Tütrukuid pulma ei lubatud. Kes tuli, sellele aeti rangid kaela ja saadeti tagasi.

Kui noorik koju toodi, tõsteti ta kasuka pääle maha, et siis kasvavat hästi lambad (teise seletuse järele: siis saab noorikul pehme süda).

Pulmas oli “Raud käsi” – see oli meesterahvas kes laulis enne ja pääle sööki, tanu pähe panemise aegu j.n.e. 

Valgjärve vallas Kanapääl jutustas keegi vana inimene (Ala Keebi talus). Temale olnud 80 a. vanainimene, kes 30 a. tagasi surnud, jutustan:

Noorikul olnud pulma ajal kirikus valge rätt üle pää, et kade silm ära ei saaks kahetseda. Kodus pidi teda teine alt rätti (söömise aegu) söötma.

Kui keegi mehele soovis minna, pidi ta mõisa härra käest selleks luba võtma ja härra juures enne üks öö magama. Jutustaja sugulane olnud kõrtsmik (Veisari valla Järveotsa talu peremees).  See ei olnud sellega nõus, et tema noorik härra juure pidi minema. Trahviks aeti mees koha päält ära.

Pulmas olid iseäralised “kirstu poisid.” Nende amet seisis selles, et kui kõik pulmalised magama olid uinunud, võtsivad nad, nende kraami, mis kätte said (saapad jne) ära ja säätsid need teine päev üles iseäralise laua pääle. Siin hakkas kraami tagasi müümine omanikudelle. Saadud raha läks noorikule. Kui noorik kirikust koju toodi, näedatti noorikut. Näitamise aegu võeti noorikul rätt pääst ja panti taldriku pääle; igaüks pandis sinna raha pääle.

Joodi ja lauldi:

Joo, joo, maitsa, maitsa…

Selle juures panti jälle raha taldriku pääle. Pruut andis paar kindad kosi-isale, siis mehe sugulastele. Sõidupoistele pidi sõrmkindad andma.

Pulma sõiduks panti kolm hobust ette. Aga vankrid olid sell ajal nagu välja tulekul. Esimene telg oli kinni samuti nagu tagumene, nii et ümber käümine vaivaline oli. 1860 a. ümber on juba esimesi käänava teljega vankrid tehtud.

E 52417/8  & E 52404/6 < Urvaste.

Vanasti pulmad kestsid siinpool kolm päeva. Pulmad algasid tavaliselt laupäeval ja lõppesid esmaspäeval. Laupäeval oli hõimuõhtu. Pruudi ja peigmehe sugulased tulid peigmehe poole kokku. Pruuti hõimuõhtul ei olnud. Hõimuõhtul oli tavaliseks söögiks kapsad lihaga.

Järgmisel päeval sõideti pruudi poole. Parast lõunasööki mindi kirikusse laulatusele. Kirikusse minnes pruudi kõrval kõndis pruutneitsi, peigmehe kõrval peiupoiss.

Kui pruutpaar kirikusse astus, pandi tähele, kumb, kas peigmees voi pruut pani jala esimesena üle läve, sai teise üle võimu perekonnas.

Kogu pulmade aja käis kaasitamine. Olid kohe inimesed, kes käisid pulmast pulma ja kaasitasid.

Pulma ajal püüti peigmehe käest pruuti ära varastada. Kui pruut varastati, pidi peigmees selle välja lunastama. Kell 12.00 öösel läksid pulmad laiali. Esmaspäeval viidi pruut isakodust ära. Kodunt lahkumisel pruut laulis:

Kodu sinust pean lahkuma…

Kui jõuti peiu poole, siis enne pruudi maha astumist saanist või vankrist, peigmehe ema laotas kiiresti kasuka vankri või saani ette ja pruut tõsteti peale. Siis pidavat saama hea südamega minia.

Pärast söömist, laulmist ja tantsimist pandi pruut ja peigmees keset tuba toolile istuma. Peigmehe ema pani pruudile tanu pähe. Taldriku peale, kus oli tanu, pani pruut nüüd paari kindaid.

Kaasitaja laulis:

Kas om minni meeleline…

Peiupoisid püüdsid pruuti igati ära laita. Nad laulsid, et pruut luuakanutsust loperdatud, vihakantsust viperdatud. Pruudi ema hakkas tütart kiitma, lauldes:

Mul om tarka tütarda,…

Siis viis peiuema minia kaevu juurde. Kaevule pani minia paari kindaid. Edasi viis peiuema minia lauta. Lehma sarvede ümber köitis minia kirjud vööd ja lambasulu väravale pani paari kindaid. Teised laulsid, et lambad tooksid aastas paari poegi korraga. Laudast mindi aida juurde ja aidavõtme ümber sidus minia samuti kirju vöö. Kõik päevad käis kaasitamine ja peigmehe ning pruudi sugulased võistlesid omavahel, püüdes üksteist laulu ning tantsuga üle lüüa. Kui peiu pool pulm hakkas lõppema, pani minia ema kausi laua peale. Kausi põnja pani ta viiese kuldraha. Seda tegi ka minia isa. Seda raha kutsuti kirstuperarahaks. Kaasitaja liigutas kaussi, et raha kõlises ja laulis:

Neiuke siia hõberaha…

Kõik sugulased panid kaussi hõberaha ja kes rikkam ka kuldraha. Pulma siis kingitusi ei toodud, vaid toodi ainult toidukraami: saia, liha jne. Igaüks tõi nii palju, kui palju ära jõudis süüa. Mõnikord pruut isegi ei tundnud peigmeest. Vanemad rääkisid kokku, et panevad lapsed paari ja teatasid kirikuõpetajale. Kirikuõpetaja hõikas kaks pühapäeva järjest kirikuliste ees pulma välja.

RKM II 72, 130/4 < Urvaste khk, Antsla raj, Vabaduse kolh – Eha Meister < Marie Kõuhkva (1956).

*

JUU’, JUU’, MAIDSA’, MAIDSA’.
kül’ om makus makõkahi,
kül’ om sakõ sajakahi.
Ei sa’ tihka’ tenga anda’,
puista’ poolõrublanõ!
Kül’ om makus makõkahi,
Juu’, juu’, maidsa’, maidsa’,
kui sa maidsat, sis sa massat.

Tekst: E 2405 < Urvaste khk (1914).

*

MINA IKS KAASIK KAN´EPITERÄ,
mina siimnelinnukõnõ,
taa kaasik tatijuur´,
seo kaasik seenejuur´.

Paekõ’ parrõ’, taakõ’ tala’,
joba tuvvas tulinõ kuri,
tulõ tuldõ lüvve’en,
kibõnid keerutin,
tuld iks leie’ tuima’ ravva’.

Tulõlõ tuudi tulinõ kurat´,
hämäräle äkiline.
Jätä’ sa küdüu külle pääle,
nadu armas ahu pääle.

Aja’ sa tii aida poolõ,
keerä’ tii keldre poolõ,
lasõ’ tii lauda poolõ,
tii’ tii tiigi poolõ.
Laudan tille’ lambakõsõ’,
tandsi’ tii talli poolõ,
tallin tille’ täkukõsõ’,
läbi akna anna’ kaara’,
läbi pilu pistä’ haina’.

Tekst: EÜS VII, 1070/1 (110) < Urvaste khk, V-Antsla v, vstmj – R. Tamm < vaestemaja elanikud (1910).

*

ENNE NO MI OLLI’ SUU LANGU’,
suu langu’, laanõ langu’.
Peräst no mi saa umas umatsõs,
ligimädses linnukõsõs.
Sedä no mi rõiva’ rõõgi’,
sedä kõriga’ kõnõli’.
Seo no talo tantsimista,
higisärgi hiitemistä,
kundsakängä kopsimista.

Tekst: EÜS VII 1082 (122) < Urvaste khk, Vaabina v, Anni t – R. Tamm < Eeva Põder, 70 a (1910).

*

TII’ TULD, TUUL’DA’ MULKU,
panõ’ puid, paista’ perst,
aja’ aku, argida’ arku.
Kutsu’ peig piistlemä,
kutsu’ kaas kaema.
Peig ütles: perse’ palas,
kaas ütles: karva’ kõrvõsõ’.

Tekst: EÜS VII 1087 (129) < Urvaste khk, Vaabina v – R. Tamm < Mari Utsal (kerjaja) (1910).

*

KAS MASS MII’ VAIVA,
vai mii’ meeste vaiva,
vai mi täku tandsuvaiva.
Kui ei massa’ mii’ vaiva,
ei mii’ meeste vaiva,
ei mi täku tandsuvaiva,
vii’ vällä väreti taadõ,
panõ’ kivi kõtu pääle,
haava hannaroodsu pääle.
Kui mass mii’ vaiva,
ja mii’ meeste vaiva,
ja mi täku tandsuvaiva,
las pojal püüdä’ havvõkala,
esi’ jürä’ luukõnõ.
Pojal’ anna’ pääkene,
minijäl’ anna’ säläkene.

Sellele kaasitati mõrsja hõimust vasta:

Ärä’ viidi hää lats´,
kodo jäie kusihand,
jäie’ vasika’ vallalõ,
kitsõ’ kinni’ ajamada’.

Peigmehe hõimust:

Kodo tuudi kuistapuista,
riida ette riistapuista.

Mõrsja hõimust:

Kotost viidi kurõmari,
majast viidi maasikmari.

Kastiga /veimevakaga/ sõitja pois laulis:

Meil umma’ kirstun kirevä’.
kaasõ all kalli’ rõiva’.

Vastutulejad:

Üts´ kivi, tõnõ kinnas,
üts´ kand, tõnõ kaput.
maku haudsõ maranakuul,
kõttu haudsõ kõllakuul.

(Maranakuu – maikuu, kõllakuu – juunikuu)

Tekst: EÜS VII 1102/4 (148) < Urvaste khk ja v, Alakerge t – R. Tamm < Ann Tetler 39 a (1910).

*

Ku pruut ja peigmiis saja hummogu üles tulliva’, siis laulti näile:

LAS MA KATSU, LAS MA KAE,
kas um kuku kurja tennü’,
kas um kanna kannustanu’,
kas um neio uman näon.
Üü oll´ hullu hundi käen,
kahru katõ käpä vahel.

Kaasitaja esimene kaasitus pulmatalule jõudes:

Mis ti sandi’ saaja piät,
tsianaha’ naisi võtat,
susi suun, tõnõ soolan,
kolmas kuan kuiuman.

Kaasitus:

Peiopoiss´ om perätü rikas,
raudkäsi raharikas,
panõ’ raha rambi pääle’,
puul´ ruublit pulga pääle’,
imäle imetämiseraha,
vanalõnaisõlõ (ämmaemandale) vaivaraha.

Raudkäsi = sajaülem (tseremonialmeister)

Tekst: EÜS VII 1108/9 (150-153) < Urvaste khk ja v, Tuti liin – R. Tamm < Miili Aalup, 60 a (1910).

*

MINA KAASIK KAN´ÕBATERÄ,
linaseemen linnukõnõ,
las ma kae, las ma katsu,
kes om siia’ sisse sõitnu’?
Sisse sõitnu’ siidilidse’,
maani massakarvalidsõ’.
siin om nuuri, siin om vannu,
siin om s´aksa, siin om santi,
siin om ull´e undsakiid.

Tekst: ERA II 115, 187/188 (6) < Urvaste khk, V-Antsla – H. Tampere < Mari Saalup, 74 a (1935).

*

Kaasitus noorikullõ

LAS MA KATSU, LAS MA KAE,
kas täl om kirstun kirevit,
all kaasõ kalõvit.
Kui ei olõ’ kirstun kirevit,
all kaasõ kalõvit,
viimi’ kirstu mäele pallu,
panõmi’ pallu palama,
kaasiku’ manu’ karvu kuivatama.
Sinnä’, kos kaasiku’ kusõsi,
sinnä’ maasikõ’ kasvasi.

Ära laida noorikut

Mis ti mi mõrsijat mõnitat,
hääd last halvõndat,
tiä jäi varra vaesõslatsõs,
inneaigu ilma imätä’.
Es olõ’ immä, kes taad oppas,
kallist immä, kes taad kasvatas.
uma imä oppas ussõ takan,
nuum´ sinnu nulga takan,
võõras oppas hulga siän,
nuum´ noordõ poistõ man.

Pruudi saatja kaasitus mehe kodu minekul

PIÄ’, POIG, SAISA’, SAAJ,
mina oppa umma last,
noomi umma noorõkõist:
olõ’ lahkõ mihe vasta,
olõ’ kannatlik rahva,
sõs sa miildüt mihele,
olõt armas rahvalõ.
Kui sa kuulõt kotun kurja,
kua sa näet kotun halva,
kata’ kinni’ katõ käega,
mata’ kinni’ maa ala.
Külä är’ kuulku’ kodu hätä,
rahvas elu raskuisi.

Kaasitus pärast esimese öö magamist

PARAS, PARAS, TSÄH, TSÄH,
kes käsk´ sul mihele minnä’,
kes käsk´ poisilõ tahta’,
leivä’ tuld sul sängütulba’,
värisivä’ alusvedru’.
Miis´ tuu üskä üütüü,
pähitsehe päävätüü,
jalutsihe jalavaiva.
Sakõs läävä’ su sammukõsõ’,
latsõ pudru potikõsõ’.

Mehe ema kaasitus

Ei olõ’ minnij meeleline,
pojanainõ nall´alinõ,
ei olõ’ ta tukõv mi tuurillõ,
paras mi paaripangõlõ,
mõistlik leevämõhele.

Kui mees juba mitmendat naist võtis

Häbü om mul kruuni kanda’,
tõistõl õlut-viina anda’,
elu ei anna’ häbenedä’,
tühi kodu kurvastada’,
vaenõ lats´ taht valvata’,
imätä’ lats´ hoolitsõda’.

Õhtul kui lapulisi tuli, need kaasitasid neile kaasitadi vastu

Laku’ perset lapalanõ,
panõ’ perse’ peldi pääle,
astu’ ahuargi pääle.
Mii’ lats´ om lavva takan,
kallis lats´ kaasa kõrval.
kui ti olõt uma’ ata’,
sõs astkõ’ ahu taadõ,
kui ti olõt külä ata’,
sõs astkõ’ aia taadõ.

Tekstid: ERA II 143, 44/50 (4-15) < Urvaste khk ja v < Karula – Anna Jeret < Lotta Tamm 60 a (1936).

*

OH MI TSÕDSÕ, OH MI TSÕÕRI!
Kes käsk´ sul kinäste kävvü’,
üle nurmõ nobõ’õhe,
üle välä väle’ehe,
üle silla sirgõ’õhe?
Sääl sinno nälägu’ näivä’,
pal´agu’ panni’ tähele.
oh mi tsõdsõ, oh mi tsõõri,
kas mi taalõ tsõdsõ kasudi,
taalõ Annõ avvustõli,
taalõ suurõlõ soelõ,
taalõ pikäle pinile,
kiriväle kirepile,
valgõlõ valõpilõ.
Oh mi tsõdsõ, oh mi tsõõri,
oodit sa ubinat orosta,
mäe päältä pähkenetä,
tulõ es ubinat orosta,
mäe päältä pähkenetä,
sinililli silla alt,
tulli orik orosta,
märikahõr mäe alt.
Oh mi tsõdsõ, oh mi tsõõri,
es sa kosi’ kulatskikodo,
es sa saa’ saiapaika.

Tekst: EKS 4° 4, 150 (19) < Räpina khk, Veriora v – Joh. Kotli < Tsia Anne (1877).

*

KELLES SEO KIBU MINNE’ESSA,
kelles seo kappa kaldanõssa?
Küläpoisilõ hääle,
korgõhillõ kübärille,
saabasseere sirgõhillõ.
Et sa no juu’, et sa maidsa’,
kül’ om makus makõkahi,
kül’ om sakõ sajakahi!
Inämb om mettä ku vettä,
inämb esä õluta ku vele viretä.

Veli läts´ vettä tuuma,
tsõdsõ viretä varasti,
tsõdsõ haari haanikust,
nägi vaiva varastõn,
suurõ hoolõ hoitõn.
Tsõdsõ esi’ sõõru roogõ,
esi’ pild´ pikä pirandu,
vao heidi vasta tuult,
pirandu perituult.
Tunnõt no juvva’ tunnõnõssa?
Ega sa tihka’ tingä anda’,
ega ma taha’ taalõrida,
pooda’ poolõ ruubõlit,
kaku’ katõssakümmend!
Ait´uma andmast,
olõ’ terve’ tegemäst!
Mitu siin keräkeist,
niipall´o sul kar´akõist,
sada lauki lambakõist.
tuhat tutupääkeist.

Tekst: H II 32, 518/20 (3) < Kanepi – J. Väggi (1890).

*

OLÕS MA KUULNU’ KOTOST TULLÕN,
teedä’ saanu’ tii pääl,
pannu’ puhu’ pudrujahu,
kaukahe kamajahu.
Tennü’ pinele lakõt,
annu’ hatolõ lakõt.
Pini’ tulnu’ purõlõma,
hata’ tulnu’ habõlõma,
kõtt näil kõrvoni’ tühi,
kaal otsa kangõhtunu’,
soolik kõttu sopsahtanu’.

Tekst: H II 60, 36/7 (4) < Põlva – J. Rocht (kooliõp) (1897).

*

VELLENAINÕ LINNUKÕNÕ,
olõ’ sa ommugu usina,
inne valgõt varajanõ,
jätä’ küdü külle pääle,
nadu armas ahju pääle,
võta’ kukku’ kuatiidä,
Võta’ astu’ aidatiidä.
mine’ sa laudalõ mäele,
lövvät sa lehmäle vasika,
lambal paari tallõkõisi,
tuu’ rüpüle mäele,
kanna’ põllõl põrmandulõ.
Tuu’ tallõ taadõ kaia’,
vasikas memme vaadata’.
Sis olõt ää äiä meelest,
äiä meelest, ämmä meelest,
priskõ uma peiu meelest,
kallis uma kaasa meelest.

Tekst: H II 56, 935 (1) < Kanepi khk, Valgjärve v – Carl Lipping < üles kirjutanud Mihkel Otsus oma emalt (1895).

*

TUU’ TULD, LÄÜTÄ’ PIRDU
kaas´kide vatsku kaia’,
kas om sisen sika villa,
vai om vahel vas´ka karva.

Tõine hõim vasta:

Pistä’ sa pirdu persehe,
tuli karvulõ kaota’.
Nii meil koogi’, kui mi küdsi,
nii meil vadsa’, kui mi vali.

Tekst: H II 56, 937/8 (4b) < Kanepi khk, Valgjärve v – Carl Lipping < üles kirjutanud Mihkel Otsus oma emalt (1895).

*

KÜL’ OM KIRSTUN KIREVIID,
kaanõ all kalliid.
(ei) Olõ’ tennü’ teräsalvõ’,
palka masnu’ jahumati’.
Esi’ tennü’ till´ukõnõ,
kudanu’ kõik´ kullakõnõ.
Tei no teolõ minnehen,
kudi kodu tullõhõn.
Säädse peele’ piiri pääle.
külä karjussõ’ kaki’ langa.
Sääl aigu arutõn,
poolõ päivä pästehen.
Siski om kirstun kireviid,
kaanõ all kalliid.

Midä no sitta kittelet,
asjanda’ avvustõllõt.
Üts´ kinnas kirstuna,
tõnõ kaput kaanõ all.
Tipit, täpit tii veerest,
utigu uru veerestä,
vana lamba lagipäästä.

Tekst: H III 26, 316/7 (8) < Kanepi – J. Tedder < Ann Lubi, 51 a (1895).

*

VEEGE’ NO SÕNA VESILE,
vesi, vii sõna vellele:
pangõ’ no linnassõ’ likku,
odra’ otsõldõ ojja.
Nooriku kõttu korgõnõssa,
põllõpaela paisunõssa.

Tekst: H III 26, 317 (9) < Kanepi khk, Kooraste v – J. Tedder < Ann Lubi (1895).

*

EMÄKÕNÕ, MEMMEKÕNÕ,
tulõ’ iks vällä kaema,
kas om minnij meeleline,
pojanainõ naaruline;
kas om tukõv tuuvrilõ,
paras viipaarilõ.
Ei saa’ rotist ruvvakiitjät,
Padakunnast paamõskjat.
Langu’ uvvõ’, langu’ noorõ’,
vahivastatsõ’ umatsõ’,
tunnõt võtta’, tunnõt hoita’,
ärä’ anna’ sulastõ sundi’,
näidsiknäidu näägutada’.
Mii’ pruut´ om väikene,
nimessist om niidikene,
keskest keerukablakõnõ.
Panõti’ vett vidämä,
panõti’ kandma kaalapuid,
anna ei sulastõ sundi’,
näidsiknäidu näägutada’.
Meil om poisi’ puiõtuuja’,
meil om latsõ’ lastutuuja’,
näidsiku’ viividäjä’.

Tekst: H III 26, 336/7 (31) < Kanepi – J. Tedder < Sohvi Kärmas (1895).

*

ÄRÄ’ VIIDI VIIVIDÄJÄ,
Kaokoogu kangutaja,
ussõlingi liigutaja,
veivä’ mi võiutegijä,
varastiva’ vadsaküdsäjä.
Viidi suurt suud pite,
lagõ’õt laant pite,
kon ei kuulõ’ kukõ hellü,
tõsõ tarõ tõlva hellü,
muud ku hundi undamine,
vana karo röökimine.

Tekst: EKS 8° 3, 287 (108) < Kanepi khk – J. Erlemann (1877).

*

PIDÄGE’ KINNI’, PEIUPOISI’,
laskõ’ saista’, sajarahvas,
las ma kae, las ma katsu,
kas om minnij meeleline,
pojanainõ naarulinõ.
Kas om tubli tuurilõ,
paras paarõl pangõlõ.
Kas taa mass mii’ meeste vaiva,
hulga hobõstõ ajamise.
nuur´miis´ kulut´ kuvvõ’ saapa’,
hobu kulut´ kuvvõ’ ravva’,
tuudi kui tutik tarõ lävele,
lasti kui latik põrmandulõ.

Tekst: EKS 8° 3, 287/8 (109) < Kanepi khk – J. Erlemann (1877).

*

TSIIH, TSIIH PARAS, PARAS,
Paras, paras mi memmele,
kes käsk´ kõrdsin kitteledä’:
mul om kolmi tüterida,
kõik´ na saiva’ ka mehele,
üts´ sai luvvasepä sellile,
tõõnõ korsnapühkjä pojalõ,
kolmas kokõ kutsarilõ.

Imä jäi kodo kopõrdama,
lavva taadõ lapõrdama,
minnij iksõ mehe koton,
meheimä kõrval kaiõ.
Mes sa ikõt mu minijäkene?
Mis ma ikõ, imäkene,
saaja saiva’ no’ peetüs,
kubijas jäi kutsmada’.
Ärä’ ikku’, minijäkene,
kubija osa om alalõ,
kubija pala jäi paigalõ,
kirbu kints ja parmu reis,
sinine sitike sabakõnõ.

Las mi kae, las mi katsu,
kas om moro puiõst puhas,
puiõst puhas, lastõst lakõ,
sis om ka näiu poisõst puhas,
olõ-i moro puiõst puhas,
olõ-i ka näiu poisõst puhas.

Tekst: EKS 8° 3, 246/8 (55) < Kanepi khk – J. Erlemann (1877).

*

Peigmehe poolt:

MELLES TI TSÕDSÕL KÜHMÄSÄLGÄ?
Teokotti kandõ’õn.
Melles ti tsõdsõl käe’ kärnäl?
Teoleibä lõigatõn.
Melles ti tsõdsõl jala’ kõvõra’?
Teotiid kõndidõn.
Tennäke’ ti mii’ velle,
avvustagõ’ hahkasärki,
kes võtt´ sao [sauu?] saisamast,
igitammõ istumast.
Oll´ tä jäänü’ järve viirde,
unõtanu oja viirde,
jäänü’ ku jänes murulõ,
vana ratas vankrõ ala.

Pruudi poolt:

Uutsõ mina ubinat,
tahtsõ tammõtõhvakõist.
Peräst tull´ orust vana orik,
päält mäe märikahru.
Tull´ ku kull´ mi talulõ,
võtt´ mi kalli kanasõ,
võtt´ õks ärä’ hää latsõ,
kodu jätse kur´a latsõ.

Päiv läts´ ku vereti,
imä ikk´ ku nõrõti,
imä iksõ tütäriid,
kahits´ karjasaatijat,
leinäs´ lehmänüssijät.
Ärä’ iks ikku’, imäkene,
alalõgu’, imä armu,
kül’ kahhar kõiv karja saat,
kül’ lepik lehmä nüss,
kül’ kuusik piimä kurnas.

Peigmehe poolt:

Mii’ veli noorõkõnõ,
abõna’ tal ajamada’,
silmäkarva’ kakkumada’,
olõ tal viil aet abõniid,
lõvvaotsa lõigatu,
mähkme’ omma’ viil mäeaidan,
ammõ’ omma’ alaaidan,
hällükabla’ kaarussõn.
ku ei usu’, tulõ’ kaema.

Tekst: H III 29, 679/80 (9) < Kanepi – Johann Sööt (1901).

*

KES SU KOIRA SIIÄ’ KUTS´,
kes su pini siiä’ pett´,
mii’ suurtõ sukku,
mii uhkõdõ hõimu?
Mii’ suun suurõ’ mehe’,
mii’ hõimun hõpõkübärä’.

Peigmees:

Sandi’ mullõ sõna tõiva’,
kerjäjä’ jo kanni’ keele,
ütli’ neidu ülikur´a,
ülikur´a, ülihalva,
ütli suuhtõ tulõ tekev,
keele perän pirru kiskvat,
lagipään lõmmu lahkvat.
Tuudi ku tutik talolõ,
lasti ku latik põrmandulõ,
udsuundrik, lökaperse’,
Kas mõist rott´ ruvva kiitä’,
padakunn paa mõskõ’?
Tunnõ’ sa talolõ tulla’,
mõista’ sa mehele minnä’,
olgu’ sul rus´ku’ ravvatsõ’,
käevarre vahtrõdsõ’.
Tulõ’ üles hommungult,
võta’ huul´ orrõ päält,
vaiva musta vaja päält,
jätä’ sa küdü küle pääle,
nado armas aho pääle.
Aja’ sa tii tiigi poolõ,
jäle’ aja’ järve poolõ,
ülgu-i’ sa immä immisses,
vanna essä vasikõs.

Peigmehe poolt:

Tennäke’ mii velle,
avvustagõ’ ahkasärki,
kes tõiõ lõia Tõõsikõlõ,
kudi lõia Kolmikõlõ,
nimi lõia Nellessele,
saarik oll´ saasuvõline,
mõtsik mõnõpõlvõline,
tasanõ tamm´ mäele –
viil mi velje tasatsõmba,
kahara kõivu mäele –
viil mi velje kaharamba,
oigõ om vesi anoman –
viil om velje oigõmba,
lämmi om vesi länikun –
viil om velje lämmämbä.

Mino velje noorõkõnõ,
noorõkõnõ, nõrgakõnõ,
ei mõista’ man maada’,
ei ka kõrval kõnõlda’,
pää aja üle pähitse,
jala’ üle jalotsi,
sälä üle sängüveere.
Mii’ nurmõ nukukõnõ,
kuhiliku kukukõnõ,
jätit sa imä ikkõmadõ,
velje vettä laskõmadõ.

Kaasikõl olli’ karva’ pikä’,
läbi rii ritsä-rätsä.
Kohe kaasikõ’ kussi’,
sinnä’ maasikõ’ kasvi’,
kohe kussi kosilanõ,
sinnä’ tõssi tõrvalill´.

Piä’, peiu, saista’, saja,
tulõ’ vällä, imäkene,
tulõ’ vällä kaema,
kas om minnij meeleline,
pojanainõ naaruline,
kas om tukõv mi tuurile,
kas om paras mi pangõlõ.
Meil kirstun kirivit,
kaasõ all kaunit,
kivi’ kirstun kolisiva’,
kannu’ kargli’ kaasõ all.
Vii’ Kir´as kirstu mano,
Kar´as vaka kaasõ mano,
miä kirja Kir´assõl,
miä karva Kar´assõl,
neo’ kõik´ mi neiu kirstun.

Veljekene, noorõkõnõ,
ku läät naista võttõmadõ,
püvilindu püüdemä,
võta’ vallast vaenõlats´,
otsast or´a järgmäne,
är’ sa ots´ku’ ilosit,
är’ sa vaht´ku’ valgit,.

Tekst: EKS 8° 3, 240/5 (53) < Kanepi khk – J. Erlemann (1877).

*

ÄRÄ’ LÄÄ JA ÄRÄ’ TÕTTA,
ei mi inämb siiä’ tulõ’,
siin omma aia’ arõnu’,
ja katussõ’ ka kakõnu’,
saina’ saviga paigatu’,
ja nulga’ nuijõga toetu’.
Ei mi inne siiä’ tulõ’,
kui noorik nulka lätt,
sis tuu vadsa vaopiiu,
sõira tuu tsõõri suuru.
Mis sa tõit mi velele?
Nelli kirstutulbakõist,
kats´ kasõlavvakõist,
kivi’ kirstun kolisiva’,
kaanõ all kannukõsõ’.

Pruut:

Olõs ma sedä ette tiidnü’,
et siin naisõ’ nii nälätse’,
tüdriku’ nii tühälidse’,
ma olõs küürnü’ kürväkarva’,
ajanu’ uruhabõna’,
ma olõs tennü’ Tindsulõ hamõta,
Andrõssõle hahka särki.

Tekst: EKS 8° 3, 245/6 (54) < Kanepi khk – J. Erlemann (1877).

*

OH NEID KALLIT ANDIT
kirivit kindit,
kulla’ viirde koedu’,
vasõ’ viirde valõdu’.
Peräst sai pini pidämä,
heerits sälgä heitmä.

Tekst: EKS 8° 3, 183 (21) < Kanepi khk – J. Erlemann (1877).

*

OODA OODA USMI [OSMAS?] PULL´
kannata karolu [karuli?] härg –
annit aigu kasvatada’,
sis anna’ aigu ehitädä’.
Suust tull´ suur´ or´k,
mäe alt märikaru. –
Kaegõ’ mii’ nuurimehi –
nigu os´a’ oro veeren,
nigu luga lumbi veeren.
Kaegõ’ tõõsõ nuurimehi –
nigu siini sita all,
vana tatti variku all.

Tekst: H II 32, 448 (20) < Kanepi – Johann Väggi (1889).

*

OMMA’ SAISNU’ SAJAKIRÄ’
kulõtanu’ kodovüü’,
ei olõ’ kõnd´nu’ kõllakuul,
ei nu mars´nu’ maranakuul.
Kõttu põnnu’ kõllakuun,
mako haudnu’ maranakuun,
selle saisnu’ sajakirä’,
kulõtanu’ kodovüü’.

Tekst: EKS 8° 3, 319 (138) < Kanepi khk – J. Erlemann (1877).

*

Pruudi puult sõimatas peigmiist:

KES SU, PINI, SIIÄ’ PETT´,
kes su, koira, siiä’ kuts´
mii’ suurtõ sukko,
mii’ võhi võsso?
Mii’ suun suurõ’ mehe’,
hõimuna hõpõkübärä’.
Sugo saisõ saapin,
hõim hõpõkübärin.
Olõ-õi sul ummi hobõsida,
küläst küsütü’ hobõsõ’,
saadu’ sullõ sadula’.
täi’ su täko söönü’,
kirbu’ su kirivä ruuna,
vagla’ su valgõ hobõsõ.

Peigmehe puult vastatas:

Las mi kae, las mi katsu,
kas om moro puist puhas,
puist puhas, lastõst lakõ.
Läämi’ tuppa kaema,
kas omma’ parrõ’ paaritsiku,
kas omma’ vaja’ vastatsiku,
kohe viska vele vildi’,
sõsara sõba laota.
Vele vildi’ vihmatõdu’,
sõsara sõba lumitõdu.

Tekst: H II 32, 445/6 (16) < Kanepi – Johann Väggi (1889).

*

Peigmehe puult pruudile:

KÜTI SANNA KÖÖMENISTÄ,
hausi vihta halapuusta.
Mis sai mullõ velestä?
tuudi kodo koogunõna,
oll´ täl tõlv peona –
nui oll´ nuku all –
sellega küti küü küle’,
härgütelli ämmä silmä’. –

Mõrsja puult vastatas:

Oi mu häidä andõida,
kirividä kindiida,
mõtli saja s´aksulõ anda’,
mõtli heitä’ herrüle –
peräst sai sandõlõ jagada’,
peräst sai heitä’ hilbakillõ.

Peigmehe puult jälleki:

Kas sest rotist ruvvakiitjä,
padakunnast paamõskja. –
Kassi’ laki’ luitsiida,
pini’ laki’ länikida.

Tekst: H II 32, 447 (19) < Kanepi – Johann Väggi (1889).

*

MUL UM VIHA VELE PÄÄLE, kasso, masso,
paha parhillaki,
veli veie viina tuuhu viirde,
kosõ naasõ tuust veerest.
Tuu nurmõ nulga päält,
tuu kodo kolga päält.
Tu olll´ kolgah kõkõ kur´õmb ,
veereh kõgõ vihasamb .
Kõõ sa ihksi’ uma iä,
kaiõ’ uma kasupõlvõ.
Ärä’ sa sõki’ sõõruveere’,
pitsitelli’ jõõperve’,
ummi nisso nirgutõllõh,
ummi nänni näütelleh.
Veeri’ sa mu vele vildi ala,
kargsi’ sa mu vele kaabu ala,
sinisärgi siilo ala.

Tekst: E 29300/1, < Vastseliina – A. Suurkask (1896).

*

OH MU HÜVVI ANDIT,
kirivitä kindit!
Mõtli ma herräle heitä’,
mõtli ma säksolõ saata’,
mõtli heitä’ esändile –
saiõ no sand´ele jaka’,
saiõ heitä’ hilbakile,
närdsokõnõ näläkile,
palakõnõ pal´akilõ.

Tekst: EKS 4° 4, 150/1 (20) < Räpina khk, Veriora v – Joh. Kotli < Tsia Anne (1877).

*

ETSA TANDS´KÕ’, TARGA’ MEHE’,
kõnd´kõ’, mehe’ kõrralidse’!
Ammu’ oodit sedä aigo,
kunas saava’ velel saja’,
kunas tulõ tuu tunnikõnõ,
astus tuu aokõnõ.
Saamõ’ kalli’ karata’,
piinü’ illo pidämä.
Kaki saapa’ karatõh,
pei kängä’ pillatõh.
Visksi kondsa’ kua pääle,
talla’ tarõ har´a pääle.
Olkõ’ terveh hää veli,
tegi saja külälegi,
rõõmu ristirahvalõ.
Häste tegi hää veli,
meeleperäst mii’ veli,
ots´e vällä orga seestä,
mäleht´ mäki vaihõlta.

Tekst: EKS 8° 3, 420 (16) < Räpina khk, Naha k – Joh. Hurt (1876).

*

KAS TAA MASS MII VAAV´A,
mii’ vaav´a, meeste vaav´a,
mii’ hulga hobõstõ vaav´a,
pääle katsa kaasike vaav´a.
Är’ no iks mass mii’ vaav´a,
mii’ vaav´a, meeste vaav´a,
mii’ hulga hobõstõ vaav´a,
pääle katsa kaasike vaav´a.
Tühält lätsi, tükü tõiõ,
ao viidi, as´a saiõ,
tõi kodo kukukõsõ,
moro pääle munakõsõ,
ussaida ubinakõsõ,
saiõ talolõ tallitaja,
imele iistminejä.
Ärä’ peti, ärä’ võti,
peti piirakuküdsäjä,
laja vadsa latsutaja,
puhta pudro kiitijä,
valgõ vadsa küdsäjä,
ilosa lastõ imetäjä.
Kuulõ’, noorik noorõkõnõ,
kodotütär´ kukukõnõ,
ärä’ käägu’ kärkih,
Pangu’u’ ust paukuh.
soola- lasõ’ -saajal suigatada’,
leeväsaajal lebädä’,
tekku-ui’ usse uugahust,
pajalavva plaksahust.
Olõ’ hoolikas hummongu,
meelitarka mehenaan´e,
uutku-ui’ ülesajajat,
uutku-ui’ mano manitsõjat,
kõrvalõ kõnõlõjat.
Haara’ umasta aosta,
taipa’ täivatähistä.
Tulõ’ üles hummongulla,
inne varra valgõ’õla,
nüssä’ lehmä’, saada’ kari,
lasõ’ huu’ huulitsalõ,
varsa’ lasõ’ vaanijalõ.
Jätä’ küdü küle pääle,
nado armas asõmõlõ,
sis kullas kutsutas,
hõpõ’õsta hõõgatas.

Heedäku-ui’ sa mari makama,
linnukõnõ lebämä.
Tii’ tii tiigi poolõ,
aja’ jäle’ järve poolõ,
kaalu’, näio, kaavo poolõ.
Hillä mine’ ime mano,
tassa ülä taadi mano,
hillä sa imä virotõlõ’,
tassa taad´e liigutõlõ’.

Tulõ’ üles, ülä ime,
kaalu’ üles, kaasakandja,
pada sako pallõ’õlõs,
katal kesvi keertõlõs.
Sao sisse salvõterri,
ülä imel süä süttü,
ülä imel miil´ miildü.

Sai meelekas minijä,
helläline pojanaan´e,
saa külge jo küllütellä’,
saa sälgä jo sirotada’.
Kui mu haigõs haarõtas,
kui tõbitsõs tõmmatas,
jää ei leib küdsämädä’,
jää ei pada kiitmädä’,
jää ei pereh söömätä’.

Tekst: EKS 8° 3, 423/7 (19) < Räpina khk, Naha k – Joh. Hurt (1876).

*

TULLI ÜLES HUMMONGUL,
inne varra valgõ’õl.
Lätsi sulgu, suiõ hobõsõ,
löüse hiiro ikkõvat,
laugi vettä laskõvat,
mustakõsõ murõhtavat.
Mina küündü küsümaie,
mina nõssi nõudõmaie:

„Mis sa ikõt, hiirokõnõ,
lasõt vettä, laugikõnõ,
murõhtõlõt, mustakõnõ?“
„Kuulõ’, peenü’ perremiis´,
hellä haan´a heitijä,
kalli kaara kandija,
innemb ma sõõd´a sõa all,
veerü venne väe all,
kui veerü vele all,
kui sõõd´a saja all.

Sõah anti katõ’ kaara’,
katõ’ kaara’, kolmõ’ roka’,
sis mu silles siliti,
ilosastõ ehitedi.
Sajan andas üte’ kaara’,
üte’ kaara’, üte’ roka’,
suu suitsil kisotas,
pää päitsil pessetäs.
Suust joosi suitsõveri,
pääst joosi päitseveri,
hambista igimeveri.
Perse’ piidsal pessetäs,
sälg roosal ropsitas,
sääl piitska pliksutõdas,
sääl ruuska roksutõdas,
pää pilvih peetässe,
jala’ tands´va’ taivahe,
vikõrkaarist vesi juvva’,
pilve päält piso saada’.“

Tekst: EKS 8o 3, 428/29 (20) < Räpina khk, Naha k – Joh. Hurt (1876).

*

NAKAS NÄIO KASUMAHE,
siidipää sirgumahe.
Tulli orik orosta,
pal´aspää paio alt.
Vei iks meil küläst kütse mar´a,
veerest vei verevä mar´a.

Velekene, noorõkõnõ,
viige’, viige’, ei murõhta’,
kasigõ’, kasigõ’, ei kahitsõ’,
viige’ küllä kösterist,
paio ala papista.
Mii’ iks tsõdsõ hoolõline,
hoolõline, meeleline,
kõõ iks kõn´nu’ kõõvistoh,
kõõ uiknu’ uiboh:
Noori meesi, võta’ minno,
mul om pund puutit,
varsakabi kaputit.
Näiokõnõ noorõkõnõ,
alt algnu’ esä aad´a,
päält kisknu’ imä kirstu,
puuhu pannu’ pudrojahu,
nissõ ala nisujahu,
karmanihe kamajahu.
pannu’ iks põrssa põllõ ala,
pannu’ kana kangõlahe,
sõs saanu’ iks hinele helmi,
kaala ala karratsida,
kurgu ala kullatsida.
Muu’ iks kõnõlnu’ kõlgussõhna,
tsõdsõ kõlda kõnõlnu’,
muu’ mars´e’ iks magamahe,
tsõdsõ mars´e maranahe.
Mii’ tsõdsõ noorõkõnõ,
tegi iks puutõ punatsõ,
tegi veer’tse verevä.

Mii’ tsõdsõ noorõkõnõ,
mesimakus mar´akõnõ,
olõ ei põnnu’ põõmuaigo,
haigõ olnu’ haan´aaigo.
Muu’ olli’ iks haigõ’ haan´aaigo,
kõttu põnnu’ kõllakuulõ,
mako haudnu’ maranakuulõ.
mii’ tsõdsõ tsõõrikõnõ,
haan´amar´a suurukõnõ.

Velekene helläkene,
ärä’ iks pes´ku’ peenikeist,
ärä’ löögu’ lühükeist.
Kui sul süä tulõ pääle,
purõ’ pulka, haara’ halgo,
rao’ rauda rusikit,
oppõ’ iks naista ussõ takah,
noomi’ naista nulga takah.
Velekene noorõkõnõ,
oppõ’ iks univuutõ’õlõ,
ärä’ iks anku’ valla vakko’,
külä kar´ussil katsatõlla’,
öütsiliisil üles aia’.

Tekst: EKS 8° 4, 11/4 (1) < Räpina khk – J. Jagomann (1876).

*

NÄIOKÕSÕ’ NOORÕKÕSÕ’
noorõkõsõ’, nõrgakõsõ’,
kaegõ’, kas taa mii’ väü,
mii’ tsõõri tsõdsõmiis´ –
pää ku pähnämõts,
jala’ all kui aholuvva’,
nõna ku naistõ nõglatuus´,
suu ku soe sitamulk.
Kaegõ’, kas taa mii’ väü,
mii’ tsõõri tsõdsõmiis´.
Velekene noorõkõnõ,
noorõkõnõ, helläkene,
miä tõit mii tsõdsõlõ? –
Tsõõritsuvva’, veeriviiso’,
pääle paari päternit,
sõlõ tõit ku soe sitamulk,
titi telest pääle pannit.

Velekene noorõkõnõ,
olõ-i sul umma hobõsta,
mingas mi tsõdsõl perrä tullit.
näiokõsõ’ noorõkõsõ’,
kaegõ’, kas taa mii’ väü,
mii’ tsõõri tsõdsõmiis´ –
hobo täl oline iih,
regi peräh pedäjäne,
täi’ sul täko seievä’,

lut´ka’ luu’ järivä’.
Mis sul vika mullõ tulla’,
mullõ noorõlõ mehele,
mul om s´aksa särk´ säläh,
mul oma’ s´aksa saapa’ jalah.
näiokõnõ noorõkõnõ,
mis sa pelgät mullõ tulla’,
mullõ tulla’, mullõ olla’.
Mina tulli sino poolõ,
sina esi magasit.

Velekene noorõkõnõ,
nälg sul iki lavva takah,
tühi tands´ tarrõ pite,
imä sul nüssi immisidä,
sõsar´ konnõ sõõratõli,
esä künd´ sul pahruga,
veli takah vitsaga.
Velekene noorõkõnõ,
noorõkõnõ helläkene,
ärä’ sa ots´ko’ uhkõ’õt,
ärä’ sa vaht´ko’ valgõ’õt –
võta’ iks vallast vaenõlats´,
võta’ orja otsa päält.
Kae’ iks naista kaari päält
tsõõri’ naista tsirbi päält.
Velekene noorõkõnõ,
noorõkõnõ, helläkene,
ärä’ iks võtko’ liinast naista,
liinah oma’ liia’ laas´a’,
kuulõ ei vällä kusõlõ minnä’,
viisi ei vällä vesile minnä’.
Suvõl kussi soolavakka,
talvõl taaritõrdohe.

Tekst: EKS 8° 4, 14/6 (2) < Räpina khk – J. Jagomann (1876).

*

NÄIOKÕSÕ’ NOORÕKÕSÕ’,
kas taa mii’ väü,
mii’ tsõõri tsõdsõmiis´?
Hobo iih hiirekene,
miis´ pääl paunakõnõ.

Kirp täl kenä hobõnõ,
täi till´o täkokõnõ.
sikk sõõd´oruunakõnõ.
Velel külh hää’ hobõsõ’,
suurõ’ ruuna’, pakso’ paadi’.
Näiokõsõ’ noorõkõsõ’,
meil om veli hoolõline,
hoolõline, meeleline,
tennü’ ollõ umah kotoh,
mõdu um´eh mõttis.
Tull´e üles hummongulta,
varra inne valgõ’õta,
heit´ hiirolõ haino,
kand´ ratsulõ kaaro,
ilma esä tiidemädä’,
kura kõrva kuulõmada’.
Kodo, kodo, kos sa’, näio,
viige’, viige’, ei murõhta’
kasigõ’, kasigõ’, ei kahitse’,
viige’ Viro türile,
Järvä Jaani kellile.
Piä’ suu, pitsitä’ moka’,
litsu’ uma’ liia’ lõvva’,
hata’ iih, hanna’ säläh,
täko’ takah, titi’ väläh,
kel tina titi otsah,
kel muna’ mürgütse’ mõlõmba’,
kellä’ katõkand´elidse’.

Tekst: EKS 8° 4, 17/18 (3) < Räpina khk – J. Jagomann (1876).

*

MIS TI, SANDI’, SAAJO PIÄTE’,
tsianaha’, naisi võtatõ’,
teil oma’ huunõ’ hulgõ-halgõ,
tsiapaha’ tsilgõ-ts´algõ.
Aia’ teil haosta tettü’,
tarõ toet tunglil.
Teil olli’ iks madala’ maja’,
olli’ teil kasina’ kaartõ’.
Tulkõ’ tii’ iks tassa tarrõ,
hillä hellä huunihe,
madala’ olli’ teil majategijä’,
kasina’ kaartõlüüjä’.

Tekst: EKS 8° 4, 101 (7) < Räpina khk – J. Jagomann (1877).

*

NÄIOKÕNÕ NOORÕKÕNÕ,
kävevä’ sul kuvvõ’ kos´a’,
nädälil viie’ viina’,
es mõista’ sa kotost karata’,
mõista’ paika panõskõlla’.
Tulli jo orik orosta,
märikahõr mäe alt,
vei iks ärä’ mii tsõdsõ,
kanni äräa imekana.
Vei iks naas´e muilõ mailõ,
linnu muilõ liivakile,
koh es tiiä’ niidü nimme,

tiiä’ sõõru sõõm´onimme.
Niitü iks tiis´ mino nime,
sõõru mino sõõm´onime.
Näiokõnõ noorõkõnõ,
niitü iks sõõmas´ ninnikust,
sõõru sõõmas´ sõsarast.
Olõs´ iks minno kiä kiilnü’,
kiä mul kinda vasta võtnu’,
olõs´ olnu’ üte üükese,
pääle paari pääväkese.
Näiokõnõ noorõkõnõ,
võõn´u’ saia’ paika par´õmbada,
asõnd saia’ avarampa,
katust [kotust?] saia’ korgõmpa.

Tekst: EKS 8° 4, 168/9 (39) < Räpina khk, Kõnnu k – J. Jagomann < Liisa Samoilov (1877).

*

KAE’, IMÄ, KAALI ALA,
nuhi’, imä, nuku ala,
kas om nuia nuku all,
kas om kaigast kaali all,
vai tõlva tõõsõn käen.
Kas om mini meeleline,
pojanaan´e poolõline.
Olõ-õi mini meeleline,
ei pojanaan´e poolõline.
vii’ vällä Viksi kätte,
tuu’ vällä Tuksi kätte,
lasõ’ Viksilla vidädä’,
lasõ’ Tuksilla tukistada’.
Ei olõ’ kõn´nu’ kõllatiidä,
ei olõ’ mars´nu’ maranahe,
ei olõ’ sel puutõ’ punatsõ’,
ei olõ’ sel veer´go’ verevä’.
Sii om kõn´nu’ kõlgussõhe,
sii on mars´nu’ makamahe;
ei olõ’ kirstun kirivit,
ei kaasõ all kalõviidsi,
kivi’ kirstun kolisõsõ’,
kannukõsõ’ kaasõ all.
Veege’ kirst kesä pääle,
kandkõ’ vakk kannistohe,
veege’ kodo uma tsõdsõ,
veege’ tikust tii viirde,
veege’ papist paja ala,
köstrist külä tarrõ.
Suvõsta parma paeda’,
kiholastõ kinni võtta’.

Tekst: E 51513/4 < Räpina khk, Meeksi v – E. Müller < Hels Kunn (1921).

*

HELSE, HELLÄ SÕSARAKÕNÕ,
saat pininuki perrehe,
raudnõna rahvahe.
Sul on ämm sääl äkiline,
iin sul juuskva’ hiiretii’,
katsipidi kassitii’.
Tulõt sa üles hummogult,
varra inne valgõ’õt,
kängit ala aujala’,
pääle kängit pääväjala’;
ei läpe’ otsi’ ojavett,
ei läpe’ kaia’ kaavovett,
vii’ silmillä veerüsse’,
tõõsõ’ sarnulõ satassõ’,
kolmanda’ rüppü rühk´vä’.
Annat sa ussõlõ olut,
saadat vett sa sagarile,
tikit tiid tiigi mano,
lasõt tiid laada mano.

Tekst: E 51516/7 < Räpina khk, Meeksi v – E. Müller < Hels Kunn (1921).

*

KUULI KÜL’, ET OLLI KURI,
näie kül’, et olli näri,
kõgõ sund´e sulasit,
näägutõli näütsikit.
Karas´ kar´alastõ pääle,
tõi puid, tõrõl´ muid,
ai’ ahju, haugeteli,
käve’ kärken tare mööda,
sõr’mi muralden moro pidi.
Alta põrmandu põrut´e,
lahti leie laest palgi,
leie hullu ussõ ala,
nõrgakõsõ nõgõsihe.
Es võta’ üskä hüpütellä’,
es võta’ kaala kargutõlla’.

Tekst E 51517/8 < Räpina khk, Meeksi v – E. Müller < Hels Kunn (1921).

*

PAEKÕ’ PARRÕ’, TAAKÕ’ TALA’,
sisse tuudi sivvunõna,
lõhnaga [lagipääga, lõugõga?] ta lõmma lahk,
kirvõga ta pirda kisk.
Kos mi pall´a panõmõ’,
kos mi alastõ ajamõ’?
Ahjo ajamõ’,
sääl tuli palotas,
parsile panõmõ’,
sääl suits suuds´otas.

Tekst: E 82254 (5) < Räpina khk, Meeksi v – Lehti Karindork < Võkla Junkin, 71 a (1932).

‘

KAS TAA MII’ VÄÜ,
mii’ tsõõrik tsõdsõmiis´?
Pää täl ku päsüläperä,
hamba’ ku rihäpidime’,
nõna ku nõglatuus´,
suu ku soe sitamulk.
Olõ-õi iin umma hobõst,
vehmerinä vele hobõst,
kõik´ uma’ küläst küsütü’,
vallast vällä valitu’.
Täku’ iin täi süüdü’,
mago mart´kil aetu,
regi perän pinirõõbõh,
kaustvitsa’ kassi riistast,
tingu’ täl pöksenä purõlõva’,
täi’ haukva’ habõnista.

Tekst: EÜS IX 1439 (16) < Räpina khk, Meeksi v, Naha k – A. O. Väisänen, R. Tamm < Ane Tsingov, 64 a (1912).

*

KAS TAA MÜGER LEEVÄ MÜTT,
padakonn paa mõsk,
kül’ ta palas pata mõskõn,
sulas soola maitsmistõ,
kül’ ta upus uaaida,
kaos kapstalehe ala.
Velekene helläkene,
tii’ till´o redelikene,
vala’ vaskivarvakõnõ,
minkas otsit uaaiast,
kaet kapstalehe alt.

Tekst: EÜS IX 1440 (18) < Räpina khk, Meeksi v, Naha k – A. O. Väisänen, R. Tamm < Ane Tsingov, 64 a (1912).

*

TULÕ’ ÜLES HUMMOGULTA,
varra inne valgõt,
panõ’ tuli latõrnahe,
mine’ lauta kaema,
kas um poiga poolikul,
kas um last lambal.
Tuu’ vas´k vanõmba nätä’,
till´o tallõ taadi nätä’.
Imä sul vana väetikene,
ei saa’ sanna saatõmada’,
lavalõ ilma avitamada’,
aja’ imä aho pääle,
vii’ mano villavakk,
kanna’ mano kakutu kuutsli.

Tekst: EÜS IX, 1442 (21) < Räpina khk, Meeksi v, Naha k – A. O. Väisänen, R. Tamm < Ane Tsingov, 64 a (1912).

*

MEIL UM MIISTA, MEIL UM MIILTÄ,
meil um päädä kübärätäüs,
ega ei essü’ hirre man,
kogahõllõ’ koogo man.
Ärä’ püüd iks Pühäjärve,
ärä’ laap´ iks laja järve.
Sööge’, langu’, joogõ’, langu’,
sööge’ mi suurõ järve sudakiid,
laja järve latikiid,
säläjärve säüniid.
Ärke’, langu’, puuhu pankõ’,
ärke’ laskõ’ lavva ala,
ärke’ kakkõ’ karmanihe.

Tekst: EÜS IX 1442/3 (22) < Räpina khk, Meeksi v, Naha k – A. O. Väisänen, R. Tamm < Ane Tsingov, 64 a (1912).

*

JAAN, HELLÄ VELEKENE,
mina ütle sinolõ,
mõistat võtta’, mõista’ hoita’,
ärä’ anku’ külä naarda’,
külä naarda’, lastõ laita’,,
külä kar´ustõ kadsatada’
öödsiliste üles aia’.
Oppa’ ulli ussõ takan,
noomi’ nuuri nulga takan,
ärä’ sun´ku’ sulastõ kuuldõn,
n´aagutagu’ näütsikide näten,
ärä’ käägu’ kärkin tarõna,
sõrmi murdõn morola.
Kui ta küdsä nädsä leevä,
ärä’ söögu’ nätskä näristen,
koorõleibä kur´otõn.

30 a. eest oli siinpool kaasitamine veel täies hoos.

Tekst: EÜS IX 1443 (23) < Räpina khk, Meeksi v, Naha k – A. O. Väisänen, R. Tamm < Ane Tsingov, 64 a (1912).

*

MII’ VELEL HÄÄ’ HOBÕSÕ’,
minnä’ tahi’ mi hobõsõ’,
karata’ kaarasüüjä’,
püsü ei vesi villa pääl,
linaseeme’ lihi pääl,
ärä’ pilvist haan´a seivä’,
vika’kaarist vii jõiva’.
Kui sii ruuna piisü minemä
tulda leivä’ tuima’ ravva’
kibõnida külmä’ kivi’
leivä’ liiva liina
muatükü’ Moskõvahe.

Tekst: EÜS IX 1444 (24) < Räpina khk, Meeksi v, Naha k – A. O. Väisänen, R. Tamm < Ane Tsingov, 64 a (1912).

*

MII’ TSÕDSÕ, HÄÄ TSÕDSÕ,
Tull´ ta mängen mäele,
tull´ ta tands´en tarõlõ
es lüü’ ulli ussõ ala,
väikokõista väreti ala.
Võtt´ iks üskä, hüpütelli,
võtt´ iks kaala, kargotõlli,
pand´ ta peele’ peränukka,
peränuka akna ala,
kudi kangast kolinal,
vidi kangast virinäl.
Vidi kangast viie nitsega,
kudi kangast kuvvõ nitsega.
Mis sul viga mu pojalõ tulla’,
tsiga sulun, tõõn´e soolan,
kolmas kuan koti pääl.

Tekst: ERA II 63, 564/5 (28) < Räpina khk, Meeksi v, as – R. Viidebaum < Liina Valk, 70 a (1933).

*

KULLÕMINE
Kullõja ja sobitaja saadõte sis ja sinna, kui es olõ viil nooril hindel asä ärä plaanitsetu ja saadõte kah sis kui noorõ olliva paare minekuga nõus. A vana olliva kas tollõ vasta, vai üldse es olõ viil vanalõ paareminekost kõnõldoge. Sis saadõte kas .mõni sugulanõ vai muudö mõni ossav kõnõlõja, pääasi oll tuu, et kelle jutto iks võete kullõlda, ega üts jutust es panda tähelegi, et mis tä lorisõs niisaadõ. Kullõja asäs oll tuu, et timä nakas aigopite seletämä ja olõma, et mä olõ kuulnu rahvast, et tei tütar sõbrustas tuu ja tuu poosiga ja varste tulõvat kosä. Kas võetasõ kosä kah vasta, kui nä tulõva. Kitt poisse ja arotas ette kõik timä häädüse ja ülendäs tedä nii pallö, et ümbrüseh ei olõke parembat miist saia ja kui viil om tütrekul mõni tõõnõ poiss vällä valito, sis lait tuu nii maaha, et tuu ei kõlba maast inämb üles võtmiist. Kullõmah ja sobitamah käüjä omma inämbiste naase ja noilõ andas tuu iist kas rõivet vai muud kraame midage. Inambite iks om mass rõõvastõga. Saatva kah kullõma ja sobitama tütreku ja tütärde vanõmba, inämbidi tütärde imä, noode meeste poolõ, kiä nääle ja tütrille miildöse. Inämbidi om sis tütärde immi puult saadõto kullõja ja sobitaja, kui om joba kuulda, et tuu poiss nakas kedäge tõist tütreko hindälle naasest võtma. Sis massõtas kah kullõjalõ ja sobinaasele suurõmbet tasso. Kui är jõud sobitada, sis andas vai ante vanast kas lammas paari poigõga, vai perüs lehem, väiksembil juhustel iks rõõvastõga, kas ülikond rõivet, sängü tekk vai suurrätt. Kullõmine ja sobitamine edimäist kõrd om üts kõik mis pääväl, sis sobitaja midäge üteh ei vii. Tõõnõ kõrd kui lät joba tiidmisega et kosä tulõva, vai kosjä oodõtas, sis lät joba kullõja naane vai sobitaja naane neläpäiv õdago ja om viinaputel üteh, viinaputel oll harilikult poolõtoobiline ja viin oll vereväs ja magusas tettö. Kui sis viin vasta võetas ja ärä juvvas, sis tähendäs tuu, et kosä võetasõ vasta, viina juumise man andas kah sis kullõja naaselõ süvvä ja küdsetäs kuuke. Kui viinaputel võetas külh vasta, är õi juvva, pandas kõrvalõ, sis tähendäs tuu toda, et kosjoga väega vasta ei olda, aga tahetas viil märkmise aigo, vai piät viil kosjõtulõkuga uutma. Kui viina pudelit vasta ei võeta, sis tähendäs tuu tuud, et tuud poisse kosja vasta ei võeta, kullõja naane saadõtas söömäta ja tuudo viinapudelega tultot tiid tagase. Mõnikord üteldäs kah põhjus, misperäst ei tahete ja vasta ei võeta, tõõnõkõrd ei üteldä midäge.

Pulmah oll kullõja ja sobitaja naane tähtsä nõna, alate pruudi ja peigmeehe lähkoh, edimätse tervüse viina ja edimätse viina ja õllõklaasi, anteva ja alostõtiva iks timäst. Oll edimätseh lavvah söömäh ja egah paagõh iks nõnna pitte seeh. Kullõja käve lähkoh jala. Ku kaugõhe minek, nigu mito versta, sis ante hobõnõ, tuu puult, kes kullõma saate. Hobõsõga sõit oll iks kas rii vai rattaga. Määnestke erälde tunnusmärke timäl es olõ. Kullõmine ja sobitamine oll salaja, tuud es tohi võõra kiäke tiidä, kui kiäke aimaske, sis salate tuu nii maaha, et es olõ ültse olõmah määnestke kullõmiist ei sopitamiist. Mõnokõrd saat tütrek noorõlõ meehele tähes kaalaräti, et om nõus timäga, ja või kosja tulla. Kullõmisel kõnõlde ja plaanitõti kõik kinmäs, kunas kosja tuldas ja kui pallõkeske tuldas, kes kosäesä om. Kullõmine ja sobitamine es olõ üldine, kullõmah ja sobitamah käüde ainolt sääl, kos olte katõ vahel, kas kosja minnä sinnä, kas midäge vällä tulõ, vai ei massa hindä teotamage minnä ja tütrekule avvo pakma, et tuu ja tuu poiss käve mul kosäh, a mä tälle es lää ja saadi timä tagase.

Salajasist kullõmah käümisist ei olõ mä midäge kuulno. A imä iks nõudva küll, et kuis eläs tuu ja tuu, nii viire ja kuure pite, et tiidä saasse, et kuis elässe, kas omma sündöjä, vai kiusaja rahvas, kas omma rikka vai om võlga pallö. Kodotset asjo nõvvõtas iks rätseppe käest, nuu omma pikembät aigo eloh ja nägevä, kuis inemise elässe ja hindä vaihõl läbi saava. Sis püvvetäs nõuda ka viil noode käest, kes sääl taloh vai lähkoh tiinmäh om vai omma olnu kunage. Sis omma viil hää inemiste tiidjä ja tunja maal ümbrö huljkvä potisetto, kelle iist kiäke ei tiiä midäge varäta, a kes kõik är nägeva.

KOSÄ
Kosjo kutsute vanast suurtõ viino juumises. Ütelde: noil omma jo suurõ viina är juudova. Arõnõmine kosjoni sündö inämbidi nii, et noorõ saiva hindävaihõl kohke kokko, kas küläh vai kerikoh vai näivä tõõnõ tõist ja nakseva kuige muudo miildömä, kas sis esi nätte timä tüükust, vai küsüte kah perrä kellege käest et kas om kah tüükas inemine ja hää viiega., sest vanast põlete väega laiska ja kurja naist. Mõnõkõrra nägemise ja kokkosaamise pääle nakate kas esi juttotegemä pulmõst vai jäll häbeläs nuurmiis saat kullõja ja sobitaja naase asja klaarma ja sobitama. Ehk jäll vanõmba hindävahel valeva poisi ja pruudi vällä ja nakseva, sis noorilõ pääle käümä, et teist saa hää paar ja minke kokko.

Kosja minte pühapäiv õdago, mõnikord ante ette tiidä, mõnikõrd minte ilma tiidmätä nigu puu päähä. Kosilasõga oll üteh viil kats vai kolm kosäessä. Suurõmbalt jaolt oll iks kosäessi üteh kolm. Kosäesis olliva, kas uma esä, vai vanõmba sugulasõ ja küläst kas piirimiis ehk mõni vanõmb miis, kes häste kõnõlda ja kaabõlda mõist. Sisse lätsiva kõik üteh. Edimält aetas kosä jutto mõistukaudo, päämiis nakkas viire kuuro pitte jutto tegemä, et meil om är kaono, kas kodo kana, tullimõ otsma, näime et siiä poolõ linnas. Meil om õhv är kaono tullimõ tuut siiä otsma jäle tulõva siiä poolõ. Meil om üts voonakõnõ ära kaonu tullimõ tuut otsma, vast maja perremiis olõssi nii hää inemine ja lasõssi meil uma elo läbi otse vast lövväme kätte. Tütrek vai mõrsja om muudõge är lännü kõrvalõ taga tarrõ vai kohege muijallõ. Kui kosä vasta võetasõ, muudõge saias jutust joba arvo, et om kosjoga tegemist, sis küsütäs passe vai otsmise lupa ja passis vai lubas ora harilikult viina putel. Tõõsõ nakassõ tütre vai mõrsja vanõmbedege viina juuma, kosilanõ päämeehega lät kaonot asja otsma, kedä mudõge, sis üles löüdvä, kui mõrsja om kah nõuh. Kui mõrsja esi nõuh ei olõ pakõ kotost ärke. Kui üldse kosä vastavõtmata omma, sis ei lastaks kaotatu asja otsma naata, ei küsütä passe ja ei võeta viina pudelet vasta, saadõtasõ elost vällä nii saadõ targalt kui tullivage. Mõrsja är käkmist ja tõõstega vaeldamiist ei tiiä. Kosilanõ kingitüise kellege pääle viina ei vii. Mõrsja and kosilasõlõ, kui kosä vasta võetasõ kinda ja kaala salli ja egalõ kosä esäle kirivä kinda. Nuu andassõ sis kui minemä nakassõ. Mõnikord võetas kah mõtlõmise aigo, kas om mõrsjal mito kosilaist, uut kedäge tõist vai ei taha viil nii noorõlt meehele minnä, sis üteldäs, et nii pallo jääs mõtlõmise aigo kas 1 kuu, pool aastat vai kah kogone terveh aasta. Kosä juumine, vai suure viino juumine om niisama harilik kosilasõ puult omma viina, üts putel om peenikeist viina, muudö om harilik valgõ viin, viiäs vahel ka korv õlut üteh. Kosä viino suurus ei olõ tähtsä, juvvas nii suurõlt kui kellege kosilasõ jõud kand. Mõrsja puult kutsutas kah suureviino juuma kas mõni sugulanõ vai hää läbisaamisega külämiis. Juvvas viina ja mõrsja puult om süük, söögel midäge erilist valikot ei olõ, andas rohkõmb soolatsempe süüke viina pääle sakuskas. Süvväs ka üts vai kats kõrda. Mitmõh paagõh kosäh käümist ütekorraga tull sis ja sääl ette, kos minte ilma, et olõs asä inne kinmäs är tettü, minte nii vällä huraa pääle ja kui üteh paagõh halvastõ läts, sis minte tõistõ paika, et kui om kosä ette võeto, sis üte kuluga nii kavva kävvä, kui ütskõrd iks naase saat. Tuust om kah ütelüs, et timä miis käve üte üüga säädse savvo läbi ja siske viil om naaseta. Kosja minneh oll kah tähtsä vasta tulõja. Kui tull mõni naane vai vanatütrek vasta, sis läts kinmähe vusse, sis oll paremb minemätä jättä, ega sis midäge vällä es tulõ. Mõni kes sõõdü pääl väläh oll jo ja es taha inämb ümbrö käändä, vai kodo tagase minnä süläs kolm kõrd maaha ja käänd hobõst kolmkõrda ümbrö, et vast tuu avitas, mõnikõrd avit, mõnikõrd es tähenda midäge, läts iks vusse. Tsiga vasta tull, tähend jäll halvastõ minekut, kui kosja säädmise aigo kas vasta tull, vai rüükse jaloh iih, sis läts jäll vusse, vai oll mõrsja kohe kosja minte kuri vai laisk, kedä paremb olõs olnu võtmata jätta. Kosja minneh hääd tähend tuu, kui vasta tulõja oll meesterahvas, kõgõ paremb tähendüs oll toll kui vastatulõjal meesterahval oll midäge käeh, vai tull hobõsõga vasta. Pruudil oll tähendüs kosilasõ tulõku üle tuu, kui harak kadsat aia saibah vai tarõ katussõ otsah. Kui varõs kronkse ja linnas üle moro, sis tähend tuu, et joodik ja kuri kosilanõ tulõ kosja. Kosäpulka ei tiiä ja ei olõ kah kuuluu kellege käest. Kas tuud om olnu vai ei olõ, ei tiia.

KIHLUS
Lugõma minek. Kui kosä vai suurõviina olliva är’ juudo, sis minte kas tuu sama iispäiv hummogu poolõ vai viil tõõnõ iispäiv hummogo poolõ keriko mano lugõma. Kui keriko vai opõtaja mano lugõma minte sis kedäge üteh muid es võeta, kui oll mõrsja vai peigmiis alaiäline, sis pidi üts vanõmbest üteh olõma, muudö opõtaja pruutpaare es loeta. Kingitust opõtajalõ es viiä, tuu iist oll opõtajalõ rahaline mass üts ruuble. Tuud tull ette, et opõtaja kõike ja alate es loeta, mõnikõrd es loeta sis, kui es mõista käska lukõ, saat kodo opma, kui tõõnõ iks veekese mõistse sis loet är’, ku kumbke es mõista, sis saat kodo opma, ja kuts tõõnõ kõrd tagase. Ku tõõnõ kõrd lätsit ja kah häste es mõista, sis sait kärke ja pidid peräst kui ärä laolatõt ollit viil minemä ja timäle käska lugõma. Sis jätt viil loetamata sis, kui kiäke oll är’ kiildnö, et poiss om tuud pruute pidänö lubano ärä võtta ja nüüd võt tõõsõ, sis es loeta kah inne, kui asi pidi saama ärä klaaritus. Vanast es loeta opõtaja ka sis pruutpaare paare, kui mõni poiss oll tütrekulõ latsõ tennü ja poisi nime taadõ oll märgitü “esä”.Loetusõ raha masse kosilanõ. Lugõmah käümist pidolikult es pühitsetä, väikesi viino iks juude ja kui mõni tutva vai sugulanõ tii pääl vasta tull, sis tollõ viina ante, ega tuud es üteldä viina andmise aigo, et mii tulõmõ lugõmast ja neo omma nuu viina. Isi arvate küll, kui poiss tull iispäiv kellege naasterahvaga katõkese hobõsõga vasta ja viil viina kah and, et na kävevä lugõmah, mäge sai viil viina, salkseva külh, a mä sai arvo. Kui pruutpaar lugõmah oll ärä käänü, sis tõõsõl pühäpääval opõtaja kerikoh hõõgas üles edimäist kõrd, tõõsõl pühäpääval tõist kõrd, kolmandal pühäpääval kolmandat kõrda, mõnikõrd sis laalatõti kah, mõnikord laalatõti viil nädäle, paari vai kogone kuu paari peräst. Maaha kuulutamist kutsutas mii puul, üles hõõgate, nuu panteva kerikolakkõ. Tuud paare arvata õnnõlikumba saavat, koh üleshõikamise aigo rohkõmb pühhi vaihõl om. Tuud paare peete ka tävvelikumbas ja õnnõlikumbas, kellel hõikusõ aig lõppe tävve kuuga.

Kosäh käügi ao olliva suurõmbalt jaolt keväjä ja sügüse. Kesksuvõl ja kesktalvõl käüde harvõmbidi. Tihte ütelde, et kui keväjä saa õi tütrel meehele minekot, sis sügüse iks lät är’.

Kui üles om är’ hõõgato ja inne pulmõ umbõs üts vai puultõist nädälet, sis pulma kutsmine, pulma kutsja om kas pruudi ja peigmehe esä, veli vai sõsar, nuu kutsva pulmaliise ilma viinata. Mõnikõrd käü pruut peigmeehega katõkesi kõik sugulasõ ja tutva läbi ja kutsva pulma, sis om näil kah viin üteh. Kui pruut peigmehega ja viinaga pulma kutsva, sis andas pruudile ka anded, villa langa jne veemevaka jaos.

Kes arvas, et timäl veemevak om poolik viil sis tuu kuts tutva tütreku külast kokko mõnõs pääväs ja õdagos ja sis hulgahna talgoga koetas sukkõ, kindud ja tõise anded, mis tulõva pruudil jagamisele pulma aigo. Pruudi talgohe läävä kõik väega haä meelega, tuud peetäs au asäs, kes pruudi talgohe saa.

Pruudi ja peigmeehe sugulasõ teevä vastastikku külähkäüke mõlõmbede poolõ.

Sis jäi viil märkmätä tuu, et kosja aigo kaabõldas ka mõrsjalõ kaasa vara ja tetäs jaoraha kinmäs. Kosäesä päätähtsüs omge tuu et kes jõud rohkõmb kaasavarra pruudi vanõmbide käest vällä presse. Alate ja egah paagõh no ei kaabõlda ka jaorahha ja kaasavarra, tuu jääs umas asäs kui pallö tütrele varanduist üteh andas. Ega üts püüd eks võõmalust müüdä rohkõmb anda, et sis ausamb olõsse, et kaeh mä anni umalõ tütrele nii ja nii pallö andkõ tõõsõ kah nii pallö näüs, mis sis näist hindest inämb viil perrä jääs. Kosja minte täkuga, kui täkko es olõ, sis minte kah ruunaga, märäga kosja es mindä. Täkoga kosäsõit tähend hääd lastõ õnnõ. Kosja sõõdete alate hobõsõga, olnu mõrsja vai kümne samo kaugusõl. Kosja minneh panteva kah kralli hobõsõlõ pääle. Peigmiis inne kosäsõito vaeld mito kõrd saapet ütest jalast tõistõ. Peigmiis kosjaminneh läts alate üle tarõ läve hää jalaga inne. Saotsõ ilmaga kosja minekot arvate parembas, kui selge ilmaga. Kosilasõ istmõ tekk pidi olõma vastnõ ja kirriv. Saan vai regi, vai vankre pidiva olõma vahtsõ, vai häste puhta.

LAALATUS
Pruutpaar laalatõti kokko sis kui maahakuulutusõ aig täüs sai. Maaha kuulutõti kerkoh kolm kõrda. Kerkoh laalatõti pühäpääviti pääle kerko. Laalatust olliva sugulasõ päält kaemah. Pulmõ peeti mõnikord õkva pääle laalatusõ, mõnikõrd olliva pulma viil paar nädälet vai kuu aigo peräh laalatust. Peräh laalatust peete mõnikõrd pulmõ tuuperäst, et pruut es saa ummi asjoga toimõ, mõnõ tahtseva pulmõ alostada neläpäiv, et pühäpäiv ei olõ pulmapääväs hää päiv. Äripäiv opõtaja vanast es laalata. Kui pulm järgne õkva laalatusõlõ, sis tulliva peigmeehe sugulasõ peigmeehe poolõ kokko ja pruudi sugulasõ ja tutva pruudi esä kodo, kost sis mõlõmba pulma rahvas erälde lätsiva keriko mano. Pruut sõit laalatusõlõ, kellege valito mehega, kellel hää pulma täkk vai hobõnõ oll. Pruudi sõidutaja taso oll kaala sall, vai üts paar kinded. Peigmeehe kutsõr oll üts osavembest peiopoistõst, kes peigmeehe kerko mano vei. Keriko man saiva pulmalise ja nuurpaar kokko. Tutvuse sokutamises olliva viina üteh. Nuurpaar läts hinda kohege kõrvalmaija ehtma, suurõmbalt jaolt oll ehtmises pääkoolitarõ. Pruute ja peigmiist olliva ehtmäh pruutneitse ja peiopoisi. Laalatusõlt kodo sõit pruutpaar peigmeehe hobõsõga peigmeehega ütitse sõiduke paal. Kutsäres oll peigmeehe kutsõr.

Laalatusõl oll kombõs, et kumb kumma jala pääle päält laalatusõ inne saa sõkko, tuu saa tollõst ülemb. Käe alt es tohi inne vallalõ laskõ, kui hobõsõ man olte, kui kedäge hindä vaihelt kerikost tullõn läbi lasit, sis juusk must kass läbi abielo paari, tulli tülü ja riio. Kumma sõrmus maaha sattõ, tuu kuule inne ja rutto är. Ku hobõnõ laalatusõlt sõitõh iist vallalõ pässe, tuu tähend rutulist lahko minekot vai är kuulmist. Kui kodo sõidun edimäne vastatulõja oll meesterahvas, sis abielo sai õnnõlik, kui vasta tulõja oll naasterahvas, sis õnnõto. Kui kuulja vasta tull, tähend tõõsõ surma.

Pulmaga peigmeehe poolõ kodo sõitõh, viide pruut riihe ala, vai sõõdütõti riihe ala, sääl pante pruudi silmä rätiga kinni ja tuude tarrõ, et ärä ei mõista inämb minnä vai paeta. Tarrõ tullõh visate pruudilõ kask karvopidi jalgo ala, et pruut pehme süümega saasse. Mõnõ korra visseva pruudilõ meesterahva pöksi jalgo ala ja lasiva pruudil üle meesterahva pükse tarrõ minnä, et üle meehe saasse. Vanast es olõ pruudil määnestke pääkatõt laalatusõl, ainolt ärä karato pruudil vai kell inne laalatust lats oll olnu, vai kah viil läsä naase laalatusõ aigo, sis pidi pruudil rätt pääh olõma, tuud nõuse opõtaja, tuuperäst, et om tunda, et pruut ei olõ inämb puhas putmata. Peräst ku ma jo är laalatõt olli, sis tulliva jo ja kanniva jõukamba pruudi leieret, leier tull vällä umbõs 60 aastat tagase.

PULMA
Pulmõ peete pia alate. Rohkõmb pulmõ peete keväja ja talvõl, suvõl oll tüü aig, sis oll pulma pidämise aigo veedü. Pulmõ peete kolm päivä. Pulma kutsuteva sugulasõ, tutva ja piirimeehe, pruudi ja peigmeehe puult. Nuure tütrikka pulma es keeldä, üteldegi et pulma omma rohkõmb noortõ jaos, puhtile sinnä lätsiva ainolt vanõmba inemise. Pruudi sugulasi kutsute hõõmü rahvas. Pulma tull kah õdagos tantsma võõrit poisse ja neid kutsute “Kondes”, na tulliva edimätse ja tõõsõ pulma õdago tantseva ja teivä niisama nalja. Mõnõh pulmah kondele süvvä ja juvva. Koh pulmah kondele süvvä ja juvva es anda, sääl tõiva nä esi hindäle raha iist viina. Kondel oll tuu halbus, et nimä noreva viina ja õlut, kui toda nääle es anda, sis noreva tüllü ja tull pallö kakõlusi ette. Nüüd üts aastat kolmkümmend tagase inämb konte pulmõh ei käü.

Mii puul peetäs üte ja kah katõotsaga pulmõ. Üte otsaga pulmõ peetas harvõmb, ainolt sis, kui tõõnõ om vaenõ ja ei jõvva pulmõ pittä, vai jäll omma väega väikese ruumi kohe pulmaliise ei mahu. Suurõmbalt jaolt iks peete pulmõ mõlõmbede kotoh, sest niipallö iks piät saama, et pulma jõudassõ pitä.

Kui peigmiis läts kodoväüs, sis peetevä kah pulma niisaantõ kui harilikultke, ainolt et viimätsel pääväl (pulma pääväl) ku harilikult viide pulmaga pruut peigmeehe poolõ, sis viide peigmiis pruudi poolõ. Pulmamaija iks ilostõti nii kui vähäge saade, kas kuusõ ja kõõvõ ossõga ja kah valgede linnoga lüüde tarõ seest puult ärä. Mõste ja puhastõti kõvastõ. Pulm alost vanast neläpäiv ja lõppe pühapäiv õdago. Kui alost pühäpäiv, sis lõppe tõõsõpäävä õdago. Laalatusõlt, kui pruutpaar oll paare panto sõõdete pulmarongiga pruudi kodo. Inne pruudi kodo saamist tull tii pääle vasta ratsanik, kelle hobõnõ oll katõtu valgõ linaga kinni, ratsanikul hindäl oll kah valgõ lina üle pää püss säläh ja mõõk vööl. Ratsanik sõitse nuurpaari kõrval kodo tagase ja kogo tii vehel mõõgaga, tuuga hirmut kurjevaimõ pruudi mant ärä, kes pruute tahtva essütädä. Inne kodosaamist ussaja man om nuurpaarilõ tii kinni panto auvärre tettü, kost inne nuurtpaare sisse ei lasta kui passi andva, passis om harilik viin. Sis omma viil nuurpaare värete iih vasta võtman mängo meene, ummi tettü puu pillega, milles võetasõ kõik köögiriista panni ja paa, midä rohkõmb noodega larme tettäs tu jõutsamb saa elo. Latsõ häll kah säetäs üles ja liigutõtas tuud, mis tähendäs hääd latsõ õnnõ. Kedrätäs vokke ja koetas esike kangast, mis tähendas tuud, et pruute uutva kõik niisääntse tüü ja toometusõ. Noolekõõgilõ and peigmiis viina, mis tähendas tuud, et sääntse tüü edenesi kõik häste.

Tähtsämb tüü sis om pruudi linotamine vai tanotamine, mii puul kutsutas pruute linotama. Pruudilõ pante vanast maatano päähä. Tano päähä panmise aigo loetas ja lauldas jumalasõna laulõ. Kui pruut om ärä tanotõt, sis viiäs küüke ja andas kopp kätte ja üteldas kas seo amõt selge om, kui ei olõ viil, sis las imä viil oppas hummõn piät vahtsõh kotoh pruume tegemä. Tõõsõl pääväl sõit pulm peigmeehe kodo. Pruudi pulmalistega peigmeehe kodo tuvvas üteh kah pruudi veemevakk. Pruut sõit inne peigmeehege joba peigmeehe kodo ärä. Veemevakka inne päält maaha ei tõstõta, kui pruut vasta lät. Kui pruut nii rutto vasta ei saa, siis sõõdetas veemevakaga vai kirstuga laada taadõ. Kui kirstuga laadataadõ ärä sõõdetas, sis tulõ pruudil hulga aigo pallõlda vakarahvast ja viinaga meelütädä inne, kui nimä vaka laadatakast tarrõ vai aita viiva. Pruudi hoimo kes tõõsõl pääväl peigmeehe poolõ tulõva vakaga kutsutas, vakarahvas. Pruudi vakah om pruudi uma kraam ja peigmeehe sugulasile vällä jagamises määratü kraam.

Pruudil tulõ anda vai vällä jakka pulmaaigo järgmitsilõ peigmeehe sugulasilõ: peigmeehe imäle villanõ tekk ja villanõ ülikond, suka ja kinda. Esäle hamõh kinda ja sukka. Sõsarile egalõ ütele käterätt. Kes edimäist kõrda pulmah pruudiga tants tollõ and pruut kinda. Peigmeehe puul pruut viide kõgõ inne lauta, tuust loodõte pruute hää eläjäpidäjä saavat.

Pruudi anni jagi vällä, kas pruudi imä vai mõni sugulanõ, tenäte niisama lihtsält, vasta pruudilõ midäge es anta. Kui pruudi anni miildövä, sis näädäti ja kitete pruute ja timä ande kõõgilõ. Kui pruudi andõ es miildövä, sis näädäte ja seletati, et neo no mõnõ andõ, olõ õi hindäst asja nii ka sääntse andõ, kui vakakõist nii kaasõkõist. Nuurpaar magase edimätse üü aadäh, sinna tegi meehe imä asõmõ, kui meehe immä es olõ, sis kiäke meehe sugulasist. Edimätsel pulma üül heitsevä nuurpaar jo ütte makama. Nuurpaari makamaminek sündö tassa, kiä panõ es tähelegi ku nimä ärä katõva vai makama lätsivä. Hummogo sis tull nuurpaari ülesvõtmine. Sis kogote aadä ussõ ette hulgahniste, oll kah pill üteh. Mängite pilliga, laulte ja tette egasugust kärrä. Kui nuurpaar ples tull ja ussõ vallalõ tegi, sis soovite õnnõ ja nõute kuis makamine läts edimäist kõrda noorõ naasega, kaete asõ läbi, et kas pruut om kah süütö olno ja tette nalja ja aete igävetsi lori juttõ. Peigmiis and sis ärätämise iist ülesvõtjaile viina, mis oll tuu jaos jo aita üteh võeto. Pulmalise tõiva esi kah söögikraami üteh. Pulma viide liha, kas oll tapõto vasik vai lammas, inämbidi viide tervelt es poolitõta. Kats vai kolm pätse leiba, nüüd vijäs egah paagõh sai). Võido mõnõ nagla osa ja viin. Vanast viide pool toope, nüüd 3/4 liitret. Vanast olliva pulma söögi lihtsa, külmliha, kapsta pudru jne. Söögi anteva nigu trehvö, määnestke kinmät kõrda määntsegi söögi andmise kotsele es olõ. Kogone vanast ku mä viil lats olli, sis mälehtä tuud, et ütelde, et lõpu söök om kiisla, annamõ nääle kiislat, sis läävä kodo är. Pulmalipp oll olõmah jo sis ku mä väikene lats viil olli, pulmalipus oll harilik riigi lipp, mis pante tarõ korstna otsa, pulma lippo püüte ärä varastada, tuud vahite alate, päivä es taheta varastada, üüse oll kõgõ suurõmb hädä, sis pante vaht vällä, kes pulmalippu ärä sai varastada tuu oll tähtsa miis, toda joodõte ja pasäldäti nii kavva kui timä lipu kätte and. Varastati viil pulmamajast söögi ja kiitmise riisto, et ei saia süüke tetä ja ei olõ minkagake pulmarahvalõ süüke lavvalõ viijä. Varged kui kätte saade nuhelde ja joodõte. Varges olliva harilikku pulma rahvas esi. Pruudilõ raha koräte perämätsel pulma pääväl, siis naate kaasavarra korjama. Nuurpaar istõva lavva mano, kohe kah esämiis vai kosäesä istõ ja kes korrast kutse pulmaliise lavva mano. Esi pand ruuble sisse peigmeehe hääs ja hõõgas peigmeehe hääs om üts ruuble, kes lüü üle pruudi sugulasõ panniva pruudi kausse, peigmeehe sugulasõ peigmeehe kausse, tull võistlus: kumma sugulasõ omma rikamba, kumb saa rahha rohkõmb. Egalõ andjalõ and esämiis viina ja õlut. Mõnikõrd koguse rahha niimuudo 200-300 ruublet, kumma hõimu vähämb anniva, sis naate noid nögimä tii vaesõ jne.

Kah ante pruudilõ jumalaga jätmisel kopa rahha, tuud kogose kah mõnikõrd mito hääd ruublet.

Olõõi kõike häid asjo inämb meeleh, pallö om meelest väega ära lännü.

ERA II 262, 209/40 (1) < Räpina khk, Leevi v, Tuudipalo – Daniel Lepson < Ann Sõrmus, 80 a (1939).

*

KELLES NII’ KIBU’ MINEMEDE, noori miisi jakujee,
tuu’ siiä’ Riia raha’,
pästä’ Pärnä peningeid.
Sina iilä’ Riiast tulli’,
toona’ pässi’ Pärnust,
pooda’ uma punga suu,
lahu’ uma laadi kaast.
Ala’ andu’ tühjä-tähjä,
ala’ hiitü’ hiirepoiga,
ala’ kakku’ kassipoiga,
et sa kisut killingeid (peningeid),
poodat poolõ ruubõlõid,
et sa vala’ vallust raha,
et sa hiidä’ illust raha.

Tekst: H III 22, 205 (6) < Hargla – P. O. Kima (1894).

*

KELLES NII’ KIBU’ MINEMEDE, raudkäsi jakujee,
kelles nii’ anumõ’ astusõ’,
vai karnidsõ’ kallusõ’.
Et sa juu’ mii’ kannist,
maidsa’ mamma pikõrist,
tuu’ siiä’ Riia raha,
pästä’ Pärnu päninge’.
Lahu’ uma laadi kaast,
pooda’ uma punga suud.
Sina iilä’ Riiast tulli’,
toona’ pässi’ Pärnust,
ala’ andu’ tühjä-tähjä,
ala’ hiitü’ hiirepoiga,
ala’ kakku’ kassipoiga,
Et sa kisut killingeid,
poodat puuli ruubõlõid,
et sa vala’ vallust raha,
et sa hiidä’ illust raha.

Tekst: H III 22, 206 (7) < Hargla – P. O. Kima (1894).

*

MIS MA NÄIE NEIU KOTUN,
näie neiu väre’in,
kui ma lätsi neiu kuu’,
vääni [?] neiu väre’ile.
Näie ma ois´u orassõn,
sinesarvõ siatsõn,
kassi’ kangastõ kotti’,
hiire’ lõiki’ lõuvõndida,
rebäse’ reki tekki’,
haragõ’ haku vetti’.
Kikas hannastõ [?] kirg´,
kana lõõrist munnõ lõi.
Sii ma näie neiu kotun,
näie neiu velissiin.

Tekst: H III 22, 208 (9) < Hargla – P. O. Kima (1894).

*

TENNÄKE’ MII’ VELLE,
auvustagõ’ ahkasärki,
keä võtt´ jäänü järve veerest,
saistanu saarõ veerest,
kulõtanu konnu veerest.
Olõs jäänü’ kuu’ kuusõpakus,
riida ette riidatulbas.

No’ viiät kuu’ kuldanäiu,
aida ette aotähes.
Ega’ olõ’ näiu püssüle püvvet,
ei ka näiu võrgulõ veetü.
Näiu om ollõlõ otsitu,
näiu om viinalõ veetü.

Oll´et osi ussõ minnen,
tammõtõhv tarrõ minnen.

Murul joosit nii kui muna,
tarõn kävet nii kui käbü,

käggo kuk käisist.
Siis kutsu kuu käimada,
võõra ommile vellile.
Ega’ jala’ muta maidsa’,
kondsa’ kua põrmandut,
jala’ tands´va’ taadrit,
kondsa’ kuldaruubõlõid.
Ärä’ hooli’ tullõnnõ,
pakõ’ põllõ pandõn,
ei käse’ käsikivile,
ei kaema kannipuid.
Hiiru’ viivä’, halli’ toova’,
kõrvi’ kivile ketsutiva’,
halli’ aiõ’ aida ette.
Mu’ vellel kolmõ aita,
kats´ kellert kesk murru,
üten tsilgus tsialiha,
tõõsõn hällüs härjäliha,
kolmandan kala’ kuiva’.
Om ait algmalda’,
sõrmõ’ salvõ saatmalda’,
ei saa’ näiu nällä pääle,
kabu kallõ ruvva pääle.
Kui olli sis kulla man kotun,
Marjakõnõ uman majan,
ait olli täüs aganõid,
salv täüs samblõid.

Tekst: H IV 3, 963/7 (9) < Hargla khk – J. Rebbane (1890).

*

ESI’ MA IKS ISTU VELLE KÕRVAL,
sinesärgi siilu pääl.
Säe õks velle särgi siilu,
kobista velle kübärekoldõ.
Kon ma õks näie kuiva kuusõ,
säält ma tõiõ kuiva puu,
kon ma näie arukõo,
säält ma tõiõ vipõ viha,
minka mu veli vihutõdi,
sagõhõdõ sannutõdi.
Alla õks lätsi arutõn,
mäele tulli mähken.

Tekst: E 56504 < Hargla khk, Mõniste – S. Lõhmus (1925).

*

SAIÕ’ SAJA’ PEETÜS, kaske, kaniken.
mis jäie tegemäldä’?
Kubijas jäie kutsumalda’.
Olõ’ rahul, mu kubijakõnõ,
osa sul alalõ hoiõti,
pala sul paigalõ panti
kirbu kink´, parmu reis,
sitike sinesaba.

Tekst: E 56504 (2) < Hargla khk, Mõniste – S. Lõhmus (1925).

*

MII’ VELLEL KOLMI NURMI, ai,
üts´ olli nurmi nisunurmi,
tõõnõ nurmi tatriknurmi,
kolmas nurmi kaaranurmi.
Nisunurmi vellelegi,
tatriknurmi mõrsijõilõ,
kaaranurmi kaasikõilõ.
Mii’ vellel kolmi niitü,
üts´ om niitü ristikniitü,
tõõnõ om niitü ninniniitü,
kolmas niitü karitsniitü.
Ristikniitü vellelegi.
ninnikniitü mõrsijõilõ,
karitsniitü kaasikõilõ.
Mii’ vellel kolmi järvi,
Üts´ om järvi viinajärvi,
tõõnõ järvi mõdujärvi,
kolmas järvi kalajärvi.
Viinajärvi vellelegi,
mõdujärvi mõrsijõilõ,
kalajärvi kaasikõilõ.

Lauldakse mõrsja kodust minnes peigmehe koju.

Tekst: E 56504/5 (3) < Hargla khk , Mõniste – S. Lõhmus (1925).

*

VELLEKENE, HELLÄKENE,
ala’ keerdü’ aia pääle,
aid taht andõid,
ala’ keerdü’ kivi pääle,
kivi taht kindõid,
ala’ aiu’ kannu pääle,
kand taht kaputõid.

Lauldakse pruudi vennale, kui ta õde pulma ajal veab.

Tekst: E 56505 (4) < Hargla khk, Mõniste – S. Lõhmus (1925).

*

Hargla kihelkonnan Mõniste vallan, vana saaja pidamise pruuk, ehk viis.

Kui nooremehe rahvas, ehk noormees oma saaja rahvaga mõrsja poole läits – mis enambüsi iks pääle laulatuse Pühäpäiva, eespäival olli, – kui na perale saiva, ja kõik vankrist, saanist ehk hobese säljast maha olliva tulnu, mingaka kiäki olli sõitnu, sis kutsuti neid pruudi pool pruudi isast, kui ülembast saaja tallitajast hommugu söömajale. Ent kui õige ruttu söömaajale, ehk söögi tarre es kutsuta, sis kaaska lauli:

Meid iks pandas paha pall´us,
paha pall´us, leina liias.
Ei meid valgõid vasta võeda’.
Kõrik meil pääle kõllastus,
pallai pääle paigutõdas,
linik pääle lepütedäs.

Pääle söögi, (kui teno palve peetu olli, mes Raudkäe kohus tetta olli) lauldi kaaskede poolt:

Toogõ’ näiut mii’ nätä’;
kabukõist mii’ kaia’.

Kui näijo olli ette tulnu, sis lauldi kaasikist edesi:

Toogõ’ tuurja murulõ,

kas om tukõv mii’ tuurjalõ,
pangi’ siiä’ põrmaduleõ,
paras mii’ pangõlõ.

Kui näijo kõhna olli, lauldi:

Taa om olõst uhukõnõ,
taa om pihast peenükene,
taa nakas olõst oigama,
põlvõjakõst põdõma,
taal omma’ silmä’ sinistünü’,
kõrvajuurõ’ kõllastunu’,
taa om peetü pinilihan
kasvatõdu kassilihan.

Kui olli pruut tugev ja meele peraline, sis lauldi kitused:

Taa om tukõv mii’ tuurjalõ,
paras mii’ pangõlõ,
Taa om peetü piimäpudin,
kasvatõdu kanalihan,
söödet sõirasuurmi’in.

Kui see laul olli mööda, ja mõni muu vastastiku laulu lauletu, sis viidi kaaska kusele, kapota aija maa pääle (see viija olli mõni pruudi sugulastest vana naiste rahvas (kabehene) kabõhõtses sai üleüldse naiste rahvast kutsutus, kes enamb latse põlven es ole). Sellel olli pangiga vesi ligi, seda panni ta maha saisma, ja kutse kaaskid kusele – kaaska pidiva üle pangi minema, ja pangi sõrmuse viskama, igaüts, – ni palju kui neid olli, kas 3 vai 5 vai 7. vai 9 – nii olli kaaskids arv, paarin es tohe kaaska pruudi poole minna, nii sama kiik üle üldne saaja rahvas, ka es tohi hobesiidki nii olla, et paari saiva, – (se olli eba usu pelg, et sis saap paari rahval katsiko latse, mes vaesel rahval rasse üles pidata.)

Selle man andis pruut igale kaaskale ütte raiga, ja nee pangi visatu sõrmuse saiva pruudile; sest pruut tarvitas palju sõrmusid. Kui saja rahvas kodu lätsi, panti igaüte piima nappi üts sõrmus, ohvri andes, et piimale perast midagi kahju ei saas.

Kui saaja rahval olli üle jõe sõita, sis visas pruut silla ala jõkke üte sõrmuse, peigmehe poole sõiten, ohvris jõele, et sis tema suguvei sa jõkke upuma.
Sai peijo pool tarre (Rehe tarre) kurro ohvris, et tuli latsile kahju es tees.
Sai kaivo üts sõrmus visatus, et kaiv ka latsi vasta es peas võtma. –

Nüüd tulli tõine söömaig peran II söömaigu, naksiva kaaska laulma:

Toogõ’ nätä’ näiu imä,
toogõ’ kaia’ kabu imä,
kas om illus imetäjä…

Sis anti ema känga kätte, kui hää känga ehk tsuvva olli, sis mõrsja naiste rahvas lauli kituse laulu, – ent kui halva, sis laiduse laulu.-

Naa’ iks omma’ Tsooru tsuvva’,
Tsooru tsuvva’, vinne viisu’,
viisu’ omma’ viite sülde,
kabla’ perän katsõt sülde.

Selle pääle tulli kaaska vadsa jagamine, minga pruudile andid korjati.

Külänaasõ’ kullakõsõ’,
vallanaasõ’ vaimukõsõ’…

Kes sis andis, kas kindiiä vai raiku, vai seere käütiä, vai mõne mütsü, selle anti vatska, ja naps viina. Kui küla naise es anna midagi, sis kaaska lauli pruudile sõimu laulu:

Taa ei olõ’ uskunu’ ohulist,
ei olõ’ nännü’ nällälist,
sisu om piiu sikustunu’,
koorik piiu kopitunu’,

ei olõ’ nännü’ nällälist.
sisu om piiu sikustunu’,
koorik piiu kopitunu’. –

Vahe aig, kon nii sama mängiti vai ka lauldi ja tantseti, aaja viites.

Kolmas söömaig, ehk lõune aig. Pääle lõunet naksiva kaaske laulma:

Tekke’ tiile minekide…

Siis sai pruudi kirst ära saadetus peigmehe poole, ja nakati valmistama ära mineki ehk tagasi mineki pääle.
Enne õdagu söömist läts pruut henda valmis ehtima kambrehe, kohe kedagi peijo rahvast sisso ei lasta.

Kui peigmees raudkäega, ja tõised sinna usse ette tuleva, sis laulva pruudi sugulase sisest poolt (kambrest):

Maskõ’ imä imetämine;
vanõmbidõ vaivapalk…

Kui raha maksetu (mes raudkäsi omalt poolt maksap), sis lastas sisse; nüüd laulap raudkäsi mõne laulu Jumala sõnast, ja teep ka kõnet kui mõistap manitsust (ehk mõni küla koolmeister kes selles om kutsutu). Kui se otsan om, sis võtap raudkäsi pruuti kät-pite, ehk särgisiilost ja astup een, peigmees taga – söögi lauda, sest pruut ei söö sel päival saaja rahvaga ütten, kes peijo poolt tulnu olliva, enne kui nüüd viimsel söömajal, mida om pruudi pool saaja otsan, varsti peran söömagu panti hobese ette, ja nakati peigmehe poole tagasi minemä, peigmees pruudiga istuva seeni söögi lavva takan kui hobese ette pandase. – (Peigmehel ja pruudil pidiva tävvelitse rõiva, pooltõist särki säljan olema, see olli ebausu perast, et sis konagi rõiva puudust es peas täiema, kiik saaja aig pidi see nii olema, ka laulaten pidiva neil nii palju rõiviid säljan olema nüüd olliva seeni hobese een, ja pruut pidi nüüd een sõitma peigmehe poole, pruudi tagan peigemees sis muu pulma rahvas kes taht (vaga vanemba saatsiva ka veel Jumala sõna lauluga oma tütard tee pääle).

Kui peigmehe poole perale saadi, sis peigmehe esa nõst pruudi maha sõidu riiste päält, – selle eest and pruut paar kindid, ja kes (mõrsja) pruudi hobese vallale lask, selle and ka pruut kinda, – nüüd kutsuti söögi lauda, ja kui lavval olliva, sis tulli peigmehe ema, ja võttis ehites kübara pruudi pääst, ja pand mõrsja sõssare päha, ja naksi (mõrsjal) pruudil mütsu (tanu) päha pandma. – Sell aejal lauldi Jumaliku laulu, seeni kui müts päha sai. – Laul Oh õnnis ristiinemin, ehk Kuis illus Jesu mõrsja om. n.n.e, mes tähtsas ristikoguduse pääle tähendaja laul olli; peigmehe (nooremehe) ema sai nüüd paari kapudiid, mütsü pandmise palgas.

Söögi palve.

Õdangu söögi peijo pool, nüüd laulsiva ühendedu sugulase:

Viige’ mari magama,
suvilindu suigatama,
tä om, väigu, väsünü’,
raasakõsõ rahmõtunu’…

Nüüd kutsuti peigmees ja pruut magamise kambride, kon säng valmis säetu olli: sääl panti neid nüüd magama, suuremb osa rõiviid jäteti neil ka ööses sälga, et sis eladen ei peas rõiva puudus tulema; tsuvva võeti jalast maha, muu rõiva jäiva sälga, (magama pandmise man sai ka kül Jumala sõna lauldus, ja palve peetus, nii olli ebajumala teenistus õige Jumala teenistusega koon, ka hommugul ärratedi neid palve ja lauluga üles; – pruukusele, ehk varatse hommungu söögile; päiva aejal sis vei peigmehe esa ja ema pruuti kiiki kotusiid tutvas tegema, aita, sääl pand pruut salve pääle, kas hamme vai kinda, sis kotta, (kööki), sääl pidi jälle tuli tunglete pääle, ja anuma mõskmise ruhe pääle hame pantus saama, ja paa vangu pääle seere käute, ikes ohvri andes, et tuli ja pada es peas kahju tegema lastele, ja ait vilja täüs olema, n.n.e.

Teine sööma aig.
Pääle söömaja saadeti peigmehe poolt pruudi isale ja emale perra, ja kui na peigmehe poole saiva, tõsteti neid maha, raudkäest, ja viidi tarre ahjo otsa pääle, ja anti pakle kätte kedrata, – see jagai ka rahvale viimas pääle selle tulli kaaskiide sanna viimine, mis arvati tõbe hoidmises.

Kaaska lauli:

Raudkäsi, rao’ puu,
kosilanõ, kütä’ sann,
kaas´kil naba karanu’,
kõtupõhi põrahunu’,

Sis raudkäsi tegi sanna ahju napest vai kadaka haust tuld, et suitsu sai, sis panti kiik kaaska ja pruut vankri ehk saani, ja viidi sauna, kon raudkäsi vihaga vet neide pääle pritse, selle eest and pruut raudkäele kinda, ja kaaskile vööd, vai seere käüted.

Lõune aig.
Peran lõunet nakati raha korjama, ütte kausuga. – Peran raha korjamist and pruut peigmehe sugulastele kiigile andiid, kes enamb raha olli andnu, see sai hamme, kes veidemb – kinda, naiste rahvas saiva hamme ja vöö pääle käüdetu vai kapuda (sukka) ja saare käüte pääl.

Tekst: H, R 6, 485/92 – Hargla khk, Mõniste v – Agnes Mangelson (15.XI 28).

*

KUULI KUAH KOLINAT,
tõsõh tarõh tõrinat.
mõtli võidu lüüdävät,
nuurta kuurta kolk´tavat.
Seo pesti peigmehi,
kolgiti no kosilaisi.

Tekst: H, Mapp 620 (37) – Põlva khk ja v, Vanaküla – Johann Semm < Katre Treial, 60 a (1903).

*

ES TI TANDS´KÕ’, TARGA’ MEHE’,
kõnd´kõ’, mehe’ kõrralidsõ’!
Ammu’ oodõt sedä aigo,
kunas saava’ velel saaja’,
kunas tulõ seo tunnikõnõ.

Tekst: E 70424 (10) < Põlva – Aino Tubin (1930).

*

SUSI MINGU’ SULASÕLLÕ,
kahr mingu’ kasvandullõ.
Suuh omma’ sulastõ nurmõ’,
paiuh palgapoisi põllu’.
Suur olgu’ sulasõ nainõ,
padi palgapoisi nainõ,
ait säläh, taba kaalah.
Olõ-õi hoonõht hulgijal,
ega kõlgust kõndijal.
Olgu’ suurõ’ suurõ’räti’,
väega laja’ lavvaräti’,
küläst suula küsüdä’,
paaväke pallõlda’.
Külh sa kumardat kooguasõnd,
pääle pallõt paa-asõnd.

Tekst: ERM 19, 104 (75) < Põlva khk, Aleksandri v – Paul Reim < Leena Vaglakes, Eeva Meos (1920).

*

Peigmeest äritatud:

KOST SAI MII’ VÄÜ,
mii’ tsõõri tsõdsõmiis´?
Susi sittõ silla pääle,
pasand´ palgi otsa pääle,
säält sai mii’ väü,
mii’ tsõõri tsõdsõmiis´.

Peigmeest meelitati:

Kae’, kos tulõ mii’ väü,
mii’ tsõõri tsõdsõmiis´,
jala’ all ku jaanilill´,
pää pääl ku päävälill´.

Tekst: ERM 19, 105 (76) < Põlva khk, Timmo v, Tsolgo k – Paul Reim < Liiso Lang (1920).

Kurjale pruudile:

AJA’ SAADAN SUU POOLÕ,
saada’ sunning Vinnemaalõ,
kandkõ’ suurõ suu pääle,
viige’ laja laanõ pääle,
kohe ei kuulõ’ kukõ häält,
ei tõsõ naisõ tõlva häält.

Tekst: ERM 19, 108 (79) < Põlva khk – Paul Reim < Ann Ess (1920).

Kui pulmas halv toit oli

TUU’ TULD, LÄÜTÄ’ PIRDU,
kaas´kidõ vatsku kaia’.
Kas omma’ siseh sika villa’,
vai vaihõl vas´ka villa’?
Kaas´kil omma’ pikä’ karva’,
läbi rii ritsa-ratsa,
läbi saani sadanuva’.

Tekst: ERM 19, 109 (80) < Põlva khk – Paul Reim < Katre Treial (1920).

Virga pruudi kaasik kingituste jagamise ajal:

ESI’ TEI MA, TILL´OKÕNÕ,
esi’ koi, kullakõnõ,
teolt tullõn, teolõ minnen,
et sai sajalõ suka’,
kaasikillõ kaalaräti’.

Tekst: ERM 19, 110 (81) < Põlva – Paul Reim < Liiso Lang (1920).

Laisale pruudile:

ES SA VIISI’ VIRKA OLLA’,
käsitüüle kärmäs olla’.
Saanu’ sajalõ suka’,
kaasikillõ kaalaräti’.
Kõttu põssit sa kõllakuul,
nimessit ninnikuul.
Annit harmi arstijallõ,
kõrvi kõtuhõõrijallõ.

Tekst: ERM 19, 111 (82) < Põlva – Paul Reim < Juuli Tint (1920).

*

TSIH, TSIH, PARAS, PARAS! (Leenakõnõ)
Sedä sa ihksit eloiä,
sedä sa kargsit kasupõlvõh.
Sääl om põhku pilvini’,
sassi saapaseerini’,
sinnä’ omma’ sisse sivvu’ siginü’,
padakonna’ paenu’.
Hamõ’ sul mõstu hainaaigu,
kaldsa’ kaarakülvi aigu,
lamba’ sääl lakva’ luitsit,
põrsa’ pühkvä’ põrmandut.

Tekst: ERM 19, 112 (83) < Põlva – Paul Reim < Eeva Meos (1920).

*

NÄIME’ INNE NEIO KOTO,
mehe’ musta’, naisõ’ laisa’,
tütreko’ tümateh (?) [tühälise’? Urmas],
üts´ lajah lavva pääl,
tõõnõ pikkä pingi pääl,
kolmas sälüle sängüh.
Pini’ pühk´vä’ põrmandit,
härä’ kündvä’ hannapäidi,
lamba’ uhtva’ luitsiid-liudu,
põrsa’ pühk´vä’ põrmandit.

Tekst: ERA II 36, 67/8 (1) < Põlva khk, Koiola v, k – Richard Viidebaum < Miina Lauk, 60 a (1931).

*

Pruudipoolne kaasitaja on ühes pulmas laulnud:

KOST SAI MII’ VÄÜMIIS´,
mii’ tsõõri tsõdsõmiis´?
Susi sitnu’ silla pääle,
pasand´ palgi otsa pääle.

Kuid peigmehepoolne kaasitaja laulnud vastu:

Jätke’ uma tsõdsõ kodo,
pangõ’ papis paja ala,
köstres aho külele,
saba pangõ’ saina pääle,
reis´ pangõ’ riida pääle,
kutskõ’ Musti murdõma,
Armi ala haukõma.

Tekst: ERA II 36, 69 (3) < Põlva khk, Koiola v, k – Richard Viidebaum < Miina Lauk, 60 a (1931).

*

IMÄKENE, HELLÄKENE,
tulõ’ vällä kaema,
kas om minnij meeleline,
pujanainõ naarulinõ,
kas om tõlva tõsõh käeh,
kurikut kurah käeh,
kas om armas mi anomillõ,
kas om paras mi pangilõ,
tukõv mii’ tuurjilõ.
Kas mass mii’ vaiva,
vai mii’ meeste vaiva,
vai mi hulga hobõstõ vaiva?
Kui ei massa mii’ vaiva,
ega mii’ meeste vaiva,
viska vällä Viksi kätte,
üle aia hata kätte.

Tekst: ERA II 56, 95/6 (1) < Põlva khk, Võru v, Kääpa k – Herbert Tampere < Katri Kääpakaust, ~ 65 a (1932).

*

JUMMAL´ HOITKU’ SEDÄ NEIOT,
kiä johus joodikullõ,
viinavaadi vahtijallõ,
ollõpulga puttijallõ!
Kõrtsi vei neio kõrika-a,
pandis pand´ neio pallapoolõ.
Kõrik kõrdsist kõnõlõsõ,
pallapuul´ pandist pajatasõ:
“Koh mu kulla kudajakõnõ,
hellä hoi höörätäjä?
Koh mu kallis tarõlävi,
koh mu kallis tammõtüvi,
koh ma linikit liiguti,
ilostõ neid ehiti?”

Tekst: ERA II 56, 97/8 (1) < Põlva khk, Koiola v, Põlva al – Herbert Tampere < Juuli Kuusk, 52 a (1932).

*

KIÄ SU, PINI, SIIÄ’ PETTE,
kiä su, koira, siiä’ kuts´e,
pini mii’ perrehe
rakk mii’ rahvahe?
Kas taa mõni mii’ väü,
mii’ tsõõri tsõdsõmiis´?
Pää täl ku pähnämõts,
ots iih ku oinatürä,
jala’ all ku ahoroobi’,
kõvõra’ ku kistavarrõ’.
Silmä’ ku seto kausikõsõ’,
nõna ku naistõ nõglatuus´,
hamba’ ku rihäpidime’,
suu ku soe sitamulk,
kõtt ku kõvvõr´ levämõhk.

Tekst: ERA II 56, 99/100 (1) < Põlva khk, Koiola v, Himmaste k – Herbert Tampere < Liisa Siirak, umb 60 a (1932).

*

a)

MIÄ SAA SUVÕ SUURÕST TÜÜST
talvõ halvast asklõmisest (tallitusõst)?
Anda-ai tarrõ saja saista’,
anda-ai pinki peio istu’ –
peio istõ pino takah,
saja saisõ saan´a takah,
mõrsijagi mõtsa takah.

b)

Tulõ’ iks kodo, neiokõnõ,
siin om mesi muialt tuudu,
puu juurõst kümnest,
lilli häelmüst mitmõst.

Tekst: H, Põlva 2, 12/3 (16) < Põlva khk – Jakob Hurt < Liisa Kuodra (1860-1872).

*

ÄRÄ’ PUTKU’ NEO’ POISI’,
haargu’ neo’ haha’särgi’ –
mul om muial musta’särgi’,
Harjomaal omma’ haagõlidsõ’.
Mina lää randa mehele,
kalaranda kasuvallõ,
koh juusk vili vettä müüdä,
raha rannaruugu pite.
Koh minno kullas kutsutie,
hõbõ’õssa hõigutie.

Tekst: H, Põlva 2, 13 (17) < Põlva khk – Jakob Hurt < Liisa Kuodra (1860-1872).

*

ÜLGE’ TI MEILE ULLÕLÕ,
kes varõs teile vaak´,
kuldakägo teile kuuk´,
et mi mõtsah mesipuu,
mii’ saarõh saarõpuu.
Viige’, viige’, mis ti viiti’,
meile jääs viil mitu saarta,
mitu saarta saarõpuida,
kua taadõ kuusõmõtsa,
maja kõrva kõomõtsa,
säält võit rako’ rattapuid,
kõrraliidsi kõdariid.

Tekst: E 967 < Põlva khk, Navi k – J. Melzov (1892).

*

Eksinud noorikud koju tuues

SÕIDA’, SÕIDA’, SÕNNIKÕNÕ,
rutta’, rutta’ ruunakõnõ;
kunas saati peio kodo,
saati peio perrehe.
Sääl sull’ pingi’ valmis pantu’,
tooli’ valmis toedu’,
vadsa’ valmis valõdu’.
munapudõr puhutu.

Kodu jõudes:

Kas jo kodo oodõti,
siiä’ tallo taheti?
Tere’, eme, tere’, ese,
tere’, talo, tere’, taar´;
tere’, livva’, tere’, lavva’,
tere’, luidsa’, tere’, luvva’!

Kodus kosteti:

Tehet ruttu tullõhna,
tehet ratsa paetõhna,
tehet tiinehtä vitehnä,
puhõt poelist tuvvõhna.
Mis sai mii’ velele,
mis sai piinüle peiolõ?
Veli kulut´ uvvõ kuvvõ,
hobo kulut´ kolmõ’ ravva’.

Kõik:

Es seo massa’ mii’ vaiva,
es mi hulga hobõstõ vaiva!
Tulõ’, eme, kaemahe!
Kas om nuia nuku all,
tõlva tõsõhna käehnä,
eme kuntõ kolkida’,
tagapoolõ tahoda’.

Eme kostab:

Tuudi tulbas talolõ,
vana lõõtsa lõukahe.
Pand ta palo palama,
tõrvaskannu’ tõrõlõma.
Veenü’ suurt suud pite,
veenü’ lak´a laant pite,
kos ei kuulõ’ kikka hellü,
kuulõ-i kikka kirgmist.

Tekst: E 1180 < Põlva khk, Navi k – J. Melzov (1893).

*

ÄRÄ’ NUTA’, NUURI MIISSI,
ärä’ pelgä’, peiokõnõ;
olõ-i meil häpü hää man.
tii-i ta tiko küläle,
saada’ sõimu sõsarilõ,
heidä’ hellü velile.
Kuda esi’ kuldakanga,
veeretäs ta vikõrvoki.
Anna ei linno muidõ laapi’,
anna-i kangast kangru kuta’.
Tegi esi’, till´okõnõ,
kudi esi’, kullakõnõ;
tegi teolõ minnehnä,
kudi kodo tullõhna.
Pand´ ta peele’ pedäjähe,
pand´ ta kanga kadajahe.
Kar´alatsõ’ langa leivä’,
ullikõsõ’ hoiõ teivä’.

Tegi teolõ minnehnä,
kudi kodo tullõhna.
Kuusõ otsah koogukõnõ,
haava otsah hangukõnõ.
Kudi vüüd loogõlist,
seereköüdet silmilist.

Kui oll´ näküs näiohna,
kui karas´ kotoh kabohna,
olõ-õs huult osa võrra,
murõht musta küüdse võrra.
Olõ-s suurt sugimist,
olõ-s lakja laapimist.
Mõtsa sugara’ sugõva’,
laanõ ossa laabõva’,
kui ta kõnd´ külätiid,
kui ta liiku laanõtiid:
hius kõnd´ kõivistuhe,
vari mars´ maristuhe.
Peio’ peivä’ puu var´os,
vana’ mehe’ varigu var´os;
es olõ’ peio puu vari,
vana mehe varigu vari,
olli hellä hiusõ vari,
vahaladva var´okõnõ.

Tekst: E 6969 (1) < Põlva khk, Navi k – J. Melzov (1893).

*

OLÕ-I TAA MII’ UMA
mii’ tsõõri tsõdsõmiis´.
Lubas´ sõlgõ sõglasuurut tuvva’ –
kui sai näio saanus,
armas ärä’ antus:
es tuu’ ta sõlgõ sõrmõsuurut,
telge tingäsuurut.
Siin no saina’ saviga paigatu’,
nuka’ tukiga toetu’.
Tsih, tsih tsõdsõkõnõ,
kes käsk´ kinäste kävvä’;
üle nurmõ nobõ’õhe,
üle silla sirgõ’õhe.
Sääl iks näivä’ näläkugi,
pal´aku’ panni’ tähele;
küläpoisi’ kui neo’ koira’,
vah´eva’ na aia alt:
olõs seo muna mullõ saasi’,
upin mullõ unõhtusi’ –
sis ma piäs peenü lina.
kannas kaali narmõlidse.

Tekst: E 18421 < Põlva khk, Kioma k – Jaan Visse (1895).

*

ANKÕ’ NO VIINA VEEDÜKESE,
nabarohto natukõnõ.
Kaasigo naba karanu’
kõtupõhi põranu’.
Raudkäsi, rao’ puid,
sajavanõmb, kütä’ sann.
Latsõ’, ots´kõ’ lapjit,
külänaas´õ’, kühvlit!
Kaasik um saani sitnu’,
tõnõ tõlda tõherdanu’.

Imekene helläkene
mesimarja memmekene,
tulõ’ vällä kaema:
kas um minnij meeleline,
pojanaan´õ naaruline,
kas um puusõ puiõ tuvva’
nimessit vii vitä’,
vai um puusõst pusõldanu’
nimesist nikõrdanu’.

Tekst: E 72259 (2) < Põlva khk, Aleksandri v, Mustajõe k – H. Jänes < Mari Ossip, 78 a (1925).

*

Kirikust koju jõudes tõstetakse pruut kasukale, et tema südant heaks teha. Pruut aga püüab enne maha hüpata, et mitte näidata, et ta on halva südamega. Seda tehakse ka praegu. Pulmas käisid lapulised. Nad olid maskeeritud, pillid, söögid ja joogid kaasas. Lapulised käisid kutsumatult. Pulmamajas nad hakkasid mängima ja tantsima ning siis kutsuti neid ka muidugi lauda.

Alati olid pulmas kaasitajad. Harilikult oli neid kaks. Üks kiitis pruuti ja laitis peigmeest, teine kiitis peigmeest ja laitis pruuti.

Tuntumad kaasitajad olid Ääärman, Triina (hüüdnimega “Mõisamaa tsõts”), Pill, Leena.
Pill, Leena laulis:

“Mii’ tsõdsõ noorõkõnõ, kas´ke, kas´ke,
oit au ammõn, kas´ke, kas´ke.”

RKM II 53, 158/9 (1) < Antsla raj, Haabsaare k/n (Karula khk) – Ene Antsov < Erna Kroon, 40 a (1956).

*

Vanast pidi pruudil pall´u värki olõmõ. Pruut´ pidi pilma rõiviid maha’ tiiaru pääle. Edemest puul´päivä pidi sanna keressele pandmõ paari sukkõ. Miheemäle andmõ pall´u asju. Mihevellele pidi ka andmõ. Miheesäle amõ’, kinda’, suka’. Emäle kõrd villatsiid rõiviid, amõ’, suka’, linnu, tekke. Kõigilõ pulmapoisõlõ paar´ kindiid.

Pruudi puult kaasitõsõ’ naasõ’:

Oodi ma orust ubinõt, kas´ke, kas´ke,
päält mäe pähkemiid.
Tull´ orust vana orik,
päält mäe märikahru.
Pett´ mu neiu pedästüle,
augut´ neiu aavistulõ,
neiul võsi vakõssõl,
peiul mesi kindal.

Sis kaasiti’ peigmihe naasõ’ umma laulu:

Mammakõni, sõsarõkõni,
olõ’ sa virk ommukulõ,
varajanõ valgõ’õlõ,
tii’ tii’ tiigi poolõ,
raja’ tii’ aida poolõ.
Sis iks istut ilutarõl,
laulat ilulavva otsal,
ilupiker´ sul peol,
ilukaarik kangõlil.

AES, MT 50, Karula 4/5 (3) – E. Jaska < Maarja Treier, 70 a (1927. a suvi).

*

MII TSÕDSÕL SUURÕ’ HIIRU’,
suurõ’ hiiru’, kõva’ kõrvi’.
Üle iks aja’ aiapaarist,
üle saada’ saibapaarist.
Meil iks uibu’ ussaian,
tammõpuu tarõ lävel,
kuslapuu kua lävel,
visnapuu vii veeren.
Kuslapuust iks kosja’ tulõva’,
visnapuust juvvas viina’,
sarapuust saava’ saja’,
tammõpuust saa tands.

Tekst: EÜS VII, 1257 (65) < Karula khk, V-Antsla v, Ähijärve k – R. Tamm < Mari Leinus, 75 a (1910).

*

Noorikut sõimati:

TENNÄKE’ MI VELJE,
avvustagõ’ ahkasärki,
kiä võtt´ iä istmast,
vana sao võtt´ saismast.

Peigmeest sõimati:

Alt orust tull´ vana orik,
päält mäe määrikahru
(mäe otsast määrikahru),
ost´ mii’ oiuvitsa,
kaubõl´ mii’ kasuvitsa. (võtt´ tütre är’)

Kaasitajad seisid teine teisel pool ja sõimasid vastamisi. Kummalgi poolel olid omad kaasitajad, kes ühte või teist kiitsid. Teinekord hakkasid kasvõi lööma. Kiriku juures lauldi kõvasti. Kaasitajate koormad sõitsid ees. Ka koju sõitsid nad ees, siis olid väravad tehtud, kust enne ei lastud sissegi, kui anti viina.

RKM II 65, 300/1 (37) < Karula – S. Porosson < Hels Pill, 82 a (< Antsla raj, Haabsaare k/n, Kaika k (1957).

*

OLÕ EI HÄPÜ HÄÄ MAN,
ei pelgü prissi man,
ei ta suigu’ suu veeren,
lamiskõlõ’ laanõ veeren.
Tege ta mõtsa minnen,
koda kodu tullõ’õn,
telle’ tal umma’ tii veeren,
nitse’ umma’ niidü veeren.
Ku iks tekk´, sis tegüsi,
ku lask´, sis laabusi.

Tekst: EÜS VII, 1259a (67) < Karula khk, V-Antsla v, Ähijärve k – R. Tamm < Mari Leinus, 75 a (1910).

*

PAKÕ’ NO PAKÕ’, NEIU NUURI,
taba ütsä taadõ,
võt´mõ viie vahele!
Peig tulõ, pikä’ käe’,
kaas tulõ, kalõ’ sõrmõ’.
Saat peiu pikile käsile,
kaasa kalilõ sõrmilõ.

Tekst: EÜS VII, 1259a (68) < Karula khk, V-Antsla v, Ähijärve k – R. Tamm < Mari Leinus, 75 a (1910).

*

MIS TI MII’ MÕRSIJAT MÕNITATt, kas´ke, kant´ge,
hääd last halvõndat –
tiä jäi varra vaesõslatsõs,
inneaigu ilma imätä’.
Es olõ’ immä, kes taad oppas,
Kallist immä, kes taad kasvatas.
Uma imä oppas ussõ takan,
nuum´ sinnu nulga takan,
võõras oppas hulga siän,
nuum´ noortõ poistõ man.

Tekst: ERA II 143, 45/6 (6) < Urvaste khk ja v < Karula – Anna Jeret < Lotta Tamm, 60 a (1936).

*

KUULÕ’ SA TSÕÕRIK TSÕDSÕMIIS,
kaharpää tsõdsõkaas!
Tulli’ sa neiot kosjõlõ,
hanni kallist kauplõma,
kiti’ sa kündev kümme hobõst,
äestev sada äkli’.
Sai iks neiu saanõnõs,
kabu armas kaubõldus,
künni’ sa üte kitsõga,
äesti’ tõsõ härjäga.
Kiti’ sa: siid kübärä pääl,
karra’ kaosalvõ pääl.
Sai iks tsõdsõ saanõnõs,
tõistõ tallu veedenes:
köüdsetükk oll´ kübärä pääl,
kammits kaosalvõ pääl,
mulgu’ olli’ muaga topitu’,
sainalahkõ’ saviga.
Tull´ iks orust vana orik,
mäe päält märikahru.
Mii’ oodi orust ubiniid,
mäe päält pähkniid.

Tekst: EÜS VII, 1257/8 (66) < Karula khk, V-Antsla v, Ähijärve k – R. Tamm < Mari Leinus, 75 a (1910).

*

LAKU’ PERSET, LAPALANÕ,
panõ’ perse’ pelda pääle,
astu’ ahuargi pääle.
Mii’ lats´ om lavva takan,
kallis lats´ kaasa kõrval.
Kui tii’ olõt uma’ ata’,
sõs astkõ’ ahu taadõ,
kui tii’ olõt külä ata’,
sõs astkõ’ aia taadõ.

Tekst: ERA II 143, 50 (15) < Urvaste khk ja v < Karula – Anna Jeret < Lotta Tamm, 60 a (1936).

*

Kui vana tüdruk pulma kaasitama tulõ, sõs kaasitudas vastu.
Kaasitused vanatüdrukule vastu:

KES OM ENNE SEDÄ KUULNU’,
kuas enne sedä nännü’,
att siiä’ aukma tulnu’,
kahupää kaasitama.
Piä’ sa suu, vanapiiga,
olõ’ vakka, vanatütruk,
sul om tsiga sõna’ söönü’,
lammas su laulu lakatanu’.
sul om kohus ärä’ koolda’,
paras aig auda minnä’,
suust tulõ sul surmaaisu,
igäst august alva luhti.
Siiä’ om att aukma tulnu’,
kirrev lita kiukma tulnu’,
andkõ’ atalõ apatust,
kirevälle litalõ limpsatust.
att om siiä’ aukma tulnu’,
kahupää kaasitama.

Tekst: ERA II 143, 43/4 (3) < Urvaste khk ja v < Karula – Anna Jeret < Lotta Tamm, 60 a (1936).

*

PARAS, PARAS, TSÄH, TSÄH,
kes käsk´ sul mihele minnä’,
mihele minnä’, poisilõ tahta’,
leivä’ tuld sul sängütulba’,
värisivä’ alusvedru’.
Miis´ tuu üskä üütüü,
pähitsehe päävätüü,
jalutsihe jalavaiva.
Sakõs läävä’ su sammukõsõ’,
latsõ pudrupotikõsõ’.

Tekst: ERA II 143, 47 (8) < Urvaste khk ja v < Karula – Anna Jeret < Lotta Tamm, 60 a (1936).

Kui mees juba mitmendat naist võttis

*

HÄBÜ OM MUL KRUUNI KANDA’, kas´ke, kant´ge,
tõistõl õlut, viina anda,
elu ei anna’ häbenedä’,
tühi kodu kurvastada’,
vaenõlats´ taht valvata’,
imätä’ lats´ hoolitsõda’.

Tekst: ERA II 143, 49 (14) < Urvaste khk ja v < Karula – Anna Jeret < Lotta Tamm, 60 a (1936).

Lesele läinud naise kaasitus

*

LÄNG OLL´ LÄSÄLE MINNÄ’,
läng läsä sängü säädi’,
käänd tä mullõ sällä poolõ,
nakkas koolut mullõ kuulutama,
apanut mullõ augutama.
Ei pulma’ ma tälle putru kiitä’,
ei talda’ ma tälle talutaari tetä’.

Tekst: ERA II 143, 48 (10) < Urvaste khk ja v < Karula – Anna Jeret < Lotta Tamm, 60 a (1936).

Kaasitus õele, kes läheb vanale mehele

*

SÕSARAKÕNÕ, SÕTSIKÕNÕ,
oodit sa orust ubinit,
päält mäe pähkimiid,
tull´ iks orust märikahru.
Ummõn´ sa ikõt umma nuurust,
kurdat sa kaasa vanadust.

Tekst: ERA II 143, 47 (9) < Urvaste khk ja v < Karula – Anna Jeret < Lotta Tamm, 60 a (1936).

Kahetsemine

*

OLÕS MA SEDÄ ETTE TIIDNÜ’,
ette tiidnü’, tarka olnu’,
saatnu’ kosja’ kodu poolõ,
viinalaasi veeremäie,
võtnu’ iks tapist tarõ lävelt,
ahuluvva aia päält.

Tekst: EÜS VII 1252 (61) < Karula khk, V-Antsla v, Ähijärve k – R. Tamm < Mari Leinus, 75 a (1910).

*

OS’ MA SEDÄ ETTE TIIDNÜ,
ette tiidnü, tarka olnu’,
et siin hata’ haukuman,
kireve’ lita’ kiuhkuman,
kotost võtnu’ kotijahu,
manu’ võtnu’ matijahu,
sis tennü’ hatalõ hapatusõ,
kireve litalõ lipatusõ.

Seda lauldi vastu, kui millegagi pilkama hakati.

Neid laulusid lauldakse praegugi veel Karula pool pulmades ja vististi ka Urvaste kihelkonna pulmades. Viisid on kah.

Tekst: EÜS VII 1199/1200 (20) < Karula – R. Tamn, M. Pehka < Mari Treumuth, 70 a (< Karula khk, Patuperä k) (1910).

*

KÜLÄRAHVAS, KÜHMÄSÄLÄ’!
Käske mihele minnä’,
abikaasalõ karada’.
Mis lähä ma mihele,
vai karga abikaasalõ!
Es ma tiiä mihe meele,
kaasa kalõ jo süäme.
Miis´ taht meelerõiviid,
kaas kalliid hammiid.
Kost võta ma’ vaenõ?
Häbü ämmältä küstä’,
naar naolt nuratõlla’.
Ämm ütles: „Häbü olgu’!”
Nadu ütles: „Naar olgu’!”

*

MIS SA SIIA’ SISSE TÕI’?
Kuus kuusista lauda,
neli nellänukalist.
Viige’ vällä väre’ist,
tandsutagõ’ tanumist,
pangõ’ pallu palama,
kutskõ’ peig piistlemä,
kaas manu’ kaemaie.
Ka’ kon palas neiu kirst,
valulõs neiu vakk.

Tekst: EÜS VII 1197/9 (19) < Karula – R. Tamm, M. Pehka < Mari Treumuth, 70 a (< Karula khk, Patuperä k) (1910).

Pruudi saatja kaasitus mehekoju minekul

*

PIÄ’, POIG, SAISA’, SAAJ, kas´ke, kant´ge.
Mina oppa umma last,
noomi umma noorõkõist:
olõ’ lahkõ mihe vasta,
olõ’ kanatlik rahva vasta,
sõs sa’ miilit mihele,
olõt armas rahvalõ.
Kui sa kuulõt kotun kurja,
kui sa näet kotun halva,
kata’ kinni’ katõ käega,
mata’ kinni’ maa ala’,
külä är’ kuulku’ kodu hätä,
rahvas elu raskuisi.

Tekst: ERA II 143, 46 (7) < Urvaste khk ja v < Karula – Anna Jeret < Lotta Tamm, 60 a (1936).

*

Mõrsja saatmine; kõik loomad võtavad pulmaärevusest osa.

KIKAS ORRÕLÕ KIRGE:
„Kirele, kirele!”
Kana’ orrõlõ kaagiva’:
„Munõnõ, munõnõ!”
Hobu tallina tandsõ:
„Tandsuta’, tandsuta’!”
Lehm laudana müüge:
„Leemeruug, leemeruug!”
Lammas laudana määge:
„Saja suust´, saja suust´!”
Pini haukõ ask-unikun:
„Jo tulõva’, tulõva’!”
Mõrsja ikk´ kammõrin:
„Jo minek´ om, minek´ om!”
Nuur´miis´ uut´ lavva takan:
„Tuu’ siia’, tuu’ siia’!”

Tekst (ja viis): EÜS VII 1240/1 (53) < Karula khk, V-Antsla v, Patuperä k – R. Tamm < Mari Sarik, 40 a (1910).

*

NIKA KOTON KUUGIJIDA,
laanõ veeren laulijiid,
kooni iks imäl tütäridä,
kallil imäl kanasiid.
Viidi tütäri’ kodust,
viidi kana’ kasumast.
Kuukva’ iks kotun kuiva’ kuusõ’,
laulva’ ladvuta’ pedäjä’.
Olgu’ iks terve’ mu imä,
kavva saisku’ kasvataja,
kiä iks hoitõ hobõstõ jalust,
kand´ karja teie päält.
Olõ-õi nõtsku nõna pääl,
olõ-õi kühmä külle pääl.

Tekst: EÜS VII 1247/9 < Karula khk, V-Antsla v, Ähijärve k – R. Tamm < Mari Leinus, 75 a (1910).