliiman, 63 a (1931). Fon 344.
Tekst: ERA II 63, 573/4 (35) < Räpina khk, Meeksi v, as – R. Viidebaum < Liina Valk, 70 a (sünd 1863). (1933).

Harglõ

Lunastõdav veli

***

IKÕ’, IKÕ’, IKÕ’, IKÕ’, VELLEKENE,
ikõ’, ikõ’, vellekene,
sääl sõan, sääl sõan saistõnõn,
sääl sõan saistõnõn.
Hirnu’, hirnu’, hirnu’, hirnu’, hiiru ruuna,
hirnu’, hirnu’, hiiru ruuna,
sääl tallin, sääl tallin laagrin,
sääl tallin laagrin.
Veege’ tiidü, veege’ tiidü mu esäle,
veege’ tiidü mu esäle,
et ta müüge’, et ta müüge’ uma hobu,
et ta müüge’ uma hobu.
Et vast jõuas, et vast jõuas ussõ osta’,
ussõ osta’, ärä’ pästä’.
Ikõ’, ikõ’, ikõ’, ikõ’, vellekene,
ikõ’, ikõ’, vellekene.
Sääl sõan, sääl sõan saistõnõn,
sääl sõan saistõnõn.
Hirnu’, hirnu’, hirnu’, hirnu’, hiiru ruuna,
hirnu’, hirnu’, hiiru ruuna.
sääl tallin, sääl tallin laagrin,
sääl tallin laagrin.
Veege’ tiidü, veege’ tiidü mu emäle,
veege’ tiidü mu emäle,
et ta müüge’, et ta müüge’ uma lehmä,
et ta müüge’ uma lehmä.
Et vast jõuas, et vast jõuas ussõ osta’,
ussõ osta’, ärä’ pästä’.
Imä iks möie, imä iks möie uma lehmä,
imä möie uma lehmä.
Is õks jõua’, is õks jõua’ ussõ osta’,
ussõ osta’, ärä’ pästä’.
Ikõ’, ikõ’, ikõ’, ikõ’, vellekene,
ikõ’, ikõ’ vellekene.
Sääl sõan, sääl sõan laagrin,
sääl sõan laagrin.
Hirnu’, hirnu’, hirnu’, hirnu’ hiiru ruuna,
hirnu’, hirnu’, hiiru ruuna.
Sääl tallin, sääl tallin laagrin,
sääl tallin laagrin.
Veege’ tiidü, veege’ tiidü mu vellele,
veege’ tiidü mu vellele.
Et ta müüge’, et ta müüge’ oma kellä,
et ta müüge’ oma kellä.
Et vast jõuas, et vast jõuas ussõ osta’,
ussõ osta’, ärä’ pästä’.
Veli õks möie, veli õks möie oma kellä,
veli möie uma kellä.
Is õks jõua’, is õks jõua’ ussõ osta’,
ussõ osta’, ärä’ pästä’.
Ikõ’, ikõ’, ikõ’, ikõ’ vellekene,
ikõ’, ikõ’, vellekene.
Sääl tallin, sääl tallin laagrin,
sääl tallin laagrin.
Hirnu’, hirnu’, hirnu’, hirnu’, hiiru ruuna,
hirnu’, hirnu’, hiiru ruuna,
sääl tallin, sääl tallin laagrin,
sääl tallin laagrin.
Veege’ tiidü, veege’ tiidü mu sõsarõllõ,
veege’ tiidü mu sõsarõllõ,
et ta müüge’, et ta müüge’ oma sõlõ,
et ta müüge’ oma sõlõ.
Et vast jõuas, et vast jõuas ussõ osta’,
ussõ osta’, ärä’ pästä’.
Sõsar õks möie, sõsar õks möie uma sõlõ,
sõsar möie uma sõlõ.
Is õks jõua’, is õks jõua’ ussõ osta’,
ussõ osta’, ärä’ pästä’.
Ikõ’, ikõ’, ikõ’, ikõ’ vellekene,
ikõ’, ikõ’ vellekene,
sääl sõan, sääl sõan saistõnõn,
sääl sõan saistõnõn.
Hirnu’, hirnu’, hirnu’, hirnu’, hiiru ruuna,
hirnu’, hirnu’, hiiru ruuna,
sääl tallin, sääl tallin laagrin,
sääl tallin laagrin.
Veege’ tiidü, veege’ tiidü mu pruudilõ,
veege’ tiidü mu pruudilõ,
et ta müüge’, et ta müüge’ oma sõrmus,
et ta müüge’ oma sõrmus.
Et vast jõuas, et vast jõuas ussõ osta’,
ussõ osta’, ärä’ pästä’.
Pruut õks möie, pruut õks möie oma sõrmusõ,
pruut möi oma sõrmusõ,
sis õks jõusõ, sis õks jõusõ ussõ osta’,
ussõ osta’, ärä’ pästä’.

RKM, Mgn. II 1129 d < Hargla khk, Mõniste v, Mõniste rdtj. – H. Tampere < Minna Kokk, 71 a. (1965). Lit. E. Tampere 1986.

Räpinä

Saanitegemine

2.

3.

4.

KES SÄÄL KEERO LOOGA MÕTSAN
triksutõlli, traksutõlli?
Kalõvine poisikõnõ.
Mis tä säällä tüüdä tegi?
Suvõl tegi suurta saani,
talvõl tahots’ jalassita.
Jala’ alla jalajadsõ’,
kõdara’ sisse kõõvopuutsõ’,
põikpoolõ’ pihlapuutsõ’,
paan’atusõ’ paiupuutsõ’,
vembri’ sisse vislapuutsõ’.
Edelauda ehitelli,
perälauda pilutõlli,
külelauda kirotõlli.
Saie saani valmista.

Kos sii saani sõitma lännes?
Vennemaalõ velitsille.
Saarõmaalõ sõsarille,
Kuramaalõ käliskelle.
Mes sääl tälle süvvä’ anti?
Tsialihha süvvä’ anti,
hanilihha havvutõdi.
Mes sääl juvva’ anti?
Õlut-viina juvva’ anti –
hiiva heedi hitskõmõhe,
vatu vissi varikohe.

Viis 1: SKS, Lindpere 45 (98) < Räpina khk, Räpina v, Tooste k – S. Lindpere < Viido Kliimann (1904-1905).
Viis 2: EÜS IV 678 (1529) < Räpina khk – (V. Kiodoski ümberkirjutus??? Saadetud Hermannile)
Viis 3: EÜS IV 634 (1416) – Räpina khk – Johannes Raudsepp, köster < Räpina (1888).
Viis 4: SKS, Lindpere 45 (99) < Räpina khk, Räpina v, Tooste k – S. Lindpere < Viido Kliimann (1904-1905).
Tekst: H III 31, 357 (1) < Räpina – V. Songi (1905) & H, Jagomann, 144/5 (19) < Räpina khk, Kõnnu k – J. Jagomann < J. Jagomann (1878).

Põlva

Mõistatuslaul

***

OI, OI, OI, OI, MÕISAPOISSÕ,
mõisan mitmõsugutsit:
mõnõl olli’ pikä’ püksi’ jalah,
mõnõl lakatsmüts oll’ pääh,
mõnõl olli’ siidist rõiva’ säläh,
mõni oll’ ihoalastõ,
mõni oll’ küländ ümmärgunõ,
mõni pis’o pikergunõ,
mõni oll’ lipõrlapõrlanõ,
mõnõst ei tiiä’ midägi.
Käänge’ sõna’ tõisildõ ja
pangõ’ häste tähele!
Kesväl olli’ pikä’ püksi’ jalah,
kaaral lakatsmüts oll’ pääh,
nisul olli’ siidist rõiva’ säläh,
rügä oll’ ihoalastõ,
herneh oll’ küländ ümmärgunõ,
uba pis’o pikergunõ,
tatrek oll’ lipõrlapõrlanõ,
linast ei tiiä’ midägi.

L. Kurvits: Noh sis oll’ põllusaadus otsah.
S. Lätt: Jah.
L. K. Et noh, nii taa oll’ kae’ niimuudu oll’ tuu lüümine, nii ku, ku …. ku tedä nii leit … Ma’ ei saa’ tedä kohegi nii lüvvä’, kae’ nii … Kuimuudu tä oll’, lööge’ nii, sis seo ots kah, nii et väega ilosahe läts’. Nii kõll, kõll, kõll, kõll … tul’1 niimuudu vällä. Aga noh, koh mul om tuu sääne vassar vai laud, kohes lüvväs. Sis ku lauda lüüdi nii, sis tull’ väega ilosahe. Ja mõsk pidi ka nii mõstama, et läts’ takti perrä kõik nii ilosahe. Es olõ’ mitte nii, et lamps, lamps, lamps. Miis kullõln’, oll’ ütelnü’:”Mari Miinaga, lööge’ takt vällä! Et ei kuulõ’, kuis tõsõ tarõ man, kuis Alaotsah mõskva’, kuis noil lätt nii ilosahe kui!”
S.L. Kuis noil läts’ sis?
L.K. Nojah, noil läts’ niimuudu iks, et nii ku õigus ja kohus, aga naa’ panniva’ parts, parts.

Viis ja tekst: RKM, Mgn. II 1200 d < Põlva raj ja al/n, Mammaste k / Põlva / – S. Lätt < Leena Kurvits, 86 a (1966). – Lit. E. Tampere.

Kanepi

Maarja ots poiga

***

JAKOB TAHTSÕ MAGAMA.
pand’ pää kivi pääle.
Mis tä sääl unõn nägi?
Nägi taivaredelit,
paradiisi väräjit.
Kes sääl kõnd pümmel üül?
Maarja kõnd’ pümmel üül.
Mis tä ots pümmel üül?
Otsõ umma pojakõist.
Kost tä poja kätte saiõ?
Jeruusalemma mäe päält.
“Tere’, poig, kallis poig,
mis sa siin tiide’?
Kõik mi sinno ikõmi’,
kõik mi sinno murõtami’.”
“Lasõ’ ikkõ’ ilmalatsil,
murõtada’ patatsil.
Nimä’ pall’o vanva’
vasta ristikogodust.”

Viis ja tekst: RKM, Mgn. II 1337 c < Põlva raj, Kanepi al /Kanepi/ – H. Tampere ja S. Lätt < Hilda Aken, sünd 1898. a (1967). Lit. E. Tampere (1988).