Abielo

Harglõ

Kolm ubinat

MIS SÄÄL MÄE PÄÄL VERETÄS?
Viis-vaas-veereli,
hoi marja, hoi marja,
pikk´ pilli hainamaalõ!
Uibu mäe pääl veretäs.
Mitu ossa uibun om?
Kolm ossa uibun om.
Mitu ubinat ossan om?
Kolm ubinat ossan om.
Üts´ om kullat kullaga,
tõõn´õ hõbõt hõbõga,
kolmas vasõt vasõga.
Sii, mis kullat kullaga,
sii saa minu imäle.
Sii, mis hõbõt hõbega,
sii saa minu esäle.
Sii, mis vasõt vasõga,
sii saa minu sõsarõlõ.

Viis ja tekst: RKM, Mgn. II 83 a < Hargla khk, Mõniste v, Kilvaku t – H. Tampere < Pauline Pihlak, 72 a (1957). Lit.E.Tampere (1978) & ERA III 3, 143 (132) – Pauline Pihlak (1930). Fon 278 a.

Räpinä

Kolm ubinat

MIS SÄÄL SALONA JO SINETI,
mis sääl mustõt´ murro veeren?
Uibo salona jo sineti,
uibo mustõt´ murro veeren.
Mito-ks ossa uibon olli?
Kolmi ossa uibon olli.
Mito-ks ubinat ossa külen?
Kolmi ubinat ossa külen:
üts´ oll´ võiulõ võiõtu,
tõõn´e vahalõ valõtu,
kolmas kullalõ kiro(tõ)tu.
Mis oll´ võiulõ võiõtu
sii ma anni emäle,
mis oll´ vahalõ valõtu
sii ma anni esäle,
mis oll´ kullalõ kirotu,
sii ma anni peiolõ.

Viis: EÜS IX 1370 (405) < Räpina khk, Meeksi v, Mehikoorma k – A. O. Väisänen, A. Nirk, R. Tamm < Leena Liming, 51 a (< sünd Mehikoormas ja kuulnud seal) (1912/13).
Tekst: EÜS IX 1463 (50) < Räpina khk, Meeksi v, Mehikoorma k – A. O. Väisänen, A. Nirk < Mari Kiisler, 70 a (1912).

Räpinä

Uibo. Kolm ubinat

MIS SÄÄL SALONA JO SINETI, SINETI,
mis sääl mustõt´ murro veereh?
Uibo salona jo sineti,
uibo mustõt´ murro veereh.
Mito ossa uibol olli?
Kolmi ossa uibol olli –
üts´ oll´ vahalõ jo valõtu,
tõõn´õ hõpõt hõpõga,
kolmas kullal kirotõdu.

Mis oll´ vahalõ jo valõtu
sii mina anni vell´olõ,
mis oll´ hõpõt hõpõga,
sii mina võti hinele,
mis oll´ kullal kirotõdu,
sii mina peiolõ anni –
uma peio petäskellä’,
uma kaasa kaeskõlla’.

Peti peio pimme-ehe,
veie viinakelderehe;
sääl ma kaie kavalusta:
kas oll´ viinalõ vihanõ,
kas oll´ uninõ õllõlõ.

Viis: EÜS IV 678 (1526) < Räpina khk – V. Kiudosk.
Tekst: H II 32, 8201 (1) < Räpina – J. Poolakess (1889).

Rõugõ

Unõnägo

KUULÕ’, KULLA KÜLÄEIDI, miiri helleruu,
tulõ’ üles hummogulta,
mõista’ ärä’ minu uni,
mis ma üüse unõn näie!
Kuus´ oll´  mii’ kua lävel,
sarapuu mi sanna lävel,
tamm´ oll´ mii’ tarõ lävel.
“Kuslapuust kos´a juuminõ,
sarapuust saja sõitaminõ,
tammõst tarõl tandsiminõ.”

Viis ja tekst: ERA III 7, 52 (17) & ERA II 56, 856 (2) < Rõuge khk, Saaluse v, Soemõtsa t – H. Tampere < Marta Luik, 80 a (1932). Fon. 359 b.

Rõugõ

Unõnägu

MÕISTKÕ’ ÄRÄ’ MU UNI,
mis ma eelä’ unõn näi:
vislapuu oll´ vii veeren,
kuslapuu oll´ kua kõrval,
sarapuu oll´ sanna kõrval,
tammõpuu oll´ tarõ lävel,
haavapuu oll´ aida lävel.

Mõista ärä’ unõkõsõ,
mis ti eelä’ unõn näi’:
vislapuust juvvas viina’,
kuslapuust käävä’ kos´a’,
sarapuust saava’ saja’,
tammõst saa tarrõ tandsiminõ,
haavast aidan ehtimine.

Viis: EÜS IX 1325 (194) < Rõuge khk, Oina veski – A. O. Väisänen, A. Nirk, R. Tamm < Märt Siipsen (1912/13).
Tekst: E 44188 (175) < Rõuge – O. Leegen (1903).

Viisi orig üleskirjutus:

Harglõ

Unõnägu

MAGASI MA MARJAMÄEL,
sine-kül’-lille siän,
hõpõlille hõlman,
vaha-kül’-lille vaihõl;
näie ma und hirmutud,
tõistõ und näi armõtud.

Kuuli ma’ poissõ puudavat,
lüü-kül’-lülli lüüdävät,
mõtli ma ollõv uma velle,
sine-kül’-lilli linnukõsõ, –
tuu oll´ võõras võllaskaal.
Tahtsõ-ks kapla  kaala panda’,
tahtsõ lõiga lõõri panda’.

Viis ja tekst: EÜS I 780 (14) & EÜS I 759 (14) < Hargla khk, Mõniste v, Tambeelse (Tämbälse) t – J. Aavik < Hip Paas (54 a) (1904) & ERA II 57, 470 (27) < Hargla, Mõnistõ v, Tämbälse t – L. Seim – Hipp Paas, 79 a (17. juuli 1929).

Räpinä/Põlva

Unõnägo. Puu’ kos´an

MAGASI MARI MÄELÄ, mari, kulda,
lebäsi lindu kesälä.
Näie unda hirmsat,
tôista unda armsat.

Visnapuu vii veereh,
kuslapuu kua lävel,
sarapuu sanna takah.

Tulli üles hummongul,
inne varra valgõ’õt.
”Imekene, helläkene,
môista’ sii uni minosta:
visnapuu vii veereh,
kuslapuu kua lävel,
sarapuu sanna takah.”

Visnapuul viina veerüse’,
kuslapuul kos´a’ tulõva’,
sarapuul saja’ saava’.

Viis: EÜS VIII 173 (78) < Räpina khk, Veriora v – A. Sibul (1912<1903/5).
Tekst: H, Pôlva 1, 1645 (88) – Pôlva khk – Joosep Hurt (1865-1875).

Viisi orig üleskirjutus:

Rõugõ

Kos´alaul

MILLES VELLE’ MEIL VIHADSÕ’,
kodurahvas kurvalidsõ’?
Selle velle’ meil vihadsõ’,
kodurahvas kurvalidsõ’,
et no kosja’ kodu ei tulõ’,
velle murulõ viinu ei veerü’.

Ooda’, ooda’, vellekene,
las nu tulla’ tullõv suvi,
astu’ tullõv ajastaig,
sis jovva ei kotust kosju saata’,
velle murult viinu veerdä’ –
ärä’ nu väsüse’ värtetulba’,
argõnõsõ’ aiavitsa’,
peiu hobõst pete’en,
kaasa hobõst kandõ’õn.

Viis: EÜS I 999 (32) < Rõuge khk – M. Hermann (1904).
Tekst: E 593-a (15) < Rõuge kkhk, Roosa v – P. Kanger.

Viisi orig üleskirjutus:

Põlva

Vald ütles vana ollõv

KÜLÄ ÜTEL´: „KÜL’ OM SUURI!“
Valda ütel´: „Kül’ om vana!“
Olõ-õi suuri, küläkene,
olõ-õi vana, vallakõnõ.
Küsüge’ igä imältä,
ajagõ’ takah arma’alt.
Külep tuu hamõh alalõ,
puudõh poolipidämädä’,
nuu’ räti’ rästä’äl,
nuu’ kabla’ katussõh,
miä ma peie väikohna,
kua kanni kanasõh.
Kõiv viil nuuri nurmõ pääl,
vaher valgõ mäelä,
koh mu hällü hällütedi,
kõivo ladvah kõigutõdi.

Viis: SKS, Hermann 8 (11) < Põlva khk – M. Hermann (1895-1896).
Tekst: H, Põlva 1, 138 (68) < Põlva khk – Joosep Hurt (1865-1875) (< Vana Kannel I, lk. 26).

Põlva

Laim. Tano all ausamb

*

ELÄSI VIIL NII KUI ELÄSI,
olõsi viil ni kui olõsi.
Mes neo’ kur´a kuulutusõ’,
halva rahva haugutusõ’,
neo’ jo läävä’ läbi süäme,
läbi helle hengekese,
läävä’ läbi viimse varba.
Ärä’ võedu’ leelolehe’,
sõimadu’ mu sõna’ suuhtõ,
sõimati mu silmile matal´,
ülti pakso palgõga,
ülti mu huulilõ rummal´,
laideti mu lajasmaos.

Mina vasta kostõmahe:
“Lehm om maolõ lagja,
härg om paksu palgõga,
hobo huulilõ rummal´,
tsiga silmile matal´.
Näio nii kui Jummal´ loonu’,
kabo nii kui kasunu’.”

Oe meida, oe muida,
oh meid vaesiid vaivalatsi!
Meist saa juttu joodikilõ,
kõnõt kõrdsikõndijilõ.
Mehele lääsi, miis´ ei võta’,
kodo jääsi, poiss´ ei jätä’.
Par´õmb olõsi naas´õn olla’,
tano alla tasadsõmba.

Putu ei mano pordojuttu,
liigu ei ligi litsijuttu.

Tekst: H, Põlva 3, 23 (19) < Põlva khk., Väimela – P. Väiso < Sohvi Väiso (1877).

Räpinä

Är’ minku’ perrepojalõ

NEIOKÕSÕ’, NOORÕKÕSÕ’,
miä meil vika veerätellä’,
kua meil vika kul´atõlla’!
Emä opas´ ellehnä,
karist´ kalmu minnehnä:
„Tütär, hellä linnukõnõ,
mino meelimar´akõnõ,
innemb sa maka’ sulastõ man –
sulastõ sugu suurõmbi,
or´a seeme selge’emb!
Sulasõl nurmõ suu veereh,
palgalidsõl paio all.
Pere-aga-poiga hoorapoiga,
tükke suisa suuda anma,
väel sõrmust vahetama.“
Es ma suisa suuda anna’,
väel sõrmust vaheda’.

Viis: Erv 220 (1619) < SKS Lähteenkorva nr 241 < Räpina khk – A. A. Borenius-Lähteenkorva (1877).
Tekst: H, Jagomann, 203 (10) < Räpina khk, Kõnnu k – J. Jagomann < Kõnnu küla naised (1877).

Viisi orig üleskirjutus:

Räpinä

Künjä küpär. Torrõ nuurmiis. Talopojalõ

PEIO, PEIO, KÕND´E JO PERVE MÜÜDÄ,
kaasa kalaranda müüdä,
kuldakannussõ’ jalana,
hõpõmõõk oll´ hõlmana.
Näädäs´ nääle näiosille,
üle mõtsa mõrsijille:
„Kaege’ mino kannussid,
murkõ’ miiltä mõõga pääle!“
Mina kae mõtsah kündijid,
kündijid ja külvijid,
musta mulla pöörijid.
Määres küpär kündijäl?
Siidiküpär kündijäl.
Määres mulla pöörijäl?
Must oll´ mulla pöörijäl.

Viis ja tekst: ERA III 6, 207 (56, 57) < Räpina khk, Meeksi v, Mehikoorma k – K. Leichter < Els Kliiman, 63 a (1931).

Urvastõ

Suisa solasõlõ

*

Vaata postitust

TÜTÄRENI, ARMÕ’ÕNI, kas´ke,
madaliku marjakõnõ,
lätsi’ sa suisa solasõlõ,
päise päävä viitjäle.
Sulanõ-poiss´ künd suuviirt,
palgapoiss´ paiustut.
Määnes sul süä söögi viiä’,
määnes miil´ manu’ minnä’.
Esäpoig künd illust maad,
talupoig tasast maad.
Süä om ää söögi viiä’,
miil´ ää manu’ minnä’.

Viis ja tekst: RKM, Mgn. II 90 f < Antsla raj, Urvaste kn, Urvaste < Karula – H. Tampere, A. Garšnek < Helmi Vill, 43 a (1957). Lit. E. Tampere (1978).

Urvastõ

S´aksa naanõ

NO NO NO NO NOORÕ’ POISI’,
kes ti, kes ti kenä’ poisi’.
vai ti saiskõ’ samõtin
vai tii lipskõ’ siidilindin –
egas minust tii’ ei saa’.
Minust saa jo s´aksa naanõ,
poodipoisi pruudikõnõ,
lihuniku linnukõnõ,
kodaniku kukukõnõ.
Teivä’ juttu neio pääle,
poolõ juttu poisi pääle.
Poiss´ oll´ puhas poisikõnõ,
neio nigu jummal´ loonu’.

Viis ja tekst: EÜS VII 891 (71) & EÜS VII 1348 (134) < Urvaste khk ja v, Tilga t – M. Pehka, R. Tamm < Mari (Marie) Villemson, 65 a (1910).

Rõugõ

Sulasõlõ

LÄHÄ EI MA MÖLDERILE,
mölderil om kivi mürrin,
lähä ei ma kangõrilõ,
kangõril om kerä kollin,
ei ma lähä’ perrepojalõ,
perrepoiga pessi naista,
ei ma lähä’ talupojalõ,
talupoiga tapi naista –
pess´ tä naasõ pehmes,
haut´ tä naasõ haigõs.
Naanõ põssi põimuao,
naanõ haud´ kõik´ hainaao.

Ma iks lähä sulasõllõ:
sulanõ künd suuviiri,
palgapoiss´ künd paiujuuri.
Seo tuu neiul suurõ sõlõ,
pääle hiit helmekõrra
nii ku vihma vikakaari.

Ma’ iks lähä Haanihe,
Haani niidü’ ninnikädse’,
Haani maa’ maranadsõ’,
kun ei kulu’ kuldakängä’
ega hämmü’ hää’ jala’,
nessü’ neiu niidisuka’!

Viis: EÜS 15 (31) < Rõuge khk – J. Gutves (1909).
Tekst: E 41007 < Rõuge – L. Purk < Tooma Marina (1901).

Viisi orig üleskirjutus:

Rõugõ

Pirrumõtsa

EI MI SAA’ SAALUSSÕHE,
ei mi kallu’ Kasaritsa,
ei mi piiri’ Pindi valda,
ei mi haida’ Haanihe. –
Mii’ lää pikkä pirrumõtsa,
saava’ meist kinä’ keldrenaasõ’,
katõ mõisa kar´anaasõ’,
kolmõ mõisa kokanaasõ’.

Urmas Kalla: haida’-sõna ei leidu võru kõnekeeles, see võib olla moodustatud sõna haidak ’kergats’ eeskujul.

Viis: EÜS IX 1323 (184) < Rõuge khk, Vana-Roosa v, Savika k – A. O. Väisänen, A. Nirk, R. Tamm < Emmai Kanger, 61 a (1912/13).
Tekst: H I 8, 420 (13) < Rõuge khk, Saaluse v – Jaan Sandra < Jaan Husaar, 36 a (1896).

Karula

Är’ minku’ läsäle mehele. Läsk miis

*

LÄÜLÄ IKS OM LÄSÄLE MINNÄ’,
läülä läsä kõrval maada’,
läülä läsä sängü säädä’.
Läsäl iks umma’ külmä’ külle’
nigu külmä kivi külle’,
läsäl iks umma’ kalõ’ käe’
nigu kalõ’ kannujuurõ’.
Läsk´ käänd suu saina poolõ,
nakas sis koolut kuulutama,
nakas määnüt mäletämä.

Tekst: EÜS VII, 102021 (69) < Karula khk, V-Antsla v, Ähijärve küla, Sibula t – R. Tamm < Mari Leius, 75 a (1910), Dbl EÜS VII 1259 b (69).

Karula

Noorõiä kitüs. Innembäne elu esäkotun. Torrõ sõit. Kägu.
Neiu taht talupojalõ. Soldani naanõ

ILUTSÕGÕ’, NALL´ATÕGÕ’
umalõ noorõlõ iäle,
terävele, tervehelle,
nobõ’õlõ, nirgõhõllõ.
Ega’ kiä ei anna’ tõista aigu,
tõista aigu, tõista põlvõ.
Tulõ õks aigu halvõmbi,
tõnõ põli tõratsõmb,
kolmas põli pall´u kurjemb.
Illus om noorõl ilutsõllõ’,
latsõpõlvõl lauliskõllõ’,
kuri vanal vallatõdõ’,
naasõpõlvõl nall´atõdõ.
Oh mu kallis kasuaigu,
raasikõnõ rahuaigu
esä kotun kasu’õn,
velle murun veere’en.
Ku ma lätsi üle muru,
muru jäi perrä muhelõmõ.
ku ma lätsi üle aia,
aid jäi perrä aelõmõ.

Oh mu illus juusõkõnõ,
vahalatva vanigukõnõ,
mia oll´ sorrõ sugimõdõ’,
lauhkõ ilma laabimõdõ’.
Mõtsa sagarõ’ sugisi’,
mõtsa ladva’ laabisi’.
Lätsi nu üles mäe otsa,
kääni korgõ kingu otsa
kaelõmõ, kullõlõmõ,
kualt puult kosja’ tulõvõ’,
viinalaasi’ veerenese’,
õllõlaasi’ ojunõsõ’.
Näe’, kos tulõ nuuri miisi,
hopõn´ all argikõnõ,
miis pääl prällikene!
Mine’ müüdä, musta miisi,
müüdä tõrgu’, tõrvaskandu!

Must sa olt muidõ siäst,
tõrvaskandu tõistõ siäst.
Ei saa’ must su saatijat,
ei saa’ hoolõ otsijat.
Savihaud sinnu saatku’,
mualump mujja’ veegu’.
Mis ma hooli, uba nuuri,
karda, kan´ep nõrgakõnõ!
Ku ei võta’ neo’ poisi’,
raha ei massa’ neo rahvas,
külläp võtva’ võnnu poisi’,
raha masva’ räimerahvas.

Näe’, kos tulõ nuuri miisi,
hopõn´ all ku aotäht´,
miis´ pääl ku päävätäht!
Üü oll´ öölen Riia risti,
kinda’ käen kerigukirja.

Kuku’ nu kulla käokõnõ,
laula’, laanõlinnukõnõ!
Os’ sa kägu kätte saasi’,
pihu mullõ peiu jääsi’,
käost ma tiissi käteräti,
pihust piinü põllõkõsõ.
Kägu kuuk´ õks kuusõ ladvan,
pihu plaksut´ pedästün.

Ei ma lähä’ mölderile,
ei kallu’ kangõrilõ!
Mölderil kivi’ mürisese’,
kangõril kerä’ kõrisõsõ’,
kistavarrõ’ kirisõsõ’.
Ma’ lää maakündijäle,
mulla sorrõs siblijalõ,
kiä käänd alla ainapoolõ,
pääle musta mullapoolõ.
Ei ma ihka’ esä poiga,
ei taha’ taadi minijäs!
Ma lää suisa solasõlõ,
päise päävä viitijäle.
Kulla, armas peiukõnõ!
Ku sa taht õks minnu võtta’,
minnu võtta’, kaasas kanda’,
sõs sul olgu’ siidisäng,
hõbõ’õnõ õitsi maa,
kalõvinõ karjapoiss´.

Tulõ’ nu mullõ, neiu nuuri,
mullõ kallu’, kabu kallis!
Suust ma söödä, suust ma jooda,

suust ma söödä tsukõrida,
peu päält pähkelidä.
Tulõ’ mullõ, neiu nuuri,
mullõ kallu’, kabu kallis!
Ma’ osta sullõ kolmõ’ kängä’.
üte’ luudsõ’, tõsõ’ puudsõ’,
kolmandõ’ köüdsekeerulidsõ’.
Luudsõ’ tuu ma luuri lüvvä’,
puudsõ’ tuu ma puiõ raku’,
keerulidsõ’ kerikun kävvü’.

Sai nu neiu saanõnus,
tõistõ tallu veedenüs,
pand´ miis´ viirde vereväidse,
külle alla künniravva.

Tsih, tsih, tsirgukõnõ,
kõnõlõ’ nu, kullakõnõ,
mia om sullõ jäänenü’,
mia sälgä veerenü’.
Neiukõnõ, noorõkõnõ,
tibitill´u naasõkõnõ!
Kohe sa istut, sääl ikõt,
kohe kukut, sääl nukut.
Suur olgu’ soldani naanõ,
padi palgapoisi naanõ,
kiä jõud sängü sällän kanda’,
maga’usõ inne man.
Ait sällän, taba kaalan,
võt´marihma’ rinna pääl,
pudrupott´ puusa pääl,
latsõ luits tas´kun.

Viis: Erv 79 (591) < Karula khk – A. A. Borenius-Lähteenkorva (1877).
Tekst: ERA II 1, 11/18 (1) < Karula khk, Vana-Antsla v, Kobela k – Anna Pärsimägi < Ann Kolatsk, 76 a (1928 < 1906).

Viisi orig üleskirjutus:

Karula

Kosjaobu kauplõja’

ISTÕ MA SUU, ISTÕ MA SUU MÄTTÄLE,
rabasuu, rabasuu rampõlõ,
naksi kulda, naksi kulda kodamõ,
siidilangu, siidilangu segäme.
Manu’ tull´ kats´, manu’ tull´ kats´ kaubamiist,
teretilli, teretilli neitsikeist.
Istõ ma suu, istõ suu mättile,
rabasuu, rabasuu rampõlõ,
naksi ma kulda, naksi kulda kodamõ,
siidilangu, siidilangu segäme.
Manu’ tull´ kats´, manu’ tull´ kats´ kaubamiist,
teretilli, teretilli neitsikeist.
“Tere’, neitsi, tere’, neitsi, ninnisukka,
tere’, kabu, tere’, kabu, kardakängä,
kas sa müüt, kas sa müüt mullõ ärgä,
kauplõt mullõ, kauplõt mullõ kaarasüüjät?”
“Ei ma müü’, ei ma müü’ sullõ ärgä,
kauplõ’ sullõ, kauplõ’ sullõ kaarasüüjät,
enne ku k´agu, enne ku k´agu kängin käü,
sisask´ siidi-, sisask´ siidirõivin,
pihu pikin, pihu pikinä põllin,
sõs ma müü, sõs ma müü sullõ ärjä,
kauplõ sullõ, kauplõ sullõ kaarasüüjä.”

Viis ja tekst: RKM II 65, 427 (120) & RKM, Mgn. II 90 c < Antsla raj, Urvaste kn, Urvaste < Karula – H. Tampere, A. Garšnek < Helmi Vill, 43 a (1957). Lit. E.Tampere (1978).

Urvastõ/Karula

Halva’ kosja’. Poisõst ei olõ’ puudust

OH MINU ESÄ, OH MINU IMÄ,
anni’ ti minnu, panni’ ti minnu,
anni’ minnu halvõmbilõ,
panni’ minnu pall´akilõ.
kas külän poissõ puudus
vai vällän väümihi?
Ennembä lõpõsõ’ lõhmusmõtsa’,
ennembä puusõ’ puumõtsa’,
kui küläst poisi’ lõpõsõ’,
vällä väü’ vähänese’.

Muu’ neiu’, mu sõsarõ’,
är’ ti, neiu-ks, nii är’ teku’,
kui tei mina vaenõ,
uma hullulõ pääle,
nõo nõrga mõttil.
Teol kävven tei ma kauba,
haina man ma anni käe;
anni käe kärnätsele,
Sõrmõ’ nopõ’ nurjatulõ.
Anni suu, salvi nõna,
anni käe, kääni päkä.

Viis: ERv 176 (1311) < Karula – A. A. Borenius-Lähteenkorva (1877).
Tekst: H II 36, 1523 (192) < Urvaste, Karula – Gustav Seen < Tiiu Tamm, 19 a (1893).

Viisi orig üleskirjutus:

Põlva

Õtak kuts kodo. Kos´a’ koton. Näio taha-i mehele.Varratsõ’ kos´a’

ÕTAK TULÕ MI KÜLÄLE,
vilu veerüs vaanijalõ.
Õtak tulõ kodo kutsma,
vilu majja viiemä,
pimme majja pettemä.
hämmär´ majja häälimä.
Ega’ es lää’ õdagu kutsuh,
es lää’ pimme petteh,
hämärägi häälideh.
Perrä tulgu’ hellä veli,
hellä veli, kulla veli.

Tulõ’ kodo, kulla sõsar´!
Istu’ sisse, siidi sõsar´!
Sinno kotoh müüdänes,
kallist kaupa tetänes.
Tuhat sul musta morol,
sada halli saiba’al.
Sul kotoh kuvvõ’ kos´a’,
velitsil sul viie’ viina’.
Ärä’ vässü’ värehtitulba’,
ärä’ painu’ aiapaari’
peio hobõst pitenäni,
kaasa ratsut kandõnani.

Velekene, noorõkõnõ:
võta’ kuuk kua tiilt,
tapidsa’ tarõ läveltä.
Pessä’ kotost kuvvõ’ kos´a’,
velitsistä viie’ viina’.
Ei saa’ minost minejät,
timäst tõsõst võttijat.
Tulgõ’ tulõval suvõl,
astkõ’ tõsõl ajastajal,
sis saa minost minejä,
ni timäst tõsõst võttija.
Lööge’ kirjä kivi pääle,
arbi aiasaiba’allõ,
viige’ märko mäe pääle,
pangõ’ ti tii tähele,
pangõ’ rahvas raamatuhe.

Viis: EÜS I 996 (14) < Põlva khk, Võru v – M. Hermann < Peeter Puiemets (1904).
Tekst: H, Põlva 1, 1357 (66) < Põlva khk – Joosep Hurt (1865-1875).

Viisi orig üleskirjutus:

Põlva

Kos´a’ kua takah

*

Viis 2:

KULL´A IMÄ, TSIRGU IMÄ, kos´a’ omma’ kua takah.
Kull´a tütär´, tsirgu tütär´, kutsu’ niä’ tarrõ.
Kull´a imä, tsirgu imä, kohes niä’ istussõ’?
Kull´a tütär´, tsirgu tütär´, taadõtarrõ pingi pääle,
Kull´a imä, tsirgu imä, mis näile söögis saa?
Kull´a tütär´, tsirgu tütär´, kats´ valgõt hanni.
Kull´a imä, tsirgu imä, mis näile juvva’ saa?
Kull´a tütär´, tsirgu tütär´, putõl´ punast mõtu.
Kull´a imä, tsirgu imä, kohes niä’ magama läävä’?
Kull´a tütär´, tsirgu tütär´, sinnä’ aita sängü.
Kull´a imä, tsirgu imä, mis näile kattõs saa?
Kull´a tütär´, tsirgu tütär´, kats´ valgõt kaskat.
Kull´a imä, tsirgu imä, niä’ tahtva’ minno ka.
Kull´a tütär´, tsirgu tütär´, tohho kurat´, mis sis saa?

Viis ja tekst: RKM, Mgn. II 1207 a & RKM II 212, 3223 (2) < Põlva raj, Peri kn, Sooküla – L. Briedis < Liine (Pauline) Raudsepp, 72 a (1966). Lit. E. Tampere (1986).
Viis 2: ERA III 6, 217 (96) < Põlva khk, Koiola v, Adiste k – K. Leichter < Liine Mutso, 43 (1931).

Kanepi

Kosja’ kua takan

*

Viis 2:

KULL´A IMÄ, TSIRGU IMÄ,
kosja’ omma’ kua takan.
Tontoi luuli, tontoi luuli
kosja’ omma’ kua takan.
Kull´a tütär´, tsirgu tütär´,
mine’ kutsu’ nimä’ sisse.

Kull´a imä, tsirgu imä,
mis mi näile süvvä’ anna?

Kull´a tütär´, tsirgu tütär´,
munnõ, võid ja piirakit.

Kull´a imä, tsirgu imä,
koes mii’ nimä’ magama pa’ami’?

Kull´a tütär´, tsirgu tütär´,
üle muro aita.

Kull´a imä, tsirgu imä,
mis mi näile pääle’ pa’ami’?

Kull´a tütär´, tsirgu tütär´,
esä valgõ vahtsõnõ kask.

Kull´a imä, tsirgu imä,
nimä’ tahtva’ minno kah.

Kull´a tütär´, tsirgu tütär´,
toho’ kurat´, mis sõs saa?

Märkus: Kordab kahe värsi kaupa.

Viis ja tekst: RKM, Mgn. II 250 c < Tartu l (< laulud õpitud Kanepist ja Põlvast) – E. Tampere, L. Briedis < Hella Keem, 44 a (1959). Lit. E. Tampere (1979).
Viis 2: EÜS I 130 (30 v) < Kanepi khk – J. Orav < Järve Jaani õed (1879).

Viisi 2 orig üleskirjutus:

Kanepi

Kosja’ kua takan

*

Viis 2:

KULLA MAMMA, TSIRGU MAMMA, kosja’ omma’ kua takan.
Kulla tütär´, tsirgu tütär´, lasõ’ näil sisse tulla’.
Kulla mamma, tsirgu mamma, kos mi nemä’ istma panõ?
Kulla tütär´, tsirgu tütär´, peränukka pingi pääle.
Kulla mamma, tsirgu mamma, mis mi näile süvvä’ anna?
Kulla tütär´, tsirgu tütär´, kats´ valgõt hanni.
Kulla mamma, tsirgu mamma, kos mi nemä’ magama panõ?
Kulla tütär´, tsirgu tütär´, aita sängü.
Kulla mamma, tsirgu mamma, mis mi näile pääle kata?
Kulla tütär´, tsirgu tütär´, kats´ valgõt kaskat.
Kulla mamma, tsirgu mamma, nemä’ tahtva’ minnu kah.
Kulla tütär´, tsirgu tütär´, tohho kuri, mis sis saa?

I. Rüütel: Kas see oli ka mäng?

N. Kivi: Ei olnud, ma ei tea, see oli üks setu laul.

I. Rüütel: Kelle käest te kuulsite seda?
N. Kivi: No see küll om vast oma ema päris laulis selle laulu ja latsilõ nii vahel. Jah see oli küll veel, seda laulsime veel kahekeisi veel. Kui tõnõ olli mamma, sis tõno vastastiku ikka laulsi.

I. Rüütel: Emaga te laulsite kahekesi?

N. Kivi: Emaga ja õdega kah, meil olli niiviisi.

Viis ja tekst: RKM, Mgn. II 1943 a < Tallinn < Erastvere v. Kanepi – I. Rüütel ja A. Strutzkin < Natalie Kivi, 74 a. (1970). Lit. E. Tampere 1990.
Viis 2: EÜS I 130 (30 v) < Kanepi khk – J. Orav < Järve Jaani õed (1879).

Viisi 2 orig üleskirjutus:

Põlva

Imetegijä. Tamm tands´ma. Kolmõ’ kängä’

OLÕ-I SIIN JOHT SEDÄ MIIST,
sedä poissi poolõ pääl,
kiä pand tammõ tandsimaie,
kõllõ kõivo kõndimaie,
nitsenõõlu nõrgumaie.
Kulugõ’, tsuvva’, kulugõ’,
lõpkõ’, viiso’ lõhmussidsõ’!
Mul om kotoh kolmõ’ kängä’,
velitsin viie’ viiso’.

Kulugõ’, tsuvva’, kulugõ’,
lõpkõ’ viiso’ lõhmussidsõ’!
Mul omma’ kolmõ’ kängä’,
üte’ luidsõ’, tõsõ’ puidsõ’,
kolmanda’ kirivä’ kerigokängä’.
Luidsõ’ olli’ lusti lüvvä’,
puidsõ’ olli’ pulma pitä’.

Kulugõ’, tsuvva’, kulugõ’,
lõpkõ’, viiso’ lõhmussidsõ’!
Toomas tõi mul torrõ’ kängä’,
Piitre tõiõ pikä’ kängä’,
Antsu sis tõiõ halva’ kängä’.
Andsu kängä’ ahjo visksi,
Piitre visksi pingi ala,
Tuuma kängä’ tullõ visksi,
Jaani kängä’ jalga panni –
Jaan tõi kängä’ jalga müüdä.

Viis: ERA III 6, 236 (148) < Põlva khk, Aleksandri v, Himma k. – K. Leichter < Anna Suur, 60 a (1931). Fon 349 f.
Tekst: H, Põlva 1, 378 (13) < Põlva khk – Joosep Hurt, Johan Hurt, Eeva Hurt (1865-1875).

Viisi orig üleskirjutus:

Kanepi

Võta’ nainõ, muidu narri neiusit

ELLEKENE VELLEKENE,
naida’ mullõ naisõkõnõ,
vala’ mullõ vastuline.
Kui ei naida’ naisõkõista
ega vala’ vastulista,
mina soessa sugõnõ,
mõtsakoira karvalidses.
Ei ma murra’ mullikida,
ei ka tapa’ tallõkõisi –
mina naida neidusida,
tapa talutüterida.

Minu esäl suurõ’ nurmõ’,
suurõ’ nurmõ’, laja’ vällä’,
otsa’ joosiva’ ojalõ,
põllupindre’ Peipsihe.
Sääl olli alla kalajärvi,
pääl olli suuri nisunurmi,
alt mina lahi latikida,
pääl olli saiapätsikidä.
Neid mina anni näidisille,
umil nooril noorikille.

Märkus: Paar esimest salmi lauldud, teised ette üteldud.

Viis ja tekst: EÜS V 155 (93) & EÜS V 83/4 (93) < Kanepi khk, Valgjärve v, Mäha t – A. Kiiss, E. Eisenschmidt < Kaarel Mõrd, 83 a (1908).

Urvastõ

Oppus kosilasõlõ

JAANIKÕNÕ, VELLEKENE,
ärä’ sa võtku’ toda naista,
kelles pilutõdu’ piinü’ põllõ’.
Seo lätt aita amõt ajama,
piinüid põlli pilutama.
Võta’ nainõ vaesõt paigast,
hobu osta’ rikkast paigast,
ärä’ sa võtku’ toda naista,
kes ei mõista’ putru kiitä’
ega talutaari tetä’.
Seo tegi pudru purutsõ,
talutaari tahmatsõ.

Viis: EÜS VII 881 (41) < Urvaste khk – M. Pehka < Eeva Põder (pealt 40 a) (1910).
Tekst: E 18540 (7) < Urvaste khk, Restu v, Visela k – Andres Müllerson (1895).

Rõugõ

Oppus kosilasõlõ

EHI’, VELI, OPI’, VELI!
Ehi’, veli, esändässä,
päädi’ sajapäälikussa,
riibu’ maha’ reherüüdi,
aja’ sälgä auhamõ’!
Velekene noorõkõnõ!

Ku sa saatõ neio kodo,
ku saat mõrsja mõisa’ahe,
sää’ hüäste särgisiibo’,
kobistõllõ’ kaskanulga’.
Neio kavval´ kaemaie,
väega vali vahtimaie.
Ehk kül’ kaos kambõrõhe,
ehk kül’ astus aida taadõ,
säält tä silmil silitselles,
pilgutõllõs pilu takast,
kas um kaarik kaasakõsõs,
peedsikas mu peiokõsõs.

Mingu õi’ undsõ hummogulla,
tahmatsõlla taiva’alla!
Undsõ rikk uvvõ kuvvõ,
tahm tege näotus sukaseere’,
kaotõllõs kindakirä’.

Viis: ERA III 3, 203 (216) < Rõuge khk, Vana-Roosa v – E. Oja < Jaak Hüdsi (1930). F 289 a.
Tekst: ERA II 143, 413 (26) < Rõuge khk, Haanja v – Jaan Gutves (1937).

Räpinä

Oppus kosijalõ. Poissa tiidmädä’ saatus

POOSIKÕSÕ’ TI MEHEKESE’, tie poosikõsõ’ mehekese’!
Talopoja- ti, talopoja- ti talopojatammõkõsõ’,
üteh uiboh taa, üteh uiboh iks, üteh uiboh ossakõsõ’,
üte laanõ taa,  üte laanõ ladvakõsõ’;
kui iks tulõ taa, kui iks tulõ süvä süküs,
tasa talvõ, tasa talvõ alganõssa,
naatas poissa, naatas poissa põimõmaie,
nuurimeehi nobimaie!
Võõta õi vigast väe pääle,
haigõt sõa haro pääle –
sinnä’ viiäs sirgõ veli,
Vikse viiäs Vennemaalõ,
punapõskõ Poolamaalõ,
kodo kõrd jääs kõvõrillõ,
lugu lüvvä’ lombõrdillõ.

Velekese’ ti noorõkõsõ’!
Ütehkuoh nüüd kul´atamõ’,
velekese’, veerätame’.
Jummal´ tiid iks tõõsõ kõrra,
kohe kiäke jääne’essä.
Mõni saa liina, mõni liiva,
mõni Pihkva perälegi,
mõni Moskva morolõgi, –
mõni pidä Pihkva kübärä,
kand iks Narva kaalaräti,
mõni saa mõõgamõskijas,
mõni püssipühkijäs,
mõni kuninga kutsar´es,
mõni sõa sõõd´opoisis.

Viis: EÜS I 202 (59) < Räpina khk, Veriora v – A. Sibul < J. Poolakese noodist (1904).
Tekst: EKM EKLA, f 151, m 10:5, 921, 96 < Räpina khk – Viido Kiudosk (1886).

Vahtsõliina

Kosjasõit. Laisk nainõ

OLLI MEIL VELL´O ÜLE VEERE,
üle kolga kosilanõ.
ülti velle joodikõs,
velle viinavõttijas.
Vell´o tulli oigõ ollõ mant,
tulli vessel viina mant.
Ega’ tä ei pessä’ umma pereht,
umma immä ikõtõlõ-i.
Olli’ sääl latsõ’ väikese’,
olli’ kanasõ’ kasina’.
Es aja’ ärä’ akõndõ alt,
kuvvõ kruudi kottalt.
Võti üska süvvengini,
ligi leibä lõigatõn.
Illo pidi umalõ imäle,
naljo külä naisilõ.
Vell´o meil tahtsõ tarrõ tetä’,
aita morolõ alosta’.
Omma’ mi vell´ol hää’ hobõsõ’,
omma’ kalli’ kaarasüüjä’.
Läävä’ nä mäkke mängin,
kallaspuuli karõldõn,
anna-i tä olgi hobõsilõ,
ei panõ’ ette pal´ast vett.
All sääl omma’ lilliniidü’,
pääl paistva’ palgimõtsa’,
omma’ man mahlakõo’,
veeren vihalehese’.
Hobõsõ’ mänge’ huulitsan,
varsa’ mänge’ vaanijan.
Andva’ hobõsilõ mulludsõ’ agana’,
kolmahavvadsõ’ kuh´aperä’.
Olli’ sääl poisi’ poolõ’herrä’,
mehe’ kalli’ kaubamehe’.
Omma’ koton kullakuh´a’,
saisva’ koton hõpõsarra’.
Ei olõ’ meil puu puudust,
halo meelehaigust,
meil omma’ haokuu’ hallitõdo’,
pinumühü’ mültünü’.

Hiiro lasi kuldkoplihe,
varsa lasi vaanijahe.

Olli tä illos nuuri miisi,
olli kõrgikõnõ poissi.
Es tä naara’ näiokõisi,
es põlõ’ põllõpidäjiid.
Lätsi tä naista võttõma,
kodokanna kullõma,
löüse tä näio üle veere,
löüse kalli üle kolga.
Saiva’ täl joogi’ jutusta’,
saaja’ saalõ kõnõlda’.

Olli tä näio, olli nopõ,
saiõ naisõs, jäie laisas,
saiõ tä mulle suurõs hoolõs,
saiõ kaala kurbusõs.
Olli tä naisõlõ naadikõtt,
Mehe kõrval pudrokõtt.
Kulli jauha tä kuul kulut´,
pütü piimä pääväl sei.
Selle täl jala’ kõvõra’,
seeremar´a’ sinnä’-tännä’.

Sai ma hulgusõ hindäle,
ilmakõndja kõrvalõ,
sai kokko kudr´aga,
lei kimpu kähäraga,
sai kokko kur´aga,
sai paari paganaga,
sai kätte kärnäne,
sai peio pinnanõ.
Ei või’ tunti turgu viiä’,
ei saa’ müvvä’ ei vaelda’,
ei sünnü’ risu rekke,
mahu-ui parrastõ vaihõlõ.
Hädä säänest hindäle pitä’,
ei saa’ ka ärä’ häötä’.

(Urmas Kalla märkus: kull´ – (vilja, lina) mõõtühik)

Viis; Erv 181 (1348) < SKS, Lähteenkorva nr. 266 – A.A. Borenius-Lähteenkorva (1877).
Tekst: H I 6, 812 (3) < Vastseliina – Peeter Saar (1894).

Räpinä

Tunnõ tuima. Kosilanõ laas´ah ja virgah taloh. Vaihõlt vaenõlats

VEL´OKÕNÕ:,: NOORÕKÕNÕ,
kui läät naista:,: kosjo’ollõ,
võta’ minno tundõmaie.
Kül ma tunnõ tuima neio,
tuimal hiussõ’ trutsakunna,
laas´al laja’ labajala’,
videlikul vüü vetel,
kur´al musta’ silmäkulmu’.

Velekene, noorõkõnõ,
lääme’ tuulõ talolõ,
kos om kolmi neidosida:
üts kudi kangast kunga-kanga,
tõõn´e vokki longa-langa,
kolmas kun´ot´ kumo pääl.

Velekene, noorõkõnõ,
lääme’ tuulõ talolõ,
kos om kolmi neidosida:
üts tull´ tarrõ, kussi kulpi,
tõõn´e tarrõ, panni patta,
kolmas tulli, maitsõ suula.

Velekene, noorõkõnõ,
võta’ sa vallast vaenõlats –
sii kuda sälgä kullahammõ
kipõmbal ku kiiniaol,
palavambal põõm´uaol.
Omma’ täl peele’ pedästikun,
kangas om täl kadastikun,
teole läts´ tä tiira-taara,
kodo tulli kolla-kalla,
lats oll´ üsän, laiv oll´ sälän.

Viis ja tekst: EÜS IX 1334 (233) & EÜS IX 14745 (67) < Räpina khk, Toolamaa v, Leevako (Leevaku) k – A. O. Väisänen, A. Nirk, R. Tamm < Kristina Zerning (Tserning) 73 a (1912/13). Fon 21 e.

Kanepi

Koiku kosja

LÄTSI MINA, LÄTSI MINA KOIGO VALDA,
johto toolõ, johto toolõ talolõ,
kon olli’, kon oll´ kullatsõ’ koodiladva’,
hõbõ’õtsõ’, hõbõ’õtsõ’ aiavitsa’,
vasõst olli’, vasõst olli’ väretevarva’.
Ooda’-ooda’, ooda’-ooda’, rummu-rummu!
Las ma tulõ, las ma tulõ tõista kõrda.
Mul om viisi, mul om viisi vesihiiru,
kuus´ oll´ kurõ-, kuus´ oll´ kurõkarvalista,
säidse säre-, säidse säresoomussida.
Osti mina, osti mina Otilt obõsõ,
Saarõ papilt, Saarõ papilt sadula,
liinast ostsõ, liinast ostsõ linalaka,
turust osti, turust osti tulipunatsõ.
Lasi lauki, lasi lauki laduma,
linalakka, linalakka liduma.
Saiõ Soomõ, saiõ Soomõ silla pääle,
sinnä’ murdsõ, sinnä’ murdsõ mõõga otsa,
sääl ma kaoti, sääl ma kaoti kannussida.
Sääl ma otsõ, sääl ma otsõ urvikalla,
kükikelli, kükikelli kübärädä’.
Uidu-uidu, uidu-uidu, raidu-raa.

Märkus: 10 esimest salmi laulmise järele üles kirjutatud; teised etteütlemise järele; laul Kanapää khk õpitud.

Viis ja tekst: EÜS V 142 (26) & EÜS V 267 (26) < Kambja khk, Kodijärve v, Savimäe t – A. Kiiss, E. Eisenschmidt < Johan Petäi (Petai) (pärit < Kanepist), 86 a (1908).

Kanepi

Laisk neiu. Tunnõ tuima. Kosilanõ laisan talun

KÜL’ MINA TUNNÕ TUIMA NEIU,
kül’ mina laida laisa neiu:
tuimal neiul tuka’ pikä’,
laisal neiul laka’ pikä’,
vedeläl vüü madalan,
kahtõl musta’ silmäkarva’.

Panõ mina hiiru sadulalõ,
kõrvi ruuna kõrval juuskma.
Joosõ sinnä’, joosõ tännä’,
joosõ, kohe ma juhata,
kon om juhitsõ’ aiavitsa’,
tammitsõ’ külätanuma’.
Jäie sis sinnä’ üüse’essä,
neiu kavalast kaemaie.
Kukõ’ lauli’, es tä kuulõ’,
tõistkõrd lauli’, es tä tõsõ’,
kolmas kõrd, es kua’ kangast.
Tulõ’ üles, valgõ vällän,
kuu paist kua lävele,
agu aida harjadõlõ.
Kassi’ kangast koiõva’,
hiire’ hoiõ teievä’,
roti’ su ruvva keedivä’,
padakonna’ paa mõssi’,
pini’ laki’ anuma’.

Viis: ERA III 6, 247 (163) < Kanepi khk, Erastvete v, Kanepi vaestemaja – K. Leichter < Juhan Latik, 89 a (sünd 1842) (1931).
Tekst: H III 26, 3145 (7) < Kanepi – J. Tedder < Ann Lubi, 51 a (1895).

Viisi orig üleskirjutus:

Kanepi

Kos´aobu süütmine. Soomõ sild. Olõs. Kosilanõ laisan talun

NÄIE NÄIDU KASUVATA,
pilupihta paisuvata.
Võti ma uulta oiõlda’,
võti sälgu säeldägi.
Läbi lae lassi rokka,
läbi pilu pisti aina.
Aganist mina anni kaara,
ilma imä nägemädä’,
ilma esä tiidämädä’.
Sis sai täkku tävvelt söönüs,
tävvelt söönüs, tävvelt joonus.
Panni ma sis täku ette.
Lätsi ma sis näiu järele.
Täku koiva’ tuld iks leivä’,
sädemit lei’ täku seere’.
Sõitsõ üle Soomõ silla,
Soomõ silla, Rõngu nurmõ.
Soomõ silda naksati,
aluspalki paugati.
Minu pään küpär kergäti,
pärga päänä läigäti.
Näiu’ vargusi vahtsõva’,
alta aia õunapuusta:
“Olõs sii meessi minula,
olõs sii kaasa külänä!
Mes sääl sõidap silda müüdä,
elgip õbõnõ obõnõ,
paugup vasinõ tanuma.
Lakup luuka kuldaküüstä.”
Johtu ma taalõ talulõ,
johtu sis sinnä’ talulõ,
kon olli kolmi näidessidä,
katsi-kolmi noorikida.
Iir´ sääl uhi anumida,
lita loput´ luitsi’ida,
põrsas pühi põrmanduda.
Ahi sääl algu alasi,
pada vettä pallõlsi.

Üits sis tulli, kussi kulpi,
tõnõ tulli, eidis patta,

kolmas tulli, maitsis suula.
Säält mina pakku paugati.
Lätsi sis uvvõst otsima ja
kallist näidu katsuma ja.
Johtu sinnä’ talulõ,
kos olli’ juhitse’ aiavitsa’,
vasitse’ väretevarva’,
tammitsõ’ talutammõ’.

Panti mu sääl padjulõ magama,
errä sängü engämä ja.
Es tulõ’ mul sukugi uni.
Ma kai näiu kavalusta,
kas sii näiu tüüdä tegi,
tüüdä tegi, kangast kudi.
Kukkõ lauli, es tä kuulõ’,
tõnõ kõrda, es tä tõsõ’,
kolmas kõrd, es kua’ kangast.
Es tii’ tiidä tiigi poolõ,
es aa’ jälgi järve poolõ.
Säält ma jälle’ pakku paugati.
“Jumalaga, näiu esä,
jumalaga, näiu emä –
ei sii näiu tüüd ei tii’,
tüüd ei tii’, kangast ei kua’.”

Viis: EÜS IV 582 (1293) < Kanepi khk – J. Erlemann.
Tekst: EÜS V 124/7 (153) < Kanepi khk, Valgjärve v, Mähä t – E. Eisenschmidt < Kaarel Mõrd, 83 a (1908).

Viisi orig üleskirjutus:

Rõugõ

Kosilanõ laisan ja virgan talun

LÄTSIMI’ ÜTELE TALULÕ, traa rii rallalaa …
meid söödeti, meid joodõti,
viidi aita meid magama.
Läpe es mi aidan maada’,
mii kai näiu kavalust:
kui taa näiu tüüdä tege,
kabu kangasta kudasõ.
Kikas kirgi – es tä kuulõ’,
tõista kõrda – es tä tõsõ’,
kolmat kõrd    – sis kääni küle.
Tull´ sis üles tui kenä,
sis tä suikõ sua pääl,
lamaskõlli laadi pääl.
Jumalaga, näiu ime,
näiu ime, näiu ese.
Ei mi süä siiä’ sünnü’,
miili siiä’ mõtõlõgi.

Lätsi jal’ tõõsõlõ talulõ,
meid söödeti, meid joodõti,
viidi aita meid magama.
Läpe es mi aidan maada’,
mii kai näiu kavalust:
kui taa näiu tüüdä tege,
kabu kangasta kudasõ.
Kikas kirgi – joba tä kuuli,
tõista kõrda – tõssi üles,
kolmadal jo kudi kangast.
Tere’, tere’, näiu ime,
näiu ime, näiu ese!
Joba mi süä siiä’ sünnüs,
miili siiä’ mõtõlõs.
Olõ’ terve’, imekene,
olõ’ terve’, esekene!
Opsi sa tööle usinallõ,
käsitööle käbehelle,
villatööle vilehelle,
nurmõtööle nobõhõllõ.

Viis: ERA III 3, 211 (224) < Rõuge khk ja v, Vana-Roosa k – E. Oja < Minna Siirak, 60 a (1930). Fon: 291 b.
Tekst: H II 71, 543/4 (34) < Rõuge khk – Heinrich Uuk < Anna Marana (1903).

Viisi orig üleskirjutus:

Räpinä

Tunnen tuima. Kosilased laisas ja virgas talus

HELLÄ’ VELE’, NOORÕ’ MEHE’!
Ku läät naista kosjo’ollõ,
võta’ sa minno ka üteh!
Ma tunnõ varsti tuima näio,
varsti näe laas´a näio.
Laas´al laja’ labajala’,
kur´al musta’ silmäkulmu’,
tigõdal nõna terräv,
vedeläl vüü madalah.

Hellä’ vele’, noorõ’ mehe’!
Lääme’ mi tuulõ talolõ,
koh om kolmi näiosida,
katsi-kolmi noorikida.
Üts´ külh kudi kuldasukka,
tõnõ riput´ siidirätti,
kolmas plaksut´ papõrida.

Hellä’ vele’, noorõ’ mehe’!
Lääme’ mi tuulõ talolõ,
koh om kolmi näiosida,
katsi-kolmi noorikida.
Üts´ külh pikut´ pingi pääl,
tõõn´e laiut´ lavva pääl,
kolmas kun´ot´ kumo pääl.
Hellä’ vele’, noorõ’ mehe’!
Lääme’ mi tuulõ talolõ,
koh om kolmi näiosida,
katsi-kolmi noorikida.
Üts´ tull´ kotta, kussi kulpi,
tõnõ tull´ kotta, kallas´ patta,
kolmas tull´ kotta, maitsõ suula.
Sullõ saagu’ s´aksa naan´e,
mullõ makus´ maanaan´õ!
S´aksa naan´e saiasüüjä,
maanaan´e malga kurja.

Märkus: Laulsid noored mehed.

Viis: EÜS IX 1329 (208) < Räpina khk ja v, Võõpsu k – A. O. Väisänen, R. Tamm, A. Nirk< Veera Kararećnkowa, 55 (sünd Kolpinos). Fon 18 d.
Tekst: EÜS IX 14267 (2) < Räpina khk ja v, Võõpsu al – A. O. Väisänen, R. Tamm < Mari Sakna, 59 a (1912).

Viisi orig üleskirjutus:

Põlva

Minkast tundas näiot

*

KOST NO TUNNUS, KOST NO TUNNUS kurja-da neido-da, huu?
Kur´al neiol omma’-tada musta’-tada kulmu’-tada, huu.
Kost no tunnus, kost no tunnus hää-dädä neido-da, huu?
Hääl neiol omma’-tada sinitse-dä silmä’-tädä, huu.
Kost no tunnus, kost no tunnus laiska-da neido-da, huu?
Laisal neiol omma’-tada jämme’-tädä jala’-tada, huu.
Kost no tunnus, kost no tunnus virka-da neido-da, huu?
Virgal neiol omma’-tada peenikese’ seere’-tädä, huu.

Viis ja tekst: RKM II 208, 6134 (3) & RKM II 208, 1701 (10) < Põlva khk, Mooste v, Adiste k, Mäeotsa t – H. Tampere < Hilda Kuklas, 62 a (1966). [Viis ka RKM, Mgn. II 1163a]

Vahtsõliina

Vaene talu

KÜLH MA KÄVE SINO KOTOH,
külh ma näie, miä sääl tetti.
Linaluinõ leeväkene,
agananõ taarikõnõ.
Esä künd´ külä kiuduga,
poig läts´ takah malgaga.
Viä’, kiutu, astu’, kiutu,
viä’, kiutu, virgest piteh!

Viis ja tekst: EÜS I 118 (12) & EÜS I, 118 (12 v) < Vastseliina khk, Loosi v – Jakob Orav (< lauldud Juuru kõrtsis, noored mehed kõrtsis) (1888).

Vahtsõliina

Kaevul kosija. Tule mulle.    Jooge viina vii veereh

LÄTSI MA SINNÄ’ KOSJULÕ,
koh olli’ vasidsõ’ värehtivarba’,
hõbõhõdsõ’ aiavitsa’
ja kulladsõ’ koplisaiba’.
Tere’, näio noorõkõnõ,
kas iks näio kotoh um?
Olõ-õi näio kotohna –
mere veereh vettä toomah.
Joogõ’ mi viina vii veereh,
olut joogõ’ oja veereh.
Mis sul viga mullõ tulla’,
s´aksa hopõn´ um mul käeh,
s´aksa satol´ om täl säläh,
s´aksa piitska om mul pioh,
s´aksa ruuska rusikuh,
s´aksa karpats´ kangli all.
Mis sa no tühjä kitäde,
umma nälgä avvustadõ?
Linaluinõ om teil leeväkene,
agananõ taarikõnõ.
Olõ ma käünü’ sino kotoh,
magahanu’ sino majah –
imä sul nüsse immisiid,
sõsar´ kunnõ sõõratõlli,
esä künni pahruga,
veli ai takast vitsaga.
Astu’, esä, astu’, pahru,
astu’ viisi virgest piteh.

Viis: EÜS I 118 (12 v) < Vastseliina khk, Loosi v – Jakob Orav (< lauldud Juuru kõrtsis, noored mehed kõrtsis) (1888).
Tekst: H I 6, 104/5 (11) < Vastseliina – K. Fluss (1895).

Viisi orig üleskirjutus:

Rõugõ

Miks ei mullu tulnud

OLÕS SA MUSTÕ’, joeda,
mullõ tullu’, joeda,
aililo, mullõ tullu’, jo.
Kolmahavva, joeda,
kui ma kosõ, joeda,
aililo, kui ma kosõ, jo.
Olõs ma ammu, joeda,
aida tennü’, joeda,
aililo, aida tennü’, jo.
Pardsimunõst, joeda,
paari’ pandnu’, joeda,
aililo, paari pandnu’, jo.
Tedremunõst, joeda,
trepi tennü’, joeda,
aililo, trepi tennü’, jo.
Hanimunõst, joeda,
har´a tennü’, joeda,
aililo, har´a tennü’, jo.
Kanamunõst, joeda,
katusõ’õ, joeda,
aililo, katusõ’õ jo.

Viis: EÜS VI 17 (35) < Rõuge khk – J. Gutves (1909).
Tekst: H III 11, 50 (3) < Rõuge – Hindrik Uuk (1888).

Viisi orig üleskirjutus:

Karula

Milles sa mullu mullõ es tulõ’

MARIKÕNÕ, MARJAKÕNÕ,
olõs sa mullõ mullu ülnü’,
tunaeelä’ tõotanu’ –
ma tennü’ tarõ taivalõ,
elotusõ ilma otsa.
Üles minnä’ uibulõ,
maha’ tulla’ marjapuulõ.
Aida tennü’ animunõst,
paari’ pandnu’ pardsimunõst.
Sisse säädnü’ siidisängü,
kolga pääle kuldsõ sängü.

Viis: EÜS IX 1285 (45) < Karula khk, V-Antsla v, Patupera k – A. O.Väisänen, A. Nirk, R. Tamm < Leena Kupper, 58 a (sünd Karulas, Pülve talus) (1912/13)
Tekst: EÜS VII 1239/40 (52) < Karula khk, V-Antsla v, Patupera k <    R. Tamm < Leena Kupper (1910).

Viisi orig üleskirjutus:

Kanepi

Miks    mullu ei tulnud

*

OLÕS SINA INNE, joeda, mullõ tullu’
joeda mullõ tullu’
ai-lii, mullõ tullu’, jo!

Ma’lõs sullõ ammu’, joeda, kambrõ tennü’,
joeda, kambrõ tennü’,
ai-lii, kambrõ tennü’, jo!

Kanamunõst, joeda, kambrõ tennü’,
joeda, kambrõ tennü’,
ai-lii, kambrõ tennü’, jo!

Pardsimunõst, joeda, paari’ pannu’,
joeda, paari’ pannu’,
ai-lii, paari’ pannu’, jo!

Rästämunõst, joeda, rästäsviho’,
joeda, rästäsviho’,
ai-lii, rästäsviho’, jo!

Tedremunõst, joeda, trepi tennü’,
joeda, trepi tennü’,
ai-lii, trepi tennü’, jo!

Sisse säädnü’, joeda, siidisängü,
joeda, siidisängü,
ai-lii, siidisängü, jo!

Viis ja tekst: RKM, Mgn. II 249 d < Kanepi – E. Tampere, L. Briedis < Hella Keem, 44 a (1959). Lit. E. Tampere.

Räpinä

Miks    mullu ei tulnud

MARI, MARI MADALEENA:,:
ai, kos sa ollit, kos sa ollit, kui ma ots´e?
Os (olõs´) sa mustõ mullõ tulnu’,
kolmahavva, kui ma kos´e –
ma olõs´ ammu aad´a tennü’,
kanamunõst kambrõkõsõ.
Vesi olõs´ palgi’ veerätännü,
sado saan´a’ sammõldannu,
udsu tennü ussõ ette,
vihma pannu paari’ pääle,
rossõ’ tennü katussõ.

Viis ja tekst: EÜS IX 1331 (229) & EÜS IX 1472 (64) < Räpina khk, Toolamaa v, Leevaku k – A. O. Väisänen, R. Tamm < Daniel Punman, 61 a (1912).

Karula

Vara mehele pandud. Poistest pole puudust

OH MINU ESÄ, OH MINU IMÄ,
anni’ ti minnu, panni’ ti minnu –
anni’ minnu halvõmbilõ,
panni minnu pall´akilõ.
Kas om külän poissõ puudus,
vai vällän väümihi? –
Ennembä lõpõsõ’ lõhmusmõtsa’,
ennembä puusõ’ puumõtsa’,
ku küläst poisi’ lõpõsõ’,
vällä väü’ vähänese’.
Muu’ neiu’, mu sõsarõ’,
är’ tii’, neiu-ks nii är’ teku’,
ku tei mina vaenõ
uma hullulõ pääle,
nõu nõrga mõttil.
Teol kävven tei ma kauba,
haina man ma anni käe;
anni käe kärnätsele,
sõrmõ’ nopõ’ nur´atulõ.
Anni suu, salvi nyna,
anni käe, kääni päkä.

Viis: RKM II 65, 432 (124) < Karula khk, Vana-Antsla v – S. Porosson, A. Garšnek < Helmi Vill (sünd 1904) (1967).
Tekst: H II 36, 152/3 (192) < Urvaste, Karula – Gustav Seen < Tiiu Tamm, 19 a (1893).

Viisi orig üleskirjutus:

Karula

Vara mehele viidud

TÄÜ’ KITTÄ’, TÄÜ’ LAITA’,
üts´arma’ mõlõmba’,
üts´kalli’ katõkõistõ,
üts´mõõdõtu’ mõlõmba’,
üts´laiu’, üts´jämme’,
üts´piiu’, üts´piinü’.
Suu üte suvõ vannu’,
nägu ütenädaleni –
üts´ iitvä’ iussõ’õllõ,
üts´ paistva’ palgõ’õllõ.
Pää üte päävä vannu’,
lõug ütelõunani.
Kuulõ’, nättüs neiu emä,
kallis neiu kasvataja,
illus neiu ehitäjä.

Tsih, tsih, emä ellä /ime-elle,
kes käsk´ kõrdsil kõnõlda’,
joogipaigal jutustõllõ’:
„Mul om ulka tütäriida,
mõni rinda mõrsji’ida.”
Tulli üts, vei üte,
tulli tõõnõ, vei tõõsõ,
tulli kolmas, vei kolmanda,
nelläs vei nime majast.
Jätt´ emä ikkõmaiõ,
sysar´ jäi sõrmi murdamaiõ.
Är’ nu viidi ää lats´,
kodu jäie kuri lats´.
Kitsõ’ jäi’ kinni’ ajamadõ’,
jäi’ vasikõ’ vallalõ,
suurõ’ siku’ sulgumadõ’,
lamba’ lauta laskõmadõ’.

Är’ nu viidi Annõkõni,
är’ Annõ õnnõkõni.
Üül kävve üttessä kõrda,
pääväl kävve katõssa kõrda.
Ei olõ’ üül üts´kõrd minemän,
ei kae’ pääväl kattõ kõrda.
Seeni’ oll´ kotun kuukijiid,
laane veeren lauliiid,
kuni jemäl tüttäriid,
kasvatajal kanasiid.
Viidi tüttäri kodusta,
laanõ veeren laulijiid,
kuni emäl tütäriid,
kasvatajal kanasiid.
Viidi’ tütäri’ kodusta,
viidi’ kauni’ kaasanõsta –
nüüd kuukva’ kuiva’ kuusõ’,
laulva’ laduta’ pedäjä’.

Viis: EÜS VI 203 (45) < Karula – A. Kiiss (1909).
Tekst: H II 31, 9035 (9) < Karula – J. Jänes (1888).

Viisi orig üleskirjutus:

Rõugõ

Isa- ja mehekodus. Ilus juus

*

MULL’ SAI KURI KODUPAIK,
ikulinõ elumaja.
Luhits mul liuda ligunas,
pala suuhõ paisunõs.
Nu’ ma istu ikutarõn,
istu ikulavva man,
ikupikõri jo peon,
ikukanni lavva pääl.
O’s ma ollu’ esäkotun,
tiinnü’ esä teopäivi,
aanu’ esä abipäivi!
Oh mu hiusta hellekeist,
kiä oll´ sorrõ sugimalda’,
lauhkõ ilma laabimalda’!
Vihm mõsk, tuul´ sugõ,
mõtsaladva’ lauhkõs lei’.
Nu’ sai vanik vaiva ala’,
helle hius hirre ala’ –
ilma oh´õlda’ hobõnõ,
valimilda’ varsakõnõ.
Veli vei liina ristiklehmä,
Pärnälle pääväslehmä.
Ots´kõ’ suitsiid suvikallõ,
ots´kõ’ päitsiid päävässelle!

Tekst: H II 32, 2789 (36) < Rõuge khk, Roosa v – P. Fr. Kõiv (1889).

Karula

Innedäne elo esäkoton

VIIDI MO KANA KAUVÕDÕ,
üle vete ütsi latsi.
Hius jäi kodu, esäkodu,
vanik velle vaja pääle.
Suvõl iki ma hiussit,
talvõl vaagi vanikut.

Ku ma nu olli uman kotun,
olli    ma kui osi murun.
Ku ma õks lätsi üle muru,
muru jäi    perrä muhelõmõ,
ku ma astõ üle haina,
hain jäi perrä all’endõmõ.
Veli pand’ pirru purdõ’õs,
kuusõnõgla nõripuus.
Ku ma lätsi üle purdõ,
sõs õs painu’ pirrupurrõ’,
sõs õs nõrgu’ kuusõnõgõl.

Lätsi ma, kana, peiukodu.
Peig pand’ palgi purdõs,
ku ma lätsi üle purdõ,
sõs õks painu palgi purrõ’.
Ku ma sõs lätsi üle muru,
muru jäi perrä mustõtõmõ,
ku ma õks astõ üle haina,
hain jäi takka ahetõmõ.
Perrä kai õks peiu imä:
“Konas ta uhmõr’ oolunõs,
tarupakk tasanõs?”
Uhmõr’ olli uman kotun,
tarupakk olli uman tarõn.

Viis: EÜS VI 205 (60) < Karula khk – A. Kiiss < Ann Rebane, 74 a (< sünd. Sangaste khk ja v, Matsi t) (1909).
Tekst: EKS 14, 2 (3) < Karula khk, Vana-Antsla v – Alide Uibopuu < 90-aastane eit (1909).

Viisi orig üleskirjutus:

Karula

Isa- ja mehekodu

*

KÄVE TIBU MA MURUL,
tandsõ tibu tanumil.
Õs mu täü’ imäl lüvvä’,
õs täü’ esäl tõrõldõ’,
õs vellele vihadõ’,
vellenaasõl naaratõllõ’.
Veli pand´ pirru purdõs,
olõkõrrõ kõnnikis.
Õs murru’ mul pird purdõn,
Olõkõrs´ kõnnikin.
Sai ma näius saanus,
tõistõ tallu viidüs,
peig pand´ puu purdõs,
kõopaku kõnnikis.
Murdu mul puu purdõn,
kõopakk kõnnikin.
Perrä no kai peiuimä,
perrä peiu kasvataja:
„Kunas seo uhmõr´ oolunõs,
tarupakk tasa’us!
Taad võit iitä’ irre ette,
taad võit panda’ palgi ette.“ –
Imäkene, ellekene,
esäkene, kullakõnõ,
lasõ’ sa iirul irsi vetä’,
paadil palki painutõlõ.

Viis ja tekst: RKM, Mgn. II 91 d < Antsla raj., Urvaste kn. Urvaste (< Karula khk, Vana-Antsla v) – H. Tampere, A. Garšnek < Helmi Vill, 43 a (1957). Lit. E.Tampere (1978).

Urvastõ

Kodu käimas. Ilus juus. Poisid põlgavad, pole ehteid. Karske neiu

KU MA ELLI ESE KOTUN,
veeritelli velle veeren,
hius oll´ pikkä kui pirdu,
palõ’ lag´a nii kui lauda.
Hius oll´ sorrõ sugimalda’,
lahvõ’ ilma laabõmalda’ –
mõtsa sugara’ sukkõ’,
mõtsa ladva’ lahutõlli’.
Oh mu ilusat hiusõkõist,
vahalatva vanikukõist –
hois´ mu ola’, kaits´ mu kaala:
hois´ mu ola’ undsõ iist,
kaits´ mu kaala kastõ iist.
Mis neo’ poisi’ minnu põlgi’,
vana’ mehe’ minnu vannõ’? –
Et ma elli jo helmildä’,
kasvi kaalarahalda’.
Ku ma elä, osta helme’,
kon ma kasu, kata kaala.
Ooda’, ooda’, nunnu-nunnu,
mul omma’ kääri’ käüse’enna,
haluravva’ hammastõn,
ligi kihä liia’ ravva’ –
püä poisi puuli pääd,
naasõmihel mõlõmba’ poolõ’.
Kis sääl käve tiidä müüdä,
välgütelli vällä pääl?
Näiu käve tiidä müüdä,
välgütelli vällä pääl.
Poisi’ mõtli’ puu varju,
naasõmihe’ mõtsa varju.
Es taa olõ’ puu varju,
es ka olõ’ mõtsa varju –
taa oll´ nuuri näiu varju,
kenä kõrki kängä varju.
Pää paist üle pikä mõtsa,
jala’ alta harva mõtsa.

Viis: EÜS VII 889 (66) < Urvaste khk, Vana-Antsla v, Amose t – M. Pehka < Ann Amos, 60 a (1910).
Tekst: H II 36, 2823 (458) < Urvaste khk, Uue-Antsla v – Gustav Seen < Mari Köller, 34 a, Eeva, 49 a, Els Vähk, 53 a (1893).

Viisi orig üleskirjutus:

Põlva

Ilus neiu isakodus

KUI MA ELLI UMAH KOTOH,
elli uma ese tarõh,
tandsõ ma, tarõ tõrisi,
kargsi ma, kodo kõrisi,
ese helme helinällä,
vele tinga tilinällä.
Ese iks hõigas´ hellikos,
ime hellä tüteres,
muu pereh moromunas,
öödsilidse’ ülihääs,
kar´usõ’ kadsadi’ par´õmbas.
Lätsi ma, muna, üle moro,
lätsi, upin, üle aia,
tammõtõhva, üle tarõ.
Tulli ma üles hommogul,
inne varravalgõ’õt.
Lätsi karja kaema,
vasikita vahtima.
Vah´e läbi vas´ka lauda,
põrotõlli põrstõ põhu,
segäsi tsigadõ lauda,
lasi läbi lammastõ lauda.
Saiõ kari kaetus,
tõpra’ üles tõstõtus.
Lätsi ma tandsih tagasi,
üle moro mängäteh.
Oh mu hüvvä näioello,
oh mu kallist kabopõlvõ,
miä ma heidi hiussõni,
miä ma kanni kanasõni. [selgitus?]
Nii paistsõ mina kotoh,
veredi vele tarõh,
kui sii maasik mäe pääl,
kui sii palohk palo peräl,
kui sii upin uiboh,
kui sii varsi vabõrnit,
peotäüsi pihlõmarjo.

Viis: SKS, Hermann 8 (11) < Põlva khk – M. Hermann (1895-1896).
Tekst: H, Põlva 1, 109/110 (46) – Põlva khk. – Joosep Hurt (1865-1875).

Viisi orig üleskirjutus:

Karula

Kuri kodu. Sõnakera

TSÕDSÕKÕNÕ, TSÕÕRIKÕNÕ,
hani armas linnukõnõ,
kui sullõ kur´astõ tetäs,
kainõlikult pääle kaias,
viska’ sa kerä vette,
lasõ’ kerä lainilõ,
viska’ sa kerä vette –
tuu vii sõna sõsarilõ,
viird sõna velile.

Viis: EÜS IX 1279 (24) < Urvaste khk, Vana-Antsla v – A. O. Väisänen, A. Nirk, R. Tamm < Ann Kolats, 77 a (sünd Lutsu? Ludsa? talus).
Tekst: H II 36, 267 (32) < Urvaste, Karula – Gustav Seen < Maarja Niilus, 62 a (< Vana-Antsmõisa v) (1893).

Viisi orig üleskirjutus:

Põlva

Kuuga sõna saatma

KUUKÕNÕ, PÄÄVÄKENE,
sina kõnnit korgõ’õlt,
sina paistat pall´o maad,
vii’ sõna mu velile,
saada’ sõna sõsarilõ,
et om näiol kuri elo,
kanasõlgi kalgi põlvi.
Saada’ perrä tinasaani,
heidä’ helmitse’ hobõsõ’,
vii’ näio Viländihe,
kanna’ näio kar´a maalõ.

Viis: ERA III 6, 214 (83) < Põlva khk – K. Leichter < karjus Taevaskoja metsas (1931).
H, Põlva 1, 147 (75) – Põlva khk – Joosep Hurt (1865-1875).

Urmas Kalla märkus: Väega sedämuudo nigu E A 689 (8). – Kas om Hurda päält maha’ kirotõt?

Viisi orig üleskirjutus:

Karula

Kauõlõ mehele

(OI) ÜTSIK OLLI MA IMÄLE,
ütsik olli ma esäle,
ütsik viiele vellele,
ütsik kasusysarõlõ.
Imä kutsõ kuldsõs tütres,
esä hõigas’ heldes tütres,
velle’ minnu kullas kutsõ’,
sysar’ hõigas’ hõbõhõs.
Viiäs kauõlõ mehele,
üle vii ütsik latsi –
anil linnat ajastajas,
kurõl linnat kuvvõs ajas,
pääsul linnat päiväs ajas.
Kuul ei saa’ sis imä kuulda’,
aastal esä nätäki’.
Imä opas’ kotust minnen,
manits’ majast saatõn:
“Panõ’ tii sa tähele,
tiirada raamatulõ.
Kui sullõ kuri ollas,
imä kuri, esä halb,
miheveli vihanõ –
tulõ’ kodu kohtulõ,
veeri’ vellile hüvvile.”
Kui saat’ imä tütre kotust,
pand’ rinda suurõ sõlõ,
kaala kalli hõpõlehe.
Ette panti peiu hiiru’,
külge küü hobõsõ’,
viirde panti velle ruuna’.

Viis: EÜS IX 1280 (27) < Karula khk, Vana-Antsla v – A. O.Väisänen, A. Nirk, R. Tamm < Eeva Valner, 68 a (< sünd. Sangastes) (1912/13).
Tekst: H III 11, 1921 (6) < Karula khk – Hans Tauk (1888).

Viisi orig üleskirjutus:

Karula/Urvastõ

Kodu käimas

VIIDI MU KAVVÕDÕ KANANÕ,
üle vete ütsi latsi.
Hopõn iih hirnati,
sõlõ tele’ teräti’,
helmekõrra’ kõrati’.
Esekene, hellekene,
imekene, hellekene,
tulõ’ iks vällä kaema.
Imi tull´ vällä kaema,
mõtõl´ päävä nõsõvat,
mõtõl´ kuu tulõvat. –
Seo iks kulla kodutütär,
seo väiku väi’kene.
Imä pand´ piimä piisümä,
lihaleeme löügemä.

Viis: EÜS IX 1280 (27) < Karula khk, Vana-Antsla v – A. O.Väisänen, A. Nirk, R. Tamm < Eeva Valner, 68.a (< sünd. Sangastes) (1912/13).
Tekst: H II 36, 142 (172) < Urvaste, Karula – Gustav Seen < kaks naisterahvast (1893).

Viisi orig üleskirjutus:

Karula

Kodus käimas

*

NIKA OM KOTUN, NIKA OM KOTUN KUUKJIID,
laanõ veeren, laanõ veeren lauljiid,
kooni’ om emäl, kooni’ imäl tütriid,
kallil imäl, kallil imäl kanasiid.
Viidi tütäri, viidi tütäri kotust,
Viidi kana, viidi kana kavvõdõlõ.
jääse’ kuukma, jääse’ kuukma kuiva’ kuusõ’,
laulma ladvuldõ’, laulma ladvuldõ’ pedäje’.
Tulõ’ kodu’, tulõ’ kodu’, tütäreni,
kodu’ astu’, kodu’ astu’, armõ’õni.
Joba no tulõ, joba no tulõ tütäreni,
joba astus, joba astus armõ’õni.
Veli läts´ virka, veli läts´ virka viina perrä,
esä äkke, esä äkke ärgä tapma.
“Imäkene, imäkene, ellekene,
esäkene, esäkene, kullakõnõ,
õs ma tulõ’, õs ma tulõ’ söögi tõttu,
õs ma joosõ’, õs ma joosõ’ joogi tõttu.
Tulli ma uma, tulli uma imä armu,
kurba süänd, kurba süänd kostutõmõ,
leinämiilt, leinämiilt meelüteme.
Kodu’ mul jäi, kodu’ mul jäi kuvvõ’ söögi’,
ahju jäi, ahju jäi aniliha,
põrmandulõ, põrmandulõ põrsaliha.
Latsõ’ jäi’ manu’, latsõ’ jäi’ manu’ laulõmaie,
Pere’ pilli, pere’ pilli puhkumaie.”

Viis ja tekst: RKM, Mgn. II 91 b < Antsla raj, Urvaste k/n, Urvaste < Karula (Urvaste khk, Vana-Antsla v) – H. Tampere ja A. Garšnek < Helmi Vill, 43 a (1957). Lit. E.Tampere (1978).

Karula

Vend kasvatab sõsarat

KUI IKS VELI SÕSARD KASVAT´,
üsäkirjä ülendeli:
„Kasu’, kasu’ sõsarõni,
pia pikäs, ruttu suurõs!
Saat põllu põimijas,
laja vällä laabijas!“
Sai iks sõsar´ kasunus,
oll´ iks miil´ muialõ minnä’,
süä kavvõlõ karada’.
„Vellekene, vellekene,
lõika’ leibä ohukõstõ,
võidu panõ’ paksõmbastõ.
Vii’ iks kua kunksi pääle,
panõ’ aida har´a pääle –
sinna’ iks tsirgu’ sugõnõsõ’,
haha’ tsirgu’ harinõsõ’ –
nuu’ põim´va’ sinu põllu,
laap´va’ sinu laja vällä.“

Siin kästäs tsirkõ jaos võidleibä tetä’, et nuu’ iks sõsara asõmõl vill´apõllu põimasi’.

Viis ja tekst: EÜS VII 877 (21) & EÜS VII, 124950 (58) < Karula khk, Vana-Antsla v, Ähijärve k, Sibula t – M. Pehka, R. Tamm < Mari Leinos, 75 a. (1910).

Viisi orig üleskirjutus:

Rõugõ

Kaasa kaugel. Linnuga sõnasaatmine

KAUÕN UMMA’ MI UMADSÕ’,
maa takan meelimarja,
saa ei kuul tedä kuulda’,
nädälil tedä nätä’.
Ei nu’ kuulõ’, kas um koolu’,
ei ka tiiä’, kas um terve’!
Olõs yks tsirk syna toonu’,
o’s yks sisas syna toonu’,
varõs mullõ vaagatanu’!
Ei ma nu’ tiiä’, ei ka mõista’
tsirgu keelist kibõnat.
Kuu telle kuhja loogu’,
agu telle haina nätä (loogu, [toogu’?),
päiv pääd otsa pangu’!

Viis: ERA III 3, 113 (104) < Rõuge khk, Rogosi m – E. Oja < Minna Saar, 50 a (1930).
Tekst: H II 32, 276 (33) < Rõuge khk, Roosa – P. Fr. Kõiv (koolm) (1889).

Viisi orig üleskirjutus:

Karula

Kalamehe naanõ

AI MEHE MA MERELE,
ai kaasa ma kalalõ.
Miis´ läts´ mõtsa, hiit´ magama,
tulli kodu võlssinna.
Kitt´ ta mere iädse ollõv,
tõsõ poolõ puida täüs´.
“Astkõ’ esi’, Annõkõnõ,
mars´kõ’ esi’, Marikõnõ!”
Võti ma nooda nulga päältä,
sadasilmä saina päältä,
Lätsi ma alla mere viirde.
Kai kui kala’ kudõnõsõ’,
säre’ siibu säädenese’,
havvõ’ handa hiitenese’,
lutsu’ luida liigutasõ’.
Naksi ma merdä müttemäie.
Müti ku meri mürisi.
Sai ma sada latikit,
muidu saiõ muidõ kallu.
Tulli kodu, panni kiimä,
panni kiimä, panni küdsäme.
Esi’ seai ma sille sällä,
esi’ ma poodi putõ poolõ,
mihele panni luupuru.
Miis´ läts´ nukka nuristõn,
perä poolõ paristõn.
Lei ma jalga maadõ vasta,
kängä kundsa ku käräti.
Ku ma nulgast nuia võta,
kõvõrigu hinne kõrvalt,
nakas´ miis´ jo pallõlõma:
“Olõ’ terve’, nainõ nuuri,
häie kallu kiitemäst,
parra soola pandõmast!”

Viis: EÜS VI 203 (44) < Karula khk – A. Kiiss (1909),
Tekst: H II 36, 1867 (238) < Urvaste, Karula – Gustav Seen < neli naisterahvast (1893).

Viisi orig üleskirjutus:

Räpinä

Hea    ja halb mees

MINO PEIG OM PILLISEPP,
mu kaasa kandlõtegijä.
Vei tä mino pillin makama,
ja kandõlõga kambõrehe,
pand’ tä pilli pää ala,
kandlõ pand’ lae ala.
Kui es ärkä’, sis jo äräti,
kui es virgu’, sis jo viroti:
„Tõsõ-ga neitsi-ga, nüssä’ lehmä,
tõsõ-ga noorik, saada’ karja!
Ammu’ kuu-u kua pää-äl,
ago aad’a rästä pää-äl.“
„Oi mino peig oll’ piidsasepp:
mu kaasa kands(i)kotegijä:
vei tä piidsan makama
ja kandsikoga kambõrehe.
Pand’ tä piidsa pää-ä ala,
kandsiko pand’ lae ala.
Kui es virgu’, na sis viroti,
kui es ärkä’, na sis äräti.
Võtt’ tä piidsa pää-ä alta,
kandsiko võtt’ la-e alta:
„Tõsõ’, litsi, nüssä’ lehmä,
tõsõ’, huura, saada’ karja!
Ammu’ kuu-u kua pää-äl,
ago aida rästä pää-äl.
Viska’ tano tanomihe,
linik külä lepistühe!“
Mul ei olõ’ tano tanomist löütü,
linik löütü lepistüst,
mul om tano Tartost tuudu,
linik om mul esä linost.

Viis: ERA III 6 206 (52) < Räpina khk, Meeksi v, Meeksi k – K. Leichter < Leena Valk, 67 a (1931).
Tekst: ERA II 35, 428/9 (5) < Räpina khk, Meeksi v ja as – Richard Viidebaum < Leena Valk, 67 a (1931).

Viisi orig üleskirjutus:

Karula/Urvastõ

Kurjal mehel

PANTI MU PAGANAGA PAARI,
juhatõdi joodikulõ,
saadi minnu saadanilõ.
Kuul mul käve’ kuvvõ’ viina’,
kuvvõ’ viina’, kuvvõ’ kruusi’.
O’s ma sedä ette tiidnü’,
ette tiidnü’, targa ollu’,
et mu kur´alõ kositi,
vihatsõlõ viina’ juudi’,
et mu saadi saadanilõ –
ollu’ ma kotun kuus´ suvvõ,
viitünü’ viis´ ajastaiga.
Kur´as panni ma umma kotu,
vihatsõs ummi velli –
vihatsõba’ mehe velle’,
kur´õba’ mehe kotun.
Käski’ mul tullõ minnä’,
keset tuld keerutõlla’.
Ussõ iks lätsi uhmõr´pakk,
tarrõ tulli tarupakk.
Ku ma iks elli ese kotun,
viirdü ummi velli veeren,
ussõ lätsi ku upinhain,
tarrõ tulli tammõleht´.

Viis: EÜS VI 199 (25) < Karula – A. Kiiss < Ann Sild, 60 a (< sünd Urvaste khk, Vana-Antsla v) (1909).
Tekst: H II 36, 534 (49) < Urvaste, Karula – Gustav Seen < Jakob Kollin, 76 a ( < Vana-Antsla) (1896).

Viisi orig üleskirjutus:

Räpinä

Kuri mees

MÕTLI MA MEHE MIILEEVÄ, kas’ke, kan’ke,
kaasa ma mõtli valgõ kaska.
Nüüd sai mul mesi meele murda’,
kaas sai mul süäme katsku.
Haari tä lüvvä’ rusikulla,
taat´ lüvvä’ taossilla.
Säält ma ikulõ isosi,
säält ma nõrgõ nõrõssillõ [muialt]
Pessä’ iks pinki pikä’ sõrmõ’,
rao’ rauda rusiku’.

Viis ja tekst: EÜS IX 1365 (377) & EÜS IX 1460 (46) < Räpina khk, Meeksi v, Mehikoorma k – A. O. Väisänen, R. Tamm (A. Nirk) < Mari Kiisler, 70 a (1912).

Põlva

Joodik joob kõik maha. Joodik mees peksab

KUI NO JOHTO JOODIKÕLLÕ,
johto joodikõ osalõ,
viinavaadi vahtijallõ –
kõrtsi vei ta näio kõrikõ,
pandis näio pallapoolõ.
Kõrik sis kõrtsist kynõlõs,
pallapuul´ sis pajatas:
“Oh mu kulla kudaja,
hellä hoiheidijä!”

Kukõ’ lauli’ kuusi kõrda,
kui ta koira kodo tull´e,
pini umma perrehe,
raibõ’ umma rahvahe.

Löüs´ ta sängü säädimädä’,
pad´a’ paika panõmada’.

Ai ta voki aida vasta,
vokipooli’ puusa vasta,
sääd´ ta näio sälä pääle,
lei ta näio piha pääle.

Viis ja tekst: RKM II 208, 599 (1) & RKM II 208, 523 (3) < Põlva khk, Mooste v, Adiste k, Viirapäälne (Viirpääline) t – E. ja H. Tampere < Emilie Timusk, 74 a (1966).

Põlva/Rõugõ

Joodik mees

NÄIU JOHTU JOODIKULLÕ,
kaldu viinakaarikallõ.
Ei tä inne kõrtsist tulõ’,
kui tä lakk kõrdsi sepä,
uht kõrdsi ollõvaadi –
tä võtt punni puusa pääle,
vaadivitsa varbilõ.
Sõs tä tulõ kalluskõllõn,
kodu poolõ kompsitõllõn.

Viis: ERA III 6, 228 (117) < Põlva khk, Timo v, Kännu k – K. Leichter < Katri Kantsiko, 71 a (1931). Fon 349 c.
Tekst: H II 32, 338 (7) < Rõuge – P. F. Kõiv (kooliõp) (1889).

Viisi orig üleskirjutus:

Rõugõ

Joodikule

JUMMAL´ HOITKU’ TODA NÄIUT,
toda kapu kasumast,
kiä johus joodikulõ,
pillus viinapikõrilõ,
kallus viinakaarikalõ.
Vei tä kõrtsi näiu kõrigõ,
pand´ pandis pallapoolõ.
Ei tä inne kõrdsist tulõ’,
kallu ei kõrdsikambõrist,
juu tä pulga puusa pääle,
vaadivitsa varbidõ.
Näiu käve müüdä kõrtsi,
astõ müüdä akanida.
Kõrik kõrdsin kõnõli,
pallapuul´ paistõ akanin:
”Võta’ vällä, näiu noorik,
kauplõ’ vällä, kabu kallis!”

Viis: ERA III 7, 64 (65) < Põlva khk, Koiola v, Põlva al – H. Tampere < Juuli Kuusk, 52 a (1932).
Tekst: E 4438990 (191) < Rõuge – Leegen (1904).

Viisi orig üleskirjutus:

Rõugõ

Joodikul mehel. Joodiku naise põli

*

JUMMAL´ IKS HOITKU’ TODA NEIUT,
Jummal´ kaitsku’ toda kapo,
kiä no ka johtu joodikõlõ,
sai joodigõ jaossa –
vei kõrtsi naas´õ kõrigõ,
liina naas´õ linige,
kabakohe kapuda’.
Kõrik kõrdsist kynõli,
linik liinast libisi,
kapuda’ kaibsi’ kabakust:
„Veri juvvas sul viina iist,
liha süvväs leevä iist,
veri välgus väidse pääl,
liha livvah libises.“

Tekst: H I 8, 422 (20) < Rõuge – Jaan Sandra < Jaan Hussar, 36 a (< Saaluse v) (1896).

Rõugõ

Joodikul mehel. Joodikut kutsutakse koju

JUMMAL´ HOITKU’ SEDÄ NEIUT,
Jummal´ kaitsku’ sedä kapu,
kiä johus joodikullõ,
kallus viinakaarikallõ.
Kõrtsi vei tä neiu kõrigu,
pandis neiu pallapoolõ.
Tulõ kutsuja lävele,
sõnaandja akõnillõ:
”Tulõ’ kodu, nuuri meessi,
kodu nõrgu’, nõrka poissi!
Kes sul kotun koolõmanna,
kes sul henge heitemännä?
Hobu kotun koolõmanna,
hobu henge heitemännä.”
”Las tä koolda’, ku tä koolõs!
Ku tä koolõs, osta uvvõ.”
Tulõ kutsuja lävele,
sõnaandja akõnillõ:
”Tulõ’ kodu, nuuri meessi,
kodu nõrgu’, nõrka poissi!
Kes sul kotun koolõmanna,
kes sul henge heitemännä?
Naanõ kotun koolõmanna,
naanõ henge heitemännä.”
”Las ta koolda’, ku tä koolõs!
Ku tä koolõs, võta uvvõ.”
Tulõ kutsuja lävele,
sõnaandja akõnillõ:
”Tulõ’ kodu, nuuri meessi,
kodu nõrgu’, nõrka poissi!
Kes sul kotun koolõmanna,
kes sul henge heitemännä?
Imä kotun koolõmanna,
imä henge heitemännä.”
”Kõkkõ muud iks turust tuvvas,
kõkkõ andas alõvist –
ega’ immä turust tuvva’,
imä armu alõvist.”

Viis ja tekst: ERA III 3, 223 (242) & ERA II 26, 219/21 (12) < Rõuge khk, Tsooru v, Oina veski – E. Oja, Herbert Tampere < Liisa Purk (1930).

Viisi orig üleskirjutus:

Harglõ

Joodik mees

OH MA VAENÕ, MIS MA LÄTSI
joodikulõ mihele!
Joodikul saa vaiva nätä’;
ei saa enämb tagasi.
Ennembä mu ekke hiitnü’,
vai kül’ ii kaldalõ.
Sääl mu vesi veeritäs,
iikallas kasvatas.

Viis ja tekst: EÜS I 780 (16 v) < Hargla khk, Mõniste v, Tambeelse t – J. Aavik < Katri Hobune, 46 a (1904).

Karula

Vana mees

SUSI MINKU’ SULASÕLÕ,
varõs vanalõ mehele!
Vana ei viisi’ vallatada’,
napukubu nall´atada’.
Lätt tiä sängü magama,
käänd tiä suu saina poolõ,
nakas koolut kuulutama
maha matõt’ mäletämä.
Sõsarõni armõ’õni,
Mari, marja linnukõnõ,
ärä’ tii’ sedä tekku’,
mis tei mina vaenõ
umalõ hullulõ pääle,
nõu nõrgal mõtõtõl:
lätsi varra vanalõ,
inneaigu mehele.
Hirm olli esäs kutsu’,
pelg peius manidõ’.
Kutsu koduhoidijas,
pini perrä vahtijas. –
O’s ma sedä ette tiidnü’,
ette tiidnü’, tarka ollu’,
kui mullõ kosja tulti,
kosja tulti, viinu veeti –
lahki löönü’ ma ollõlassi,
purus viinapudõli.
Olli ma kotun kuusi suvvõ,
viirdünü’ viisi ajastaiga,
tennü’ esä teopäivi,
kõnd´nu’ velle kõrrõpäivi.
Esä sis lubas´ obõst osta’,
veli saata’ sadulit.
Mis ma vaenõ vanalõ lätsi,
inneaigu hiiratsilõ.
Sai ma vanna hauda pandma,
ligimedse liiva sisse.
Armas oll´ kül’ hauda panda’,
liig halv liiva sisse.

Oi mu miist, oh mu miilt,
oh mu kaasa kallist ellu!
Jätt´ mu iäs ikkõmõ,
poolõs põlvõs puhkõmaie.
Kunas ma jõvva iä ikkõ’,
kuna puhkõ’ poolõ põlvõ?
Liiva läts´ mu leevätekij,
mulda murrõpidäjä.
Ku ma astõ havva manu’,
ku ma käve kabõlin:
anni suud ma surmalõ,
anni kätt kääpäle.

Viis: EÜS VI 197 (13) < Karula khk – A. Kiiss (1909).
Tekst: H III 11, 235 (9) < Karula – Hans Tauk < vanast rahvast (1888).

Viisi orig üleskirjutus:

Rõugõ

Mure lauotsil

*

SUU (plural) [?] MUSTA MURÕTÕN,
silmä’ likõ’ leinatõn:
muu’ iks säädvä’ ilusänge,
pandva’ ilupalaja’ –
ma’ sää iks ikusängü,
panõ ikupalaja.
Ku mu miis´ kodõ tulõ,
kaasa kodõ kallõnõssõ,
sis mul iks umma hätä –
üüs saa üles üteldä’,
pääväs kagi kõnõlda’.

Tekst: H I 2, 586 (12) < Rõuge khk – Gustav Raup, P. Fr. Kõiw (1888)

Põlva

Kuri naine

VÕÕRAS ÜTEL´: „VÕTA’ NAAN´Õ!“
Uma ütel’: „Olõ’ ilma!“
Kui saa kuri, kohes panda’?
Kui saa halva, kohes aia’?
Ei või’ müvvä’, ei vaehta’,
ei või’ tuvva’ turu pääle,
ei või’ aia’ alõvihe.
Olõ ei lehmäs liina viiä’,
olõ ei häräs ärä’ tappa’,
olõ ei tsias sulgu panda’,
olõ ei tsirgus maaha laskõ’.

Viis: RKM II 208, 614 (4) < Põlva khk, Mooste v, Adiste k, Mäeotsa t – H. Tampere < Hilda Kuklas, 62 a (1966).
Tekst: H, Põlva 1, 434 (16) < Põlva khk – Joosep Hurt, Johan Hurt, Eeva Hurt (1865-1875).

Viisi orig üleskirjutus:

Vahtsõliina

Riiga kosja. Tõbine naine

VELEKENE, NOORÕKÕNÕ,
mii’ veli ilmarikas –
tegi rüki Riiani’,
Pihkvani’ pidi maid,
muid maid Moskvani’,
Tartoni’ tekk´ tatõrikka.
Mii’ veli iks kütüst kündse,
mii’ velel iks sõõrusõrmõ’.
Mii’ veli läts´ Riiga kosjovalõ.
Riia tütär hirmus rikas,
Väinä tütär väikene,
Koiva tütär ärä’ koolnu’,
Narva tütär naas´õs sai.
Olõ-s tä kõpõ käümä,
olõ-s apar astukilõ.
Kosõ ma Virolt rikka naas´õ,
Soomõ sirgõ sõsarõ.
Sai mul näküs naas´õkõnõ,
sai mul kõpus käpokõnõ,
sai iks pisu peenikene.
Naksi ma naista vihkama,
pisuhuult pilkama.
Naan´õ iks põlvist põksati,
seeremar´ast maksahti.
Lätsi ruttu ma Roodsimaalõ,
salatiid S´aksamaalõ,
tõi ma iks roho Roodsimaalt,
tõi suidsu Soomõmaalt.
Suidsutõli ma jo üts´ kõrd –
naan´õ jo põlvõst plõksahti,
suidsutõli ma tõist kõrd –
naas´õ varvas niksahti,
suidsutõli ma kolmat [kolmas?] kõrd –
võtt´ jo mano magama.

Viis: Erv 221 (1822) < Vastseliina khk – A. A. Borenius-Lähteenkorva (1877).
Tekst: H III 11, 843/4 (4) < Vastseliina khk ja v, Tallikese k – Mihkel Sikk (1890).

Viisi orig üleskirjutus:

Harglõ

Must naine

VELI VÕTSÕ VEREVÄ NAASÕ,
e-ebuski babuski,
jätse mullõ musta naasõ.
Muu’ lätsi’ kerikuhe,
ma’ lätsi umma oiutama.
Kon üts´ oja, sääl oiudi,
kon üts´ lump´, sääl lopudi.
Nakas´ kuri külmetämä.
Veie kodu koovatama,
panni üles keresele.
Sattõ maha’ tullõhe,
palut´ ärä’ mõlõmba’ põlvõ’.

Viis ja tekst: EÜS IV 91 (52) < Hargla khk, Saru v – J. Kalkun.

Urvastõ

Must naine

*

VELI VÕTSÕ VEREVÄ NAASÕ,
mullõ jätse musta naasõ,
mis sest mustast mutsuta’,
mis sest vanast vatsuta’.
Muu’ lätsi’ kerikulõ,
mina umma ojutama,
nakas´ kurat´ külmetämä,
panni ahu otsa pääle.
Säält sattõ tuhkhauda,
Palut´ poolõ pääd ärä’. 

Viis ja tekst: RKM, Mgn. II 99 j < Antsla raj, Tsooru kn (Rõuge < Urvaste) – H. Tampere, O. Niinemägi < Rosalie Hankov, 74 a (1957). Lit. E. Tampere (1978).

Rõugõ

Kuri naine

VELLEKENE, HELLEKENE,
mis sa nii vahra naasõ võti’,
enne’ muid mustikallõ lätsi’?
Mustikaist saiõ must naanõ,
vavvõrmist saiõ varas naanõ.
Mine’ kodu, kuri naanõ,
mine’ tarrõ, tikõ naanõ!
Latsõ’ sul kotun koti sisen,
ahu perän alastõ.
Mine’ mäele palu perrä,
panõ’ puu’ purõlõma,
tõrvaskannu’ tõrõlõma,
hüdsehavva’ hürelemä.
Meil um tsõdsõ noorõkõnõ,
noorõkõnõ ku uibuossakõnõ,
nii ku vislapuumar´akõnõ.

Viis: EÜS I 997 (20a) < Rõuge khk – M. Hermann (1904).
Tekst: H II 32, 335 (3) < Rõuge – P. F. Kõiv, G. Raup (1889).

Viisi orig üleskirjutus:

Karula

Must naine

VIIBÜSI MA, HELLÄ’ VELLE’,
viibüsi ma vilistämä,
kenä jalgu kängimäie,
sere sildu [sille siiri] säädemäie,
seeni’ näidesi’ [=näitsi’?] jaedu’ –
muu’ saiva’ muki’,
kõik´ saiva’ keki’ –
ma saiõ musta ja rumala,
tõrvaskandu ja tõbidsõ.
Võti tuusti ma tuasta,
seebitükü saina päältä,
vaal´sõ neiu valgõ’õssa,
poolõ neiu puhta’õssa,
sis saiõ naanõ ku oll´ muil.

Viis: EÜS IX 1287 (50) < Karula khk, Vana-Antsla v – A. O. Väisänen < Jaan Paola (mölder Tohvri veskil), umb 65 a (1912/13). Fon 8 a.
Tekst: H III 10, 647 (19) < Karula – Ernst Kornel (1889).

Viisi orig üleskirjutus:

Rõugõ

Must naine. Naise ilustamine

MUU’ IKS VÕTI’ MUKI’ NAASÕ’,
ma’ sai musta ja rumala.
tõrvaskannu ja tõbidsõ,
musta naasõ, tormi’ huulõ’.
Viisi es tormi tüüdä tetä’,
magasi tä tarõhn tanulda’,
vuutõhn ilma vüüldä’,
tanu oll´ tarõ läve all,
vüü värte veere all.

Viis: EÜS VII 12 (119) < Rõuge khk – J. Gutves (1910).
Tekst: E 57207 < Rõuge khk, Kõrgepalo v – J. Gutves (1926) & H II 71, 534 (5) < Rõuge khk, Nursi v – Heinrich Uuk < Anna Marana (1903).

Viisi orig üleskirjutus:

Vahtsõliina

Must naine

VELI VÕTT´ IKS VEREVÄ NAAS´Õ,
esä võtt´ ilosa naas´õ,
mullõ jäti’ musta naas´õ,
kähhär´pää kätte kääneti.
Veli läts´ umaga’ kerikohe,
esä umaga’ umatsilõ –
ma’ lätsi umma ojotama,
musta mant mõskõma.
Nakas´ kuri külmetämä,
vana vaim värisemä.
Panni parsilõ piisümä,
lõhna pääle löügenemä.
Kukku kuri tuhkhauda,
sattõ sandikivi* pääle.
Sis tä hinge heidäskelli,
must mullalõ minesi,
mullalõ minesi, kalmulõ kannõti.

*„Sandikiviks“ nimetati kivi, mille peal oli võimalik istuda või hagu raiuda. Kivini kehtis nn. „sandi õigus“ st. külakorda käiv kodutu võis tulla rehetoas ainult „sandikivini“, istuda kivil, teha perenaise poolt antud lihtsamaid töid, murda hagu või koorida kartuleid. Tavaliselt teda kaugemale ei lubatudki, söögi ajal anti sandile eraldi kausike ja magamisasemeks laotati seina äärde põrandale kasukas või põhukott.”

Viis: SKS, Lindpere 11 (30)) < Vastseliina khk, Orava v – S. Lindpere < Mari Puusepp (1904-1905) (= ident ERV 221 (1822) < Vastseliina khk – A. A. Borenius-Lähteenkorva (1877).
Tekst: H I 6, 212 (20) < Vastseliina – Jaan Sandra (1894).

Rõugõ

Tilluke naine

MUL OM NAAN´Õ NATUKÕNÕ,
väikene ja vällekene.
Kuda kinda kättä müüdä,
suurõ suka siirtä müüdä.
Käü tä karja saatõmaie,
käü tä haina hankimaie.
Tulidsõ’ täl istõtooli’,
kuuma põrmad kundsa alla.
Ütles kõik, mis vaia üldä’,
käki ei nõnna käüssehe.
Inne kikast kiit ruvva,
inne aku and süvvä’,
sünnüs ütehn söögilauda,
mahus ütehn magahustõ.
Sihit oll´ tä tsirbi päältä,
vahit oll´ tä vaalu päältä.
Lätt ku huhmõr´ üle ussõ,
tammõpakku üle tarõ,
tubli um tä tuulta vasta,
paks paha ilma vasta!

Viis: EÜS VII 14 (128) < Rõuge khk –    J. Gutves (1910)
Tekst: ERA II 143, 503 (11) < Rõuge khk, Haanja v – Jaan Gutves (1937).

Viisi orig üleskirjutus:

Põlva

Tilluke naine

MINO NAAN´Õ NOORÕKÕNÕ,
lelo, lelo, lelo no iks lelo,
tiburitsa till’okõnõ,
[??hudu??] till’o rihäkese,
vasõst vali varrõkõsõ.
Läts’ tä haina riibumaie,
kastõhaina kakkumaie.
Uppu ubalehe ala,
kattõ kastõhaina sisse:
Sääl ma otsõ upikalõ,
sääl ma käve käpikäle.

Ei ma no tohi’ kodo minnä’, [Tõõsõ laalu alostus: Kuri kodu.]
kotoh kur’a’ perenaas´õ’,
vihadsõ’ mu velenaas´õ’,
kiitvä’ putro, purõlõsõ’,
teevä’ tuld ja tõrõlõsõ’,
laskva’ jahhu ja jagõlõsõ’,
lõikva’ leibä ja lõõbõrdasõ’.
Kõik’ nä kiku’ kirja pandva’,
raasakõsõ’ raamatuhe.

Viis: ERA III 6, 236 (147) < Põlva khk, Aleksandri v, Himma k < K. Leichter < Anna Suur, 60 a (1931). Fon 349 e.
Tekst: EÜS VII 14745 (174) < Põlva khk – R. Tamm (1910).

Põlva

Tilluke naine

*

ÄRÄ’ SINA VÕTKU’ PIKKÄ NAIST,
pikk´ ei painu’ pingi pääle,
ai par´õmusõ, par´õmusõ pihhaiaa,
ai muhai-eehu-ralla.
Võta’ naan´õ till´ukõnõ,
tsiasõra suurunõ
Tsiasõra suurunõ,
lambahanna laiunõ.
Naan´õ läts´ karja saatma,
kattõ kastehaina sisse.
Sepäpoissi, sellike,
tii’ minul raudnõ rihäke.
Rehitse’ minu naan´õ vällä,
panõ’ ah´o otsalõ.
Prussak tedä maha’ ai,
ritsik tedä ärä’ sei.

Viis: RKM II 65, 494 (4) < Põlva khk, Mooste v – S. Porosson < Alice Porosson, 60 a (1957).
Tekst: RKM, Mgn II 1176 a < Põlva raj, Mooste kn, Järveküla – H. Tampere, O. Kõiva < Alvine Pindsaar, 66 a (1966). Lit. E. Tampere (1986).

Räpinä

Tillukene naine

1. /: Mul oll´ till´o :/
   /: Mull oll´ till´o naas´ekõnõ :/ Hüä-häh.
2. /: Kaotsist tä jäi :/
   /: Kaotsist tä jäi kastõhaina :/ Hüä-häh.
3. /: Uppu tä ärä’ :/
   /: Uppu tä ärä’ ubalehte :/ Hüä-häh.
4. /: Oh mina vaene :/
   /: Oh mina vaene, kos mu naan´e :/ Hüä-häh
5. Tei mina till´o :,:
   Tei mina till´o rihäkese :,: Hüä-häh
6. Vali vaskõ- :,:
   Vali vaskõvarvakõsõ :,: Hüä-häh
7. Sääl mina ots´e :,:
   Sääl mina ots´e urvikalla :,: Hüä-häh
8. Sääl mina käve :,:
   Sääl mina käve käpikällä :,:
9. Es ma es lövvä’ :,:
   Es ma es lövvä’ kostki tedä :,:
10. Külärahvast :,:
    Külärahvast palssi mina :,:
11. Ots´kõ’ mu tsill´o :,:
    Ots´kõ mu till´o naas´ekõnõ :,:
12. Ma teil massa :,:
    Ma teil massa pall´o rahha :,:
13. Es nä es lövvä’ :,:
    Es nä es lövvä’ kostki tedä :,:

Viis ja tekst: EÜS IX 1358 (342) & EÜS IX 11456 (27) < Räpina khk, Meeksi v, Naha k. – A. O. Väisänen, A. Nirk, R. Tamm < Juula Toriland, 50 a (1912).

Kanepi

Tilluke naine

ÄRÄ’ VÕTKU’ PIKKÄ NAIST,
pikk´ ei painu’ pingile,
panõmusõ, panõmusõ, pihhai-jaa,
muhhai-reehu-ralla!
Võta’ nainõ till´okõ,
tsia sõra suurunõ.
Lamba hanna laiunõ,
kitsõ kõrva korgunõ,
Nainõ lätsi mõtsa karja saatma,
kattõ kastõhaina sisse.
“Pai sepäsellikene,
tii’ mul ravvast rihakõnõ!
Rehitse’ mu naisõkõ
vällä kastehaina seest!”e
Ritsik tedä maha’ lei,
prussak tedä ärä’ sei.

Viis ja tekst: ERA III 6,  252 (187) & ERA II 36, 273/4 (l) < Kanepi khk, Erastvere v, Kuuba k, Kuuba t – K. Leichter, Richard Viidebaum < Aliide Arras, 33 a (1931).

I. Rüütel: Ja kuidas seda mängiti? Tantsuga või?
N. Kivi: Niisamati tehti ringi, ringi vahel, ja sis, sis näet, vahetati ringi sehen ja ei seda ei saa tandsi, see ei olegi midagi muusika järgi see tants, ei valss ka ei ole. Vahetati ära enne ja, see jäi hoopis… ringilaul ka es ole, see on rohkem naljalaul või. Ja võib nüüd teta ringi küll taaga.
I. Rüütel: Ja siis oli,    oli vahetamisega?
N. Kivi: Sis vahetamisega jah, vahetamisega jah.
I. Rüütel: Lihtsalt ühed olid ringi sees.
N. Kivi: Jah ringi sees, kas kaks või kolm paari. Ja sis vahetadi jälle ära ja, võeti uue jällegi ja niisamati. Kui see palamuse om, sis jäl vahetati. See järgi näed ei saa tantsi polka või valsitakti tal ei ole.

RKM, Mgn. II 1945 d < Tallinn < Erastvere v. Kanepi – I. Rüütel ja A. Strutzkin < Natalie Kivi, 74 a (1970). Lit. E. Tampere (1990).

Urvastõ

Pisikene naine

NO-NO-NO-NO, NOORÕ’ MEHE’,
kis ti, kis ti kenä’ poisi’,
ku ti is tunnõ’ meidä võtta’,
meidä võtta’, meidä kaia’,
kül’ ti käüti’ kümme küllä,
sandit sada tarõläpe.
Sai naanõ natukõnõ,
häräsarvõ suurukõnõ –
tuugi uppu ubalehte,
tuugi kattõ kastõhaina.
Tii’ tille rihakõnõ,
vala’ vaskivarrõkõnõ –
tuuga otsi’ ubalehest,
tuuga kauri’ kastõhainast.

Viis: EÜS VII, 891 (71) < Urvaste khk, Urvaste v – M. Pehka < Marie Villemson, 65 a (1910).
Tekst: H II 36, 3023 (501) < Urvaste khk, Uue-Antsla – Gustav Seen < Maarja Zillensk, 48 a (1893).

Viisi orig üleskirjutus:

Räpinä

Kosjalaul

KU MA IKS OLLI NOORI MEESSI,
kõgõ kõnn’e kõrki poissi –   
olli mul siidi kübärde päällä,
karda kaabu veere päällä.
Kui oll’ iks naan´e naitõmada’,
ubasuu ostõmada’,
tsiga mul siidina magasi,
kar’us kõnd’e kalõvin,
ratas mul rummuni’ rahah,
pääle rummu rublatükk.
Kui sai iks naan´e naidõtus,
ubasuu ostõtus –
saiõ mul iks köüds kübärä pääle,
kablaharo kaabu pääle,
tuugi iks küläst küsütü,
tuugi vallast valato.
Külälastõ köödsetükk,
kar’alastõ kablaharo,
tsiga iks porih magasi,
kar’ussõl oll’ kott´ kaalah,
ratas iks rummuni’ poriga,
pääle rummu rostitõt.

Viis: ERA III 6, 196 (38) Räpina khk, Meeksi v, Mehikoorma k – K. Leichter < Tiina Urgant, 75 a (1931). Fon 343 e.
Tekst: H, Jagomann, 734 (37) < Räpina khk, Kõnnu k – J. Jagomann < Okse Tanilovitš, 52 a (1877).

Viisi orig üleskirjutus:

Räpinä

Naisemehe riided

KASVI MINA KABUKÕSÕST,
sis mina kirbu kinni’ võti,
jänesselle järgi joosi.
Sai minul naan’e naad’etus,
ubasuu mul ostõtus –
lõppi minol siid kübärä päält,
kard kaabu veere päält.

Viis ja tekst: ERA III 6, 196 (41) < Räpina khk, Meeksi v, Mehikoorma – K. Leichter < Miili Sakson, 57 a (1931) & ERA II 35, 463 (2) < Räpina khk, Meeksi v, Mehikoorma – Richard Viidebaum < Miili Sakson, 57 a (1931).

Põlva

Varra vanas lännü’

Mino imä Ann Seep lugi, toonit.

OH MA VAENÕ VANAKÕNÕ,
mille ma varra vanas lätsi,
inneaigo ilotus?
Et mul elo ikulinõ,
kodo väega kurvalinõ:
kuri elo kur´as vei,
vaiv elo vanas vei.
Istsõ ma üü üleväh,
mühü pirdo ma palodi,
tõsõ mühü tõrvassit.
Kedrässi ma kümme ketsokõist,
sai ma sada langakõist,
viis’ ma veie, kuusi ma koiõ.
Es ma püsü’ põllu pääl,
es ma vilistä’ viho pääl –
üüse pessi mõisariiht,

Viis ja tekst: RKM II 208, 597 (3) & RKM II 208, 256 (12) < Põlva khk, Mooste v, Adiste k, Mäeotsa t – Erna ja Herbert Tampere < Hilda Kuklas, 62 a (1966)

Vahtsõliina

Läsä laul. Vii vette!

IKÕ IKS MA KUR´A KOOLU PÄÄLE,
kaiba iks ma kalõ kadso pääle,
milles võtt´ iks ta mu tuvi toitija,
pääso pää ravitsõja!
Jäie nu’ ma iks tsirgu söömaldä’,
mar´a hüvä maitsõmalda’.
Ku haardas mu haigõs,
tõmmatas tõbitsõs,
olõ õi’ mu’ tuvi toitijat,
pääso pää ravitsõjat.
Kuul võtt´ mu tuvi toitija,
pääso pää ravitsõja,
nu’ jäi ma küüdsil kündemä,
pääsol [päkil?] pääd toitõma.
Määne om küüdsil kündemine,
pääsol [päkil?] pää toitõminõ. –
Koolukõnõ, sa kadsokõnõ!
Tulõ’ iks mullõ pia perrä,
kallu’ iks minno kaema!
Mul om iks elo ikulinõ,
tõõnõ põlvi tõralinõ.
Kõgõ iks mullõ puu pääle tulõ,
mõtsaladva’ lamõ’õsõ’.
Sõna olõ õi’ iist ütlejät,
kolme sõna kostijat.
Mille sa iks rühe’ ärä’ koolda’,
inne minno mulda minnä’?
Mõtli’ sa iks kooba kulladsõ,
havva seest hõbõhõdsõ.
Kuup om nu’ siist kopitõt,
haud om nu’ siist hallitõt.
Ikõ ma iks imä hinge pääle,
kaiba iks imä kaala pääle –
innep ta iks minno vette veenü’,
vette veenü’, kaivo kannu’.
Imä läts´ kül’ iks minno vette viimä,
läts´ iks kandma kaivandohe.
Istõ tä iks mäele mähkimä,
vete veereh viil ikkõma:

„Milles ma iks vere vette viigu’,
karva kandku’ kaivandohe!”
Kes sääl iks rüppü lindõlõs?
Sini- iks tsirku -siivakõnõ,
vaha- iks -jalga varbõlanõ.
”Mille sa iks ikõt, imäkene,
kahitsõt iks, imäkanakõnõ?
Ku es tahtnu’ verd vette viiä’,
kanda’ karva [ka Se, Lut, Plv] kaivandohe,
panõ’ iks vii veere pääle,
kalajärve kaldahõlõ!
Külep iks vesi alla veese,
kalajärvi kaotas,
külep iks havvõ’ hammõ toova’,
linnaskala’ linigu.”
Vii õs timä selle verd vetele,
kanna õs karva kaivanduhe.

Viis: ERA III 1, 11 (2) < Rõuge khk, Saaluse v, Kandimäe t – R. Päts < Miina Morell (Morel) (? < Vastseliina?), 73 a (1926)
Tekst: H I 2, 641 (1) < Vastseliina khk – C. Lenzius (1888).

Viisi orig üleskirjutus:

Rõugõ

Asjata loodud

*

MIÄ OLLI JUMMAL´ MÕTÕLNU’,
kui olli Jummal´ minnu loonu’?
Võinu’ luvva’ lod´apuus,
muilõ maalõ mar´apuus,
Vinnemaalõ vislapuus,
S´aksamaalõ sarapuus.
Suvõl loonu’ häitsemä,
talvõl marju kandõma.

Tekst: H II 71, 546 (45) < Rõuge khk, Nursi v – H. Uuk < Anna Maran(a), 80 a (1903).

Rõugõ

Vanapoisi ja vanatüdruku matus

*

VANAPOISS´ KUULI, oijaa, oijaa,
kis tedä eht´mä kävve? –
Immis tedä eht´mä kävve.
Minkas tedä hauda viidi? –
Katõ karvakaskaga.
Koes tedä matõti? –
Rabasuhu’ rampõ ala’.
Minkas tälle kellä lüüdi? –
Katõ haavahaluga.
Kis tedä kaema kävve? –
Soe’ sumpõ’ summaviisi,
kahru’ kävve’ katsakõisi.
Mis tälle pääle kasvi? –
Kahruohtja’ pääle kasvi’.

Vanatütruk kuuli.
Kis tedä eht´mä kävve? –
Imänd tedä eht´mä kävve.
Minkas tedä hauda viidi? –
Katõ halli hobõsõga.
Koes tedä matõti? –
Keset kennä kerikut.
Minkas tälle kellä lüüdi? –
Helle hõpõkelläga.
Kis tedä kaema kävve? –
/Siia tekst vahele otsida, kes käisid…/
Egä riide Riia liinast,
egä puul´pä Pihkva liinast.
Mis tälle pääle kasvi? –
Roosililli’ pääle kasvi’.

Tekst: H III 11, 1456 (4) < Rõuge khk – J. Gutves (1889).